21.12.2000 |
André Trinity
Unenägude jumal |
Arvustused |
Ma ei mäleta täpselt, oli see reedel või
laupäeval, aga tagantjärele ei oma see enam erilist
tähtsust. Mäletan vaid, et oli sügis. Lehed
langesid ja ilm oli ilus. Lebasin rohus ja vahtisin pilvi.
Linnud ja rohutirtsud laulsid hümni. Oli selline amoraalne
tunne -- mina lahkun, aga teised jäävad. Jah,
naljakas. Vaevalt on lahkumine kellelegi kunagi amoraalsusega
seostunud. Minul seostus. Tundsin kohustust, et pean
jääma, samas igatsesin lahkuda. Meeleheite dilemma!
Võibolla selles ongi kogu probleem! See on vaid
tagantjärele tarkus.
Üks on kindel, päev mil ma surin ei muutnud minu
jaoks midagi. Absoluutselt mitte midagi! Kõik jätkus
samas vaimus ja alguses kahtlustasin, et suremine oli taas
kõigest üks mu haiglastest fantaasiatest.
Kõndisin ringi nagu ennegi ja vaatasin inimesi.
Mõnikord kuskil pargis, teinekord lihtsalt bussis --
istusin kellegi kõrvale ja silmitsesin teda ja tema
mõtteid. Täpselt nagu enne, tegin seda ka sel
õhtul. Mõtlesin, et selline see ongi ja nii peabki
olema.
Pärast läksin koju. Söök oli soe.
Näksisin veidi ja pugesin voodisse. Naine küsis, et
kus ma käisin.
Ütlesin, et metsas või õigemini aasal.
Tol hetkel imestasin esimest korda. Teatasin talle pahuralt,
et mind ei ole: seal aasal surin ära! Surin niimoodi
vaikselt ilma igasuguse agooniata ja keha jäi maha.
Naine käskis mul magama jääda.
Ma ei jäänud. Tahtsin asja klaariks teha. Mis
kuradi moodi ta minuga üldse suhtleb? Täpselt nii
ütlesingi.
Ta vaatas mind kuidagi kummalise pilguga ja tegi musi.
Siis küsis, et kas ma sõin ka.
Vastasin, et natukene.
Püüdsin uuesti seletada: aasal olles ma lahkusin --
lahkusin elavate kirjast omal soovil. Ei, ei! Ma ei tapnud
ennast, lihtsalt lahkusin. Nagu Jeesus: Isa, sinu kätte
annan ma oma vaimu! Astusin endast välja ja pärast
isegi puudutasin oma keha, veendumaks selle tõelisuses.
Seejärel kõndisin niisama ringi ja pärast
sõitsin bussiga koju.
Mul kästi udutamine lõpetada ja kuna ma ikkagi
edasi rääkisin, vajutas ta käega mu suu kinni ja
ronis mulle otsa. Mõmisesin midagi, et ära tee
või muud säärast, aga ta sai valesti aru. Mu
püksid lennutati teise toa nurka, särk samuti.
Sõimasin teda nekrofiiliks, aga ta ei teinud
väljagi. Üsna pea unustasin veerand tunniks kogu
probleemi, õigemini tundsin ennast mõnda aega
päris elusana. Ja siis jäime üksteise kaisus
magama.
***
Ah jaa! Unustasin märkida, et mu naise nimi oli
Marcelle. Tavaliselt hüüdsin teda lihtsalt M.-iks. See
on ääretult oluline, kuna pärast Marcelle`i oli
mul veel kaks M-tähega naist, keda ma hüüdsin
samuti M.-iks. Viimase puhul ei ole ma üldse kindel, oli ta
tegelikult ka olemas või ma lihtsalt mõtlesin ta
välja. Aeg ajalt tekivad mul säärased naljakad
kahtlused... aga see selleks.
Teise naise ajal hakkasid mu sõbrad vaimukaid
märkusi viskama minu M.-i lembelisuse pärast. Pidin
siis pikalt seletama, miks ma mõlemaid just M.-ideks
kutsun.
Kõigepealt muidugi sellepärast, et ma kogemata
vale nime ei ütleks. Noh, teate küll, vahel
võib sassi minna ning see vallandaks üsna
ebameeldiva vestluse.
Ja siis veel sellepärast, et minu arvates on inimesel
alati ainult üks armastus-objekt. Mis kuju, nägu
või nime ta kannab, see ei oma mingit tähtsust. On
vaid objekt, kellele antakse armastust. Mul juhtusid nad
kõik olema naised ja nimed algasid M.-tähega.
Milles probleem? Mõni armastab terve elu üksnes
kasse ja kui esimene sureb, paneb ta järgmisele kassile ka
Miu nimeks. Keegi ei tee numbrit! Oma naistele pole ju mina nime
välja mõelnud, lihtsalt hüüdsin neid
esitähte pidi. Tegelikult neil isegi võinuks olla
sama nimi! See oleks peegeldanud täiesti ausalt nimetatud
tõsiseika, et objekt on objekt ja muus osas vahet ei
ole.
Mis M.-i hääldamisse puutub, siis hiljem muutusid
kõik need erinevad objektid üheks
umbmääraseks mmm-i(na)ks. Päris alguses, oma
esimesele naisele, ütlesin ikka eMm, nagu
kaashäälikut hääldatakse, aga kuna see
häälik omas minu meelest teatavat emm`elikku
varjundit ning naine hakkas kuidagi ülemäära
oidipaalseks muutuma, siis too eM saigi mu huultel
suvaliseks mõminaks.
Tol õhtul seal voodis ei mõmisenud ma
Marcelle`i nime. Ma ei saanud käsi suu ees midagi
artikuleeritumat öelda.
Tema sai aga valesti aru ja mõtles, et ma tahan teda.
Meie vahel oli taoline veider kommunikatsioon aja jooksul
tekkinud, et voodis öeldud mmm sai tähendada
ainult ühte asja. Kuidas see iseäralik
teineteisemõistmine välja kujunes, seda on juba
õudselt keeruline selgitada.
***
Öösel ärkasin mitu korda üles.
Mõtlesin ikka aasal toimuva peale. Nendel hetkedel
tundsin, et olin kõike ainult ette kujutanud. Miski ei
veennud mind vastupidises. Naine ei olnud ka tuhkagi aru saanud.
Mida ma ise arvasin, see jäi sama määratlematuks
nagu iga õõnes meeleolu, mis aju vaakumisse
tõmbab. Mingit selget elutunnetust mul ei olnud -- ma ei
saanud sellest isegi mitte aru! Kuidas oleksin pidanud
nüüd mõistma, tajuma või kogema
surmatunnet? Nende mõlema realiteet näis
täiesti paradoksaalsena: ei ole üht ilma teiseta
või need on täpselt üks ja see sama.
Ja kuhu jääb jalgealust pakkuv nending:
mõtlen, järelikult olen? Kas pärast surma ka
niimoodi mõeldakse? Äkki ma kõigest
suigatasin hetkeks ja nägin seda unes! Või ehk
näen seda ikka veel unes! Olen aasal ja magan! Ei, olen
surnud ja näen unes, et olen elus. Või
vastupidi?
Mis vahet seal on? Kõik on, nagu on, ja pole minu asi
arvata, kuidas tegelikult on. Midagi muud ei eksisteeri kui
ainult kogemus -- minu kogemus. Ja kogemus on alati reaalne,
vähemalt minu jaoks. Mis aga kujutlusse puutub, siis nii
totaalselt sinna ei eksita!
*
Hommik oli jabur. Avastus, et olen ikka veel elus ja pean
jälle ärkama, tegi meele mõruks. M. tõi
miskipärast kohvi voodisse.
Küsis, kas ma olin eile joonud.
Ütlesin, et ei olnud.
Rohkem ei küsinud ta esialgu midagi. Mul oli halb olla.
Juba üksnes mõtte peale, et jälle on ees
üks tüütu päev. Kohv ka ei maitsenud eriti.
Sundisin end siiski jooma, kuna M. jälgis mind kuidagi
kahtlase pilguga. Ta mõtles, kus ma eile ikkagi
tegelikult olin ja kas ma olin joonud või mitte. Siis
jõudis kahtlusega väljamõeldud
armukeseni.
Ma ei viitsinud midagi öelda. Las mõtleb ja praeb
end veidi!
Pealegi, enda kõrvalhüpetest ei olnud ta siiani
mulle kordagi midagi rääkinud. Kord plaanis mind isegi
maha jätta, aga siis viimasel minutil sai teada, et too
autojuht oli hoopis abielus ja kolme lapse isa.
Selle kõige pärast lasingi tal oma
mõõdupuu järgi koostatud fantaasiates
vaevelda. Ta ei küsinud selliseid asju kunagi otse ja mul
oli selle üle hea meel. Kuna mul kõrvalhüppeid
ja armukesi polnud, pidanuks ma need kiirelt välja
mõtlema. Esiteks sellepärast, et ta vihastaks ja
enda omadega ka lagedale tuleks ning siis veel seepärast,
et teda pisikese armukadedusega enda küljes kinni
hoida.
M.-ile meeldis põnev ja salapärane elu.
Mõnikord isegi kujutles mind kellegi teisega. Kujutluses
oli see erutav soovunelm, aga tegelikult poleks ta sellega
leppinud. Praegune olukord oli juba piisavalt salapärane,
et M.-i iseäralikku müstika-nälga toita.
Tegelikult oli müstika ainus põhjus, miks ta ikka
veel minuga oli. Tegin meie kooselu just parajal
määral müstiliseks ega pakkunud kordagi üle.
Et ta kahtlustama ei hakkaks.
Kuidas saanuksingi teda jubeda tõega rabada? Kallis,
ma kuulen su mõtteid! Kuulen kõigi mõtteid
ja alati kui tahan!
Algul oleks kindlasti põnev, aga varsti ta taipaks,
mida see tema jaoks tähendab ja ta jätaks mu maha.
Mõtteid on kohutavalt raske kontrollida, eriti siis, kui
on mida varjata. Vaevalt keegi lepiks sellega, et on sunnitud
teise ees justkui alasti ja paljastatuna seisma.
Olin otsustanud, et ei räägi sellest kunagi
kellelegi. Kui, siis ehk enne surma mõnele väga
olulisele inimesele. Lihtsalt eputamise pärast. Tol hetkel
olin aga enda surma puudutavate asjaoludega täielikus
segaduses ja ei mõelnud eputamise peale. Üks asi oli
kindel -- M.-i jaoks olin ma olemas...
Ulatasin tühja kohvitassi tagasi ja tänasin
hoolitsuse eest. M. naeratas malbelt.
Naeratasin vastu ja kinnitasin, et ausõna, ma ei
joonud eile. Tunnistasin, et viimati jõin nädal aega
tagasi. Siis kui ta oma sõbrantsiga õhtu läbi
baaris istus ning meestelt siivutuid ettepanekuid ootas. Viimast
ma muidugi välja ei ütelnud, kuna seda ei oleks ma
tegelikult tohtinud teada. Lisasin veel, et kui ma talle kuidagi
ebaharilikuna tundun, siis tuleb see sellest, et ma olen
tegelikult surnud.
M. tõusis temperamentse äkilisusega püsti ja
turtsatas: «Ja mina olen Maarja Magdaleena -- surnuist
tõusnuid alati esimesena tervitamas!»
Uks lendas mürtsuga kinni. Sain alles siis aru, et ta
oli juba teises toas. Lusika oli ta maha pillanud.
Ma ei teinud sellest erilist numbrit. Asi oli väga
lihtne. Ta oli vahepeal jõudnud kindla veendumuseni, et
mul ikkagi on armuke. Ja et seda varjata, ajan mingit totrat
jama suust välja. Ükski terve mõistusega
inimene loomulikult ei ajaks sellist jama. Eriti veel kui tal
ongi armuke. Aga kahtluse-ussi toitmiseks kõlbab
igasugune seletus. Nõnda oli ka siis.
*
Muuseas, M.-i Maarja Magdaleena võrdlus kukkus tal
enese teadmata äärmiselt tabavalt välja. Mitte
üksnes sellepärast, et Maarja oli tõepoolest
surnust ülestõusnud Jeesust esimesena tervitamas.
Seda ta teadis. Ent ta ei teadnud, et Jeesus ajas Maarjast
välja seitse kurja vaimu. Kui ta olekski seda teadnud,
poleks ta selles osanud näha seost enda minevikuga.
Vaadake, kolme kooselatud aasta jooksul oli M.-il olnud
seitse armukest. M.-i arvates ei tea mina neist siiani mitte
midagi. Samas M. jälle ei tea seda, et mina olin see, kes
seljataga vaikselt kõik need diaablid tema elust
välja ajas. Osadele sain väga kiirelt jaole, osadele
jälle mitte. Mäletan, et olin kohutavalt armukade.
Välja näidata aga ei tohtinud.
Paljud neist olid täiesti tühised mehikesed, kes
valiti välja ainult meelelahutuseks. Nendega läks
üsna libedalt. Esimesed kaks ei ole üldse mainimist
väärt. Ent kolmas jäi mulle eriti meelde.
Too oli prantslane. Ma ei olnud üldsegi üllatunud,
kuna M. oli täielik frankofiil. Poiss studeeris kohalikus
ülikoolis vahetusüliõpilasena. Muuseas,
mõtles prantsuse keeles ja ma ei saanud tuhkagi aru. Aga
see mind ei heidutanud. Kahtlustasin kohe alguses, et
temasugusel ihara olemisega tüübil on rohkem kui
üks naissuhe korraga käsil. Tegin kindlaks, kes veel,
ja hankisin endale tüdruku telefoninumbri. Kui M. ühel
õhtul taas mul silmad-kõrvad täis luiskas ja
sõbrannaga kokkusaamisest soigus, ise samal ajal
konkreetsele prantslasele, kellaajale ja hotellitoale
mõteldes kiirelt minema tahtis pääseda, siis
võtsin pärast ta väljumist telefoni ja
helistasin teisele tüdrukule. Ütlesin, et olen Javel`i
sõber. Javel`il on aga kole kiire ning ta palus mul
helistada, et muuta kokkusaamise aeg ja koht. Tüdruk
näis poisi järele päris hull olevat. Ta ei
küsinud midagi, ei imestanud ka. Ütles ainult
väga tore ja mõtles, mida selga panna.
M. tuli õhtul varakult koju. Äärmiselt
vihase ja närvilisena. Küsisin hoolitsevalt, et kas
läks sõbrannaga riidu. Sain mingi mürgise ja
põikleva vastuse. Ent pool tundi hiljem oli ta juba mu
kaisus ja väitis, et armastab mind.
Hullupööra!
Neljandaga oli palju raskem. Ta oli üks mu
vähestest sõpradest. Käis meil aeg ajalt
külas. Tajusin juba üsna alguses, et ta kadestab mind
mu kütkestava naise pärast. Heitis vargsi silma. Algul
andsin selle talle andeks. Tundsin teda ju väga kaua. Seda
enam, pisike kadedus on inimeste puhul täiesti normaalne!
Usaldasin ometi liialt. Ühesõnaga, kaotasin valvsuse
ja kui loo avastasin, oli nende romanss juba liiga kaugele
jõudnud. Vana sõpruse nimel ja muu
säärase plää-plää-plää
pärast ei võtnud ma midagi drastilist ette.
Läksin talle lihtsalt külla. Ütlesin, et see oli
väga inetu temast. Palusin, et ta loole ise lõpu
teeks ning mu elust kaoks. Oli kurb ja piinlik õhtu. Meie
mõlema jaoks.
Järgmine oligi see totakas autojuht, kelle pärast
M. tahtis mu juurest minema kõndida. Ta töötas
koos mingite kantpeadega võlgade sissenõudjana.
Ise oli sama ropu suuga vihane vennike nagu tema kolleegidki. Ma
ei saa siiani aru, mida M. temast leidis. Igatahes see sell
nõudis, et M. mu maha jätaks. Ta oli M.-ile juba
kuhugi korteri ostnud ja kavatses vist kaksikelu mängima
hakata. Noh, et üks öö kodus oma naise ja lastega
ning teine öö minu naisega. M. otsis mu maha
jätmiseks juba ettekäänet. Kusjuures kõik
need ettekäänded, mis ta läbi jõudis
mõelda, olid äärmiselt haledad.
Mul ei jäänudki muud üle kui taas firmat
külastada. Bluffisin, et keegi on mulle suure summa
võlgu ja ei taha ära maksta. Rääkisin
sealsete inimestega lahedalt juttu. Eriti autojuhiga, kes passis
samuti seal kontoris ja lõi suitsetamisega aega surnuks.
Sain täiesti kogemata teada, et autojuhil on tänane
õhtu hõivatud, kuna läheb oma perega
teatrisse Shakespeare`i «Tormi» vaatama.
No arvake ära, kas ma läksin sel õhtul oma
naisega samale etendusele? Loomulikult! Vaheajal tutvustasin M.-
ile oma uut tuttavat ja tema perekonda, mille peale nende
mõlema näod kaameks tõmbusid. Sellega oligi
too naljakas vahejuhtum taas läbi.
Mäletan veel, et etendus läks mulle raskelt hinge.
Heitsin pilgu oma kummalisele elule. Kõrvu
jäänud tsitaat: «Me tehtud oleme sestsamast
ainest, millest unenäod», pani mind esmakordselt
kahtlema oma elu tõepärasuses. Olin kindel, et
absoluutselt kõik on vaid mu enda haiglane unenägu.
Algusest peale. Sünnist saadik.
Hiljem, alati kui elust väsisin, pöördusin
pidevalt tagasi selle tähendusrikka tsitaadi juurde. See on
kõigest unenägu! Ausalt öeldes, just sellest
päevast peale olin ma alati elust väsinud. Surmani
väsinud.
Noh, ja kuues armuke tekkis tal juba kolme päeva
pärast. Ma tõesti ei tea, kuidas õnnestus tal
neid armusuhteid nii kiiresti tekitada? Ja kus kurat ta nendega
üldse tutvus? Selliseid asju mu naine läbi ei
mõelnud. Tagantjärele ka ei meenutanud. Oli kuidas
oli.
Kuues oli hiina restorani peakokk. Igavene mürakas mees,
kes sõi nagu hobune. M.-iga jõudis ta kohtuda vaid
ühel korral. Sealsamas restorani laos. M.-i arvates oli see
õhtu meeletult eksootiline. Ma olin vihane. Nii ruttu
leidis järgmise! Olin vihane ja väsinud. Väsinud
kõigest! Läksin sel samal õhtul sinna
restorani. Jalutasin tagant sisse. Kokk istus pisikeses konkus,
seljaga minu poole ja sõi isukalt. Nojah, pärast
seksi läheb ikka kõht tühjaks! Ma ei teadnud,
mida peaksin nii suure mehega peale hakkama. Tahtsin algatuseks
vestelda. Kõndisin vaikselt tema selja taha ning
lõin mõõduka sõbramehematsu vastu ta
turja.
Tere semu!
Kokk ajas suurest ehmatusest toidu kurku ja sinna ta
lämbuski. Mõtlesin veel, et küll käis
lihtsalt. Läksin koju tagasi.
Ärge arvake, nagu olnuks ma kõigi nende armukeste
peale pööraselt vihane. Ausõna ei olnud. Ma ei
soovinud otseselt ka kellegi surma. Ainuke, kelle peale ma
tõsiselt vihane olin, oli M. Ent teda ma ei karistanud
kunagi. M. oli oma iseloomult nagu ta oli. Mina poleks saanud
sinna midagi parata. Küllap lihtsalt armastasin teda.
Õigemini armastasin tema keha ja neid väheseid
häid iseloomu omadusi, mis vahel harva esiplaanile
tükkisid. Kuid see oli vist esimene kord, kui ma M.-i peale
tõsiselt pahane olin. Tahtsin kättemaksuks ta
üle omal viisil irvitada. Mõtlesin, et viin ta
järgmisel päeval sellesse samasse restorani einestama.
Ainult selleks, et teda närvi ajada ning tema paanilist
mõttetegevust kuulata. Ma ei teinud seda muidugi. Ta
oleks kahtlustama hakanud. Eriti pärast autojuhi lugu.
Viimane sell oli kõige haledam. Noor, üksik,
vaikne ja tusase olemisega õnnetuke, kelle M. arvatavasti
ise rajalt maha tõmbas. M. oli ka vist ainuke, kel
õnnestus tema ellu veidi päikest tuua. Mul oli
poisist lausa kahju. Ajasin temaga pargis juttu. Ütlesin,
et M. on minu naine. Poiss vajus kössi ja läks
näost valgeks, otsekui oleks hapnikukraan kinni keeratud.
Rääkisin talle M.-ist pikemalt ning andsin
mõista, et tema on mu naise jaoks kõigest pisike
ja igav seiklus. Kui ma pargist lahkusin ja tema masendunud
kogule pilgu heitsin, oli pilt selge. Täpselt nii
läkski. Poiss sooritas samal päeval enesetapu.
Niipalju siis minu Maarja Magdaleenast ja tema seitsmest
kurjast vaimust.
*
Tol enda surmajärgsel hommikul võtsin end siiski
lõpuks kokku ja ronisin voodist välja. Olgugi et M.
sõi lõunat, minu jaoks oli see ikkagi hommik. M.
oli endiselt pahane ja ei ütelnud mulle midagi.
Tavaliselt nöökis ikka, et no kas unemati
jättis juba hüvasti? Või kas hakkasid minu
järele igatsema? Ütlesin siis ise, et hakkasin ta
järele igatsema. M. suvatses selle peale isegi
naeratada.
Võtsin ta taldriku alt värske ajalehe ja asusin
sirvima.
Tagantjärele mõeldes ei oleks ma pidanud seda
tegema. Tänu tollele ajalehele toimus ühe
õhtuga mu elus, või pigem surmas, meeletu
pööre. Pööre, mis tekitas kohutava
eksistentsiaalse segaduse nii M.-i kui ka minu hinges.
Mõnes mõttes olen ma ise süüdi, et M.
tol õhtul surma sai. Jah, küllap olengi ise
süüdi.
Süüdi selles, et lugesin hommikust ajalehte? Just
nimelt! Mõni süütu pisiasi võib liigagi
palju muuta.
Ajalehe kaheksandal leheküljel, politseikroonikas,
seisis teadaanne:
«Eile õhtul leiti linna lähedalt Malignus`e
metsa äärselt lagendikult umbes kolmekümneaastase
mehe surnukeha. Vägivallale viitavad tundemärgid
puuduvad. Isik ja surma põhjus on seni tuvastamata. Mees
oli lühikeste tumedate juustega, umbes 1.80 pikk, kandis
õhukest valget särki, musta vesti ja musti
pükse. Palume kõigil, kes kirjeldatud isikust midagi
teavad, võtta ühendust kohaliku
politseijaoskonnaga.»
Teadaanne võttis mu sõnatuks. Täpselt seal
olin ma eelmisel õhtul olnud. Kirjeldus klappis
samuti.
Ühe hetkega muutus mu sisemus talumatult
õõnsaks. Olin kokkukukkumise äärel. M.
teadagi, ei märganud midagi. Ta mõtles ikka veel
minu olematu armukese peale. See ajas mind täiesti marru.
Nüüd, kus mul on karjuv probleem ja lugu on väga
tõsine, mõtleb tema mingite halenaljakate lolluste
peale!
Võtsin end siiski kokku, rahunesin pisut ja
sõnasin:
«Ma arvan, et ma olen tegelikult ka surnud.
Päriselt!»
M. ei vaadanud mulle otsagi. Pomises, et ahahh, väga
kena.
Raev tõusis mulle punetusena näkku. Veri kohises
kõrvus. Kui minul on üks kord elus... (jälle
see sõna), üks kord elus probleem, siis ei maksa
lootagi, et naine võiks kuidagi toeks olla! Ta kas
jonnib, ignoreerib või teeb selgeks, et tema probleem on
igal juhul suurem ja hoopis mina peaksin talle toeks olema.
Nii ma siis tegingi vihaga selle koletu lolluse. Viskasin
politseikroonika lehekülje talle nina ette ja tormasin
rõdule värske õhu kätte.
Natukese ajapärast tuli M. rõdule. Näol
hämmeldunud ilme. Olime vait ja vaatasime taevasse
kogunevaid vihmapilvi. Ta seisis nimme mulle hästi
lähedal. Tahtis minu vastu toetuda, aga ei julgenud. Ma ka
ei julgenud midagi ette võtta.
M. katkestas vaikuse ja ütles, et see pidi küll kas
eksitus või kokkusattumus olema.
Tundsin end jälle nagu keset painajalikku und. Isegi
käeseljale kukkunud üksik vihmapiisk tundus
absoluutselt ebareaalsena. Samuti hingest välja tükkiv
magus-valus igatsuslik armastuse ja lahkumise tunne.
Tol hetkel aimasin täiesti füüsiliselt ees
ootavat krahhi. Ometi oli see vaid seletamatu aimdus, mis
väljendus jõulise tundepuhanguna. Oleksin tahtnud
talle kaela langeda. Kallistada, nutta ja teda enda vastas
hoida, aga ma lihtsalt seisin. Nagu halvatult. Ei olnud
kokkusattumus ega eksitus! Oleksin seda soovinud, kuid sisimas
teadsin selle võimatust...
Oleme tehtud sestsamast ainest, millest unenäod...
Näpistasin ennast. Valus oli. Ma ei teadnud, kas ma magasin
või olin üleval. Ei teadnud siis ja ei tea ka
nüüd.
M. oli märkamatult rõdult lahkunud. Läksin
tuppa. Seal teda ka ei olnud. Kingad ja mantel olid samuti
kadunud.
*
M. saabus õhtul. Tuli vaikselt enda võtmega
sisse. Ma ise olin teises toas pikali ja vahtisin lakke. Kuulsin
ta mõtteid ja südame pekslemist. Ta oli käinud
politseis ja kurat teab veel kus mu elutut keha vaatamas. Ma ei
tea, mis uudishimu oli teda sundinud sinna minema, aga üks
asi oli kindel: tol momendil, kui ta koridoris mantlit varna
riputas, oli ta veendunud, et ma olen päriselt ka surnud ja
ta on korteris üksi.
Hommiku kohta oli tal siis juba niiöelda ametlik
versioon: hommik oli vaid pähe lajatanud kriisiseisundi
ettekujutluslik hallutsinatsioon. Seda halvem mulle!
Igatahes, see Hallutsinatsioon oli M.-i saabumise puhul
ülemäära rõõmus ja pistis
tervituseks oma pea ukse vahelt välja. Vahet polnud.
Ükskõik mismoodi oleksin ka seda teinud, tulemus
olnuks ikka sama.
M. hakkas hüsteeriliselt karjuma.
«Ära tule, ära puutu mind! Ma nägin, sa
olid surnud... ma nägin! Issand! Su keha oli külm ja
jäik! Mine ära... jäta mind rahule!»
Ta nägu oli pisaraist märg ning ta värises
üle kere.
Ütlesin, et ta valetab.
Esimest korda ütlesin, et ta valetab. Just siis, kui ta
rääkis tõtt. Müstikalembelisele M.-ile oli
see liig mis liig. Ta minestas.
Tassisin ta voodisse ja tõin nuuskpiiritust. Ei
raatsinud kohe üles äratada. Vaatasin teda
lähemalt. Ilus oli. Täpselt selline nagu siis, kui ta
magas. Pikad kaardus ripsmed põsesarnadel lebamas ja
huuled pisut pruntis. Vaatasin ja mõtlesin, et see
võib olla viimane kord teda nii lähedalt silmitseda.
Oligi.
Toibumise ajal sonis armsalt, et mis juhtus ja kus ta on.
Silitasin ta pead ja ütlesin, et kõik on korras,
ärgu muretsegu.
Siis tuli talle kõik jälle meelde ja ta kargas
prauhti püsti, minust õudusega eemaldudes. Jäi
magamistoa uksepakul kahtlevalt seisma.
Sõnas vaikselt, et ta näeb vist und ja palus mul
teda näpistada.
Tahtsin tõusta, aga ta kriiskas jälle, et
ära tule lähemale.
See oli nii absurdne olukord! M. vaatas mind ja
mõtles, et näeb vist und. Mina vaatasin teda ja
mõtlesin seda sama. Mõtlesin seda peaaegu alati,
aga see ei loe. Olime seal nagu kaks juhuslikult kohtunud
unenägu. Võibolla ei olnudki me kunagi päriselt
kohtunud! Elasime üks ühes ja teine teises linnas.
Mina olin abielus hoopis kellegi teisega ja tema samuti.
Kohtumispaigaks unenägu!
M. ütles, et ta ei suuda enam. Tavaliselt ütles ta
seda iga pisiasja peale. Seekord tundus ütlus usutavana.
Pomises veel, et sõidab ema juurde. Viimast ütles
peaaegu hääletult. Pigem nagu iseendale. Ta hakkas
kiirelt asju pakkima ja minu poole ei vaadanud rohkem kordagi.
Justkui polekski mind enam olemas! Välisuks
klõpsatas ja läinud ta oligi.
Vaid nõrk deodorandi lõhn jäi
korterisse.
*
Hommikul helistati ja öeldi, et M. oli autoga teelt
välja sõitnud. Avaldati kaastunnet ja paluti, et
tuleksin mingeid dokumente vormistama. Siis kui mulle sobib.
Järgmise kahe tunni jooksul sain üle kümne
kõne. Veendusin, et olen elus. Ühest küljest
olin elus, kuna suutsin telefonile vastata ja teisest
küljest olin elus kõigi helistajate jaoks.
Nähtavasti ei olnud M. eelmisel päeval kellelegi
midagi ütelnud, kui ta minu surnukeha vaatamas käis.
Miks ta pidanukski, kui ta oli just vahetult enne minuga silmast
silma vestelnud? Oletasin, et mu surnukeha oli siiani
identifitseerimata. Ühesõnaga, pidin ühel ja
samal päeval kahe surnu paberid korda ajama. Mida kiiremini
see läbi saab, seda parem!
Lõikasin igaks juhuks habeme maha, jõin pool
pudelit veini ja asusin teele.
Enda oma oli kõige tähtsam. Juba
sellepärast, et keegi ei haaraks vahepeal kraest ega
imestaks: kuule mees, sa pidid ju surnud olema! Läksin
kohale ja vaatasin enda üle.
Ütlesin, et see on mu vend. Kaksikvend.
Luiskasin ühe kadunud poja, või õigemini
kadunud venna loo kokku ja mitte kedagi ei huvitanud, kas mul
päriselt ka vend oli.
Vormistasime vennale nimeks Morpheus. Morpheus kui
unenägude jumal! Seda nime öeldes kogesin salajast
irooniat ise enda suhtes. See väljendas justkui ühe
kindla eluetapi lõppu ja teise algust. Piir oli vastikult
hägune...
Sellega oli asi tahe. Matusebüroo hoolitses
ülejäänu eest. Nende abiga ajasin M.-iga seonduva
ka joonde.
Matsin nad ühel ja samal päeval. Vihma sadas ja mul
oli külm. M.-i matustel oli palju rahvast. Tema vanemad,
sõbrad ja sõbrannad, töökaaslased ja
veel mõned, keda ma ei tundnud. Morpheuse omal polnud
kedagi. Ainult mina ja preester.
Kui nädala lõpuks kogu see ebameeldiv
sündmuste ahel ära lõppes, olin omadega
täiesti läbi. Justkui olnuksin seni liikunud mingi
programmi alusel. Programm lõppes ja mina vajusin kokku.
Jõin ja magasin terve nädala ühte jutti. Siis
otsustasin keerata uue lehekülje...
Ei maksa arvata, et ma võtsingi kõike seda nii
kergekäeliselt. Oh ei. Kuigi paljudele see just nii tundus.
Puha vale. Ma olin kriisis! Lõhestunud! Depressioonis!
Poolunes! Elasin minevikus! Täitsin küll oma
igapäevaseid kohustusi, aga mõtetega olin ei tea
kus. Tol ajal oli minevik minu jaoks palju reaalsem. Turvalisem
ja reaalsem. Nüüd, kus ma seda jutustan, on seegi
minevik palju reaalsem kui praegune hetk. Nii jääb
vist alati...
***
/ Näen inimesi otsekui puid kõndimas. Andke
mulle muda! Ihu küünal on silm. Ma ei näe... Kas
teiegi olete pimedad? Laske surnuil oma surnuid matta! Mu hing
on surmani kurb... Me ei ole külmad ega kuumad. Kuivanud
oksad? Abba! Ma ei ole sellest maailmast! Vaata kuidas ta teda
armastas! Ma tunnen sinu mõtteid. Kisendavad kivid! Ja
hingest läbitungiv mõõk... Ei ole midagi
varjatut ja salajast, mis ei tuleks ilmsiks. Korjuse kohale
kogunevad kotkad!
Ja kui ta seitse korda päevas eksib su vastu...
Kellele pisut andeks antakse, see armastab ka pisut! Ega minagi
sind hukka mõista. Andeks ka ei anna... Naine, mis on sul
minuga asja? Kui su süda sind hukka ei mõista, ei
mõista sind keegi hukka! Pange mind tähele! Ei,
ärge pange! Ma ei ole see, kelleks mind peate. Minge jah ja
saage kogu maailmaga üheks lihaks! Olen vaid Põlgus
ja Unustus. Viljatu oks? Leige. Ükskõikne. Ei poolt
ega vastu...
Siis ükskõikne. Üksi. Üksi
Kõiksuses. Üks-Kõiksuses! /
***
Madeleine`ga kohtusin nädal hiljem ühes hubases
baaris. Ta istus kõrvallauas -- pikad süsimustad
juuksed, tumedad silmad ja naljakas rüht. Istus sirgelt
nagu koolipingis.
Temast õhkus midagi kummalist ja kütkestavat,
millele ma ei osanud algul mingit nimetust anda. Jälgisin
teda silmanurgast. Ta ees oli tühi pokaal, kust ta aeg
ajalt väikesi lonkse võttis. See näis nii
kohutavalt veider: naine istub baaris ja joob tühjast
pokaalist. Äkki on seal ikkagi midagi sees? Valge vein?
Või martiini? Vaatasin väga tähelepanelikult...
Ei olnud seal midagi.
Siis hakkasin kahtlema oma nägemises, seejärel
terves mõistuses. Mõtlesin, et äkki on seal
klaasis miski nähtamatu vedelik, mida baaris pakutakse?
Või et seal on kõige tavalisem vein, kuid ainult
mina ei näe seda! Täielik mõistatus! Nagu too
naine isegi.
Igal juhul tekkis mul kohutav kiusatus piiluda naise
mõtetesse. Tühi pokaal häiris sedavõrd,
et ma piilusin.
Põrkusin justkui vastu peeglit... Naine mõtles,
et miks see mind ikka nii väga huvitab, et tema
tühjast pokaalist joob. Oli see juhus?
Piilusin veel... ja märkasin, kuidas tema piilus mind.
Kui hirmus! Me poleks pidanud kohtuma! Mina ja tema? Just.
Ent me kohtusime ning see oli kui püha
ettemääratus. Vastandite tõmbumise
müstiline seaduspära. Mina kui pisike süütu
vuajerist ja tema kui paadunud mängur. Olime täielikud
vastandid, see sai mulle kohe selgeks.
Tema mõtteisse piiludes olin otsekui puuga pähe
saanud. Kujutage ette! Ta istus seal ja jõi nimme
tühjast pokaalist, et jälgida, mida inimesed temast
mõtlevad. Jälgida ja vaikselt naeru kihistada.
Milline haiglane soov! Just nii ma tol hetkel mõtlesin.
Piilusin tema salajastesse soppidesse ja hindasin. Ta teadis
seda. Salvav vastus tema mõtteis ei jäänud ka
tulemata:
Arvad, et oled tegelikult surnud? Või et oled
unenägu? Või et elu on unenägu ja sina oled
jumal? Unenäo-jeesus? Hmmm... milline haiglane fantaasia!
Muide, minu nimi on Madeleine. Mis sinu nimi on?
Just nimelt! Ta luges mu mõtteid kui avatud raamatust.
Kavatses niimoodi ka jätkata. Ja lausa suhelda! Jube! Ei,
ei! Me oleme sarnased... Me poleks tohtinud kunagi kohtuda!
Ära mõtle niimoodi! Me pidime kohtuma! Ma
otsisin Sind! Mis Su nimi siis on?
Trinity, mõtlesin ning tundsin
peapööritust. Minu nimi on Trinity.
*
Selline oli too saatuslik õhtu. Kaks sarnast, ent
ometi erinevat, kohtusid. Kohtusid ja jäid kokku. Kuid
selles koosolemises oli vihkamist rohkem kui armastust.
Koostöö varjus
tärkas vaenulik rivaalitsemine. M. oli hunt lambanahas.
Ja seda sain ma peagi tunda.
M. tõmbas mind kaasa oma veidratesse mängudesse.
Ühel hetkel olin ma jälle tema mängu sees, ega
saanud midagi ette võtta. Kõik kulges alati tema
seatud sihtmärgi suunas. Ja tema ei mänginud mingeid
süütuid mänge, nii nagu mina vahest. Kuidas seda
seletadagi... Noh, mõistate, kui mina jälgisin
salaja inimeste mõtteid, siis olin rohkem nagu vuajerist.
Sealt saadud informatsiooni kasutasin harva. Kui enda huvid olid
mängus, siis loomulikult. Tavaliselt piirdus mu
mängulust aga süütute heategudega. Ükskord
näiteks kinkisin tänaval keskealisele prouale
sületäie roose. See oli tema unistus. Ja mina aitasin
sel unistusel reaalseks saada. Aga ma ei mänginud kunagi
niimoodi nagu M. seda tegi. M.-i mängud olid
teistsugused...
Kord olime võõras linnas ja otsisime
öömaja. Hotelli ei raatsinud minna. M. leidis
tänavalt katoliku preestri. Oli teine selline noor ja
hakkaja, seejuures sügavalt usklik mees, mida preestrite
juures kohtab harva. Astusime ligi ja M. ütles, et Jumal
juhatas meid tema juurde öömajale. M. tutvustas mind
kui Kalfecki küla anglikaani koguduse õpetajat. Ja
härra Michin, nõnda oli tema nimi, võttis
meid suurima heameelega vastu. Rääkis südamlikult
midagi vendadest ja õdedest Kristuses ja kutsus meid enda
auto peale.
Nõnda me siis sõitsimegi ööseks
härra Michini poole. Michini abikaasa serveeris meile
tagasihoidliku teejoomise, kus me lahedalt kõiksugu
teoloogilistel teemadel juttu ajasime.
Kõik oli väga meeldiv momendini, mil me
jutuajamise vahel tajusime, et härra Michini
mõttetegevus võttis konkreetse suuna M.-ile. Tema
mõtteid võinuks nimetada ligimese naise
himustamiseks. Samal hetkel vaatas M. muiates kavalalt minu
suunas ja hakkas varjatult preestriga flirtima. Keelasin vargsi
M.-i, aga ta ei hoolinud minu arvamusest.
M. oli sedavõrd kütkestav naisterahvas, et teda
võinuks himustada ka kõige suurem pühak. See
on ju nii inimlik! Aga M. tahtis vastu mängida ja mehe
fantaasiat toita.
Kartes et proua Michin võib midagi märgata,
haarasin jutuotsa enda kätte. Rääkisin
fundamentalistlikust lähenemisest patu probleemile, et
nõnda M.-ile otsekui vastutööd teha.
Rääkisin, kuidas äärmuseni viidud
tõlgendus määratleb pattu juba
mõtlemisest alates. Mõte on see, mis külvab
patu seemne. Ja kui siivutut mõtet edasi mõelda ja
seda oma fantaasiaga toita ning nuumata, tekibki sellest tegu.
Mingi säärane tegu, mis on kõigi mõistes
konkreetne patt.
Proua Michin kuulas huviga, ent härra Michin oli ametis
M.-i seksikuse nautimisega. Näis nagu ei suudaks ta
üldse oma fantaasiaid enam kontrollida. M. sai muidugi
sellest indu juurde ja surus laua all oma jala härra
Michini kubemesse. Preestri hingamine seiskus.
Ta soovis et M. liigutaks oma jalga.
M. liigutaski. Ise vaatas süütul ilmel härra
Michinile otsa. Nagu poleks midagi juhtunud!
Härra Michin neelatas nii valjult, et seda
võinuks lausa õuest kuulda.
Olin raevus! Sõimasin mõtteis M.i, ent ta ei
teinud sellest mingit numbrit ega vaevunud mulle vastama. Selle
asemel hakkas ta jalaga härra Michinit rütmiliselt
masseerima. Mis toimus laua all, seda mõeldi laua peal.
Ainuke kõrvaline isik oli preestri proua. Mul ei olnud
muud valikut kui temaga edasi vestelda ja tähelepanu eemale
juhtida. Ma ei tahtnud M.-i mängu kaasa mängida, aga
näe -- juba ma mängisin!
Olukord oli äärmiselt koomiline: härra Michin,
näost punane ja kohutavalt erutunud, istus lauas ning
simuleeris, et kuulab mind huviga. M. jätkas oma endist
tegevust, teades seejuures väga hästi, mida preester
tunneb. Ja mina jutlustasin patust ning sellest, kuidas siivutu
mõte viib amoraalse teoni ning kuidas üks tegu
võib viia kogu moraali languseni. Katastroofini elus!
Härra Michin ei kuulanud mind. Minu jutt oli talle
ainult taustmuusika -- sakraalne muusika, mis muutis tema
naudingu lausa pühaduse teotuseks. Lõpetasin oma
kõne kokkuvõtvate sõnadega, otse härra
Michini poole pöördudes:
«Härra Michin, ainult inimene võib
mõelda! Kuid suurem osa asju, mida inimene mõtleb,
on valelikkus, silmakirjalikkus ja teotus. Igasugune himu on ju
äärmiselt inimlik, kas pole?»
Härra Michin noogutas.
«Kas siit ei saaks mitte järeldada, et olla
inimene, see ongi patt?» jätkasin halastamatult.
«Inimene on patt! Inimene on hukkaminek! Kõik
inimlik on jumalikus perspektiivis puhas rämps! Jumala
vaatenurgast on inimene arvatavasti oma surma ära teeninud.
Juba pelgalt inimeseks olemisega. Härra Michin, me
kõik oleme hukkumisele määratud! Meie salajased
soovid hukutavad meid!»
«Aga lunastus ja andeksand?» kogeles preester,
unustades hetkeks M.-i.
«Andeksand?» tõstsin häält.
«Mis andeks andmist võid sa oodata Jumalalt, kui
inimesena pole sul plaaniski midagi kahetseda! Ei üles
tunnistada ega meelt parandada! Andeksandi tuleb nuruda
kõigepealt kaasinimeselt! Üles tuleb tunnistada
kõigepealt ligimesele! Ja meelt tuleb parandada
eelkõige oma lähedase pärast, et
s a a d a t e m a l t
andeks. Härra Michin, kas te siis ei tea
kirjakohta, et kõik mida te teete vähimatele endi
seast, seda te teete Minule!»
Preester neelatas taas. Kuid seekord mitte enam erutusest,
vaid süütundest. Tajusin preestri meeleheidet. Ta olin
valmis seal samas laua taga kõik üles tunnistama,
nutma puhkema ja andeks paluma. Kuid mille pärast? Ta ju
ainult mõtles ja Madeleine oli see, kes temaga
mängis! Mis vahet seal on, mida mina
rääkisin?
Ent mina olin oma osa täitnud korralikult. M.-ile
vastutööd tehes, täitsin tegelikult tema
eesmärki. Siis ma ei saanud veel sellest aru. Igatahes
härra Michin ei julgenud oma naisele otsagi vaadata.
Põrnitses üksnes oma teetassi ja võitles
südametunnistusega. See oli aga halastamatu.
Madeleine oli algul mu peale vihane ja karjus mõttes
roppusi. Tema arust olin ma kõik kihva keeranud. Tundsin
võidurõõmu. Hing lausa juubeldas! Kuid siis
tõusis härra Michin viisakalt lauast, vabandas ja
palus, et naine temaga kaasa tuleks. Meile soovis head
ööd ja näitas, kuhu tuppa me võime
ööseks jääda. Nad lahkusid lauast. Preester
läks oma mõtte-pattu üles tunnistama ja
rääkima, mis lauas tegelikult juhtus. Ta läks oma
naiselt andeksandmist kerjama. Kuid südametunnistus oli
liiga karm -- see teda ei lunastanud.
Kui rumal temast! Kui rumal. Naine ei anna talle eales
andeks. Nii kummaline kui see ka pole, nii pisikest ja
tavapäratut soovide täitumist proua Michin andeks ei
anna. Tol momendil ma vaistsin seda. Vaistsin ja teadsin. M.
teadis samuti ja irvitas endamisi. Tõusime
sõnatult lauast ja lahkusime nende majast hüvasti
jätmata. Hotelli leidsime kahe kvartali kauguselt.
M.-i pahameel lahtus. Kokkuvõttes luges ta
õhtut korda läinuks. Tema ju võitis!
Tõsi, mitte just nii nagu ta plaanis, aga tulemus oli
ikka sama. Minu abiga hävitas ta taas ühe perekonna
abieluõnne. Kui ma seda taipasin, lahtus ka minu
võidurõõm.
M. oli osav ja salakaval. Ta suutis seal laua taga mitte
mõelda oma kavatsusele ja see paljastus alles teel
hotelli. Loomulikult, mingil hetkel ta mõtles, kuidas
härra Michinit tema iharusega hukutada, aga ma olin
nähtavasti jutustamisega liialt hõivatud, et seda
tähele panna. Nimelt Madeleine tahtis meelitada preestrit
abielu rikkuma. Samuti oli tal plaan valmis, kuidas preestri
naine neile peale satuks. Ta kavatses valjult
häälitseda. Ja pahane oli ta aga sellepärast, et
mulle tema geniaalne mäng ei meeldinud. Olime erinevad, mis
muud. Sarnased, ent ometi erinevad. Tol hetkel sai see ka M.-ile
täielikult selgeks.
Me ei rääkinud õhtu jooksul sõnagi.
Tõsi, rääkimine ei olnud meile vältimatult
vajalik, aga aeg-ajalt me ikka nautisime ka omavahel selliseid
inimlikke võlusid. Seekord mitte. Tema mõtles omi
mõtteid ja mina enda omi ning need mõtted
moodustasid meie vahele kõrge emotsionaalse
barjääri.
M. uinus hotellis silmapilkselt. Minul und ei olnud. Istusin
voodi serval ja jälgisin tema unenägusid. Need olid
ebaharilikud. Hoopis teistsugused kui tavalistel inimestel.
Unes oli ta lausa kurjuse kehastus. Pooleldi inimene pooleldi
deemon, kes külvas ümbrusse õnnetust ja valu.
Ka mina olin tema unenägudes. Nagu abitu pealtvaataja, kes
on samuti ümber sõrme keeratud. Või nagu
kuulekas partner, kel oli alati ette määratud osa
peategelase gigantsetes plaanides. Täpselt nagu sel samal
õhtul! Ma ei olnud oma osaga rahul. Mul oli kohutavalt
kahju härra Michinist ja tema naisest. Olin teinud
kõik mis suutsin, et M.-i takistada, aga ikkagi läks
teistmoodi kui ma soovisin.
Ma olen alati teises leeris, Madeleine, kuuled, alati!
Mu mõttelise protesti ütles M.-i unenäos
sel momendil välja minu tegelase kehastus. Mu riietus
muutus automaatselt preestri kuueks ja vanaaegseks
torukübaraks ja M.-i selga tekkisid napid nahkrihmad ja
pikad saapad. Nägime seal välja nagu mõned
müütilised koomiksitegelased. Pärast seda mind
tema unenäod enam ei huvitanud. Need olid
nõmedad.
*
Analoogseid juhtumeid tekkis päevast päeva.
Tutvusime erinevate inimestega, ajasime mõnusalt juttu,
jõime, sõime, pidutsesime... Aga alati leidus
kellegi peas midagi, mis M.-i tähelepanu köitis.
Mõni hirmus saladus, kuritegu, kalduvus või mis
iganes. Ja M. mängis nendega. Tegi vihjeid ja käitus
nii, nagu ta teaks midagi. Oma kahemõtteliste juttudega
viis ta inimesed totaalselt tasakaalust välja ning muutis
nad kartlikeks paranoikuteks. Lõpetas alles siis, kui
neist oli saanud emotsionaalne vrakk.
Mina olin muidugi sunnitud kõike seda kaasa tegema.
Kuigi üritasin sündmuste käigus päästa,
mis päästa annab. Mõnikord see isegi
õnnestus. Siis Madeleine muigas õelalt. Tema muie
oli kui sõbralik müksatus: tubli! Jätka samas
vaimus! Ehk saab sinust kunagi isegi asja!
*
Kord, kui olime taas kusagil pärapõrgus kellelgi
külas, küsisin üht-teist tema võimete
kohta. Valmistusin juba uueks kraakluseks. Üllatuseks
kujunes sellest üsna sõbralik vestlus. Istusime
kamina ees pisikestel patjadel ja jõime veini. Pererahvas
magas juba. Meie istusime ja lobisesime. Nagu võrdne
võrdsega. Nagu sõbrad. Isegi nagu armastaja paar.
Ühesõnaga nagu inimesed. Sellest kujunes meie
viimane õhtu.
«Oled sa kunagi mõelnud, miks just meie sellised
oleme?» alustasin ettevaatlikult.
«Millised sellised? Jumalad?»
«Mitte jumalad. Jumalani me ei küündi.
Sellised noh... Mõttelugejad!»
Antud teemast oli kohutavalt raske rääkida. See oli
tabu. Midagi sarnast nagu seksuaalelu, kui seda esimest korda
kõneaineks võtta. Ja tol hetkel ilmnes
äkitselt mingi kummaline neuroos. Olin kogu oma elu
konkreetset teemat alla surunud ning tundnud ängistust,
kuna olin teistsugune. Kartsin paaniliselt, et äkki saab
keegi teada. Ja kui mõnes seltskonnas keegi imestunult
hüüatas: «sa loed lausa mu mõtteid,»
siis võpatasin. Justkui oleks minust
räägitud.
Nõnda siis pressisingi suuri vaevu hammastetagant
välja hirmuäratava sõna:
mõttelugejad.
«Oh sa vaesekene! Nüüd siis alles
küsid!»
M. pani klaasi käest, nihutas ennast lähemale ja
sosistas salapärase teatraalsusega kõrva: «Ma
ei ole mitte alati selline olnud! Mõttelugeja!» Siis
kobis enda padjale tagasi ja jäi mind vallatult
silmanurgast piidlema.
«Kas sina oled siis alati olnud selline?»
Vastasin, et jah.
«Ausalt või? Aga miks just sina oled terve elu
selline olnud? Aja jooksul on sul kindlasti mõni hea
teooria tekkinud.»
Ütlesin, et kohe mitu teooriat.
«No milline oli su kõige esimene
teooria?»
M. oli pisut purjus ja jälle mängulusti täis.
Iga lause ütles ta eriliselt nöökiva tooniga.
Nojah, kuna parasjagu toas rohkem inimesi polnud,
püüdis ta minu kaudu endale meelelahutust pakkuda.
Tundsin ennast ebamugavalt.
«Sa hakkad naerma, kui ma ütlen.»
M. pani käe südamele ja tõotas
pühalikult: « Ma luban, et hakkan naerma, kui sa
ütled.» Ta juba muigas. Ja enne kui ma jõudsin
üldse midagi öelda, kukkus ta laginal naerma. Vastik
naine. Rikkus jälle reegleid.
Meil oli kokkulepe, et kui oleme kahekesi ja tõotab
tulla romantiline õhtupoolik, siis ainult
räägime ja ei kasuta alatuid võtteid.
Nüüd ei pidanud ta jälle reeglitest kinni.
«Sa arvasid, et oled unenägude jumal,» ei
saanud M. ikka veel naeru pidama. «Sa olid kaksteist ja
arvasid, et oled Morpheus! Ih-ih-ii... kaheteistaastane
Morpheus!»
M. lõkerdas edasi ja ajas endale veini kurku. Ta
ülemeelik itsitamine lõppes läkastamisega.
«Mis siin naerda! See oli mu esimene teooria,»
püüdsin ennast välja vabandada. «Ma hiilisin
öösiti salaja vanemate tuppa ja vaatasin nende
unenägusid. Ma suutsin isegi nende unenäo kulgu muuta.
Ja nii ma siis arvasingi, et olen unenägude
jumal.»
Tõepoolest, lapsena kogesin kõike teisiti.
Lastel on üldse kohutavad fantaasiad, seda pean ma
ütlema. Sel ajal tunnetasin kõiki aistinguid palju
intensiivsemalt ja välja elasin neid samuti kirglikumalt.
Meenutada on ometi raske. Mälestusi katab tihe uduloor.
Lapsepõlv jääb mulle kohutavaks
metafüüsiliseks seisundiks. Aeg-ajalt, kui meenub
mõni üksik seik, mida kõike panin oma
vanemaid unenägudes tegema ja läbi elama, siis tunnen
veel siiani häbi. Seetõttu olengi sulgenud kogu
lapsepõlve ühte latentsesse seisundisse, mida
jääb tähistama kristalliseeruv sõnapaar --
unenägude jumal.
Eelistasin lapsepõlve teemast mööda lipsata
ja uurisin hoopis, mida ta mõtles väitega, et ta ei
ole mitte alati selline olnud.
M. valas klaasi veini täis ja muutus
silmmärgatavalt kainemaks. Palju tõsisemaks ka.
«See tabas mind kuu aega tagasi nii kui välk
selgest taevast. Lugesin kodus raamatut ja korraga kihutas peast
läbi tuhat võõrast mõtet. Kõik
oli hästi võõras! Nägin kõike
hoopis teises valguses, justkui olnuksid mul peas kellegi teise
silmad ja kellegi teise mõtted. Ja järgmisel
momendil kõik see võõras kadus. Aga
kanal... või kuidas seda nimetadagi... See kanal inimeste
mõttemaailma vaatamiseks jäi avatuks.»
M. võttis klaasist uue lonksu ja jäi
mõtlikult kaminasse vaatama. Siis tõstis ta
otsustavalt pea, vaatas oma häguste silmadega mulle otsa ja
deklameeris võidukalt:
«See oli nii võimas hetk! Minust sai saladuste
paljastaja... Kõiketeadja!»
Noogutasin nõusolevalt.
«Ja kas sa tead, mis raamatut ma sel hetkel
lugesin,» küsis ta endamisi mõlgutades.
«Minu käes oli Saddor Romero «Teise
Manifest»! Kohati tundub, nagu oleks see raamat minus
midagi põhjustanud.»
Küsisin, et miks ta nii arvab.
«Kas sa ei ole siis kuulnud? Seda raamatut nimetatakse
uue ajastu metafüüsikaks! Tänu sellele teosele
sai Romerost kroanismi rajaja!»
Ütlesin, et ei ole kuulnud. M. vaatas mind nagu kuu
pealt kukkunut ja asus teost refereerima:
«Raamatu postulaat on järgmine: Jumal on asendatud
sellise mõistega nagu Teine Teadvus. Maailm, kus me
elame, on Teise Teadvuse konstrueeritud illusioon. Või
siis unenägu, kui sulle niimoodi rohkem meeldib.
Kõik inimesed elavad unenäos. Ja kui inimene seda
lõpuks taipab, tabab teda omamoodi valgustatus ja ta
muutub Teiseks. Mõistad? Muutub hoopis
teistsuguseks ja lõpuks pöördub tagasi oma
loomulikku olekusse. Milline see algupärane olemine peaks
välja nägema, sellest ei saanud ma täpselt aru.
Aga niipalju taipasin, et iga inimene on Teise Teadvuse
illusioonide küljes vangis. Kroanistlikule liikumisele on
Romero teos Piibliks!»
Kehitasin õlgu ja ütlesin, et see ei ole midagi
uut. Taolisi mõtteid on ennegi esinenud. Pigem
lõhnab kogu teos erinevate religioonide
töötluse järele. M. ei olnud minuga
nõus.
«Raamatu teeb eriliseks see, et väidetavalt Romero
seda ei kirjutanudki. Teine Teadvus ise dikteeris selle. Romero
oli ainult vahend. Tööriist! Sellest ka
paljutähenduslik pealkiri: «Teise
Manifest»!»
Ühtäkki mulle meenus, et kunagi, aastaid tagasi,
olin ise teinud kellegagi analoogset nalja. Esimesel naisel,
Marcelle`il, oli üks tobe sõber, kes käis meil
paaril korral külas. Üksvahe ööbis ta meie
juures. Panime ta elutuppa diivanile magama. Ma ei tea, kas
igavusest või millegi muu pärast, aga mul oli kange
tahtmine tema unenägudes ringi kolada. Unenäod olid
tal kohutavalt üksluised ja arvatavasti sellepärast
otsustasingi neis mõningad muudatused teha. Lasin tal
unes kirjutada. Ise istusin tugitoolis ja mõtlesin
poeetilisi lauseid välja. Diivanil magav mehike nägi
aga unes, kuidas ta kirjutab uut, maailma alustalasid
kõigutavat, raamatut. Aga seda ma enam ei mäleta,
kuidas ma ta unenäol lõppeda lasin.
Ma ei suudakski kõiki neid sadu unenägusid meeles
pidada, mida ma teiste jaoks välja mõelnud olen.
Mõned olid lihtsalt meelelahutused, teised jälle
kuidagi õpetlikud. Kõik sõltus inimesest.
Manitsevad unenäod mõtlesin enne hoolikalt
läbi, seetõttu jäid need mulle ka rohkem
meelde. Näiteks ühele taskuvargale konstrueerisin kord
unenäo painajalikust kotivargusest, mille peale ta
näppamisega rohkem tegelda ei julgenud. Seda mäletan
selgelt. Ent kirjutamise loo olen suuremalt jaolt unustanud. See
oli suvaline meelelahutus.
Igaks juhuks küsisin M.-ilt, miks ta ikkagi arvab, et
Romero teosel on tema võimetega midagi pistmist.
«Ma ei oska seda sulle täpselt öelda. Sa
peaksid ise lugema tema raamatut. Seal on küll väga
palju allegoorilisi sümboleid, mis teevad raamatu raskesti
mõistetavaks, aga kui ma seda lugesin, tundsin ennast
igal leheküljel ära. Täpselt nagu Piibliski. Ja
siis tabas mind see välgatus, kus ma muutusin
teistsuguseks. Ma ei saa väita, et see oli juhus! Panin
raamatu käest ja olin võimeline kuulma teiste
mõtteid. Seos missugune!»
M. kallas endale veel veini. Ta keel oli muutunud juba
pehmeks. Sõnad lihtsalt pudenesid tema huulilt. Nende
välja ütlemine valmistas talle raskusi. Samuti oli ta
sõjakus ja ülemeelikus uinunud koos kainusega. Enam
ta ei tundunudki mulle deemonlikuna. Madeleine oli kõige
tavalisem naine, keda ebaharilik võime lausa koormas. Ta
ei osanud sellega elada ja ei osanud seda ka mõistlikult
rakendada. Seetõttu ta lihtsalt mängis ning elas oma
võimutahet mängude kaudu välja.
Vaatasin teda ja mul oli temast kahju. Ta istus seal kamina
ees ja jõi klaas klaasi järel, et tuimestada oma
valu tekitavat elu. Ta igatses normaalsete inimsuhete
järele. Kuid mina ei suutnud talle seda pakkuda.
Üksikuna tundis ta ennast ikkagi. Seetõttu
otsustasin temast lahku minna.
M. kummutas endale kurku juba ei tea mitmendat klaasi. Samal
ajal pajatas enda elust ja unistustest. Nihutasin end tema
lähedusse ja võtsin ümbert kinni. Ta
rääkis ja rääkis, katkematu
sõnadevooluna, kuni ta kael väsis pead püsti
hoidmast ning see vajus rinnale. Lõpuks, pea minu
sülle peidetuna, ta uinus.
Lasin tal näha und, kus ta on kõige tavalisem
naine, kellel ei ole mingeid üleloomulike võimeid.
Madeleine näkku ilmus tänulik naeratus. Jätsin ta
kamina ette magama. Ise võtsin aga takso ja
sõitsin öösel koju tagasi. Lootsin, et kui
Madeleine hommikul ärkab, ongi ta tavaline naine ning
võib normaalset elu edasi elada. Midagi enamat ma tema
heaks teha ei osanud, kui ainult loota...
***
/ Näen inimesi otsekui puid kõndimas... Ma
taipasin ja mõistsin! Abba! Ma ei ole sellest maailmast!
Ent need tuttavad mõtted... Need minu mõtted... Ma
olen iseenda maailm, oo jaa! Olen loonud iseendale maailma.
Kummalise ja ilusa. Unenäolise... Kisendava kivi? Kuidas ma
ei ole kuulnud? See kisendab!
Ma ei mäleta... Ei algust ega otsa. Elasin ja
unustasin. Olen Unustus! Viljatu oks. Meenuks ometi...
Sa vaata, mis Sa oled nendega teinud? Jah, ma
näen. Näen ka seda, mida olen iseendaga teinud. Olen
Üksik. Su süda mõistab Sind hukka! See lausa
kisendab! Tean. Aga ma tahan olla seal... Koos nendega... Isa,
ma lähen nüüd... /
***
Ta nimi on M. M. nagu Magdaleena. Minu oidipaalne
Magdaleena... Ma armastan teda. Ja tema armastab mind. Me
kohtusime nädal tagasi. Ma ei mäleta kus.
Nähtavasti see polegi tähtis. On ta nimi Magdaleena
või miski muu, ka see ei ole tähtis. Minu jaoks on
ta lihtsalt M.
Me istume lauas ja joome teed. Tema ühel pool lauda,
mina teisel pool. Niimoodi näeme üksteist paremini.
Õuest kostab autode tuututamist. Kuskil kaugemal
helisevad kirikukellad. Kutsuvad jumalateenistusele. Mul ei ole
aega minna. Joon hoopis teed ja vaatan, kuidas M. vaatab mind.
Ta on nii armas. Meil on tore. Õhus on armastust.
M. küsib, kas me kirikusse ei lähegi. Naeratan ja
vastan, et mina olen sinu Kirik. M. naeratab vastu. Ta hoiab
tassi kahe käega suu juures ja naeratab läbi kuuma
auru. Nii palju rõõmu ühes hetkes!
Elu on ilus. Jah, just nii ta mõtleb. Olen temaga
nõus. Aga mitte täiesti. Oleviku hetk on ilus! Kuni
see paigal seisab... Nagu praegu. Nädal aega lauas
istumist. Nädal aega naeratust. Nädal armastust...
kirikukelli ja sooja teed. M. on õnnelik. Mul on
igav.
*
Ma ei hakka valetama ja tunnistan kohe ausalt, et Madeleine
jättis minusse sügava jälje. Sügavama kui
oleksin osanud arvata. Jah, ta oli võimukas, salakaval,
kütkestav ja kõike muudki, aga see ei loe. Kuigi
olime olemuselt täiesti erinevad, jäi ta ometi mu
hinge külge kinni. Igal mündil on ju kaks külge
ja tema oli see teine külg. Tegelikult armastasin vist
Madeleine`i rohkem. Noh, nüüd armastan Magdaleenat,
kes ei torka mitte millegagi silma.
Tunne on sama, objekt teine. Oleme pidevalt koos ja
väliselt tundub, et kõik on korras ja nii peabki
olema. Vähemalt Magdaleena jaoks.
Ei ole korras! Ma ei usu, et on üldse olemas keegi
Magdaleena nimeline naine! Ta ei ole usutav. Ta on täiesti
pretensioonitu olevus, kes ei oska isegi midagi huvitavat
mõelda. Absoluutselt mitte millegi kohta! No ma toon
näite:
Rääkisin M.-ile oma surma-fantaasiast.
Õigemini kogemusest. Ütlesin, et aegajalt mulle
tundub, et tol õhtul surin ma seal aasal päriselt ka
ära. Ja sealt edasi on elu kulgenud nagu mingis haiglases
hämarikus, kus ei ole võimalik eristada fakte
pettekujutelmadest.
M. kehitas õlgu ja väitis, et see on normaalne.
Tänapäeva pingelises ühiskonnas tekib igasuguseid
luulusid. Ja mõned momendid, mida vanasti nimetati
luuludeks, on praegusel ajal juba tükike
igapäevaelust.
Tükk igapäevaelust? Ma sain kohutavalt vihaseks.
Otsisin välja ajalehe, kus oli sees politseikroonika
teadaanne. Näitasin talle näpuga järge.
Kommentaariks sain vastuväite, et ajalehtedes kirjutatakse
üldse kõikvõimalikke naljakaid asju.
Tellisin takso ja põrutasin temaga kalmistule.
Näitasin talle oma hauda. M. vaatas mulle arusaamatu
näoga otsa. Hauakivile oli graveeritud Morpheus ja
surmakuupäev. Olin valmis loobuma. Millegipärast ei
andnud ma ikka veel järele. Ei tea isegi miks. Kuidas on
võimalik, et keegi peab absoluutselt kõike
normaalseks? Mitte miski ei üllata! Ma ei saa öelda,
et ta lihtsalt ei uskunud. Ei saa ka öelda, et uskus. See
oli midagi vahepealset.
Tõin oma viimase trumbi. Ütlesin, et olen
võimeline teiste inimeste mõtteid lugema.
M. naeratas ja ütles, et ma olen õudselt armas.
Siis istus ta hauakivile, ajas pea kuklasse ja küsis:
«Noh, mis ma mõtlen praegu?»
«Et ma olen õudselt armas,» vastasin.
«Näed nüüd, see on ju nii lihtne! Miks sa
arvad, et see sinu kuidagi eriliseks teeb? Sa ei pea olema
eriline! Sa meeldid mulle niisama ka,» tabas mind tema
lihtne maailmanägemus tuule kergusega valusalt
silmadevahele.
Isegi igavad naised on vahel paganama teravad. M.-is ei olnud
aga teragi sarkasmi. Ta oligi selline. Seda, mida ta ütles,
seda ta ka mõtles. Vahest see tegigi ta pisut igavaks.
Mul ei tekkinud kunagi vajadust tema sõnade taga
mõtetes surkida. Ta oli nii lihtne! Ja see lihtsus muutis
ta unelmate naiseks, kelle eksistentsi selge mõistus
tõrgub uskumast. Iga päev, iga jumala päev me
klappisime ja olime teineteise jaoks loodud. Tema seltskonnas
oli lihtne olla tavaline. Ent mina ise ei osanud taolise uudse
rolliga kohaneda ning tundsin tapvat igavust. Seetõttu
muutus M. päev-päevalt aina ebareaalsemaks.
*
Igavale idüllile pani punkti ühel heal päeval
välja ilmunud Madeleine.
Istusin köögis ja lugesin Romero
«Manifesti». M. oli just vannist välja tulnud ja
istus rõdul, käterätik ümber pea
mähitud. Ühtäkki uksekell helises ja sisse sadas
maruvihane Madeleine.
«Kuidas sa võisid? Mis õigusega? Ütle
mulle, mis õigusega...»
Poolpaljas M. tuli lärmi peale rõdult ära,
üllatunud ilme näol ja katkestas Madeleine`i. Nad
silmitsesid põgusalt üksteist ja siis küsisid
kooris: «Kes see veel on?» Mul tekkis tuju ära
surra...
Idüll sai otsa. Sekundi murdosa jooksul sai Magdaleenast
pretensioonikas isiksus ja Madeleine jätkas sealt, kus ta
oli pooleli jäänud. Nad rääkisid
korraga:
Madeleine: |
Magdaleena: |
«Nagu ma näen, oled sa endale uue naise vaadanud!
Mis mul siis viga oli? Tegelikult see ei puutu praegu asjasse...
Nii ei jalutata lihtsalt minema! Ja kurat küll, mul on
õigus sinult seletust nõuda! Mis õigusega
sa seda tegid? Mis õigusega röövisid sa minult
selle võime? Pagan võtaks, sa röövisid
mu paljaks! Ja ära tule ütlema, et sul ei ole sellega
mingit pistmist! Ma tean... sa kuradi tõbras, sa olid
kade! Kade, et mina suutsin seda sama mida sina! |
«Ütle mulle, kes see naine on ja mida ta siin teeb?
Miks ta ründab niiviisi siia sisse? On sul temaga suhe? Mis
ajast? Miks sa mulle temast midagi rääkinud ei ole?
Mis ta nimi on? Kuule, mis su nimi on? Ma ei saa mitte midagi
aru! Issand, ma lähen hulluks, tõesti lähen!
Kes mina sulle siis olin? Mingi vahepealne meelelahutus
või? Kuradi siga! Te mehed olete kõik
ühesugused! Valetajad, silmakirjatsejad ja litsid! Sina ja
su erilisus! Sa ei erine karvavõrdki teistest meestest!
|
Miks sa seda tegid?» |
Miks sa seda tegid?» |
Viimane küsimus tuli nagu ühest suust ja siis
jäid nad mõlemad korraga vait. M.-id
põrnitsesid mind ja pildusid silmist sädemeid. Ja
siis mulle viirastus, et nad kõik kolm seisavad minu
vastas ja nõuavad seletust. Kõik kolm: Marcelle,
Madeleine ja Magdaleena. Seisavad ja ootavad. Igaüks neist
ootab vastust oma küsimusele. Ja kohe, kui ma suu avan, et
kuskilt otsast alata, katkestaks mind nõudlik teine ots.
Tol hetkel mulle tundus, et võin öelda ainult
ühe lause ja see pidanuks andma ammendava vastuse
kõigile kolmele. Vähemasti esialgu. Ja mitte ainult
kolmele! Minagi ootasin vastust! Vastust küsimusele, mida
mul tegelikult ei olnud.
Maailm väreles. Kolm paari M.-i silmi ootasid vastust.
See oli unustamatu pilk! Lausa ainukordne! Selle pilgu taga
seisis kogu eksistents oma rebestavas olemisvalus! Ma
põlesin selle hävitava pilgu all! Mul oli valus.
Kokku tõmbuv süda muutis sisemuse põrguks.
Mida ma küll teinud olen?
«Te ei mõista mind, ma tegin kõike vaid
armastusest -- armastusest M.-i vastu,» kuulsin oma
häält ütlemas.
Maailm pöörles mu ümber miljonite
silmapaaridena. Miljonite elude ja miljonite M.-idena. Ahh, see
näis rõhuva painajana! Armastus on painaja, kas teie
ei teadnudki seda? Elu on unenägu ja armastus on painaja!
Kuid seda ühte lauset öeldes, tundsin kergendust.
Justkui oleks toimunud kreatiivne vabanemine sajanditetagusest
taagast. M. oli minu kirg! Mu kirg ja mu armastus! M. nagu
Marcelle, M. nagu Madeleine, M. nagu Magdaleena... Mmmmm... nagu
Muusika! M. nagu Morpheus, nagu Mälestus, Mõte ja
Munk! Nagu Mõistetamatu Mere Mänd! M. nagu
Münt! M. nagu Maa! M. nagu taevas, pilved, puud ja
tähed... M. nagu Maailm! M. nagu MINA! M. see olen Mina!
Kuidas ma pole aru saanud?
Tahtsin, et minu M. noogutaks ja jätaks mind üksi.
Kolm silmapaari lahkusid.
***
/ Üksi. Kõiksus ja Mina. Ebanormaalne
paigalseis. Mis ma küll teinud olen? Mitte midagi. Mida
saabki s i i n teha? Olen vaid iseenda moonutatud
identsus. Sa oled enda ümberpööratud kujutis! Olen.
Jah, Sa oled, see ongi Kõik! Sellest on vähe! Tahan
ambivalentsust, füsioloogiat, impulsse ja kogemust! Tahan
voolavust... ja Unustust!
Minu Une-Nägu on mitterahuldava reaalsuse
pelgupaik! Transtsendetaalne augutäide! Aga see on kohutav!
Sina oled kohutav! Sinu kujutlus ja pale! Tõest ära
langemine!
Mis on tõde? /
***
Ma ei mäleta kõike. Kui ma olen pinges, tabab
mind mingi kummaline katkestus. Veider tühjus ja auk --
mälu lünk! Selle tobeda psühhoosi pärast ei
suuda ma meenutada, mis vahepeal juhtus. Igatahes oma M.-isid ei
näinudki ma enam. Nad ei tulnudki tagasi! Üks oleks
võinud ikkagi jääda. Madeleine näiteks!
Ei, parem juba Magdaleena! Magdaleena oli nii tore, kuigi pisut
igav. Ei tea... Igatsen Marcelle`i järele. Tema on aga
surnud. Mina vist ka. Ei tea...
/juuli -- detsember 2000/
|