01.04.2002 |
Janusz A. Grinewski
Grottaferrata palimpsest |
Arvustused |
Proloog
See pole mingi jutustus.
Kõik sedasorti meenutused algavad tavaliselt
tõdemusega, et jutustaja on juba vana. Võivad
alata ka kirjutaja esimese selge
lapsepõlvemälestusega, millele siis vähimagi
häbitundeta erilist tähendust püütakse
külge pookida.
Aga nagu juba öeldud, pole käesolev mingi lugu
või jutustus. Ma ei pane neid sõnu kuhugi
pärgamendilehele kirja ega jutusta neid enda ümber
kogunenud seiklusjutuhuvilistele imaginaarsetele poistele. Ma
lihtsalt mõtlen nendele oma nooruses aset leidnud
traagilistele sündmustele, nii et kõige õigem
oleks pidada seda lihtsalt meenutuseks või
mälestuseks.
Aga mingi jutustus see pole, neid olen ma oma
tüütavalt pika elu jooksul juba niigi ülearu
palju pidanud küll kirja panema, küll suusõnal
huvilistele ette kandma. Igasugused sündmuste
järgnevuse loogikal rajanevad narratiivid on mind surmani
ära tüüdanud. Mida vanemaks ma olen saanud, seda
enam tunduvad põhjalikud ja sündmuste toimumise
järjekorda austavad ning fikseerivad jutustused üha
mõttetumad. Pigem tunduvad mulle olulisemad eredad
episoodid ja olulised hetked. Selliste tulevikkumuutvate
momentide täpne ja detailne kunstnikusilmaga kujutamine
tundub mulle ajaloo seisukohast olulisemgi, kui kõige
toimunu täpne ja igav kirjapanek. Kas mul seda arvates ka
õigus on, kes seda teab? Mina pole teadlane ega kunstnik,
vaid käsitööline.
Rohkemgi veel tundub mulle aga, et veel üht samasugust
valedest kubisevat lugu pole maailmale tarvis. Enamik minu
kirjapandud tekstidest nimelt võltsib fakte, vaikib
ebasoovitavaid sündmusi maha, rõhutab
ülemääraselt minu heategijate pisikesi
õnnestumisi, kiidab taevani nende harvaesinenud
positiivseid iseloomujooni, vaikib maha kõik
taunimisväärse ning laimab neid, keda mul on
veresidemete ja poliitiliste paratamatuste tõttu tulnud
oma vaenlasteks pidada. Ma ei ole selles mõttes midagi
haruldast, kõik minusugused kirjutavad täpselt
samalaadsete sisemiste ja väljastpoolt tulnud juhiste
järgi.
Loomulikult pole kõik minu kirjapandu algusest
lõpuni vale ja väljamõeldis. Valdav enamik
minu poolt kirjapandust peaks siiski tõde olema. Ja
loomulikult pole need valed suured, pigem on tegu detailide,
nüansside, rõhuasetustega. Põhijoontes on mu
kirjapandu siiski tõde. Aga kes on üldse piisavalt
autoriteetne, et tulla ja näidata näpuga: see on vale
ja see on tõde? Issand jumal? Temaga on mul oma arve. Mis
on üldse tõde ja mis mitte? Mis on päriselt
aset leidnud ja mis eksisteerib vaid meie mõtetes
fantasmide ja imaginaarsete soovkujutlustena? Kõige selle
tõttu, mis minuga mu 14. eluaastal juhtus, on mul
täielik õigus nii kummalisi küsimusi esitada.
Kumb maailm on tõesem, kas see, mis on
pärgamendilehele või papüüruserullile
esimesena kirja pandud ja siis ruumipuudusel või muudel
ja mitte nii tavalistel põhjustel maha kustutatud,
või see, mis sinna siis asemele on kirjutatud? Teadmine,
et ka seda mahakustutatud kirja on tegelikult võimalik
lugeda, ei ole praegu laialt levinud. Kas muutmise läbi
kaob üks maailm samamoodi kui käsikiri, kas muutub ta
silmale sama kättesaamatuks, aga säilib tegelikult
tulevaste põlvede jaoks?
Tulevased põlved... jah! Oma ameti tõttu olen
ma sageli mõtisklenud, kelle jaoks ma neid
illumineerijate poolt kauniks tehtud manuskripte kirjutan.
Kindlasti mitte oma kaasaegsete jaoks, sest minu maailmas ei ole
kirjasõna au sees, minu maailm ei loe. Ei oskagi lugeda.
Oskavad vaid need vähesed, kes palvetavad. Need, kes
valvavad maailma kirjapandud vaimupärandi üle. Need,
kes vanu käsikirju tõlgivad, illumineerivad,
kopeerivad, säilitavad. Lisaks vaimulikele oskavad lugeda
küll ka vähesed sõdijad, aga neil tõesti
vähestel, kes väiksena seda koolitust on saanud, pole
päris elus enamasti aega kirjatarkust uurida ning enamasti
on nad selle oskuse ka unustanud.
Seega ei pane ma minevikus ja oma kaasajal aset leidnud
sündmusi kirja mitte oma kaasaegsete jaoks, vaid tulevaste
põlvede tarvis. Kas muudab see fakti, et ma oma
heategijate poliitiline tööriist olen ja vaid neile
sobilikku kirja panen, kuidagi hullemaks? Kas on sel üldse
mingit tähtsust, et ma niimoodi oma ajast väära
pildi jätan? Kas ma muudan seda tehes ka ajalugu ennast?
Kummast saab päris ajalugu, kas sellest, mis tegelikkuses
aset leidis või sellest, mida loevad tulevased
põlved minu käsikirjadest ja võibolla oma
rumaluses tõeks peavad? Või mis hetkel saab
toimunu tõeks, kas toimumise hetkel või
pärast selle jäädvustamist, sõnadesse
valamist? Kui ma enam-vähemgi vastuseid teaksin, ei esitaks
ma neid küsimusi endale juba aastakümneid üha
uuesti ja uuesti.
Ja ometigi see, mida ma kõige rohkem sooviksin
tulevaste põlvedeni jõudvat, see pole
jäädvustatud ühessegi kaunilt illumineeritud
manuskripti, mida kiivalt hukkamineva maailma kaose ja
hävitustöö eest kaitsevad paksud
kloostrimüürid. Ja nagu pilkena kogu mu
elutööle ei saa ma seda ka kirja panna. Ma saan seda
pikkadel ja pimedatel talveõhtutel, kui kohev lumi on
jumaliku rahuna katnud kogu maastiku alates kaugetest
mägedest ja tohutusuurtest kuuskedest kuni kirikute ja
kantside katuste ja tornideni ning isegi töötegijate
viletsate osmikuteni, oma tornikambris leegitsevate ja
susisevate kaminapuude saatel vaid meenutada, ma saan seda vaid
mäletada. Aga see mälestus hääbub koos
minuga...
Nii et tegu on meenutuse või mälestusega.
Või siis pihtimusega, kui soovite. Ometigi on ka mu
pihiisa minuga praegu vaid imaginaarsel kujul. Ja kui päris
aus olla, ei ole mul vähimatki tarvidust pihtida. Ja ma
pole seda juba aastakümneid reaalselt teinud. Küll
olen ma sageli kujutlenud, et istun oma armastatud pihiisa
vastas, käed tema soojades pihkudes ning tunnistan
üles kõike seda, mis mind koormab, kõike
seda, mis tundub olevat tehtud valesti, kantuna õelusest,
omakasust ja argusest. Ometigi poleks mul kõike seda teha
tarvis. Minu elu on ses mõttes olnud tõesti
kummaline. Kui ma olin kolmeteistaastane, andis mu isiklik
jumalakarjane mulle kõik patud ette andeks. Kuni surmani.
Sellise koormaga, uskuge mind, ei ole lihtne elada. Eriti
väga vanaks nagu mina. Mitte et mul seda vaja poleks
läinud. On, ja kuidas veel. Kuigi mulle kõrgemalt
niipalju aastaid ja raudset tervist on antud, on mu elu
üsna paradoksaalsel moel olnud äärmiselt verine
ja vägivaldne. Lugematu arv kordi olen ma sattunud
poliitiliste ja dünastiliste intriigide keskmesse, kui
juhuse tahtel on võimalus -- ja paraku ka
kohustus -- olukordi ja sündmusi ning ka elusid ja
inimsaatusi kujundada minu nõtradesse kätesse
usaldatud. Kui kõik su tulevased patud on juba ette
andestatud, siis tekitab see tohutult kiusatusi. Kiusatusi
mängida inimsaatustega nagu puunukkudega ja seda
kõike ühe imaginaarse idee ja eesmärgi nimel.
Kõike selle nimel, et maailm saaks kunagi kauges
tulevikus paremaks. Kui tihti olen ma pidanud astuma verest
libedaks muutunud paleetreppidel, nägema pealt
väikeste laste lootusetuid katseid nende tapetud vanemaid
ja majakondseid ellu äratada. Kui tihti olen ma pidanud
pealt nägema toorest vägivalda ja rüüstamist
maanteedel, külades, metsades, kloostrites.
Rääkimata näljahädadest ja sellest
tulenevast antropofaagiast surnute kallal. Ja kogu see inimsoo
hukkaminek selle nimel, et maailm kunagi saaks muutuda
paremaks.
Mäletan, kui tihti ja innukalt ma omal ajal noore ja
idealistlikuna sel teemal oma jumalakarjasega vaidlesin. Eks
just tollal saidki alguse need meie niivõrd erinevaks
kujunenud teed, mis paljule plaanitule verise kriipsu peale
tõmbasid. Minu pihiisa oli Tusculumi krahvi Albericus III
poeg -- Püha Peetruse Patrimooniumi valitseja,
Rooma peapiiskop, Jeesuse Kristuse vikaar ning
läänekiriku patriarh Tema Pühadus Paavst
Benedictus IX. Minu pihiisa ja armastatu.
1
Üks huvitavamaid selle aja ideesid oli
jumalarahu, mis tekkis imperaator Otto II surma ja Otto III
kroonimise vahepealsel ajal Gallia provintsides, Burgundias ja
Akvitaanias. Huvitav just selle poolest, et püüdis
ära keelata rüütliseisusele juba sajandeid
omaseid tegevusi. See püüdis suisa muuta
rüütlite mõttemaailma. Õhtumaa
provintsid, mis olid selle sajandi esimesel poolel pidanud
hirmsasti kannatama saratseenide, normannide ja madjarite
rüüstamise käes, kosusid oluliselt pärast
Lechfeldti lahingut, milles imperaator Otto I Suur oli madjarid
puruks löönud. Kosus ka rüütlite seisus, kes
ei pidanud enam kaitsma oma vara võõraste
rüüstajate eest ja sai jällegi hakata omavahelisi
tülisid lahendama. Ning kui Ottode keisririigis oli
valitseja autoriteet väga suur, siis Francia kuningriigis
ja teistes kristlikes valdustes polnud sealsetel kuningatel oma
krahvide ja rüütlite üle mingit võimu. See
omakorda suurendas rüütlitevahelisi vaenusi nendel
maadel, mille käes kannatasid kõige enam maaharijad
ja vagad mungad oma kloostrites, sest isegi need langesid sageli
tooreste rüütlite vägivalla ja
rüüstamise ohvriks.
Siis tahtsidki uhke Cluny ja teiste suurte Gallia
kloostriordude vaimulikud suurte ja võimsate
lääniisandate heakskiidul keelata rüütlitel
kirikust väljaheitmise ähvardusel ära kirikute,
kloostrite ja teiste vaimulike hoonete, nende asukate --
vaimulike, sealt varjupaika otsinute, seal hoitava vara, aga ka
väljaspool pühakodasid suurtel teedel
palverändurite, kaupmeeste, naiste, maaharijate, nende
karja ja laste kimbutamise. Nii oleksid uhked rüütlid
tohtinud jõudu katsuda vaid omasugustega, mis oli nende
meelest täiesti ennekuulmata ja ebaloomulik piirang.
Cluny ja teiste ordude palvetajate eestvedamisel ning
Poitevini soost Akvitaania suurte hertsogite kaitse all
kutsutigi Issanda Aastal 990 kokku kolm suurt
nõupidamist, mis toimusid Charroux's, Narbonne'is ja Le
Puy's ning millest võttis osa ka palju maaharijaid, aga
ka osa sõjapidajaid, kes nende piirangutega nõus
olid. Koos antigi neil suurtel koosolemistel vanne pidada kinni
jumalarahust. Suurim rahunõupidamine toimus aga nelja
aasta pärast Limoges'is ning sellest võtsid
jälle lisaks palvetajatele osa ka töötegijad ja
sõdijad. See toimus piiskop Audouini, abt Godefroi ja
noore Akvitaania hertsogi Guillaume V osavõtul ja
heakskiidul. Nendel rahvakoosolekutel juhtus palju imetegusid,
neid juhtus nii kohaletoodud pühakute säilmetega, aga
oli ka muid taevaseid märke. Kõik koosolijad said
püha jumaliku kirgastumise osaliseks ning kohalolevad
rüütlid sõlmisid rahu ja õigluse
lepingu, millest tõotasid ausalt kinni pidada.
Francias oli rahuliikumine palju haruldasem kui Gallias,
alles oma viieteistkümnendal ainuvalitsemise aastal
kuulutas Pariisi krahvide soost Francia kuningas Robert Vaga,
kelle ainuvalitsus algas keiser Otto III kroonimisega samal
aastal, pärast seda kui oli surnud ta isa ja kaasvalitseja
kuningas Hugues, kelle isa Frankide suurhertsog Hugues'i minu
õpetatud sõber Ademarus Cabannesis nimetas Hugues
Capet'ks, vihjates niimoodi tema valdustes hoitavale reliikviale
-- Püha Martinuse kuuele, mida oli kandnud ka meie
kerjuse kuju võtnud Õnnistegija, oma kuningriigis
välja jumalarahu. Kuna paljud väiksemad ja seda
sõjakamad rüütlid nii Gallias kui Francias olid
selle vastu, et suured läänimehed nende õigusi
sõda pidada piiravad, puhkesid mitmel pool jumalarahu
pärast sõjad. Kirikud lõid rahuliigasid, kus
munkade juhatuse all kaitsesid oma õigust rahule
maaharijad. Eriti ägedaid ja veriseid sõdu pidasid
rahuliigad Flandria krahvide valdustes.
Kui aga tuhat aastat meie Õnnistegija sünnist oli
möödas, siis Gallia aladel tehti rahuliikumisele
lõpp. Ühes piirisõjas Auvergne'i krahviga
tapeti rahuliikumise suur toetaja Akvitaania hertsog ja Poitou
krahv Guillaume V, kes sai vaid kümme aastat valitseda.
Tema järel sai Poitou krahviks ta väike poeg
Guillaume, kelle ajal vägevad Poitevini vasallid ennast oma
isandast sõltumatuks kuulutasid. Nähes, et
jumalarahul pole enam kaitsjat, hakkasid kõik
rüütlid jälle hea meelega kirikute ja kloostrite
vara endale võtma ning teedel palverändureid,
kaupmehi, naisi, lapsi ja maaharijaid kimbutama. Et ülbetel
Cluny abtidel ei tuleks enam pähe rüütlitele
piiranguid ette panna, rüüstasid sõjasalgad ka
Cluny rikast kloostrit ja põletasid selle siis sootuks
maha, nii et praegu purustatud kloostrimüüride vahel
pudulojuseid karjatatakse.
Francias tuli rahuliikumisele lõpp, kui 1031. Issanda
Aastal suri kuningas Robert Vaga. Kuigi tema naine Constance,
kes oli Arles'i krahvi Guillaume II tütar, ja noorem poeg
Robert toetasid rahuliikumist, sai kuningaks Robert'i vanem poeg
Henri, esimene sellenimeline valitseja Francia troonil. Henri
aga jumalarahust ei hoolinud ja rahuliigadele tehti tema
nõuandja Cambrai' piiskopi Gerardi, kes vanamoodsa
vaimulikuna ei sallinud alamrahva viimist relvastatud
võitlusele oma isandate vastu, nõudel kiire
lõpp.
Vägivallaajastu sai sellega rahulikult jätkuda, mis
ainult rüütlitele rõõmu valmistas, kuna
need said rahulikult teiste kristlaste varandust kokku
röövida. Kaubandus Gallias ja Francias jäi hoopis
soiku ning linnaelanikud hakkasid üha rohkem maale tagasi
rändama. Kloostrid ei saanud enam oma kaitsvate
müüride varju Issanda kiituseks vara koguda, kuna
rüütlid sellisest teost kohe teada said ja kloostrit
rüüstama tulid.
Kõige selle krooniks puhkes Issanda karistusena selle
jumalavallatu elu pärast täpselt tuhat aastat
pärast meie Õnnistegija taevaminekut kõigis
Õhtumaa provintides enneolematu näljahäda,
millest kirjutab põhjalikumalt mu õpetatud
sõber Glaberi Radulphus oma ajalooraamatutes. Mitu suve
järjest sadas taeva luukidest vahetpidamata vihma, nii et
ka kõva maa muutus kiiresti mülkaks.
Töötegijate viljasaak läks raisku, kariloomi
tabasid ennekuulmatud haigused, mis ka neid söönud
inimestele külge hakkasid ja hauda viisid. Toidupuudsel
hakkasid inimesed hulluma, lisaks räpastele lojustele ja
metsikutele elajatele tarvitati toiduks ka oma ligimeste ihu, ei
hoolitud isegi sugulussidemetest, emad sõid ära oma
vastsündinud lapsed, aga oma emadest tugevamaks kasvanud
pojad astusid nendega vägivalla ähvardusel
ebaloomulikku vahekorda ning pärast oma hullumeelse iha
rahuldamist kustutasid oma vanemate ihuga oma nälga.
Maailma Lõpp näis tõesti käes olevat,
kaos ja anarhia Rooma Õhtumaa provintsides ei paistnudki
lõppevat...
Waiblingeni Adriani kroonika, XXI. 4
Ma ei ole väga kindel selles, milline on mu
kõige varajasem mälestus. Ma justkui mäletaks
oma kodu, õigemini mäletan ma häguselt seda
hämarat kodutunnet, kindlustunnet. Ma mäletan justkui,
et see kodu oli pisike, madala laega, pime, kohutavalt haisev,
aga samas mõnusalt pehme ja soe koht. Rohkem ei
või ma selle kohta kindla peale midagi väita. Hiljem
olen ma loomulikult paigutanud selle mosaiiki, lisanud vajalikud
elemendid -- üsna ilmsesti oli siis tegu ühe
erakordselt viletsa talumehe hurtsikuga, kus lisaks inimestele
ka loomad sees elasid. Kas oli sealt pärit mu ema
või oli mind pärast sündi teatavatel
põhjustel sinna kasvama toimetatud, selle vastu pole ma
ausalt öeldes kunagi huvi tundnud.
Minu esimene selge mälupilt pärineb hetkest, kui ma
sellest turvalisest kohast igaveseks lahkusin. Hiljem sain ma
teada, et see viletsatest onnidest koosnev küla asus
kusagil Põhja-Švaabimaal ning et kui mulle sinna
järele tuldi, olin ma umbes nelja-aastane. Hiljem siit-
sealt pudenenud vihjete põhjal olen ma tuvastanud, et ma
võisin ilmselt sündida Issanda Aastal 1019.
See esimene mälupilt ongi mu kodukülast. Ma
mäletan, et raskel veovankril seljaga sõidusuunas
istudes ja nii tõhusalt riidehilpudesse pakitult, et mul
pea võimatu ennast liigutada oli, vaatasin ma üha
väiksemaks muutuvat asulat. Kui ma selle peale hiljem
tagasi mõelnud olen, pole see esimene mälupilt
kunagi paigal püsinud, ilmselt võib selle
põhjuseks pidada külmunud pori- ja lumesegusel teel
rappuvat vankrit.
Oli talv ning umbkaudu kolmkümmend osmikut asusid
võrdlemisi lähestikku -- polnud ka kuhugi
eralduda, kui kogukondlik mentaliteet seda lubanud olekski
-- küla asus tol hetkel tohutuna tundunud oru
põhjas. Vanker, milles mina rappusin, rühkis aga
mäest üles. Mäletan, et vaatepilt oli isegi ilus.
Küla piiravate mägede nõlvu katsid suured raske
lume all lookas kuused, kogu maa oli valge, kui mitte arvestada
porisegust tumedat rada, mis viis vankri juurest alla asula
juurde, kus üksikud inimesed onnide vahel askeldasid, ise
väikesed nagu hiired või oravad. Takkajärgi
olen mõelnud, et ilmselt valiti minu äraviimseks
varahommikune aeg, mil inimesi veel eriti liikvel polnud, aga
kuidas põhjendati minu kadumist koha peal, võin
vaid oletada. Selle rappuva talvise pildiga ei seostu mu hinges
mingeid tundeid, ei ole mingit otsest kodust lahkumise kurbust
ega midagi säärast. On vaid kummaline teadmine, et see
on nüüd siis läbi ja algamas on midagi uut.
Ma ei tea tolle küla kohta suurt midagi, ma ei tea, kas
ma elasin seal oma emaga ja näiteks tema surm minu
äraviimise tingis, ma ei tea, kas ma mängisin seal
kohalike lastega või hoiti mind onnis peidus.
Õieti tean ma tolle küla kohta vaid umbkaudset
asukohta.
Ma ei mäleta kogu järgnenud teekonda
üksikasjaliselt, ma ei oska arvata, mitu päeva see
kestis, teekonna lõpuosast on mul meeles mingeid
üksikuid detaile, mäletan, et mõnda aega
ratsutas meie vankri kõrval uhkes rüüs hobune
ja selle küljel nägin sama uhkes ja värvikirevas
riietuses jalga. Mäletan mingit linna ja kirikutorne,
mäletan ka, et mägine maa muutus laugemaks, kuni
suured lumised mäetipud sootuks kadusid, aga kõik
need mälestused sulavad lõpuks kokku üheks
virrvarriks ja milleski päris kindel ma ei ole. Kogu
reisist on kristallselgeid mälupilte lisaks kodukülale
vaid üks. Ja miskipärast olen ma täiesti kindel,
et see pilt pärineb teekonna esimesest päevast.
Ma olin ikka veel seljaga reisisuunas ning me olime uuesti
teel mäkke, aga tuttavat metsaga palistatud orgu polnud
enam kusagil. Oli hoopis võrdlemisi lage lumine
väli, mida kuskil kauguses vist piirasid lumised metsad.
Mäkkeviiv tee ei läinud otse, vaid tegi järsu
tõusu tõttu rohkelt kurve, seetõttu
õnnestuski mul ühel hetkel näha meie
sihtpunkti, näha, mis on selle mäe harjal.
Mäetipus kõrgus tohutute müüride ja
taevassekaduvate tornidega linnus, mille suunas vonkles tume
teelint.
Veelgi selgemalt tuleb mu silme ette aga pilt hetkest, kui
olime juba linnusemüürini jõudnud ning tee
väravani kulges kiviseinaga paralleelselt. Mäletan, et
püüdsin end hädiselt oma riidekuhja sees
kivimüüri poole pöörata, maakividest
taevassekõrguv sein oli üleni lumest härmas
ning see kaunis vaatepilt tekitas minus soovi seda ilu
puudutada, veenduda, et tegu pole illusiooniga. Aga loomulikult
ei ulatunud mu käsi linnusemüürini. Kuid minu
hädist liigutust oli märgatud ning seda ilmselt
ekslikult küsiva žesti pähe võetud, sest
üks hääl (korduvatest katsetest hoolimata ei
suuda ma meenutada, kas see kuulus naisterahvale või
mehele) teatas mulle:
«Waiblingen.»
2
Otto III sai Roomlaste keisriks täpselt neliteist
aastat pärast oma isa Otto II surma. Paavst Gregorius V
poolt, kes Teutooni kuningriigis oli kandnud lihtsalt Bruno
nime, maikuus Issanda Aastal 996 kroonitud keiser oli sel ajal
viisteist aastat vana. Tema nooruse ajal olid keisririigi
asevalitsejaiks naised. Esmalt ta ema Romania printsess ja
keiser Otto II lesk Theophania ning selle surma järel ta
vanaema, suure Otto I naine, leskkeisrinna, Burgundia Adelheid,
kelle abipalve ja salajane abieluettepanek omal ajal Otto I
Langobardiasse oligi toonud. Otto III soovis rohkem kui ta isa
või vanaisa taastada Roomlaste impeeriumit selle endises
hiilguses. Teutoonide kuningriigi käekäigust ta eriti
ei hoolinud, tema maailmariigi keskuseks pidi saama Itaalia ja
Rooma. Pärast Püha Isa Gregoriuse surma lasi ta Rooma
rahval paavstiks valida oma õpetaja, meie aja
kõige targema inimese Aurillac'i Gerberti, kes hakkas
ennast igati sümboolselt kutsuma Silvesteriks, olles teine
sellenimeline Rooma peapiiskop. Esimene Silvester teatavasti oli
imperaator Constantinus I Suure ristiisaks.
Koos juurutasid nad oma impeeriumi õukonnas, uhkes
palees Aventinusel vanu Rooma tavasid ning ka Konstantinoopoli
õukonna kombeid. Varsti pärast paavst Silvesteri
õnnetut surma abiellus Otto III oma keisriksolemise
üheksandal aastal Romania keisri Basileios II venna
Constantinuse tütre Zoe'ga, keda Roomas ja Teutooni
kuningriigis küll Sophiaks kutsuti. Keiser Otto valitsemise
kaheteistkümnendal aastal sündis neile esimene poeg,
kes sai dünastia rajaja järgi nimeks Heinrich.
Keiserlikule paarile sündis veel mitu last, kuid lisaks
esmasündinud pojale jäi neist ellu vaid noorim poeg
Otto, kes sündis oma isa kaheksateistkümnendal
purpurrüüs veedetud aastal.
Otto III vanaisa ajal loodud impeerium koosnes tollal kolmest
kuningriigist, millest Burgundias valitses Welfide soo
kõrvalliin, Teutooni ja Langobardia kuningatiitel kuulus
aga Roomlaste keisri tiitliga kokku. Otto III ei soovinud eriti
vaevata ennast oma maailmariigi põhjaalade
valitsemismuredega ja tahtis Teotooni kuningatiitli anda oma
vanimale pojale Heinrichile, Alpidest lõuna poole
jäävate alade tulevase valitsejana nägi ta oma
lemmikpoega Ottot. Ise soovis ta jääda nende
süserääniks, Maailma imperaatoriks, nagu ta
ennast nimetas. Ta ise soovis kõige meelsamini valitseda
Roomat ja Konstantinoopoli valdusi, et need kaks maailmalinna
lõpuks jälle üheks rahuriigiks
ühendada.
Kui Issanda Aastal 1025 suri Konstantinoopolis oma
viiekümnendal valitsemisaastal keiser Basileios
Bulgaarlastetapja ja kolm aastat hiljem selle vend keiser
Constantinus VIII, sai Romania seaduslikuks valitsejaks
keisrinna Zoe ning kuigi Konstantinoopoli õukond ja
ametnikud ei vaadanud sellele hästi, hakkas Otto III pidama
ennast ka Romania keisriks.
Kuna Konstantinoopoli keisripalees oleks ta elu pidevas ohus
olnud, rajas ta endale Spalatosse keiser Diocletianuse vana
palee kohale uue ja uhke elupaiga. Rooma linn oli Silvesteri
õnnetu surma järel talle ebameeldivaks muutunud,
seal sõdisid omavahel võimu pärast kaks
mõjuvõimsat suguvõsa -- Crescenzid
ja Tuscolanid -- ning keiser piirdus sellega, et
kindlustas paavstitrooni Tusculumi krahvisoole, kes keiserlikul
heakskiidul Crescenzi perekonda hävitasid, kõigi
nende mõrvade ja mõrvakatsete pärast, mis ka
keiser Ottot väga lähedalt puudutanud olid...
Waiblingeni Adriani kroonika, XXXIV. 29
Järgmised viis-kuus aastat oma noorest elust veetsin
ma Teutooni kuningriigi pealinnas Magdeburgis, mis oli juba
vanast ajast Saksi hertsogite residentsiks. Ma ei näe
mingit põhjust neid aastaid pikemalt meenutada. Ma
kasvasin nagu tavaline selles eas poisslaps, jooksin
mööda Magdeburgi kuningalossi teenijate ruume ringi,
aeg-ajalt pääsesin ka linna jooksma, aga seal oli
liiga palju inimesi, kellest ma mitte kedagi ei tundnud, ning
kuna ma olin pigem kinnise loomuga ja rääkisin vaid
tungival vajadusel, ekslesin ma enamuse aega hea meelega lossis.
Keegi minu vastu mingit huvi üles ei näidanud,
sõin ja magasin koos teenijatega ning mängisin vahel
omavanuste lastega, keda lossis just vähe ei olnud. Ja
kindlasti polnud ma tollal veel selles eas, et mind oleks
hakanud vaevama mõte, miks mind just sinna oli
toodud.
Vahel harva nägin vilksamisi ka Roomlaste keisri Otto
III poegi Heinrichit ja Ottot, aga kuna nad olid minust
vastavalt 12 ja 7 aastat vanemad ning liikusid peamiselt ringi
linnuse teises tiivas, siis kokku me eriti ei puutunud. Ja
loomulikult oli ka seisusevahe. Siis ühel hetkel neli-viis
aastat pärast minu saabumist Magdeburgi olukord muutus. Ma
olin juba veidi varem tähele pannud, et minuvanustele
teenijalastele hakati õpetama, kuidas hobuste ja koertega
ümber käia ning muid spetsiifilisi oskusi, mida suure
linnuse majandamine nõuab. Minu eakaaslased
rüütliseisusest, keda ma küll eriti hästi ei
teadnud, kadusid aga ükshaaval Magdeburgist. Minu
küsimuse peale seletas üks tallimees mulle, et neid
saadeti teiste aadlimeeste linnustesse paažiks, nad pidid
seal omandama rüütlioskusi ja muud eluks vajalikku.
Selle vestluse järel hakkasin ma esimest korda huvi tundma,
et mis siis minust peaks tulevikus saama, aga kellelt seda
küsida, ei suutnud ma ka välja mõelda.
Tallimehelt kindlasti mitte.
Ning siis teatati mulle ühel hommikul, et koos teistega
hakkan ma nüüdsest saama koolitarkust. Kes on need
«teised» ei jõudnudki ma pärida, umbes
tund aega hiljem leidsin ma end koos kümnekonna väga
erinevas vanuses poisi ja noormehega kirjatarkuse
algtõdesid õppimast. Seal oli 20aastane Saksi
Heinrich, kelle ta isa varsti pidi kuulutama enda asemel
Teutoonide kuningaks, oli ka ta 14aastane noorem vend Otto ning
veel mitu erinevas vanuses noorukit, kelle hulgas ma tundsin
ära lossi rohusegaja poja, ühe kokapoisi ning
lossikloostri munkade järel papüüruserulle
kandnud poisi. Nagu hiljem selgus, oli Roomlaste imperaator Otto
III otsustanud luua Magdeburgi lossikloostri juurde valitud
noormeeste jaoks kooli, kus esmast kirjatarkust aga ka paljusid
muid asju õpetada. Miks mind oli arvatud valitute hulka,
ei osanud ma kuidagi välja mõelda, ja kuigi ma olin
õppuritest selgelt noorim, osutusin ma enamikus
õppeainetes kõige andekamaks.
Ja ma puutusin nüüd lähemalt kokku ka suure
keisri poegadega. Heinrich oli veidi kinnisem, apaatsem ja mulle
tundus ka, et ta on kuidagi tehtult tõsine, aga selles
polnud midagi imelikku, kuna pidi temast ju varsti kuningas
saama. Ja loomulikult nullis igasuguse meievahelise suhtluse
ära suur vanusevahe. Seevastu ta noorem vend Otto oli aval,
lahke, ülimalt liikuv ning naljakas. Aga napilt kuu aega
pärast kooli asutamist lahkus Otto Magdeburgist, me saime
teada, et oma keisrist isa käsul viidi ta Lõunasse,
Vahemere äärde, kust temast tulevikus pidi saama
Langobardia kuningas Ottavio. Ka Heinrich ei käinud koolis
kaua, ta pidi peagi kuningaks kroonitama ning seejärel
ootas teda ka abielu.
Järgnevad kaks aastat keskendusin ma kirjatarkuse,
ajaloo, piibli ja muu sarnase tundmaõppimisele, samas oli
kummalisel kombel unarusse jäetud üks külg mu
harimisest -- ma ei olnud kordagi elus hobuse ega ka
eesli seljas ratsutanud ja ma poleks midagi osanud peale hakata
mõõgaga. Ja need küsimused vaevasid mind
tollal hulga rohkem, kui see, mis minust tulevikus saama pidi.
Seda ootamatumalt välk sisse lõi.
Ma võisin olla kümnene, kui mulle ühel
hilissuvisel hommikul teatati, et keiser Otto soovib minuga
kohtuda ning et selleks tuleb mul minna Ravensburgi.
Ravensburgi linnus Švaabimaa lõunaosas erines
Magdeburgi kuningalossist nagu öö ja päev. See
oli rajatud alles paarikümne aasta eest ning
eelkõige oli see siiski sõjaline tugipunkt ning
ajapikku kujunes sellest keiser Otto üks lemmikresidentse
Spalato, Ravenna ja Aacheni kõrval. Vestlus Roomlaste
imperaatoriga on mul tänini sõnasõnalt
meeles. Sama selged mälestused on mul ka teekonnast
Ravensburgi, mille ma saatsin mööda eesli seljas (kogu
mu saatjaskond ratsutas hobustel) ning seda oma elu esimest ja
ilmselt ka pikimat ratsasõitu ei unusta ma ilmselt
surmatunnini. Nagu ka seda, et pärast pikka aega istumise,
seismise ja kõndimisega probleeme oli.
Imperaator võttis mind vastu pisikeses ja hämaras
kambris, mida valgustasid suitsuse leegiga põlevad
seintele kinnitatud tõrvikud. Selles väikeses
vinguses ruumis, mille kiviseinu katsid ilmselt Hommikumaist
päritolu mustrilised vaibad, mõjus keisri isik
veelgi imposantsemana. Ta oli pikka kasvu, äärmiselt
laiaõlgne, pigem väikese peaga, mida raamis sirge
joonega pügatud must juuksesalk. Kui räägiti, et
Vahemere ääres kannab keiser toogat ja kuldset
loorberipärga, siis nüüd oli ta riietunud
lihtsaisse teutooni rõivastesse ning üldse
näis, et ta on pigem valmis minema jahiretkele kui
keiserlikule vastuvõtule. Esimese asjana nuputasingi
välja, et see audients on mitteametlik.
Seisin Maailma Isanda ees ja püüdsin pead
pööramata veenduda, kas ruumis veel inimesi on, aga
tundus, et mitte. Imperaator istus ja jälgis mind, tema
sileda kortsudeta näo ja energiliste liigutuste järgi
ei oleks võinud küll arvata, et ta järgmisel
aastal viiekümneseks saab.
«Olen kuulnud, et sa olid kirjatarkuses Heinrichist ja
Ottost osavam?» Ta rääkis samas teutooni murdes,
mida kõneldi ka Magdeburgis.
Noogutasin vaikides, oskamata midagi tarka öelda.
«Mitte eriti jutukas? Ja kelleks sa tahad
saada?»
Õlakehitus. Neelatasin, asi hakkas juba totakaks
muutuma, järgmiseks küsib ta, ega ma viimati tumm
ole.
Järgmine küsimus oli aga hoopis mingi segane mulin,
millest ma sõnagi aru ei saanud.
«Misasja?» kraaksatasin.
«Rääkida vähemalt mõistad,»
keiser muigas, «aga kreeka keelt on vaja
õpetada.»
Värvusin näost punaseks.
«Meie tänase kokkusaamise eesmärgiks on sinu
tuleviku kohta üht-teist paika panna. Täpsemalt teha
kindlaks, kas sul on minu ettepanekutele arvestatavaid
vastuväiteid, ja kui ei ole, mida sul siis veel tarvis
õppida on. Sobib?»
Noogutasin, aga keisri näole tekkivat irvitust ennetades
ütlesin kohe: «Jah, sobib.»
«Niisiis,» asus imperaator Otto kohe asja juurde,
«ma lubasin kunagi sinu emale ja tema haual ka sinu isale,
et sa ei pea kunagi puudust kannatama ning et ma teen sinust
korraliku inimese, ausa kristlase, kellest meie pühale
impeeriumile ja kristlikule kirikule kasu saab
tõusma.»
Ma olin üsna pahviks löödud, et omalt poolt
midagi öelda.
«Sinu staatuses noormeestest saavad sageli oma
suguvõsa või kuningriigi kroonikud. Aga mitte
lihtsalt ajalookirjutajad kuskil tolmuses skriptooriumis
või tornikambris, vaid ka reaalse poliitika tegijad. Oma
kuninga nõuandjad, konfliktide lahendajad. Ja selleks
ametiks tuleb õppida. Nii kroonikuks kui
nõuandjaks. Paraku pole mul praegu käepärast
ühtki inimest, kes mõlemat kunsti valdaks,
seetõttu tuleb loota, et salanõuniku rolli
õpetab sulle elu. Ja loodame, et mitte väga
valusalt.»
Mõttete virr-varr keerles mu peas, kümneid
küsimusi tuli korraga pähe. Kes olid mu vanemad? Mis
«minu staatuses noormehed»? Mida täpselt
õpetab elu ise? Ja nii edasi, aga kokkuvõttes ei
saanud ma ühtki neist küsimusist üle huulte.
Vahtisin vaid keisrile tummalt otsa. Maailma Isand aga ilmselt
ei märganudki mu täielikku hämmingut, vaid
jätkas:
«See-eest aga elab ja töötab siinsamas praegu
keisririigi põhjaalade parim kroonikakirjutaja Arnulf,
kes ise küll meiega seotud ei ole, aga kellele on
asjaolusid selgitatud. Nii et kuidas see ettepanek sulle
tundub?»
«Ma ei oska ratsutada ega mõõgaga
ümber käia,» oli kõik, mis ma endast
täielikus segaduses välja suutsin pressida.
Keiser hakkas naerma.
«Seda pole sul eriti ka tarvis osata, kuigi kui
järele mõelda, siis võib see kunagi su elu
päästa,» imperaator jäi mõttesse,
«aga mõõga asemel peaks sulle pigem pistoda
käsitsemist õpetama.»
«Elu päästa? Pistoda?» kohmasin ma
segaduses.
«Just, mida kõrgemale sa jõuad, seda
rohkem saad endale vaenlasi, kes sulle hea meelege pistoda selga
torkaks.» Keiser oli tõsisemaks muutunud. «Aga
lõplik valik jääb loomulikult sulle. Kas sa
tahad Saksi keisrisoo kroonikuks ja salanõunikuks
saada?»
«Jah,» vastasin ma sugugi mitte erilisest soovist
mingi hertsogi- või keisridünastia nimel pistoda
selga saada, vaid lihtsalt seepärast, et mingit
mõistlikku alternatiivi mul tol hetkel oma
võimaliku tuleviku suhtes ka pähe ei tulnud.
«Siis on hästi, sel juhul jääd sa siia ja
Ravensburgi Arnulf hakkab sulle kroonikuametit õpetama.
Ja kolme-nelja aasta pärast ehk hakkad sa minu juures
Spalatos või Pavias Ottavio õukonnas oma teist
ametit õppima. Või tahaksid sa Magdeburgi tagasi
minna?»
Raputasin ägedalt pead, nüüd sellele ajale
tagasi mõeldes ei meenunud mulle sellest hallist Saksimaa
linnast midagi meeldivat, mind ei oodanud seal keegi, see
Maailma Isand näis aga olevat esimene inimene, kellele mu
tulevik korda läheb.
Ta muigas: «Ka mulle ei meeldi seal külmas
Põhjas, ometi jäid mu isa ja vanaisa lõpuni
eelkõige nende barbaarsete teutoonide kuningaiks... Aga
räägi nüüd, kas sa oled kõik need
aastad millestki tõsiselt puudust tundnud? Kuidas sa oma
eluga rahul oled? Kui sul midagi vaja on, ükskõik,
kui tähtsusetu see asi ka ei tunduks, ütle, ja sa saad
selle.»
Pisarad tulid vägisi silma, ma ei osanud seda, millest
puudust tundsin kuidagi sõnades väljendada, nii ma
siis läbi nutu lörisesingi, et tahaks ratsutama
õppida. Keiser Otto tõusis oma toolilt, tuli mu
ette ja põlvedele laskudes embas mind.
«Loomulikult õpetatakse sulle ratsutamist. Ma
sain juba aru, kui rumal see küsimus oli, minul olid
vähemalt ema ja vanaema, sina oled aga pidanud ilma
vanemate ja ühegi sõbrata kasvama,» keiser
tõusis, ohkas, sasis korraks mu valgeid juukseid ning
avas kambriukse. «Ometi ei lähe ka edaspidi
kergemaks.»
«Kas... kas te lähete tagasi
Dalmaatsiasse?»
«Paraku jah, eelkõige pean ma jumala ees vastust
andma püha impeeriumi valitsemise asjus, kõik muu
tuleb hiljem. Aga ma teen sinu kohta siin enne kõik
korraldused ja paari aasta pärast tuled sa juba ise
Itaaliasse.»
Ja enne kui ma oma silmad päris kuivaks sain
pühkida, oli keiser läinud. Mõnda aega
konutasin ma üksi selles kambris, kus ikka veel püsis
midagi, mis meenutas Maailma Isanda hiljutist viibimist selles
tagasihoidlikus ruumis. Siis juhatati mind naabertornis asuvasse
pisemasse kambrisse, millest pidi saama järgnevaks paariks
aastaks mu eluruum. Järgmisel hommikul viidi mind aga
kuulsa kroonikakirjutaja Ravensburgi Arnulfi juurde, kellest ma
juba Magdeburgis oma õpingute ajal kuulnud olin. Arnulf
oli väga vana, umbes 60aastane, kiduravõitu
vanamees, kelles ma ka järgnevate aastate jooksul mingit
erilist sädet ei suutnud tuvastada. Tegu oli tuima, aga
korrektse ajalookirjutajaga, kes oskas oma tohutuid teadmisi
suurepäraselt edasi anda, kuid oli muidu lihtsalt igav
inimene. Praktiliselt kogu tema aeg, mis minu õpetamisest
järele jäi, möödus kroonikaid lugedes, mida
ta oli oma elu jooksul Ravensburgi aukartusärataval hulgal
kokku kogunud. Kogu minu sealoleku ajal toodi talle igal
nädalal paar-kolm uut manuskripti.
Ma õppisin tema käe all kreeka keelt, asusin
lugema vanu kroonikaid, lisaks õpetas see Savoiast
pärit vana burgund mulle veel Vahemere selles piirkonnas
kõneldavat ladina keelest välja kasvanud rahvakeelt,
mis kohati suuresti erines, kuid millest juba ladina keele abil
põhimõtteliselt aru võis saada. Algteadmisi
sain ma ka Gallias ja Langobardias kõneldavatest
keeltest.
Ma sain ka oma hobuse ja õppisin vabadel hetkedel
Ravensburgi mägises ümbruses ratsutama, pärast
paari tundi mõõgaharjutusi loobusin vabatahtlikult
sellest mõttetult raskest relvast ja sellest ajast alates
olen ma alati vööl tavalisest veidi pikema teraga
pistoda kandnud. Paraku osutus aga Ravensburg Magdeburgiga
võrreldes täielikuks kolkaks. Linnuses elasid
peamiselt sõjasulased, teenijarahvast oli siin vähe
ja minuealisi poisse-tüdrukuid praktiliselt polnudki. Kuna
ratsutamise ja Arnulfiga peetud vestluste kõrval seal
praktiliselt mitte midagi teha polnudki, lugesin väga palju
vanu käsikirju, õppisin põhjalikult tundma
Õhtumaa ajalugu ja eriti kõige uuemal ajal
toimunut. Kui minust pidi saama valitseja nõuandja, siis,
tundus mulle, pidid sellised teadmised mulle igal juhul kasuks
tulema. Ühel õhtul umbes nädal enne minu
ootamatut lahkumist Ravensburgist toimus üks meie
tavapärane vestlus Arnulfiga, millest ühte katkendit
mäletan väga hästi.
«Arnulf, mille järgi kroonik endale nime
saab?»
«Oma elupaiga järgi näiteks. Mina pole ju
Ravensburgist pärit, aga enamiku oma töödest olen
ma kirja pannud just siin. Samas võib ju kroonik endale
nime võtta ka oma kodukoha järgi. Aga sina vist ei
tea oma kodukohta, niipalju kui mulle on selgitatud.»
Noogutasin. «Ja mis nime ma peaksin siis endale
võtma? Ravensburgi Adrian?»
«Sa oled ju pikemat aega elanud Magdeburgis. Ja nagu ma
aru sain, lähed sa mõne aasta pärast ehk Pavia
õukonda. Ja kes teab, mis kloostrisse või kantsi
sa oma eluõhtul juhtud. Aga ka Magdeburgi Adrian
või Pavia Adrian ei kõla ju pahasti.»
Tüüpiline Arnulf, kellele sellised asjad raasugi
korda ei läinud. Mina olin siis noor ja sellised tegelikult
väheolulised asjad läksid mulle väga korda.
Raputasin pead. Ma ei tahtnud saada Magdeburgi Adrianiks.
«Ma vist siiski tean, kust ma pärit olen. Ma arvan,
et Waiblingeni Adrian kõlab päris
hästi.»
Nädala pärast tõi kuller sõnumi, et
Roomlaste keisririigi vasall Burgundia kuningas oli ilma
pärijateta surnud ning, et keiser Otto III käsul pidin
ma suunduma Paviasse Langobardia kuninga Ottavio IV
käsutusse. Võib vist ette kujutada, millisesse
ootusärevusse ma selle sõnumi kättesaamisel
sattusin. Tundsin end justkui täiskasvanute
«päris» maailma ukselävel olevat. Aga samas
kõlasid mu kõrvus ka keiser Otto
hoiatussõnad inimestest, kes hea meelega mulle pistoda
selga lööks.
3
Rooma keisri tiitlit kandnud frankide ja langobardide
kuninga Karli pojapojad jagasid Issanda Aastal 843 Verduni
linnas oma vanaisa riigi kolmeks. Kolme aasta eest surnud Karli
poja keiser Ludwig Vaga vanim poeg Lothar sai keisritiitli ja
lisaks langobardide ning burgundide vanadele maadele ka frankide
põhialad Austraasia ja Neustria piiril koos keisririigi
pealinna Aacheniga. Vanuselt järgmine Ludwigi poeg
Akvitaania kuningas Pippin oli viie aasta eest surnud ning
Akvitaanias valitses ta poeg Pippin II. Kolmas poeg Ludwig sai
endale impeeriumi idaalad: Saksimaa, enamiku Austraasiast,
Tüüringi, Baieri ja Alemannia. Noorim poegadest Karl
sai Neustria ja süserääniõiguse Akvitaania
kuningriigi üle.
Ludwigi valdustest kujunes välja Teutooni kuningriik,
mille ülikud Ludwigi soo otsasaamise järel
kuningatiitli Saksi hertsogile andsid ning selle suguvõsa
kätte on see jäänud tänaseni. Otto I Suur
lisas oma Teutooni valdustele ka Langobardia alad ning saavutas
vasallivande ka Welfide soost Burgundia kuningalt.
Karli valdused olid küll nime poolest üks Francia
kuningriik, aga tegelikku võimu polnud tema
järglastel ja nende järel selle tiitli endale saanud
Pariisi krahvidel Akvitaania üle kunagi. Akvitaania
hertsogitiitli pärast pidasid lakkamatut sõda Gallia
suured isandad -- Poitou krahvid, Auvergne'i krahvid ja
Gascogne'i hertsogid.
Hoopis õnnetu saatus tabas aga keiser Lothari valdusi.
Tema vanim poeg Ludwig II sai Langobardia kuningaks ja isa
surres ka keisritiitli, noorim poeg, langetõbine Karl,
sai Burgundia kuningriigi. Frankide põhialad ja Aacheni
linn jäid keskmisele pojale Lothar II-le, kelle järgi
neid maid hakati nimetama Lotharingiaks. Ühelgi keiser
Lothari poegadest ei jätkunud aga järglasi kauaks,
enne kui Otto I võttis endale Langobardia kuningatiitli,
oli see valdus muutunud kohalike krahvide ja hertsogite
tülide tallermaaks, vahepeal kaheks lagunenud Burgundias
oli võimule tulnud Welfide suguvõsa, kes selle
Õhtumaa vanima kuningriigi jälle ühendas, ning
Lotharingia oli lagunenud kaheks hertsogiriigiks, mille
senjööriksolemise pärast sõdisid Francia
ja Teutooni kuningad.
Langobardia kuningatiitlit olid pärast Otto I kandnud ka
tema pojad Otto II ja Otto III. Viimane otsustas oma
kolmekümne kolmandal keisriksolemise aastal teha oma
nooremast pojast Ottost Langobardia kuningas. Selleks lasi ta
noormehe Magdeburgist Paviasse tuua ning seal kohaliku keele
selgeks õpetada. Selles vanas langobardide pealinnas
kroonitigi Ottavio IV kaks aastat hiljem kuningaks. Omal ajal
levis arvamus, et keiser Otto kavatses oma noorema poja tarbeks
taastatada Lothari riigi ning ehk hiljem just temale
keisritiitli pärandada...
Waiblingeni Adriani kroonika, XXXIX. 21
Ma ei unusta kunagi Paviasse jõudmist. Oli 1032.
Issanda Aasta novembri algus, ilm oli sel kargel
päikeselisel hommikul hilissügiseselt külm,
hingeõhk oli selgesti näha, maa oli külmunud,
aga must, mulle räägiti, et igal talvel ei tarvitsegi
Pavias lund näha. Langobardia kuningas Ottavio IV seisis
oma uhkes vammuses vana kuningalossi sisehoovi trepil. Alates
sellest hetkest ei suuda ma temast mõelda enam kui
Ottost, vaid ikka ja ainult kui Ottaviost. Kuigi ta sünni
järgi oli ju saksi verd, siis väljanägemiselt
meenutas ta just neid lõunamaalasi. Tal oli oliivipruun
jume, süsimustad juuksed, sile nahk ning tema valged hambad
lausa särasid ta päikesestpõlenud näos.
Kuningas ruttas astmeid vahele jättes trepist alla mulle
vastu ning vaevalt olin ma ennast sadulast maha libistanud, kui
Ottavio mind süleles.
Võimatu on kirjeldada seda tunnet, mis kuuma lainena
läbi mu keha käis. Keegi mäletas mind! Kellelegi
valmistas taaskohtumine minuga heameelt!
«Sa oled suureks kasvanud, Adriano!» teatas
üheksateistaastane kuningas mind lõbusa pilguga
hinnates. Ottavio pani käed mulle õlgadele, «sa
ei kujuta ettegi, kui hea meel mul sind näha on!»
Oh kui hästi ma seda ette kujutasin! Ma ei osanud midagi
asjalikku öelda, ei teadnud, kuidas ma võin
käituda, ja et kas kuninglikku joviaalust on lubatud ka ta
alamatele.
«Mul on ka väga hea meel, mu kuningas»
vastasin ma häbelikult naeratades ja lootes, et kohalik
keel, mida ma õppinud olin, ka enam-vähem
korralikult kõlas. Ottavio oli mind just selles keeles
kõnetanud.
«Jama!» teatas mu kuningas, «kutsu mind ikka
Ottavioks, sina ometi võiksid seda teha, siin ei suuda ma
kedagi teist selles niikuinii veenda. Ma vaatan, et Ravensburgi
Arnolfo on sind hästi õpetanud.»
Ottavio haaras mul käest ja vedas mind enda järel
lossitrepist üles.
«Nii et sa mäletad mind Magdeburgi ajast?»
julgesin küsida, kui olime trepist üles jõudnud
ja mööda üht heledalt valgustatud
võlvkäiku edasi ruttasime.
«Aga loomulikult, kuidas ma saaksingi mitte
mäletada. Sind või Enricot. Mitte mingil juhul! Ja
meie imperaator,» ta pilgutas mulle lõbusalt silma,
«on sinu edusammudest samuti rääkinud, meie
suguvõsa väike kroonik!»
Jõudsime keskmise suurusega söögisaali,
mille suure laua ääres sõid siin-seal
relvakandjad. Nad kõik tõusid meie sisenemisel
püsti, aga kuninga käeliigutus sundis neid tagasi oma
tegevuse juurde. Ottavio vedas mind laua keskele ja pani enda
kõrvale istuma.
«Sa hakkad istuma mu paremal käel, teisel pool
istub mu kuninganna,» ta naeratas. Samal hetkel toodi meile
ette kerge hommikueine.
«Sa oled abielus?» küsisin imestunult.
«Aga loomulikult, juba üle aasta. Sulle polegi
öeldud? Isa valis mulle naiseks Benevento vürsti
tütre Bianca, ta on küll minust neli aastat noorem,
aga ootab juba meie esimest last.» Ottaviole valmistas
selle teate väljaütlemine ilmselgelt uhkust. Ma
teadsin, et Teutoonide kuningas Heinrich II oli abielus
Franconia hertsogi tütre Agnesega ning et neil oli juba
kolm poega sündinud, kes küll kõik üsna
haiglased ja viletsa tervisega olid. Fakt, et ka Ottavio oli
naisemees valmistas mulle korraga rõõmu ning
mingit kadeduse ja kurbuse vahele jäävat tunnet.
Pärast hommikueinet esitleti mulle kuninganna Biancat,
kes oli samuti tumedate juustega minust veidi pikem ja hetkel
üsna jämeda keskkohaga neiu. Seejärel näitas
Ottavio mulle oma kuningalossi; kui olime jõudnud
peatorni lahtisele vaateplatvormile, küsis Ottavio mult
äkki:
«Kui täpselt sa üldse tead, miks sind just
nüüd siia toodi?»
«Keiser Ottavio selgitas mulle omal ajal, et kui ma
teadmised kroonikakirjutamisest olen omandanud, siis pean ma
õukonnas oma ameti teist poolt õppima.
Õppima inimesi jälgima, nende käitumist ette
aimama ja selgitama ja... ja ma loodan, et pistodast ei saa mu
töövahendit?»
«Sellist plaani minul küll pole, imperaator
kinnitas mulle, et sinust peab tulevikus saama minu
nõuandja. Ja ei midagi hullemat,» Ottavio
muigas.
«Ja mis saab pärijateta Burgundia troonist?»
Ma eeldasin üsna õigesti, et see surm oli
käivitanud sündmused, mis tasapisi hoogu kogusid.
«Päris nutikas, aga õukondlane peab oskama
nii tähtsale teemale ettevaatlikumalt ja
umbmäärasema jutuga läheneda. Meie imperaator on
andnud Burgundia saatuse otsustada Püha Isa Giovanni XIX
kindlatesse kätesse. Eelmise paavsti Benedetto VIII ajal,
kes muide oli ta vanem vend, oli Giovanni või ilmaliku
nimega Romano Roomas senaatoriks ja konsuliks. Giovanni ja
kadunud Benedetto vanim vend on Tuscolo krahv Alberico, kes
praegu oma püha venna kõrval Roomat valitseb.
Tuscolani suguvõsa on sõprussuhetes mu isaga ning
valitseb Roomas õigupoolest tema armust. Seega on
üsna selge, et Giovanni annab Burgundia sellele, kellele
meie imperaatori sõrm osutab.»
Siit tornitipust oli kogu Pavia linn näha. Vaatasin
selle massiivseid müüre ning küsisin: «Ja
kellele tema sõrm siis osutab?»
«Üsna kindlalt minule. Isa kavatseb oma impeeriumi
keiser Diocletianuse laadis asevalitsejate vahel ära
jagada, teisiti pole sellist riiki võimalik juhtida,
ütleb ta. Enrico peaks saama lisaks Teutooni aladele ka
Lotharingia, minule on määratud Langobardia ja
Burgundia. Isa ise jääb valitsema Dalmaatsias ja
Kreekas.»
«Ja paavst on vahelüli vaid moe
pärast?»
«Just, see on meie imperaatori poolt geniaalne
käik, kuna tegelikult võiks ta ise uue Burgundia
kuninga määrata, aga tema tõelise
rüütlina annab otsuse tegemise püha kiriku
kõige autoriteetsema vaimuliku, jumala maapealse asemiku
kätte.»
«Ja mis nüüd siis edasi saab?»
pärisin nõutult.
«Burgundia pealinnas Arles'is teeb paavst kuu aega
pärast jõule oma otsuse teavaks, sinna peaks
kogunema kõik võimalikud pretendendid. Ja seal
võib üsna palavaks minna. Ka meie läheme
sinna.»
Järgnevatel päevadel ei jäänud ma oma
kuningast kordagi maha, saatsin teda
kõikvõimalikel tseremooniatel, kokkusaamistel
tõrksate vasallidega ning seejärel korraldatud
uhketel söömaaegadel. Mulle tundus, et
millegipärast usaldas Ottavio mind poliitilistes
küsimustes rohkem kui kedagi teist. Mina poleks küll
usaldanud praktiliselt võõrast poissi, kellega
mõne aasta eest paar kuud koos koolis on käidud. Aga
ju arvasid keiser ja kuningas, et minu tänulikkus, et nende
sugu mind nagu kutsikat teepervelt üles oli korjanud, minu
ustavuse tagab. Iseenesest arvasid nad muidugi
õigesti.
Ottavio suhtus minusse ka vabal ajal nagu armsasse
lähisugulasse ja südamesõpra, mitte nagu
poliitilisse salanõunikusse, kes pealegi veel mingit
nõu anda ei mõistnud. Me käisime koos
ratsutamas ja jõime õhtuti koos veini ning ma
kahtlustan, et tema mahitusel sokutati mulle ükskord kaela
isegi minust umbes viis aastat vanem teenijatüdruk, kes
mind lauast minema aitas, kui ma ühel õhtul liiga
julgelt üht kanget veini olin joonud. See naine, nimeks oli
tal vist Angelica, aitas mind mu kambrisse ning hakkas mind
kiirustades lahti riietama. Ma olin võrdlemisi täis
ega suutnud miskit tarka teha ega öelda, mäletan vaid,
et tundsin ennast äärmiselt totakalt. Angelica
igatahes teadis, mis teha tuleb, ka mina teadsin teoreetiliselt,
Magdeburgis olin ma igasugu asju näinud, kuigi ma midagi
sellist varem ise teinud polnud. Ravensburgis praktiliselt
ühtki ea poolest ligilähedaseltki minuvanust
tüdrukut ei olnud, seega olin ma kuni selle hetkeni
süütu.
Angelica riietas mind lahti ning teinud sedasama endaga ronis
mulle peale, püüdes minu käsi tema rindu
masseerima panna. Miskipärast jättis see mind aga
täielikult külmaks, mis oli kummaline kõigi
nende juttude põhjal, mida veidi vanemad poisid
Magdeburgis olid rääkinud. Ma ei tundnud absoluutselt
mingit erutust ja nii purjus ma nüüd ka ei olnud!
Minus süvenes tunne, et midagi on väga valesti. Ka
Angelicale hakkas vist asi kahtlane tunduma, igatahes
tõmbas ta mind istuli ning surus mu näo oma
jalgevahesse, ilmselt siis heas usus, et see mind üles
kütab. Paraku läks vastupidi, sest tema jalgevahest
mulle ninna tunginud vanaks läinud kala haisu meenutav
lõhn keeras kõik mu kõhus segamini ja enne
kui ma millestki aru sain, olin kogu rikkaliku
õhtusöögi ja kalli veini välja
oksendanud.
Mis edasi juhtus, ma õnneks ei mäleta. Igatahes
oli hommikuks kõik koristatud ning Angelicat ma
lähimatel päevadel lossis ei näinud. Kui ma teda
mõne päeva pärast vilksamisi nägin, ei
teinud me kumbki nägu, et teineteist tunneksime.
Õnneks ei maininud ka Ottavio seda intsidenti kunagi
poole sõnagagi, kuigi ma olen üsna kindel, et ta
toimunust teadlik oli.
Novembri keskel tõi kiirkuller Roomast sõnumi,
et paavst Johannes XIX oli novembri algul ootamatult surnud.
Olime Ottavioga mõlemad üsna nõutud ja
ootasime Spalato kullerit, kes saabuski nädal hiljem, olles
samas ka Rooma sündmuste osas paremini informeeritud.
Pärast vestlust keiserliku kulleriga kutsus Ottavio mind
enda juurde ning sõnas:
«Meie imperaator on oma plaane muutnud. Ja seda
põhjusel, et Rooma rahvas on endale uue paavsti valinud.
Benedetto IX, loomulikult Tuscolani suguvõsast.
Loomulikult teab ta üldjoontes, et püsib oma
pühal ametikohal vaid senikaua, kuni talitab meie isa
juhiste järgi. Ikkagi soovib imperaator, et me
mõlemad kohe Rooma suunduksime ja uue kirikuisaga
tutvuksime ja talle võimalikult soodsa mulje jätaks.
Sinule on isal eriline ülesanne,» Ottavio irvitas ja
jätkas: «ta soovib nimelt, et sa uue paavstiga
isiklikult sõbraks saaks, see kindlustaks meile soodsa
otsuse antud küsimuses, aga oleks kasulik ka sinu edasist
karjääri ja kõiki tulevasi arenguid silmas
pidades, kuna näib, et see Benedetto IX jääb
ametisse aastakümneteks.»
Ma ei saanud millestki aru.
«Kuidas ja miks peaks õnnestuma minul saada
sõbraks Rooma paavstiga?! Kas kedagi talle eakohasemat ei
leidu?» küsisin üsna õnnetult.
Selle mõtteavalduse peale puhkes Ottavio valju
häälega ja üsna ohjeldamatult naerma, paljastades
oma helevalged hambad. Kui ta lõpuks jälle
rääkida sai, ütles Langobardia kuningas:
«Kedagi eakohasemat on antud olukorras raske leida.
Tuscolo krahv Alberico lasi roomlastel uueks paavstiks valida
oma kaheteistaastase poja Teofilatto. Saad sa aru, Adriano, uus
paavst on sinust aasta noorem!»
Ning pärast hetkelist pausi lisas ta: «Ja minu
saamine Burgundia kuningaks sõltub nüüd mingil
määral ka minu uuest nõuandjast.»
4
Meie Õnnistegija sünnist polnud veel
möödunud tuhandet aastatki, kui Püha Peetruse
Patrimooniumi valitsemine täiesti kõlbmatute
inimeste kätte anti. Kui ristirahvas oli hukka minemas,
siis näis, et kristliku maailma pea näitab isiklikult
ette, kui sügavale pattu on võimalik langeda. Rooma
peapiiskopiks said neil sajandeil ilma kirikliku kasvatuseta
ilmalikud aadlimehed, kellega manipuleerisid Rooma linna
vägevad patriitsid. Paavstid pidasid armukesi ja muutsid
Lateraani palee sageli Rooma linna suurimaks
lõbumajaks...
Üheksanda ja kümnenda sajandi paavstid pidid tihti
taluma oma isandate, võimsate Rooma senaatorite alandusi,
need vangistasid neile ebasobivaid kirikuvürste ning isegi
tapsid neid Jumala viha kartmata. Sel ajal juhtus sageli nii, et
kui rivaalitsev Rooma ülik ei olnud valitud paavstiga
rahul, kogus ta Rooma vaestest endale väe ning tungis
Lateraani lossi ja värvis selle uhked marmortrepid
veriseks... Rooma peapiiskopi koht oli neil aegadel
tüliõunaks kahe võimsa suguvõsa
Tusculumi krahvide ja Toscana markiide vahel.
Juhtus, et paavstikojas saavutasid suure mõju kaks
õde, lõbunaised Marozia ja Theodora. See
mõju püsis nende rikkusel, ilul ning poliitilistel
ja armuintriigidel. Püha Peetruse mitra muutus auhinnaks
nende armukestele. Jeesuse Kristuse vikaari ametit pidasid
Marozia sohikust poeg, pojapoeg ja pojapojapoeg. Marozia vastu
astusid välja tema häbitu poeg ja vend, kes siis oli
paavstiks. Nad sulgesid ta vangitorni, kus ta veetis oma
viimased elupäevad.
Marozia pojapoeg Octavianus sai paavstitroonile
kaheksateistaastase noorukina. Ta ütles lahti oma ametile
kohasest riietusest ja tegevustest, Johannes XII nime all
ülemhingekarjase
ametis olev mees riietus hoopis sõjapidajaks ning
valas ohjeldamatult verd, süütas Roomas maju,
jõi ohtralt veini, pidas jahti ning mängis raha
peale. Ta müüs avalikult kirikuameteid ning soovis
tõsta au sisse Jupiteri ja Veenust. Oli teada, et ta elas
avalikult kokku Rooma ülikute naistega, rikkudes niimoodi
pühasid abielusidemeid, Lateraani palee muudeti tema ajal
lõbunaiste kooliks. Johannes XII oli kuulus selle
poolest, et armastas vägisi võtta neitsisid ja
leski, kui need tulid palveränduritena Rooma, et Püha
Peetruse haual palvetada. Seda tehes langesidki nad Peetruse
ametijärglase vägivalla ohvriks, mis pandi toime otse
Püha Apostli haual.
Ükskord külastades üht oma armukest, saabus
koju selle mees, lugupeetud Rooma patriits, kes peksis paavsti
läbi ning viskas oma maja aknast välja. Selle patuse
külaskäigu tagajärjel saadud vigastustesse
Johannes XII järgmisel päeval suri. Jumala tahtel, ei
saa ma märkimata jätta, oli just see paavst Roomalaste
impeeriumi taastaja Otto I Suure keisrikskroonija...
Issanda Aastal 1018 Pavias peetud kirikukogul keelas paavst
Benedictus VIII kõigil vaimulikel ära abiellumise ja
armukeste pidamise, mis kõiki sügavalt kurvastas,
kuna varem olid nad harjunud seda ikka tegema...
Waiblingeni Adriani kroonika, XXI. 5
Me jõudsime Rooma teise jõulupüha
piduliku missa ajaks, mida viis läbi Tema Pühadus
Paavst Benedictus IX isiklikult. Püha Peetruse kirik oli
roomlasi ja kaugemalt tulnud palverändureid puupüsti
täis, aga Ottavio ja mina trügisime sellest hoolimata
ettepoole. Jõudsime esiritta just missa lõpuks.
Sel hetkel nägingi ma esimest korda elus Rooma paavsti. Ja
just seda paavsti. Benedictus IX oli riietatud valgesse
kuldääristustega rüüsse ning ta kandis ka
kõrget tiaarat. Kui paavst püsti aidati ning ta
kirikust lahkumisel korraks näo rahva poole
pööras, nägin, et ta oli erakordselt ilusa
näoga minust ehk veidi lühem poiss. Minust käis
läbi mingi kummaline värin. Instinktiivselt vaatasin
kohe enda ümber, et näha kas nii ebareaalne vaatepilt
nagu lapspaavst ka teistes hämmingut tekitab, aga
näis, et roomlased on oma hingekarjasega igati rahul.
Vaatasin tagasi paavsti poole, miskipärast oli ta
kõndides kuidagi ebakindel ning ta silmavaade oli
üsna hägune. Kui esimest sai raske tiaara
süüks panna, siis teist kindlasti mitte.
Kui paavst kirikust lahkumiseks meist möödus,
tungis mulle ninna kole alkoholihais, hiljem sain ma teada, et
Benedictus IX oli selleks ajaks juba rohkem kui
ööpäeva järjest pidutsenud ja joonud.
Paavsti kantselei asjaajaja sõnul pidi meie
vastuvõtt toimuma järgmise päeva hommikul
Lateraani palees, aga juhtus nii, et kui me hommikul paleesse
jõudsime teatas kimbatuses olev kantseleiametnik, et
vastuvõtt jääb Püha Isa haigestumise
tõttu ära. Kuna nii Ottavio kui mina
mõistsime, mislaadi haigus see on, tekkis kuningal
mõte, et tuleks eraviisiliselt paavsti juurde
pääsemiseks kasutada inimesi paavstikantseleist, kes
said raha ka Pavia kuningakassast. Ottavio arvas, et on parem,
kui ma üksi paavsti ruumidesse hiilin ja nii leidsingi ma
ennast teise jõulupüha ennelõunal hiilimas
mööda salakäiku paavsti ruumide poole.
Heledast kivist seinu katsid saratseeni päritolu vaibad
vaheldumisi Tusculumi krahvisoo vappide ja relvadega.
Lõpuks jõudsin juhatusi meeles pidades vaibaga
eraldatud ukseava juurde, mille taga pidi algama paavsti
puhkeruum. Kuna seest kostus kummalisi hääli, piilusin
ettevaatlikult vaibanurka üles tõstes sisse. Ruumis
oli kümmekond inimest.
See «ruum» oli tegelikult paras väike saal.
Heleda marmoriga kaetud seintel veiklesid kesktalvise
hommikupäikese kiired, märkasin, et saalil oli
tõesti palju aknaid, mis ühele tumedate toonide ja
väheste ning väikeste akendega harjunud
põhjamaalasele kuidagi paljastav tundus. Saalis oli ilma
silmatorkava süsteemita laialipillutatud mitmeid madalaid
magamisasemeid, riideid vedeles siin-seal, justkui oleks need
kiiruga seljast kistud.
Tasaste oiete ja ähkimise saatel harrastas see seltskond
tegevust, mida ma siiani olin harjunud äärmiselt
ebamoraalseks ja jumalavallatuks pidama. Need nooremapoolsed
inimesed olid saali põrandal ja magamisasemeil enamasti
paarikaupa ametis asjaga, millest minu ajal avalikult ei
räägita, kuigi nagu ma hiljem vend Gianfrancolt
kuulsin... aga ei ole mõtet ette rutata, mõtlemise
ja meenutamise lõbu kaob ära, kui mõte
sihitult edasi-tagasi visklema hakkab, kõige
naudingurikkam on siiski mõtelda sündmuste peale
järjekorras, vähemalt on nii minu puhul.
Enamik ruumisolijaid tundusid olevat mõned aastad
minust vanemad, seal oli nii noormehi kui neiusid, loomulikult.
Suurem osa neist ei kandnud üll ühtki riideeset. Ometi
olin ma selleks ajaks maailma mitmepalgelisusest juba
sedavõrd aru saanud ja sellega harjunud, et ma väga
üllatunud polnudki, mingil määral loomulikult
olin, aga rohkem tegi see vaatepilt mulle nalja. Kui juba
paavstilossis midagi sellist toimub, pole ime, miks nii paljud
viimase paarikümne aasta kroonikatest hukatusest ja
veeuputusest räägivad.
Minu irvituseks kõverdunud suu vajus aga
täielikus hämmingus lahti, kui ma ühes noormehes
paavst Benedetto IX enese ära tundsin. Minu üllatuse
tegelik põhjus võis aga olla hoopis tõigas,
et Benedetto oli loomaasendis vahekorras ühe
mustajuukselise ja üsna tuttava näoga poisiga. Nojah,
muidugi, kuigi poiss oli all ja paavst peal, tundsin ma temas
ära ühe kooripoisi, keda missa ajal Püha
Peetruses näinud olin. Kummalisel kombel ei tundunud nende
vahekord kuidagi eemaletõukav või
jälestusväärne, nagu meie püha usk on
püüdnud õpetada. Pigem tundus see huvitav ning
minu kehast käis soojalaine läbi.
Kuna sellises olukorras oli ruumisisenemine täiesti
mõeldamatu, jäin oma mugavasse peidupaika ootama.
Kuna seltskond üsna ilmselt ka purjus oli, siis polnud ime,
et nende jõud rauges ning nad vaikselt une ja oimetuse
vahelisse tardumusse langesid. Ootasin igaks juhuks veel veidi
aega ning sisenesin siis hiirvaikselt. Olin ühest Arnulfi
tohutust arhiivist pärit papüüruserullilt
lugenud, kuidas valitsejate nõunikud sageli ka nende
salamõrtsukatena peavad töötama, ning tahtsingi
nüüd põnevuse pärast proovida, kas mul
õnnestub seal nii vaikselt liikuda, et keegi üles ei
ärka. Ja nii ma seal siis keskpäevaste Rooma
päikesekiirte käes luurasingi ning inimesi ja
ümbrust silmas pidasin. Saalist läksid mitmes suunas
koridorid, mõnedesse sissepääs kaetud vaibaga,
mõnedesse mitte. Uurisin tasahilju neid koridore ning
avastasin, et üks vaibaga eraldatud võlvkäik
viis pisikesse magamisruumi, mida, nagu laialipillatud riiete
järgi arvata võis, kasutas ilmselt paavst ise.
Mu peas hakkas tekkima mingi hämaravõitu ja mitte
eriti selgepiiriline plaan, igatahes läksin ma tagasi
saali, võtsin paavstil õrnalt õlgade alt
kinni ning hakkasin teda mööda põrandat tema
eraruumi poole vedama. Magajatest ei reageerinud kergele
lohistamishelile keegi, vaid Benedetto ise pomises midagi
läbi une. Kuigi tema pomin oli Rooma dialektis, leidsin ma
oma rõõmuks, et see Pavias kõneldavast
palju ei erinegi. Lõppeks oli mul ju ülesanne
täita: saada sõbraks selle poisiga, Rooma
paavstiga.
Ma vedasin ta magamisruumi ning tõstsin kuidagi
voodisse ja kuna ta oli ihualasti, siis tõmbasin ka mingi
õhukesest riidest lina talle peale. Hoolimata talvisest
ajast, oli siin palees üllatavalt soe. Mul oli plaanis
jääda siia selle ilusa poisi und valvama ja ootama,
millal ta ärkab. Ja nii ootasin ma seal kokku
õhtuni.
Minu pika ja ebatraditsioonilise vigiili algusest võis
olla möödas paar tundi, kui kuulsin saalis mingit
häält ning hiilisin vaikselt vaiba taha vaatama.
Põrand ja magamisasemed olid endiselt täis
poolpaljaid noormehi ja neide, kes oma sügavat veiniuima
välja magasid. Nende vahel hiilis ringi aga üks
erakordselt kummaline kuju. Üleni musta azagouki sametisse
riietunud kiitsakas punaste juustega ning kummalisse grimassi
moondunud näoga kogu kummardus järgemööda
kõigi magajate kohale, vangutas teatraalselt pead,
immiteeris vahel liigutusi, mida need magajad paari tunni eest
olid sooritanud ning naeris võikal häälel, mis
ilmselt oligi paavsti magamiskambrisse kostunud. Kondiste
sõrmede vahel mudis ta väikest vilepilli, mille ta
mõneks hetkeks huultele tõstis, et sellest
ühe või kaks kummalist nooti kuuldavale tuua.
Jälgisin teda ilmselt just selliseks otstarbeks vaipa
tehtud august. Järsku too õuduse kehastus
võpatas ning pööras oma saatanliku näo
otse minu suunas, tardusin paigale. Mõistus ütles,
et ta ei saa mind näha ega mingil muul moel mu olemasolust
teadlik olla. Ometigi võin vanduda, et ta liigutas
justkui hoiatades minu suunas oma kondist nimetissõrme
ning, pöördudes siis välkkiirelt paavstiga
vahekorras olnud kooripoisi kohale, tõstis vilepilli
suule ning tegi justkui puhumisliigutuse. Noot tuli aga seekord
välja hoopis iselaadne. Magav kooripoiss võpatas
unes, ta keha värises ning jäi siis lebama.
Salapärane vilepillipuhuja aga vaatas
võidurõõmsa näoga minu poole ning
jooksis siis saalist välja. Ootasin igaks juhuks veidi aega
ning läksin siis kooripoissi uurima. Ta lebas külili,
suu lahti, näol valugrimass ning ta kaelast paistis
kuklapoolel välja väike imepeenike ora.
Võpatasin ja kuulsin siis kuskilt kaugusest sedasama
võigast naeru, mis oli hetke eest kõlanud siin
saalis.
Ruttasin tagasi paavsti magamiskambrisse, teadmata, mida
selles palees toimuvatest veidratest sündmustest arvata. Ja
niimoodi ma seal oma segaste tunnete ja mõtetega istusin
ning valvasin Jeesuse Kristuse vikaari und. Mõtlesin ka
selle peale, mida ma enne saalis näinud olin.
Mõtlesin ka selle peale, mis oli minu ja Angelica vahel
toimunud. Kuna keiser Otto käsul oli Arnulf mulle kreeka
keelt õpetanud, teadsin ma paari loetud manuskripti
põhjal väga hästi, mida tähistatakse
sõnaga «paiderastia» --
poistearmastust. Teadsin ka, et paganlikus Kreekas oli see
ühiskonna poolt igati lubatud. Ning kuigi Moosese raamatud
keelasid omasooliste ühteheitmise, oli seda Rooma
allakäigule järgnenud sajandeil ikka ette tulnud.
Mõnel pool, eriti Vahemeremaades suhtuti sellistesse
inimestesse üsna ükskõikselt, põhjas aga
keelasid vanad germaani barbarite seadused sellise suhte
kompromissitult ära.
Aga et mina võiksin olla selline, keda tüdrukute
asemel huvitavad poisid, see polnud mulle varem pähe
tulnud. Igatahes ei tundnud ma selle mõtte ees mingit
jälestust või vastikust. Ma vaatasin minu ees
magavat paavsti. Benedetto oli kergelt lokkis kuldpruunide
lühikeste juustega, tema nahk oli kastanpruunikalt
tõmmu, ma võtsin talt ettevaatlikult lina pealt
ning vaatasin teda. Ta käsivarred, jalad ja rind olid
karvadeta. Kogusin tükk aega julgust ning lõpuks
libistasin oma sõrmeotstega üle ta käsivarre,
tundsin otsekui välgutabamust ning mõnutunnet,
millist kunagi varem polnud kogenud. Kogusin end veel ja
libistasin peopesaga üle magaja rinna, siis viisin käe
alla kõhule, kogu mu keha surises magusalt, ma tundsin
ennast kohutavalt hästi... kuni voodipeatsist kostus:
«Mis? Mida?»
Võpatasin ning tõmbasin hirmunult käe
tagasi. Rooma paavst ajas ennast voodis istukile, seda tehes
mänglesid kõhu- ja rinnalihased ta kastanpruuni naha
all nii, et pidin seda nähes peast ogaraks minema.
Näis, et Kristuse ülemkarjane oli end täiesti
välja maganud. Haarasin ta käe ja suudlesin seda.
«Kes sa oled?» küsis paavst kesk-Itaalia
dialektis.
«Adriano Waiblingenist, Teie Pühadus, Langobardia
kuninga Ottavio kroonik ja nõuandja,» vuristasin oma
Pavia hääldusega.
«Võid mind nimepidi kutsuda, tiitlid on nondele
lollidele,» sõnas paavst.
«Mis nime pidi? Benedetto või
Teofilatto?»
«Benedetto. Lõppeks valisin ma selle nime endale
ise, kui mind paavstiks karjuti. Kuidas sa siia
sattusid?»
«Ma tulin... sind otsima, minu kuningas soovis, et me
vestleksime Burgun...»
«Poliitika on igav,» teatas Benedetto, «nagu
ka kirikuasjad, nagunii olen ma vaid nukk, keda mu isa
nööridest tõmbab. Aga sellest olen ma aru
saanud, et mida vähem neisse asjadesse oma nina toppida,
seda rohkem elupäevi jumal annab,» ta tegi grimassi,
aga lõi instinktiivselt risti ette, «ja mida sa siin
enne üldse tegemas olid...?»
Värvusin näost punaseks.
«Ei miskit erili...»
«Milleks häbeneda, kui see meile mõlemale
meeldib...,» seda öelnud võttis Benedetto mu
käe, viis selle tagasi enda rinnale, tundsin, kuidas ta
rinnanibu kõvaks muutus. Tema soe ja jumalikult sile nahk
ajas mind hulluks. Benedetto tõstis oma jalad üle
voodiserva ning tõmbas mind ligemale. Ta hakkas mind
lahti riietama, kui ta sellega valmis oli saanud panin oma
käed ta reitele ning nihkusin lähemale. Võtsin
kätega ta tagumikust kinni ning surusin oma
hõõguva näo ta kõhu vastu, oma rinna
vastas tundsin ta jäigastunud suguelundit...
Üsna võimatu on seda tunnet, seda mälestust
kirjeldada. Võib ju füüsilist tegevust
kirjeldada, ja ma valetaksin, kui väidaks, et see meeldiv
ei olnud või et ma seda nüüd, aastakümneid
hiljem pisimateski detailides ei mäletaks. Muidugi
mäletan: kui mitmeid kordi olen ma ennast tagasi
mõelnud sellesse süütusse ja puhtasse
noorusaega, kui me vaid oma lõbuks elasime ja meie
valikud tegelikult siiski nii lihtsad olid... Aga puhtalt
füüsilise lõbu kirjeldamine ei annaks asjast
õiget pilti, see ei annaks mingit ettekujutust selle
tunde suurusest ja sügavusest. See, mis Benedetto ja minu
vahel juhtus, oli armastus esimesest silmapilgust. Ja samas oli
see armastus surmani. Surm muidugi hakkas seda armastust igal
sammul märgistama. Alustades kasvõi tollest nimetust
kooripoisist.
Kui me pärast seda kirglikku ühteheitmist higiste
ja õnnelikena voodis lebasime, olin ma kuidagi eriti
kindel, et ka Benedetto jaoks oli see midagi teistsugust, mitte
nagu kooripoisid tema orgiatel. Nagu hiljem selgus, osutus mu
tunne õigeks. Kuigi see oli nii kirjeldamatult
mõnus, jäid varasema õpetuse poolt
sisseharjutatud mõttemallid mind veidi painama.
«Benedetto,» ma panin oma higise käe tema
kõhule, «see, mida me tegime, on ju Püha Kiriku
järgi patt?»
«Jah, aga see kirik on noorem kui inimsugu. Ja see
tegevus on inimsoole täpselt sama loomulik kui mehe ja
naise ühteheitmine. Kui meile naisterahvaga olla ei meeldi,
kas me peaks siis terve elu sellepärast kannatama? Ja kui
see meile mõlemale meeldib,» ta pigistas mu
kätt, «miks siis lasta ennast segada usust, mis laseb
sel maailmal nii hukka minna, et minusugusest saab Jumala asemik
maa peal?»
Tollal olin ma veel aus kristlane, mul ei olnud siis veel
põhjust vihata. Ometigi...
«Ja näiteks saratseenide juures on poistearmastus
täiesti lugupeetud,» jätkas Benedetto, «kui
nende riik veel ühtse valitsemise all oli, paarsada aastat
tagasi, siis pidas kaliif Harun al-Rašid oma Bagdadi palees
suisa eraldi sellise väljaõppe saanud noormeeste
gruppi, kes õukonnas vajadusel esinesid, neid kutsuti
mukhannathideks. Tollane õuepoeet Abu Nuwas on
nende kohta armastusluulet kirjutanud. Ma olen lugenud ühte
Albarracinis tehtud tõlget... Hiljuti käis minu ees
kauge Ghaznaviidi emiiri Masudi saatkond -- tema noored
sõjapealikud, seldžuki soost vennad Togrulbek ja
Tšagibek, kes samuti hea meelega omavahel ja minuga
ühte heitsid...»
Benedetto jutt katkes, sest tuulispasa hooga saabus ruumi
hiiglasekasvu kõhukas uhketes riietes mees. Nähes
meid kõrvuti ilma ühegi katteta voodis lebamas,
moondus ta nägu kohutavaks raevugrimassiks. Pidades mind
ilmselt mingiks kohalikuks alamat sorti noorukiks,
pöördus ta paavsti poole ladina keeles:
«Veinist ja tüdrukutest jääb sulle ikka
veel väheks, hukkaläinud roojane loom! Kes see lipakas
veel on?»
«See on Langobardia kuninga Ottavio IV nõunik ja
kroonik Hadrianus Ghibellinus, ta saab kõigest
suurepäraselt aru, isa,» vuristas Benedetto.
See hiiglane oligi siis kõikvõimas Tusculumi
krahv Albericus III, kes valitses keiser Otto armust kogu
Püha Peetruse Pärusmaad. Mulle ei antud aga hetkegi
aega mõttemõlgutusteks, sest krahv Albericus
haaras meie all olevast linast kinni ja tõmbas meid
ühe ropsuga püsti.
«Pange ennast riidesse, väikesed
värdjad!» seda röögatanud virutas ta oma
poja pikali. Me panime end kiiresti riidesse, mispeale krahv oma
pojale uue hoobi andis. Benedetto kukkus toanurka ja
tõstis käed pea kaitseks.
«Ja sina, sohikust värdjas, oled selle libuga paras
paar,» seda öelnud valmistus krahv mullegi hoopi
andma, Benedetto, nähes seda, hüppas püsti ja
püüdis oma isa kätt peatada, aga see tohutu
kindas rusikas peatus enne, kui ta poeg selleni jõudis,
Tusculumi Albericus jõllitas ilmselgelt üllatunult
ukseava minu selja taga. Siis kogus ta end kiiresti, ning andis
minule mõeldud hoobi hoopis oma pojale. Seejärel
astus ta oma pikali kukkunud pojale tähelepanu
pööramata minust mööda ning laskus siseneja
ette põlvili ja suudles selle sõrmustes
kinnastatud kätt. Ma pöördusin ümber, et
näha, kes oli see siseneja, kelle nähes võis
peksta Rooma paavsti, aga ei tohtinud teha sama Langobardia
kuninga kroonikakirjutajaga.
Uksel seisis Roomlaste keiser ja Maailma Isand Otto III.
5
Roomlaste imperaatori Otto III eraelu ei alanud
õnnelikult, kui mitte arvestada lapsepõlve ema ja
vanaema asevalitsuse all. Kui Otto III kroonimise järel
otsustas alaliselt Rooma jääda ning oma residentsi
Aventinusel sisse seadis, oli see suureks pettumuseks tol ajal
linna valitsenud Crescenzi perekonna peale Crescentiusele. Kui
Tuscolani suguvõsa oli tuntud Saksi dünastia
taotluste toetajana Langobardias ja Roomas, siis Crescenzid
leidsid, et imperaator Otto ja tema südamesõber ning
õpetaja paavst Silvester II soovivad korraldada mingit
Teutooni-Romania vandenõud Rooma patriitside vastu ja
neid kõrvale tõrjuda. Alust võis neil olla
selleks kahtluseks sellevõrra, et keiser tõesti
Konstantinoopoli õukonnast ja kommetest lugu pidas ning
neid Lääneski juurutada lootis. Tegelikult soovis aga
ka konsul Crescentius sõlmida liitu Saksi soost keisri
vastu Konstantinoopoli basileusega...
Pärast pikka sõda keiser Otto ja Crescentiuse
vahel andis Jumal võidu keisrile ning Crescentius tapeti,
kuigi talle oli lubatud keiser Hadrianuse mausoleumist, kus ta
oli end kindlustanud, eluga lahkuda. Varsti pärast seda
armus noor keiser Crescentiuse nooresse lesesse Stephaniasse,
kes oli aga tõotanud oma mehe surma eest kätte
maksta. Ometi nõustus Stephania hakkama imperaatori
armukeseks. Ning kui keiser piirast üht kindlust
Patrimooniumi põhjaosas, proovis armuke teda
mürgitada, mille järel naine Rooma pages, kus senaator
Ptolemaiose ümber olid koondunud keisriga rahulolematud
rahvahulgad. Roomas mürgitas Stephania ka keisri
õpetaja paavst Silvesteri.
Keisri tervis pidas aga Jumaliku Ime läbi mürgile
vastu ning Maailma Isand tervenes. Ta lasi kättemaksuks oma
õpetaja surma eest Stephania hukata ning vallutas Rooma
linna, kust ta oli viimasel korral pidanud häbiga
põgenema, ja surus vastased maha.
Keisrile oli aga see linn vastikuks muutunud ning ta andis
Rooma ja paavstitooli Tusculumi krahvide valitseda, kes tegid
seda keisri vasallidena. Varsti pärast seda asus keiser
ehitama endale paleed Spalatosse Aadria mere ääres
ning võttis naiseks Romania printsessi Zoe, aga
räägiti, et hoolimata sellest õnnelikust
abielust oli keisril Teutoonimaal ja Langobardias mitu armulugu,
aga et neist mõni vilja oleks kandnud, pole teada...
Keisri, kes laskis ennast kutsuda Jeesuse Kristuse teenriks,
Apostlite teenriks, Roomlaste keisriks ja Maailma Isandaks,
iseloom oli keeruline. Seda kujundas kindlasti oluliselt tema
armastatu osutumine mürgitajaks ning ta õpetaja ja
parima sõbra mõrtsukaks. Samas sai keiser sellest
üle ning laiendas oma impeeriumit ja valitses seda veel
üle kolmekümne aasta.
Waiblingeni Adriani kroonika, XXXIV. 31
Keiser Otto III seisis ukseavas ja kortsutas kulmu, krahv
Albericus põlvitas tema ees, langetatud päi. Otto,
kes ei jäänud kasvult ja õlgade laiuselt
Tusculumi krahvile sugugi alla, lükkas Albericuse
kõrvale, nii et see äärepealt tasakaalu oleks
kaotanud, ning ruttas minust mööda, aitas
pikalilöödud paavsti püsti ning selle ette
põlvili laskudes suudles Benedetto kätt.
Hämmastunud paavst rohkem rutiinselt kui sellest aru saades
tegi keisri langetatud pea kohal õnnistava žesti.
Ennast püsti ajanud krahv puhises tigedalt.
«Krahv Alberico, oodake alumises audientssaalis. Ja
sina, Adrian, mine kõrvalsaali, sinuga räägin
ma teisena.» Esimene lause oli öeldud kohalikus
dialektis, teine põhjateutooni keeles.
Ilmselge solvangu osaliseks saanud Tusculumi krahv, kes ka
teutooni keelest aru sai, lahkus kerge peanoogutusega. Mina
suundusin tuttavat koridori mööda saali poole, leides
end mõtisklemas selle üle, kas hommikuse orgia
osalised on sealt juba lahkunud. Põrand ja magamisasemed
olidki tühjad, ruumi oli koristatud ja tuulutatud. Akna
ääres seljaga minu poole seisis keegi. Punase-
mustakirju rüüs võõras pööras
ümber ning ütles kummalise ja erakordselt
võõra kõlaga keeles, milles ma teatavate
raskustega ometi Pavias ja Roomas kõneldava keele
ära tundsin:
«Tere, Adriano!»
«Tere,» vastasin kõheldes ning sammusin
lähemale.
«Mina olen Gianfranco... hmm... Grottaferratast. Ma olen
su... keisri nõunik.»
Grottaferrata Gianfranco oli pikk, väga pikk. Isegi vist
keiser Ottost pikem. Üldse näis ta olevat kuidagi
eriliselt terve jumega ning tal näis luudel liha
märksa rohkem olevat, kui ma tavaliselt olin inimeste puhul
tähele pannud. Tema habe ja vurrud olid aetud ja mis teraga
ta seda nii hästi oli teinud, sellest ma aru ei saanud, ka
lõhnas ta kuidagi eriliselt hästi.
«Mina olen Langobardia Ottavio nõunik...
vist.»
«Loomulikult oled! Keiser Ottavio on mulle sinust
päris palju rääkinud. Sul saab tulevastes
sündmustes päris suur osa täita olema. Me
leppisime keisriga kokku, et ma annan sulle mõnikord, kui
aega saan, veidi näpunäiteid, et sinust
võimalikult ruttu võimalikult hea nõunik
saaks. Meil ei ole nimelt kuigi palju aega. Saksi dünastia
seis pole sugugi nii pilvitu, kui hetkel paistab. Kujundlikult
öeldes, ma haistan õhus järjekordset kriisi.
Täna muidugi ei tule õpetamisest suurt midagi
välja, sest Ottaviol ja minul on kaunis kiire. Aga kunagi
lähikuudel me veel räägime, ma otsin su ise
üles.»
Tema kiire jutu saatel jalutasime ühe akna alt teise
alla ja siis jälle tagasi. Kesktalvine õhtu oli
taeva juba pimedaks teinud.
«Mis sa arvad, kuipalju inimesi Roomas praegu
elab?» küsis ta järsku, tundus, et ta
mõtted on üsna hajali.
«Kümme tuhat?» pakkusin ma huupi.
«Rohkem siiski, kolmkümmend viis tuhat, madalseis
on möödas, samas, kahtlen, kas see arv enam kunagi
maailma pealinna omaaegse rekordini tõuseb, kardinaalselt
uusi asjaolusid arvestades, muidugi... aga eks seda saame
näha. Igatahes tuleb lähiajal seda tendentsi väga
hoolikalt jälgida. Sellest saab järgnevate
sündmuste üks olulisemaid indikaatoreid.»
Ma jäin seisma ja vahtisin talle ammulisui otsa. Ta
vaatas üllatunult mulle otsa, otsekui mingist teisest
maailmast tagasi tulles ning naeratas:
«Ma räägin liiga segaselt, jah? Nojah, aga
vaatame siiski, mis materjalist sa tehtud oled. Kuidas sa
tänaseid sündmusi hindaksid?»
Ma vakatasin. Mida paganat see mõistatuslik
tüüp «tänaste sündmuste» all
silmas pidas? Ta ei saanud ju teada, et...? Ei kindlasti mitte!
Ta on keiser Otto nõunik, järelikult peab ta silmas
pidama midagi, mis on seotud imperaatoriga... Kõheldes
laususin:
«Ma ei saa aru, kuidas keisri tänane käitumine
talle kasu toob. Krahv Alberico tundus väga alandatud
olevat. Kui te ütlete, et niikuinii tuleb kriis, siis miks
on kasulik oma liitlasi enda vastu üles keerata?»
«Nii, et Ottavio korraldaski stseeni?» rohkem
tõdes kui küsis Gianfranco, «nojah, me
vaidlesime sel teemal ja ma soovitasin, et ta võiks seda
teha, et kriisi tehislikult esile kutsuda, kuigi talle see
üldse ei meeldinud. Igatahes, ma näen, et sinust
võib asja saada. Kui sa asjaolusid teaksid, ei tunduks
see tänane stseen sulle sugugi kummaline. Liit
Tuscolanidega hakkab meie jaoks ennast lihtsalt
ammendama.»
Ta võttis taskust mingi pisikese eseme, mida mul
näha ei õnnestunud ning hüüatas:
«Vaat' kuidas aeg lendab! Keiser ootab sind juba paavsti
magamistoas, mine jooksuga! Ja pea meeles, et me kohtume
veel!»
Pistsin vaikse jooksuga tuttava toa poole punuma, kui
Gianfranco mulle veel järele hüüdis: «Ja
edaspidiseks katsu leiutada mingi moodus, kuidas kindlaks teha,
kellega sa räägid. Ma oleksin ju võinud Tuscolo
krahvi või mis veel hullem, Romania salakuulaja
olla!»
Keiser Otto istus üksinda toas ja näis olevat
mõttesse vajunud. Ma köhatasin. Ta vaatas aeglaselt
üles ja naeratas:
«No tere siis, väike Adrian!»
Põhjateutooni keeles, jällegi.
«Tere,» ütlesin.
«Näib, et oled vahepeal rääkima
õppinud, üldse oled sa nende paari aastaga
kõvasti muutunud, no räägi, oled sa oma uue
elukorraldusega rahul?»
«Väga rahul, kuningas Ottavio suhtub minusse
väga hästi,» ja lisasin väikese
kõhklusega, «nagu sõpra.»
Keiser puhkes vaikselt naerma:
«No loomulikult suhtub hästi, kuidas ta teisiti
saakski, praegusel raskel ajal tuleb kõigil
võrsetel kokku hoida.»
Miks pagana päralt peavad kõik kogu aeg mingit
mõistujuttu rääkima?
«Nii, ja nagu tavaliselt pole mul üldse aega, et
sinuga pikemalt juttu ajada, loodetavasti see aeg veel tuleb.
Nüüd sellest, mis edasi saab. Otto juba seletas sulle,
mida sinult oodatakse, Benedictuse osas, ma
mõtlen?»
«Jah, ma pidin paavstiga sõbraks saama... ja
mulle tundub, et ma sain sellega juba hakkama,»
punastasin.
Keiser, kes mu punastuse tõelist põhjust
aimatagi ei osanud, noogutas: «Väga hea siis, mulle
nagu tundus ka, et teie vahel oli mingi klapp, selline klapp,
mille puhul võid olla kindel, et sealt suunast pistoda
karta pole.»
Võpatasin. Ja panin samas imeks, kui hea
inimestetundja keiser oli.
«Väike üllatusmoment või lihtsalt
keerukas situatsioon paneb inimesed spontaanselt käituma.
Jäta see meelde, sellest võib sullegi tulu
tõusta. Aga nüüd asjast. Mina ise Arles'i tulla
ei saa, kuna ma andsin otsuselangetamise õiguse
käest ära ja sinna kohaletulek võiks jätta
mulje, et ma paavsti otsust mõjutada tahan. Aga sina
lähed sinna koos Benedictuse ja Ottoga ning seal teeb
paavst pärast paaripäevast nõupidamist ja
pidutsemist oma otsuse teatavaks. Selle otsuse ma tegin talle
muidugi juba teatavaks, aga sinu ülesanne on teda kogu
selle aja ikka meie poolel hoida. Aga sellise isaga on vist ka
raske uskuda, et ta pooli vahetab... Benedictuse
paavstikstegemine oli Albericuse kõige rumalam
poliitiline käik, sellega kaotas ta kogu oma isikliku
väärtuse meie silmis, aga see selleks. Arles'is pead
sa olema veel äärmiselt tähelepanelik ja
ettevaatlik. Minu nõunik usub, et lähiajal juhtub
midagi erakordset, mille peale ma mõeldagi ei taha.
Igatahes pea kõike ja kõiki silmas ja millegi
kahtlase korral teata kohe Ottole. Ja kanna endaga seda alati
kaasas,» ta osutas mu pistodale, mida ma polnud
jõudnud kiire riietumise käigus vööle
kinnitada. Õnneks polnud keiser selle kummalise detaili
üle mõtisklema hakanud. Keiser Otto tõusis
püsti ja ohkas:
«Ja jälle ma lahkungi, aga sina ära muretse,
kõik peaks olema korraldatud nii, et sind löögi
alla ei seata, vähemalt seda, mida me oleme soovinud
varjata, on esialgu ka varjata õnnestunud.» Keiser
patsutas mulle õlale ja lahkus.
Jäin ruumi üksi vaid mõneks hetkeks, sest
kohe pärast keiser Otto lahkumist sisenes Benedetto. Ta
lonkas veidi vasakut jalga ning osa ta paremast näopoolest
oli paistes ja punakassinine. Tormasin talle vastu ning me
suudlesime ja embasime, seejärel vajusime mõlemad
põrandale maha ning läbi nuuksumise hakkasin laup
vastu tema laupa seletama:
«Mina ju pidin sinuga sõbraks saama keisri ja
Langobardia kuninga käsul, aga kui sa vaid käsed,
lähen ma minema ja ei tule enam kunagi tagasi,
ükskõik mida nad siis minuga ka ei teeks, või
käse ainult ja ma ei räägi neile sõnagi,
mis me omavahel oleme rääkinud ja ma ei katsu sinu
otsuseid poole sõnagagi mõjutada... aga ära
keele mul siiski siin käia, ma tahan sinu juures olla, mul
on koos sinuga hea, ma armastan sind, sa hakkasid mulle meeldima
juba siis, kui ma sind jõulumissa ajal kirikus esimest
korda nägin.»
Vastuseks noogutas Benedetto vahetpidamata, kui ma olin
lõpetanud, hakkas ta mu pisaratest märga nägu
suudlustega katma. Me riietasime teineteist lahti ning Benedetto
rääkis:
«Pole mingit vahet, minu elu sõltub sellest, kui
osavalt ma oskan keiser Ottavio kaardile mängida ja tema
soosingut säilitada ning ka sellest, kuivõrd mu isa
teda kardab.»
Me saime riidest lahti ja pugesime linade alla.
Küsisin:
«Kas ta praegu ei või uuesti tulla?»
«Ei, keiser lubas mulle, et jätab oma isiklikust
ihukaitsest mulle kümme rüütlit, nad valvavad
uste juures praegugi, ainult ma ei oska nendega sõnagi
rääkida, sina oled vist Saksimaalt pärit, sa pead
minu juttu neile tõlkima hakkama.»
Kallistasin teda tugevasti nõustumise märgiks.
Meie soojad kehad liibusid teineteise vastu ning me saime mitu
korda üheks. Lõpuks vajusime rahunenult ja
rahuldatult vaiksesse unne, viimase asjana enne minu kaisus
uinumist sosistas Benedetto:
«Mina armastan sind ka, vaata, et sa minu juurest kunagi
ei lahku!»
«Ma luban!»
Ma ei ole ilmselt võimeline kirjeldama seda rahu- ja
rõõmutunnet, millega ma sel õhtul uinusin
ja järgmisel hommikul ärkasin. Ma oleksin
võinud öö otsa rõõmust ja
vaimustusest Lateraani palee esisel väljakul ringi
hüpata. Vaid Paviasse jõudmine oli minu varasemast
elust selle päevaga emotsionaalselt võrreldav, aga
Ottavios leidsin ma siiski vaid väga hea sõbra,
Benedettos leidsin ma see-eest inimese, kelleta ma oma edasist
elu ei füüsilises ega emotsionaalses mõttes
enam ette ei osanud kujutada.
Järgmised kaks nädalat on mulle siiani meelde
jäänud, kui kogu mu elu kaks kõige
õnnelikumat nädalat, millest ei meenu mulle
vastikuid valikuid, mõrvadest rääkimist,
tapmisi, vägivalda ja muud sarnast, vaid armastus ja ainult
armastus. Me olime Benedettoga koos kõigil hetkedel, mis
tal päeviti kohustuslike audientside ja tseremooniate
vahele jäid. Ning muidugi öösiti. Ma ei tea
tänaseni, kas Ottavio sai aru, milliseks Benedetto ja minu
vaheline suhe oli arenenud, igatahes ei ööbinud ma pea
ühelgi ööl Langobardia kuninga residentsis, vaid
Lateraani palees. Ilmselt siiski arvas Ottavio, et ma
võtan oma ülesannet lihtsalt äärmise
tõsidusega ja lähenen sellele ülima
põhjalikkusega. Julgen ka arvata, et Benedettolgi oli
minuga tutvumisest kasu, sest meie koosoldud ajal hakkas ta
oluliselt vähem veini jooma, kunagi tunnistas ta mulle, et
ta oma esimese pooleteist paavstiksoleku kuu jooksul harva
veinivaba päeva nägi. Ka selliseid üritusi, mida
olin tol hommikul saalis näinud, enam ei korraldatud.
Benedettole ja minule jätkus täielikult teineteisest,
me ei vajanud täielikuks õnneks midagi enamat kui
teineteise lähedalolekut.
See oli õnnelik aeg. Siis algas aga meie reis
Burgundia kuningriigi pealinna Arles'i.
6
Saratseenid vallutasid Fraxinetumi kindluse Alam-
Burgundias Issanda Aastal 891 ning tegid sellest oma
piraaditegevuse tugipunkti. 972. Issanda Aastal võtsid
Omaijaadi mereröövlid pantvangi Cluny vägeva abti
Maioluse, kelle eest nõudsid tohutut luna --
tuhat naela hõbedat, mis vagad mungad Cluny's väga
kurvaks tegi. Pärast luna maksmist ja vabanemist korraldas
Maiolus koos Arles'i krahvi Guillaume II-ga, kes oli hiljem suur
jumalarahu toetaja, ristisõja uskmatute vastu ning sundis
neid Fraxinetumit loovutama ning Burgundiast lahkuma.
Kui aga jumalarahu sõdade käigus Cluny
hävitati, nägid saratseenid rõõmuga, et
nende suurim vaenlane -- Cluny klooster -- oli
kristlaste endi käe läbi hävitatud.
Rõõmsatena seadsid nad end Fraxinetumis jälle
sisse ning hakkasid Burgundia lõunaosas uuesti oma
röövimisi, laastamisi ja mõrtsukatöid
toime panema. Lisaks saratseenidele hakkasid samu maid
rüüstama ka normannide salgad, mis olid Itaalia
poolsaare lõunaossa asunud Issanda Aastal 1016.
Saratseenide kalifaati ennast oli pärast suuri vallutusi
tabanud langus ning riigi lagunemine. Kõigepealt
tõusid Omaijaadide vastu üles Abbassiidid, kes
vallutasid Omaijaadidelt kõik peale valduste Ibeeria
poolsaarel. Siis tõusid Abbassiidide vastu üles
Idrisiidid Mauretaanias ja Aglabiidid Tuneesias, seejärel
Tuluniidid Egiptuses ja Safariidid kaugel Pärsias, neist
ida pool eraldusid veel Tahiriidid, Samaniidid ja
Sadžiidid.
Kui möödus tuhat aastat meie Õnnistegija
sünnist valitsesid Vahemere lõunarannikut Marokost
Egiptuseni juba uued emiirid ja kaliifid --
Magravaniidid, Ziriidid ja Fatimiidid. Abbassiidide valdused
Mesopotaamias olid aga hõivanud Buiidid, aga nendegi riik
oli lagunenud Bagdadi ja Isfahani emiraatideks. Kaliifideks
pidasid end Fatimiid Egiptuses ja Omaijaad Ibeerias. Idas oli
veel palju väikevalitsejaid -- Širvaniidid,
Ravadiidid, Zijariidid ja teised. Neid kõiki hakkas aga
ohustama turgi hõimudele toetuv Ghaznaviidi soost emiir,
kes isegi oli turk. Kui kolm aastat enne meie Õnnistegija
taevamineku tuhandendat aastapäeva emiir Mahmud suri, sai
kohe tema järglaseks emiir Masud. Aasta pärast Mahmudi
surma kukutati Ibeerias Omaijaadi soost kaliif Hišam III,
misjärel sealne kalifaat lagunes 23 iseseisvaks emiraadiks,
mis kõik omavahel sõdisid.
Waiblingeni Adriani kroonika, LXIX. 2
Ma ei suuda oma elule tagasi mõeldes kuidagi selle
kohta sõna «seikluslik» kasutada. Paljude jaoks
kindlasti mu elulugu oleks põnev, huvitav ja
seiklusrikas, aga need sõnad justkui eeldaks kõik
mingeid lõbusaid juhtumisi. Ometi on lõbusad ja
rõõmuvalmistavad hetked mu noorusest pigem seotud
Benedettoga ja hiljem Lotario kasvatamisega. Teekond Arles'i ja
hiljem sealt tagasi Rooma oli üks neid mitte eriti sagedasi
kordi mu elus, kui saatus viis mind paleekoridoridest,
lossitornidest, hämaratest võlvkäikudest ja
kloostrite skriptooriumidest välja ja näitas
päris maailma kogu oma viletsuses ja jõhkruses.
Näitas vaeseid töötegijaid, kondiseid
nälginud naisi ja lapsi, kes kaklesid viimast välja
pannes poriste juurikate pärast ja muid sedasorti
õudusi.
Meie uhke protsessioon oli just jõudnud Ventimigliast
mööduda, kui Cuneo teed mööda lähenev
kuller meid peatas. Pika ratsanikerivi alguses ratsutasime
kuningas Ottavio ja mina, siis tuli kuninglike
rüütlite ihukaitsesalk, mis oli teutoonidest
komplekteeritud, seejärel uhke paavstitõld, mida
saatsid rohked vankrid ja tõllad ta kantseleiametlike
ning arhiividest kaasavõetud oluliste ürikutega.
Kõige lõpus ratsutas paavsti isiklik
ihukaitsesalk, mille keiser Otto oli talle armulikult andnud.
Kusagil meist eespool, kuhu silm ei seletanud suundus Arles'i
poole ka Tusculumi krahv oma kaaskonnaga.
Langobardia kuningakoja kulleril, kes tuli Ivrea suunast, oli
ming suusõnaline teade Ottaviole. Selle ära kuulanud
tõmbus mu kuningal kulm kortsu. Ta andis kullerile
käega märku oodata ning jäi mõtlema. Siis
otsekui endas selgusele jõudnud, pöördus ta
minu poole:
«Adriano,» ütles kuningas vaikselt,
«Ivrea krahv Ludovico on minu vastu mässu alustanud
ning vallutanud Novara ja Torino. Ma pean võtma pooled
oma rüütlitest ja kiirustama Ivreasse, enne kui ta
jõuab mingi suurema liiga kokku koguda. Sinule
jääb nüüd ülesandeks meie püha
isa,» ta viipas peaga selles suunas, kus pidi olema paavsti
tõld, «kenasti Arles'i saata. Paavsti ihukaitse ja
poolte minu rüütlitega peaks sa sellega toime tulema
küll, kuigi need alad on täis saratseene ja normanne.
Aga kuskil eespool on veel Tuscolo krahv oma meestega...,»
Ottavio näis siiski kõhklevat.
«Ma saan hakkama,» lubasin, kuigi mul polnud
vähimatki ettekujutust, kuidas reaalse saratseeniohu korral
tegutseda.
«Muidugi saad,» muutus ka Ottavio sellest
mõtteavaldusest enesekindlamaks. Ta asus endale oma
salgast kõige osavamaid ja ustavamaid rüütleid
välja valima ning sellega valmis saanud, ratsutas korraks
veel minu juurde. Me embasime niivõrd, kuivõrd
seda kahel hobuse seljas istuval ratsanikul võimalik teha
on, ning kuningas sõnas:
«Et sul allumatusega probleeme ei tekiks, kulub sulle
ära see väike asi,» kuningas võttis oma
kõrvast kõrvarõnga, mis kujutas endast
pisikest Saksi dünastia vapiga plaadikest ning surus selle
mulle kerge torkega vasakusse kõrva.
«Mind tunnevad nad ka näo järgi ära, aga
sinul on nii kindlam.» Seda öelnud viipas Ottavio oma
ratsanikele ning galopeeris nende eesotsas Ivrea teed
mööda minema.
Jäin nõutult salkkonda vaatama. Ratsutasin nende
juurde ning ütlesin:
«Kuningas Ottavio nimetas mind teie juhiks, aga ma
arvan, et reaalse juhtimistegevusega saab Piacenza krahv
paremini hakkama.»
Minu poolt väljavalitud ülik kummardus kerge
muigega ning ratsutas minu juurde. Alles siis märkas ta
minu kõrvas keisrite vapikilbi kujutist, tõsines
hetkega ja oli kärme hüppega hobuse seljast maas ning
kummardus sügavalt ja suudles mu kinnastatud kätt. Ka
kõik teised rüütlid tulid segaduses sadulast
maha ning laskusid põlvili. Olin hämmelduses selle
vaid keiserlikele ja kuninglikele isikutele osaks saava
auavalduse pärast.
«Tõuske püsti,» hüüdsin,
«ning kuulake krahv Luigi korraldusi. Mina jätkan
teekonda Tema Pühaduse tõlla kõrval.»
Seda öeldnud võtsin suuna reisiseltskonna tagumise
osa poole. Nägin veel silmanurgast, kuidas krahv Luigi di
Piacenza enda ümber kogunenud tähtsamatele
kuningavasallidele midagi seletas ning oma kõrva
puudutas, mispeale kõik minu suunas vaatasid. Peagi
hakkas meie uhke protsessioon aga uuesti liikuma ning ma
jõudsin paavstitõllani seda kiiremini.
Kogu järgneva teekonna veetsin paavstitõllas koos
Benedettoga. Fraxinetumist möödusime igaks juhuks
ringiga ning ühtki reaalset ohuolukorda meie teekonna
jooksul ei tekkinudki.
7
Burgundia kuningas Raoul III suri 1032. Issanda Aastal
ilma järeltulijateta. Tema õed olid abielus suurte
ülikutega, aga polnud üldse kindel, et troon just
nende järglastele peaks minema. Bertha mees oli Blois' ja
Champagne'i krahv Eudes II, Gisela oli laulatatud Baieri
hertsogi Heinrichiga ning Gerberga meheks oli Švaabi
hertsog Hermann. Burgundia krooni nõudlesid igatahes
Bertha poeg Blois' Eudes, kellel sellele tegelikult päris
suur õigus võis olla, Gisela poeg Heinrich ja
Gerberga tütre Gisela mees, Franconia hertsog Conrad.
Keiser Otto III noorima poja Langobardia kuninga Ottavio IV
pärimisõigus tuletati sellest, et surnud kuninga
Raoul III isa Conradi õde Adelheid oli abiellunud keiser
Otto I Suurega. Seega oli Ottavio IV vana-vana-vanaisa Burgundia
kuningas Raoul II, Adelheidi isa.
Lisaks neile reaalseile pretendentidele oli
vähemtähtsaid ja ilma eriliste lootusteta
trooninõudlejaid veel palju ning enamik neist ei pidanud
paljuks Arles'i kohale tulla, et paavsti otsust kuulda ja ehk
seda eelnevalt läbirääkimistega veidi ka
mõjutada.
Sündmusi Burgundia kuningriigis mõjutas oluliselt
ka samal ajal puhkenud Francia troonitüli. Nimelt
võitlesid seal võimu pärast kadunud kuningas
Robert Vaga pojad Henri, kes ennast õigusega kuningaks
pidas ja Robert, keda toetas ta ema Constance, kes ise oli
Arles'i krahvi Guillaume II tütar. Robertiinide sool oli
õrn side Burgundia Welfide kojaga Burgundia Bertha ja
Blois' krahvide kaudu. Nii oligi Constance nõus
kodusõda, kus teda ja noort Robert'i toetas Blois' ja
Champagne'i krahv Eudes II, lõpetama, kui Robert'ile
antaks Burgundia troon. Seda keegi teha ei kavatsenud ning
kodusõda, kus kuningas Henri toetuseks astus välja
vägev Normandia hertsog Robert hüüdnimega Saatan,
lõppes valitseva kuninga võiduga.
Kompensatsiooniks anti kuninga vennale Burgundia hertsogkond,
mis asus samanimelisest kuningriigist loodes.
Pretendente kuningatroonile Arles'is oli aga veel. Nimelt
suhtusid paljud tollased valitsejad Burgundia kuninga tiitlisse,
mitte kui millessegi päritavasse, vaid kui autasusse
kõige rüütellikumale valitsejale. Navarra suur
kuningas Sancho III soovis, et troon antaks ühele ta
noorematest poegadest, kas Fernandole või Ramirole. Ka
kauge Polonia kuninga Mieszko noor poeg Kazimierz oli selsamal
põhjusel Burgundiasse sõitnud. Ning samuti
vägeva Dacia ja Inglismaa kuninga Knud Suure noorem poeg
Harald. Jagelemist selle iidse trooni ümber jälgisid
ebaterve huviga ka Toulouse'i krahv Guilhem Taillefer ja
Ülem-Lotharingia hertsog Elsassi Albert. Kõige
tähtsusetum trooninõudleja oli vahest Aosta krahv
Umberto, kes väitis end põlvnevat suure Carolus
Martelluse nooremast vennast Childebrandist ning kellele
lõpuks anti Savoia krahvkond. Tema toetuseks astus
välja Milano peapiiskop Heribertus, kes soovis saada
priimaseks ka Arles'i peapiiskopi üle.
See kummaline aktiivsus ja sagimine on seda hämmastavam,
et tegelikult oli kõigil üsna hästi teada,
kellest paavst uue Burgundia valitseja teeb. Oli teada juba sel
hetkel, kui keiser Otto III selle otsuse langetamise
õiguse vabatahtlikult Rooma paavstile usaldas.
Waiblingeni Adriani kroonika, LXII. 14
Burgundia pealinna Arles'i oli
läbirääkimistele ja paavsti otsuse teadasaamiseks
kohale sõitnud tohutu hulk suuremaid ja
vähemtähtsamaid ülikuid. Kohtusin nenedega
enamasti rikkalikel õhtusöökidel, mida peeti
Burgundia kuningalossis. Meie esimesel Arles'is veedetud
päeval pidas paavst jumalateenistuse St. Trophime'i
kirikus, mis oli rajatud 417. Issanda Aastal ning mida peeti
Gallia priimaskirikuks. Nime oli see saanud Efesose Throphimuse
järgi, kellest teadupärast sai esimene Arles'i
piiskop. Selles kirikus oli juba iidsetest aegadest kroonitud
Burgundia kuningaid ning mõne päeva ehk nädala
pärast pidi siin Burgundia kahekümne kaheksandaks
valitsejaks kroonitama Ottavio.
Sellel esimesel jumalateenistusel nägin üle mitme
aasta jälle ka keiser Otto vanimat poega Heinrichit, kes
kandis uhket tiitlit rex teuthonicorum. Ta sasis
lõbusalt mu juukseid ning patsutas mind seejärel
õlale:
«Sa oled suureks kasvanud, Adrian!» ütles ta
teutooni dialektis. Ma nägin, et Teutoonide kuningas tundus
nüüd märksa avalam ja lõbusama loomuga,
kui ma teda varasemast ajast mäletasin. Tal olid heledad
juuksed nagu minulgi ning ka kehaehituselt hakkas ta üha
rohkem oma isa meenutama. Ta päris mu kroonikuameti kohta
ning uuris siis mida ma uuest paavstist arvan.
Kehitasin õlgu: «Ma saan temaga väga
hästi läbi...»
Seisime kiriku välisukse lähedal. Äkki
märkas Heinrich sisenevat tuttavat nägu, sest ta suule
tekkis lai naeratus, ta käsi libises mu õlalt ning
kuningas ruttas tulijale vastu. Pöördusin ning
nägin kahte kuningast venda embamas -- tulija oli
tolmuses reisivammuses Ottavio. Nad tulid minu juurde ning
Ottavi embas mindki. Ta uuris mu reisi kohta, seejärel
ootasime ära jumalateenistuse lõpu ning suundusime
koos paavstiga, keda me kõik vormiliselt saatsime,
Arles'i kuningalossi. Seal sain neljasilmavestluses Ottavioga
teada, et Ivrea Ludovico mäss oli maha surutud ning Novara
ja Torino nende valitsejaile tagastatud. Ludovico oli vandunud
truudust oma kuningale ning talle oli andestatud. Teadsin
ajaloost, et Ivrea valitsejatega olid kimpus olnud juba Otto I
Suur ja oma noorusajal ka Otto III. Issanda Aastal 1002 oli
tollane krahv Arduin kuulutanud end Langobardia kuningaks, kuid
pärast lühikest sõda, milles ta lüüa
sai, loobus ta ilmalikust elust ja suri kümmekond aastat
hiljem Fruttuaria kloostris.
Järgnevaid päevi täitsid
läbirääkimised ning õhtuti puhati end
välja rikkaliku söögi- ja joogilaua taga.
Vormiliselt kuulas paavst ära kõigi pretendentide
taotlused, samas seisis tema taga kogu aja ta isa, kes talle
vastuseid kõrva sosistas, vahel,viitsimata seda teha, ise
valju häälega paavsti vastuse teada andis. Mina
osalesin läbirääkimistel Ottavio saatja ja
nõuandjana. Kuigi ma mingit nõu oma kuningale ei
osanud anda, õppisin neil kohtumistel nii mõndagi
kasulikku, mida mul alles aastate pärast Langobardia ja
Burgundia valitseja heaks õnnestus rakendada.
Mäletan veel, et võõramaised valitsejad
silmitsesid mind kuidagi imelikult ja üllatunult, aga
tollal ei suutnud ma kuidagi välja nuputada, mis selle
põhjuseks võis olla.
Ning siis saabus läbirääkimiste viienda
päeva õhtu, õhtu, mida ma tänaseni sama
selgelt mäletan, justkui oleks see alles eile olnud. Kuigi
ma olen oma elus piisavalt verd ja tapatalguid näinud,
kaalub see õhtu üles kõik tulevased
koledused, mida ma siis veel kartagi ei osanud. Järgmisel
päeval pidi paavst lõpuks oma otsuse teatavaks
tegema ning õhtune söömaaeg ja jooming olid
seetõttu eriti uhked. Mäletan, et keisri pojad olid
veiniga ehk liialdanud, rohkem Heinrich, kes oli ilmselgelt
joviaalsem kui tavaliselt. Ka Ottavio püüdis lauas
tema kõrval istuvale Faucigny' krahvi neljateistaastasele
tütrele muljet avaldada ning rääkis midagi, mis
neiut pidevalt naerma ajas. Samal päeval oli Paviast
saabunud kuller teatega, et tema kuninganna oli sünnitanud
tugeva ja terve poisslapse, kes Ottavio ja keisri varasema
kokkuleppe järgi pidi nimeks saama Lotario. Ilmselt oli see
rõõmusõnum suuresti Ottavio
tavapärasest tihedama veinikarika tõstmise
põhjuseks.
Õhtu oli juba hiline ning lauda olid lisaks
keisripoegadele ja Faucigny krahvile jäänud veel
Tusculumi krahv, paavst, Romania saadikud Konstantinoopolist,
Arles'i krahv Guillaume, peapiiskop Hugo, Aosta Umberto, Daakia
Kanuti poeg Harald ja mõned vähemtähtsad
kohalikud Burgundia parunid.
Ka mina olin keskmiselt veinine. Kuna ma ei saanud ametlikel
puhkudel Rooma paavsti kõrval istuda, pidin suhtlema
mingi kohaliku paruni noore naisega, kelle nime ma olen ammu
edukalt unustanud. See erakordselt tüütu
vestluskaaslane püüdis ennast mulle lausa juhmi
järjekindlusega külge kleepida, kuigi ta enda nohisev
kõhukas abikaasa ta teisel käe istus. Ilmselt ka
selle tüütu vestluse tõttu jõin ma veini
veidi ülearu. Ma tundsin ühest küljest
rõõmu Ottavio poja sünnist, teisalt painas
mind mingi kummaline ärevus, mida ma kuidagi seletada ei
osanud. Mäletan täpselt, et vaatasin lauas istuvaid ja
rõõmsalt vestlevaid veiniuimas ülikuid
justkui läbi udu, ma nägin neid naermas,
žestikuleerimas, lambakintsu närimas ja veini
rüüpamas, aga nende vestluste melu justkui polnudki
kuulda. Lõpuks ajas see ebareaalne vaatepilt mul
südame pahaks, tundsin, et pean minema, ka keisripojad olid
mõne hetke eest lauast lahkunud. Tõusin, pomisesin
paar vabandussõna paruniprouale ning suundusin oma
magamisruumi poole. Kuna tundsin end ülearu purjus olevat,
ei tahtnud ma Benedetto ruumi minna, kuigi me kõik
ööd koos olime veetnud.
Taaruval sammul läksin seinu kobades mööda
kitsast koridori oma kambri poole. Seinaorvades põlesid
kohutava vinguga tõrvikud, tunneksin justkui praegugi
silmis seda kipitust ja ninas vastikut vingu, mida tol
õhtul. Peatusin ühe akna juures, lükkasin selle
pikemalt mõtlemata lahti ning pistsin pea välja.
Koos värske ja külma talveõhuga paiskusid mulle
näkku ka pehmed lumeräisakad. Meenutasin, et lumi on
siinkandis üsna haruldane. Vaatasin alla sisehoovi, seal
seati parajasti kolme hobust reisivalmis, pakid olid neil juba
sadulate taha kinnitatud, loomad häälitsesid
rahulolematult ning tammusid värskel lumel edasi
tagasi.
Miks pidi keegi praegu vastu ööd lahkuma, kuulamata
ära homset otsust? ei saanud ma aru. Aga nähtust
mingite asjalike järelduste tegemiseks olin ma liiga
purjus. Pealegi mõjus värske õhk mulle veelgi
uimastavamalt. Tõmbasin akna kinni, heitsin korraks pilgu
põrandale, kuhu oli tekkinud õhuke lumekiht ning
jätkasin teekonda oma kambri suunas. Mingil hetke muutus
koridor laiemaks ning ühe kiviseina asemel tundsin
järsku käe all paksu seinavaipa. Mõistus
ütles, et selle vastu ei maksa kõvasti toetuda ning
kobasin rohkem teise seina poole.
Äkki kuulsin kuskil mingit sahinat, summutatud
hüüatusi ja müdinat. Jäin seisma, tundsin,
kuidas õhtune ärevus ja äng mind uuesti
jäägitult endasse haaras. Sesisin ja püüdsin
pingsalt kuulatada. Seina katva vaiba tagant see sahistamine ja
sosinad kostsidki. Suurem müdistamine oli lõppenud,
ja just nüüd lõi otsekui välguna mu
teadvusse, et need hääled kõlasid nii, justkui
peetaks kuskil meeleheitlikku võitlust. Võitlust
elu ja surma peale. Ning see teadmine naelutas mind otsekui
kivikuju paigale. Ma ei saanud teha ainsatki liigutust. Oli
eriliselt tobe tunne. Ma olin justkui pime, kes kuuleb pealt
mingeid väga olulisi helisid, aga ei saa millestki aru,
kuna ei näe, mis neid hääli põhjustavad.
Mind valdas tunne, justkui oleks ma mingis vales maailmas,
maailmas, mis on seisma pandud, ning et seal kireva mustriga
vaiba taga elab oma elu õige maailm, kus parajasti midagi
väga olulist aset leiab.
Nägin vaipa kergelt liikumas, mu ärevus kasvas.
Kuulsin samme, kuid ei suutnud ikkagi paigalt liikuda. Keegi
astus mööda võlvkäiku tasasel sammul minu
poole, kuid ma ei suutnud tulijat veel kaarduva koridoriseina
tõttu näha. Kui see inimene lõpuks
nähtavale ilmus, oleksin šokist äärepealt
püksid täis teinud. Ning minu hirm muutus lausa
paanikaks, kui ma mõistsin, et ikka veel sammugi teha ei
suuda.
Minu suunas tuli seesama groteskse näo ja punaste
juustega kiitsakas kuju, keda olin näinud Lateraani palees
ning kes oli millegipärast tapnud kooripoisi. Ta
lähenes ning ma nägin ta kohutaval näol kavalat
muiet. Sõrmede vahel hoidis ta oma vilepilli, mille
mõned noodid nii surmavaks võisid osutuda. See
saatana poolvend möödus minust vähimatki
välja tegemata ning sellest tekkinud hämming
tõi mind tagasi maailma. Mõistsin, et saan
jälle oma ihuliikmeid käsutada. Ainult kuhu minna,
mida teha? Niimoodi ma seal mõne sekundi nõutult
seisin ja püüdsin oma mõtetevirrvarri kontrolli
alla saada, kui kuulsin sosinaid ja jällegi samme.
Seekord olid sammud kiirustavad ning tulijaid oli kindlasti
mitu. Nägin koridoriseinal kolme varju ja kohe ka nende
omanikke. Veripunastes maaniulatuvates rüüdes
lähenesid erutatult sositades kolm Romania keisririigi
saadikut, mind nähes nad vakatasid ning möödusid
kiiresti. Viimasena mööduja märkas midagi mu pea
vasakul küljel ning jäi kohtlase näoga seisma. Ka
eesruttavad romealased olid seisatanud ning märganud
ilmselt sama. Minu kõrval seisja küsiva pilgu peale
vastas üks neist kreeka keeles:
«See on küll üllatus. Aga ei. Kiire on. Mitte
siin. Leitakse liiga ruttu.»
Seepeale ruttasid nad minema. Alles nüüd
märkasin, et viimase romealase pika rüü
maaniulatuv serv oli jätnud põrandakividele punase
triibu. Kummardusin ning puudutasin seda. Veri, loomulikult.
Olin justkui uuesti paanikasse sattumas, aga surusin selle
kuidagi alla. Mõte töötas palavikuliselt. Mis
oli selle vaibaga kaetud seina taga? Kelle ruumid? Ruttasin
edasi ning jäin esimese ukse ette seisma. Veretriip algas
siit. Lükkasin ukse kohutava eelaimdusega lahti ning
sisenesin pimedusse. Oleksin libedal põrandal peaaegu
pikali kukkunud. Veel ühe eesriide eest lükanud
jõudsin kambrisse, kus ainsaks valgusallikaks oli
üksik seinalpõlev tõrvik. Kaks
ülejäänud tõrvikut olid põrandale
aetud ning kustunud. Nüüd nägin ka, miks. Mul
hakkas sees pöörama. Samas tegi see vaatepilt mind
korrapealt kaineks. Luksuslikud mööbliesemed olid
mööda tuba laiali pillutatud, väikestelt
laudadelt ning seintelt oli pisemaid esmeid maha pühitud,
need seinad olid meeleheitliku võitluse tummaks
tunnistajaks. Põrandal lamasid vereloigus Roomlaste
keisri Otto III pojad Heinrich ja Ottavio. Tapetult.
Ma ei tundnud järsku enam oma jalgu ning langesin
põlvili. Kogu maailma vajus kokku ja mattis mind enda
alla. Minu hea Ottavio siin! Ja surnud! Ma keeldusin sellest
teadmisest. Mu hägune pilk vilas siia-sinna. Heinrichi
kõri oli läbi lõigatud ning ta rindkeres oli
kümmekond torkehaava. Ottaviol oli torkehaavu lisaks
rindkerele ka kätel ja jalgadel, kortsus ja puruksrebitud
riided ta seljas näitasid, et tema oligi rüselenud.
Heinrich oli ilmselt ootamatult tabatud. Puhkesin karjuma ning
langesin nagu niidetult Ottavio peale. Mu silmist purskusid
pisarad, ma tagusin rusikatega jõuetult vastu
kivipõrandat.
Siis Ottavio oigas. Libistasin end tema pealt ära, ta
avas silmad, kuid pilk neis ei kuulunud enam elavale
inimesele.
«Adriano, kui hea, et sina...,» sosistas ta ning ta
kahvatute huulte vahelt tuli plump-plump erepunast verd,
«luba mulle, et hoolitsed Lotario ja Bianca eest....
Kasvatad Lotariot...»
«Luban, luban,» kuulsin ma end läbi pisarate
ütlemas.
«Siis on hästi... Nad on nii haavatavad... Ja sina
oled meist nüüd pea ainus, kes on järel...
kuningas Lotario nõunik...,» seda öelnud, ohkas
Ottavio oma viimase ohke ning jäi liikumatult lebama.
Surnult. Seekord juba kindlalt.
Kuningas Lotario nõunik! Tõesti! Kuningas
Ottaviot ei olnud enam, oli kuningas Lotario, mõne
päeva vanune! Minu maailm oli aga kokku kukkunud.
Lõplikult ja pöördumatult. Minu Ottavio oli
läinud. Igaveseks. Tol hetkel ei olnud ma enamaks
võimeline. Minestasin.
8
Arles'i krahvid ja peapiiskopid olid alati suured
jumalarahuliikumise toetajad, kuna just nende aladel oli kaos ja
anarhia esimese aastatuhande möödumisel kõige
suurem, lisaks omavahel tülitsevatele vasallidele,
laastasid maad saratseenid, keda ei suudetud enam Fraxinetumist
välja ajada, ja normannid, kelle rüüsteretked uue
aastatuhande esimestel kümnenditel hoo sisse said.
Seepärast olidki nii Arles'i krahv Guillaume IV kui ka
peapiiskop Hugo veel Kristuse taevamineku tuhandenda juubeli
ajal rahuliikumise eest võitlejad, kuigi see algatus nii
Francias kui mujal Gallias juba minevikuks oli saanud.
Waiblingeni Adriani kroonika, XCIII. 19
Edasisi episoode ei või ma
tõestisündinuteks vanduda, võibolla ma
tõesti nägin neid ja need leidsid meie maailmas
aset, võibolla manas neid mu silme ette mu vaevatud
mõistus või nägin ma midagi kusagilt mujalt
pärit olevat. Midagi võõrast.
Lebasin verisel põrandal, mõte seisis, vaid
silmad nägid toimuvat. Ma ei kuulnud midagi, polnud ka
mingeid emotsioone. Uks avanes ning eesriide
eemalelükkamise järel nägin punasest nahast pehme
põhjaga jalanõusid. Need kuulusid sellele
vilepilliga grotesksele mõrtsukale. Nägin vaid
jalgu. Need tulid minu juurde, minu kohale kummardus ta
nägu, vilepill huulte vahel. Siis kogu järsku
võpatas ning vaadanud hirmunult ukse poole, puges peitu
seinakardina taha. Nägin ikka ta jalavarje. Uksest olid
sisenenud uued jalad. Seegikord tundsin need ära. Ottavio
ihukaitseülem. Luigi di Piacenza. Pikkade sammudega
tormasid need jalad Ottavio juurde ning käed katsusid ta
auklikust kehast elu leida. Ebaõnnestunult.
Rüütli jalad lahkusid ruumist. Eesriide tagant tulid
jälle välja vilepillipuhuja pehmed jalanõud.
Need lähenesid uuesti minule, kuid ka seekord segas mingi
heli seda värdjat. Ta käsi rehmas demonstratiivselt
ning jalad lahkusid ruumist.
Tol hetkel ei mõelnud ma millelegi, hiljem seda
kummalist vaatemängu meenutades, olen tabanud end
mõttelt, et nii sageli olen ma näinud vaid käsi
või jalgu, aga mitte kunagi nende omanikke. Varajasest
noorusest pärit mälupilt manab mu silme ette vankri
kõrval ratsutanud rüütli jala, nüüd
need jalad. Ning üsna mitu korda oma hilisema elu jooksul
olen ma juhuslikult sattunud nägema käsi. Käsi,
mis hoiavad pistoda või käsi, mis valavad peekrisse
mürki või käsi, mis lämmatavad padjaga
väikelapse. Ning kunagi pole mul õnnestunud
näha nende käte omanikke. Täpselt nagu see
eesriide taga seismine. Teispool elab mingi mulle
võõras maailm oma elu, mina aga seisan pimeduses
ja näen vaid häguseid vihjeid selle maailma kohta.
Neetud!
Uued jalad jooksid ruumi, ma tundsin ju neidki! Nad jooksid
minuni ning Benedetto hääl karjus: «Adriano!
Eiiii!». Benedetto laskus mu kõrvale ning tema
meeleheitlikud raputused tõid mu tardumuse
meelemärkusetust olekust välja.
Ma pomisesin midagi ning Benedetto rabas mind istuli:
«Sa oled üleni verine, ega sa haavatud pole?»
seda küsinud hakkas ta juba mu keha veristest kohtadest
läbi kompama. Raputasin pead:
«Ei, mina ei ole. Aga Ottavio...,» puhkesin uuesti
nutma. Benedettolgi jätkus nüüd silmi mu tapetud
heategijate jaoks. Ta näost oli seda vaatepilti nähes
igasugune värv kadunud. Ta lihtsalt haaras mind oma embusse
ja sosistas:
«Vähemalt jäeti sind mulle alles! Ei
võetud ära! Jumal, Suur Jumal, ma jõudsin
juba mõelda, et olen su igaveseks kaotanud. Sa oled elus
Adriano, oh, kuidas ma sind armastan, kui sa oleks surnud,
poleks ka minul mõtet edasi elada, oh, Adriano, sa
lubasid, et ei jäta mind kunagi. Enam ei jäta ka mina
sind kunagi hetkekski üksi. Kogu aeg koos.»
Benedetto kattis mu verist nägu suudlustega ning minagi
noogutasin ta sõnade peale, mida ta üha uuesti ja
uuesti kordas. Ma ei tea, kaua me seal niiviisi olime. Mingil
hetkel, südaöö oli juba ammu möödas,
avati uks uuesti ning eesriie lendas eemale, tehes tee vabaks
keiser Otto III imposantsele isikule. Valugrimassi Maailma
Isanda näol on võimatu sõnadesse panna. Ta
fikseeris ruumis toimuva ühe hetkega, Benedetto lasi minust
lahti. Keiser langes minu juurde põlvili ning embas
mind:
«Jumalale tänu, vähemalt sina oled elus! Aga
see veri...»
«Ei ole minu oma...,» seda öeldes purskusid
pisarad mu silmist uuesti ning osutasin jõuetult
Ottaviole ja Heinrichile, «Miks? Miks? Miks?»
Keiser ohkas ning esimest korda märkasin, et tegelikult
on ta lihtsalt üks vana ja väsinud mees, kes peab
väga rasket koormat kandma. Püha sädelus ta
ümbert oli justkui minema pühitud. Siin oli vaid
üks isa, kes leinas oma surnud poegi. Tapetud poegi.
Järsku keiser võpatas.
«Kust sa selle said?» küsis ta mu
kõrvale osutades. Katsusin kõrva ning tundsin seal
Ottavio poolt antud vapikilbiga kõrvarõngast.
Seletasin katkendlikult, mil moel see minu kätte oli
juhtunud. Keiser pööras justkui teolt tabatud poisike
pilgu tema järel ruumi sisenenud krahv Luigi di Piacenzale,
kes noogutas vaevumärgatavalt, aga tema näoilme ei
kinnitanud mu sõnu, vaid ütles hoopis:
nüüd tean ka mina!
Keiser ohkas: «Kui juba, siis juba, ehk kaitseb see sind
isegi paremini, kui salatsemine.»
Otto III tõusis ning läks oma poegade juurde. Ta
pani oma käed kummalegi laubale ning jäi sellisesse
poosi mitmeks minutiks, siis vajutas ta neil silmalaud kinni
ning tuli tagasi minu juurde.
«Kuidas te siia sattusite, te ei pidanud ju Arles'i
tulema?» küsisin.
«Aga ma ootasin siin lähedal.»
Ruumi oli sisenenud veel paar inimest keisri kaaskonnast ning
ma tundsin ära Grottaferrata Gianfranco, kes mulle nukralt
noogutas. Ta sosistas midagi keisrile kõrva, mispeale see
otsekui võpatas.
«Arvad? Et siis selline löök?
Korraga?»
Nõunik noogutas aktiivselt.
Keiser pöördus Piacenza poole: «Viis
rüütlit Magdeburgi ja samapalju Paviasse. Ja kui mu
pojapojad tervetena minu juurde tuuakse, korraldan ma neile
rüütlitele sellised abielud, et...»
Keiser, aga siiski praktiline inimene. Seejärel saatis
Otto III kõik peale oma nõuniku ja paavsti ruumist
välja ning käskis mul rääkida, mida ma olin
näinud. Kui jõudsin oma jutuga saatanliku
vilepillipuhujani, Benedetto võpatas.
«Meie narr? Gualtiero?» küsis ta
imestunult.
«Sinu isa mürgisegaja?» võpatas ka
keiser. Ta haaras paavsti kuue rinnaesisest kinni ja
väänas selle sõlme, «vannu, et sinu
käsi siin mängus polnud!»
«Pühakute nimel, ei olnud, kuidas ma saanukski
Adriano ve...» vuristas Benedetto hirmunult.
«Aitab,» lõikas keiser ta jutu katki,
«ma usun sind, pealegi kinnitas ka Adriano, et olete
sõbrad.»
Rääkisin oma loo lõpuni, varjamata ka seda,
mida arvasin olevat näinud oma poolmeelemärkuseta
seisundis. Veretöö toimepanijate osas polnud suurt
kahtlust, kindlasti oli sellega seotud Romania saatkond ja
ilmselt ka Tusculumi krahvi mürgisegaja.
Keiser mõtles mõne hetke ning sõnas
siis: «Söögisaali, kõik!»
Läksimegi tema järel hanereas pidusaali poole, teel
tuli meile vastu Piacenza krahv, kes teatas keisrile, et
romealastest saadikud on põgenenud. Otto III ei lasknud
ennast sellest häirida, jõudsime
söögisaali, kus laua taga istus ikka sama seltskond,
kes minu lahkudeski paari tunni eest. Keiser Ottot märganud
Tusculumi krahvi näoilme rääkis rohkem, kui
olnuks tarvis. Maailma Isanda käeviipe peale võtsid
Piacenza krahvi relvakandjad Albericuse vahi alla.
Üllatunud seltskond hakkas sumisema. Kõik
lauasolijad tõusid ja tulid Roomlaste keisrile oma
austust avaldama. Oma suureks üllatuseks märkasin, et
Grottaferrata Gianfranco kasutas ära hetke, kui
kõigi pilgud olid keisrile pööratud ning
puistas mingit pulbrit Arles'i krahvi ja peapiiskopi
veinipeekreisse. Meie pilgud kohtusid, ta muigas saladuslikult
ja pani sõrme suule. Ma noogutasin. Kas neil oli keisriga
mingi varasem kokkulepe? Kas ka need mehed olid mõrvades
süüdi?
Keiser andis kurvalt teada, et ta pojad on tapetud, aga et
see ei muuda Burgundia küsimuses midagi. Et paavst teeb
järgmisel päeval siiski oma otsuse teatavaks.
Päeva sündmused olid sellega lõppenud. Ma ei
suutnud kujutleda end keisri rolli, kas tema sel ööl
üldse und saab? Polnud tal ju siin maailmas enam
õieti kedagi järele jäänud. Minul oli
vähemalt Benedetto, kelle embuses ma selle öö
veetsin. Langobardia kuninga nõunikuna ütlesin talle
ka, kelle ta hommikul Burgundia kuningaks peab nimetama.
9
Keiser Constantinus VIII surmaga Issanda Aastal 1028
oli Makedoonia suguvõsa meesliin Konstantinoopoli troonil
otsa saanud. Keisrinnaks kuulutati tema vanem tütar Zoe,
kes oli abielus Roomlaste keisri Otto III-ga, kuid Otto
õigust Konstantinoopoli troonile ei soovinud sealne
paleearistokraatia ehk ametnikkond tunnistada. Pigem tehti panus
Zoe nooremale õele Theodorale ja selle mehele, kelleks
oli väepealik Georgios Maniaces. Militaarsele
provintsiaristokraatiale ei meeldinud Maniaces oma madala
päritolu tõttu, pigem oleks nad soovinud näha
iidse Rooma impeeriumi ida- ja läänealade
taasühendamist ja niimoodi riigi tugevdamist, seega
kaldusid nad pigem Zoe ja Otto III poolele.
Kolmanda parteina tekkis pealinnas jõud, mis soovis
troonile hoopis uut dünastiat tõsta, selles olid
ühel meelel Argyrosed, Dukased, Palaiologosed ja
Komnenosed. Selline partei sai aga koos püsida vaid selle
hetkeni, kui tulnuks otsustada, milline suguvõsa on siis
piisavalt väärikas keisritroonile asuma. Just sel
põhjusel toetas Konstantinoopoli patriarh Alexius
Theodora ja Maniacese parteid, kuna sellel oli ka tegelik
võim ja ametnikkonna tõhus toetus.
Neli aastat pärast Constantinus VIII surma otsustasid
Theodora ja Maniaces Otto III parteile löögi anda.
Löögi, millest see enam ei toibuks. Löögi,
mis likvideeriks igaveseks võimaluse, et Romania trooni
pärib kunagi Otto III järglane.
Impeeriumi piirialadel sõditi samal ajal bulgarite
ning petšeneegidega Musta mere kaldail ja normannidega
Lõuna-Itaalias.
Waiblingeni Adriani kroonika, CXXVII. 1
Sellega ongi tegelikult kõige olulisem
möödas. Ühtki rõõmsat hetke enam ei
tule. Edasi läheb kõik langevas joones. Seda oleks
ma pidanud tegelikult juba siis aimama, aga polnud ma ju tolleks
hetkeks tutvunud veel vend Gianfranco teooriatega ega osanud
niimoodi ühtedest sündmustest teiste
vääramatut toimumist järeldada.
Järgmisel hommikul, kui uudis keisripoegade
jõhkrast tapmisest oli juba levinud, nimetas paavst
Benedetto IX pidulikult St. Trophime'i kirikus uueks Burgundia
kuningaks verivärske Langobardia kuninga Lotario III, kes
Burgundia kuningana hakkas kandma nime Lothar II.
Laps ise toodi Arles'i kolm päeva hiljem ning krooniti
kõigi auavaldustega kuningaks. Nii hästi ei
läinud Teutooni Heinrichi lastel. Kui Pavias
õnnestus Otto III saadetud rüütlitel vaenlase
rünnakut ennetada ja laps ning tema ema oma kaitse alla
võtta, siis teekond Magdeburgi võttis palju rohkem
aega ning rünnak oli seal Piacenza rüütlite
kohale jõudes juba toimunud. Kaks vanemat Heinrichi
poega, neljane Otto ja kolmene Heinrich tapeti mõrtsukate
poolt, vaid kuninga lese, Franconia Agnese vaprus
päästis noorima ta poegadest, kaheaastase Ludwigi, kes
kuningas Heinrichi surmateate järel kuulutati Ludwig V nime
all uueks Teutooni kuningaks. Kolme kuningriigi kahe lapskuninga
regentideks nimetati nende emad.
Viis päeva pärast neid traagilisi sündmusi
surid Arles'i krahv Guillaume IV ja peapiiskop Hugo
öösel magades. Hommikul ei suudetud neid lihtsalt
äratada. Ma ei olnud enne kuulnud mürgist, mis nii
pika aja pärast alles mõju avaldab. Igatahes oli see
äärmiselt leidlik vahend. Leidlikum ehk isegi kui
Gualtiero vilepill. Gualtierot muide ei leitud ning Albericus
väitis surmkindlalt, et ta narr oli Rooma jäänud.
Arles'i uueks krahviks sai mürgitatud Guillaume'i
seitsmeaastane poeg Beranger. Võis oodata parunite
rahutusi ja rohkeid sisesõdasid.
Keiser Otto liikus neil päevil nagu unes, ta tegutses
justkui energiliselt kättemaksuplaani ette valmistades,
samas oli näha, et ta liigub vaid inertsist ja
kohusetundest. Talle oli tekkinud uus kohustus, mille
täitmine, keiser kartis, talle üle jõu
käis, kohustus elada nii vanaks, et ta pojapojad meheikka
jõuavad. Otto III käsul viibisin ka mina
kättemaksukava kokkuseadmise juures. Keisri käsul
pidid Langobardia ja poolsaare lõunaosa kaubalinnad kokku
panema hiigellaevastiku. Selleks läkitas ta erikullerid
Veneetsiasse, Genuasse, Pisasse, Napolisse, Amalfisse, Anconasse
ja Barisse. Kättemaksuretke pidi juhtima keiser isiklikult.
Minu kaasatulekut Otto III õnneks ei nõudnud,
ilmselt pidas ta merereisi siiski veidi ohtlikuks. Pidin saatma
paavsti tema tagasiteel Rooma.
Kättemaks ise oli hirmus, nagu ma hiljem teada sain.
Keiserlikule laevastikule paigutatud suur
rüütlivägi rüüstas Konstantinoopolit
mitu päeva, linnaosad, milles asusid tsiviilaristokraatia
uhked lossid, purustati. Romania ametnikkonna enamik tapeti.
Keiser lasi vangistada oma naiseõe Theodora, selle mees
Georgios Maniaces hukati moel, millest sulg tõrgub
kirjutamast. Pärast seda karistusaktsiooni tõmbus
keiser tagasi oma Spalato lossi, kust ei väljunud mitu
kuud.
Benedetto ja minu tagasitee Rooma oli üsna nukker.
Nägime kohutavat viletsust, nälja poolt tapetud
inimeste surnukehasid üksteise otsa kuhja heidetuna
teeäärsetel põldudel, polnud kedagi, kes neid
oleks matta suutnud. Ning kuigi keisri esindajana valitses
Langobardiat Piacenza krahv, olid mitmed krahvid ja hertsogid,
kuuldes kuninga tapmisest, hakanud oma vanu vaenusi üle
soojendama ning maad ootasid seega ees rasked sisesõdade
aastad. Samade murede kätte oli langemas ka Teutooni
kuningriik.
Impeeriumi tulevik oli ülimalt ebamäärane,
keiser oli ennast sulgenud Spalato paleesse ega ilmutanud huvi
maailma asjade vastu, Langobardia ametlik regent,
viieteistaastaselt leseks jäänud kuninganna-ema Bianca
ja kuningas Lotario olid Pavias pigem krahv di Piacenza
pantvangid ning see kasutas neid oma isiklikes huvides osavalt
ära. Teutoonimaal puhkes verine kodusõda Franconia
ja Baieri kodade vahel. Esimesest oli pärit regendist
leskkuninganna Agnes, samal ajal kui Baieris valitses Saksi
dünastia kõrvalharu, mis oli alguse saanud Otto I
Suure vennast Heinrichist.
Kuuldes neist sündmusist, adusin ma esmakordselt
täie selgusega, kuivõrd lihtne on muuta tulevikku
või ajalugu. Kuigi vandenõulased Konstantinoopolis
ei osanud ilmselt oma halvimateski unenägudes ette
näha sellist karistusaktsiooni, oli nende löök
siiski olnud geniaalne. Oli löödud haav, mida lihtsalt
ei olnud võimalik ravida.
Siis sain ma aru, et paar geniaalselt ajastatud ja
perfektselt ellu viidud mõrva võivad maailma
ajalugu tundmatuseni muuta. Kuigi Otto III oli hävitanud
oma vastased, olid need siiski suutnud lõhkuda ka keiser
Otto impeeriumi. Ja tulevik pidi näitama, kas
pöördumatult või mitte.
Rooma-teekonna lõpul möödusime Grottaferrata
kloostrist, mis oli välja kasvanud samas kohas
kolmekümne aasta eest tegutsenud eraklast. Kuulsa legendi
järgi oli ka keiser Otto noores eas selles eraklas kaks
nädalat paastunud ja palvetanud. Kloostrihooned olid
madalad ning teravate katuste ja tornideta. Seda imposantsemana
kõrgus kompleksi keskel üksik kõrge
nelinurkne madala katusega kellatorn. Ehitisi ümbritsesid
puudesalud, praegu küll veel raagus, aga varsti, kevade
lähenedes pidid nad lehte minema. Aga isegi praegu oli see
vaatepilt kaunis, kloostrihoonete vahel ringisagivad mungad
sisendasid minusse rahu. Mõtisklesin, kuidas võis
keisri nõunik Gianfranco Grottaferrata kloostriga seotud
olla, aga mingile targale järeldusele ei
jõudnudki.
Rooma jõudes ootas meid ees ebameeldiv uudis, juba
varem siiatoimetatud Tusculumi Albericus oli vahi alt
põgenenud. Millegipärast oli see tal eriti lihtsalt
läinud, mistõttu kurjad keeled sosistasid, et
selline oligi keisri soov, kes talle üht hoopis hirmsamat
karistust kavandas. Benedetto lasi selle peale vaid oma
ihukaitsemeeskonda tugevdada.
Minu hinges valitses tollest saatanlikust ööst
saadik kõle ja tühi tunne. Minu sõber ja
heategija, inimene, kellele mu saatus korda läks, oli
surnud. Mul ei olnud vähimatki soovi elada Pavias inimeste
keskel, kes on mulle võõrad, liikuda nois
süngetes ja pimedates lossides, kus seinavaiba tagant
võis välkkiire torkega mõni pistoda ka minu
elu lõpetada. Ainus inimene, kes mulle korda läks,
oli Benedetto. Kuna Ottavio oli igaveseks lahkunud, klammerdusin
ma seda enam Benedetto külge. Ning ajapikku tänu
üha kevadisemaks muutuvale ilmale, Lateraani palee valgest
marmorist seintele ja avaratele, valgust sisselaskvatele
akendele hakkas maailm meie jaoks jälle helgemaks muutuma.
Me keskendusime oma armastusele ning minu suurim soov sel ajal
oli, et ma saaks jääda igaveseks Benedetto
kõrvale, saada tema nõunikuks, kuna ühtki
Saksi soost valitsejat, keda ma nõustada oleks saanud,
polnud ju järele jäänud.
Ühel õhtul märtsi lõpus, kui ilm oli
juba kevadiselt soojaks läinud -- just oli alanud
ka uus aasta, andsin Benedettole edasi teutoonist
ihukaitsemeeskonna pealiku teate, mis hoiatas võimaliku
normannide kallalatungi eest. Nende viirastuslikke laevu olla
nähtud Tiberi suudmes. Meil polnud selle teadmisega aga
suurt midagi peale hakata, lisajõude Rooma kaitsmiseks
poleks niikuinii kuskilt võtta olnud.
Kuna lähenes ülestõusmispüha,
täpselt tuhat aasta oli möödumas Kristuse
taevaminekust, kui täpne olla, oli meil jumalateenistuste
ja muude ürituste ettevalmistamisega päeviti palju
tegemist. Benedetto selja taga oli sel ajal tema ristiisa
Giovanni Graziano, kes talle kirikuasjades nõu andis.
Krahv Albericus oli põgenenud oma linnusesse Tusculumis
ning oli seal ennast kindlustanud.
Tol õhtul, kui lahtistest paleeakendest tungis sisse
kevade joovastavaid lõhnu ning linnamelu, istusime
Benedettoga väikeses saalis ning rüüpasime
peekritest veini. Esimest korda üle pika aja tundsin ma
ennast kergelt, hing oli rahulik ning näis, et Benedettogi
on õnnelik. Ta vaatas unistavalt aknast välja
sumedasse Rooma kevadõhtusse. Panin peekri lauale ning
puudutasin Benedetto käsivart. Ta vaatas mind ja
naeratas.
«Kui saaks selle hetke peatada ja kustutada kõik,
mis on olnud. Nii näib maailm ja meie elu päris
ilus.»
Noogutasin nõusolevalt. Istusin ta kõrvale ning
suudlesin teda. Benedetto hakkas mu särki seljast
võtma. Suudlesin ta kaela, siledaid käsivarsi ja
rinda. Ühinesime sealsamas akna all, olles joovastunud nii
veinist kui sumedast õhtust.
Näis, et Arles'i tragöödiast hoolimata oli
meie elu oma tavapärasesse voolusängi tagasi
suundumas. Nii ainult näis.
10
Normandia hertsogi vasallil, rüütel Tancred
de Hauteville-la-Guicharde'il oli kahe naisega kokku kaksteist
poega ja veel rohkem tütreid. Esimese naise Muriellaga olid
tal pojad Guillaume, Drogon, Humphrey, Geoffroy ja Sarlot. Teise
naise Fressenda pojad olid Robert, Roger, Humbert, Mauger,
Guillaume, Auvrai ja Tancred. Aastatuhande vahetuse paiku
käisid normanni ülikud sageli palverännul
Jeruusalemmas. Need pelegriinid tegid vahepeatusi Lõuna-
Itaalia rannikulinnades ning Salerno vürsti ja Apuulia
hertsogi palvel sekkusid nendevahelistesse tülidesse.
Nähes, kui osavad sõjamehed on normannid, saatsid
Salerno, Apuulia, Capua, Napoli ja Benevento vürstid oma
sõjameestega sõna Franciasse, et sealt veel
normanni sõjamehi tuleks.
Normandia hertsogi vasallid tulidki Itaaliasse, kus valitses
kummaline olukord. Üle kogu maa liikusid ringi
palgasõdurid ja bandiitide salgad. Lisaks langobardide
vanadele vürstiriikidele oli Itaalias ka iseseisvaid
kaubalinnu, Romaniale alluvaid linnu peamiselt Apuulias ja
Kalaabrias ning saratseenide valdusi. Suur Sitsiilia saar oli
täielikult saratseenide valduses.
Teiste seas tulid Itaaliasse ka Tancred de Hauteville'i
vanemad pojad. Nagu teisedki andsid ka nemad oma
mõõga raha eest vürstide teenistusse.
Tancredi vanim poeg Guillaume, kes sai hüüdnimeks
Raudkäsi, kogus Hauteville'i nimele palju kuulsust. 1030.
Issanda Aastal hõivasid normannid Guillaume Raudkäe
juhtimisel Aversa linna ning tegid sellest oma asustuse
keskuse.
Tancred de Hauteville'i vanim poeg teisest abielust kandis
nime Robert. Ta sündis 1015. Issanda Aastal ning tuli
Aversasse seitsmeteistaastase noormehena. Ta saavutas kiiresti
kuulsuse, mis varjutas ta vanemate vendade oma. Lugusid, mida
tema kohta räägitakse on kümneid. Hiljem kui
temast oli juba Apuulia hertsog saanud, ei teinud ta nende
juttude levikule mingeid takistusi, pigem vastupidi.
Näiteks räägitakse, et ta olevat oma käega
ära kägistanud ühe oma maadel ringkäiku
tegeva Romania linna kuberneri. Tema mehed tunginud kallele
saatemeeskonnale ja tapnud kõik. Seejärel muudeti
salkkond matuserongkäiguks, Robert ise roninud kirstu ning
sel kombel pääsetud linna, kus siis öösel
ülesärganud «kadunukese» juhtimisel hirmus
rüüstamine toime pandii. Samas oli Robert
sügavalt usklik inimene...
Kõik teisedki temaga seotud lood näitavad, et
Robert oli eelkõige kaval sõjamees. Sellest sai ta
ka hüüdnime Guiscard, mis frankide keeles
tähendabki «kaval.»
Olles algul vürstide palgasõduriteks, vallutasid
normannid ajapikku kõik nende valdused ja kuulutasid
iseendid hertsogiteks ja vürstideks.
Waiblingeni Adriani kroonika, LII. 17
Järgmisel hommikul äratas meid ennekuulmatu
lärm. Olime jäänud magama lamamistoolidele samas
kohas, kus eelmisel õhtul olime vestelnud ja
armatsenud.
Nüüd oli varahommik ning läbi lahtiste akende
kuulsime tänavailt lärmi, millist polnud kunagi varem
kuulnud. Samalaadsed hääled kostusid ka palee
sisemusest. Virgusime Benedettoga üheaegselt ning vaatasime
unesegaste pilkudega mõistmatult teineteist. Vaatasime
üheaegselt aknast välja ning avanev vaatepilt
röövis meilt hetkeks liikumisvõime.
Nüüd oli ka selge, mis helisid olime kuulnud. Inimeste
karjed, appihüüded, röökimine, nutt, hala ja
needmine segamini sõjarelvade kolinaga.
Lateraani palee esisel väljakul käis
võitlus. Benedetto ihukaitsemeeskonda kuuluvad
rüütlid pidasid ebavõrdset võitlust
pikakasvuliste ja kohutava välimusega sõjameestega.
Normannid! rabas mind kohutav teadmine. Samal hetkel sain
teadlikuks, et Benedetto värisev käsi oli haaranud
kinni mu paljast käsivarrest, millele karge
hommikuõhk oli tekitanud kananaha.
«Mis nüüd?» sosistas ta.
Vaatasin paleeväljakult eemaleviivaid tänavaid,
seal käis sama ebavõrdne võitlus linlaste ja
rüüstajate vahel. Kuna enamik inimestest oli
relvastamata, kujutas see justkui karistusaktsiooni, mitte enam-
vähemgi võrdsete vastaste võitlust. Tol
hetkel ei võinud ma muidugi teadagi, kui lähedale
tõele ma oma mõttega olin jõudnud.
Nüüd pöörasin tähelepanu ka palee
alamatelt korrustelt kostvatele häältele. Sama
metallikõlin, sama meeleheitlikud
hüüatused.
«Peitu!» ütlesin, «pageda me ju ei
jõua ja kuhu meil minna?»
Tormasime esmalt ukseni, mis viis peatrepile, kust
pääses igale korrusele, aga nägime, et ka trepil
käis meeleheitlik ja vihane võitlus. Näha oli,
et paavsti ihukaitsemeeskonna allajäämine ning
hävitamine on vaid ajaküsimus. Jooksime tagasi saali
ning sealt ühte koridori, mis oli tupiktee, nagu ma
väga hästi teadsin. Aga mujale polnud minna.
Seinaorvasid eraldasid siin suured eesriided, ühe
sellise varju peitusimegi. Seal veetsime oma elu ühe
kohutavaima päeva. Enamus aega olime lihtsalt vait,
hoidsime teineteisest kinni ja värisesime hirmust.
Mingil hetkel, ma ei suuda meenutada, kaua olime juba seal
konutanud ning kuulanud kord kaugenevaid, siis jälle
lähenavaid võitlushääli ning
võõras keeles karjumist, hakkas Benedetto kuidagi
eemaloleva häälega monotoonselt rääkima:
«Esimest korda juhtus see Issanda Aastal 410, kui
visigoodid kolm päeva Roomat rüüstasid, aga
võrreldes järgmise korraga oli see pigem aukartlik
rüüstamine, nii olen ma lugenud. Teine kord tuli
nelikümmend viis aastat hiljem. Vandaalid
rüüstasid linna neliteist päeva ning just
pärast seda rüüstamist tabas Roomat
tõeline langus. Paleesid ei parandatud,
linnaväljakutest said heinamaad, kus ümbruskaudsed
inimesed oma pudulojuseid karjatasid. See oli maailma pealinna
lõpp. Kolmas kord tuli Issanda Aastal 846, kui
rüüstajateks olid saratseenid. Pärast seda lasi
paavst Leo IV Vatikani linnaosale müüri ümber
ehitada, aga näib, et sellest pole mingit kasu.»
Benedetto jäi vait ning minule meenus järsku
jutuajamine Grottaferrata Gianfrancoga, kus ta oli
rõhutanud Rooma käekäigu olulisust ja seda, et
linna kasv on justkui mingi indikaator. Mida siis praegused
sündmused peaks näitama, ennustama? Millele viitama?
Kaosele? Sellele, et ühtki kindlat paika pole selles
maailmas enam olemas? Et ka Õhtumaa kirikupea palees pole
enam turvaline olla? Minu tupikus mõttelõnga
katkestas raskete metalsete sammude kõmin. Need peatusid
kuskil meie juures ning eesriie tõmmati järsku
ühe ropsuga eest.
Meie peale vaatas ülevalt alla suurt kasvu kogukas
noormees, ta võis olla neli-viis aastat meist vanem.
Uhkes sõjarüüs, mida katsid tolm ja veri,
vaatas ta meie peale ja justkui ohkas kergendunult. Ta kummardas
ning ütles kohalikus keeles:
«Roberto d'Altavilla.»
Seejärel laskus ta põlvili ning suudles Benedetto
kätt.
«Ärge mingil juhul siit välja tulge. Kuni
õhtuni,» ütles ta puiselt Rooma dialektis.
Benedetto noogutas sõnatult ja tegi normanni suunas
õnnistava risti.
Seejärel lasi ta eesriide uuesti meile varjuks ette
langeda ning sammud eemaldusid. Vaatasin hämmastunult
Benedettole otsa, aga temagi oli vähemalt sama
üllatunud. Võtsin ta ümbert kinni ja niimoodi
me seal seinaorvas üksteise embuses ootasime, tundes iga
lihasega teise südamelööke.
See oli meie esimene kohtumine alles aastaid hiljem oma
kuulsuse tippu tõusnud Robert de Hauteville'iga.
Alles tükk aega pärast igasuguste häälte
vaikimist julgesime oma peidupaigast välja tulla. Palee
saalid, trepid ja koridorid olid täis rüütlite ja
kantseleiametnike laipu. Kõik oli segi pööratud
justkui oleks torm meie vaiksest rahuoaasist üle
käinud. Paavsti magamisruumid olid samas täiesti
korras ning rüüstamata. Riietusime ning ma
märkasin, et pistoda, mida mul oli kästud alati kaasas
kanda vedeles riietekuhja all siinsamas. Aga mis kasu oleks
sellest olnud otsese ja jõhkra kallaletungi vastu. Kuigi
ka Gualtiero ja Romania salamõrtsukad surma
külvasid, tundus vaatepilt Lateraani palees siiski kordi
masendavam ja rusuvam. Sellise otsese vägivalla vastu on ka
reetlikud pistodatorked abitud.
Palee esimesel korrusel kohtasime ka esimesi
õnnelikke, kel oli vedanud ja kes olid ellu
jäänud. Koristati surnukehasid silma alt ära,
korrastati ruume. Läksime Benedettoga tänavatele. Ka
siin olid ellujäänud kõik tänavatele
kogunenud ning viisid surnukehi majadesse ja hoovidesse.
Inimesed tegutsesid tuima järjekindlusega ning liikusid
justkui elavad surnud. Benedetto tegi igas suunas õhku
ristimärke, mõnel pool kummarduti tema žesti peale,
teisal vaadati ükskõikse ning apaatse pilguga.
Millest oleks tulnud teatavaid järeldusi teha.
Siin-seal koguneti ka kirikutesse, kus ellujäänud
preestrid valmistusid tänujumalateenistusi pidama.
Möödusime parajasti Santa Sabina kirikust, kui
Benedettol tekkis mõte ka ise tänujumalateenistust
läbi viia. Pöörasime kirikusse sisse,
mitukümmend inimest palvetasid, teenistust läbiviiv
preester märkas oma pontifeksi ning andis žestiga
märku, et taandub, kui paavst ise soovib teenistust
läbi viia. Benedetto näost võis välja
lugeda tänutunnet ning rõõmu. Ta sammus
läbi kõrge sammastega basiilika, möödus
inimestest ja asus oma kohale apsiidis teenistuse
läbiviijana. Jäin veidi kaugemale rahva sekka seisma.
Benedetto pöördus seljaga kirikusse kogunenud inimeste
poole ja hakkas palvet kuuldavale tooma.
Edasi hakkas kõik kiiresti juhtuma.
Kuulsin kiriku välistrepilt hõikeid ja vihast
vaidlust, kirikusse tungisid tigedad ja bravuuri täis
mehed, ilmselt lihunikud või käsitöölised.
Kiiremini kui ma aru sain, olid nad pika basiilika läbinud
ning jõudnud altari ette, kus põlvili seljaga
nende poole palvetas paavst. Ma ei näinud eesseisvate
inimeste tõttu, mis täpselt edasi toimus.
Kõlas tuhm mütsatus ja vaikne üllatunud karje,
siis nägin ühe lihuniku kirvest tõusmas ning
langemas, samal hetkel tõukas teda kõrvalseisnud
käsitööline, kellega ta ilmselt oligi vihaselt
vaielnud, ja lihunik kukkus tasakaalu kaotades pikali. Kostus ka
heli, mis andis tunnistust kirvetera ja kivipõranda
kokkupuutumisest. Lihunik oli aga kohe jalul ning
õudusega nägin, et ta kirvetera oli üleni
verine.
Hakkasin tõugeldes ja trügides läbi
inimsumma endale apsiidi suunas teed rajama. Olin mõne
hetkega kohal ning avanev vaatepilt naelutas mu hetkeks paigale.
Oma valges riietuses lamas Benedetto kõhuli altari ees
maas. Tema parem käsi oli õlavarre keskkohast otsast
raiutud ning tema minestuses keha ümber hakkas tekkima
vereloik.
11
Pärast Johannes XIX surma vähenes paavstide
tähtsus Õhtumaa valitsejate seas veelgi. Nii eli see
kogu Benedictus IX alaealisuseaja. Hiljem sai ta muidugi
hüüdnimeks Sõdiv Paavst...
Püha Peetruse Pärusmaa valitsemise pärast
võidelnud Rooma ülikusuguvõsadest osa
hääbus 11. sajandi jooksul, osad hõivasid aga
Rooma poliitilises elus üha kõrgemat positsiooni.
Crescenzi suguvõsa oli mõju kaotanud juba
pärast suure konsul Crescentiuse tapmist. Kümmekond
aastat hiljem suri välja nende soo Stefaniani liin, vaid
Ottaviani liin säilis, kuid erilist tähtsust neil enam
polnud. Neist mõjukamateks said isegi sellised perekonnad
nagu Frangipiani, Obertinghi ja Pierleone.
Vägevaim oli siiski Tuscolani klann. Nad valitsesid
Tuscolos, Prenestes, Arcis ja Galerias ning kui pärast
keiser Otto kättemaksu põhiliin hääbus,
asus suguvõsa etteotsa Galeria krahv Gerardo. Sajandi
lõpus eraldus Galeria Tuscolani perekonnast
kõrvalharu, keda hakati kutsuma Colonnadeks...
Waiblingeni Adriani kroonika, CLIX. 31
Ei-ei-ei!!! Seda ei saanud olla! Nad ei tohtinud minult
mu Benedettot ära võtta!
Maas lebava paavsti ümber seisid poolkaares mehed,
kellest osa ilmselgelt soovis tema surma. Ning kirvetera
sattumist kaela asemel õlavarre pihta sai seletada vaid
sellega, et käsitööline viimasel hetkel
mõrtsukat lükkas. Nüüd aga vaatasid nad
kõik vaikuses oma kätetööd.
Miskipärast oli ka kirvega mehemürakast kadunud soov
oma kätetöö lõpule viia. Inimesed
vaikisid. Käsitööline oli šokeeritud,
lihunik aga pomises kiiresti kohalikuks murdes sõnu,
millest ma suure hädaga pooli aru sain. Igatahes
süüdistas ta paavsti selles, et too neid normannide
vastu ei kaitsnud.
Ma ei oska öelda, kaua see hetk kestis. Järsku
ärkasin ma tardumusest ja šokist ning tõin
kuuldavale sellise karjatuse, mis paavsti ümbritsevad
mõrtsukad võpatama pani. Ma ei olnud
võimeline oma tegevust kontrollima. Enne kui ma
üldse aru sain, mis mu raevunud mina õieti teha
kavatseb, olin endalegi üllatuseks oma terava ja pika
pistoda tupest välja kiskunud ning tormasin seda käes
hoides mõrtsukast lihuniku juurde. Torkasin teda
selga.
Inimese tapmine on imelihtne. Üliteravaks ihutud pistoda
läks üllatava kergusega hiiglase selga, too karjatas.
Tõmbasin tera välja ja lõin uuesti sisse. Ja
siis veel ja veel ja veel. Ma ei ole kunagi varem ega hiljem
sellises raevus olnud. See suur ja võõras mees oli
minult Benedettot röövida tahtnud! Ja põhjusel,
mis Benedettot vähimalgi määral ei
puudutanud.
Hakkasin midagi märkama siis, kui suur lihunik korisedes
pikali kukkus ja kätega haletsusväärseid
liigutusi tegema hakkas. Tema kaaslased olid ilmselgelt
üllatunud. Vehkisin oma pistodaga ning karjusid läbi
pisarate, et nad kaugemale tõmbuks. Seda nad ka tegid,
kuna suure ja tugeva mehe surm minusuguse kõhetu nooruki
käe läbi oli neid ilmselt üllatanud. Aga seda
eelist ei tarvitsenud mulle kauaks jätkuda. Kummardusin
meeletus raevus Benedetto kohale, veendusin, et ta hingas ning
otsisin kiirelt silmadega kohta, kuhu eemalduda. Altari
kõrvalt viis külgmisse löövi madal
ukseava. Altkulmu inimesi jälgides lohistasin Benedetto
kaenla alt kinni hoides kesklöövist minema. Inimesed
olid aga vist samuti aru saanud teo koledusest, mille üks
nende hulgast oli just äsja toime pannud. Igatahes ei
ilmutanud nad mingit soovi mulle järgneda või mind
kuidagi takistada.
Niimoodi oma armastatut lohistades meenus mulle, et
täpselt sedasama olin temaga teinud päeval, kui me
tutvusime... Ainult siis ei jäänud paavsti
lohistamisest kivipõrandale kohutavalt suurt vererada.
Sulgesin ukse ja lükkasin mingi mööblieseme, olen
unustanud mille, sellele ette. Silmitsesin Benedetto paremat
õlavart, purustatud kont paistis vere ja varrukariide
vahelt välja. Verd tuli ikka veel palju! Rebisin endalt
kuue seljast ning lõikasin oma särgil varruka maha.
Sidusin sellega kõigest jõust Benedetto
õlavarre kinni. Kuigi see side muutus kohe verest
läbimärjaks, näis siiski, et veri hakkas
hüübima. Suudlesin oma armastatu nägu.
«Ära jäta mind! Sa ju ometi lubasid, et ei
jäta mind kunagi... mitte hetkekski! Sa ei tohi surra!
Mitte praegu!»
Benedetto tuli hetkeks teadvusele. Hoolimata meeletust
valust, naeratas ta mind nähes.
«Kuhu me peaks põgenema?» küsisin
nõutult.
«Tuscolosse,» oli kõik, mis Benedetto huulte
vahelt välja tuli. Ta vajus jälle teadmatusse.
Vaatasin meeletu pilguga ringi, minu poolt barrikadeeritud ukse
vastas oli veel teinegi uks, mis pidi ilmselt õue viima.
Mul pole kunagi hiljem elus olnud põhjust jumalat
niisuguse meeleliigutusega tänada. Tõsi, hiljem
vähenes ka mu veendumus, kas tema käsi maistes asjades
üldse mängus on.
Igatahes olid selle ukse taga lasipuu külge seotud
hobused. Ma pidin õnnest segaseks minema. Hobused!
Lohistasin Benedetto kambrist välja ja vinnasin ta ühe
looma turjale sadula ette. Ronisin ka ise sadulasse ning ajasin
looma liikvele. Võtsin suuna linnast välja ida
poole. Teadsin, et tee Tusculumi krahvi residentsi on jalgsi
minnes viis tundi pikk, hobusel siis selle selle võrra
kiirem.
Ma ei taha seda teekonda meenutada. Veel vähem sooviksin
ma meenutada kohalejõudmist Tusculumi linnusesse, aga see
on hädavajalik. Südaöö oli juba
möödas ning sume kevadõhtu oli asendunud
jahedavõitu ja selge täiskuuööga. Taevas
säras tähtedest. Benedetto polnud terve teekonna
vältel enam kordagi teadvusele tulnud, aga ka verejooks ta
käest oli seiskunud. Minagi olin päeva ja
järgnenud õhtu vapustustest minestuse
äärel, aga ma ei saanud seda luksust endale lubada,
minu kiirest tegutsemisest sõltus nüüd mu
armastatu elu.
Tusculumi kantsi paksud kivimüürid hakkasid juba
kaugelt tontliku kuuvalguse taustal paistma ning teele erinevaid
varjukujusid moodustama. Valitses täielik vaikus. Et midagi
on väga valesti, sain aru, kui jõudsime
lossivärvani ning oma suureks üllatuseks selle
pärani lahti olevat avastasin. Ettevaatlikult ratsutasin
läbi värava lossihoovi. Ka siin valitses hauavaikus,
kuigi ülevalt akendest paistis tõrvikuvalgus.
Jätsin Benedetto igaks juhuks hobuse turjale ning sidunud
looma vee ja toidumolli juurde kinni ruttasin hiilides
lossitrepist üles.
See öine retk ebaloomulikult vaikses Tusculumi kantsis
oli võigas. Miks valitses nii ebainimlik vaikus? Miks oli
värav avatud? Küsimustel poleks lõppu olnud.
Eelaimdused hakkasid selgemat kuju võtma, kui nägin
lossikoridoris maas vedelevat tapetud sõjasulast.
Katsusin verest libedaks muutunud võlvkäigus mitte
libastuda ning suundusin edasi söögisaali poole. Sealt
ma nad kõik leidsingi.
Tõrvikud põlesid seinaorvades nagu peab, lauad
olid kaetud rikkaliku söögi- ja joogivalikuga. Nad
kõi olid pandud istuma oma kohtadele, ainult et nende ees
hõbevaagnatel oli igaühel ta enese pea. Kui ma
viimase ööpäeva jooksul midagigi söönud
oleks, siis oleks see toit küll kohe Tusculumi krahvi
söögisaali põrandal olnud. Laua keskosas
jõllitasid mind vaagnatelt klaasistunud silmadega
Tusculumi krahv Albericus III, tema naine ja nende vanemad
pojad, keda ma vaid vilksamisi olin näinud --
Benedetto vennad ikkagi! Lauas polnud ühtki tühja
kohta, kõik Albericuse vasallid ja väärikad
sõjasulased istusid lauas. Samuti eemaldatud peadega.
See oligi esimene kord, kui ma leidsin tõsise
põhjuse hakata kahtlema jumala olemasolus. Tuikusin
mööda lossikoridore ringi. Kummalisel kombel polnud
kuskil vähimatki märki rüüstamisest,
kõik mööblitükid ja riideesemed olid oma
õigetel kohtadel, mingi võitluse jälgi polnud
kuskil näha.
Ühes kummalises tornikambris leidsin eest veel ühe
vana tuttava. Ruumi sisustasid lisaks mugavale voodile rohked
mürgipudelid, imelikud klaasanumad, hõbetopsid
kummaliste pulbritega ja palju muud sarnast. Töölaua
taga istus peata kõhetu kuju. Ta kandis tuttavat azagouki
musta sametit. Laual lebas ta punaste juustega pea.
Sügavale kurku oli Gualtierole tohutu jõuga torgatud
ta vilepill. Tormasin õudusest haaratuna kambrist
välja.
See oli esimene hetk, kui hakkasin mõtlema, mis siis
ikkagi siin toimunud oli. Kättemaks? Kuid kelle
kätega? Keiser Otto kibe kättemaks? Normannide
rüüsteretk? mida ma igal muul puhul oleksin pakkunud,
aga puudusid märgid rüüstamisest. Või
normannide rüüsteretk oligi keiser Otto
kättemaks? Ilma rüüstamiseta küll. Aga
äärmiselt rafineeritud aktsioon siiski. Mulle meenus,
kuidas Robert de Hauteville oli justkui rahunenult ohanud, kui
ta meid elusalt ja tervelt peidupaigast leidis.
Sel hetkel adusin selgemini kui kunagi varem, kui viletsad ja
nõrgad on tegelikult kõiksugu salamõrtsukad
ja mürgisegajad ja assassiinid. Lõpuks on toores
vägivald ainus, mis loeb. See mõte rabas mind oma
lihtsuses ja samas oma brutaalsuses. Kummalisel kombel sain ma
just läbi Gualtiero laiba nägemise aru, kuidas
vägivalla leiab üles veel suurem vägivald. Kuidas
üks tegu kutsub alati esile teise. Kuidas verevalamist on
võimatu peatada.
Mu mõttelõnga katkestas nutt. Väikelapse
nutt. Ühest kõrvalruumist see kostiski. Avasin ukse
ja sisenesin nõrgalt valgustatud kambrisse. Hällist
oli kuidagi välja roninud ning ukerdas nüüd
põrandal pisike poiss. Korraga ma teadsin, kes see oli.
Tusculumi krahvi noorim poeg, Benedetto noorem vend!
Ja samal hetkel mõistsin ma, et kohe tuleb mul
sooritada veel üks mõrv viimase päeva jooksul.
Ma poleks mitte mingil moel toime tulnud kahe inimesega. Ma ei
oleks ühe hobuse peale suutnud lisaks Benedettole mahutada
ka seda imikut. Minu valik ei olnud raske. Ma ei kahelnud
hetkekski oma valikus. Kahtlused tulid alles palju hiljem. Toona
mul tegelikult ei olnud valikut. Loomulikult pidin ma
päästma oma armsa Benedetto. Tõstsin lapse
tagasi hälli ning lahkusin ruumist niiskete silmadega.
Läksin vaikselt treppidest alla justkui kartes äratada
selles võikas majas oma igavest saatanlikku und magavat
seltskonda.
Täiskuu valgustas lossihoovi sama heledalt kui enne.
Hobune oli oma isu täis söönud, Benedetto lamas
looma turjal teadvusetult. Ma sain suurepäraselt aru, et
kaua ta niimoodi ilma pädeva abita vastu ei pea. Ja siis
kaotab ka minu elu igasuguse mõtte. Ning korraga oli mul
selge, kuhu tuleb minna. See sõna tuli mulle pähe
kuidagi täiesti loomulikult. Imelik, et ma varem selle
peale ei olnud tulnud.
Grottaferrata.
Teekond Tusculumi surmakantsist Grottaferratasse oli hullem
kui eelmine. Benedetto tuli ratsasõidu ajal
meelemärkusele ning ta õlavars hakkas uuesti
veritsema. Pool teed oigas ja nuttis Benedetto valust. Seda
öist ratsasõitu ei unusta ma ilmselt kunagi, kuigi
sooviks seda väga. Pimeduses viirastus mulle pidevalt
häll selles nutva Benedetto vennaga. Kelle mina olin surema
määranud. Kes olen mina, et selliseid otsuseid teha?
Miks neid meie ette pannakse? Kes paneb?
Grottaferrata kloostriväravasse jõudsime koos
esimeste päikesekiirtega. Oli kohutavalt külmaks
läinud. Hobune meie all oli ülekoormusest kokku
kukkumas, minule tundus eelmine hommik, kui need õudused
olid pihta hakanud, meeletult kauge ajana, nii palju oli
vahepeal juhtunud. Benedettost ma parem ei räägigi.
Munkadel tuli meid tuli sadulast kukkumise eest piltlikult kinni
püüda. Ehmunud nägusid ja oma igahommikuseid
toimetusi unarusse jätvaid munki nägin jooksmas
justkui läbi une. Jõudsin paari sõnaga
kohalerutanud abt Bartolomeole selgitada, kes me sellised oleme,
siis langetas õnnis pimedus oma teki üle minu.
12
Grottaferrata erakla rajas kuulus lihasuretaja ja
eremiit Püha Nilos, kes oli pärit Rossanost
Kalaabrias. Sarnaseid eraklaid oli tollal täis terve
Latium, Toscana ja Kalaabria. Need tekkisid, kui selliste
anahoreetide ümber kogunesid õpilased, kes samuti
lunastava lihasuretamisega tegelesid. Kuulsa legendi järgi
oli noor keiser Otto III koos Wormsi piiskopi Püha
Franconiga läinud Püha Nilose juurde Grottaferratasse.
Ta seadis end seal suure saladuskatte all sisse, kandes
jõhvisärki ja olles paljajalu. Ta jäi sinna
peitu kaheks nädalaks andudes palvetamisele, paastumisele
ja valvamisele.
Hiljem sai Grottaferrata selle keiserliku visiidi
tõttu üha kuulsamaks ning sinna vooris kristlasi
kogu maailmast. Pärast Püha Nilose surma Issanda
Aastal 1004 rajati Grottaferratasse benediktiini reeglile alluv
klooster, mis kasvas järgnevate aastakümnetega
jõudsalt.
Grottaferrata klooster sai kuulsaks ka seetõttu, et
paavst Benedictus IX sealt varjupaika otsis, kui rahvas teda
Roomas tappa oli üritanud...
Waiblingeni Adriani kroonika, XXXIV. 32
Ärkasin täpselt ööpäev hiljem
varahommikul. Mu verised ja katkised riided olid kadunud ning
nende asemele oli pandud uus riietekomplekt. Olin pisikeses
kambris, kuhu aknast tõusva päikese esimesed kiired
sisse paistsid. Ma olin veel nõrk, aga puhanud. Kui ma
aru hakkasin saama, kus ma olen, olin ühe ropsuga
püsti.
Benedetto! Mis oli temast saanud?
Riietusin kiiruga ning märkasin, et mu verine pistoda
oli ära puhastatud ning riidekuhja alla asetatud.
Väljusin oma kambrist ning suundusin õue. Keset
hoovi seisis abt Bartolomeo ning jagas munkadele päevaks
töid. Läksin kohe tema juurde ja küsisin:
«Benedetto?»
«Me tegime Tema Pühadusele uued sidemed ja ravisime
haava oma meetoditega, Teie Kõrgus.»
Võpatasin, miks ta mind «Teie
Kõrguseks» nimetab? Mulle meenus, et ma polnud teda
tervitanud ega tänanud.
«Ma vabandan, et nii ebaviisakalt alustasin. Nii Bene...
Tema Pühadus kui mina oleme teile ülimalt
tänulikud, et leidsime siit varjupaiga.»
Abt naeratas.
«Abivajajate eest hoolitsemine ongi meie ülesanne,
Teie Kõrgus. Aga ta on ikkagi veel väga nõrk.
Pealegi on tal haavapalavik ja ta sonib.»
Nõudsin kohe enda viimist Benedetto juurde. Ta lebas
minu naaberkambris valgete linade vahel. Ma polnud tema
nägu varem kunagi nii kahvatuna näinud. Verekaotus oli
ilmselt tohutu olnud. Tema muidu veidi tõmmu jumega
näonahk oli hallikasvalge, otsastraiutud paremale
käele oli tehtud korralik ja tugev side, mis minu
rõõmuks ei olnud punaseks värvunud. Kuna abt
oli minu selja taga, pidin tegema tõsiseid
jõupingutusi, et mitte Benedettot suudelda, talle
öelda, kui väga ma teda armastan.
Lasin ennast selle asemel hoopis sööma juhatada.
Pärast sööki ütlesin abtile:
«Minu soov on, et ma saaksin Tema Pühadusega samas
kambris magama hakata. Ma hakkan nimelt tema haigevoodi juures
valvama. Kogu aeg. Ka päeval. Ja kindlasti öösel.
Ma pean seal olema ja ma tahan seal olla. Ma tõotasin
seda Tema Pühadusele kunagi.»
Abt Bartolomeo muigas vaevumärgatavalt. Ta kummardus
vaikides.
«Kui see on Teie Kõrguse soov, siis ei saa mul
loomulikult midagi selle vastu olla.»
Tänasin teda selle eest südamlikult ning
suundusingi kohe oma kohale Benedetto kõrval. Kummalisel
kombel oli mul juba täiesti ükskõik, kas abti
muie tähendas seda, et ta meie suhtest teadlik oli,
või mitte. Ja ei hoolinud ma sellestki, kui palju inimesi
veel meie armastusest võisid teada.
Esimese päeva jooksul midagi ei juhtunud. Benedetto
magas, ta rind kerkis ühtlaselt üles ja alla. Ma
veetsin kõik need tunnid teda imetledes ning iga hetkega
temasse üha uuesti armudes. Silitasin ja suudlesin ta
nägu ja terveks jäänud vasakut kätt. Nutsin.
Vahepeal käisid mungad, võtsid sideme haavalt,
tohterdasid seda oma pulbrite ja muude arstimitega ning panid
uue sideme. Õhtusöögi lasin endale kambrisse
tuua. Valmistusin esimeseks uneta ööks Benedetto
kõrval.
Õues läks pimedaks, mungad lõpetasid oma
asjatoimetused, käisid vespril ning läksid magama.
Veidi pärast südaööd kuulsin ukse taga
samme. Järsku avati kambriuks ning pikka kasvu mungakuues
mees astus sisse. Ta tõmbas kapuutsi peast, kuid
õigupoolest olin juba hetk varem aimanud, keda ma
näha saan, kuna koos temaga paiskus ruumi ka kummaliselt
värske lõhn, mis oli mulle meelde jäänud
ühest jutuajamisest Lateraani palees.
«Tere,» ütles Grottaferrata Gianfranco ning
võttis voodi kõrval minu vastas istet.
Olin tema siiailmumisest äärmiselt üllatunud,
nii et suutsin tervituseks vaid juhmi näoga noogutada.
«Nagu sa ilmselt vägagi hästi mäletad,
lubasin tookord Lateraani palees, et keisri palvel hakkan sind
ette valmistama nõunikuametiks. Ometi tegin ka mina
mõned valearvestused ning minu aeg siin hakkab ümber
saama, seega pean selle kursuse üsna kiirkorras ja
lühendatult läbi viima,» ta muigas, «ma
räägin vahel sõnade ja väljenditega, mis
sulle võõrad võivad tunduda, ära pane
seda lihtsalt tähele. Kui mu hääldus muutub liiga
arusaamatuks, anna märku. Lõppeks on minu itaalia
keel hoopis teisest maailmast pärit.»
«Sinu käest võib vist igasuguseid asju
küsida, sa näid kõike teadvat?»
pomisesin.
«Küsi aga. Kas ma ka vastata võin, on
iseasi.»
«Miks see normann meid palees säästis?»
tuli üle mu huulte kõige pakilisem küsimus.
«Noor Hauteville? Selline oli nende kokkulepe keiser
Ottavioga. Keiser on juba mõnda aega salajases liidus
Aversa normannidega, peamiselt just Guillaume Raudkäe ja
Robert de Hauteville'i rüütlisalkadega. Ja muuseas: ka
karistusretk Konstantinoopoli vastu õnnestus nii
efektselt ja ootamatult välja mängida tänu
sellele, et seal nimeliselt basileuse trooni teeniv normann
Harold Hardrada oma meestega tegelikult keiser Ottavio
teenistuses on.»
«Kas see, mida ma Tuscolos nägin, oli keisri
kättemaks...?»
«...Mis tehti teoks normannide kätega. Just
täpselt. Aga ei sina ega paavst seda küll pealt
nägema ei pidanud... inimlikult oleks ma muidugi soovinud
keisrit ümber veenda, et ta oma kättemaksuga liiale ei
läheks, aga samas takistavad mind teatavad
instruktsioonid... ja nende valguses läks kõik, nagu
vaja. Võimalikult palju vägivalda, anarhiat,
kaost...,» Gianfranco ohkas ja osutas Benedetto puuduvale
käele, «ja oleks me teadnud, et te, rumalad, linna
peale kooserdama lähete, oleks me midagi ette
võtnud... Kas see siis sullegi pähe ei turgatanud,
kelle peale see loll mass oma viha ja allajäämisraevu
välja valab? Kas sa Rooma ajalugu nii vähe
tunned?»
Et minu võisin olla süüdi selles, mis
Benedettoga oli juhtunud, polnud mulle veel pähe tulnudki.
«Tänu» Gianfrancole hakkas see alates sellest
hetkest mulle aga seda sagedamini meenuma...
«Aga unusta see, sinu sõber saab veel terveks ja
hakkab suuri tegusid tegema. Nii või teisiti.»
Ühe käega, mõtlesin mina.
«Aga tegelikult peaksin ma alustama kõige
olulisemast. Sellest, mis järgnevate aastasadade
sündmusi kõige rohkem mõjutama hakkab.
Jumalarahust.»
«Aga seda pole ju! Selle kehtestamine ebaõnnestus
täielikult...,» protesteerisin.
«Justnimelt. Aga kuula nüüd ja katsu mitte
vahele segada. Kõige olulisem ongi jumalarahu puudumine!
Minu maailmas oli see olemas ja selle tõttu muutus see
ühiskond viiesaja ja tuhande ja tuhande viiesaja aasta
pärast inimkonna paremale osale lihtsalt
elamiskõlbmatuks paigaks... aga selle juurde ma
jõuan hiljem. Oluline on see, et siin ja praegu
õnnestus meil jumalarahu tekkimine ära hoida ja
maailm peaks seetõttu arukamaks paigaks
muutuma...»
«Kas praegune maailm oma näljahädade,
antropofaagia, kaose ja vägivallaga on siis arukam
paik!?» ei suutnud ma oma vihapurset tagasi hoida. Silmadki
muutusid niiskeks.
Gianfranco vaatas mind kuidagi üllatunult, vaikis veidi
ja jätkas siis vaiksel ja kuidagi veidi vabandaval
toonil:
«Kummatigi on see parem ja arukam koht. Või
vähemalt on ta hädatarvilik, et selline maailm tekiks.
Ära arva, et me kõik need inimelud ära oleme
unustanud. Ka meie põeme nende pärast pidevalt, aga
vanamoodi edasi me enam ka ei suutnud olla. Maailm
jääb nüüd ka tulevaste põlvede ajal
üsna jõhkraks ja vägivaldseks, aga samas muutub
ta ideelisel tasandil võrreldamatult vabamaks. See
vägivald on vabanduse hind. Mina ja mu sajad esivanemad on
selle palimpsesti B-versiooni läbi elanud, nii et
moraalseltki on minu põlvkonnal ehk veidi rohkem
otsustusõigust, kui sinu omal. Aga lomulikult me
näeme neid tohutuid kannatusi ja metsikusi. Need poolikult
söödud imikud ja oma poegade poolt rüvetatud emad
jäävad meid ilmselt igaveseks saatma. Unes ja ilmsi.
Ja need pead seal Tuscolos... ma nägin neid samuti. Aga
samas on needsamad inimkäed kogu selle jõhkruse
toime pannud.
Jumalarahust. Kui see oleks edukalt tekkinud ja ellu
rakendatud, nagu see minu maailmas juhtus... siis oleks
vägivald maailmast tasapisi küll taandunud, aga ka
mitte tegelikkuses. Osa maailmast oleks tuhande aasta
pärast lihtsalt muutunud oaasiks, mis elas igaveses
jõukuses ja heaolus ja mujal toime pandava vägivalla
peale oli neil lihtsam mitte mõelda. Kujutada, et seda
polegi olemas. Tegelikkuses see vägivald aga süvenes
ja intensiivistus. Seesama vägivald, mida nende heaolu-
oaasi inimeste esivanemad, meie eneste Õhtumaa
tsivilisatsioon, oli mõnesaja aasta eest üle kogu
maailma laiali eksportinud.
Kui jumalarahu oleks tekkinud, oleks kirikute ja suurte
vasallide ümber saanud hakata koonduma suuremad
sõjajõud ja suuremad varandused, mida selle
vormilt õilsa ja sisult omakasupüüdliku idee
najal oleks saanud kasvatama ja kaistma hakata. Suurem
võim oleks koondnud ühetede inimeste kätte. Nad
oleks allutanud väiksemad naabrid ning ajapikku oleks taas
tekkinud tugev riigivõim. Aga mitte üks
ülemaailmne, nagu seda oli Rooma tuhande aasta eest, vaid
palju erinevaid rahvusriike, kes minu maailmas hakkasid omavahel
sõdima oma jabura rahvuse-idee põhjal. Igal
rahvusel oli järsku rohkem ajaloolist
«õigust» maale, millel juhtus elama nende
naaberrahvas.
Selles uues maailmas, mis tekkis meie sekkumise tõttu,
peetakse loomulikult ka pidevalt sõdu ja tapetakse
süütuid inimesi. Aga kindlasti vähem ja
hukkutakse siiski selliste lihtsate asjade nimel nagu
näiteks mõne krahvi või paruni isiklik
varandus või maavaldus. Või siis mõne
üleva idee nimel. Aga selles maailmas, kus jumalarahu-idee
mõjule pääses, hakati inimesi surma saatma
sellise jabura nähtuse nimel nagu riigipiir. Tuhanded
hukkusid selleks, et üht piiri saaks nihutada mõne
päevateekonna võrra ühele või teisele
poole. Kuidas saab aga piir olla piisav põhjus inimeste
surmasaatmiseks?
Loomulikult oli selles maailmaversioonis ka palju
näiliselt head. Kuna jumalarahu kaitses kaupmehi, hakkas ka
nende seisus tugevnema. Tekkisid päraturikkad
liigkasuvõtjad ja kauplejad. Majandus muidugi
õitses, aga kas sellest pikas perspektiivis ka midagi
head tuli? Lisaks kirikule ja kuningatele tekkis veel üks
kamp, kes taotles ülemvõimu ja õigust
otsustada kõigi teiste elu üle. See kamp on aga
eriti näru, kuna seda kõike sooviti selleks, et
saada suuremat kasumit. Elu kasumi nimel! Kas saab midagi
võikamat ette kujutada?
Kõige hullem oligi see, et selles maailmas hakkas
kõik keerlema ülemvõimu nimel. Üksikute
jaoks olid loodud võimalused seda taotlema hakata ja seda
nad ka tegid. Loomulikult on ka juba ajalooks saanud ajal
kõik võimu ümber keerelnud, aga Rooma
hävitamine viiesaja aasta eest andis meile unikaalse
šansi luua ühiskond, kus puuduks suur riiklik
võim. Mis on tegelikult tühi kott. Idee
mõttes. Mis idee on riik? Rahvad, kes hävitasid
Rooma ei püüelnud riigi poole. Loomulikult nimetasid
nad end kuningaiks ja ka mingid ametnikud hakkasid nende
ümber tiirlema, aga kuni praeguse ajani on neid ikka
ääretult vähe olnud ja tendents ei näita
kasvumärke. Järelikult peaks see praegune maailm olema
üsna ideaalilähedane. Loomulikult köitis neid
barbarkuningaid Rooma hiilgus, aga Rooma tsiviilriigi idee
jäi neile mõistetamatuks.
Jumalarahu maailmas hakkavad aga tekkima suured
ülikoolid, mis kasvatavad alguses peamiselt
seadusetundjaid. Ja kus on seadusetundjad, seal hakatakse ka
välja kaevama vanu rooma õiguse dokumente, milleta
praegu mitusada aastat edukalt on õnnestunud
ühiskonda mängida. Barbarite õiguskoodeksid on
selle poolest unikaalsed, et räägivad peamiselt, mitu
sõrme tuleb mingi kuriteo, varguse, tapmise või
vigastamise eest süüdlasel küljest rebida.
Riigiideed koos ametnikega need koodeksid aga ei reguleeri.
Erinevalt rooma õigusest, mille need seadusetundjad
tolles maailmas üles leidsid. Riigiidee hakkas jälle
levima. Ja kuna neid seadusetundjaid tekkis äkki nii palju,
oli neile vaja ka tegevust. Ja nii hakkas järsku tohutult
kasvama ametnike hulk valitseja ümber, mis varem oli
aastasadu püsinud enam vähem samades piirides.
Ja nii tekkiski see kohutav ametnike riigi idee, mille nimel
inimesi hakati surma saatma. Riik kui selline oli selle
printsiibi järgi midagi erilist, mis vajas kaitset ja mis
oli väärt säilitamist. Ometi oli riik ju vaid
mõttetu masinavärk, mis pakkus tegevust muudel
aladel saamatutele ja mille eesmärgiks oli oma elanikelt
seitse nahka koorida. Hiljem, pärast valgustusidee ja
demokraatiaidee levikut hakkasid nad ise seda muidugi eitama ja
leiutati, et riik on loodud inimeste heaks ja jaoks, aga riikide
ja nende ametnike reaalsest tegevusest see ikka välja ei
paistnud. Ametnik jäi ikkagi saamatu ja tühise inimese
sünonüümiks, kes millekski paremaks
võimeline polnudki, kui et pabereid ühest virnast
teise tõsta ja rahva töö turjal liugu
lasta.
Tekkisid muidugi ka õpetused, mis riiki eitasid, aga
nende järgijad läksid oma praktilises tegevuses paraku
ülearu vägivaldseks ja kaotasid sellega igasuguse
lootuse tavainimeste silmis populaarseks saada.
Osades riikides kuningad kukutati ning needsamad
seadusetundjad ja ametnikud tulid ise võimule, nimetades
endid poliitikuteks. Parem osa ühiskonnast on aga kogu aeg
soovinud selle seltskonna seina äärde saatmist...
Inimesest oli järsku saanud ametnike, poliitikute ja
riigi vang. Ja seda kõike paljuski selle üha
vägivallatumaks muutuva keskkonna tõttu. Mille
algtõukena meie grupp näeb jumalarahu liikumist.
Meie eesmärk on kaitsta inimest tema enda eest. Praegu
usub ja usaldab inimene iseennast või jumalat. Ja oma
praktilises tegevuses toetub iseendale või oma
vasallidele, vennaskonnale ja muudele sarnastele gruppidele.
Tolle kõverpeeglimaailma tulevikus kaotas jumal paljude
jaoks oma tähtsuse, kinnised grupid lõhuti ning
inimesel ei jäänud muud üle, kui hakata toetuma
riigile. Hakati uskuma riigiideesse, tühja ideesse, mille
seletamiseks mõeldi välja küll
ühiskondlikke lepinguid, küll muud sama jaburat.
Mõistmata, et nad ise olid sedaviisi hoopis
vabatahtlikult riigi orjadeks muudetud.
Meie arvutused näitavad, et siin selles maailmas
nüüd enam midagi säärast juhtuda ei tohiks.
Kuna pole jumalarahu ja vägivaldsus kui normaalne asi
jääb inimeste mentaalsusse püsima, ei saa
kirikutesse ja üksikute vasalllide või kuningate
kätte koonduda varandused. Lisaväärtust ei teki
ega akumuleeru, kuna seda pole võimalik millegagi
kaitsta. Mõttekam on toota vaid niipalju, kui vaja
läheb.
Ei teki ka ülikoole, mis omakorda ei lase levida rooma
õiguse ideedel ja ei tekita ametnikearmeed, mille
tõttu omakorda ei teki tugeva keskvõimuga riike.
Inimene peab õppima iseenda eest väljas olema, teda
ei hakka igapäevase turvalisuse tasandil kaitsma riik.
Seega ei muutu ka inimene humanismi- ja renessansiaegseks
juhmakaks lambatalleks, kes riigi ja ametnike bürokraatia
absurdse idee nimel on nõus oma isikut ja mina alla
suruma. Pluss on, et see maailm areneb täpselt nii palju,
kui on eluspüsimiseks hädasti tarvis. Seega langeb
ära ka oht, et Õhtumaa ennast muule maailmale peale
suruma hakkaks.
Loomulikult jääb see maailm vägivaldseks ja
ebakindlaks, aga see on vaba ja iseseisva ning ise oma saatuse
üle otsustava inimeste koosluse tekkimise hind...»
Gianfranco vaikis. Minagi olin kuuldud monoloogist üsna
vapustatud. Kuigi ma paljude sõnade ja fraaside
tähendusi vaid aimata võisin, sain ma Gianfranco
olekust aru, et selle monoloogi, selle idee ümber keerleb
tema maailm. Et sellel ideel tema maailm püsib ning et see
on tema jaoks elus kõige olulisem. Mis minusse puutub,
siis ei osanud ma kogu sellest erinevate tulevikkude vahel
valimisest midagi arvata. Elades just sel ajal, mil ma elasin,
igatsesin pigem, et tulevad põlved saaks elada
rahumeelsemas maailmas. Aga seda polnud mõtet
Gianfrancole öelda. Ka polnud ilmselt mõtet
nõuda selgitust müsteeriumile, et mis maailmast tema
siis pärit on. Et kas maailmu siis on mitu. Kartsin tol
hetkel, et ta poleks sellele vastanud. Järgmine
öö tõi muidugi üllatustele lisa. Siis aga
suutsin küsida vaid:
«Aga kui sa oled kogu hingega riigi vastu, kuidas sa
saad siis toetada ja nõu anda keiser Ottaviole, kes tahab
ometi luua suurriiki? Või annad sa talle nõu, mis
ta riiki hoopis lagunemisele viib...?»
Gianfranco silmis süttis tuluke, kui ta vastas:
«See pole nii lihtne. Keiser Ottavio tahab luua
universaalriiki, maailmariiki. Ta ju nimetabki ennast Maailma
Isandaks. Aga tema riiki pole ju reaalselt olemas. On vaid idee
Roomast ja keisri isik, mis tema maailmariigi eri osi koos
hoiab. Aga kui kaob isik, noh, sa oled viimaste kuude jooksul
ise näinud, mis see riigile teha võib. Teutoonimaa,
Langobardia ja Burgundia on kodusõdade tallermaaks. Ja
oma eluaegse Vahemere- ja Romania-ihalusega on keiser pigem
andnud surmahoobi võimalusele, et kunagi saaks tekkida
tugev impeerium, mille kese oleks Teutooni aladel. Selline
näiline impeerium, mis püsib kõlaval ideel, on
meie projektile kõige ohutum. Ta tekitab näilise
turvatunde ja hävib siis kiiremini, kui seda märgata
jõutakse. Nii et ära muretse, keiser saab minult
parimat võimalikku nõu. Ja ehk on ta juba isegi
leppinud mõttega, et Rooma impeeriumi taastamine
võimatu on. Kuni suvalise riigi kuningas on vaid
primus inter pares ilma mingi sisulise võimuta, on
kõik korras.»
«Miks sa mulle seda kõike üldse
rääkisid?»
«Et su silmaring avarduks, et sa mõistaks, et kui
silmapiiril on ainult kaks võimalust, et siis sina kohe
kolmandat otsima asuks. Et sa mõistaks, et
võimatuid asju on vähe. Et sa teaks, millises
maailmas sa elad. Ma loodan, et see jutt oli kordi kasulikum,
kui pisikesed näpunäited, kuidas kellegi peekrisse
mürki kallata või kuidas mingit pisikonflikti
lahendada. Kuna minu aeg siin paraku ümber saab, peab neid
nüansse sulle elu ise õpetama.
Neid väikseid nippe pole raske märgata. Ära
kunagi toeta kõige tugevamat, vaid liitu tema vastu
nõrgema poolega; kui see on liiga nõrk liit, siis
sõlmi sõprussidemed tugevaga ja likvideeri tema
pea ja süda ühe osava löögiga. Just
sellisega, mis meidki tabas... Ära kunagi lase kellelgi
silmnähtavalt tugevaks muutuda. Ära ka ise oma
tugevust välja näita, pigem katsu näida
nõrgem, kui tegelikult oled. Enamasti lahendab konflikti
ära rahuläbirääkimine, millel vaenupoole
pealik ootamatult sureb, otsene sõjategevus
jäägu viimaseks võimaluseks. Suhtu oma
lähikondseisse kui potentsiaalseisse reetureisse, kes ise
su kohta ihaldavad. Ära lase neil omavahel väga palju
suhelda, kujunda asjad nii, et kõik uudised tuleks otse
sinu kätte, et sa saaksid neid vajalikul hetkel välja
paisata või siis just enda teada jätta.»
Oigasin valust, mõeldes Arles'i surmadele ja et
nüüd minule samasse maailma astumist pakutakse.
«Jumalat selles maailmas vist tõesti ei
ole...,» sosistasin ma.
«Sellele poleks mul aus vastata, kuna ma katse-eksituse
meetodil juhtumisi selle küsimuse vastuse teada sain,»
Gianfranco muheles.
Edasi rääkis Gianfranco, mis sündmusi
lähiaastail oodata võib. Rääkis, et Daakia
ja Inglismaa kuningas Kanut sureb ja tema suur
Põhjaimpeerium laguneb poegadevahelistes
kodusõdades ja alistatud rahvaste
ülestõusudes. Veel sain teada, et pärast
Poloonia kuninga surma saab troonile ta alaealine poeg, keda
Arles'iski näinud olin, kelle ajal kuningavõim
nõrgeneb kriitilise piirini, et ka sealmaal
vastkehtestatud ristiusk hääbub taas, andes teed
vanale paganausule. Peagi surevat ka Navarra kuningas Sancho
ning et temagi riik jagatakse poegade vahel kolmeks, mis
tulevikus omakorda edasi killustuvad. Et Akvitaania, Francia,
Lotharingia, Teutoonia, Burgundia ja Langobardia
jäävad lähikümnendil maadeks, kus
täiskasvanud valitseja puudumisel kuningavõim veelgi
nõrgeneb ning võim pea täielikult kohalike
krahvide kätte läheb. Ja et nende võimu
püsivusest ebakindlamat asja pole olemas.
Siis kuulsin järsku mingit piiksu, Gianfranco pistis
käe oma mungakuu alla, teatas, et peab nüüd
minema, ja oligi läinud, enne kui ma midagi öelda
või küsida oleks jõudnud. Jäin
täielikus hämmingus tema isiku ja sõnade
üle järele mõtlema, aju töötamas
palavikulistel tuuridel. Niimoodi istusin võbeleva
küünlatule valgel ajani, mil kambriaknast esimesed
ülestõusmispühade kättejõudmist
tähistavad päikesekiired sisse paistma hakkasid. Siis
läksin koos teistega kirikusse hommikusele palvusele. Aga
mina ei palvetanud. Mõtlesin hoopis. Ma ei palvetanud
enam kunagi. Kuigi ma oma positsiooni tõttu edasise elu
jooksulgi suhteliselt tihti kirikus palvetamist teesklemas pidin
käima. Mitte seepärast, et mu usk jumalasse oleks otsa
lõppenud. Oh, ei! Ma uskusin tema olemasolusse küll.
Ainult et nüüdsest peale ma vihkasin teda.
13
Milline oleks olnud maailm, kui jumalarahuliikumine
oleks leidnud rüütlite ja parunite poolehoidu, on
ilmselt võimatu öelda. Milliseks oleks kujunenud
maailm? Saja aasta, tuhande aasta pärast, kes teab? Me pole
võimelised nägema eesriide taha, kus võibolla
elab oma elu hoopis teistsugune maailm. Me pole
võimelised nägema ka tulevikku, et teada, mille eest
peaks ennast hoidma või mida tegema. Me elame maal oma
elu otsekui pimeduses. Kuskil on jumalik valgus, aga meieni see
ei paista. See võib olla karistuseks, kuna inimsugu on
teinud kohutavaid patte ja teeb neid ka edasi. Aga ei tarvitse
olla...
Palimpsest on pärgamendileht või
papüüruserull millelt on sinna esialgselt kantud tekst
vastavalt kas maha kraabitud või kustutatud ning siis
sinna uus peale kirjutatud. Seda tehakse meie ajal peamiselt
seetõttu, et napib materjali, millele kirjutada. Samas on
teada ka palimpseste, mille puhul esialgne tekst on sealt
kustutatud hoopis tumedamatel eesmärkidel...
Waiblingeni Adriani kroonika, CCII. 1
Hommikul otsisin üles abt Bartolomeo ja küsisin
tema käest, kes vend Gianfranco selline üldse on. Abt
vaatas mind kummaliselt ning ütles:
«Meie kloostris pole ühtegi vend Gianfrancot...
olete äkki vähe maganud või on teilgi palavik
tekkinud?»
Lubasin talle, et katsun edaspidi paremini magada ning
palusin, et ta mu küsimuse unustaks, ise palavikuliselt
mõeldes, kes see Gianfranco siis ikkagi on? Mis maailmast
ta pärit on ja kuidas siia sattus? Kuidas ta siin nii
märkamatult liikuda suutis? Kindel oli, et siin maailmas on
ta võõras, ei sobi kuidagi üldpilti. Aga nagu
tavaliselt ma mingile asjalikule tulemusele oma mõtetega
ei jõudnud. Veetsin selle päeva mõtiskledes
Benedetto kõrval. Mõtiskledes jumalarahust ja
sellest, millised inimesed julgevad võtta endale
vastutuse pöörata pahupidi miljonite inimeste elu,
saatus ja maailm...
Pärast südaöö möödumist, kui
olin just väikesest tukastusest ärganud, jäin
imetlema küünlaleegi varju võbelust Benedetto
jumalikult kaunil näol. Tavapärane jume hakkas sinna
tagasi tulema, kuigi Benedetto polnud veel kordagi teadvusele
tulnud. Puudutasin õrnalt ta põski ja huuli.
Silitasin ta lühikesi pruune lokke. Tõmbasin talt
teki pealt ja ettevaatlikult, et mitte kogemata ta haava vastu
minna, katsin ta aeglaselt tõusvat ja langevat rinda
suudlustega. Libistasin sõrmed üle ta vasaku
käe, selle sile nahk ajas mind hulluks, suudlesin teda
suule ise samal ajal kätega ta rinnalihaseid masseerides.
Siis kuulsingi köhatust.
«Ah sedasi siis, nojah, see selgitab
mõndagi,» kuulsin ümber pöörates
Gianfranco üllatunud häält. Tõmbasin
Benedettole teki peale ja jäin trotslikult Gianfrancole
otsa põrnitsema, pigem isegi uhke selle üle, et
keegi meile peale sattus.
Gianfranco ilmselt mõistis mu pilku, sest ta
ütles: «Võid ennast täiesti vabalt tunda,
mind selliseid asjad ei häiri. Lisaks selliste asjade
ohtrale harrastamisele minu maailmas sellest veel
räägitakse ka kohutavalt palju. Nii naise ja mehe kui
ka omasooliste vahekordadest. Rääkimata muust ja
veelgi markantsemast... Ja ilmselt selle tohutu
rääkimise nahka too maailm ka läheb, õigem
oleks öelda: oleks läinud. Aga jätkame
nüüd oma juttu sealt, kus mind eile
katkestati.»
Ta istus.
«Miks oli vaja mürgitada Arles'i krahv ja
peapiiskop?»
«Olgu, ma võin täna väga hästi ka
sellest otsast alustada... Guillaume ja Hugo olid jumalarahu
liikumise suured toetajad. Kahjuks mul paremat põhjust
pole. Aga siit saan ma edasi sekkumise juurde minna. Meile
-- ma mõtlen meie grupile, kes töötab
teistsuguse tuleviku nimel -- ei meeldi sekkuda ja me
teeme seda nii vähe kui võimalik. Aga
võtmeisikud, kellest sageli mingi suur asi alguse
võib saada, sellised isikud me kahjuks oleme sunnitud
hävitama. Tõeline võtmeisik muidugi oli
Akvitaania hertsog Guillaume V, kes minu maailmas sai hiljem
lisanime «Suur». Aga meie sekkumine oli niivõrd
minimaalne... lihtsalt Auvergne'i krahvi asemel oli lahingus
üheks hetkeks tema värvide all turvises ja kiivris
meie inimene, kelle eesmärk polnud seda vägevat
valitsejat luna saamiseks vangistada, vaid tappa. Kui Guillaume
oleks edasi elanud, siis temal oleks jumalarahu kehtestamine
terves Akvitaanias õnnestunud.»
«Ja kui sageli teiesugused tapavad neid...
võtmeisikuid?»
«Oh, minimaalselt. Tegelikult pole see number
märkimisväärne. Sekkumine ei pruugi vaid tapmises
väljenduda. Me toimetame ka kõrvale dokumente...
hmm, noh igasugseid kirjalikke tekste, mis meie meelest
võivad lugeda ja mõtelda suutvate inimeste
kätte sattudes neile endile kahju tegema hakata.
Mitukümmend meie grupi tötajat näiteks
hävitavad rooma õiguse dokumente, ka minu uus
missioon Püreneedes on just sellega seotud. Sajakonna aasta
pärast hakkame me aktiivselt ülikoolide tekkimisele
vastu töötama.»
«Ei ole vist mõtet teeselda, et ma sellest mitme
maailma jutust ja sinu päritolust suurt aru
saaksin?»
Gianfranco mõtles hetke ja ütles siis:
«Alustame siis algusest. Aga ma võin vaid
üldjoontes üht-teist visandada, sinu enda huvides ma
midagi põhjalikumalt ei räägi.
Minu maailmas leiti umbes tuhande aasta pärast üks
dokument. Leiti siit. Grottaferrata kloostrist. Tavaline
palimpsest mingi tühise ja väheväärtusliku
tekstiga. Aga tol ajal osati teatud meetodi abil lugeda ka
esimest teksti, mis oli silmale nähtamatu, aga ometi selles
igivanas pärgamendis jäädvustatud. Ja see esmane
tekst põhjustas teatud ringkondades tõelise
revolutsiooni. Loomulikult see leid salastati, aga meie grupil
õnnestus see pärgamendileht Vaticani arhiivi
peidupaigast sealsete salateenistuse poiste silme alt ära
varastada. See oli katkend ühest kroonikast, mida nagu
poleks tohtinud eksisteerida. Ajaloolased polnud midagi kuulnud
selle autorist ega teadnud ka midagi sellise kroonika olemasolu
kohta. Tegu oli ühe katkendiga Waiblingeni Adriani
kroonikast. Kroonikast, mida sa varsti kirjutama hakkad ja alles
aastakümnete pärast kõrges vanuses
lõpetad. Kroonikast, mida ei saanud olemas olla, kuna
selle autorit tolles maailmas ei elanud. Ei saanud elada, kuna
tema isa suri noore mehena, enne tutvumist tema emaga.»
Et mind ei olnud olemas, oli muidugi uudis, mille kohta ma
tahtsin kohe rohkem pärida, aga Gianfranco jätkas oma
juttu.
«Sellest olulisemgi veel oli aga see, mida sa olid
kirjutanud. See kroonika kirjeldas ajalugu, mida ei olnud!
Kirjeldas sündmusi, mida minu maailmas polnud kunagi
juhtunud! Kirjeldas maailma, kus jumalarahu ei õnnestunud
ellu rakendada. See andiski meie grupile idee. Õigemini
andis lootust. Loomulikult hakkasime me kohe asja
põhjalikumalt uurima ja jõudsime järeldusele,
et see esialgne kiri polnud maha kraabitud mitte
materjalipuudusel, vaid eesmärgiks oli just esialgse teksti
hävitamine. Kustutamine. Ajaloo kustutamine. Ilmselt oli
kunagi kellelegi väga vastukarva kroonika olemasolu, mis
kirjeldas ajalugu, mida polnud. Või ikkagi oli? Sellest
niidist hakkasime me asja lahti harutama ja leidsime, et kui
selline sündmustekirjeldus eksisteeris, siis
järelikult pidi olema võimalik ka sealkirjeldatud
sündmused esile kutsuda. Me ei ole selle dokumendi
müsteeriumi veel kaugeltki lahendanud. Suurem osa on meile
veel väga segane. Me ei tea, kuidas Grottaferrata
palimpsest -- sest nii me seda nimetama -- meie
maailma sattus. Me ei tea, kes seda kustutada proovis, aga
sellega tegeldakse praegu 15. sajandis.
Igatahes saime me aru, et kuskil eksisteerib teoreetiliselt
see «kustutatud ajalugu». Edasi tundus väga
loogiline, et tuleb see maailm lihtsalt esile kutsuda. Kuna see
oli maailm, millist meiegi soovisime. Meil tarvitses vaid paar
pisikest liigutust teha ja asjad hakkasid üllatava
kergusega liikuma suunas, mida soovisime. Sellest tehti
järeldus, et see uus ajalugu on miskitpidi loomulikum.
Ajalugu ei ole üldiselt lihtne muuta, ja kui ta ennast
siiski muuta laseb, tuleb arvata, et muutus talle
meeldib.»
«Sa räägid, nagu oleks ta inimene.»
«Eks ikka hakatakse oma tööd armastama ja
sellega seonduvat personifitseerima,» Gianfranco muigas,
«tegelikult ei peaks ma ilmselt rohkem rääkima.
Projekt on pikaajaline ja alles algusjärgus. Mitu sajandit
tööd on veel ees.»
«Ja mis roll on minul? Saada kroonikuks ja kirjeldada
seda ajalugu? Aga kui ma ei hakka kroonikat kirjutama?»
Gianfranco puhkes naerma.
«Küll sa hakkad. Kuna Grottaferrata palimpsest on
olemas, siis järelikult hakkad. Nii lihtne see ongi. Ja
mitte ainult kroonikuks, vaid ka oma kuninga
nõuandjaks.»
«Kellele mul nõu on anda? Benedettole ehk
ainult... minu isandad on ju kõik surnud. Pole Ottaviot
ega Enricot, nende riigid lagunevad ja keiser on vana ning elust
tüdinud,» sõnasin kibedalt.
Gianfranco tõsines hetkega ja ütles peaaegu et
kurjalt:
«Sa andsid lubaduse!»
«Kust... kust sa seda tead?» olin jällegi
šokeeritud.
«Mis tähtsust sellel on? Sa andsid ühele oma
parimatest sõpradest lubaduse kaitsta ja õpetada
tema poega!»
«Mis tähtsust sel enam on? Siinseid
valitsemistavasid arvestades ei ela see laps ilmselt
täiseani, ta riik kaob ja kõik läheb, nagu te
tahtsite: kaos ja anarhia! Äkki ma tahan seda maailma
hävimist hoopis Benedetto kõrval pealt
vaadata?»
«Kurat! Sa andsid oma surevale vennale tõotuse
tema poja eest hoolitseda! Ja seda sa ka teed! Kui õige
aeg tuleb, lähed sa Paviasse ja hakkad oma vennapoja,
kuningas Lotario kasvatamisega tegelema!»
Nii. Nüüd oli see siis välja öeldud.
Mitte et see mulle täielik üllatus oleks olnud.
Kusagil alateadvuses olin ma ilmselt igasuguste vihjete ja
žestide põhjal kaks ja kaks juba ammu kokku pannud, aga
mu mõte oli selle teema täielikult blokeerinud. Ma
ei olnud selle üle kunagi mõtisklenud. See seletas
kõike. Ometi käis just nüüd, kui see
esmakordselt välja öeldi, minust läbi tohutu
emotsioonidetulv. Mitukümmend tunnet haarasid mind
üheaegselt endasse.
Mina, keiser Otto III poeg. Sohipoeg. Keisri poeg. Maailma
Isanda poeg. Langobardia kuninga Ottavio IV ja Teutooni kuninga
Heinrich II vend. Poolvend. Kahe tapetud kuninga vend. Ja kahe
lapskuninga onu. Kolmeteistaastaselt. Kadestusväärne
positsioon? Või siiski mitte?
Igatahes seletas see kõiki imelikke pilke, segaseid
vihjeid, stseeni Lateraanis, kus Albericus oli loobunud minu
löömisest, kuna ruumi sisenes mu isa, seletas keisrite
vapiga kõrvarõngast, «Teie
kõrgust» ja paljut muudki. Kusjuures, taipasin
nüüd, et Benedetto oli sellest ilmselt algusest peale
teadlik. Sellest hetkest, kui tema rääkis keisriga ja
mina samal ajal tutvusin Gianfrancoga.
«Jah. Ma andsin sõna. Ja seda tuleb
täita.»
«Sellega on siis korras»
Gianfranco tõmbas oma kuue alt pisikese karbi, mida
olin näinud Lateraanis, heitis sellele pilgu ning
sõnas:
«Kui sul rohkem küsimusi pole, pean ma minema.
Varsti on hommik käes ja see hommik mind enam
Grottaferratas ei leia. Meie teed lähevad lahku. Ilmselt
igaveseks. Mina ja mu kaaslased lahkume kõigepealt
Pamplonasse, sealt juba pagan teab kuhu.»
Jätsime hüvasti ning Gianfranco lahkus. Me ei
näinud teda enam kunagi. Jäin sellesse pisikesse
kambrisse Benedetto und valvama ja hommikut ootama. Hommikut,
mis ei leia seda kummalist meest veel kummalisemast maailmast
enam Grottaferrata kloostrist.
Epiloog
Ma ei näinud palimpsesti-vendi, nagu ma Gianfrancot
ja tema kaaslasi, nende «gruppi», mõttes
kutsuma hakkasin, enam kunagi. Vähemalt ma arvan nii.
Mõned korrad on mul elus olnud kahtlused, et äkki ka
see või too tähelepandamatu isik muudab parasjagu
ajalugu, aga kindel pole ma selles kunagi olnud.
Hommikul tuli Benedetto teadvusele. Esimene sõna ta
huulilt oli «Adriano» ja mõnda aega olime me
liiga hõivatud, et midagi märgata või kuulda.
Siis tõin ma oma armsamale süüa. Päeval
saabus kuller Roomast sõnumiga, et pärast intsidenti
Santa Sabina kirikus olid linnas puhkenud rahvarahutused, mis
aga lõpuks vaibusid ning et kontrolli linna üle oli
enda kätte haaranud Benedetto ristiisa Giovanni Graziano,
kes valitses hetkel Roomas paavsti nimel. Rääkisin
Benedettole ka Tusculumi veretööst.
«Benedetto, millalgi tuleb hetk, kui ma pean lahkuma. Ma
olen andnud kaks tõotust ja ma ei saa neid korraga
täita. Ma andsin Ottaviole enne surma tõotuse, et ma
hakkan oma vennapoja nõuandjaks ja kasvatajaks. Ma pean
minema Paviasse, kui keiser seda käseb. Ma ei saa igaveseks
sinu kõrvale jääda,» silma tulid pisarad
ja ma panin nuuksudes oma pea Benedetto rinnale.
Benedetto oli pikka aega vait.
«Nagu mina ei saa igaveseks siia peitu jääda.
Ma olen paavst ja pean varsti asuma jälle paavsti kohuseid
täitma. Kuigi kõige mõnusam oleks
kõigi nende kohustuste peale sülitada ja elada kogu
ülejäänud elu kuskil vaikses kohas kahekesi. Olla
kogu aeg teineteise kõrval... Aga seda ei saa. Elu on
meile peale pannud kohustused, mida tuleb täita.
Aga Pavia ja Rooma polegi nii kaugel. Me võime ju
päris tihti kokku saada. Sa jääd ju
lõppeks Langobardiasse mitte ei lähe tagasi
Teutoonimaale või siis Dalmaatsiasse. Ja sa ei tea ju,
millal sul tuleb Paviasse asuda, see võib alles mitme
aasta pärast juhtuda.
Ja sa tead, et ma armastan sind igavesti, oled sa siis Pavias
või Saksimaal.»
Siis tegigi Benedetto seda, mis mind tol hetkel
täielikku hämmingusse viis ning hilisemas elus nii
palju piinu põhjustas. Ta võttis mu käed oma
soojadesse pihkudesse ning andis mulle kõik patud andeks.
Kõik patud, mis ma kunagi veel sooritada võin.
Kogu elu jooksul. Ja jällegi katsin ma ta näo,
käe ja rindkere suudluste ja pisaratega.
Järgnevad kuud Grottaferratas olid ilmselt mu elu
kõige õnnelikumad. Benedetto taastus kiiresti ning
kogu see päikeseline kevad ja suvi olid täiesti meie
kahe päralt. Kuna paratamatu lahkuminek lähenes iga
päevaga, ei raisanud me vähimatki hetke. Me olime
hommikust õhtuni koos. Ja siis õhtust
hommikuni.
Keiser Otto III ei suutnud oma viimast ülesannet
täita. Ta ei elanud nii vanaks, et näha oma
pojapoegade mehekskasvamist. Maailma Isanda maine teekond
lõppes Spalatos täpselt viis aastat pärast
sündmusi, mida ülal meenutasin. Kuigi ma teda nende
viie viimase aasta jooksul tihti nägin, ei saanud ma teda
kordagi isaks kutsuda.
Mõistsin ka, et keisri surm tähendaski seda
hetke, kui mul tuleb Benedetto kõrvalt lahkuda ning asuda
täitma oma vennale Ottaviole antud tõotust. Meie
lahkumine ei kujunenud küll igaveseks, me saime edasipidigi
sageli kokku ning meie armastus kestis edasi, samas oli
Benedetto pärast normannide rüüsteretkele
järgnenud sündmusi tõsiselt muutunud. Temas oli
tekkinud viha ja raev masside vastu, mida talle küll
kuidagi ette heita ei saanud. Kui meie tutvuse alguses jäi
mulle pigem mulje, et paavstitroon ja võim talle korda ei
lähe, siis järgnevalt hakkas ta ilmutama üha
suuremaid poliitilisi ambitsioone, siin ja praegu pole aga koht
ta värvika ja vastuolulise elukäigu
kirjeldamiseks.
Nagu ka minu edasise saatuse kirjeldamiseks. Kuigi minu nimi
ametlikku ja avalikku ajalukku märksa väiksema
jälje on jätnud, ei olnud minu edasine elu vähem
värvikas või vastuoluline. Ning sündmuste ja
protsesside mõjutamisel ja esilekutsumisel oli minu
tagasihoidliku isiku roll ehk isegi suurem.
Võiksin pikalt kirjeldada Teutooni kuningriigi edasist
kurba saatust, minu õnnetu vennapoja, kuningas Ludwig V
kurba elukäiku: nagu peagi ilmnes, oli kuningas
langetõbine. Võiksin kirjeldada ka ta ema
leskkuninganna Agnese traagilist lõppu, võiksin
kirjeldada oma nõuniku- ja kasvataja-aastaid Langobardia
ja Burgundia kuninga trooni taga, oma suhteid Langobardia
leskkuninganna Biancaga, Piacenza krahvi Luigi lõppu ja
paljut muudki, aga täna õhtul ei taha ega viitsi ma
neid sündmusi meenutada.
Kõrge vahaküünal ongi juba pea olematuks
põlenud. Ja täna õhtul tahtsin ma meenutada
just seda aastat, esimest kohtumist Benedettoga, meie igavese
armastuse algust, minu poolvendade mõrvamist.
Eelkõige aga muidugi Benedettot. Tema on juba aastaid
hauas, mina aga elan. Kõige ja kõigi kiuste.
Nagu ma seda juba varem tõdeda jõudsin, ei
kujunenud mu edasine elu vähem veriseks, kui need paar kuud
1032. Issanda Aasta lõpus. Ja nüüd ma siin siis
istun ja vaatan küünlaleegi vaikset
hääbumist. Siit Waiblingeni lossi tornikambri
tillukesest aknaavast paistavad mulle kätte lummemattunud
orud ja mäed. Kusagilt sealt jookseb piir Franconia ja
Švaabimaa vahel.
Ma olen vana ja ma vihkan. Vihkan jumalat ja oma elu. Esimest
seepärast, et ta lasi teise kujuneda selliseks, et ma seda
vihkama pean. Ma olen näinud liiga palju vägivalda,
selle läbi kujunev maailm peab varsti hukka minema. Ma ei
suuda seda pidada muuks, kui mõttetuks
ürituseks.
Ja mul on ennast väga raske veenda, et Gianfrancol ja
teistel palimpsesti-vendadel õigus on.
Rääkimata sellest, kas neil selleks kõigeks ka
õigust on. Tegelikult on mul nüüd pea
seitsekümmend aastat hiljem isegi veel raskem veenda ennast
selles, et need kaks öist jutuajamist tollel kaugel aegade
hämarusse kadunud kevadtalvel Grottaferrata kloostri
madalate võlvide all üldse aset leidsid, et tegu
polnud vaid mu väeti mõistuse ette manatud
fantasmidega...
Varsti saan ma jälle kokku Benedettoga. Unes kangastuvad
mulle viimasel ajal üha sagedamini pildid minu esimesest
päevast Roomas. Ma näen Benedettot jõulumissat
pidamas, ma näen teda magamas, ma näen teda siniseks
löödud näoga minu poole jooksmas, ma näen
meid jälle koos...
|