05.05.2001
|
Nõukogude Liidu kosmoseprogrammid ja Tõravere: III osa
|
Kalju Eerme
|
[ Eelmine osa ]
Salastamisest ja professionaalsest kretinismist
Suurriiklik salastamine lähtub ligikaudu samast põhimõttest, mis kehtib
tavakodanike puhul. Tark tegu on varjata oma rumalust. Kahjuks ei valda
ka kõrgetel ametikohtadel istujad seda kunsti kuigi hästi ja toovad
teinekord oma võhikluse ehedal kujul avalikkuse ette. Ise uhked pealegi.
Riiklikul tasemel ei olnud salastamise sügavam mõte mitte tehnoloogiliste
tippsaavutuste kopeerimise eest kaitsmises vaid võimalikult segase ja
raskestimõistetava pildi loomises sellest, mis seisus asjad tegelikult on.
Salastatud andmete seas on ülimalt vähe selliseid, mida tehnilise uudsuse
tõttu võiks mõnele välisriigi luurele maha müüa.
Olen kuulnud, et ühe meiega samaaegselt aparatuuri pardale paigutanud
asutuse üks meilegi tuttav ülemus oligi üritanud oma teadmisi välisluurele
müüa ja suur olnud ta pettumus kui neid tehingu vääriliseks ei peetud. Oma
riigi võimud panid ta vangi sellegipoolest. Tegu oli ühe raketiasjanduse
kõrgema õppeasutuse kateedrijuhatajaga, kelle kasutatud aparatuur oli
õigupoolest eestimaise päritoluga. Valmistatud nende tellimusel SKBs Karl
Ruiso juhtimisel. Müügitehingu objektiks olevate andmetega ei olnud
valmistajatel sedapuhku mingit seost.
Kõik vähegi tõsiste asjadega tegelevad ettevõtted kandsid mitmesugustesse
kategooriatesse jagunevaid postkasti numbreid. Et mingeid elementaarseid
asju tuli ka avalikult ajada, siis olid neil ka avalikud nimed olemas.
Mingil juhul ei tohtinud mõlemaid samas dokumendis mainida. Reeglite
rikkumise eest olid ette nähtud küllaltki karmid karistused. Näiteks
kasvõi üheainsa "Täiesti salajane" grifiga lehe kaotamise eest võis saada
kaheksa aastat.
Sellepärast siis olid inseneride ja ametnike tööruumide akende ees peale
trellide veel kümnekonna sentimeetrise silmaga õngetamiilist võrgud. Et
paberileht tuulega aknast välja tänavale ei lendaks. Suurem osa kosmosest
pildistatud fotosid olid samuti salastatud. Isegi siis, kui seal ainult
pilved või lage ookeanipind peal olid. Pole siis imestada, et
ajakirjanduses ilmusid ikka ühed ja samad pildid, kuigi fotosid tehti kogu
aeg juurde ja paljud neist olid päris hea kvaliteediga.
Üks meie kuraator saigi mingite fotode ajakirjanduses avaldada lubamise
eest 6 aastat vangis elektriku ametit pidada. Hiljem ta rehabiliteeriti ja
töötas üsnagi tähtsa ülemusena edasi.
Postkastinumbriga asutuste külastamine polnud mõnus. Kui olid väljas,
siis olid väljas. Kui olid sees, siis olid sees. Sees olid hooned, tänavad
ja isegi söögikohad. Ainult tänavanimesid ei olnud ja vahel ei juletud
aktsendiga küsimise peale õiget teed ka juhatada.
Sisse- ja väljaminemine võttis aega. Kõigepealt tuli lasta lubade büroos
kontrollida oma dokumente ja pärast saadud "propuskiga" minna läbi pääsla.
Ka territooriumil olid koridorides vahipostid püstoliga mammide või
näitsikutega, kes pidid kahtlastel tegelastel dokumente kontrollima. Need,
kes rääkisid vene keelt aktsendiga ja omavahel hoopis mingit arusaamatut
keelt, olid muidugi eriti kahtlased. Territooriumilt väljapoole peetavad
telefonikõned kuulusid pealtkuulava kontrolli alla. Kuna mõni teade tuli
Tõraverre väga pakiliselt edasi anda, siis võtsime sealt kaugekõnesid ja
rääkisime oma jutud eesti keeles vaatamata sellele, et võõrustajad olid
vahel näost valged. Oli tõesti paar ootamatut kõne katkemise juhtumit,
kuid kordagi meist kedagi "letti" ei võetud.
Kogemuse järgi oli eesti inimeste kohusetunne ja pedantsus salastamisega
seotud jaburuste järgimisel suurem, kui see oli Venemaal. Seal vaadati
asjale huumoriga ja visati tihtipeale võllanalja. Kui asja reeglite järgi
ei saanud ajada, siis jäeti reeglid kõrvale ja tehti asi ikkagi ära.
Näiteks sellele samale "propuskile" pidi kohapeal allkirja andma osakonna
juhataja, keda vahel terve nädala ei tarvitsenud kohal olla. Tarviliku
allkirja kirjutas siis sekretär või mõni teine, kellel see allkiri hästi
välja kukkus. Suuremat pahandust ei juhtunud ka siis, kui olid viimases
hädas mõne ülemuse allkirja ise kirjutanud. Kes ikka täpselt teadis,
kuidas nad välja näevad. Pealegi teadsid kontrollijad sedagi, et ilma
allkirjata ei saakski välja. Sisse jäämine oli aga veel rohkem mõeldamatu.
Kord oli mul Kalininis sõjaväe uurimisinstituudis seoses
kosmoseeksperimendi analüüsigrupi tööga vaja jääda veerand tundi kauemaks.
Kaks inimest kooskõlastasid seda asja instantse pidi mitu tundi ja viis
minutit pärast esialgse tähtaja lõppu tuldi mind ikkagi otsima. Kord läks
Rein Laigo "Energia" pääslast hajameelsusest läbi koos portfelliga. Õnneks
oli käigu eesmärk laost elektroonika detailide toomine ja nende
väljaviimise luba oli kooskõlastatud. Sai siis ka portfell üheks detailide
pakiks vormistatud. Muidu poleks teda ehk kätte saanudki.
Meid kureeriva osakonna juhatajaks "Energias" oli kaua aega kunagine
kuulus katselendur Anohhin. Kunagi jäi ta lennuki katsetuste käigus ilma
ühest silmast, kuid väga erandlikus korras lubati tal katselenduri tööd
jätkata. Et osakonnast olid pärit kosmonaudid-pardainsenerid ja seal
töötas endisi katselendureid ning sõjaaegseid hävituslendureid, siis oli
Nõukogude Liidu Kangelaste kontsentratsioon väga kõrge.
Kohalikel inseneridel, kes salastatud dokumentidega töötasid, olid need
dokumendid eriosakonnas spetsiaalsete portfellidega hoiul. Hommikul tööle
tulles seisid nad sappa, et portfell kätte saada ja tööle hakata. Et mitte
lõunale hilineda, pidid nad portfelli püüdma aegsasti tagasi hoiule anda.
Pärast lõunat kogu protseduur kordus ja nii võis kokku paar tundi päevast
kuluda eriosakonna luugi taga sabas seismisele.
Päris kõik dokumendid õnneks ei olnud salastatud. Jäigi pidevalt mulje
mingist arutust tööjaotusest, mille kohaselt ühed püüavad töötada ja
teised hoolitsevad selle eest, et see mitte korda ei läheks. Ju need
teised pidid natuke laisemad olema, et töö ikkagi käis.
Salastamine tekitas probleeme ka publitseerimisel, mis on ju teaduri
esmane ülesanne. Glavliti esmane ülesanne jälle oli takistada riigi
saladuste avalikustamist. Ega nemadki seejuures kuigi hästi teadnud, mida
nad takistama peavad. Pahandustest hoidumise nimel ei lubanud nad siis
avaldada midagi, mis kuidagipidi kahtlasena paistis.
Kosmose temaatikas oli neil nähtavasti nimekiri terminitega, mille
esinemisel tekstis oli otstarbekas avaldamine keelata. Tuli siis endal
välja uurida, mis nende nimekirjas võiks seista, ja vastavatele asjadele
mingid teised nimed panna. Kindlalt oli nimekirjas maa tehiskaaslane
(iskusstvennõi sputnik zemli). Kirjutasime selle asemele
kosmoselennu aparaat (kosmitsheskij letatelnõi apparat) ja kõlbas
kohe avalikustada. Samasuguse allegooriaga, et hunti hundiks ei nimeta,
sai üle ka teistest nimedest, mida suhu ei tohtinud võtta.
Tsensuuri asjus oli õnneks võimalus ka asjalikuks ekspertiisiks Moskvas.
Selle templi olemasolul jäi ka Glavliti eesti ametnik tavaliselt rahule,
kui ta just erilises norimise tujus ei olnud. Eks mõnikord sai ise ka
ülbitsetud. Kord käskis Glavliti esindaja mul tekstis olevad lühendid
lahti kirjutada. Nägin, et esimene lühend oli SSSR ja kohe kirjutasin
selle lahti. Ametnik pistis röökima ja viskas mu välja. Pärast kutsus
tagasi ja andis ikkagi allkirja.
Vahetu kosmoseasjandusega tegelemise ajal välismaalastega suuremaid
sidemeid luua ei soovitatud. Kes välismaal tahtis käia, neil maksis
postkastide külastamisest hoiduda. Ka publitseerimine toimus peamiselt
siseriiklikes väljaannetes.
Nõukogude Liidu teaduse ja tehnika süsteem oli tõepoolest umbes selline
nagu tuntud anekdoodi maakera, mille sees oli veel teine välimisest suurem
maakera. Kuulu järgi teada andmetel moodustas avalik teadus kogu
süsteemist umbes 7%. Põhimõtteliselt kontsentreeriti ülejäänu riigi jaoks
tähtsate probleemide lahendamisele. Iselugu, mis välja tuli.
Olid olemas koguni kinnised teadusajakirjad, mis levisid postkastide
süsteemis. Ega olnudki neil mingit erilist militaarset suunitlust. Seal
sai tehtud tööd lihtsalt ilma piiranguteta avaldada. Muidu pidi vähemalt
midagi välja jätma ja töö jättis ebaloogilise mulje.
Ka tuntud kuulsusega üleliidulistes instituutides lahendati lahtiste
kõrval kinnisi probleeme. Esines muidugi ka sellist asja, et näiteks
dissertatsioonid üritati kinnistena kaitsta siis, kui oli karta, et
avalikult läbi ei lähe.
Kaugeltki ei olnud aga nii, et kinniste teemade kallal olid ametis ainult
luhvtid. Kuigi ohvitseride kohta levitatakse umbes samasuguse alatooniga
anekdoote kui blondiinide kohta ja sageli ohvitserid ka tõepoolest
vaimuhiiglased ei ole, tean õige mitut kosmosetemaatika vallas tedustööd
teinud väga tarka ohvitseri.
Oma töös tuli meil mundrikandjatest uurijatega paratamatult kokku puutuda.
Nii mõnigi kord oli nendega meeldivam asju ajada kui päris teaduse
ässadega. Viimastel oli tihti kaks viga. Esiteks püüdsid nad pidevalt
kõigile tõestada, kui targad nad on. Teiseks oli neist paljudel ülimalt
jampslik arusaamine konkreetsest asjaajamisest.
Mõned kosmoseprojektide alased nõupidamised kujunesid nimetatud põhjustel
tõeliseks absurditeatriks. Ühe taolise teaduskindrali teadvuseni näiteks
ei õnnestunudki pika nõupidamise jooksul viia sõnumit, et see
orbitaaljaam, mille pardale ta õhulosse ehitab, on juba kaks aastat koos
aparatuuriga orbiidil tiirelnud ning midagi sinna lisada ei ole enam
võimalik. Liiati aparaate, mida suudab luua ainult tema elav
kujutlusvõime.
Ohvitseride ja inseneride lähenemisviis oli konkreetne. Et kui mitu
liitrit kütust mis eksperimendi läbiviimiseks vaja läheb, missugune Ivan
Ivanovitsh seda käsutab ja mis jutuga selle võiks välja kaubelda.
Salastamise üheks tähtsaks tingimuseks oli, et keegi ei tohtinud liiga
palju teada. Süsteemi paisudes tegijate tervikutaju vähenes ja erinevate
lõikudega tegelejad said üksteisest järjest halvemini aru.
"Energias" ja Kosmoselendude Juhtimiskeskuses töötavatest inseneridest oli
enamikul läbi ja lõhki tehniline haridus, saadud kas Baumani-nimelisest
Tehnikaülikoolist või Moskva Lennundusinstituudist. Loodusteadusliku
uurimise ja looduse kohta tehtavate mõõtmiste mõte osutus paljudele neist
täiesti arusaamatuks. Neisse oli sügavalt juurutatud tehniliste süsteemide
kontrolli ideoloogia.
Kosmoselaevade ja orbitaaljaamade pardasüsteemidest olid kõige tähtsamad
need, mis tagasid meeskonna eluspüsimise. Juhtimiskeskuses sai süsteemide
korrasolekut jälgida pardalt saabuvate signaalide kaudu. Kui mingi süsteem
või tema osa oli korras, siis jooksis mingis telemeetriakanalis pidevalt
kindel signaal, näiteks 1 volt. Kui süsteem läks korrast ära, siis ilmus
mõni teine püsiva väärtusega signaal.
Aga näiteks atmosfääri heleduse mõõtmistel on tegemist pidevalt muutuva
väärtusega signaalidega. Pidin korduvalt ja korduvalt selgitama, et ma ei
taha kontrollida, kas maakera atmosfäär alles on, vaid tema pidevalt
muutuvaid omadusi uurida. Enamasti see ei jõudnudki pärale.
Järgneb.
|