20.10.2000 |
Raul Sulbi
Ebasõbralik planeet |
Võõras ruumilaev ilmus Maa orbiidile Greenwichi
aja järgi vahetult enne koitu. Laeva komandosillal viibivad
olendid imetlesid lummatult rohekassinist sensorekraani, mida
täitis suure planeedi kujutis.
«Atmosfääris domineerivad ilmselt lämmastik ja
hapnik, mis tähendab, et mõistuslike eluvormide
esinemise tõenäosuse koefitsient on 0,42. See
omakorda seab teie ülesande -- rahumeelse kontakti loomise
intellektuaalsete vahendite abil -- hoopis uude valgusse. Ma
loodan, et ei pea teile meelde tuletama teil lasuva vastutuse
suurust. Periferiaalsektoris 14 oleme me mõistusliku elu
esinemist täheldanud vaid seitsmel planeedil, kusjuures
selle sektori keskmine tõenäosuse koefitsient on
kõigest 0,072. Arvestada tuleb teil veel sellegagi, et
erinevad eluvormid võivad sellel planeedil olla veel
staadiumis, mil nad pole meiega kontaktivõimelised -- mis
veelgi ebameeldivam, nad võivad meile ohtlikuks
osutuda...» Kontaktideloomise Osakonna vanemteadurile
meeldis väga loenguid pidada.
«Seda kõike muidugi juhul, kui me tõesti
mõistusliku elu otsa oleme komistanud,» vanemteadur
muigas.
«Kuid nüüd on teil aeg lahkuda. Teile on teada, et
kui te hiljemalt 25 temporaalühiku pärast biosignaale
ei aktiviseeri, arvestame me, et olete hukkunud või
deserteerunud ning lahkume. Õnn kaasa!»
Kaks spetsiaalse kontaktilooja väljaõppe saanud
sensoroloogi lahkusid komandosillalt, ronisid miniatuursesse
ruumihõljukisse ning jäid väljalendu ootama.
Komandosillale jäänud teadlane noogutas neile ning
klõbistas mõned sekundid kollasel
statsionaarklaviatuuril.
Kui hõljuk oli lahkunud, aktiviseeris osakonnajuhataja
antigravitoni, et võtta sisse mugav puhkeasend.
«Ja ikkagi, hoolimata nii suurest intellektikoefitsiendist on
mul halb eelaimus,» pomises ta, «see planeet ei meeldinud
mulle juba esmapilgul: paistab vastik koht olevat.» Teaduri
pilk vilksas sensorekraanile.
***
Mõne hetkega jõudis ruumihõljuk Maa
atmosfääri välimistesse kihtidesse. Täiesti
juhuslikult valisid olendid maandumispaigaks Suurbritannias
Essexi krahvkonnas asuva metsa, millisest faktis neil muidugi
vähimatki aimu ei saanud olla.
Hõljuk potsatas pehmele samblavaibale kahe
kõrge männi vahel. Ettevaatlikult väljusid
olendid oma lennuaparaadist.
«Täiesti hingatav,» avaldas esimene sensoroloog
männimetsa õhu kohta oma arvamust. «Jäkk!
Prrr!» ta oli kõrge kastemärja heina sisse
astunud. Kiirelt hüppas olend sealt välja ning raputas
end. Kastepiisad helkisid läbi männilatvade tungivate
üksikute hommikuste päikesekiirte käes.
«Erakordselt sümpaatne planeet,» arvas teine olend
ühelt kännult teisele hüpates. Kuna ta oli
parandamatu optimist, ei saanud ta lisamata jätta:
«Sellisel ilusal planeedil elavad kindlasti kõrge
intellektiga sõbralikud asukad.»
«Me peame leidma mõne asustatud paiga. Esimene
temporaalühik hakkab varsti läbi saama. Kui meil
üldse õnnestub kedagi leida, ma mõtlen, et
kui Galaktikajumalanna üldse seda planeeti seemendas.»
Esimene olend paistis silma oma erakordselt kaine
mõistuse ja kriitilise meele poolest.
Pikkade hüpetega suundusid kontaktiotsijad sinnapoole,
kus nad enne maandumist üht veidrat moodustist, mida meie
lihtsalt barakiks võiks nimetada, olid märganud.
***
Iga hingetõmbega kopse pilgeni männimetsa niisket
õhku täis tõmmates astus Marty rahuliku
sammuga kastemärjas rohus. Ta oli majas kõhu
kiiresti täis söönud ja läbi lahtise ukse
salaja välja lipsanud. Poleks ta sedasi talitanud, oleks
Pete, see tähendab doktor Quincy ta kindlasti enesega
laborisse kaasa tassinud ning sundinud taas neid lollakaid
katseid ja eksperimente tegema. Täielik totrus! Temal oli
sellest igatahes kõrini. Marty tahtis lihtsalt
männimetsas ringi uidata ja elust rõõmu
tunda. Ta ajas pea kuklasse ning vaatas uudishimulikult
läbi männivõra kaugel sillerdavat päikest.
Suur kastepiisk kukkus kõrgelt Marty ninale. Prrr! Ta
raputas veepiisa maha ja jooksis sügavamale metsa. Milline
võrratu hommik!
Varem või hiljem hakkab Pete teda aga otsima ja
pillerkaaritamisel ongi lõpp. Nüüd tuli iga
hetke nautida.
Äkki märkas Marty mättalt mättale
hüppavaid valgeid punaste silmadega olendeid, kes talle
kiirelt lähenesid.
«Me oleme pärit kaugest...» alustas üks
olenditest, kui teine teda juba endaga kaasa vedades
põgenema pistis.
Tsivilisatsioonidevahelise suhtlemise oli katkestanud Marty,
saamata ise sinna midagi parata. Vaevalt veidraid elukaid
märganud, leidis ta end järgmisel hetkel neid juba
taga ajamas.
Puude ja põõsaste vahel meeleheitlikke haake
tehes jooksid olendid kosmosehõljuki poole. Marty ei
jäänud neist sammugi maha. Ta oli tagaajamises
väga osav, pealegi tundis ta metsa nagu oma tuba.
Järsku raksusid eemal puuoksad ning võsast astus
välja pikka kasvu jahiülikonnas mees. Sensoroloogid
jäid imestunult seisma. Hetke pärast maandus Marty,
kes polnud kunagi oma elus soodsaid juhuseid käest lasknud,
olendite otsas. Kiirelt surus ta hambad mõlemale
kõrri. Ta valgele maniskile pritsis ohtralt erepunast
verd.
Pikka kasvu mees vibutas rusikat: «Jälle oled sa
pahandusega hakkama saanud!»
Marty silkas tema juurde ja doktor Peter Quincy'l oli
tükk tegemist, et mitte loomale otsa komistada. Marty oli
üks esimesi kodustatud rebaseid, kes Peterborough
ülikooli eksperimentaalteaduste kolledzi juures toimuvates
katsetes osales.
Doktor Quincy astus mahamurtud olendite juurde, kükitas
nende kõrvale ning, püüdnud tagajärjetult
loomakeste südamelööke leida, ohkas: «Ja miks
need kaks jänest sulle ette pidid
jääma?»
Mees sasis Marty karva ja tõusis pead vangutades
püsti.
«Mina ju tean, mida sa teed, kui metsa jooksma
pääsed, aga professor Hodgkins usub siiralt, et on su
ümber kasvatanud...»
***
Kahekümne viies temporaalühik sai täis ning
ruumilaeva distantssiirde mootorid käivitusid.
«On ikka vastik koht,» mõtles komandosillal
seisev pikakõrvaline jänes nukralt, «kaotasime kaks
esmaklassilist teadurit!»
Peagi lahkus ruumilaev päikesesüsteemist, samal
hetkel haihtusid nõrgaks jäänud biosignaalide
tõttu ka ruumihõljuki kontuurid. Mõneks
ajaks jäid samblavaibale veel hõljuki jäljed,
kuid keskpäevaks kadusid needki.
|