26.11.1999 |
Taivo Rist
Teenida inimkonda |
Arvustused |
ÜKS
Igatahes oli planeet elamiskõlbulik. Õigemini väga
kõlbulik ta küll ei olnud, aga see ei tulnud kohe välja.
Kõigepealt lendas kohale automaatkosmosejaam ACS-284, tuvastas
planeedil elu ja sobilikkuse inimese jaoks, tegi kindlaks eluvormid --
põhiliselt vees, maismaal rohi ja mitme meetri kõrgusist
sõnajalgtaimedest metsad, vees leidus kalu või midagi
nendesarnast, putukad olid eranditult taimtoidulised --, seejärel
kaardistas planeedi pinna mõõtkavas 1:1 000 000 ja muutus siis
esimeseks tehiskaaslaseks, olles valmis korrapäraselt edastama
ilmateateid.
Planeedile saabusid elama terreenid. Terreenid rääkisid vajadusest
tagasi pöörduda loodusesse, elatuda põlluharimisest ja
karjakasvatusest, kaitsta elukeskkonda, kohalikku floorat ja faunat. Paljude
planeetide esmaasukad olid terreenid.
Kõik läks nii, nagu ta minema oli pidanud. Sellepärast tuli
täieliku ootamatusena, et 42 tundi pärast esimese kosmoselaeva
maabumist andsid terreenid eetrisse SOS-i. Häda oli selles, et
vastupidiselt ACS-284 kinnitustele olid seal kõrgemad loomad
täiesti olemas, pealegi olid need tohutu suured monstrumid väga
verejanulised.
Planeedilt põgeneda ei õnnestunud kellelgi. Viie tunni
pärast õnnetuspaika saabunud vaatlusrobot, mis elusolendeid
biovoolude järgi avastas, konstateeris kõigi inimeste surma.
Salapärastest elajatest polnud ühtki jälge peale moonutatud
laipade. Tähtsamate sõlmede dubleerimise tõttu ei tulnud
vaatlusroboti viga kõne alla. Seega järeldati, et planeedi
arenenumad vormid biovoole ei kiirgagi.
Olukorra selgitamiseks korraldati teine uurimisreis. Kolm kõigiti
korraliku tehnikaga varustatud meest olid saanud eriväljaõppe
inimestele vaenulikel planeetidel valitsevate tingimuste tuvastamiseks.
Planeedile laskus Raymond Greenleaf. Enesekaitseks oli tal hea relvastus,
tema maastikuliikur oli soomustatud, kokkupandavat maja võis
ümbritseda energiaväli -- lühidalt, oli hoolitsetud tema
julgeoleku eest.
Igal õhtul kindlal kellaajal oli sideseanss (muidugi võis
vajadusel kosmosejaama ka muul ajal välja kutsuda). Esimene seanss ei
sisaldanud midagi huvitavat: Raymond ütles end olevat õnnelikult
maandunud, majale koha välja valinud, selle lahti pakkinud ja üles
monteerinud, end sisse seadnud ja maja energiaväljaga ümbritsenud.
Elusolendeid polnud ta kohanud.
Teine ettekanne toimus õigel ajal, aga sisaldas mõndagi
tähelepanuväärset. Hommikupoolikul kaevas Raymond
miniekskavaatoriga hauda, kuhu matta terreenide jäänused. Korraga
astus ligi umbes kolmemeetrine hiiglane ja küsis inimkeeli, mis
õigus on Raymondil ilma loata kaevata. Kuidas luba saada, ta ei
seletanud, vaid käitus väga agressiivselt ja Raymond pidi relva
kasutama. Kummatigi polnud võimalik laipa ega osagi sellest
ekspertiisi saata, sest hiiglane olevat pärast täistabamust
ootamatult ära hajunud.
Hilisõhtul kutsus Raymond kosmosejaama uuesti välja. Ta kurtis,
et olevat pärast terreenide matmist tapnud veel ühe suure kotka,
kes teda oli rünnanud, ja ühe metssea, kes teadmata kuidas, risti
vastu füüsikaseadusi oli tulnud läbi energiavälja ja
kellele püssikuul ei mõjunud, nii et Raymond pidi kasutama
laserit, riskides sellega energiavälja vigastada. Neljas loom oli
energiavälja puudutamisest miskipärast särisema hakanud ja
üles sulanud, mis polnud vähem üllatav. Ka nendest ei
jäänud järele midagi, mida analüüsida annaks.
Raymond palus luba naasta jaama, kuna kartvat oma vaimse tervise
pärast. Norman ja Ralf käskisid ühe päeva jätkata.
Kolmandal päeval ei sõitnud Raymond tagasi. Tema õhtune
aruanne oli üsna segane, ta väitis olevat tagasi löönud
röövlite kallaletungi, nood tahtnud maja tormijooksuga vallutada,
ja päästnud ühe neiu elu. Ta keeldus kosmosejaama tulemast,
kuna tahtvat põhjalikumalt tundma õppida planeedi asukaid.
Norman ja Ralf käskisid viivitamatult tagasi tulla, aga sellele Raymond
ei reageerinud.
Neljas päev pani kõigele krooni. Raymondi ettekanne oli veelgi
segasem. Ta kinnitas, et kuradid olevat tahtnud tema hinge ära osta,
aga ta polevat müünud, kuna tahtvat abielluda. Veel tunnistas, et
kardab hulluks minna. Kui Norman ja Ralf ähvardasid teise vägisi
ära viia, keelas Norman neil kindlalt planeedile laskuda: see kujutavat
endast suurt ohtu kõigile planeedi elanikele ja eelkõige neile
endile. Selle peale esitasid Norman ja Ralf ultimaatumi: kui Raymond
järgmiseks hommikuks tagasi ei ole, toimub äralend ilma temata.
Lendasidki. Kaks aastat ei käinud keegi planeedil ega isegi
kosmosejaamas. Siis tuli kolmas ekspeditsioon.
Kuidagimoodi tuli planeedil toimunut seletada. Ralf ja Norman uskusid
kõike põhjustavat hallutsinogeensed gaasid ning olid saatnud
Raymondi maja juurde sondi, mis sealt suure õhuproovi võttis.
Ent kui põhjalikult ka täpsed aparaadid seda ei uurinud, ikka
saadi vastuseks, et planeedi õhk on inimesele tervislikum enamuse
asustatud planeetide omast. Ja kui lõpuks kaks musta norra rotti
keset õhuproovi elama pandi, polnud neil kolme päeva pärast
veel mingeid hullumeelsuse tundemärke. Siis tuli katse lõpetada:
hapnik sai otsa.
Hoolimata selle katse täielikust ebaõnnestumisest olid kolmanda
ekspeditsiooni koosseisus lisaks kaptenile ja tehnikule veel
psühholoog, psühhiaater, anatoom, bioloog ja keemik. Peale nende
oli meeskonnas Norman vaenulike planeetide asjatundjana. Olnuks ka Ralf, kui
hiljuti polnuks üks ajutine kosmodroom plaanitust varem mädasooks
muutunud. Ralf ei jõudnud startida ja vajus sisse.
Kosmosejaamas võis meeskond end turvaliselt tunda. Hakatuseks saadeti
sealt terreenide ja Raymondi kutsungid, kuigi oli arvata, et neile vastust
ei tule. Kümne minuti pärast vastas Raymond kutsungile...
Maandumisloa Raymond andis, öeldes, et püüab tagada elu ja
tervise, ent ainult ühele inimesele. Vastasel juhul sattuvat ohtu kogu
elu planeedil. Veel soovis ta, et sel ühel inimesel oleks
võimalikult vähe fantaasiat.
See seisukoht oli küllalt imelik ning põhjendust oli sellele
raske leida. Nagu ka seda, kes pidi planeedile saadetama. Psühhiaater
arvas siiski, et kui Raymond on kaks aastat endal elu sees suutnud hoida, ei
ole ta nõnda hull, et tema abi võiks tarvis minna.
Lõpuks leiti, et kõige sobivam on saata Norman. Sideseansi
sageduseks määrati mitte kord päevas, vaid iga kolme tunni
tagant, välja arvatud öö. Valmis seati neljakohaline
kosmosepaat, millega Norman planeedile sõitis.
Pärast maandumist võttis Norman ühenduse kosmosejaamaga ja
teatas laskumisest. Siis avas ta luugi ja ronis välja. Üle
lagendiku tuli talle vastu Raymond.
KAKS
Mehed tervitasid, rõõmsad jällenägemise üle,
surusid teineteisel soojalt kätt ja embasid.
«Mõtlesin, et peaks vist sulle lilli kinkima,» ütles
Raymond, «aga sul pole nendega nagunii midagi teha, nii et las
õitsevad parem peenral. Kuidas elad?»
«Arvan, et paremini kui sina.»
«Kahtlen selles. Kas sul relvi on?»
«Suure hirmuga võtsin kaasa mitmesuguseid relvi võsanoast
laserpüstolini.»
«Hea mõte, mina olen ka enesekaitseks kasutanud igat sorti asju
alates vahtkustutist ja lõpetades õhutõrjekahuriga.
Pole küll tarvis, et sa oleksid relvi täis riputatud nagu
jõulupuu, aga midagi peab ikka kaasas olema.»
«Relvad on kaasas, mida veel võtta?»
«Muud midagi. Elad minu pool. Sidet saad ka pidada.»
Nad hakkasid minema metsa poole. Kaks kilomeetrit majani, teadis Norman.
Kosmosejaama teleskoop oli kümnemeetrise lahutusvõimega.
Algul tundus mets kaugena, aga see tuli sellest, et ta oli madal.
Sõnajalapuud paiknesid tihedalt kõrvuti, aga inimesest olid
vast poole kõrgemad. Paras võpsik bandiitidele, mõtles
Norman.
«Kõrgemat metsa siin ei kasvagi,» ütles Raymond.
«Mõnel pool on ainult hõredam. Selle-eest ta kasvab
kiiresti, kaks korda aastas pean ma seda teed puhtaks raiuma.»
Mets lõppes; tee ääres algas põld. Eemal paistis
maja. See oli kahekorruseline ja sellepärast üle metsagi
näha. Maja ümbritsesid marjapõõsad ja lillepeenrad.
«Sul on kõik väga korras. Ma kujutlesin, et pead iga
päev mingite peletistega võitlema,» ütles Norman.
«Ega ma pidanudki. Nüüd, kus sina tulid, hakkab see
kõik vist jälle pihta.»
«Mismoodi mina seda mõjutan?»
«Küll ma pärast räägin.»
Maja uksel ootas neid naine. Kustkohast küll niisugune iludus
välja on võetud, imestas Norman. Naine ei saanud olla palju
üle kahekümne, tal olid kaunid kehavormid ja meeldiv nägu.
Pikad tihedad nisukarva juuksed ulatusid vööni. Riides oli ta
lihtsalt ja meeldivalt.
Ent kuidas oli võimalik, et peale Raymondi oli siin mõni elus
inimene? Samas teadis Norman vastust. Kõik olid pimesi uskunud
vaatlusroboti teadaannet, et kõik terreenid on surnud. Tegelikult
jõudis see õnnetuspaika ehk kuus-seitse tundi peale koletiste
ilmumist. Kui keegi otsekohe plehku pani, võis selle ajaga vabalt
jõuda väljapoole roboti tegevusraadiust. Kuidas küll varem
selle peale ei tuldud?
Kusagilt tuli Normanile pähe: Fiona Swithin, 20 aastat vana... ei,
nüüd juba 22. Miks ta küll terreenide nimestikule rohkem
tähelepanu polnud pööranud?
«Saage tuttavaks,» ütles Raymond. «Norman, minu
sõber. Esther, minu naine.»
Esther. Hm. «Rõõmustav tutvuda,» ütles Norman
Estheri selgetesse sinistesse silmadesse vaadates. Tal polnud meeles, kas
oleks kombekam naisel kätt suruda või seda hoopis suudelda. Kuid
Esther ainult noogutas põgusalt ja tõmbus majja.
«Ma näitan sulle su tuba. Paned asjad ära.»
«Mis mul panna on, ainult see komps.»
Mehed läksid trepist üles.
«See tuba siin.» Tuba oli puhas ja korras.
«Kas tead, Raymond, et teised inimesed arvavad, et sa oled hulluks
läinud või vähemalt nupust nikastanud?», pahvatas
Norman järsku otse.
«Ma arvaks seda ise ka,» naeratas Raymond. «See oli ju
niisugune jama, et seda oli võimatu uskuda! Ma olin neil päevil
muidugi suure närvipinge all, see oli ka üks põhjus.»
Norman istus tugitooli. «Aga naisega on sul tõesti vedanud. Ta
on nagu muinasjutuprintsess.»
«Terves universumis ei ole kellelgi rohkem vedanud,»
nõustus Raymond. «Kuidas Ralf elab?»
«Sa tead Ortizi planeeti. Kosmodroom muutus mädasooks kaks tundi
varem kui ette nähtud. Sinna ta jäi.»
Nad vaikisid kaua. Siis arvas Norman: «Sa elad hoopis teistmoodi, kui
ma kujutlesin. Paremini.»
Korraga hakkas helisema kelluke. «Süüa saab,» ütles
Raymond.
Nad istusid kolmekesi lauda ning tõstsid endale ette hautatud liha,
kartuleid, porgandeid ja kaalikaid. Raymond pani käed kokku ja pomises
midagi, ent sõnad kadusid tema meremehehabeme sisse ära. Esther
ei palvetanud.
«Kas sina, Esther, ei kardagi oma hinge saatuse pärast?»
päris Norman.
Too raputas pead. «Ei.»
«Kuidas sa siin elasid, enne kui Raymond tuli?»
Naine kohmetus silmnähtavalt ja vaatas Raymondile otsa. «Pole
viga.»
«Kuidas sa üksi hakkama said?»
Ta kehitas õlgu. «Kuidagimoodi.»
«Kas sa oled oma praeguse eluga rahul?»
«Jah.»
Lühidalt, ükskõik kuidas Norman ka ei proovinud, ei suutnud
ta naist vestlusse tõmmata. Küsimustele andis Esther väga
lühikesi vastuseid ning vaatas altkulmu. Ta võõrastas
külalist nagu väike laps. Jah, pole ime, kui ta inimestest on
võõrdunud, mõtles Norman.
Magustoiduks oli Esther teinud kooki ning igaüks võis
maasikamoosi peale võtta. Kõik sõid isuga ja Norman
arvas:
«Sulle vist meeldib süüa teha?»
Esther noogutas ja kohmas: «Jah. Algusest peale.»
«Mille algusest?»
Naine ebales veidi aega ja vastas: «Selle algusest, kui ma siia
tulin.»
Ootamatult hakkas teises toas keegi kisama. Esther tõusis
kergendatult ning ruttas välja. Norman vaatas Raymondile otsa.
«See on mu poeg.»
«Sul on poeg?»
«Kümnekuune.»
«Mis ta nimi on?»
«Ralf.»
«Miks mitte Norman?»
«Võib-olla tuleb veel.»
Mehed sõid taldriku tühjaks.
«Ma tahaks su ihuvilja ka näha,» soovis Norman.
«Eks vaatame siis üle.»
Nad läksid teise tuppa, kus hällis lebas pisike inimesehakatis.
Too ei kartnud üldsegi võõrast, keda esimest korda elus
nägi, vaid vehkis rõõmsalt käte ja jalgadega,
ütles midagi oma pudikeeles ning naeratas laialt. Tal olid juba
mõned hambadki suus.
Normanile tundus olevat paslik ütelda, et laps on isa või ema
suust kukkunud, aga nii väikese lapse kohta oli raske öelda,
kummaga ta rohkem sarnaneb, ja nii lausus mees hoopis, et see on tore poiss.
Korraga silmas ta lapse ema. Esther oli kummaliselt pingul justkui
nurkaaetud metsloom. Ta nagu oleks kartnud, et tema võsukesega midagi
paha võib juhtuda. Sellepärast ajas Norman end sirgu ning
väljus ruumist.
Normanil oli kahju, et ta psühholoogias võrdlemisi tume on.
Raymond tundus talle enam-vähem normaalsena, kuid Estheri kohta ei
osanud ta midagi arvata.
«Lähme õue,» pakkus Raymond.
Nad jalutasid mööda muru ning lillepeenarde vahel. Midagi eriti
eksootilist seal ei kasvanud, sest planeedil puudusid ju õistaimed.
Ülejäänudki liigid olid küllalt tavalised, pärit
teistelt planeetidelt. Norman pildistas maja, hoovi ja Raymondit.
Nad seisid mälestussamba ees. Norman luges esiküljelt: «114
terreenile, kes hukkusid 20. aprillil 2230.» Muudel tahkudel olid
nimed, nimed, nimed. Ja seal seisis: Fiona Swithin, 2209...
Norman pildistas samba iga tahku ja lausus etteheitvalt: «Sa oleksid
pidanud ütlema, et ei ela siin üksi.»
«Te poleks ju uskunud.»
«Mis siin imelikku, kui sa ütled, et kolm terreeni ellu
jäid.»
«Kuidasmoodi?», imestas Raymond.
«Välja sõitis neid 117. Üht ma olen näinud, aga
teised?»
«Kõik said surma.»
«Aga kes siis Esther on?»
KOLM
Raymond keeras ringi ja hakkas maja poole lonkima. «Ma ei tea kohe,
kust otsast alustada.»
«Räägi selles järjekorras, nagu kõik
juhtus.»
«Esimest kaht päeva sa tead,» alustas Raymond kobamisi.
«Metssiga ja kotkas ja muu. See oli alles algus. Planeedi
atmosfääris on ühte hallutsinogeeni, see tekitabki neid
olendeid.»
«Kuidas meie seda ei avastanud?», imestas Norman.
«Seda toodavad taimed nagu hapnikku. Ma nimetasin selle H-gaasiks ja
umbes poolteise aasta eest suutsin selle ka eraldada. Aja jooksul laguneb ta
kiiresti, eriti pimedas. Laguneb lämmastikuks ja hapnikuks, pisut tekib
ka süsihappegaasi ja veeauru. Kui teie õhku analüüsima
hakkasite, oli kogu H-gaas juba ammu kadunud.» Ta peatus ja kogus
mõtteid.
«Kolmanda päeva hommikul ma kartsin ärgata. Ma ei teadnud,
mis supi mu aju vahepeal kokku on keetnud. Kui ma silmad lahti lõin,
oligi üks päkapikk platsis ja jorises jõledusi. Haarasin
kohe sepahaamri ning lõin talle sellega pähe. Temast jäi
ainult märg plekk järele. Veel praegu on põrandal ses kohas
must laik.»
«Miks sa voodi kõrval sepahaamrit hoidsid?»
«Ega ma hoidnudki. Korraga see lihtsalt oli seal.»
Siis läks uks lahti ja Esther astus sisse. «Saad aru,»
jätkas Raymond erutatult zhestikuleerides, «ma olin ta ise
välja mõelnud, nagu ennist päkapiku ja sepahaamri! Ta on
minu ideaal, mõistad! Aga kui ma enne kõik H-olendid olin
ära tapnud, siis tema ma jätsin ellu, ma hakkasin teda kohe
armastama, esimesest silmapilgust, sellepärast ma ei tahtnudki tagasi
tulla!»
«Miks sa ometi temasse nii meeletult armusid?»
«Kellesse ma siis veel armun, kui mitte oma ideaali?»
«Ja tema oli muidugi sinusse ülepea kiindunud...»
«See kuulub ju ideaali juurde. Ma ei tahtnud, ei suutnud teda maha
jätta, ehkki mu aju hakkas nüüd massiliselt produtseerima
olendeid, kelle peamine huvi oli Esther. Iga päev tuli mul
kümmekond taolist olevust hävitada. Need olid õudsed
päevad. Ma tundusin endale mõne seiklusfilmi kangelasena,
mõne rambona, kes kõik oma vaenlased maha lööb ja
kelle vastu keegi ei saa... Ma ei taha olla rambo!» hüüdis
Raymond korraga ennast unustades. «Ma tahan elada rahulikult, ilma et
kogu aeg kedagi kaitsma või tapma peaksin!»
«Rahune,» ütles Norman. «Siin pole kedagi tappa.»
«Õhtul hakkasime magama minema. Tegin Estherile aseme
kõrvaltuppa. Ent vaevalt olin ma pikali heitnud, kui ma kartma
hakkasin. Läksin uuesti tema tuppa -- ja muidugi oli seal juba üks
gorilla ees... Sellest ajast peale oleme ühes maganud.»
Raymond rääkis röövlitest, kelle vastu ta oli kasutanud
käsikuulipildujat ja automaati. Ta rääkis lendavast
lohemaost, kelle ta oli õhutõrjekahuriga alla toonud. Ta
rääkis mudaelukast, kelle vastu ei aidanud mõõk ega
laser, kuid kellel viimases hädas visatud padi pea otsast pühkis.
Ta rääkis tuldpurskavast draakonist, kelle ta võitis
teadmata kust -- või õigemini teadagi kust ilmunud
vahtkustutiga.
«Siis tulid kuradid. Energiavälja hoidsin ma ikka sees, aga maja
oli sellegipoolest nagu läbisõiduhoov.»
«Olid nad tõesti ehtsad?»
«Sarvede ja sabaga. Nad rääkisid, et niisugusele elule ei ole
võimalik vastu pidada, ja pakkusid mulle kaitset. Nad lubasid hoida
minu ja Estheri elu ja tervist, aga vastutasuks tahtsid mu hinge. Ma ei
müünud; arvasin, et tulen isegi toime. Estherile see ei meeldinud.
Ta kartis. Ta püüdis mind algul pehmeks rääkida,
lõpuks oli ta nõus isegi omaenese hinge maha müüma,
et ellu jääda, aga kuradid ütlesid, et Estheril pole hinge
sees ja seda ei saa siis ka müüa. Nad läksid ära, kuid
ütlesid, et jäävad ootama, kuni ma ümber
mõtlen.»
«Miks sa neid ära ei tapnud?»
«Nad tundusid mulle inimlikena. Nendega sai normaalselt
rääkida. Nad ei tahtnud meile otsekohe kallale tulla.»
«Kui palju neid oli?»
«Siis oli kaks meest ja üks naine. Tegelikult on neid rohkem.
Edaspidi ma jätsin mõnikord teisigi ellu, kui mulle näis,
et nad on ohutud.»
«Kui kaua see kestis? Miks see ära lõppes?»
«Siis hakkaski lõppema. Kuuendal ja seitsmendal päeval oli
neid juba vähem. Ja kaheksandal veel kaks viimast. Ma ei oska seda
õieti seletada. Küllap organism kuidagimoodi immuneerub.
Igatahes hea, et nii läks. Muidu ma oleksin võib-olla
tõesti pidanud oma hinge ära müüma.»
Nad olid jõudnud majja ja läksid trepist üles.
«Huvitav mõelda,» arutles Norman. «Sa oled abielus
väljamõeldud naisega. Sul on koguni poeg. Tahaks teada, kuidas
temaga on.»
«Tema kah,» ohkas Raymond.
«Kuidas sa kindlaks tegid?»
«Oo, see on ilus katse,» elavnes Raymond. «Greenleafi katse.
Ma demonstreerin sulle. Kas sa tead, kuidas juuksekarv suurenduse all
välja näeb?»
«Kahjuks pole õrna aimugi.»
«Suurepärane,» kiitis Raymond, võttes kapist
mikroskoopi. Siis õngitses ta kuskilt tohutu pika juuksekarva,
sättis selle mikroskoobi alla ja piilus sisse. «Vaata
nüüd.»
Norman vaatas. See oli tavaline suurus. Ta hakkas nupust suuremaks keerama.
Karv muutus järjest laiemaks, kuid samas järjest hägusamaks.
Lõpuks polnud enam midagi näha. «See on halvasti
reguleeritud.»
«Kõik on korras.» Raymond võttis uue, märksa
lühema karva. «See on minu peast.» Ta vahetas karvad.
«Vaata nüüd uuesti, ent ainult suurenduseni 200 korda.»
Norman vaatas ja jättis meelde. Nüüd oli hästi
näha. Raymond vahetas pika karva tagasi ja käskis jälle
vaadata. Aga nüüd oli lugu õige imelik. Kahesajakordse
suurenduseni näitas mikroskoop ilusti, kuid edasi mitte üks
kriips. Kujutis muutus järjest ähmasemaks ja lõpuks kadus.
Norman tõstis imestunult pea. «Millest see tuleb?»
«Tegelikult on see karv ju ette kujutatud. Aga kujutleda saab ainult
niisuguseid asju, mille välimus enam-vähem teada on. Ei ole
võimalik kujutleda seda, millest pole üleüldse teada,
kuidas see välja näeb. Selles ongi katse sisu.»
«Aga kuidas sinul igasugused lohemaod välja kukkusid?»
«Elementaarne. Sulle öeldakse: lendav lohe. Ja ta kerkib sulle
kohe silmade ette: et ta näeb välja umbes nagu stegosaurus, ainult
kere küljes on mitte üks pea, vaid rohkem, et tal käivad
suust ja ninast ja kasvõi kõrvadest tuleleegid välja, et
tal on selja peal inglitiivakesed, millega ta lendab... Eraldi võttes
on kõik komponendid tavalised, ainult koos mõjuvad nad
uudsena.»
«Hmhh...» mõmises Norman. «Aga nüüd ma tahan
teada vaat mida. Sul on siin planeedil mitmesuguseid H-olendeid. Mille
poolest nad reaalsetest erinevad?»
«Greenleafi aksioom ütleb: Kui H-olend kuulub reaalselt
eksisteerivasse liiki, saab teda reaalseist isendeist eristada vaid
Greenleafi katsega või rikkudes üht nende eksistentsi kahest
põhieeldusest.»
«Missugused need veel on?»
«Kahjuks saab H-olend eksisteerida vaid H-gaasi pideval juuresolekul.
Ma tegin katse. Panin konteinerisse tühja vahtkustuti ja muud
väljamõeldud träni. Kaks päeva seisid nad H-gaasita
ilusti, siis hakkasid kiiresti korrodeeruma. Veel kaks päeva hiljem
neid enam polnud. Hiljem katsetasin ka loomaga. Välja tuli sama: kolm
päeva on piir, siis saabub surm.
Teine eeldus tuleb sellest, et neil pole hinge. Hing on nähtavasti
eluks samuti hädavajalik. Neile jääb ainult üks
võimalus: saada osa võõrast hingest. Mul on tunne, et
hing ümbritseb keha nagu pilv... Tead, mis on aura?»
«Enam-vähem.»
«Nad peavad saama aeg-ajalt viibida mõne niisuguse olendi
lähedal, kellel on hing. Võib-olla nad saavad nii eluks
vajalikku energiat. Igatahes ilma selleta algavad neil suured valud üle
kogu keha. Vististi oleks ka see surmav. Sellepärast nad käivad
mul kõik vahel külas. Lumeinimene on kõige suurem, tema
käib kord nädalas, teised harvem.
Tead,» jätkas ta õhinaga, «see annab mulle nende
üle teatud võimu. Kui ma sureksin, tähendaks see ju ka
kõigi nende surma. Näiteks kui Esther sünnitama hakkas. Mul
oli hirm. Mulle oli meelde jäänud, et nendel aegadel, kui
sünnitusabi puudus, suri peaaegu iga kolmas naine sünnitusel
või esimese nädala jooksul pärast seda. Terreenidel oli
küll sellealast kirjandust, aga ma kartsin ikka, et midagi juhtub. Siis
ma ähvardasin, et kui ta sureb, sõidan planeedilt ära, ja
kuradid tulid appi. Õieti üks neist. Õnneks lõppes
kõik hästi. Ent tal oli kõik valmis, kui midagi oleks
pidanud juhtuma, kust ta selle välja võttis, ta ei tea...»
«Hmhmhmm,» mügises Norman. «Kuningas Raymond Esimene.
Pindalalt kõige suurem ja rahvaarvult kõige väiksem
kuningriik universumis...»
Raymond pahvatas naerma. Ta naeris ja naeris, pisarad voolasid tema
põski mööda alla. Norman imestas. Ta polnud oma arust
midagi eriti naljakat öelnud. Kui Raymond rahunes, tõusis ta ja
ütles, et on aeg uuesti kosmosejaamaga ühendus võtta.
Sideruum oli allkorrusel. Raymondil palus Norman mitte pealt kuulata.
«Siin Norman. Kutsun ACS-284.»
«ACS-284 kuuleb.»
«Mul on teada kõik, mis Raymondil kahe aastaga õnnestus
välja uurida. Pean oma edasist viibimist planeedil mõttetuks,
sellepärast ma ettekannet ei tee ja tulen homme tagasi.»
«Kas Raymond on mõistuse juures?»
«Nii tema kui ka ta naine on enam-vähem normaalsed. Muidugi annab
tunda see, et nad on kaks aastat eraldi elanud. Raymond on pisut
närviline, meeleolud võivad väga kiiresti vahelduda. Naisel
on foobia, ma ei oska seda ladinakeelse sõnaga öelda, ta kardab
võõraid inimesi. Mõlemal kergel kujul.»
«Kas seal on mingisugune naine?»
«Jah, homme seletan kõik.»
«Aga kõik Raymondi ettekanded?»
«Uskuge või ei, kuid nad vastasid põhijoontes
tõele.»
«Hallutsinogeen?»
«Jah, Raymond sai umbes nädala ajaga immuunsuse.»
«Kas planeeti on võimalik koloniseerida?»
«Pealtnäha väga raske. Põhimõtteliselt
võimalik.»
Muud neil teineteisele enam öelda polnud. Side lõpetati. Norman
ronis taas trepist üles. Seal ootas teda Raymond ja ütles:
«Ma arvan, et tean, mis sai kolmest terreenist. Nimekirjades olid nad
maha tõmmatud. Olin arvanud, et nad loobusid viimasel hetkel kaasa
tulemast. Jääb üle ainult oletada, et nad surid enne
planeedile jõudmist. Kaks neist olid üle 80 aasta vanad.»
Nad vaikisid.
«Head ööd,» ütles Raymond. «Kui midagi peaks
olema -- lootkem, et ei ole -- me oleme kõrvaltoas.»
NELI
Hommikul tõusis Norman reipalt; H-gaas polnud veel mõjuma
hakanud. Ta võttis dushshi, ajas habet ning pani end korralikult
riidesse. Seekord söödi verandal. Ka Esther oli endast
võitu saanud ja tulnud. Ta laskis end isegi koos Raymondiga
pildistada.
«Ma sõidan täna lõuna paiku tagasi,» ütles
Norman Estherile.
«Väga tore,» vastas naine. Samas taipas ta, et niiviisi
öelda polnud viisakas, langetas pea ja punastas sügavalt.
«Anna andeks...»
«Milleks teeselda,» arvas Norman suuremeelselt. Kuid
ebamugavustunne jäi ikka.
Õnneks hüppas verandale orav, kes tähelepanu kõrvale
juhtis. Orav ronis Raymondile õlale, häälitses ja sebis
ringi. Raymond pakkus talle taskust võetud pähklit. Orav haaras
selle esikäppade vahele, siis hambusse ja laskis jalga.
«Kas planeedil elab siis oravaid?»
«Üks elab.»
Norman nõjatus toolile ja vaatas õue. «Teil on hoov
väga kenasti korras. Lihtsalt lust vaadata. Ei olegi vist varem
niisugust aeda näha saanud.» Siis langes ta pilk suurele
süsimustale njuufaundlandi koerale, kes, keel pikalt rippu,
lillepeenras seisis, ja ta kiitis ka seda: «Ja koer on teil ilus.»
Esther kiljatas. Raymond urises: «Mis koer? Meil pole mingit
koera.» Ta tõmbas vöö vahelt revolvri ja tulistas ilma
sihtimata poolviltu üle õla. Koer kukkus maha. Siis oleks ta
justkui mööda maad laiali valgunud ning väga kiiresti mulla
sisse imbunud. Seda oli kummaline vaadata.
«Sa poleks pidanud seda tegema,» sõnas Esther. «Ise
oled öelnud, et meile kuluks koer ära.»
«Sul on vist õigus,» tunnistas Raymond, «aga ta oli
liiga must. Norman, ega kosmosejaamas mõnd koera ole?»
«On küll. Aga need pole mingid tõukoerad, pisikesed
krantsid.»
«Ole hea, palu, et meile üks saadetaks.»
Varsti tõusis Esther lauast ja lausus vaikselt: «Mul on vaja
minna. Lehmad lüpsta... Peenrad rohida...»
Ka Norman tõusis, öeldes: «Pean kosmosejaamaga sideme
võtma.»
Jaamaga polnud rääkida paljust, ainult mõlemast koerast:
nii sellest, mis maha sai lastud, kui ka sellest, mis asemele tulema pidi.
Küll tahtis Norman rääkida Raymondiga. Aga teda polnud majas
näha. Pisut kõheldes läks Norman lauta.
Kui ta lauda ukse avas, Esther võpatas ja pani ämbri käest;
ämber oli pea ääreni piima täis ja osa loksus maha.
Raymondi arvas naine garaazhis olevat.
Raymond remontis kombaini, ise peadpidi mootoris. Terreenidest oli
tõesti nii mõndagi jäänud. Kuulnud, et sõber
tahab vestelda, jättis ta masina sinnapaika. Taas mindi majja.
Norman alustas kaugelt. «Raymond... Ma tahaks su naisest üht-teist
teada saada. Kas ta teab, et on tegelikult välja mõeldud?»
«Nad kõik teavad,» ütles Raymond solvunult.
«Kuidas ta selle vastu võttis?»
«Mis näo sina teeksid, kui ma sulle siin tõestama
hakkaksin, et sind pole üleüldse olemas ja et sa oled ainult minu
ettekujutluse vili?»
Norman mõtles. «Mul on mälu.»
«Jah,» ohkas Raymond. «Sul on mälu. Temal seda ei ole.
Ma mõtlen seda aega, kui teda veel polnud. Sellest ei mäleta ta
midagi.»
«Kuidas ta saakski mäletada.»
«Aga midagi siiski on. Igasugused oskused. Näiteks kirjaoskus.
Vilumus ja kogemused mõnel alal. Isegi harjumused. Küsin talt:
miks sa nii teed? Tema vastu: ma olen nii harjunud.»
«Järelikult kuulub ka kõik see ideaali juurde.
Niisiis oled sa abielus olematu naisega,» alustas Norman jälle.
«Näed ju küll, et ta on vägagi olemas,»
protesteeris Raymond.
«Aga ta ei ole materiaalne.»
«Mis sest. Kui me oleksime näiteks kokku leppinud sulle
öelda, et ta on terreen, poleks sa ilmaski seda avastanud.»
«Seaduse järgi ju ka teda pole.»
«Seadusega on kõik korras. Terreenidest jäi järele
palju passiblankette ja muud niisugust. Ma kirjutasin talle välja passi
ja meie abielutunnistuse ja Ralfi sünnitunnistuse ja üldse
kõik, mis vaja.»
«Nime valisid talle küll ilusa: Esther.»
«Ei, nime ma talle ei pannud... Kaudselt muidugi küll... Ta
ütles oma nime mulle ise.»
«Kui tema on nüüd ette kujutatud -- kuidas on siis
näiteks söögiga, mida ta teeb?»
«Pole vaja teada liiga palju,» pahandas Raymond. «Mina
söön kaks aastat peaaegu ainult tema tehtud toitu ja pole veel
nälga surnud, järelikult ma ikka midagi saan. Üleüldse,
meenuta Greenleafi aksioomi.»
«Kas sulle pole tulnud pähe mõtet planeedilt lahkuda?»
«Ma olen selle asja igapidi läbi mõelnud, aga Esther ei saa
siit ära minna, see oleks tema surm.»
«Ta pole ju õige inimene.»
«Ära ärrita mind! Ta pole teistest millegi poolest halvem.
Vastupidi, ta on neist palju parem. Tema surm on samasugune surm nagu iga
teisegi oma.»
«Siin räägid sa endale vastu. Tead küll, et tema surm
näeks välja hoopis teisiti kui kõigil teistel. Ja teistest
on ta halvem selle poolest, et ei saa planeedilt lahkuda.»
«Kuid need on ka tõesti ainukesed asjad!»
«Raymond. Oled sa mõelnud tulevikule? Mis saab planeedist
edaspidi? Mis saab sinu lastest? Niiviisi ei saa see jääda:
planeet, kuhu teised sõita ei saa. Planeetide Liit ei nõustu
iialgi inimesele vaenuliku planeedi eksistentsiga. Töötatakse
välja meetodid H-gaasi kõrvaldamiseks, võib-olla
vahetatakse koguni terve taimestik välja. Mis saab su perest, kui
planeet kahjutustakse?»
«Ma taotlen Planeetide Liidult õiguse eksperimendiks.»
«Ja arvad, et saad?»
«Palju tobedamateks eksperimentideks on luba saadud! Vaata Hesselringi!
Ta sai kaks planeeti! Ja kas on kellelegi veel tobedam idee pähe tulnud
kui see?»
«Aga eksperiment katkestati!»
«Sest see ebaõnnestus! Kui oleks õnnestunud, käiks
see veel praegugi!»
«Kuula. Planeetide Liit on mõistuse pähe võtnud.
Enam nii lihtsalt luba ei saa. Pealegi -- kuidas sa seda serveerida
kavatsed?»
«Uurigu taolise isoleeritud ühiskonna psühholoogiat ja
sotsioloogiat!»
«See ei lähe. See on siin suurepärane agraarplaneet.
Mõlemad Hesselringi planeedid olid väga nigela taimestikuga,
puhas kalju. Sa ei suuda Planeetide Liitu veenda. Sa pead minuga koos
ära tulema. Mida hiljemaks see jääb, seda raskem on sul
lahkuda. Inimkond vajab seda planeeti. Mida hiljem kõik H-olendid
hukkuvad, seda rohkem neid on, seda suurem on kaotus. Sa pead mõtlema
inimkonnale ja Estheri maha jätma.»
«Sa tead: mees jätab maha oma sõbrad ja inimkonna ning
hoiab naise poole, sest nemad on üks. Kui ma läheksin -- kes oleks
ma siis? Õnnetu elu lõpuni. Kuid siin ma olen kuningas -- ei,
ma olen jumal. Nii nagu jumal lõi kõik elajad, nii lõin
ka mina kõik loomad siin. Ja Estheri lõin ma oma näo
järgi. Ma ei tule.»
«Raymond. Mida kauem ma sinuga juttu ajan, seda enam tuleb mulle meelde
soovide masin. Sa tead ju küll: inimene paneb pähe erilise kiivri
ning lülitab välja nägemis-, kuulmis-, haistmis- ja
maitsmismeele. Ta paneb kätte erilised sõrmkindad või
koguni erilise kostüümi ning lülitab välja
kompimismeele. Raalist tulevad signaalid, mis kiivris ja kostüümis
muutuvad igasugusteks aistinguteks. Raal loob omaette maailma. Ta
võib sisendada igasuguseid sündmusi, mida inimene tajub
reaalsetena. Mäluplokis on eelmiste seansside sisu. See võib
kujuneda narkomaaniaks. Paljud elavad hommikust õhtuni ja
õhtust hommikuni soovide masinas. Nad peavad seda tõeliseks
eluks, sest seal on nad õnnelikud, ja tegelikkust piinavaks. Sina --
sa oled täpselt samasugune. Sinu soovide masinaks on see planeet.»
«Mis... mis jutt... Kas sa tahad mind hulluks ajada? Istuda soovide
masinas -- see on ju haiglaslik! Mina olen ju täiesti terve! Kas sa
tõesti arvad, et ma olen mõistuse kaotanud?»
«Sul on õigus: see on haiglaslik. Sul on raske seda vastu
võtta ja mul öelda, aga see on samuti narkomaania. Universum on
lai ja meil kahel oleks seal küll tööd, miks pead sa end
väljamõeldistele raiskama.»
«Nad on ju kõik reaalsed,» protesteeris Raymond ahastavalt.
«See on tüüpiline reaktsioon ka soovide masina korral,»
mainis Norman.
«Siin on suur vahe sees. Soovide masina kasutaja annab suure hulga
algtingimusi. Ta kirjeldab ühiskonda, oma positsiooni ja tegevust seal,
teisi tegelasi, nende välimust ja iseloomu ja muudki.»
«Just nimelt. Ja mida enamjaolt soovitakse? Isiklikku kuningriiki --
esiteks. Teiseks igasuguseid orgiaid. Peaaegu kõik soovivad nende
kahe mitmesuguseid kombinatsioone. Aga sina -- kuningriik sul ju ongi. Ja
seks? Pole vist saladus, et Esther selleski suhtes ideaalile vastab?»
Raymond näris huuli. Ta mõtles. «Soovide masinas saab
sündmusi ette plaanida. Mina seda teha ei saa.»
«Ja mida sa võimaluse korral planeeriksid? On sul täitmata
soove?»
«On küll üks: et ma saaksin siit Estheri ja Ralfiga ära
kolida.»
«See ei tule arvesse. Ka soovide masinas ei või tahta, et isikud
sealt seest välja tuleksid. Nii et kui sa ka saaksid tulevikku muuta,
poleks sul selle oskusega midagi teha.»
«Saa aru, see on ju kõik juhuslik kokkusattumus!»
«Jah, juhusliku kokkusattumuse tulemusena osutus see planeet samaseks
soovide masinaga.»
«Kuid sina ju tulid siia! Soovide masinasse poleks sa
pääsenud.»
«Ei, kuid sa võinuks oma kujutelma tuua uue tegelase, kes on
väliselt minu koopia, mõningase harjutamisega oleksid ka
iseloomu võinud äravahetamiseni sarnaseks saada.»
«Aga Greenleafi katse!», hüüdis Raymond meeleheitlikult.
«Hmhh... katse... Jah, sul on õigus. Sellega ei saa soovide
masinas midagi tõestada, sest olenevalt raali ettevalmistusest ei
toimi katse üldse või siis toimib kõikidel. Kuid
psüühikale pole sel mingit mõju, nii et selle võib
lugemata jätta.»
«Soovide masinast peab aeg-ajalt väljas käima. Vastasel
korral surrakse nälga,» tõi Raymond veel ühe trumbi
lagedale.
«Seda halvem sulle. Nemad viibivad vahetevahelgi reaalsuses. Sina oled
kogu aeg ebareaalsuses.»
«Kui ma tahaks, võiks ma sind filmida. Sa saaks siis filmi kaasa
võtta, kui ära lähed. Seda seal ei saa.»
«Kas sa ei teagi siis, et uuele mudelile on ka filmikaamera sisse
ehitatud? See võimaldab neid nägemusi ka paljundada. Varsti ei
vändata universumis enam ühtegi filmi, palju odavam tuleb neid
toota soovide masinas.»
Raymond vajus jõuetult diivanile. «Kas sa tõesti... Ei,
ma ei suuda enam.»
«Asi pole lootusetu. Sa tead, kuidas neid ravitakse. Mina teen
samamoodi. Mäluplokist tuleb kustutada kõik, mida see sisaldab.
See tähendab kõigi H-olendite hävitamist. Ja neid ei lasta
enam kunagi soovide masinasse. Sa tuled minuga kaasa.»
«Sina... sa oled... See on mõrv! Mina... Esther... Milles nad
süüdi on? Süütuid tappa! Kuidas sa suudad!»
«Sa salgad ennast maha. Meenuta, kuidas me Botorixil karjade kaupa
taraaresid tapsime. Ma mäletan, et sa ütlesid: nad on kõik
süüdi selles, et nad on taraared. Kuid nad olid eluaeg taraared
olnud! Ei ole midagi lihtsamat kui tappa. Ainult vajutada õigel ajal
päästikule.»
Raymond vajus kühmu ja tõmbas pea käte vahele.
Siis avanes uks. Oma tavalisel hõljuval kõnnakul tuli sisse
Esther ja astus meeste poole.
«Esther...» kähistas Raymond. «Ära tule...»
Ent tema kurgust ei tulnud häält.
«Ma palun, ära tapa mind,» ütles Esther vaikselt.
«Ära lase mind maha. Ma ei tea, kas Raymond rääkis
sulle, et ma ootan teist last. Palun jäta mind elama.»
Norman oli tõstnud püstoli. Kuid harjumuspärast
sõrmeliigutust oli korraga väga raske teha. Ta pigistas
püstoli pära, nii et käel valus hakkas, kuid ei tulistanud.
Keegi ei liigutanud. Norman ja Esther seisid vastamisi ja vaatasid
teineteisele silma. Siis langetas Norman püstoli. Ja tõstis
selle taas. Samas tundis mees, et ei suuda kunagi, mitte iialgi Estherit
tulistada. Ta pööras pilgu kõrvale.
«Nagunii otsustab kõik Planeetide Liit,» lausus ta
häbistatult. «Ma panen asjad kokku. Ma sõidan kohe
ära.»
VIIS
Raymond ja Norman kõndisid mööda rada.
«Arvad sa, et see oli lahendus?», küsis Norman. «Sa said
ainult ajapikendust.»
«Ma tean. Ja tema teab. Ja kuradid. See ongi kõige hullem, see
ettemääratus. Me kõik teame, mis saab edasi. Ja keegi ei
saa meist midagi ette võtta. Kui Hamlet oleks
mõõgavõitluses osavam olnud, oleks ta kuningaks saanud.
Kui Romeo oleks viis minutit hiljem hauakambri juurde jõudnud, oleks
sellest loost saanud komöödia kirjutada. Aga meie vastas on
Planeetide Liit. Ma olen surmale määratud. Meil jääb
üle ainult loota, et me ikka ja jälle armuaega saame nagu
tänagi. Ja see lootus muutub järjest väiksemaks. Ma tahaksin
surra temaga koos. Nagu Tristan ja Isolde.»
Nad vaikisid.
«Mineraalveeallikas on siin. Võta, palju tahad. Ma annan sulle
kaardi. Mälestuseks. Autogrammidega. Kaardi ma koostasin ise.
Mõõtkavas 1:10 000. Maja on see siin. Allikas on näed
siin. Kosmodroom paistab servast. Meenutagu see sulle mind.»
Norman vaatas, kuidas Raymond kummardus allikale, seljaga tema poole.
«Ma olen surmale määratud,» kumises tal kõrvus.
Tappa on lihtne, mõtles ta. Tappa on raske. Raske on tappa kogu
mõistuslikku elu planeedil. Veel raskem tappa sõpra. Kuid
selleks ma siin olen. See on mu töö -- teenida inimkonda.
Raymond oli kümmekonna meetri kaugusel kummargil ja ootas, kuni
kanister täis voolab. Norman püüdis teda taraareks kujutleda.
Taas tõmbas ta aeglaselt laserpüstoli välja ja sihtis.
Jälle ei suutnud ta päästikule vajutada. «Inimkonna
nimel,» sosistas ta endamisi raevukalt.
Sähvatas kiir. Kanister kukkus allikasse.
Raymond tõusis. Ta ei toetunud paremale käele. Tal oli
õlg verine. Norman lamas pikali. Ta oli laseri käest pillanud.
Metsast astus välja kaitsevärvi tunkedes kurat. Ta
rõõmustas, nähes, et Raymond suudab ise liikuda.
«Kuidas sina siia said?», küsis Raymond.
«Kas sa tõesti arvasid, et Esther hakkab kõike seda
niisama pealt vaatama? Ta helistas juba eile õhtul meile. Kui Norman
välja läks, hiilisin ma tal kogu aeg kannul, et ta midagi paha ei
teeks. Veel pidin vaatama, et sina kosmosepaati ei roniks.»
Norman püüdis end liigutada. Iga liigutus tegi valu. Kurat vaatas
teda halvustavalt.
«Tapke mind,» kähistas Norman.
«Mis ma sust tapan. Sul ju kah hing sees. Ma viin Raymondi oma koju;
umbes poole tunni pärast olen sinu juures tagasi. Kui sa siis veel elus
oled, tohterdame su terveks.»
«Anna mulle relv,» kähistas Norman.
«Ei anna. Et sa lollusi ei teeks.»
Äkki jooksis metsast välja midagi suurt ja tumepunast, hüppas
üle Normani ja kadus puude vahele. Norman ehmatas.
«Teda pole mõtet karta,» seletas Raymond. «See on
Punane Põder. Talle lihtsalt meeldib oma ootamatu tulekuga teisi
ehmatada. Eriti videvikus. Kuid liha ta ei söö. Tegelikult ei tea
ma, kas ta üldse midagi sööb. Vahest saab ilma
läbi.»
Nad läksid, Raymondi vasak käsi ümber kuradi õla. Pool
tundi, mõtles Norman. Seda on palju. H-gaas peaks varsti
mõjuma hakkama. Kes teab, mis elukad ma endale kallale mõtlen.
Pool tundi mitte mõelda. Ta otsustas pool tundi lambaid lugeda. Algus
läks kenasti. Siis traavis Punane Põder tagasi, ehmatas
Normanit, hüppas tast üle ja kadus.
Misasja ta sedasi kappab? mõtles Norman. Jookseb ta kiini või
on tal hundid kannul? Tõsi -- siin metsas hunte ei ole. Või
on? Ei, ma ei tohi mõeldagi sellest hallist lihasööjast...
Isegi nii mitte... Sest ta on verejanuline... Appi!
Justkui mõtte kinnituseks puges põõsast välja hall
hambuline elukas, kes oli karvade asemel kaetud kilbistega. Norman kiunatas.
Tema laserpüstol polnud käeulatusest kaugel.Läbi valu nihkus
mees selleni. Samal ajal nuuskis elukas rahumeeli ta jalgu.
Miks ta hambaid sisse ei löö? Ju on tal kõht täis.
Õnneks on mul laser. Või ei aita sellest? Ei, ma ei tohi nii
mõelda...
Hall elukas avas suu. Norman tulistas. Loom hüppas kiiresti tagasi.
Laser ei võtnud kilbistest läbi. Meest haaras hetkeline paanika.
Siis otsustas ta: silma. Nagu krokodilli. Kui loom uuesti suu avas, saatis
Norman talle kiire silma. Elukas kukkus ega liigutanud, vaid muutus
läbipaistvaks ja kadus.
Relv on tõhus, nentis Norman. Aga kui see loom elab karjakaupa?
Metsast jooksiski välja veel pool tosinat irevil hammastega kiskjat.
Norman tulistas. Veel üks elajas haihtus.
Pole viga, arutas Norman. Nii ma pean pool tundi täitsa kenasti vastu.
Peaasi, et nad pea poolt ligi ei tule, muidu ma ei näe neid.
Samas tundis ta, kuidas kellegi külm nina tema pealage puutus.
Sügis 1990 -- kevad 1991
|