Oma pidurdusmootoritega planeedi lopsakat taimkatet
põletades kosmosesüstik maandus. Kuuma ja
hõõguvana kõrvetas ta rohtu ja puulehti,
liiga lähedale sattunud putukad sadasid prõksudes ja
sisisedes maapinnale.
Läks mõni tund ja avanes luuk, mille kaudu
väljusid neli süstiku pardal olnud inimest --
kolm meest ja üks naine. Nad nuhutasid oma kiiskavate
kombinesoonide varjust, mis näo katmata jätsid,
võõrapärast õhku ja sirutasid end
pärast kuudepikkust kosmoselendu.
«Siin on veel ilusam, kui pildid näitasid!»
rõõmustas naine, proportsionaalne ent keskmisest
lühemat kasvu brünett. Ta oli laeva bioloog ja
arst.
Mehed naersid ja vaatlesid huvitatult loodust. Süstiku
ümbrusest oli see mõne meetri ulatuses
võrdlemisi kõrbenud, kõrgus aga seda
ähvardavama vallina lopsakalt selle ümbruses.
Džunglist kostus pidevat sahinat, plõksumist ja
tuulest põhjustatud kohamist. See tegi inimeste meele
ühtaegu rõõmsaks ja ärevaks. Tükk
aega nad lihtsalt seisid ja kuulasid.
Järgmisel päeval võeti pärast
varasemate mehitamata sondide ja kulguri poolt koostatud
kaartide ja plaanide uurimist ette pikem uurimisreis. Otsustati
liikuda läbi oru, kuhu maanduti, lähedalasuva
jõe äärde ja tagasi.
«Olge kõik ettevaatlikud,» selgitas Hammond,
süstiku kapten, «me ei tea, mis siin väljas on.
Gilil võib õigus olla,» osutas ta naise
poole, «et meil puuduvad andmed planeedi loomastikust. Aga
see ei tähenda midagi.» Ta kinnitas vööle
püstoli ja võttis kätte matšeete. Üks
meestest, tehnik Bob jäi maha, et vaadata üle ega
süstik maandumisel viga ei saanud. Enne ekspeditsiooni
algust kontrolliti veel üle uurimisrühma side laevaga.
See toimis rahuldavalt ja teekond võiski alata.
Alguses läbis kolmeliikmeline rühm tihedate
puudelaadsete nahkjate lehtedega kaetud taimede ala, siis
jõuti madalama end tihedama rägastikuni, kus kapten
Hammond vaheldumisi teise mehe, piloot Lloydiga
edasijõudmiseks matšeetet pidevalt käigus pidid
hoidma. Mingeid märke metsloomade radadest ei kohatud.
Retk võis olla kestnud paar tundi, kui Gil tegi
ettepaneku peatuseks. Kõigi kolme algselt
hõbedased kombinesoonid olid määritud rohelise
ja pruuni taimemahlaga ning kõik olid ka üsna
väsinud. Päev sellel planeedil oli Maa päevast
poole pikem ning see oli alles alanud. Päike oli siiski
juba kõrgel, sest asuti ekvaatori lähedal. Palavus
tegi kõik uniseks ja otsustati tunnike puhata. Kapten
lubas võtta esimese valvekorra.
Ta ärkas piitsa plaksumist meenutava hääle ja
tumeda mütsatuse peale. Vaevu silmad lahti rebinud,
nägi ta Gili näoli maas lamamas, tume vorp kuklast
üle parema kõrva põseni ulatumas. Kapten
röögatas ning sööstis Gili poole. Kostis uus
plaksatus ja läbi õhu sihises miski kapteni poole.
Ta jõudis viimasel hetkel pea alla panna ja nägi
kuidas midagi liaanilaadset tast üle lendas. Bob oli samal
hetkel ärganud ja seda samuti näinud:
«Kapten, mis värk on?»
«Pea alla, Bob! Miski ründas Gili!»
«On temaga kõik korras?»
Kapten kummardus Gili kohale, pööras ta pead ja
nägi, et kahe sõrme laiune veritsev vorp ulatus Gili
näol silmadeni välja. Need veritsesid kuid Gil hingas
tasakesi.
«Hingab. Katsume siit kohe kaduda. Rooma siia!»
hüüdis kapten Bobile, kes jalamaid roomama asus. Veel
korra sihises liaan läbi õhu kuid ei ulatunud
maaslamajateni. Kokkuleppe peale haarasid mõlemad mehed
Gilil üks jalgadest ja teine kätest kinni, kargasid
üles ja sööstsid süstiku suunas jooksma.
Taga pool jooksev kapten kuulis uuesti sihinat, surus pea
õlgade vahele ja tundis, kuidas miski naksatusega ta
õlast kinni haaras ja siis kohe uuesti ka lahti libises.
Tagasi vaatamata tormas ta edasi.
Lloyd avas süstikuluugi, lasi Gili kandvad mehed sisse
ja kapteni käsu peale sulges ukse kohe kindlalt.
«Mis Giliga lahti on?» küsis ta, nähes
veritsevat ja oimetut naist.
«Miski ründas meid, seal, sügaval
metsas,» osutas kapten käega selja taha, olles
asetanud Gili voodile, «mingi liaanitaoline asi.
Püüdis mind ja Bobi ka lüüa aga ei
õnnestunud.»
Lloyd ei küsinud rohkem. Koos teistega asus ta uurima,
mis Gilil viga on. Oli selge, et ta on löögist oimetu.
Võimatu oli esialgu aru saada, kas ta silmadega on
kõik korras või ei, sest liaanilöögist
saadud haava näis lisaks verekorrale katvat ka mingi
ilmselt liaanist eritunud lima. Mehed viisid Gili
meditsiiniblokki ja Lloyd jäi sinna ettevalmistusi tegema.
Lisaks tehnikuharidusele oli ta ka veidi keemiat ja meditsiini
õppinud.
Kapten ja Bob istusid maha, et pisut puhata, kui kaptenile
meenus, et ka tema sai ju pihta. Kiiruga kooris ta kombinesooni
seljast ja uuris vasakut õlga, kus ta lööki oli
tundnud. Kombinesooni hõbedasel pinnal oli selgelt
näha sinna külge paakunud, veel mitte päris kuiv
pruunikas lima, milles aeglaselt sõudsid ringi veidi
tumedamad täpid. Kapten hoidus seda igaks juhuks puutumast
ja viis selle Lloydile, kes otsustaski kombinesoonilt
võetud proove enne uurida, kui Gili kallale minna, kelle
seisund näis stabiilne olevat.
Mikroskoobi all vaadeldes nägi Lloyd, et lima on
toiteaine ja pisikesed mustad täpid on mitmejalgsed
hulkraksed. Nad sõudsid limas ringi ja konsumeerisid
seda.
«Mis siis, kui lima otsa lõpeb?» küsis
kapten.
«Siis jäävad nad ilmselt nälga...»
kostis Lloyd selle peale õlgu kehitades, «ma
tõesti ei tea...»
Kapten vaatas murelikult kinniseotud peaga Gili poole.
«Näljasurma ei taha ju keegi?»
Lloyd kortsutas samuti kulmu.
«Ma katsun ruttu selle asjaga mõned katsed teha,
et vaadata, kuidas mõned antibiootikumid talle
mõjuvad. Annan teada.»
Kapten noogutas raskemeelselt ja jättis Lloydi katseid
tegema.
Tund aega hiljem kutsus Lloyd Bobi ja kapten Hammondi
meditsiiniblokki. Esialgsed katsed olid mõningast
eduvõimalust näidanud ja Lloyd otsustas
nüüd Gilile ühte antibiootikumisegu süstida.
Katsete käigus oli selgunud, et see ärritab
limasitikaid. Lloyd ei osanud ette näha, kas see peaks
Gilile siis ka otseselt haiget tegema või mitte. Igaks
juhuks palus ta kaptenit ja Bobi Gili käsi hoida.
«Igaks juhuks,» kordas ta veel nii muretu
häälega, kui sai. Siis mõõtis ta
süstlasse paraja annuse värvitut vedelikku, Hammond ja
Bob haarasid Gili kätest ja Lloyd torkas süstla veeni.
Mitte midagi ei juhtunud. Mehed ootasid veel mõne minuti,
Gili käed tõmblesid küll paaril korral, kuid
kõik aparaadid näitasid stabiilsust.
Öösel Lloyd ärkas, et kontrollida Gili seisu.
Ta oli murelik. Ta ei olnud päris arst, ka eksobioloogiast
teadis ta võrdlemisi vähe.
Avanud meditsiinibloki ukse Lloyd kangestus. Üksiku
siriseva lambi valguses istus ikka veel seotud peaga Gil voodi
serval ja pobises omaette. Lloydi ei paistnud ta tähele
panevat.
«Ei, ei, ei, ma ei taha, ei, ei, ei... Jätke,
jätke rahule...» Samas toon, millel ta
rääkis oli rahulik, peaaegu, et argumenteeriv. Lloyd
kuulas veel hetke, sai siis endast võitu ja astus
sisse.
«Gil!» lausus ta murelikult.
Gil jäi poole sõna pealt vait, ajas selja sirgu
ja pööras pea Lloydi poole ilma, et ta mitte midagi
näha oleks tohtinud.
«Lloyd,» lausus ta tundetult.
«Jah, mina. Mis sul on, Gil?»
«Tead, Lloyd, nad on mu sees.» Gili hääl
oli endiselt rahulik ja kaalutlev. Lloyd tundis
külmavärinat. See mõjus õudsena
-- sõnad ja mõte ei paistnud Gilil, kes
alati nii rõõmus ja vahetu oli, üldse kokku
minevat.
«Mis sa räägid, Gil, kes on su sees?»
«Taimed. Nad räägivad minuga. Nad
räägivad mulle, et ma ei meeldi neile, me ei meeldi
neile. Lloyud, katsu minust aru saada, ma ei ole hull.»
Lloyd liikus vaikselt üle põranda laua poole, kus
tema instrumendid lebasid. Gil istus ikka sama
osavõtmatult voodi serval. Näis nagu kuulaks ta
midagi, mis tema sees toimub.
«Lloyd,» sõnas ta veidi nukralt, «tead,
ma ei saa midagi suurt aru, mida nad seletavad aga meiega on
lõpp.»
Iga sõna torkas Lloydi hinge. Gil oli peast segi
läinud. Lloyd hakkas juba mõtlema, et võib-
olla oleks targem olnud antibiootikumi mitte süstida
-- kes teab, lõppude-lõpuks selle
kõrvalmõjusid.
«Gil,» lausus Lloyd ettevaatlikult, kui oli
süstla täitnud suure annuse rahustiga «lubad, ma
teen sulle ühe süsti, et sa magada saaksid?»
Gil noogutas vaevumärgatavalt pead ja rääkis
edasi:
«Nad on kõik ära tapnud. Me ei ole esimesed.
Neil on pikk mälu. Tegelikult,» lausus Gil
mõtlikult, «tegelikult polegi vist tegu mitme
olendiga...»
«Gil, ma teen nüüd süsti.»
Gil sirutas rahulikult käe ja Lloyd surus talle
süstlanõela randmesse. Siis tõmbas ta sealt
antiseptikuga üle ja viskas süstla minema. Gil ei
rääkinud nüüd enam midagi ja ruumi sigines
kõikemattev, kõrvus kohisev vaikus. Peagi vajus
Gili pea rinnale ja Lloyd pani ta voodisse. Seejärel korjas
ta kõik oma instrumendid kokku, pani kappi luku taha ning
lukustas väljudes ka meditsiinibloki ukse.
Hommikusöögi ajal rääkis Lloyd teistele
öösel juhtunust.
«Hm,» kostis Hammond, «skisofreenia?»
Lloyd ei osanud muud, kui vaid õlgu kehitada:
«Skisofreeniat on igatahes väga keeruline
diagnoosida.»
Bob vaikis mõnda aega mäludes vastumeelselt
süstiku kunsttoitu.
«Aga see ljaano, see lima?» küsis ta
lõpuks.
Teised vaatasid imestunult tema otsa.
«Mida sa mõtled?» ei saanud kapten aru.
«Noh, et... need satikad seal lima sees ja see jutt mis
Gil rääkis, et keegi on tema sees... taimed,
või nii...» rääkis Bob võrdlemisi
segaselt.
Teised mehed jäid mõttesse.
«Ma tahaks temaga rääkida,» ütles
kapten lõpuks. Lloyd nõustus õlakehitusega
ja pärast sööki läksid kõik kolm
meditsiiniblokki.
Gil istus uuesti voodiserval ja näis iseendaga
mõttes aru pidavat. Kolm meest jälgisid teda natuke
aega läbi ukseklaasi. Kapten raputas lõpuks pahaselt
pead ja palus Lloydil uks avada.
Kohe, kui nad sisse astusid, pööras Gil oma sidemes
pea ukse poole.
«Hommikust, Gil!» hüüdis kapten, kui Gil
tummalt ja pimedalt nende poole pööratud peaga istuma
jäi, «tunned end juba paremini?»
Gil raputas pead, ei lausunud ikka veel sõnagi.
«Gil, ole pai,» ütles Lloyd kapist instrumente
välja ladudes, «võib ma vaatan, kuidas su
haavad seal sideme all paranenud on?»
Gil noogutas vaikides. Bob ja Hammond vahetasid omavahel
murelikke pilke. Lloyd hakkas sidet Gili pea ümbert lahti
keerama. Iga uus lahtitulev sidemekord oli eelmisest niiskem,
tumedam, pruunikasrohelisem. Lõpuks kiskus Lloyd Gili pea
ümber ära viimase korra sidet ja jäi ahhetades
vaatama -- Gili pea, sealhulgas silmakoopad, oli
üleni kaetud pruunikasrohelise paksu lägaga, millest
siit-sealt turritasid välja üksikud brünetid
juuksetutid. Hammond ja Bob surusid mõlemad käe
suule ja taganesid tahtmatult paar sammu. Lloyd kogus end ja
lausus siis:
«Gil, ega sul valus pole?»
«Enam mitte,» vastas Gil väsinud, ent jaheda
häälega, «nad on antibiootikumist võitu
saanud. See tegi haiget, nüüd on kõik
jälle hästi. Kas sa siis ei mäleta, mis ma
öösel rääkisin?»
«Mida sa mõtled, Gil?» küsis Lloyd
hirmunult.
«Ta võtab üle. See ei ole valus.
Võib-olla ainult natukene kurb. Aga seda ka mitte. Ta
tunneb oma tööd.»
«Gil, oled sa hulluks läinud või?»
karjus nüüd Hammond. Ta oli hirmul ja vihane.
«Kapten, palun,» ütles Gil, «ärge
ärrituge. Ma katsun seletada -«
Ta vaikis hetke ja hakkas siis peale:
«See on planeet, mis seda teeb. Planeet, taimed
-- nad on üks. Planeet on pahane, et me teda
haavasime. Planeet ei taha meid. Ta ei taha kedagi. Ta on
jõudnud ise...» Gil näis sobivat sõna
otsivat, «... nirvaanasse. Ta on õnn.»
Kapten tahtis midagi ütlema hakata, kuid Bob pani talle
rahulikult käe õlale ja küsis Gililt:
«Kust sa tead seda kõike?»
«Need väikesed olendid, kes mind üle
võtavad -- ja peagi ka teid -- on DNA-
olendid. Nad ongi loodud ainult selleks, et planeedi DNAd, kui
nii võib öelda, edasi kanda.»
«Miks meid ka?» jätkas Bob.
«Sest planeet ei taha kedagi.»
«Lloyd, kas sa midagi teha ei saa?»
pöördud kapten vihaselt Lloydi poole.
«Siin küll mitte... Me võiksime
muidugi...» Llyoid jäi hetkeks mõttesse,
«... me võiksime ta muidugi külma panna ja
tagasi sõita...»
«Siis, kurat võtaks, teemegi nii,» vandus
kapten, «Bob, valmista kamber ette!»
Bob lahkus kiirustades ruumist. Lloyd võttis uue
sideme ja asus Gili pead uuesti sidemesse mässima.
«Sellel ei ole mõtet,» lausus Gil
osavõtmatult.
«Millel?» ei saanud Lloyd aru, «sidemel
või?»
«Ei, mitte sidemel. Te ei saa ära
sõita.»
«Ei tea miks?» päris vahepeal püsti
tõusnud Hammond, «ma teen oma laevaga, mis ma tahan,
Gil!»
«Ma ei tea, see lihtsalt ei õnnestu.»
Hammond lõi käega ja läks juhtimisruumi.
Lloyd järgnes talle peagi, olles süstinud Gilisse uue
annuse tugevat rahustit.
«Ma ei tea,» kostis ta juhtimisruumi jõudes,
«see ei ole õige asi.»
«Muidugi pole,» urahtas kapten, «ma saan
selles sama hästi aru kui sina. Ja seda kiiremini tahan ma
siit kaduda.» Ta kontrollis ükshaaval nuppe,
küsis kompuutrilt nõu laeva seisukorra kohta ja
jõudis järeldusele, et kõik on normis. Peagi
tuli ka Bob tagasi, teatama, et külmkamber on korras. Koos
viisid nad Gili sinna ja läksid siis tagasi sõitu
ette valmistama.
Bob istus pilooditooli, Hammond tema kõrvale. Lloyd
istus nende selja taga.
«Kahju, et selline jama. Planeet oleks väga huvitav
võinud olla,» nentis ta. Hammond noogutas ja Bob
sättis lüliteid.
«Kompuuter?» küsis ta,
«stardiblokk?»
«Korras.»
«Küte?»
«Korras.»
«Autopiloot?»
«Korras.»
Nii jätkas Bob veel mitme minuti vältel.
Lõpuks pööras ta õnnest särava
näo Hammondi ja Lloydi poole:
«Näete, kõik on korras.»
Teised kaks naeratasid samuti.
«Kompuuter, start!» lausus ta selgel
häälel.
Kompuuter aga vaikis ja jäigi vaikima.
|