Rajaleidja ja Asunik Marsil

Reedel, 4. juulil kell 19:56 meie aja järgi maandus USA automaatjaam Pathfinder (Rajaleidja) edukalt Marsil. Kuna valgusel (ja raadiolainetel) kulub Marsilt tulekuks praegu 10 minutit ja 40 sekundit, saadi esimene raadiosignaal edukast maandumisest alles 20:06. Maandumise pehmendamiseks kasutati seekord lisaks langevarjule ja pidurdusmootoritele nelja õhupalli, mis polsterdasid maandurit ja millel maandur hüples vähemelt kolmel korral, enne kui ta paigale jäi. Kokkupõrke momendil oli ta kiirus umbes 72 km/h ja esimene hüpe paiskas ta tagasi 15 m kõrgusele. Hüplemine tegi võimalikuks maandumise ebatasasele, kivisele pinnale. Maandumiskohas, Ares'e orus, on kunagi voolanud vesi. Tegelik maandumiskoht oli vaid 50 km kaugusel maandumiseks ettenähtud ellipsikujulise ala keskpunktist.

Pallid lasti tühjaks ja luugid avati umbes tund pärast maandumist ning esimesed Marsist tehtud pildid avaldati kell 4:35 laupäeva varahommikul. Nendel on näha kividega kaetud punakas väli, mis meenutab "Vikingite" maandumispaiku. Spetsialistide hinnangul on kivide orientatsioonist aimatav kunagine vee voolusuund. Õhutemperatuur -53 kraadi Celsiust on 20 kraadi võrra soojem, kui Vikingid registreerisid.

[Foto Asunikust maanduril]

Maanduril oli selle missiooni kõige tähtsam komponent - sõiduk Sojourner (asunik). See kuuerattaline sõiduk kaalub umbes 10 kg ja ta on 63 cm pikk, 48 cm lai ning 25 cm kõrge. Rataste läbimõõt on 13 cm. Energiaallikaks on päikesepatarei võimsusega keskpäeval 16 W ja mittelaaditavad(!) patareid mahutavusega 150 Wh. Sõitmiseks kulub tavaliselt 10 W, koos patareidega saab maksimaalselt kasutada 30 W ! Sidepidamiseks sõiduki ja maanduri vahel kasutatakse 9600-boodist raadiomodemit, mille tegevusraadius on 500 meetrit. Sellele vaatamata ei kaugeneta nädalaks planeeritud tööperioodi jooksul maandurist üle 10 meetri. Loodetavasti töötab maandur sellest ajast kauem. Sõiduk liigub täisti autonoomselt, talle tuleb vaid sihtpunkt(id) ette anda. Manööverdamisvõime on Sojourneril väga hea, kõik kuus ratast vedrutavad (ilma vedrudeta!) teistest sõltumatult, ta võib kohapeal ümber pöörata ja ilma "katusele" käimata kalduda külili kuni 60 kraadi. Maksimaalne liikumiskiirus on < 1 cm/s. Peamine uurimisinstrument on röntgen-spektromeeter, millega saab määrata kivimite koostist, kuid mitte avastada elu olemasolu.

[Foto Asuniku tagaosast ja maandurilt mahasõitmist takistavast õhupallist]

Sõidukiga oli algul kaks probleemi:

  1. Maandurilt mahasõitmiseks mõeldud kaldteed blokeeris üks õhupallidest, kuid see saadi veidi kõrvale. (Ei tea, kuidas?)
  2. Sõiduki ja maanduri vaheline raadioühendus ei töötanud. Kahtlustati softi viga, kuid pärast öise pausi järel uuesti sisselülitamisel hakkas ühendus tööle. See on siis nagu kinnijooksnud PC-le teha reset.

Pühapäeval igatahes oli köik korras ja Sojourner sõitis maandurilt umbes kell 9 hommikul maha Marsi pinnale. Selleks kulus 4 minutit. Kuna tund aega hiljem saabus maandumiskohas öö, siis lülitati ta välja ja esimesed analüüsid tehakse alles järgmisel hommikul.

Seega pärast 21-aastast pausi (1976 a. juulis maandusid "Vikingid") on Marsil jälle automaatjaam ja seekord koguni iseliikuv!

Tõnu Tuvikene
6. juuli 1997

[ Eelmine | Järgmine | 1997. aasta uudised | Uudiseid astronoomiast | Tartu Tähetorn ]