14.04.2000
|
Fr.G.W. Struve Tartu-periood
|
Tõnu Viik
|
Märkmed ettekandeks Tähetorni astronoomiaringi koosolekul
21.03.2000
1. Esivanemad
Esivanemad pärinevad Horsti-nimelisest külast (60 km Hamburgist põhja
pool). Johan Struve (1710-1778) abiellus 1743. a. Abel Strüveniga.
Nime etümoloogia -- Sträuben, alamsaksa keeles Struuf, struufig.
Johan oli väiketalunik, kes teenis lisa ehitustöölisena.
Neil oli 4 last, kaks surid ilma järglasteta.
Jacob sündis 1755 (ema suri, kui ta oli 7).
Käis naabri juures suviti tööl kuni 14-aastaseks saamiseni.
Talvel käis koolis, kus eriti hästi läks matemaatika, nii et suutis
abistada naabreid rendi rehkendamisel.
Kooliõpetaja hakkas taibukale poisile orelimängu õpetama kiriku orelil.
Saadeti orelit õppima Elmshorni, 6-7 km eemal. Seal hakkas ka ladina keelt
õppima. Johann porises vastu, kuid jäi rahule, kui poissi kiitma hakati.
18 kuuga lõpetas algkooli ja läks kohe Altonasse Christianeumi gümnaasiumi
selecta'sse 1771. Selleks pidi poiss kodunt Altonasse elama minema.
Gümnaasiumi lõpetamise järel läks Göttingeni ülikooli filoloogiat õppima,
kuna seal õpetas retoorikat ja muud klassikat Christian Gottlob Heyne.
Heyne võttis poisi endale koju kostile filoloogia seminari hooldamise
sildi all.
Pärast lõpetamist töötas Jacob Heyne soovitustega mitmes Põhja-Saksa
gümnaasiumis, sh Harburgis. Tema karjäär kulmineerus professorikohaga
Christianeumis 1791. Sai seal rektoriks 1794, läks pensionile 1827 ja suri
1841.
Jacob õpetas klassikalisi keeli, dogmaatikat ja teksti analüüsi, kuid
matemaatika oli ta armastus, eriti praktiliste probleemide lahendamine,
aga samuti ka arvuteooria. Ta kirjutas väikesi artikleid - Mathematische
Kleinigkeiten. Kirjutas ka matemaatikaõpiku, mis oli kuulus oma selguse
poolest. Ta sai Kieli ülikooli audoktoriks 1813. Leidis vea Gaussi töös
taevakehade liikumise kohta, mida Gauss ka tunnistas.
Harburgis kohtus ta oma tulevase naise Maria Emerentia Wiese'ga, kes oli
kohaliku pastori tütar. Pastor Wiese oli olnud õukonna kaplan Peeter suure
pojapoja Peeter III juures, kes oli ühtlasi Holstein-Gottorpi hertsog. Ta
oli elanud Oranienbaumis, põgenes sealt, kui Peeter III hakkas vene
pappidel habet maha ajama. 16-aastaselt kohtas Maria Emerentia Jacobit ja
10. jaanuaril 1783 laulatas papa Wiese oma tütre Jacobiga Steinbecki
kirikus. See abielu kestis 58 aastat, kuni Jacobi surmani.
Neil oli 14 last, kellest 7 surid imikueas. Viis poissi tegid head
karjääri, kuigi Wilhelm oli ainus, kes elas kõrge eani. Vanim poeg oli
Karl (1785), kellel oli Wilhelmile suur mõju. Lastel oli peres tähtis nii
vaim kui keha. Pere lipukirjaks oli A teneris adsuescere multum est --
lapsepõlvest peale peab paljuga harjuma.
2. Wilhelm Struve noorus
Fr. G. W. Struve sündis 15.04.1793. Põhilised vaba aja veetmise vormid
perekonnas olid kõndimine, võimlemisharjutused ja talvel uisutamine. Läks
6-aastaselt kooli, 14-aastaselt selecta'sse. Seal õppis vaid aasta,
sest värvati 1808. aastal Hamburgi eeslinnas St. Paulis Napoleoni
armeesse. Põgenes Altonasse, mis tollal kuulus Taanile.
7. juulil 1808 lahkus Wilhelm Altonast professor Klauseni väga hea
soovitusega ja Taani passiga (Schleswig-Holstein oli Taaniga
personaalunioonis). 35 päeva reisis, kuni jõudis Tartusse. Võeti tudengiks
kohe järgmisel päeval (matrikulatsiooninumber 371), isegi ilma Testimonium
Maturitatis'eta.
Tartus ees oli vend Karl, kes oli õppinud Göttingeni ülikoolis ja oli
läinud Tartusse eradotsendiks. Karl oli läinud Tartusse Gaspari
soovitusel, kes koos isa Jacobiga oli olnud Heyne lemmikõpilasi. 1803. a.
oli Gaspari nimetatud ajaloo, geograafia ja statistika professoriks
Tartus. Gaspari oli abiellunud Jacobi naise õetütrega, kes oli üles
kasvanud Wiese'de kodus. Gaspari koju Tartus asus Struvede ema Maria õde
Anna elama.
Teine Wilhelmi valikuid mõjutanud persoon oli Heinrich Christian
Schumacher, kes oli Christianeumis õppinud ja pärast Göttingeni ülikooli
lõpetamist Tartusse koduõpetajaks tulnud. Schumacheril emigreeruda oli
aidanud Jacob ja sellest ajast olid Schumacher ja Wilhelm sõbrad.
1808. a. läks Schumacher tagasi Göttingeni astronoomiat õppima Gaussi käe
all (ta oli alguses juurat õppinud). Tema elutööks oli ajakirja
Astronomische Nachrichten asutamine.
Wilhelm registreeris ennast ôppima isa soovi kohaselt filosoofias
(Jäsche), filoloogias ja lisaks veel astronoomias (J.W.A. Pfaff). Wilhelmi
elukutse valikut mõjutas ilmselt komeet, mis ilmus taevasse 1807. aastal
ja mis palja silmaga näha oli.
Vend Karlil oli juba kaks last, nii et Wilhelmit ta toetada poleks
jõudnud. Karl oli olnud koduõpetajaks von Meineri juures (Gaspari
soovitusel), samas oli olnud ka Schumacher ja nüüd sai sinna Wilhelm.
Lisaks sai Wilhelm õpetada veel krahv Bergi 4 poega.
Kevadel 1809 läks Wilhelm elama Bergi majja, Bergid elasid seal vaid
talvel, suvel olid nad Sangastes. Poisse pidi ta õpetama 34 tundi nädalas,
lisaks veel ülikool. Struve oli Bergide perekonnas heas kirjas ja teda
koheldi kui võrdset. Kaks kasutütart aitasid teda isegi prantsuse ja saksa
kirjanduse õppimisel.
Wilhelm õppis tugevasti, 1810.a. lõpul tegi ta kandidaadi eksami
filoloogias ja sai kuldmedali tööga De studiis criticis et grammaticis
apud Alexandrinos.
Wilhelm oli sõbrunenud rektori poja Fritz Parrotiga ning saavutanud ka ta
isa eestkoste, kes muretses talle stipendiumi, ja Wilhelm hakkas hoolega
õppima matemaatikat ja astronoomiat. Sel ajal pakuti talle kohta
ajalooõpetajana Tartu gümnaasiumis, kuid Wilhelm ei võtnud seda vastu.
Wilhelm lõpetas ka Bergi poegade õpetamise, kuigi elas nende majas isegi
pärast krahvi surma kuni 1814. a.
Tartus oli astronoomiat õpetanud organist ja kooliõpetaja Ernst Christoph
Friedrich Knorre. 1804 tuli astronoomia professoriks Johan Wilhelm Andreas
Pfaff, kuid ta lahkus juba 1809. Tema suur tegu oli tähetorni ehitamise
alustamine. Pfaffi järel oli astronoomiat õpetamas jälle Knorre, kes suri
1810. Parrot kutsus astronoomia professoriks Gaussi, kuid Gauss keeldus
Tartusse tulemast. Tuli Johan Sigismund Huth Harkovist, tark ja lahke
inimene, kuid kahjuks haiglane.
Wilhelmit oli hakanud huvitama geodeesia, suviti Sangastes kasutas ta
Troughtoni sekstanti, mille oli oma raha eest ostnud. 1812. a. suvel võeti
ta mõõtmiste ajal kinni prantsuse salakuulaja pähe ja viidi Pärnu
sõjakohtusse.
29.10.1813 pidi Wilhelm kaitsma doktoritööd De geographicae speculae
Dorpatensis positione. Samal päeval tuli aga teade, et Napoleon kaotas
rahvaste lahingu Leipzigi linna all. Kaitsmine toimus järgmisel päeval ja
Wilhelm sai magistri- ja doktorikraadi korraga.
3. Wilhelm Struve küpsus
Kuu aega hiljem sai Wilhelm astronoomia erakorraliseks professoriks ja ta
pidi lugema nii astronoomiat kui matemaatikat. Observatooriumi oli tulnud
ka vaatlusriistu -- Dollondi passaazhriist näiteks, kuid see jäi esialgu
kastidesse. Nüüd pani Wilhelm selle üles.
1814 läks Wilhelm vanemaid vaatama koos vend Ludwigiga, kes oli 1811
tulnud Tartusse arstiks õppima. Sõja ajal suunati Ludwig Riiga (koos Karl
Ernst von Baeriga) sõjaväehospidali, kus jäi tüüfusesse. Wilhelm käis teda
seal vaatamas. Nüüd otsustas Ludwig Kieli ülikooli minna.
Isakodus kohtas Wilhelm vanemate sõbra tütart Emilie Wall'i, kes polnud
veel 18. Noored kihlusid 13. augustil ja kaks nädalat hiljem tuli Wilhelm
Tartusse tagasi.
Wilhelm kohtus sel reisil paljude saksa astronoomidega: Repsold, Olbers,
Gauss, Harding, Schröter, Lindenau. Tagasiteel tuli ta läbi Königsbergi,
kus kohtus Besseliga.
1815 läks Wilhelm koos Karli ja ta perega tagasi Altonasse, kus abiellus
Emiliega. Enne pulmi tuli teade Waterloo lahingust. Ja samuti teade, et
Schumacher, kes oli olnud Mannheimi observatooriumi direktor, läheb ära
Kopenhaagenisse. Wilhelm läks Mannheimi, kuid Badeni suurhertsog oli selle
koha juba ära andnud.
Oktoobris 1815 tõi ta oma noore naise 14-päevase merereisi järel Tartusse,
kus nad rajasid kodu ja kasvatasid üles 12 last, kellest 8 elasid
küpsuseni.
1815-1816 palus Liivimaa Üldkasulik ja Ökonoomiline Sotsieteet Struvel
teha mõõtmisi Liivimaa uue kaardi jaoks. Seda ta tegi aastatel 1816-1818,
kuid kaart ilmus alles 1839. Kogu töö tegi ta peaaegu üksi, abiks olid
Karl Knorre ja Wilhelm Lieven. Siis pakkus ta ülikooli nõukogule projekti
mõõta meridiaanikaar Höglandist Jacobstadt'ini -- 3 kraadi 35 minutit.
Sellele tööle järgnes Venemaa valitsuse poolt tellitud suur kraadimõõtmise
projekt Nordkapist kuni Doonau suudmeni 25 kraadi 20 minutit, mis kestis
palju aastaid ja lõppes siis, kui Wilhelm oli juba Pulkovo direktor.
Viimaseks projektiks oli vaja uusi ja paremaid instrumente.
Wilhelm sõitis koos perega Altonasse (Gustav - 1816, Alfred - 1817, Otto -
1819, Conrad - sündis 1821 Altonas). Käis Münchenis, kus nägi Fraunhoferi
edusamme akromaatiliste läätsede tegemisel. Gaussi juures võttis osa
baasjoone mõõtmisest Braaki küla lähedal. Tuli Tartusse tagasi oktoobris,
teel peatus Königsbergis Besseli ja Karli pool, kohates seal ka Argelanderit.
1820. a. sai Wilhelm teada, et Fraunhofer ehitab hiigelsuurt teleskoopi
objektiivi läbimõõduga 9 Pariisi tolli (1 Pariisi toll = 25.0877 mm, 1
inglise toll = 25.4 mm). Kohe tegi ta ülikoolile ettepaneku see riist
muretseda, 16000 rubla eest. Uus rektor Ewers oli asjaga päri ja ta
kirjutas kantsler Lievenile palvekirja. Saadi ministeeriumi luba.
Reichenbachi meridiaanring saabus juunis 1822. Ewers oli nõus ka selle
eest maksma. Septembris 1824 kirjutas Utzschneider Wilhelmile, et
refraktor on valmis. Hind aga oli kasvanud 8000 Reini kuldnalt 10500-le,
vene rahas 19840 assignaatrublale.
Polangenisse 22-le kastile vastu saadeti parun Wilhelm Wrangel, et ta
saadaks postivankreid, kuid ta murdis Valga lähedal jala. Kehva ravi tõttu
pidi ta kaua Wilhelmi majas paranema (1828 murdis ka Struve vaatluse ajal
jala, nii et teleskoop õigustas oma nime "suur refraktor").
Teleskoop saabus Tartusse 10.11.1824 piduliku rongkäiguga. Struvel oli
teleskoop koos 15. novembril ja 16. hommikul ta juba vaatles.
Pärast Fraunhoferi teleskoobi kättesaamist ja esimest vaatlust kirjutas
Wilhelm ajakirjas Astronomische Nachrichten: "Võlutult seisin ma
suurepärase kunstiteose ees, ilma et ma oleksin suutnud otsustada, mis on
imetlusväärsem, kas kogu instrumendi ilus kuju ja tema täiuslikkus
vähimateski detailides või tema otstarbekohane ehitus ja see geniaalne
instrumenti pöörav mehhanism või tema võrreldamatu valgusjõud ja kujutise
teravus."
Lisaks suurepärasele optikale oli teleskoobil ekvatoriaalmonteering ja
kellamehhanism -- tollal täiesti uus lähenemine. Teleskoobile tuli
ehitada pöörlev kuppel, mille Georg Parrot projekteeris. Suur refraktor
sai oma koha detsembris 1825. Juunis 1825 oli Aleksander I andnud
Fraunhoferile ülikooli ettepanekul 3000-rublase teemantsõrmuse.
Fraunhoferil oli nii hea meel, et ta tegi teleskoobile mikromeetri ja
saatis selle Tartusse ilma rahata.
Struve põhitöö sellel refraktoril oli kaksiktähtede kataloog Catalogus
Novus Stellarum Duplicium et Multiplicium. (Suureks abiks Struvele oli
Ernst Wilhelm Preuss.) Pärast selle töö publitseerimist 1827 sai Struve
Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedali. Nikolai I andis talle
teemantsõrmuse ja ta valiti Peterburi Teaduste akadeemia
korrespondentliikmeks. Struve teised tööd kaksiktähtede alal on
Mensurae Micrometricae (1837) ja Positiones Mediae (1852).
Emilie sünnitas Struvede viienda poja Heinrichi 1822. aastal ja esimese
tütre Charlotte 1824. a. Vend Ludwig tuli tagasi 1824 Tartusse
meditsiiniprofessoriks koos naise Conradinega, kes oli Emilie õde.
Ka Wallide vanad veetsid Tartus terve aasta, kuid õnneaeg lõppes järsku,
sest Ludwig suri aprillis 1828, Gustav suri sama aasta novembris ja
detsembris suri kolmeaastane Alexandra. Kõik olid saanud kusagilt tüüfuse.
Vahepeal (1827) oli Emilie sünnitanud nende kaheksanda lapse -- Bernhardi
-- ja tütre Alexandra (1829). Aastal 1830 elas direktori majas Struve
koos Emiliega, nende seitse last, vennapoeg ja kasulaps Theodor, kes oli
Struve venna Ernsti poeg, ning lapsehoidja. Reisisid Altonasse, teel
veetsid kümme päeva Königsbergis Karli pool ja natuke Berliinis Emilie
sugulaste pool. Wilhelm sõitis edasi Pariisi ja Londonisse. Londonis
kohtus ta Herscheli ja South'iga (tegelikult oli Venemaa valitsus andnud
talle ülesande saada Inglismaa pikkuse etalon). Wilhelm pöördus Altonasse
tagasi, kus toimus loodusteadlaste konverents ja kus tal oli kutsutud
ettekanne (seal olid Berzelius, Oersted, jt).
Septembri lõpus oli pere tagasi Tartus, kus Emiliel sündis neljas tütar
Olga, kes hiljem abiellus rootsi astronoomi Georg Lindhageniga.
1820 tuli Tartusse matemaatika professoriks Martin Bartels ja Struve sai
sellest ainest priiks, aga pandi ülikooli tuletõrjekomando pealikuks.
Kustutas tuld ka 30. jaanuaril 1829, kui põles peahoone, Nikolai I tänas
Wilhelmit kustutustööde hea organiseeri mise eest.
30.01.1832 ta valiti akadeemikuks, tavaliselt tähendas see Peterburisse
kolimist. Tsaar aga lubas tal erandina elada Tartus.
1832 tuli South Tartusse külla. Tsaari noorem vend, suurhertsog Mihhail
Pavlovitsh viis ta Moskvasse ja korraldas South'ile ekskursiooni seal.
Alles siis oli South vaba Struve jaoks.
Umbes sel ajal sünnitas Emilie oma üheteistkümnenda lapse -- poja Gustavi,
kes suri noorelt.
10.01.1833 oli Jacob ja Maria Emerentia kuldpulm. Pere venepoolne osa ei
saanud talvel Altonasse minna. Pealegi pidas Wilhelm inauguratsioonikõnet
Peterburi akadeemias ning Emilie, Charlotte ja Theodor olid temaga kaasas.
Tartus aga korraldas Conradine balli kuldpulma ja oma "noorte neidude
haridusasutuse" avamise puhul.
1833 oli halb aasta -- Wilhelm sai mereekspeditsiooni käigus külastada
vanemaid, kuid tagasi tulles ootas teda tõsine olukord. Vanima elusoleva
poja Alfredi, kellel oli haige puus ja keda oli korduvalt opereeritud,
olukord halvenes. Emilie, kes oli jälle rase, ravis teda.
Wilhelm pidi minema Peterburisse uue observatooriumi asjus ja kui ta
tagasi tuli, siis leidis ta poja lootusetus seisundis. Sündis Emilie
(1.1.1834) ja järgmine päev Alfred suri. Emilie haigestus pärast sünnitust
ja suri 1.2.1834 37-aastaselt. Ta oli olnud rase poole oma abieluajast.
1830. a. oli Wilhelm andnud tsaarile tõetruu pildi Peterburi
observatooriumist. 28.10.1833 otsustas tsaar luua uue observatooriumi
Peterburi lähedale Pulkovo kõrgustikule. Moodustati komisjon ehituse
alustamiseks. Juunis 1834 saadeti Wilhelm Euroopasse lepinguid sõlmima
uute instrumentide ja raamatute tellimiseks. Ta võttis Otto -- 15-aastase
poisi -- kaasa. Ertelilt telliti 14-tolline refraktor.
Kodus oli kehv olukord, poisid olid kogu aeg kakelnud. Wilhelm abiellus
endast 15 aastat noorema Johanna Bartelsiga 22. veebruaril 1835. Poeg Karl
sündis novembris pärast laulatust (tuntud rohkem Kirilli nime all).
Friedrich ja Paul sündisid 1836 ja 1838, nad surid noorelt. Tütar Anna
sündis 1839, pärast Pulkovosse sõitu. Pulkovos sündisid Ernst (1841) ja
Nikolai (1842).
15. juulil 1835 pandi Pulkovo observatooriumi nurgakivi. Augustis 1838
läks Wilhelm koos Ottoga Münchenisse instrumentide järele. See oli
Wilhelmi viimane võimalus näha isa, kes suri 1841 ja Besselit (suri 1846);
vend Karl oli surnud varem samal suvel.
Sügisel 1838 anti Wilhelmile emeriitprofessori nimetus -- ta oli 25 aastat
ülikoolis töötanud. Wilhelm saabus Peterburisse 18. aprillil 1839.
Millega Wilhelm siis Tartus oli tegelnud? Ta luges 25 aasta jooksul Tartu
Ülikoolis 20 loengukursust, keskmiselt kuus korda igaüht, määras
meridiaanringiga tuhandete kaksiktähtede positsioone, otsis suure
refraktoriga kaksiktähti, mõõtis neid mikromeetriliselt, oli peategelane
Balti provintside trigonomeetrilisel mõõdistamisel, oli prorektoriks ja
kasvatas lapsi.
|