05.03.2002 |
Marek Simpson
Kõik, mis loeb |
Sellistel päevadel jättis Kadri oma
vanaduspõdura Fordi haigla parkimisplatsile
ööbima ning sõitis koju liinibussiga.
Mõtted olid lihtsalt liialt läbielatus kinni, et
tänavaliikluse jõhkruses toime tulla. Liinibussi
näotu inimmeri, kus oli kombeks teise haiget hinge mitte
silmata ning vaikimise müüri lõhkusid vaid
üksikud õelad või eluväsimusse uppunud
pilgud, sobis talle aga hästi, sest lubas ta kurbuse ja
valu tuima ükskõiksusega, küsimusi
küsimata, enese rüppe.
Sügisese surmakuu koolnuhalli majad, autod, puud ja
pimedusse uppuvad inimkujud ruttasid kiirust kogudes ja siis
taas hoogu maha võttes nukrate varjudena porise akna
tagant mööda. Saaks ka selle päevaga samamoodi,
mõtles Kadri, laseks sel minna, selja taha kulgeda, saaks
selle olematuks unustada...
Veelkord, veelkord, elas ta mõtetes toimunut
läbi, lahkas selle hetkedeks ja üksikuteks otsusteks,
teiste ja enda omadeks, kuigi teadis juba, et kõik sai
tehtud õigesti, et tehti kõik võimalik ja
enamgi veel, et anda ruumi loodetud imele, mida taas ei
sündinud. Jah, imesid sünnib haruharva --
inimese võimuses pole neid esile kutsuda, kuigi tihti
väga-väga tahaks, väga vajaks seda ootamatut
järeleandmist elu tavareeglitest. Ehk just selle pideva ja
lootusrikka ootuse pärast tundis Kadri end alati petetuna,
kui kõik harilikku rada pidi kulges ja lõppes.
Või ootas ta lihtsalt enamat. Ehk pidas enamat
loomulikuks.
Keegi polnud süüdi. Midagi polnud jäetud
tegemata. Nad olid lihtsalt kaotanud. Kaotanud võitluse
ja kaotanud elu. Ühe väga noore inimese elu.
Lapsed ei peaks niimoodi surema, kordas kordumatutest
kordustest väsinud hääl temas jonnakalt, veelgi
enam, lapsed ei peaks üldse surema. Nad peaksid
kasvama ja õppima, peaksid nutma valust ja naerma
rõõmust, peaksid elama, ning saama osaks
tulevikust, isegi siis, kui see neid avasüli ei oota.
Lapsed peaksid oma vanemaid mattes elult eneselt meie teekonna
lõplikkusest kibeda meeldetuletuse saama ning nende endi
lastest peaksid saama käed, millega nad kauges tulevikus
igaviku külge klammerduvad, kui mõistavad, et see on
ainus surematuse viis, mille poole püüelda tasub.
Täiskasvanute puhul on kõik teisiti. Nende surm
on osa elust, osa meie maailmast -- traagiline, valus,
ent siiski mõistetav osa, millega aastate kogunedes
arvestama harjutakse, minekumõttega lepitakse. Surm pole
nii hirmus, kui lähedaste lahkumised on muutnud sidemed
teise ilmaga tugevamaks, kui siin pole enam neid, keda me
armastasime, kellele toetusime ja keda vajasime, kellest
hoolisime ja kes, vähemalt tahaks nii tihti loota,
seal meid juba ammu ootavad.
Lapse surma ei ole aga võimalik mõista,
lapse surma mõttega ei saa mitte kunagi leppida. Jah,
lapsed ei peaks surema, sest lapse siit ilmast lahkudes kustub
hetkega veel tõeks saamata ootuste ning lootuste,
avastamisrõõmu täis olemise kõiksus.
Ja see on suurim kaotus, mis maailma tabada saab, sest iga
taolise kustumise läbi muutub meie ilm palju
tühjemaks, palju vaesemaks, palju värvitumaks. Lapse
surma mõistmiseks peaks olema koletis isegi siis, kui sa
seda väga, liiga tihti näed. Koletis.
Kadri pani silmad kinni. Ta ei tahtnud toimunut meenutada,
ent see oli kõik, millest ta mõtelda suutis.
Justkui lindilt ette mängituna ärkasid meenutused
ellu...
Tilgutite ning elektroodide poolt haardesse võetud
abitult kleenuke ning elutu lapsekeha. Arstid ja õed
tegemas oma tööd, võõrale silmale
kaosena tunduvas tantsus ümber patsiendi, kus ometi
kõik sammud täpselt välja
mõõdetud ning kontrollitud. Pikijoon ja
hoiatussignaal. Ärevad pilgud monitorile,
hääletult loetud minutid surmast. Aina kiirenev
elustamistants, mis ühel hetkel, ootamatult, kui
kõike on juba proovitud ning on juba liiga hilja, seisma
jääb. Surmaaeg. Juhtmete lahtiühendamine. Vanemad
arstid tuimalt enese ette vaatamas, käed rusikassesurutud
ja hinges kätteõpitud tuimus. Nooremad, kes
näinud vähem lahkumisi, silmade läikides pead
ära pööramas. Keegi peab minema vanemate juurde.
Keegi ei taha, ent keegi peab.
Täna käis ootajale ta poja surmast teatamas Kadri.
Juba kiirabile vastu joostes sosistas sisemine loendur, et kui
nüüd peaks... siis on tema kord. Mis siis, et
sünnipäev ja tööpäeva lõpus
ootavad teda poolnärtsinud nelgid ning
möödaminnes, varjamatult kiirustades lausutud
õnnesoovid. Teisi vanemaid arste täna lihtsalt
polnud ja noored... neil tuleb seda veel palju kordi teha.
Minnes tundis ta kuklas teiste kobavaid pilke --
kaasatundvaid, kergendunuid ja süüdlaslikke.
Juba tuttav murest ning pisaraist vananenud näoga naine,
kes Kadri ootetuppa astudes järsult püsti
tõusis, tõstis areldi, juba toimunut teades, ent
veel mitte uskudes, pilgu, vaarus Kadri silmadest kahtlustele
kinnitust leides tagasi, justkui oleks hoobi näkku saanud,
ning vajus rinnust haarates ja nuuksudes tagasi toolile.
Masinlikult paljuräägitud lohutussõnu lausudes
tajus Kadri, kui vähe ta tegelikud tunded neisse tee
leiavad ning kui tühjad need kohustuslikud fraasid
leinajale on. Kui sulguv uks nuuksed puruks rebis, tundis Kadri
end suurema süüdlasena, kui surnud lapse surmatuhmi
pilguga jumalaga jättes.
Õpi valu endast välja laskma, rääkis
talle kord, veel õpinguajal, üks vana ja kogenud
kirurg. Õpi enda ja teiste vigadest, võta neist
kasulik ja lase neil minna, soovitas ta. Unusta patsientide
surmad olematuks, sest muidu jäävad need kustumised
sinusse, kogunevad, muutuvad tugevamaks ja hakkavad elama oma
koletut elu, nad õgivad, õõnestavad sind
apla elajana seestpoolt, kuni kõik, mis sinust alles
jääb, on paljas, hingetu kest -- nii
rääkis too eakas arst. Kadri kuulis alles aastaid
hiljem, et see vana ja väsinud mees oli pärast
üht ebaõnnestunud operatsiooni surmava annuse
rahusteid võtnud. Lõikas end surnuks, ütlesid
teised, oleks pidanud varem lõpetama...
Bussipingilt tõustes heitis Kadri pilgu
kõrvalistuvale tütarlapsele ning mõistis
alles tolle tõrjuvast peapöördest --
ei, ära küsi.. pole sinu asi... mine edasi -, et oli
ta peksupaistes näost ehmudes küsimuseks suu avanud.
Väljumisel läbematu müksu selga saanud
märkas ta läbi silme ette kerkiva udu bussipeatuses
ohvrit välja valivat noortekampa, mis teda hindava pilguga
esimese nurgani saatis ja viskus kiirustades, peaaegu joostes,
kodu poole. Kadri andis alla alles siis, kui toetus
jõuetult lõõtsutades kuse- ja verehaisuses
koridoris oma korteriuksele, vajus istuli suitsukonidest ning
süljest kleepuvale põrandale, et valul ja pisaratel
ja olematul süül enesest viimaks välja voolata
lubada ja teha seda siin, kus keegi ei näe ja keegi ei
kuula, sest uksest sisse astudes, teadis ta, ei tohi enam
nutta.
*
Ta istus elutoa põrandal vaibal, lapselikult
nurgelised põlved lõua alla surutud, käed
kõvasti jalgade ümbert kinni hoidmas ning pilk
ainiti sisse astunud Kadri poole pööratud. Justkui
oleks ta teadnud, et Kadri just nüüd sisse astub
või oodanud niimoodi, suletud ust põrnitsedes,
juba ammu, mitmeid tunde.
«Sa oled nutnud,» ütles ta asendit muutmata,
vaikselt.
«See on tuulest,» valetas Kadri.
«Ei, sa oled nutnud.»
Kadri ei vastanud. Võttis mantli seljast. Istus poisi
vastu tugitooli. Tõmbas käed üle
põlvede.
«Jah,» tunnistas ta siis peaaegu kuuldamatult,
sosinal.
Poiss raputas aeglaselt, etteheitvalt pead.
«Külm?» küsis ta siis.
«Jah. Sügis.»
Poiss noogutas. Naeratas nukralt. Vaatas kõrvale.
«Ma oleks sulle midagi sooja keetnud, ma isegi
proovisin...»
«Jah, las olla,» katkestas Kadri teda.
«Aitäh.»
«Ilmselt pean ma veel... sellega harjuma.»
«Ilmselt.»
Nad vaatasid teineteist vaikides, kumbki oma mõtetel
kulgeda lastes, ja Kadri üllatus taas, kui ebalapselikult
elutark ning paljukogenud vastasistuja pilk on. See üllatus
oli tuttav, sest Kadri oli näinud kauget varju sest
arusaamisest ka nende laste silmades, kes teiselt poolt elu ja
surma piiri sellele maailmale tagasi võidetud said.
Justkui teaks nad midagi väga olulist, ent see teadmine,
kui siia ilma sobimatu, on peidetud nii sügavale
mälestuste kuristikku, et vaid aimdus sellest end
märgata lubab.
Tavaliselt lapsed ei rääkinud sellest, kas ja mida
nad surmast mäletavad. Vaid kord oli üks kuueaastane
tüdruk talle tunnistanud, et kohtas surmaunes üht
tolmhalli pea ja nukra naeratusega vanaätti, kellest
õhkus sõnulseletamatut headust ja soojust, ent kes
ei lubanud teda enese juurde, sest olevat veel liiga vara,
polevat veel tema aeg. Tüdruk meenutas, et nuttis
ennekogematust pettumusest, sest seljataha jäänud
hirmu ja valu kõrval oli tundmatu juuresolek nii
turvaline ja kutsuv, et tagasipöördumisele ei suutnud
mõtelda. Kadri pidi lubama, et ei räägi sellest
kohtumisest kellelegi. Pole lihtsalt vaja, oli tüdruk vaid
öelnud.
«Sa ju tead, et sa pole süüdi,» kiskus
poiss Kadri minevikust välja.
«Ma loodan, et ei ole.»
«Ei, sellest on vähe. Sa pole
süüdi. Usu mind, ma tean.»
Kadri noogutas. Ta kaalutles, kas poiss ka mõistab,
kui väga tal seda kinnitust vaja oli. Ilmselt
mõistab, adus ta. Ilmselt.
«Ma olen ka... neile andeks andnud,» ütles
poiss sõnu otsides. «Kui see juhtus, siis olin ma
vihane ja... nüüd on see palju lihtsam... andeks anda.
Nii loomulik. Kõik on ju nii lihtne, et ma ei saa aru,
kuidas ma varem... Mõistad sa mind?»
«Ma tahaks,» tunnistas Kadri. «Ma väga
tahaks.»
Ta vaatas poissi. Veidi ehk liiga kõhn, kitsad
helepunased huuled, sinisinised taevasilmad ja viljakullased
juuksed. Tegelikult nägi ta poissi sellisena esimest
korda. Kadrile oli mällu sööbinud pilt, mis talle
kiirabiautost avanes -- nõutud, segamisest pisut
vihasedki kiirabiarstid ning oma armutult läbipekstud,
lömastatud peaga poega kramplikus haardes hoidev vastuseta
küsimusi röökiv ema, kes masinliku
järjekindlusega lapse määrdunudpunaseks massiks
muutunud ning üle kere jooksvate krambilainete käes
vappuvat pead paitades end vere ja ajuollusega kokku
määris. Kõige hirmsam oli, et laps oli veel
teadvusel -- surija huuled pomisesid
lämbumishetkede vahel oma nutvale emale hääletut
lohutust -- kõik läheb hästi, ära
nuta, palun, kõik läheb hästi... Läks vaja
kolme turvameest, et arstid saaksid oma lootusetu
elupäästmisürituse ette võtta...
«Ainult ema pärast on ikka veel... valus,»
hingas poiss lämbuval häälel.
Kadri suutis end tagasi hoida. Oli selleks valmis. Ta teadis,
et kui ta oleks püsti karanud ja üritanud poissi
emmata, lohutades ta pead paitada, oleks ta tabanud vaid
koolnukülma õhku, nii jäist, et siin ilmas
sellist eales olla ei oleks tohtinud, ja nii surmakülma, et
näpud sellest mitmest minutiks kangestusid ja lubamatust
kokkupuutest hirmunud süda lööke vahele
jättis.
«Mul on tõesti väga kahju,» pomises ta
pilku langetades, süüdlaslikult, sest tajus, et peaks
ütlema hoopis midagi muud, midagi sellist, mida ütleks
ta asemel romaanide või filmide kangelased, kes alati
õigeid sõnu leiavad ja kunagi ei kõhkle,
alati olukorda kontrollivad. Ainult polnud neid kangelasi ja
polnud stsenaariumit, kust kauniltkõlavaid lauseid maha
lugeda... Oli nuttev laps ja juba nii tuttav jõuetus
hinges.
«Mul on väga, väga kahju...» kordas
Kadri, teadmata isegi, kust tuleb jõud end kontrollida ja
mitte lubada kurku kerkival kibedal lainel enese üle
võimust võtta, üle pea lüüa.
«Aitäh sulle,» ütles poiss. Pisut
rahunenult. Kindlamana.
Tugev, mõtles Kadri. Nagu nad kõik.
«Ma pole esimene, eks?» küsis poiss justkui ta
mõtteid lugedes.
«Ei, ei ole.»
Nad olid kõik siin käinud. Alguses oli ta nende
üle arvet pidanud, järjekorda seadnud, ent siis...
Jah, nad olid kõik siin käinud. Istunud samamoodi
käed ümber kõhnade põlvede heidetud,
nutnud samu jääkülmi pisaraid, pärinud samu
küsimusi, lohutust otsinud ja lohutanud. Poisid ja
tüdrukud, nooremad ja vanemad. Ja kõik nad olid
olnud liiga targad ja liiga tugevad. Ehk pididki olema, sest
tulid ju sealt, kus paljud selle ilma küsimata
küsimused kord vastuse saavad. Siiski mitte kõik,
sest...
«Miks?»
Kõik nad olid selleni jõudnud. Kõik nad
olid seda küsinud.
Miks, miks tulid nad just tema juurde? Kui üldse, siis
oma leinavate vanemate, isa ja ema juurde oleks nad pidanud
naasma, sest nemad ometi lastele selles ilmas kõige
kallimad pidid olema. Või õdede-vendade juurde, et
sügavas leinas mahajäänuid lohutada --
ärge muretsege, kõik on hästi, kohtume veel.
Jääb ju alati millegi eest andeks palumata ja millegi
eest andestamata, nii palju jääb alati
rääkimata, nii palju armastust edasi andmata, sest ei
usu, ei suuda kuni päris lõpuni uskuda, et
kõik tõesti lõppeda saab --
sellised asjad juhtuvad, ent teistega, võõrastega,
kusagil mujal, ja siis, kui kõik ikkagi lõpeb, on
juba liiga hilja, pöördumatult liiga hilja ning
kõik väljaütlemata sõnad
jäävadki igaveseks hinge valutama.
Ehk olid neil viimastel, surmaoperatsioonidel tekkinud niidid
tema ja laste vahel lihtsalt nii tugevad, et just need nad tema
juurde hüvasti jätma tõid, võib-olla oli
Kadri neile lastele viimane pidepunkt selles ilmas, mis neid
kaitsta ning kinni hoida ei suutnud, ent sellele vaatamata nii
harjumuspäraselt omane, nii tagasikiskuv oli. Või
oli see Kadri alatine isekas süü, tema pidevad
kahtlused ja kõhklused vigade ning tegematajätmiste
kohta, mis laste hingi vabaks ei lasknud, vaid neid teise ilma
ulatuvaid süüahelaid pidi veelkord tagasi tiris, et
nad saaksid kinnitada -- ei, sa pole süüdi,
tegid kõik õigesti, kõik
võimaliku.
Võib-olla, võib-olla...
«Ma ei tea. Tõesti ei tea. Aga sina?»
Poiss kortsutas kulmu. Justkui midagi pingsalt
meenutades.
«Ei, ei tea» ütles ta siis. «Aga ma
arvan... ma olen päris kindel, et see oli
tähtis. Et ma tuleksin.»
«Tähtis... sulle?»
«Jah. Mulle ka. Mitte ainult.»
Kadri ei küsinud enam. Ei tahtnud poissi kimbatusse
ajada.
Oma mustematel päevadel leidis ta end kahtlemas, kas
surnud laste tagasipöördumised polnud mitte
jätkuv meenutus või kättemaks tolle esimese
eest -- selle eest, kelle ta tõepoolest
tapnud oli. Just tapnud, sest surmaotsuse võttis vastu
nimelt tema ning selle täidesaatjad tegid vaid oma
jõhkrat ja harjumuspärast tööd. Sellistel
öödel nägi ta temast und -- väike ja
kaitsetu, veel sellest maailmast ainult õhkõrnalt
aimu omav, ent ometi juba valu ja hirmu tundev väike olend,
kes arusaamatu ning läheneva hädaohu eest kogu oma
pisikest jõudu kokku võttes põgeneda
üritab, kuni see ta viimaks vääramatult
kätte saab ja ükskõikse julmusega
tükkideks rebib, olematuks kustutab...
Iga kord oli ta võidelnud sooviga külalistelt
tema kohta küsida, ent ta teadis, et ei tee seda
kunagi. Sest ei suudaks. Ei tohiks. Ei julgeks. Ometi lootis ta
vahest sisimas, et on selle koletu teo eest juba karistuse
kätte saanud, selle eest juba ränka hinda maksnud,
sest oma lapsi polnud tal enam kunagi võimalik saada.
Hetk hiljem tundus selline lootus aga koletu, sest mõrva
eest ei saa niisama lihtsalt... Ei saa!
Poiss tõusis püsti. Astus sammu lähemale.
Vaatas kõrvale.
«Tead, kui ma olin seal, siis... Sa saad näha
inimesi sellisena nagu nad tegelikult on... kõiki-
kõiki... Mitte seda, mida nad mõtlevad või
teinud on, vaid just seda, kes nad on.» Ta
kõigutas end mõtlikult edasi-tagasi, nagu lapsed
seda ikka teevad, kui neil sõnadest puudu jääb.
Vaatas tähelepanelikult Kadrile otsa. Kaaluvalt, targalt ja
läbitungivalt. «Ja siis ma vist kohe teadsin, et pean
tulema... tahan tulla... veel enne, kui...» Poiss lasi
käed rippu. «Ma ei oska seda seletada... poleks
pidanud...»
«Räägi...» palus Kadri, kuigi teadis, et
ei tohiks. Teadis, et nad räägivad ühest, ent eri
keeltes, et nad ei saa enam teineteist mõista, enam
mitte, nüüd enam mitte...
Poiss tõstis mahavajunud pilgu. Ta silmad
põlesid kui palavikus.
«On selliseid, kes on väga-väga head aga nad
on seest päris tühjad... nagu surnud ja seest
õõnes puu. Ja kui see tühjus veel
kasvõi natuke kasvab, siis kaob headus ära ja
sünnib midagi väga hirmsat...Kui pole enam üldse
lootust ja nad ei usu enam ammu midagi... Ma ei peaks sellest
rääkima... Vaata parem... vaata enda sisse. Ja...
ära pahanda, palun.»
«Ja sellepärast te tuletegi?» küsis
Kadri. «Et minust koletist ei saaks? Et ma seest
tühjaks ei valutaks? Et ma... ennast surnuks ei
lõikaks?»
Ta ei vastanud. Ei osanud või ei tahtnud. Või
mõlemat. Poiss vaatas teda nüüd juba tühja
pilguga, temast läbi -- surmajää oli
palavikulõkke kustutanud. Ta näis midagi pingsalt
kuulavat, nii, nagu klammerdutakse kauge, taju piirilt kostva
muusika külge -- jah, ma tean seda viisi, ent ei
oska veel sellele nime anda, kohe, kohe...
«Ma pean nüüd minema,» ütles ta
siis.
Kadri vaikis. Pani silmad kõvasti kinni.
«Ma pean nüüd minema,» kordas poiss.
«Anna andeks.»
Kadri hoidis silmi kinni, kuni tuttavalt jäine tuuleiil
oli üle toa pühkinud ja selle kajagi sumbunud. Siis
avas ta silmad. Poiss oli kadunud. Ta oli jälle üksi.
Nagu enamus ajast. Kolmkümmend kolm ja üksi, üksi
alati, elu lõpuni. Pisaraid ei olnud enam ja Kadri astus
akna juurde, tõmbas kardinad eest, saatis pilguga taevast
langevat veeseina ning selle eest rutakalt põgenevaid
inimesi. Sügis.
Vaata enda sisse, oli poiss öelnud, ent Kadri teadis, et
ei tohi, ei taha seda teha. Ei taha, sest ei julge kohtuda
sellega, millega ta vääramatult silmitsi satuks, see
kohtumine hirmutas teda, mõtegi sellest muutis
nõrgemaks, kustutas veel vaevu hingitsevat sädet.
Sees on ainult põhjatu tühjus, teadis ta, selline,
mis aina kasvab ja kasvab ja kasvab, ent enam mitte kaua, ei,
sest ruum saab otsa ja siis...
Ehk soovis see, keda ta liialt tihti ei mõistnud ja
aina sagedamini südames nii varjamatult vihkas, nende
kohtumistega teda tõepoolest sellele elule
säästa, enese riigist veel mõndagi aega eemale
tõugata. Kui suuresti ta küll eksis, mõtles
Kadri, kui võimetu ja eksiteel peab ta olema. Või
kui isekas ja õel, kui ta need
tagasipöördumised tõesti meeldetuletuseks,
kättemaksuks on loonud. Vihkan, leidis Kadri end
mõtlemas, ise sellest mõttest ehmudes, ent siis
pea tõstes, korrates ja korrates, alguses mõttes
ja siis oma väljapurskuvat raevu välja
hüüdes, karjudes, aina kõvemini ja
kõvemini -- vihkan, vihkan, vihkan...
Ja ei saagi teisiti, sest pole võimalik armastada
seda, kelle loodud maailmas isad oma lapsi radiaatori külge
seovad, et neid segamatult surnuks peksta saaks; usaldada seda,
kelle sepistatud maailmas emad oma vastsündinud lapsi
uputavad, nabanööriga kägistavad ja teo
varjamiseks pisikese lapselaiba põletavad või
lihtsalt nutva imiku inimtühja paika näljasurma
suremist ootama jätavad; palvetada selle poole, kes lubab
värdjatel lapsi surnuks vägistada ja piinata ning seda
kõike filmida, et sajad samasugused värdjad seda
vaadata saaksid, sellest rahuldust ja naudingut tunneksid;
pidada heaks ja õiglaseks seda, kes muudab
võimalikuks haigused, mis viivad lapse, kes veel
mõned kuud tagasi muretult teiste omavanustega
mängis ja ringi jooksis, selleni, et nad arsti paluvad
-- tehke mulle mingi süst, et ma ära sureksin,
palun, palun, et ainult enam nii õudselt valus ei oleks,
palun...
Võta ennast kokku, võta ennast kokku, kordas
Kadri, kõik pole ju veel kadunud, on ju veel armastust,
armastust, mis siis, et mitte tema vastu, kes seda nii
teenimatult ja ometi iseendastmõistetavalt nõuab,
vaid laste vastu, nendesamade laste vastu, kelle elude eest ma
päevast päeva võitlen. Ja on veel lootust, sest
ilma lootuseta seda tööd ei teeks, ei jõuaks,
poleks mõtet. Kuidas küll tahaks, et oleks
jõudu ja tarkust enam õnnestumisi meenutada, sest
neid ju on, isegi palju, mõned koguni sellised, mida
imeks võiks lugeda. Siis ei oleks iga surm nii valus, ei
sööks nii palju hinge. Ainult ei saa, sest
õnnestumised peaksid olema loomulikud, iga
operatsioon peaks õnnestuma, iga laps ellu
jääma. Nii peaks olema. Peab olema. Ja kui ei ole,
siis on keegi süüdi. Ka tema. Ja nii ongi. Ja
kõik!
Nii väsinud, liiga väsinud, mõtles Kadri
küüsi tugevalt pihku surudes ning tundes, kuidas
vihkamine temas hävitustööd teeb. Ei, mitte nii,
mitte nii, tajus ta, see ei aita, see ainult kustutab. Tuleb
leida jõudu, et edasi minna, et jätkata.
Jätkata selleks, et elada ja võidelda, sest see on
ainus, mis tähendust omab. Teha seda, mida sa kõige
paremini oskad, olgu see siis õpetamine, loomine
või ravimine, ja teha seda nii, et saaks tehtud
kõik võimalik, mida sa vähegi suudad ja
enamgi veel, et seda maailma kübekegi õiglasemaks,
turvalisemaks ja elamisväärsemaks muuta. Et ei oleks
nii palju valu, nii palju kannatusi, et keegi ei sureks
nälga, keegi ei peaks almust kerjates surnuks külmuma,
et kedagi ei pekstaks sandiks ja keegi ei peaks surema, kui
ametnik ühel päeval enam piisavalt raviraha ei
anna.
Ja alati peab meeles pidama, et alla anda ei saa, ei tohi,
pole õigust -- liialt palju on neid, kes on
valmis kõik õilsa, ausa ning ilusa, mis siia ilma
veel jäänud on, verise sendi nimel surmaporri tallama,
kes teiste kannatusi ja valu omaks ei pea, sellest
ükskõikselt mööda jalutavad või
selle üle rõõmu tunnevad, kes usku headusesse
naeruvääristavad. Jah, tuleb edasi minna, peab edasi
minema, nii kaua kui vähegi võimalik, nii kaua kui
vähegi saab.
Nii lihtne see ongi. Nii lihtne...
Ja sel päeval, kui tühjus inimeses viimaks
lõplikult võimust võtab, ja alles on
jäänud vaid paljas, hingetu kest; sel päeval, kui
inimene tunneb, et enam edasi ei saa, sest jõud on otsas,
tee on risti ees ning lihtsalt enam ei suuda; sel päeval
tuleb tal endalt küsida, kas tänu temale on see maailm
paremaks muutunud, kas ta on üritanud olla aus nii enese
kui teiste vastu, kas ta on siia ilma külvanud piisavalt
headuse ja armastuse seemneid. Kui jah, siis ei ole surm hirmus,
sest kui inimene suudab siit ilmast lahkudes oma elatud
päevadele kahetsus- või häbitundeta järele
vaadata, on ta elanud hea elu. Ja see teadmine on ainus, mida
viimasele teekonnale kaasa võtta saab. Ja kõik,
mis loeb.
*
Hauakaevaja heitis viimase altkulmupilgu eemaleruttava
kümnekonna inimese suunas, kes külmununa ning tagasi
vaatamata vaid poolenisti pärgadega kaetud, koheva
lumevaiba alla mattuva haua juurest eemale ruttasid.
Õnnetu ja õel inimene oli vist, mõtles ta
-- ei lapsi, ei sugulasi, hea, et vähemalt
töökaaslasedki matusekulud enese kanda võtsid.
Ja kiirustas samuti minema, jättes maha haua, kus puhkas
viimast und pensionieani töötanud lastekirurg, kes oli
elule tagasi aidanud enam lapsi kui ükski ema neid kunagi
siia ilma sünnitanud on. Mitmeid kuid hiljem juhtumisi
sellest kiiresti rohtukasvavast matmispaigast mööda
jalutades nägi too hauakaevaja sellel oma imestuseks
sületäit värskelt murtud põllulilli, mis
olid kui lapsekäe poolt hooletult kalmule pillatud, tundis
selle üle imestust, sest polnud surnuaias ühtki elavat
hinge liikumas näinud ja unustas nähtu samas, nagu
inimesed ikka unustavad need eluhetked, mis neid vaid
juhuslikult ja möödaminnes puudutavad.
|