Algusest

Igal ettevõtmisel on algus ja lõpp. Algus ei tule tavaliselt tühjale kohale, vaid selle juurde viivad varasematest ettevõtmistest pärit niidid. Tõraveres pikemat aega viljeldud aktiivne uurimistöö kosmosetehnika vahendite abil algas kindlasti nende võimaluste suhteliselt heast tundmisest ja sellest tulenevast soodsast hoiakust.

Nagu paljude kolleegide puhkehetkedel Tõravere saunas ja mujalgi avaldatud mõtteteradest annab järeldada, on pärastsõjaaegsete teadusse suundujate hoiakute kujundamisel tähtis koht täppis- ja loodusteadusi atraktiivseks kirjeldaval populaarteaduslikul kirjandusel. Sõjajärgsetel aastakümnetel ilmus sellist kirjandust ohtralt ja puudusid maailmapilti hägustavad pseudoteaduslikud väljaanded. Et kuhu jääb siis poliitiline marksistlik kirjandus? Asjalikku noort inimest see oluliselt ei mõjutanud, kuna ta taolist põhku ei hakanud lugemagi. Teaduses pole võimalik edukalt tegutseda ja teadusesse ei mindagi, kui puudub päris asja jamast eristamise oskus.

Esimese kunstliku taevakeha Maa lähedasele orbiidile saatmine 4. oktoobril 1957 oli Rahvusvahelise Geofüüsika Aasta (esimene rahvusvaheline suurprojekt pärast sõda) sensatsioonipommiks.

Ilmselgelt mõjutas see sündmus tugevasti nii neid, kes töötasid tollases Tartu tähetornis, kui ka neid, kes sisemuses olid valmis sinna tulema. Ise võin kinnitada, et minu autoriteedile on esimene kunstlik taevakeha suure plusspunkti toonud. Nimelt oli mul just eelmisel päeval olnud vaidlus ühe endast vanema meeskodanikuga teemal, kas raketiga on võimalik maakera haardest välja pääseda. Ja nagu tellitud, ilmus veenev argument minu kasuks.

Meenutagem, et selle sündmuse eel rajati Tartu Ülikooli juurde spetsiaalne üksus nimega Lunoidijaam, milline tegutses praeguse Tartu Teaduspargi maa-alal ja hooajal 1958/59 ka Tartu tähetornis. Selle juhatajateks on olnud Ivar Piir, Valdur Tiit, Jaan Einasto ja pikemat aega Märt Liigant. Vaatlejateks olid nooremate kursuste füüsika- ja matemaatikatudengid. Hiljem astronoomiale spetsialiseerujate jaoks oli vaatlemine teaduspõhise õppetöö vormiks, kuigi asi ise oli õppeväline.

Tavapärasest õppetööst erines ta selle poolest, et tegemist oli "päris" asjaga, mitte pelgalt harjutusülesannetega. Pealegi kujunes regulaarselt tähetornis käies ka aimdus sellest, millega päris astronoomid tegelevad. Muidugi, enamus tudengitest siirdus hiljem teistele radadele, aga vaevalt saadud vaatluskogemus neile kahjuks tuli. Kindlasti said kõik kaasa väga hea tähistaeva tundmise.

Ise olin selles Lunoidijaamas pärast ülikooli lõpetamist kolm aastat palgalises ametis. Kuigi valmistusin aspirantuuriks kaksiktähtede uurimise valdkonnas tõi saatus mind kaarega pikaks ajaks kosmose juurde tagasi ja selles tegevuses kulus Lunoidijaama koolitus marjaks ära. Oli vähemalt selge, mida sellelt või teiselt orbiidilt saab teha ja näha, mida mitte.

Kui hiljem kosmosest tehtavate uuringute planeerimisest osa võtsin, siis esialgu mind lausa hämmastasid mõnede teiste organisatsioonide isegi teadusdoktori kraadiga tegijate võhiklikud ettepanekud. Näiteks 300 kilomeetri kõrgusel ekvaatorilt vaatekiir poolusele vastu maad suunata!

Tartu astronoomid, kes sel ajal olid enamuses noored ja entusiasmi täis, said hästi aru kosmosetehnika kaudu avanevatest perspektiividest tähtede uurimise jaoks. Näib, et eriti tajus neid võimalusi observatooriumi direktor akadeemik Aksel Kipper, kes nooremaid kolleege suunas.

Esimese allüksusena kolis 1960. a. Tõraverre astronoomilise aparaadiehituse sektor. Selle juhatajaks sai Valdur Tiit ja üheks peamiseks ülesandeks oli sensorite väljatöötamine tähtede ultraviolettkiirguse registreerimiseks. Nendeks olid ionisatsiooniloendurid. Ühtlasi tulid välja mõelda ning valmistada seadmed uute kiirgusvastuvõtjate omaduste uurimiseks ning kalibreerimiseks.

Kui varem pidid astronoomid leppima kiirgusspektri nende piirkondadega, mis Maa atmosfäärist läbi tulid, siis nüüd hakkasid areenile ilmuma "uued astronoomiad". Ühtlasi pandi käima kuumade tähtede ultraviolettspektrite mudelarvutused, mille juures oli võtmefiguuriks praegune akadeemik Arved Sapar. Siit sai alguse kiirguslevi modelleerimine kui hilisem kaalukas uurimissuund.

Ühtlasi tulenes neist arvutustest vajadus püsida esirinnas arvutustehnika võimaluste kasutamise alal, mis on kujunenud Tartu Observatooriumi töökultuuri üheks tugevamaks küljeks. Töötada tuli ju pidevalt arvuti pakutavate võimaluste piiril või seda piiri koguni ületades.

Mõned Tõraveres väljatöötatud kiirgussensoritest on lennanud kosmosesondide Venera pardal. Suuremaks ettevõtmiseks atmosfäärivälise astronoomia alal kujunes aga aparatuur Zjablik (eesti k. metsvint), mis valmistati koos kolleegidega Moskvast Shternbergi nimelisest observatooriumist ja Krimmi observatooriumist.

See saadeti orbiidile 18. aprillil 1968 tehiskaaslase "Kosmos-215" pardal. Kuigi ma ei ole osa võtnud selle aparatuuri ettevalmistamisest ja salastatuse nõuete tõttu sellest isegi ei teadnud, pakuti mulle võimalust tegelda saadud andmete töötlemise ja analüüsiga.

Kahjuks ei saadud tähtede ultraviolettkiirguse kohta andmeid eriti palju. Kuna aparatuuri vaateväli sõitis küllalt tihti ka üle Maa horisondi, siis sain sellest lisamaterjalist arvestatavaid andmeid Maa atmosfääri helenduvate kihtide ja hajuskiirguse jaotuse kohta, nende hulgas esimesed Kuust valgustatud atmosfääri vertikaalse heleduskäigu mõõtmisandmed kosmosest. "Kosmos-215" materjalide põhjal valmis suurem osa minu 1973. aastal kaitstud kandidaadidissertatsioonist (juhendaja Arved Sapar).

Järgmised astronoomilised projektid ei võtnud vedu ja edaspidi osalesin tervelt 25 aasta jooksul ühe planeedi, nimelt meie endi maakera, kosmosest uurimise ettevõtmistes.

Kosmoselaevade pardale

Selle kestva tegevuse päris alguse tagamaad kaovad minu jaoks aegade hämarusse ja saladuskatte taha. Sisu poolest on asi selge, aga esialgseid organisatsioonilisi käike vist enam ei õnnestugi täpselt rekonstrueerida.

Kindlasti poleks need asjad alanud ilma Charles Villmannita. Alustas ta ju amatöörastronoomina helkivate ööpilvede vaatluste korraldamist ja ise vaatlemist. See tegevus viis ta teadusliku kraadini ja tõstis professionaaliks. Igas mõttes tormilise tegutsejana oli tema elus tõuse ja mõõnasid. Ka kõnealuse kosmoseepopöa alguses ei olnud tähtede seis Tõraveres tema jaoks kõige soodsam. Üleliidulisel areenil oli ta NSV Liidu Geofüüsika Komitee juures tegutseva helkivate ööpilvede uurimise komisjoni esimees.

Komisjoni sekretäriks oli Nikolai Grishin. Temagi elukäik on mõneti ebatavaline. Nimelt ei nõustunud ta sooritama marksistliku filosoofia eksamit, mida kõigilt kandidaadikraadi taotlejatelt ju nõuti, ja ei saanud niiviisi kraadi kaitsta. Tuli lahkuda ka NSV Liidu Teaduste Akadeemia Atmosfäärifüüsika Instituudist. Uue töökoha leidis ta Lavotshkini-nimelises tehases Moskva külje all Himkis.

See on üks kosmosemasinaid valmistavatest ettevõtetest, spetsialiseerunud Kuule ja teistele planeetidele saadetavatele aparaatidele. Toodetest on ilmselt senini kõige kuulsamaks kuukulgur. Praegu kannab ettevõte kuukulguri tegemise aegse peakonstruktori Babakini nime.

Grishin koos Lev Trotski vennapoja Vitali Bronshteniga avaldasid 1970. a. monograafia helkivate ööpilvede kohta. Üsna soliidses eas läks Grishin sarnast teed nagu Eestis Kalev Raave. Ta läbis Sergijev Possadis vene õigeusu preestri koolituse ja tegutses veel hiljuti Lätis Valmieras preestrina. Võibolla praegugi, kui surnud ei ole.

Huvitavad mehed need helkivate ööpilvede uurijad!

Ajakirjanduses on olnud lugeda isegi Charles Villmanni kohtumisest legendaarse Peakonstruktori Sergei Koroljoviga, et kavandada helkivate ööpilvede uurimist kosmosest. Neid kosmosest uurima pürgisid Villmann ja Grishin tõesti mitu aastat, aga Peakonstruktori audients on võibolla ajakirjanduslik liialdus.

Minu isiklik kogemus mehitatud kosmoselendude ümber algab 1968. aasta esimestest tööpäevadest. Siis oli mul "Kosmos-215" andmetöötluse ülesanne küll juba olemas, aga tema enda orbiidile toimetamise asjad alles üpris segased. Osalemine uues projektis algusest peale oli muidugi ahvatlev ja eelmiste asjade suhtes takistav ka ei olnud. Töös osalemist võimaldava vorm 2 sain just uue aasta eel ja olin niisiis ka töövõimeline.

Esimestele läbirääkimistele tolleaegsesse NSV Liidu Keskmasinaehituse Ministeeriumi Eksperimentaalse Masinaehituse Keskkonstrueerimisbüroosse (hiljem tuntud põhiliselt Teadustootmiskoondis "Energia" nime all) läksin koos Grishiniga ja mõne päeva pärast kutsusime appi ka Villmanni. Teadsime vaid, et need eksperimentaalsed masinad on kosmoselaevad Vostok ja Sojuz. Alul pidasime silmas peamiselt kosmosest fotografeerimise võimalusi.

Läbirääkimiste käigus selgus, et meilt loodetakse kosmoses töökõlbliku fotomeetrilise aparatuuri valmistamist. Ettevõte oli huvitatud pardal toimuva uurimistöö avardamisest ja loomulikult läks selleks vaja sobivaid aparaate.

Et asjaga oli kiire, siis otsustas Villmann aparatuuri valmistamise korraldada Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühingu Eesti filiaali kui ühiskondliku organisatsiooni kaudu. See oli pretsedenditu, kuna reeglina valmistasid taolisi aparaate vaid postkasti numbriga suured ettevõtted. Pärast tulid tõesti ka pahandused kaela, aga aparatuur sai siiski valmis tehtud ja ka pardale paigutatud.

Ettevõtmise finantskülge puistas Riigikontroll ja ilmus isegi satiiriline nupuke ajakirjas "Pikker". Vangi kedagi ei pandud ja töölt lahti ka ei lastud. Olulisel määral võttis aparatuuri valmistamise ja pardale paneku korraldamisest osa praegune Tartu Postkontori direktor Jaan Ojaste, samuti Rein Laigo. Valmis ehitasid aparaadi Teaduste Akadeemia SKB ja selle Tõravere osakonna konstruktorid ja töömehed.

N.ö. põlve otsas tehtud aparaadist võis kõike karta, kuid tuli ette ainult üks tõeliselt kriitiline hetk. Juba pardaaparatuuri koosseisus katsetamisel tekkis tõrge sisemise kontrollvalgusallika süsteemis. Olime seal koos järgmisel aastal Lenini mäetipul hukkunud Priit Vürstiga ja saime Kontrollkatsetuste Jaama (Kontrolno-ispõtatelnaja stantsija, lüh. KIS) ülemaga üsna karmile kaubale.

Tänasin mõttes konstruktoreid, kes avakosmosesse paigutatava optikaploki olid valmistanud sedavõrd lapiku, et see püksirihma vahele mahtus ja sellega pääslast läbi kannatas tulla. Ametliku asjaajamisega oleks me kindlalt pardalt ja võibolla ka kogu edasisest tegevusest väljas olnud. Oli vist koguni laupäev. Kohe rongile, pühapäeva hommikuks Tõraverre ja õhtuse Moskva rongiga korras aparaadiga tagasi. Päeva jooksul tegid SKB Tõravere osakonna mehed tõrkuva sõlme korda.

Aparaadi mitteametlik väljatoomine ja samaks õhtuks rongipileti hankimine ei olnud sel ajal kaugeltki lihtsad ülesanded, aga nende lahendamisest olnuks vähe abi, kui aparaadi tegijad Taimo Kübbar, Reino Eller, Otto Tammemägi jt. poleks Tõraveres ees oodanud sõna otseses mõttes kruvikeerajad ja jootekolvid peos valmis.

Praegu armastatakse okupatsiooniaja tegemistest ja töökultuurist sageli halvustavalt rääkida. Et kõik varastasid ja logelesid. Kõik ei varastanud ja paljud pühendusid ehk veel pingsamaltki tööle kui praegused kultuslikult üleskiidetud pankurid. Töösse suhtumine on üks inimese sisemise kultuuri näitjaid ja riigikorra muutused seda palju ei mõjuta. Ei meenu ühtki juhtumit, kus keegi siinsetest osalenutest oleks öelnud, et mul ei ole täna aega. Selle kogemuse taustal on väga võõristav kuulda-näha kasvõi riigikogulaste tühist kemplemist ja kiusuajamist seaduseelnõude kallal.

Omakasupüüdmatu küünarnukitunde õhkkond oli tolleaegses teadustegevuses pigem iseloomulik kui erandlik. Ei tõmmatud kriipsu oma ja võõra töö vahele. Meenutagem kasvõi kadunud akadeemik Grigori Kuzmini, kes nooremate kolleegide kirjatöid parandades ja autoritega asju arutades ei andnud iialgi mõista, et vahel oli see tegelikult tema aja raiskamine. Liigne idealiseerimine oleks, kui ütleksin, et konflikte üldse ei olnud. Oli ikka ja vahel kulus nende klaarimisele ka üsna palju energiat, mida olnuks targem tööle kulutada. Konfliktid tekivad võimu ja tähtsuse jagamise pinnal, kui isiklikud ambitsioonid hakkavad kerkima kõrgemale töö kui terviku vajadustest.

Kosmosesse saadetavaid aparaate tohtis valmistada sõjatööstuse garanteeritud kvaliteediga detailidest ja katsetused pidid toimuma vastavalt sertifitseeritud stendidel. Meil neid mõistagi ei olnud, kuid tänu vastutulelikkusele saime oma katsetused teha "Energia" stendidel. Ka suure osa detailidest saime osta nende nn. mittelikviidide varust. Tõsiseid probleeme oli aparatuuri sisse-välja viimisega, sest katsetused toimusid enne ametlikku üleandmist.

Esimese aparaadi saatus ei kujunenud siiski kõige paremaks. Paigutati ta koos teiste hermeetilisest korpusest väljaspool olevate optiliste riistadega esimese orbitaaljaama Salyut kõhu all olevasse koonusesse. Kattekesta pidid orbiidile jõudes koonuse eest ära tulistama selleks paigutatud püropadrunid. Neid ei õnnestunudki plahvatama saada ja tulemuseks oli "nautshnoi aparature krõshka". Ükski aparaat midagi ei "näinud".

Õieti oli see ebaõnn tühine võrreldes sellega, et kogu esimene meeskond (Georgi Dobrovolski, Vladimir Volkov ja Viktor Patsajev) lämbus kosmoselaevas Sojuz-11 orbitaaljaamast naasmisel, rõhu reguleerimiseks avanenud ja mitte enam sulgunud õhuklapi tõttu. Aastanumber oli 1971.

Esimese aparatuuri aegadel olid ette nähtud ka temaga töötamise õppused meeskonnale. Esimesel korral viis selle õppuse läbi Tähelinnas Villmann ja oli meeskondade innukusest suures vaimustuses. See õppus toimus ilmselt ühe varasema Sojuzi meeskondadele, kus meie aparaat ka "hingekirjas" seisis.

Selle õnnetu Salyuti õppus sadas minu kaela üsna ootamatult ühe järjekordse kooskõlastamisraundi ajal ja toimus "Energia" õppeklassis. Sel ajal oli mul avaliku esinemise kogemusi küllaltki kasinalt ja asja erilise tähtsusega hirmutati enne ka korralikult. Õppus ise kukkus päris talutavalt välja. Pärast oli veel umbes veerandtunnine sundimatu vestlus pilootide Dobrovolski ja Shoniniga, kes isegi andsid nõu, kuidas aparaadi sisselülimise tumblerit oleks olnud otstarbekam paigutada.

Õppuse 12 osalisest on kõik Nõukogude Liidu kangelased. Osa olid juba siis, osa sai hiljem. Mõned kahjuks postuumselt. Pardainseneridest kosmonaudid olid vist kõik selle osakonna insenerid, kus me pidevalt asju ajasime. Nende näod olid lennueelsest ajast tuttavad. Aga siis ei teadnud me nende tulevasest lendamisest muidugi midagi.

Esimese aasta jooksul, mil sageli "Energias" pidin viibima, oli seal toimuvate tööde peamiseks eesmärgiks ilma kahtluseta Kuu. Nimetust Zond kandvad lennuaparaadid olid loodud just selle ülesande tarvis. Ka kosmoselaevade orbiidil põkkamised teenisid sama eesmärki, sest polnud nii võimsat raketti, et Kuu suunas teelesaadetav koorem ühes tükis maalähedasele orbiidile viia.

Apollo programmi suhtes tekkinud mahajäämust ei olnud paraku võimalik tasa teha ja Kremli korraldusel kuulutati juba järgmisel aastal, et inimesi Kuule pole me iialgi tahtnud saata.

[ Järgmine osa ]