19.06.2000 |
Maniakkide Tänav
Õpetus surnutest |
Arvustused |
ELUL POLE SIHTI
KAS SEDA SIIS ON SURMALGI?
ELU JA SURM KAKS ERINEVAT KIHTI
KUID MÕTET POLE KUMMALGI.
NAD ON ÜKS --
EHKKI ÜKS ON VAIT JA TEINE LÄRMAB,
TÕDE ON ÜKS!
VAHET POLE, ELAD SA VÕI KÄRVAD.
KUI NII...
SIIS TEEME NEIST KOMPLEKTI:
SEGAN KOKKU JA SAAN
SURMELAVA OBJEKTI.
|
1.
BMW peatus puulippidest kokkulöödud värava
taga. Siim suretas mootori ja astus masinast välja. Aia
taha tormas metsikult kilades mingi hundi- ja lambakoera segu.
Esimese hooga kartis mees, et elukas üle aia kalpsab ja
valmistus kähku autosse varju pagema kuid koer jäi
siiski aia najale pidama. Siim lähenes ettevaatlikult
väravale ja jäi ootama. Värava taga traataia sees
asusid kaks hoonet. Otse ees mööda betoonist valatud
jalgrada oli väike tellistest hütt, mida pooleldi
varjas paari plangu jagu eterniitaeda, mis oli ehitatud
nähtavasti ainult selleks, et aia tagant poleks
võimalik hüti aknasse piiluda, sest eterniit oli
vaid akna ees. Onni rohelisele uksele oli punase aerosooliga
lohakalt värvitud «Pärjad». Hüti akna
ees plangu tagant paistis kaevurake. Betoonraja kõrval
oli L-kujuline elumaja, mille tagakülg oli
pööratud värava poole. Lõpuks ilmus koera
klähvimise peale maja nuka tagant nähtavale 22-23-
aastane noormees.
«Puzzle,» hõikas ta kutsuvalt koera.
«Tule ära, jää vait.» Noormees kandis
helerohelist kortsus ja auke täis rebitud T-särki ja
näritud põlvedega teksaseid. Pea oli tal
erepuna-sini-roheliseks värvitud.
«Tere,» hõikas Siim üle koera
lõugamise.
«Tereeee,» venitas noormees. «Kas sa kurat
jääd vait!» käratas ta siis koerale.
«Ma sooviksin rääkida härra
Kurgiga,» ütles Siim. Puzzleks hüütud koera
ristsugutis oli vait jäänud ja haugatas ainult
mõned korrad nagu ennast meelde tuletades.
«Väga armas,» ütles punkar.
«Räägi siis minuga.»
Siim noogutas, justkui oleks saanud kinnitust arvamusele
isiku identiteedi suhtes.
«Ma olen reporter ajalehe juurest. Siim, kutsutakse ka
Skriptiks, sellepärast et ma pidevalt kirjutan, kusjuures
ainult käsitsi.» Skript tõstis fakti
toonitamiseks näpu värava kõrval kasvava kase
võra poole. Ta ei pannud tähelegi, et tema kohal,
ühel jämedal oksal kükitas must läikiva
karvaga kass, kellele oli kõrvade vahele punutud
pikematest karvadest ja võltsjuustest roosakas pats.
«Jaa-jahh,» tähendas Kurk äraootavalt. Ta
toppis käed püksitaskutesse ja vahtis Skriptile
ootavalt näkku. Ehkki ajakirjanik seisis
lõõskava päikese eest kase varjus, tundis ta,
nagu istuks ta kuuma lõkke ääres. Tuul liigutas
Kurgi erepunaseid juuksesalke ja Skriptile viirastus, nagu oleks
teisel leegid juustena hubisenud. Skript tõmbas
käega üle näo, et lummusest vabaneda ning
jätkas reipalt: «Vaata (ta valis familiaarse
lähenemise), ma kogun materjale artikli jaoks, mis
käsitleb satanismi eesti noorte seas, no ja üldse,
vanemate seas ka, aga eriti noortekultuuris, no ja mind juhatati
sinu juurde.»
«Minu?» üllatus Kurk Tema näolt paistis
siiras hämmeldus. «Kes?»
«Noh,» Skript pühkis jälle higi.
«Pea iga teine Tallinna satanistlik noor nimetas sinu nime.
Nagu ma aru sain oled sa neile nagu midagi guru
taolist.»
Kurk hakkas lõbusalt kõõksuma.
«See,» mõtles Skript endamisi, «on
naer.»
«Õõh-õõh-õõh,
suur juht ja õpetaja,» kilkas Kurk
kõõksumise vahele.
Kuna koer oli vahepeal kuhugi minema töllerdanud, julges
Skript aiale naalduda. «Nad väitsid, et neil olla
isegi mingeid okultseid satanistlikke tekste, mis on sinu poolt
kirja pandud.»
Kurk naeris, «Usun, et küllap need on tavalised
õudusjutud. Ilukirjandus.»
«Tavaline ilukirjandus? Need noormehed paistsid neid
päris tõsiselt võtvat,» mainis
Skript.
«Noored inimesed, tahtmist on, võtku pealegi, mul
pohhui.»
Sellega paistis jutuajamine lõppenud olevat. Skript
ajas siiski veel näpu üles, kassi poole püsti.
«Äkki saate mulle mõnd oma juttu
näidata.»
Kurk kehitas õlgu, «ega eriti ei viitsi
küll, mul tosin toimetust teha.»
Skript noogutas, lehvitas ja istus autosse. Kassi enam puu
otsas ei olnud.
2.
Skript sõitis kohaliku ajalehe toimetusse. Kui Kurk
kirjutas tõesti ilukirjanduslikku lugusid, siis oli ta
neid võib-olla ka «Vooremaale» pakkunud ja neil
võis mõni ta käsikiri alles olla.
Linn oli külast, kus Kurk elas, vaevalt poole kilomeetri
kaugusel, külast teisele poole umbes sama kaugele jäi
Jõgeva alevik.
Skripti õnneks olid inimesed «Vooremaa»
toimetuses ametivennale üsnagi vastutulelikud ja
mõningase viivituse järel tõid nad talle
Kurgi järjejutuna ilmunud loo «Surm on lahti».
Vahepeal, niikaua kuni käsikirja alles otsiti, uuris Skript
kohalikku ajalehte. Ta silmad jäid pidama politseikroonika
veerul. Sõnum oli lühike:
Ööl vastu reedet vandaalitseti
Siimusti surnuaial. Poolenisti lahti oli kaevatud eelmisel
päeval maetud M.T haud, hauakivi oli purustatud ning
pärgadelt olid nopitud kõik lilled.
«Ohoo,» mõtles Skript. «Paistab, et ka
siinkandis võib esialgsest ebaõnnestumisest
hoolimata mingit materjali olla.» Ta tänas kolleegi ja
paljundanud omale käsikirja, suundus politseiprefektuuri.
Seal polnud kahjuks selle juhtumiga tegelejat parajasti kohal
ning politseiametnike umbmääraste vastuste ning segase
jutu põhjal jäi Skriptile mulje, et ega keegi
sellega vist õieti ei tegelegi. Teed küsides
pööras ta masina Siimusti poole, mis asus mõned
head kilomeetrid Tartu pool.
«Ega see pole neil esimene kord siin möllata,»
mökitas surnuaiavaht ärajoonud tämbril.
«Ah, nii,» tegi Skript huvitatud
häält.
«Viimasel ajal on tervel hulgalt hauaplatsidelt
pärjalilled läinud. Mitte kõik, ainult
kõige ilusamatelt pärgadelt. Vahest mõni
üksik kord on võtmata jäänud.»
Vanamees silus lõuga. «Ja lindid kah.»
Nad jõudsid M.T hauani. Plats oli koristatud ja korda
tehtud. Hauakivilt võis lugeda omaniku nime, surma ja
sünniaega.
«Hoi-hoi?» hüüdis Skript küsivalt.
«Ma sain aru, et hauakivi oli puruks
löödud?» Vanamees ei öelnud midagi, pomises
niisama midagi habemesse.
«Mis? Ah?» torkis ajakirjanik kui taat ei
vastanud.
«Oli jah,» vastas taat järsult. Ta oli kuidagi
sõnaahtraks jäänud.
«Noo aga see on ju terve!!»
«Terve jah, terve nagu purikas.»
«Vahetati välja või? Mis? Ah?»
«Ei vahetatud, ise paranes ära!» vihastas
vanamees, «mis sa tühja torgid!»
«Ega ma tühja torgigi, ma uurin satanismi,»
seletas Skript lahkelt.
«Satanismi,» tusatses ätt, «sa poisijuss
ei teagi, misasi see satanismus õieti on!»
«Sellepärast ma uuringi, et ei tea,»
provotseeris Skript. «Saan teada, võin sullegi
selgitada.»
Taat vaatas teda põlastavalt. «Hähh,
selgitada. No tule selgita siis,» ja hakkas ees
mööda jalgrada tagasi astuma.
Jõudnud surnuaiavahi majani, viis taat Skripti kuuri
alla ja võttis seal seinalt pärjalindi.
«Säh, selgita seda siin.»
Ehkki kuur oli üsna hämar, helendasid tähed
mustal taustal sinakalt, Skriptile paistis nagu hoiaks ta
käes mitte linti vaid ainult tähti. Lause ees ja taga
veretasid kolm erkpunast nelki. Lint tundus levitavat mingit
vastikut vibratsiooni.
«Mis see on?» küsis Skript. Ta hääl
kostis hämaras ruumis jõu kaotanult ja
õõnsalt. Kuuri uks, mis pidi olema siinsamas sammu
kaugusel selja taga, kumas vaevaliselt tunneli kauges otsas.
Surnuaiavaht tundus kössis ja vanana, tema pale oleks nagu
kahestunud jagades kummassegi näkku ühe silma,
ühe ninasõõrme ja pooliku suu. Silmad
mõlemast näost sihtisid helendavaid tähti.
«Ma põletasin lõkkeplatsil rämpsu,
muu hulgas ka vanu pärgi. Ühel pärjal, millele
oli valge lint ja sellel tekst «Me hulgast surm sind ei
vii!» Hakkas lint äkki sädemeid pildudes
leegitsema, see kestis vaid hetke ning lint moondus mustaks,
vaat selleks samuseks siin.»
«Lähme välja,» kärises Skript.
Ühe sammuga olid nad uksest väljas
päikesepaistes.
«See oli üks neist pärgadest, millelt
tavaliselt lilled ja lindid hommikuks kadunud on,» seletas
taat.
Valges märkas Skript, et sõnade vahel tumedast
riidest veelgi tumedamalt olid mingid märgid ning nelkide
varred olid inimluudest, lehtedeks pikkade küüntega
näpud. Nelgi õite värvus meenutas
tuleleeke.
Skriptil hakkas palav, talle tundus taas nagu seisaks ta
kuumava lõkke ääres. Mees voltis lindi
aeglaselt kokku. Tähed sellel olid tuhmunud.
«Ma ei tea mis see on,» tunnistas Skript
nõtkuval häälel, «aga kui sa selle mulle
annad, siis ma uurin välja.»
«Minupärast võta,» ütles vanamees
kuidagi kergendatult. Ta elavnes silmnähtavalt. «Kui
sa tahad näha pärgi, mille sarnaselt see pärit
on, siis praegu on kabelis ärasaatmine. Kindlasti on
sellelgi matusel mõned sihukesed.»
3.
Skript poetas ennast kabelisse, kus avatud kirstu ümber
seisid paarkümmend leinalist ja kuulasid
ärasaatmisjuttu. Skript libistas endki nende hulka. Kirstus
lebas umbes kolmekümnendates aastates mees. Skript ei
osanud välja pakkuda millesse ta surnud võis olla.
Teenistus lõppes ja kuus kirstukandjat haarasid sarga
ning ristikandja kõige ees, asus protsessioon tühja
haua poole teele.
Poisinaga, kes risti kandis oli umbes kümneaastane. Rist
oli tema jaoks vist veidi raske ning ta hoidis seda pooleldi
õla najal nagu sõdur püssi. Ühtepuhku
pooluhkelt-pooluudishimulikult üle õla tagasi
vahtides oli tal vaevalt aega teed vaadata ning seepärast
komistas ta pidevalt ühest rajaservast teise. Skriptil oli
tükk tegemist, et teda jälgides mitte naerma puhkeda,
seetõttu ei pöörand ta ka pärgadele enne
suuremat tähelepanu, kui nendega kalmuküngast katma
hakati. Ajakirjanik tundis otsitava silmapilk ära. Talle
tundus, et hetkel kui see kääpale asetati, vajus lint
ebaloomulikult sirgeks ja sellelt võis lugeda :»Ei
jäta me sind unustuse hõlma...»
Kiskus juba õhtupoole, kui Skript Siimustist
Jõgevale jõudis. Ta võttis
«Virtuses» endale toa, sest kavatses veel üheks
päevaks siia jääda.
Toas istus ta voodile. Talle meenus kuidas ta oli pärast
matusetalituse lõppu astunud ühe vanema naisterahva
juurde, kes oli Selle pärja toonud. Skript kiitis
pärast kaastundeavaldust pärga ning küsis siis
selle päritolu kohta. Naine oli andnud talle visiitkaardi.
Sellel seisis:
KURK Pärjad, kimbud, lindid.
Skript tõusis püsti ja hakkas rahutult toas edasi-tagasi
käima. Visiitkaart oli teda mingil
määral rööpast välja viinud. Eriti kui
talle meenus mis oli juhtunud surnuaiavahi kuuris. Skript kobas
tasku järgi, kus lebas must lint. Ta tundis, et läheb
higiseks. Toa seinad tundusid teda rõhuvat kuidagi
vastikult. Linti ta taskust välja ei võtnud. Selleks
ei jätkunud tal julgust. Oleks ometi keegi veel siin. Ja
mitte ruumis. Siit ei saa nii lihtsalt välja astuda nagu
tollest kuurist. Õue on pikk tee ja õhtu ka juba.
Närviliselt sügas mees higist kipitavat keha.
Tuleb selle Kurgiga uuesti rääkida, ja tema
naabritega. Enne naabritega. Kannatamatult kratsis Skript oma
pööraselt kihelevat kaela. Tuba tundus iga hetkega
üha lämmatavam. Seinad paistsid madala lae all veelgi
enam tema kohale koolduvat. Skript seisatas järsult, ise
raskelt hingeldades. Midagi oli mäda! Hüsteeriliselt
toksis ta sõrmega lauaservale. Ta peab siit välja
saama. Ruumiga oli midagi kapitaalselt korrast ära. See
ahenes kohutava kiirusega. Tuba oli äkitselt vaid
kapisuurune ja ta tundis füüsiliselt kuidas see teda
õlgadest pitsitab.
«Kas mul enam ongi piisavalt ruumi ümber keerata,
et ukseni jõuda või litsutakse mind enne
lödiks,» vilksatas Skripti hirmunud ajus. Paanikas
sööstis mees käheda karjatusega ukse juurde ja
tormas koridori. See oli pigem käik kui koridor.
Välisukse poole joostes pidi ta pead allapoole
kössitama, et seda mitte ära lüüa.
Õue sööstis ta nagu püssikuul, joostes
hoonest meeletuna eemale.
Alles paarisaja meetri pärast, tajudes enese ümber
avarust, aeglustas Skript sammu. Ümberringi valitses
hämarus ja öö. Skriptil hakkas
läbihigistatud riietes jahe. Nahk oli valus ja marraskil.
Tundus, et ta oli ennast ise seda märkamata verele
kratsinud. Pea oli nüüd klaar. Ta oli oma
käitumisest vapustatud.
«Millest selline hirmusööst?» küsis
Skript eneselt. Ma pole iialgi klaustrofoobiat tundnud.
Ta mõtted naasid mustale lindile, mida ta endiselt
taskus kandis. Tunded kuuris ja toas? Vahest on siin mingi seos?
Käsi tõrkus ka praegu, siin pimedas öös
riidetükki välja võtmast. «Pean
surnuaiavahti veelkord külastama,» mõtles
Skript. «Tunnen, et midagi jättis ta päeval
rääkimata.» Skript läks oma auto juurde ja
istus sellesse kerge ebamugavustundega. Hetke piinelnud keris ta
kärmesti kõigil ustel klaasid alla. Pead pooleldi
aknast välja hoides võttis Skript kergelt iiveldust
tundes suuna taas Siimusti poole. Auto tundus kuidagi kitsas ja
lämbe.
Jõudes vaevalt linna piiridest välja, pidi ta
äärepealt mingi hullu alla ajama, kes
lillesületäiega külmalt auto eest üle tee
jooksis. «Kuradi värdjas!» kirus Skript ja
sikutas rooli. Mees oleks tal peaaegu vasakpoolse peegli
küljest löönud. Pead pööramata
sörkis hull üle tee maanteekraavi ja kadus seal
pimedusse. Skript seisis autoga põiki tee peal. Ta oli
mehe ära tundnud. Tüüp lilledega oli lamanud
päeval kirstus ja lasknud sama külma kõhuga,
nagu ta praegu auto ette jooksis, end maha matta. Skript vaarus
autost välja. Tal oli üle kere palavaks
löönud.
«Nonii, nonii,» rahustas ta ennast. «Nonii,
nonii! Ma võin ju ka eksida» Ometi teadis ta
täpselt, et oli selgesti märganud ka seda, millesse
see punt nelke oli mähitud. Musta, heledate tähtedega
linti. Skript istus auto kõrvale maha ja toetas pea
kätele. «Said, mis tahtsid,» mõtles ta
väsinult. «Tahtsid sataniste,.... palun
väga.»
Skript tundis kuidas ööõhk oli
järjekordse higikorra ta kehal jahutanud. «Noh
igatahes, enam ma seda nii jätta ka ei saa,»
ajakirjaniku uurijavaim tõstis temas jälle pead.
Ainus koht kuhu see ... (Skript neelatas ja julgus temas
taandus) ee.. võis minna, oli Kurgi pesa.»
Kergelt taas higistama hakates istus mees masinasse.
«Närvid läbi nagu politseikoeral,» virgutas
ta ennast. «Olen materialist või mitte,
ah?»
Auto käivitus ja keeras otsa ringi. «Igatahes ei
pea ma üksi jääma,» kobas ta
püksivärvlilt mobiiltelefoni. Julgus tõusis
taas paari kraadi võrra. «Igatahes jõuan
kohale rutem kui see lillepoiss,» itsitas Skript,
püüdes vaprust alal hoida. «Olgu mis on,
püstol mul on!»
Skript kihutas Kurgi maja poole. Hoolimata sellest, et auto
kõik aknad ammuli olid ja masinas möllas kui
pööristorm, ahistas kinnine ruum meest, litsudes teda
aeglaselt ent kindlalt lapikumaks. Vastusõitev auto
pimestas korraks ta silmi ning Skript tundis end kui
lõksuaetud loom. Kriisates tallas ta pidurit ja rebis
veel liikumise ajal ust lahti. Pidurdamisel tekkinud inerts
rapsas ukse tagurpidi ning käänas hinged
kõveraks. Kummilohinal keeras bemar kraavi, raksatades
vastu suurt kivijurakat.
Öökides kiskus Skript poova turvavöö
lahti ning koperdas autost välja. Vastikus- ja
õõvatundega tõmbas mees taskust musta lindi
ja sidus riidetüki sellele pilku heitmata autopeegli
külge. Skript oli kindel, et just see ese on tema
klaustrofoobias süüdi. Tuikudes ja ikka veel ennast
verele kratsides jooksis ajakirjanik Kurgi maja poole.
«Alustatu tuleb lõpuni viia,» pomises ta,
arutlemata selle üle, mida ta üleüldse saavutada
tahtis. Praegu polnud mehel muud eesmärki kui sihtkohta
jõuda.
«Üks asi korraga,» rahustas ta ennast.
«Üks asi korraga!»
Kuu kallas oma hõbedast valgust maastikule, lastes
kõigel üsna selgelt paista. Kui Kurgi maja paistma
hakkas, märkas Skript eespool lilledega jooksjat. Viimast
jõudu kokku võttes spurtis ta, et vähendada
vahemaad ning näha ligemalt, mis edasi saab.
Koolnu keeras otseteele üle põllu. Kartulipealsed
ragisesid ta jalgade all kui tundetu kuju neist
ükskõikselt üle tallas. Ka Skript sumatas talle
järele, kuid oma väsinud jalgadel koperdas ta igale
vaole, pealsed keerdusid mehe säärte ümber.
Vandudes nägi Skript kuidas tume vari põllu
ületas, kriiksuvast väravast sisse läks ja maja
ees valitsevasse hämarusse kadus. Hetkeks tungis hoonest
välja kohutav lärm, mis järgmisel hetkel maha
vaigistus. Süda meeletult kloppimas seisis Skript keset
põldu ja kuulas vere kohinat kõrvus.
Nüüd kui ta enam ringi ei sahminud, tabas mehe
kõrv majast kostvat marulist rütmi. Elektrikitarr,
trummid ja viimsepäevapasunat meenutav saksofon moodustasid
põrguliku trio, mis oma meeletu tempoga korinat
meenutades tal juuksed peas püsti tõstsid.
Hämarus ümberringi tundus tihenevat.
Trah-trah-trah-trah-trah-ühüüüüüü (kisendas
saksofon).
Trah-trah-trah-trah-trah-ühüüüüüü.
Ennast kummargile lastes hakkas Skript uuesti liikuma hoone
poole, millest kostvad helid selle põrgu eeskojaks
muutsid. Juba märkas mees ka aknaid, kuid jumala eest, need
olid veel pimedamad, kui ümberringi valitsev öö.
Jõudes värava ligi, hakkas Skript eristama ka
häältekõma. Surnud, elutud hääled
kisendasid (kuivõrd elutud hääled saavad
kisendada) kuulipildujaina sõnu:
Ei usu ma teadusmehi,
vihmaussid ei söö mulda,
õgivad nad surnukehi,
näksivad neil hambaist kulda,
öösiti on selgelt näha,
surnuaias liigub maa,
on inimesed maetud maha,
kuid rahu hauaski ei saa.
Mees avas kriiksuva värava. Metsik muusika ja laul
kostsid täiesti selgesti, Skript eristas iga pisematki
saksofonikiunatust ja basstrummi müdinat.
Tunaeile mind elusalt maeti,
nii ussidest teada sain tõe,
kirst mullakihiga kaeti,
eestvedajaks kirjanik Poe.
Hauas lebanud olin vaid hetke,
siis tundsin kuis müdises maa,
vihmaussid taas olid retkel,
nende survest purunes kaas.
Skript oli täielikult depressiivse ja saatanliku
põrgumuusika mõju all ning ei pannud tähele
kuidas ümber maja nurga sööstis süsimust
lõukoer nagu õlitatud välk. Alles hetk enne
kui röögatu sarviline monstrum talle kõrri
kargas märkas Skript ta määrdunudkollaseid
leegitsevaid silmi. Instinktiivselt tõstis ta käed
kaela kaitseks. Kihvad laksatasid ohvri küünarnuki
ümber kokku. Metsiku rapsakuga heitis koletis mehe justkui
kaltsunuku marjapõõsastesse. Kahmanud
seejärel jalast sööstis ta meest järel
vedades pöörasele galopile ümber maja. Terava
selgusega tungisid Skripti ajju kohutava laulu viimased
salmid:
Kalmus pime, ma miskit ei näinud,
kuid tundsin hammaste ridu.
Uue ohvri need limukad leidnud,
mu kehas möllas usside pidu.
Nende olemust mõistsin vaid viivu,
siis tükkideks rebitult surin,
hing lahkust must linnutiivul,
saatjaks raipesööjate urin.
Siis kaotas kaltsunukk teadvuse.
4.
Skript tuli teadvusele hämaras telliskivitapeediga toas,
mille lagi oli mustaks värvitud, välja arvatud
väike peegel voodi kohal, milles Skript lamas.
Põrandal, keset tuba põles üksik
küünal. Teisel pool seina mürises saatanlik
kontsert. Skript katsus ennast üles ajada. See
õnnestus ilma suurema vaevata. Paistis, et haavad, mis
talle tõsist valu valmistasid, polnud siiski eriti
tõsised. Seevastu hirmutas teda lähisaatus. Skript
kobas kaenla alt, kuid püstol oli kadunud.
Väike ruum oli pime ja sisendas õudu. Neelatades
tunnistas Skript enesele, et ei julge jalgu voodist maha panna.
Ainus, mis talle veidigi lootust andis, oli fakt, et ta oma
klaustrofoobiast üle oli saanud. Sellest piisakese julgust
saanud lükkas Skript jalad üle serva. Muusika teisel
pool seina katkes kui noaga lõigatud ning
välkkiirelt tõmbas Skript jalad tagasi ja
mässis ennast tekipalakasse. Vaikus süvenes ja
süvenes. Mehe hingamine kajas seintelt
õõnsalt tagasi, võimendudes iga korraga.
Iga hingetõmme elas omaette edasi. Paistis, nagu
hingeldaks toas kümneid inimesi. Skript pistis
röökima ja kattis kätega kõrvad. Pea samal
hetkel avanes hämaruses uks ja hingeldamine lakkas. Reipal
sammul astus Kurk küünlavalgusesse. Tal oli seljas
neetidega kaunistatud roheline presentmantel. Kõrvas
õõtsusid kirjaklamber, haaknõel ja
tükk traati.
«Noh, mõistuse juures tagasi, mu noor
sõber,» irvitas ta sõbralikult. Alt langev
valgus muutis noormehe näo kooljaluu sarnaseks. Kurk istus
seina äärde põrandale ja kõkutas naerda.
«Ega meie muusika sind ei häirinud?» uuris ta ja
irvitas vastikult. «Misasja sa siin üldse luusisid?
Keset ööd? Võeh!» Kurk võbistas
tehtult õlgu. «Tahtsid midagi varastada või,
eh?»
«Kuulge Kurk,» katkestas Skript teda.
«Jeh?»
«Kas te olete nekrofiil?»
Kurk muigas: «Nekrofiil?» Ta naeratas omaette.
«Jah, seda võib öelda küll, seda ka, aga
kõige täpsem oleks minu kohta öelda vast
nekrosotsioloog, nekroloog, kui lühemalt
väljenduda.»
«Nekroloog? Sa oled sellele sõnale uue
tähenduse andnud?»
«Imestad?»
«Kardan!» mõtles Skript.
«Ka surnutel on nekropolides oma algeline ühiskond.
See toimib küll erinevalt kui meie oma, kuid, sorry, nende
elu...» Kurk kõkutas. «Pardon, nende surm. See
on erinev meie elust. Väga, väga erinev. Sul
tõuseksid juuksed peas püsti, kui teaksid kui
erinev.»
Kurk ei naernud enam. Ta hääl oli muutunud
jahedaks, peaaegu kalgiks. «Pool inimkonda läheks
hirmust lolliks, kui nad vaid aimaksid, kui košmaarselt
erinev see on.»
Skript seedis kuuldut. Kui temaga poleks juhtunud seda, mis
oli juhtunud, siis oleks ta rääkijat püstihulluks
pidanud.
«Ja sina uurid neid?»
«Jah, mina uurin neid.»
«Tulemuslikult?»
«On valminud minu uurimustöö esimene vili --
«Õpetus Surnutest».
Kurk lausus seda tuntava uhkusega. «Praegu
töötan uue teose kallal, mille esialgne nimi on
«Nekropol ehk ligem tutvustus surnute
gruppidest».»
«Ja kuidas seostub selle kõigega too saatanlik
muusika?»
«Oh väike lisalõbu. Me andsime oma
ansambliga «Ülim vaikus» surnutele taas kord
kontserdi. See on ainus muusika, mida need vaesekesed
tajuvad.»
«Zombide kontsert?»
«Aitab muideks nende ühiskonda sisse
sulanduda!»
«Järelikult pole sa üksi?»
«Oh ei, loomulikult. Meid on neli. Ainult, et
ülejäänud tegelevad vaid muusika ja
surnunautimisega. Teadus on ainult minu pärusmaa.»
«See on üks sitane teadus! Ja sa ise oled koletis!
Teid tuleb hullumajja panna. Ei, teid tuleb tuleriidal
põletada! Just!»
Kurk oli sellest purskest üllatunud.
«Kuidas? Ma lootsin, et te ühinete
meiega.»
«Mina! Nekrofiilidest pervertidega!
Satanistidega!»
«Meie ei ole satanistid!» Kurgi hääl oli
terav.
«Põletada tuleks teid!»
«Meie ei ole perverdid!»
«Kuradi neetud värdjad! Põletada!»
«Ise tead.»
Kurk astus ukse juurde ja viipas veel kolm tüüpi
sisse. «Tule kaasa.»
«Käige põrgusse!»
«Tule, tule»
«Otsige oma koolnud kaunitarid üles, jätke
mind rahule! Tahate mind tappa!»
«Seda luksust me sulle juba ei
võimalda.»
Nad haarasid vasturabeleva mehe kinni ja tassisid ta
õue, värava taga ootavasse autosse. Seal sidusid nad
ta silmad kinni.
Pärast mitte eriti pikka autosõitu visati ta
masinast kuhugi liivale ja jäeti sinna. Skript ei suutnud
oma õnne uskuda. Nii lihtsalt ta nende käest
pääseski. Ta rebis sideme silmadelt.
Südantlõhestav hirmuröögatus vallandus
mehe kurgust. Meeletu pilk ühele poole -- sadade
kilomeetrite viisi kihutasid talle vastu metsad, majad, teed --
iga viimane kui pilv ja rohulible. Vasemal -- röögatu
avarus keset aleveid, külasid, linnu. Skript varises
liivale, peites pea kätega. See neetud avarus. Hirmuhigi
kehalt voolamas, pilutas mees üht pungis silma ja heitis
pilgu öötaeva poole. Miljardite kilomeetrite viisi
tühjust, TÜHJUST,
T Ü H J U S T. Ulguva
röögatuse saatel kukkus Skript kätega jõe
kaldaliivas kraapima. Peitu, varjuda, eemale sellest tapvast
universumist, kus sa oled kui tolmukübe -- iga tuulehoog
tõstab või lömastab su.
Küüned murdunud, kraevahe mulla-liivasegu
täis, pressis Skript end kitsasse urgu, seda pidevalt
pikemaks, sügavamaks kaevates. Kaitsvad seinad
ümberringi külgi riivamas mõjusid turvaliselt.
Paari-kolme meetrise käigu lõppu uuristas mees
endale pisut suurema pesa, kus sai end hädavaevu kerra
tõmmata. Keha oli kui tuld täis, sinine, verine. Ta
polnud hommikust saadik midagi söönud, närvipinge
ja füüsiline töö muutsid
söögivajaduse kohutavaks ihaks. Need mõned
vihmaussid, mis ta leidis, kõhtu ei täitnud.
Värisedes ja meeltesegaduses jäi Skript vastu hommikut
rahutusse ja painajalikku unne.
5.
Ta ärkas kellegi äreva sosistamise peale.
«Vahi, mingi käik.»
«Kust see siia sai?»
«Mai tea.»
Skripti peas ujus meeletu udu ja virrvarr. Nälg tahtis
silmanägemist ära võtta. Hüsteeriliselt
vahtis ta ähmaste silmadega käigusuudme poole. Iga
krõpsatus pani teda võpatama, iga võpatus
lõikas nagu noaga tema räsitud ihu, sundides teda
hambaid kiristama. Keegi väike poiss ronis ettevaatlikult
käiku.
«Kas sul tikke on?» küsis too kelleltki oma
selja tagant. Poiss sikutas käe tagasi ning saanud toosi,
tõmbas tiku põlema
Leek valgustas tunnelit ja selle taga sadu-sadu kilomeetreid
kohutavalt avarat ilmaruumi. Urahtades sööstis Skript
edasi ja rabas kindla haardega poisi kõrist. Karjatust
lämmatades lõi Skript teise käe näppudega
poisile silma, üritades jõuda ajuni.
Tõmmeldes ja korisedes kadus laps sõbra
vaateväljast. Kisades pani see alevi poole jooksu.
Näljas Skript lõi hambad surnud poisile kätte
ja rebis näljakustutuseks suutäite kaupa verist
liha.
LÕPP
|