11.06.2003 |
Marek Simpson
Me eilsete päevade hetked |
Arvustused |
Kui sünged mustad pilved viimaks pea kohalt viimase,
õhtuhämaruses veel vaid vaevumärgatava
helesinise riba koolnuks õgisid ning esimesed rasked
veepiisad kiirustades maa poole sööstsid, leidis
Vladimir end ikka veel nõutult endises kohas jalalt-
jalale tammumas.
Kuidas ma küll seda maja varem märganud pole,
küsis ta eneselt juba kes teab mitmendat korda. Selline
pisike ning armas majakökats pisut pudeneva krohvinaha ning
veidi luitunud välisilmega, toetumas sundimatult oma
ajaloost läbiimbunud keskaegsete naabrite najale. Ehk liiga
silmatorkamatu osake pikast majaderivist, kui tükk
mosaiigist, mida silm tervikust seni eraldada pole suutnud? Uus
see maja igatahes olla ei saanud, kindlasti mitte.
Ometi olen siin tänaval kindlasti jalutanud sadu kordi,
arutas Vladimir, valges ja pimedas, süngelt
mõtteisevajunult ning helgeil hetkedel avatud silmil
ümbritsevas vaid kaunist nähes ja otsides. Käinud
arvatavasti sest kui maa alt välja kasvanud majast
mööda inimsagina tipptunnil ja öises vaikuses,
mil sammud kõledailt müüridelt vastu kajavad.
Või polegi ma sellele tänavale üldse varem
sattunud, kõhkles ta ebakindlalt, ent leidis selle
võimaluse raskesti usutava olevat.
Ilmselt pole lihtsalt märganud, ilmselt nii...
Peaks nüüd minema, mõtles Vladimir
ebakindlalt, peaks minema koju ja kuivad riided selga vahetama,
külm on juba, sügis, nüüd ei saa enam
niimoodi vihma käes jalutada, nagu veel alles hiljuti, kui
soojad taevased pisarad tänavailt tolmu ning inimeste
nägudelt väsimust maha pesid. Veel pisut ja tuleb talv
ning lumi, mis katab maa ning külmutab kõigi
üksikute südamed tundetuks jäämassiks. Jah,
peab minema. Peab. Koju. Kui vaid seda...
Ta astus paar ebalevat sammu, ent pöördus siis
ümber, justkui inimene, kes on sisimas pärast pikka
kõhklemist lõpliku, kõigutamatu otsuse
vastu võtnud, ja sammus kindlal sammul end
salapärasel moel ilmutanud hoone poole. Jäi siis
seisma. Kuulatas.
Miski oleks kui kutsunud, enese poole tõmmanud, tajus
ta tärkava imestusega. Ei, siiski oli see kindlasti vaid
tundunud -- selline kaunis ja imevaikne lauluviis, kui
inglihäälne tuulekellakõla, mis tajutavuse
õhukesel piiril helises, enese poole meelitas,
köitis. Nii tuttav viis, et hingel hakkab lihtsalt valus,
et sellele helinale nime ei suuda anda, nii tuttav, kusagil
palju kordi kuuldud, mällu sööbinud... Veider,
veider, millised mõtted küll vahest pähe
tikuvad...
Vladimir seisis nüüd päris majakese ees. Selle
uksel ilutses pisike silt -- AVATUD. Vaid kuus musta
tähte valgel paberilehel, ei midagi muud. Hoone akende ees
olid tumedad kardinad, mis selle sisemust uudishimulike pilkude
eest kiivalt varjasid.
Ilmselt kauplus, arutas Vladimir endamisi, kuigi peale eemalt
märkamatu sildi polnud sel arvamusel millestki kinni
hakata. Ja kuidas küll kliendid sellise
hästimaskeeritud poe üles peaksid leidma? Ainult
juhuslikult, nii nagu ta ise. Ärile selline varjatus
kindlasti kasuks ei tule.
Külm on. Peaks koju minema. Koju. Sellesse nelja seina
vahele surutud üksinduse kambrisse, kus mitte...
Käsi tõusis ise lingile ja vajutas selle alla
ning mõte seda teha, oh ei, isegi mitte nii --
mõte seda võimalust kaaluda, sündis alles
siis, kui uks pehmelt, hääletult avanes ning
Vladimiril ei jäänud üle muud, kui sisse astuda.
Ta pea kohal tilises õrnalt uksekella õrn
tervitus.
Ikkagi kauplus, leidis ta hetk hiljem kergendust tundes
nipsasjakesi -- pisikesed portselanist kujukesed; aja,
unustuse ning tolmu poolt puretud raamatud ja maalid ning veel
palju-palju selliseid hinge mõistetamatut turvatunnet
tekitavaid kadunud eilse järele lõhnavaid
mälestusi -- täiskuhjatud riiuleid nähes.
Vabalt oleks võinud ka kellegi halva naljaga tegemist
olla -- paned sellise sildi möödaminnes
suvalisele uksele ja keegi kergeusklik elab pärast
üsna piinliku olukorra üle. Inimesi on igasuguseid.
Naljad on erinevad.
Kogu selle pudikaubanduse paraadi keskel seisis silma
järgi ehk kuuekümnene taevasiniste silmade ning
nukralt sõbraliku naeratusega lühikest kasvu
meesterahvas, kes sisenejale tuttavlikult noogutas.
Vahest on nii, et sa kohtad inimest, kes jätab sulle
kohe esimesest hetkest sedavõrd hea mulje, et sa hiljem
seda meenutades taolisele veendumusele mingit seletust leida ei
suuda. Justkui oleksid sa kohtunud vana sõbraga, keda
aastaid näinud pole, sest tunned sa end sellise inimese
seltsis nii harjumatult turvaliselt, et vägisi tikuvad
pähe mõtted, et see ei saa olla juhus, et te olete
siiski juba kunagi kohtunud ning kohe-kohe meenub sulle nimi,
mille sa aastatetaguse elustunud ilmutusega kokku suudad viia.
Ja siis on juba eneselgi naljakas, et kohe meelde ei tulnud. Ja
saab öelda, et vanaks hakkame jääma, nii vanaks,
et ei tunne enam sõprugi ära...
«Kas me... « alustas Vladimir siniste silmade pilku
eksides ebalevalt ja jäi siis õigeid sõnu
otsides kõhklema.
«Ei, kahjuks mitte,» ütles
võõras kui vabandades õlgu kehitades.
«Aga inimestega juhtub seda tihti, uskuge mind.»
«Jah, muidugi,» poetas Vladimir mokaotsast, teades,
et peaks justkui ebamugavust tundma, ent adudes, et ebamugavust
pole sisimas kübetki. Ainult et kuidagi kahju oli ses asjas
ja just nüüd eksida. Kohe päris tõsiselt
kahju.
«Sellele vaatamata olete mu tagasihoidlikus kaupluses
teretulnud,» sõnas poeomanik oma valdustele
käeviibutusega ringi peale tehes. «Otsite ehk midagi
kindlat või soovite lihtsalt ringi vaadata? Olen igati
teie käsutuses, härra, kui soovite, et ma teile oma
tolmuses panipaigas pisikese eksursi teen.»
«Ei, ei,» kiirustas Vladimir vabandama. «Eks
ma vaatan lihtsalt ringi. Ma ei tahaks teile liigset tüli
teha.»
«Tüli? Uskuge mind, armas härra, see oleks
mulle puhas rõõm.»
Ta mõtleb seda tõsiselt, mõtles Vladimir
hämmeldusega oma segastest tunnetest ainsa kindla niidiotsa
leides. Täiesti siiralt. Ilma grammigi võltsita.
«Ma astusin tegelikult üsna juhuslikult
sisse,» tunnistas ta. «Läksin lihtsalt
mööda ja äkki nägin teie poodi ja
mõtlesin, et veider, et ma pole seda kunagi varem
märganud ja tahtsin juba minema hakata, ent siis tundus
mulle, et...» Vladimir takerdus.
«Jah,» julgustas poodnik viisakalt noogutades.
«Rumal iseenesest muidugi, ent mulle tundus, justkui
kuuleks ma poest kostuvat vaikset muusikat. See meenutas mulle
midagi aga ma ei tea... Ilmselt seepärast ma astusingi
sisse, ma arvan...»
Rumal on niimoodi lobiseda, tajus Vladimir nüüd
tujutult.
Ta vastaskõneleja jälgis teda endiselt
mõistvalt ning heatahtlikult, ent miski ta ilmes oli
nüüd muutunud. Ei, ei, mitte halvas mõttes,
mitte nii, nagu vaadatakse tavaliselt sentimentaalset lollpead,
kes tuleb oma pikalt vaka all hoitud sõnaohtrust
juhututtava ees välja plahvatama. Lihtsalt poodniku pilgus
oli hetkeks märgata halvasti varjatud üllatust ning
viivuks, kui enese üle kontrolli kaotades, jäi ta
Vladimirit sedavõrd tähelepanelikult silmitsema,
nagu oleks tema näost mõnele oma ootamatule
mõttele kinnitust otsinud. Otsinud vastust pikaleveninud
ootusele, mis sisimas sedavõrd kaua elanud ning roostet
kogunud on, et selle täitumist enam tegelikult ei usugi,
oled väsinud uskumast Ja Vladimir oleks võinud
vanduda, et poodnik siiski tundis ta ära, teisiti
poleks ta osanud tolle pärani avanevate silmade selgust
seletada.
«Muusikat.» sõnas vanahärra vaikselt,
millegi vaid ta enesele teadaoleva üle mõtiskledes,
ning see kõlas millegipärast enam nentimise, kui
küsimusena. Ja vaatas ta nüüd juba kuhugi
kaugele, Vladimirist mööda, läbi oma tolmuselt
hubase poekese seinte ning läbi linna ja selle
tänavate, sinna, kus arvatavasti just praegu päike
väsinult mäsleva mere rüppe vajus ning kajakad
nukralt häälitsedes sureva päeva viimaste
eluhetkedega hüvasti jätsid.
«Jah... rumalus, muidugi... rumalus... Kukkusin siin
nüüd lobisema...»
Peab minema, mõtles Vladimir heitunult ning ilmselt
reetis miski ta kehakeeles lahkumisemõtteid, sest seni
liikumatult paigal seisnud poodnik võpatas end
mõtetest lahti.
«Oodake palun hetke,» sõnas ta poekese
tagumises nurgas kõrguvate riiulite poole tõtates
üle õla. «Ma arvan, et mul on siiski teie jaoks
midagi.» Ta kiirustas, justkui võiks ootaja
põgeneda, ent ta kärmetest liigutustes joonistus
välja aeg-ajalt jõudu koguv kõhklus, mida ta
pead raputades ning veelgi agaramalt otsima asudes alla suruda
katsus.
Vladimir jälgis vaikides, kuidas hallipäine poodnik
hoogsalt kogu seina katvaid sahtleid avades neisse pilgu heitis,
siis Vladimirit silmadega kaalus ning midagi pettunult pomises,
et sahtel jälle kinni lükata ja järgmise kallale
asuda. Tegelikult kestis seda otsimist juba mitu minutit, ent
Vladimir ei tundnud end sedamoodi, nagu tahaks lahkuda, polnud
äraminekusoovi ärevust. Sees oli hoopis selline
rahulik veendumus, et võiks oodata ka terve õhtu.
Lihtsalt oli selline tunne. Hea tunne.
Siis mühatas vanamees rahulolevalt ja naasis kannatliku
ootaja juurde. Poodniku käes oli väike must karbike,
pisut ehk liiga suur, et mahutada sõrmust, ent samas
liialt pisike, et sellesse mahuks ka midagi palju suuremat.
«Ma arvan, et see on teile,» sõnas poeomanik
kuidagi vaikselt, enam mitte kõheldes, ent ka ilma
erilise innuta. Ta hoidis oma leidu kui kaaludes käes, kui
veelkord juureldes, kas seda ikka tasub üle anda.
Üldsegi mitte nii, nagu hoitakse kinni esemest, millest on
kahju loobuda. Pigem oli ta kehahoiakus sarnast kõhklust,
mida tunneb isa oma pojale puunoole voolimiseks nuga
ulatades.
Vladimir ootas vaikides. Oleks tahtnud küsida, ent
millegipärast ei tundunud see õige olevat. Parem oli
lihtsalt ära oodata. Lasta olukorral ise lahenduseni
kulgeda.
«Ma arvan, et see on teile,» kordas vanamees
mõttessevajunult ja naeratas Vladimiri sõnatut
küsimust tabades kurvalt. «Näete isegi, et ma
olen kahevahel, kas ma ikka peaksin teile selle andma.
Tegelikult pole mul muidugi kõhklusteks õigust,
sest see ese... ses karbis sisalduv kuulub tegelikult teile,
Vladimir.»
Ma ei ütelnud talle oma nime, nentis Vladimir kuidagi
kiretult. Ei tundunud see avastus hetkel millegipärast
lihtsalt üldsegi oluline olevat.
«Miks te siis kõhklete?» küsis ta
karbilt pilku tõstes.
Poodniku sinisilmade sügav vaade puuris uurivalt ta
kasvavat segadust.
«Vaadake, mu sõber, vahest on nii, et... asjad,
mida me kaotame, millega meil side katkeb, lahkuksid me juurest
kui omal soovil, omaenese tahtest. Sellistel puhkudel selgub
hiljem tihti, et kaotades oleme me leidnud hoopis midagi enamat,
oleme läbi selle kaotuse võitnud.»
Ta vaikis, et lasta külalisel end leida, mõtteid
koguda.
«Elus on olukordi, kus asjad, mille me oleme, ei, mitte
unustanud, mitte igaveseks kaotanud, vaid eilsesse jätnud,
uute meenutuste alla matnud,» Poodnikule ei
jäänud märkamata Vladimiri võpatus nende
sõnade juures, veelgi enam, ta oleks kui seda oodanud,
isegi lootnud. «Need meenutused, mida me oleme taas ja taas
läbi elanud ning vaheldumisi neist valu ja
rõõmu tundnud, need eilsete päevade varjud
tuleks jätta sinna, kuhu nad kuuluvad -- minevikku.
Olete minuga nõus?»
«Ei,» kuulis Vladimir end ütlevat. Trotsi ja
viha laine, mis tal seejuures üle pea lõi, ehmatas
teda ennastki -- juba ammu polnud ta midagi sellist
tundud -, tegelikult vaid teda ennast, sest ta
vastaskõneleja reageeris sellele tundepuhangule juba
tuttava mõistva naeratusega.
«Hästi,» ütles ta siis ja ulatas
Vladimirile karbikese. See oli kerge ning sametise pinnaga. Ja
nii ootamatult soe, et Vladimir oleks eseme peaaegu maha
pillanud.
«Kõige parem oleks, kui te avaksite selle oma
kodus,» soovitas vanamees ning hüüatas Vladimiri
põuetasku poole tõusvat kätt märgates
kiiresti: «Ei, ei, te ei võlgne mulle midagi. Nagu
ma juba ütlesin, kuulub see ese täie õigusega
teile. Ja minge nüüd juba. Kiirustage koju, mu
sõber. Ja karta pole vaja. Karta pole midagi. Mis iganes
ka ei juhtuks.»
Kui Vladimir, hinges segadus, end taas külma kevadvihma
vallas leidis seisvat, kuulis ta taas juba tuttavat imevaikset
inglilaulu. Seekord ei tekitanud too imeline muusika temas enam
sama tugevaid tundeid, kui esimesel korral, ent näis
sedapuhku tulevat enam mitte salapärasest kauplusest, vaid
taskussesurutud mustas karbikesest. Kui ta kingituse oma
avastuse kontrollimiseks kõrva vastu surus, olid
imekaunid helid aga juba vaikusesse lahustunud, nagu poleks neid
kunagi olemas olnudki.
Kui keegi oleks Vladimirilt küsinud, miks ta ostis
tagasi oma vana korteri, tolle eneses nii valusaid
mälestusi kandva elamise karbi, siis poleks ta osanud
küsijale midagi mõistlikku kosta. Ja polnudki seda
tõttöelda keegi küsimaski, sest eluaseme
vahepeal ostnud perekond ei tundud teda ning oli turuhinnast
märgatavalt kõrgema hinna eest valmis oma
äsjasoetatud kinnisvarast ilma suuremate kõhklusteta
ning küsimusi esitamata loobuma. Kõik Vladimiri
sõbrad ning endised peretuttavad olid aga rasketel
aegadel silmapiirilt kadunud ja neid polnud ta näinud juba
aastaid.
Oli isegi omamoodi veider, et kunagised koduseinad ei toonud
enesega kohe kaasa talumatult valusat mälestuste tulva. Eks
siin oli ka kõvasti remonti tehtud ja olemist ümber
kujundatud ning see aitas olnut tuimestada. Ja nii jäigi
esialgu peaaegu ainsaks sidemeks minevikuga allasurumatu
südamepekslemine, mis tabas Vladimirit iga kord, kui ta
koduust avamas oli -- kui mingis hämaras ajusopis
ikka veel elav meenutus ajast, mil ses korteris alati keegi tema
saabumist oodanud oli. Ning kuigi Vladimir teadis, et
nüüd võtavad ta tuleku vastu vaid kõle
tühjus ja vaikus, tõmbus ta süda selle
üksinduseseinaga kokku põrkudes alati valust
kokku.
Viimastel nädalatel olid mälestused siiski
Vladimiri taas üles otsinud. Vaevalt, et see ainult vanasse
elupaika naasmisest tulenes, sest siin oli ta elanud juba
aastajagu päevi. Mälestused elasid lihtsalt oma,
salajast ning inimmõistuse jaoks tabamatut elu, viibides
mõne aja kusagil kättesaamatutes
unustusesügavustes ja tõusid siis, kui elu
keerdkäike tehes halbadel aegadel hingerahu põlvili
surus, taas esile, et muserdatud hinges armistuda jõudnud
haavad lahti rebida ja jälle ükskõikselt oma
teed minna.
Vladimir istus küünarnukkidele toetudes
köögilaua taga, millel auras teetass ning ootas
avamist must karbike. Oli väga vaikne ja ainsaks kuuldavaks
heliks oli aknalauale põrkuvate vihmapiiskade
jõudu koguv ja siis taas rahunev kui
sissepäästmist anuv koputus.
Milline tuimus küll hinges on, mõtles Vladimir,
milline väsimus, selline ränkraske jõuetus, et
isegi nutta ei suuda. Viimasel ajal oli ta taas hakanud
mõtlema enesetapule, kuigi seegi mõte oli vaid
võimetu ning tuim soovivare, sest eneselt elu
võtta, teadis ta, ei suudaks ta kunagi. Nii jäigi
vaid üle unetutel öödel jumalat paluda, et
talumatu olemise piin ometi kiiremini lõppeks. Ent jumal
ei vastanud ta palvetel. Jumal ei lihtsalt kuulnud teda, polnud
kuulnud ka siis, kui siin korteris hõljus veel
värske surmahõng.
Ehk oli ta sellesse leinast läbiimbunud korterissegi
tagasi pöördunud seletamatus lootuses, et siin aastaid
tagasi alguse saanud surmakeeris ta kasvõi poolkogemata
enesega kaasa veab, oli Vladimir rasketel hetkedel enesest
tõde välja kraapida üritanud.
Sõõm kuuma, rinna alla põletava
jälje jätvat teed tõi Vladimiri korraks
süngeist mõtetest välja. Ta hingas
sügavalt sisse ja avas laual kannatlikult oma aega oodanud
karbikese.
Karp oli tühi. See oli nii ootamatu avastus, et Vladimir
ei tundnud esmapilgul isegi pettumust. Hinges oli tühjus ja
karbis oli tühjus. Kaks tühjust olid lihtsalt kokku
saanud.
Ent kui Vladimir valmistus laua tagant tõusma,
täitis seni vaid vihmalaulust häiritud toavaikuse juba
tuttavaks muutunud lauluviis, mis aina valjenedes pisikese
köögi kõige varjatumadki nurgad vallutas, ta
hellitavate lainevoogudega ümbritses ja Vladimir tundis, et
ei suudaks enam püsti tõusta ka siis, kui ta seda
väga sooviks, sest keha haaras magus, uinutav rammestus,
mis leebelt enesega kaasa kiskus, ent hirmu ei olnud, ei olnud
kübetki, sest aus poodnik, kellesse ta tõesti
siiralt uskus, oli lubanud, et karta pole vaja ja teda
kätel kiigutavad inglid sosistasid talle, et kõik on
hästi ja hirmuks pole põhjust ja oli väga hea,
imeliselt hea ning ta vajus aina sügavamale sellesse
kaunidusse, kuni sulgunud silmad said taas nägema ja...
...poleks kunagi arvanud, et üks inimene võib
üldse nii pisike olla. Nagu nukk. Nagu sooja teki sisse
mässitud, rahutult hingav ning ettevaatlikult, pisut
hirmunultki selle uue maailma lõhnu ja värve
uudistav nukk. Minu laps. Minu poeg.
Ta hoiab imikut süles nii ettevaatlikult ja
kartlikult, et mööda koridori ruttav haiglaõde
naeratab ja ütleb: «Julgemalt, isa, julgemalt, ega ta
katki ei lähe. Ja ärge värsket ema liiga kauaks
üksi jätke, eks?» Ja ta naeratab vastu ning see
naeratus on nii kerge tulema, sest just nüüd on ta
maailma kõige õnnelikum inimene...
...ei, see ei tohi veel kaduda, see õnnis hetk,
see sõnulseletamatult reaalne taaskohtumine, see kindlus
ja rahu, mis aegamisi kaugeneb, et anda teed...
...istub pimedas toanurgas, käed tugevalt ümber
põlvede põimitud ja nutab.
Ta heidab kiire pilgu Annale, kes julgustavalt, ent samal
ajal murelikult, noogutab, ning istub poisi kõrvale.
Võtab ta õlgade ümbert kinni.
Poiss rahuneb aegamisi. Toetab oma pisaraist märja
põse isa õla vastu.
«Sina jääd ka ju kunagi vanaks, eks
ju?»
Nii täiskasvanulik on see hääl, nii valu
täis ja meeleheitel, ent samas nii vapper...
«Jah.»
«Ja sured ükskord ära?»
Kui raske on selliseid asju rääkida. Kuidas
küll ei tahaks seda öelda. Kuidas küll tahaks
valetada või välja naerda, juttu mujale juhtida,
pisikese lapse muret pisendada. Ei, ei saa, ei tohi, pole
õigust. Sellistes asjades ei tohi valetada. Sellistes
asjades peab olema aus, ükskõik, kui raske see ka
mõlemale poleks.
«Jah, nii on see seatud.»
Valus võpatus. Võitlus silma tungivate
pisaratega. Raske.
«Ja siis maetakse sind mulla alla, eks? Ja sa oled
päriselt surnud ja ma ei näe sind enam mitte
kunagi?»
Oh jumal, kui raske. Ja ei muretse see pisike, rikkumatu hing
ju mitte enese pärast...
«Kui ma saan suureks, siis teen ma sellise rohu, et
mitte ükski inimene maailmas ei jää kunagi
haigeks ja ei sure ära. Sest surma ei peaks üldse
olemas olema. See on nii vale. Täiesti vale.»
«Jah...
...ja jälle kaob mälupilt, ent lõikavat
kaotusehirmu enam ei ole, sest kohe...
...lapsed mängivad veepiiril. Noorem poiss üritab
vanemat liivalossi ehitamisel aidata, ent välja kukub see
nii, nagu taolistel puhkudel ikka välja kukkuma kipub ja ta
on juba valmis poolnaljatamisi tahtmatult lossiseintele varingut
ette valmistavat abimeest korrale kutsudes luuravat
õnnetust ennetama, kui Anna õrnalt ta juukseid
sasides teda suudleb ning keelusõnad surevad enne, kui
jõudsid sündida.
«Ära tee. Lapsed näevad,» sõnab ta
kulmu kortsutades, suutmata samas naeratust tagasi hoida.
«Las vaatavad,» vastab Anna ja suudleb teda veel
korra. «On ses siis midagi halba, kui lapsed näevad,
et nende isa ja ema teineteist armastavad?»
«Ei, ses pole kindlasti midagi halba,» ütleb
ta ja vastab suudlusele.
Päike kiirgab soojalt. Liiv õhkab kuumust. Vesi
suisa kutsub oma mängleva jahedusega.
«Hea on,» ütleb ta end välja
sirutades.
«Jah,» nõustub Anna. «Nii hea, et
tahaks, et see päev ei lõppeks mitte kunagi. Tahaks,
et alati oleks nii. Tahaks, et see ei
lõppekski.»
Naine vaatab talle otsa, naeratus on nüüd kuhugi
kadunud, ilme peaaegu tõsine.
«Tead, luba mulle midagi, eks?»
«Luban,» vastab ta laisalt, mõtetega mujal
olles. Ettevaatamatult.
«Ei, päriselt. Ma mõtlen seda
tõsiselt. See on minu jaoks tähtis.»
Ta vaatab uurivalt naist. Tõsine, isegi pisikesed
murekortsud olid kulmude vahele tekkinud. Sellised ohutud ja
väga armsad.
«Luba, et me jääme alatiseks kokku, eks? Et me
ei jäta teineteist kunagi, et kumbki meist ei lahku.
Lubad?»
Väga tõsine pilk. Usaldav. Ootav. Uuriv.
«Jah, ma luban,» ütleb ta siis ja teab, et
mõtleb seda tõsiselt, sest usub praegu kindlalt,
kogu südamest, et mitte miski siin ilmas ei suuda neid
lahutada. Mitte miski. Iial...
...ja veel ja veel ja veel, lugematuid kordi, nii et
tahaks selle kõige sisse uppuda ja ta upubki, sest end
silmini purju juua, ja ta joobki, neid imelisi mälestusi
ahnelt enesesse ahmida ja ta ahmibki ja veel ja veel ja
veel...
Vladimiri äratasid nägemustest ta palgeilt lauale
langevad õnnepisarad. Ja siis oleks kohe tahtnud karjuda,
kogu jõuga nende imeliste ilmutuste külge
klammerduda, et kiirelt silme eest olematusesse hajuv kaunis
hetk jääks veel kasvõi viivuks, kasvõi
üheks nõrgaks hingetõmbeks. Kõik oma
veel allesjäänud eluaastad oleks ta praegu selle eest
ohverdanud, sedavõrd tõeline oli olnud kogetu,
sedavõrd päris.
Nii raske on tõusta, nii neetult raske...
Vladimir ei mäletanud, kuidas ta oli vanalinna kitsasse
tänavasse peitunud pisikese majakeseni jõudnud.
Tuikudes, valjult nuuksudes ja silmist pisaraid pühkides
oli ta hiliste möödakäijate hirmunud pilkude
poolt saadetuna silmist pimedana edasi rühkinud, kuni
kiirustamisest väsinud jalad ta ise mööda
paduvihma poolt poriseks mülkaks muudetud hämaraid
linnatänavaid kohale olid toonud. Hingeldades vajus ta
viimaseid jõuriismeid kokku võttes poekese ukse
vastu, mis ta külalislahkelt avanedes lahkelt sisse
päästis.
Nukralt naeratav poodnik seisis, nagu oleks ta Vladimirit
kogu selle aja kannatlikult oodanud, keset oma riiulitele
laialipillatud varandust.
«Rääkige mulle,» ütles ta
sõbralikult. «Lihtsalt rääkige, see
aitab.»
Ja siis voolas Vladimirist takistamatu joana välja
kõik see, mis hinges kapseldununa juba ammu vabanemist
anunud oli. Ta rääkis oma armastatud naisest ja kahest
südamele kallist lapsest, kes olid olnud talle kõik
ja kõiges, rääkis üheskoos veedetud ajast
ning uskumatust õnnest, mis näis kestvat igavesti.
Vladimir karjus enesest välja tolle koletu päeva, mil
ta oli koju jõudes politseinike ning tuletõrjujate
segasummast läbi murdes eest leidnud
tühjakspõlenud korteri ja põrandal lebava
Anna söestunud laiba ning nähtut uskumast keeldudes,
needusi röökides ja märjal põrandal
libastuses tule poolt kui imekombel puutumata jäänud
riidekapist leidnud kaks elutut lapsekeha, kes ka surmas
vennalikult, kõige selle ilma kurja ja ebaõiglase
eest teineteist kaitsta üritades üksteisest
kõvasti kinni hoidsid.
Vladimir lasi enesest välja uurijate poolt ta enese
meeleheitlikul nõudmisel viimaks välja öeldud
karmi tõe -- Annat oli enne tapmist
jõhkralt vägistatud, piinatud, ent ta elas veel
ilmselt, kui tundmatuks jäänudki koletised, jah,
koletised, sest teisiti ei saa selliseid inimesi nimetada,
korteri bensiiniga üle valasid, oli elanud veel
mõnda aega, et elust tühjaks voolavana, valu ja
jõuetuse poolt purustatuna põrandal lebades kuulda
seinakappi lukustatud laste aegamisi vaibuvaid appikarjeid, kuni
tuli ja suits viimaks kõigile kolmele halastasid ning
nende eluküünlad kustutasid.
Kolm kui vastu tahtmist käest visatud mulla alla
mattuvat kirstu, paljude lohutamatute lohutavad
õlelepatsutused ja siis üksindus ja üksindus ja
üksindus ning kui painajaudusse uppunud märkamatult
teineteise järel roomavad päevad täis
enesesüüdistusi, viha, valu ja viljatut eitamist. Oli
aeg, kus ta oli üritanud hingevalu viinaga ravida, ent tulu
polnud sest tõusnud, sest valu vaid süvenes ning
hing mädanes aina hullemini.
Päästev tuimus tuli äkki ning ootamatult
pärast seda, kui Vladimir oli mitmeid päevi kodust
kordagi väljumata ning silmatäitki magamata nagu
puuris vabaduse järele kõdunev metsloom masinlikult
nurgast nurka sammunud, et juba ta igapäevaseks varjuks
saanud hingekraapivat ahastust pisutki alla suruda, sest harjuda
sellise jäleda kaaslasega ei saanud. Ühel hetkel
murdus temas lihtsalt miski ning kadusid nii valu, ahastus kui
ka enesesüüdistused, kadus kõik ning selle
asemele tuli ükskõikne, päästev ja
õnnis tühjus.
Kui poleks olnud tähelepanelikke naabreid, oleks see
tuimus ilmselt ka Vladimiri elamise taagast vabastanud, ent
naabrid olid ja mõistsid ja panid tähele ning
läbi kurnatuseune hiljem häguselt vaid
löökide all ragiseva uksepiida kaeblemist mäletav
Vladimir turgutati haiglas üles, kuigi ta elamast
väsinud südant tuli korduvalt taas tuksuma ehmatada
ning tohtrid pidasid surma piiril edasi-tagasi pendeldanud mehe
naasmist elavate ilma pisikeseks imeks.
Pärast haiglat tuli Vladimiril taas elama õppida
ja ajapikku sai ta sellega ka hakkama. Tegelikult polegi
inimesel igapäevaseks kulgemiseks palju vaja ning kui
automaatpiloot oma ülesannetega hakkama saab,
jõuavad päevad enamasti kenasti õhtusse ning
hommikud ei jää saabumata. Loomulikult oli paremaid ja
halvemaid aegu, ent kellel neid poleks. Kuigi, jah, viimasel
ajal oli halvemaid aegu taas palju tihedamini ette tulnud.
Kui Vladimir oli pihtimuse lõpetanud, seisis ta pikalt
vaikides, selg vastu seina toetatud ja vaatas oma
värisevaid käsi. Justkui oleks kaugelt teekonnalt koju
jõudnud, mõtles ta oma tundeid kaaludes. Elus
tunne oli tagasi tulnud. Hea oli taas valu tunda.
«Mis see oli,» küsis ta viimaks tasakesi,
peaaegu sosinal.
«Teie enese mälestused, mu sõber,»
vastas poodnik.
«Jah,» nõustus Vladimir ja ei küsinud
enamat.
«Aitäh,» ütles ta siis.
Vanamees raputas aeglaselt pead.
«Teil pole vaja mind tänada. Minult ei saanud te
midagi peale ühe väärtusetu ja tühja karbi.
Kõik, mis loeb, kõik, mis tegelikult
tähendust omab, on teil alati enesega kaasas olnud. Uskuge
mind, miski siin ilmas ei kao, ei sure täielikult, kuni on
neid, kes mäletavad. Neid, kes mälestusi elus hoiavad
ja neid kalliks peavad. Neid, kes pole otsustanud
unustada.»
«Ent ometi... miks... mille eest...» Käed
tõmbasid rusikasse.
Vanamees astus Vladimiri poole, pani talle käe
õlale.
«See on elu -- vahest väga jõhker ja
mõistmatu ja nii ebaõiglane, ent see on elu.
Meie elu, soovime me seda või mitte. Ja isegi
rasketel hetkedel ei ole meil õigust alla anda.
Kasvõi nende nimel, keda enam ei ole. Ennekõike
nende nimel. Teisiti ei tohi. Ei saa. Pole õigust
alla anda, sest siis pole sa enam inimene. Oled rämps. Oled
kõdu.»
«Aga kui enam ei jaksa, kui lihtsalt pole enam
jõudu edasi minna? Kui kõik, mis midagi loeb, on
jäänud seljataha? Milleks siis enam võidelda?
Kelle või mille nimel?»
Poodnik ohkas ning oli ses ohkes nii palju tuttavat valu ja
meeleheidet, et Vladimir tundis, kui oleksid nad sel hetkel
tolle imelise inimesega üks ja üheks said sel viivul
nii nende meenutused kui kaotused ja olid need kõige
hingerebivamate peensusteni sarnased. Ja oli ses viivus nii
palju äratundmist ja alles oma aega ootavat
mõistmist, et praegu veel ei olnud jõudu seda
tunnistada, oli adumist, et ükski inimene ei saaks ja ei
tohikski kogu ses avastuses peituvat tõde ühe
sõõmuga tajuda, sest liialt suur oli too silme
eest läbi vilksatanud mõistmine, liialt suur
ühe väikese ja väeti inimolevuse jaoks, et
tilluke tõeseeme kohe tärgata suudaks.
«Vahest olen ma mõtelnud, et ehk on nad
kõik kusagil alles, need inimesed, keda me kunagi
armastanud, kalliks pidanud oleme, Vladimir. Ma ei tea seda.
Keegi ei tea. Aga kui see tõepoolest nii on, ja ma
tahaksin sellesse kogu südamest uskuda, siis
jäävad nad tegelikult alati meiega, sellistena, nagu
me neid mäletame, sellistena nagu nad olid ning meie
mälestused headest aegadest, me eilsete päevade
hetkedest, on sillaks, mis elavate ja siit ilmast lahkunute
maailmu ühendavad. Pole just palju asju, millesse siin
ilmas enam uskuda tasuks, kas te ei leia?»
Vladimir vaikis. Käed ei värisenud enam. Käed
polnud enam rusikas.
«Inimvõimuses pole surnuid äratada, me ei
suuda olnut oma soovi järgi ümber voolida, ent ma olen
oma pika elu jooksul jõudnud arusaamiseni, et kui siin
ilmas on olemas kasvõi kübeke õiglust, ja
seda peab olema, sest muidu oleks elu tõepoolest
väljakannatamatu, siis antakse mõnedele meie
hulgast, väga vähestele ja imeharva, siiski
võimalus pisut olemise kulgu muuta. Minna oma meenutustes
tagasi. Minna tagasi sellesse eilsesse, mida sa juba
päästmatult kadunuks oled pidanud. Aidata. Toetada.
Äratada. Kas te mõistate mind?»
«Ma väga tahaks. Ma tõesti väga
tahaks.»
«Uskuge mind, see on väga hea algus.»
Vanamees võttis Vladimiril õlgadest kinni,
vaatas sügavalt silma.
«Minge nüüd koju,» Õrnalt ja
hoolitsevalt, justkui lapsele. Julgustavalt.
Vladimir noogutas kõhklevalt, siis veel, juba
julgemini, kindlamini, astus ukseni, langetas käe lingile,
pöördus veelkord aeglaselt, mõtteisse vajunult
ümber.
«Kui ma homme... kas..?» Sõnad ei tulnud
välja. Ega polnud tegelikult vajadustki.
Poodnik ei vastanud. Ta vaid seisis, käsi
hüvastijätuks tõstetud ning oli ses hetkes
sellist soojust ja headust, et Vladimir mõtles, et las
siis olla, las jääda pealegi, sest just nii ja just
sellisena soovis ta seda imelist inimest mäletama
jääda. Nii ei öelnud ta enam sõnagi ja
lahkus hüvasti jätmata.
Salamisi jõudu kogunud kutse sai Vladimirist
lõplikult võitu mõned päevad hiljem.
Olles vanalinnas terve pärastlõuna ringi jalutanud,
oli ta viimaks sunnitud enesele tunnistama, et ei suuda leida ei
end talle ilmutanud poekest ega isegi tänavat, kus see
asus. Ja polnudki see avastus tema jaoks suur üllatus, sest
toda teadmist oli ta tegelikult eneses kandnud alates hetkest,
mil ta hüvastijätusõnu lausumata mõttes
poodnikuga jumalaga oli jätnud.
Pigem enese rahustuseks, kui lootuses midagi ka tegelikult
saavutada, tüütas ta küsimustega tänavatel
ringi jalutavaid möödujaid, kes aga ta segaste
päringute peale midagi asjalikku kosta ei osanud ning
vaatasid imestunult järele tollele veidrale
võõrale, kel juustes juba omajagu halli, suul
alatine nukker naeratus ning kelle sinisilmade sügav ja
rahulik pilk jättis teda kohanutele mälestusena kaasa
kes teab millest võrsunud veendumuse, et nad kohtasid
inimest, kes on pikalt ja raskelt teekonnalt elutarkuse poolest
rikkana koju tagasi jõudnud ning saanud sel viisil teadma
üht lihtsat ja olulist tõde, millega vaid
väheseid meist õnnistatud on.
|