02.03.1999 |
Karen Orlau
Etendus punases teatris |
Arvustused |
Üle pika aja oli Laura end jälle teatrisse sundinud. Ta polnud
selles iialgi midagi teab mis köitvat leidnud -- lihtsalt üks
lisatingimus, mida tuli täita, ning aegajalt andis see teretulnud
võimaluse mõnel koosviibimisel ülesvõetud
kunstikajalisel jututeemal enese asjatundikkusest täit mõnu
tunda. Oluliselt ebameeldivam oleks olnud vabandavalt naeratada,
öeldes, et ei tea, ei ole näinud...
Ainult et säärane elegantne valdamine -- seisund, mida ta
kõige enam nautis ning mis õhkus kõigest, mida ta
tegi või ütles, isegi kõigest, mida ta ennast
ümbritsema sättis -- nõudis tüütut
kulissidetagust tööd, enne kui sai rambivalgusesse astuda ning
särada. Ta tunnistas endale varjamata, et see oligi tema
kunstilembuse võti -- võibolla ei kaalunud see üles
tõelist pühendumust, kuid andis siiski meeletu üleoleku
nende suhtes, kel puudus piisavalt peen taju või kes olid
piisavalt lihtsameelsed, et oma kunstimeelt või, jumal hoidku,
lausa annet mitte viimistleda: kunstialane asjatundlikkus oli parim
kuulsus, mida seltskonnainimene eales võis välja
mõelda ja mis andis nende pahatihti hoopis materiaalsemale
igapäevategevusele ülla metseenliku kuma. Õnneks leidus
siiski selliseid lihtsameelseid, kes iseenese vaimulõtvuse
varjamiseks hädasti vajasid Laurat oma koosviibimisi kaunistama...
Irooniliselt naeratades sammus ta punase vaibaga kaetud trepist
üles, toetudes hoolitsetud sõrmeotstega vaid õige
põgusalt poleeritud mahagonist käsipuule, mille pehmed
juugendjooned näisid ta nõudliku käe puudutustele
järele andvat. Bordoopunane kleit, mis pehmelt ta sihvaka keha
kumerustele liibus, peitis sametvolangidesse siiski piisaval
määral salapära. See oli just selle teatri kleit ning
kiire kõrvalpilk fuajeepeeglisse kinnitas, kui hästi see
sobib talle ja kui hästi sobib kogu teater tema kleidiga --
laitmatult. Punane teater oli ideaalne taust ta rõhutatult
mariastuartlikule tualetile -- üks neid elevusttekitavalt
mitmetähenduslikke vihjeid, mida Laura lihtsalt mängu ilu
pärast teha armastas.
Livrees lakei avas kummardades loozhi ukse, saades tänutäheks
mõõdetud annuse naeratust.
Enne kui tuled hämardusid ja raske tumepunane lavakardin
tõusis, jõudis Laura ennast sisse seada sama mugavalt nagu
elupõline diivanikass. Kuna tegemist oli trupiga, kes esines
suurel laval esimest korda, kavatses ta algavat vaatust
tähelepanelikult jälgida, et valida oma hinnangule
niiöelda selgroog, kaks järgmist vaatust ei olnud nii
olulised, neid oli vaja eelkõige nüansside
väljatöötamiseks.
Esialgu valitses laval vaikus. Veidi diletantlik trikk --
tõenäoliselt oli tegemist ikkagi küündimatu
etendusega... Lavakujundus oli siiski küllalt uudne, ehkki vaikus
venis pikemaks kui väljapakutud sümbolitemängu
mõistmiseks vajalik.
Laval laius kõrb -- valged üksluised liivaluited ning
taamal, silmapiiril kättesaamatult kauge oaas. Või siis
petlik peegeldus, miraazh. Ülima lakoonilisuse taotlemine oli taas
vääratus -- see suund oli juba aegunud, kaks hooaega moest
läinud...
Laura muigas püüdlike provintslaste peale mõeldes ja
suunas binokli esimestes ridades istuvale publikule. Nagu alati, oli
seal seekordki paar tuttavat nägu: otse vastu lava istus vabrikant
Lintröm oma prouaga. Vaesed tõusikud -- esimeses reas...
Püha jumal, neil on seal ju sama mugav kui väikestel lastel
söögilaua taga: ninaots ulatub vaevu üle lauaserva. Laura
teadis, mis vaheajal juhtub: proua Lintröm kohtub temaga
juhuslikult, laseb kuuldavale paar hüüatust repertuaarist:
«Oo, keda ma näen, ka sina siin» ja kutsub ta külla
laupäevasele õhtusöögile, et tal oleks
võimalus külalistele mitmeid kordi muuseas märku anda,
et ta sõbranna Lauraga justnimelt teatris esietendusel kohtus.
Põrgulikult lõbus! Tegelikult ülearugi lõbus -
- Laura kaalus hetkeks, kas ta peaks arvestama võimalusega, et
proua Lintrömile on juba ette kantud pikantne nali, mida Laura
Sanderite soolaleivapeol endale vabrikandiproua kulul lubas. Ta tundis
hetkelist ebamugavust ja otsustas Lintrömidest vähemalt sel
õhtul eemale hoida. Samas käis nende juures söögil
aga mitmeid mõjukaid inimesi... Olgu pealegi, hiljem vaatab,
kuidas olukord kujuneb.
Lavalt hakkas vaikselt kostma muusika -- nukker idamaine
flöödiviis -- ning nähtavale ilmus valgesse kangasse
mässitud kuju. Ühes käes kandis ta korvi puuviljadega,
teises karikat veiniga. Ta sammus aegamisi üle valgete liivaluidete
oaasini, seadis seal oma kandami hoolikalt maha, nagu valmistaks einet
ette ja jäi siis veesilma kaldal kasvavate lopsakate puude varju
seisma. Flöödiviis muutus tungivamaks, rahutumaks, ning
lõikavalt sillerdavate helide saatel ilmus lavale teinegi
tegelane: musta ürpi mässitud deemon, kes märgistas oma
teed kuldse sauaga liivale lilli joonistades.
Laura lõi pea selga ja pahvatas hääletult naerma. Oh,
provintslased, milline hale allegooria! Nüüd peaks ilmuma ka
kolmas tegelane -- õnnetu eksinud inimhing, kes deemoni
joonistatud lillede järgi kõnnib ja iial oaasini ei
jõua... Ta turtsatas rahulolevalt, sest kohe astuski lavale
kolmas figuur: väsinud rändaja -- kes püüdis liivale
joonistatud lilli korjata.
Jaa, kujunditel ei olnud ju väga vigagi, kuid sellest piisas vaid
viieks minutiks ja mitte kauemaks, sest kõik
ülejäänu oli sadu kordi läbikäidud teema:
rändur, pimestatud tühiste väärtuste ilust,
jõuab deemonit jälgides hukkumise äärele, kuid
saab mingi ime läbi valgustatud ning leiab lõpuks ikkagi
oaasi... Laura suunas binokli otsustavalt publikule.
Ta uuris hindaval pilgul, millised kleidid esirea daamidel seljas on --
lava valguses olid need küllalt hästi näha -- peatus
viivuks mõnel elegantsemal soengul ning uuris siis rõdu
vasakut tiiba. Milline ülevoolav dekoltee oli sellel sinises
kleidis daamil! Kuigi... jaa... Laurale endale võinuks selline
lõige siiski sobida. Aga mitte mingil juhul nii lopsakale
figuurile! Ülearu volüümikad naised olid
naeruväärsed. Rõdul laiutav lihav blondiin tuletas
talle meelde ühte ta ammust sõbrannat -- sellel naisel oli
mingil tabamatul viisil sarnane hoiak kunagise saleda, efektse Eriniga,
kellel lisaks tohutule juuksepahmakale ning sügavsinistele
silmadele oli looduse poolt kaasa antud üks kontrollimatu
nõrkus -- tõeline magusaisu. Tänu jumalale!
Laura kunagine korterikaaslane Erin oli liiga ambitsioonikas, et
tagaplaanile jääda. Talle ei piisanud sellestki, et olla Laura
kõrval -- ta tahtis enamat. Ta lihtsalt sattus õigel ajal
õigesse kohta -- liiga hästi ettevalmistatud juhus, et
tõepoolest juhuslik olla -- ja seda paraku alati oma
korterikaaslase arvelt. Peale seda, kui Erin Lauralt tema isikliku
moefotograafi üle lõi, sai Laural mõõt
täis. Tal tekkis komme baarikappi ohtralt likööre ja
shokolaadi varuks osta. Peale süütut algust
shokolaadikommidega leidus külmkapis ikka mõni kreemikook,
ja nii ei läinud kuigi kaua, kui Erin konkurendina enam arvesse ei
tulnud. Ka fotograaf leidis endale uue muusa -- veidi saledama...
Laura naeris tasakesi ning mõõtis blondi monstrumit
pilkavalt. Kui sarnane Erinile... Imepeen võimalus, et tegemist
oligi Eriniga -- iseäranis kui ta kallis sõbranna oma
nõrkusele endistviisi vastu ei suutnud panna ja üha enam
kaalu kogus.
Ta heitis kiire kontrollpilgu lavale. Nagu võiski arvata, ei
toimunud seal midagi üllatavalt -- ootuspärased
faustitõlgendused, kus rändur ja deemon sõpradena
koos rändasid ning deemon kaaslasele liivast losse tegema
õpetas. Ei -- publik oli igal juhul palju huvitavam.
Põrandal, keskmise rea vasakpoolses servas köitis üks
kummaliselt tuttavlik nägu ta tähelepanu. Kes see võis
küll olla? Tuttav... aga kustkohast ometi? Ta keeras binokli
teravamaks ja vaatas hoolikamalt. Anton?! Jumal hoidku... Binoklit
hoidev käsi vajus sülle ja ta sulges viivuks silmad, et end
koguda. Lavalt kostev madal trummilöök pani ta
võpatama, sest hetkelises segaduses ei suutnud ta ehmatavat
häält etendusega seostada. Antonit ei olnud ta... kaheksa
aastat näinud? Süümepiinad lahvatasid hetkeks pinnale --
Laura teadis, et ta ei olnud Antoniga just kõige ausamat
mängu mänginud... aga sel ajal ta ei saanud teisiti. Muidugi
oli see sündsusetu, aga sellest oli õnneks nii palju aega
möödas. Pealegi ei läinud Anton siis ilmselt täiesti
pankrotti, kui ta nüüd siin istub, nii kallis smoking seljas?
Ja tänu Antonile on siin ka tema, nii et kõik läks ju
tegelikult hästi?
Peen muie vallutas ta suunurga ning ta heitis Antonile pika pilgu, enne
kui binokli taas lavale pööras: muutuv muusika paelus ta
tähelepanu. Endine lõbus flöödiviis, mis
liivalosside ehitamist saatis, muutus kohati nukramaks. Lõbusad
pealiskaudsed sillerdused vajusid vaikseks melanhooliaks, murdudes
haripunktil taas kerglaseks eufooriliseks trallituseks, mis aga veel
õhus püsiva meeleheitekõla tõttu võltsi
ja pingutatuna tundus.
Lavale tuli tegelasi juurde: deemoni ja ränduri ehitatud liivakujud
ärkasid ellu ning rändur moodustas neist endale saatjaskonna,
rääkides kord ühe, kord teisega ning püüdes
kaaslasi käest haarata. Liivakujud vastasid ränduri
püüdlustele apaatselt ja sunnitult, nagu poleks kaks loojat
neisse siiski õiget elusädet sisse suutnud puhuda. Kui
rändur eheda vastuse puudumist tunnetas, kõlasid muusikas
nukrad noodid, kui ta taas uuele liivakujule eluvaimu sisse sai,
lõikas pingutatult rõõmsameelne sillerdus taas
läbi.
Hetkeks jäi Laura liivakujusid silmitsema. Miski selles kujundis
tabas teda valusamalt kui ta oleks oletada osanud. Liivakujud, kellele
rändur kuldehteid kaela riputas ja kirevaid kangaid ümber
sättis... Laura kortsutas kulmu. Muusika puges hinge, kraapides
pilkava tahtlikkusega hoolikalt unustatud haavu. Laura lõvikorts
kulmude vahel muutus järsult teravamaks ja ta suunas binokli
publikule.
Ta häiritud, tegevust otsiv pilk libises üle Lintrömide
(vastumeelsusevärin jooksmas üle selja, kui ta seda
kergemeelset nalja meenutas), lendas mööda Antonist ja
Erinist, otsides midagi leevendavamat -- soovides peatuda
tähelepanuväärsetel tualettidel, stiilsematel soengutel
või... millelgi, mis ta vaimule värskemat tööd
annaks.
Kas oli binokliklaas muutunud veidi uduseks või mõjus
talle närvesöövalt pinev muusika, igatahes sulasid
inimeste innukalt lava poole pööratud näod ilmetuteks
valgeteks laikudeks ning Laurale tundus, nagu pööraks kord
üks, kord teine silmad lavalt üles, tema loozhi poole, ning
vaataks teda sama otse ja häbenemata, nagu vaadatakse loomaaias
puuripistetud veidrat looma. Korraga näis talle, et ka need, kes
pealtnäha etendust vaatasid, piilusid teda oma teraste
hiiresilmadega... Hägused nimetud poolprofiilid, milles üks
särav süsimust silm kõõritab üles, tema
poole, ning mille varjatud näopoolelt parastav irvitus vägisi
üle näo tahab venida. Silmapette võikus oli halvav,
kuid hetke pärast suutis ta ennast siiski kokku võtta.
Siiski värisesid ta käed veidi, kui ta binokliklaase puhastas.
Veider... veider muusika ja veider etendus.
Laval oli «Inimliku tragöödia» provintsivariatsioon
jõudnud järgmisesse, esimesest hetkest peale etteaimatavasse
faasi: ränduril oli nälg. Ta püüdis tühja
kõhtu liivale joonistatud ja liivast mätsitud kookidega
täita, kuid ühed kadusid sõrmede vahelt ja teised ei
kõlvanud süüa. Toiduotsinguil ligines rändur
oaasile, kus valges rüüs kaitseingel teda kannatlikult ootas,
kuid kuna deemon ja ta liivast vormitud kaaslased oaasi välja
naersid ning pilkasid nii selle valvurit kui tema pakutavat toitu, siis
naeris rändur nendega kaasa ja läks oaasist mööda.
Laura haigutas ja tundis end piisavalt taastununa, et pilku saali heita.
Ta piidles põranda hämaramates nurkades istujaid ning
püüdis mõistatada, milliste inimestega on tegemist. Nii
või teisiti sarnanes igaüks kellegagi... Näiteks see
vasakus reaservas istuv heledapäine apollolokkidega noormees,
kellele ta valge tärgeldatud krae ilmselgelt ebamugavust valmistas,
meenutas Laurale vägisi üht innukat maapoissi, kes arvas vist,
et linnas leiab ta eest hoopis kõrgema inimliigi esindajad, ja
kes oleks armunud ilmselt esimesesse ettejuhtuvasse vähegi
sobilikku naisterahvasse -- puhtjuhuslikult oli Laura see, kellele ta
oma naiivse tuhina pühendas. Ta oli oma värskuses veidi aega
ju isegi lõbustav, aga pikapeale muutus ta rikkumatus lausa
uskumatult tüütuks. Nii, et Laural polnud isegi mitte kahju...
Ta heitis lokkispäisele mänguasjale pika pilgu ja uitles
edasi. Veidi mõttesse vajununa ei tabanud ta kõrv uusi
kõlasid muusikas ega tajunud, et teatrisaalis toimus taas
vaevumärgatav muutus.
Oaasi ja kõrbe allegooria paelus ta mõtteid... Oaas...
jah, vaikne turvaline nurgake -- tegelikult lihtsalt mannetu seisva
veega tiik, kus saab ohutult elupäevade lõpuni loksuda.
Viinamarjad on hapud -- seepärast tulebki too pööraselt
põnev võitlustanner kõrbeks ristida ja mängida
mängu, et tegelikult on see nii pööraselt paheline koht.
Paheline?
Ta hajameelne pilk tabas viimastest ridadest ühe tuttava
näo... Eneli! Vaikne leebe Eneli, kuidas oli ta tema nii kauaks
unustanud? Muidugi ta teadis, kuidas ta lapsepõlvesõbranna
nii kauaks unarusse on jätnud, kuid hetkeks tõi nii tuttava
näo nägemine ta huulile pehme naeratuse. See kustus kiiresti
peidetud ohkesse, sest... ta mäletas hästi, kuidas oli pidanud
valima Eneli ja selle seltskonna vahel, kuhu ta kuuluda tahtis. Liiga
totter oleks olnud jätta nii kaua ihaldatud eesmärk sinnapaika
lihtsalt sellepärast, et lihtsameelsele sõbrannale lohutust
pakkuda. Igaüks peab oma jõududega hakkama saama.
Madal trummipõrin muutus üha pinevamaks. Laura pilk libises
üle viimase rea ning korraga jättis ta süda
tõepoolest löögi vahele ja ta taskurätikut hoidev
vasak käsi klammerdus loozhiserva punasesse sametisse, nii et
teravad sõrmenukid valgeks tõmbusid. Tagumises reas istus
ema.
Meeletu trummirütm lõppes kõrvulukustava
löögiga ning äkilisele helile tahtmatult reageerides
pööras Laura hetkeks pilgu lavale, vaatas
mittemidaginägeva pilguga rändurit, kes oli ennast kuivanud
oaasis raagus puu oksa külge poonud ning rippus seal nagu
sügavaima meeleheite kehastus, deemon sealsamas kõrval
istumas ja ootamas...
Laval toimuvat vähimalgi määral teadvustamata vaatas
Laura tagasi viimasesse ritta. Koht, kus ta oli näinud... oli
tühi. Eneli... Eneli... Oli midagi, mille ta oli unustanud, mis oli
äärmiselt tähtis, mis pidi meelde tulema!
Deemon kriiskas põrgulikult, haarates põgeneda
püüdva hinge küünte vahele ning rebides
vasturabelevat õrna olevust oma pikkade küüniste ja
kihvadega, kuni ohvri meeletu rabelemine vaibus jõuetuks
tukslemiseks. Siis kustus seegi. Rändur oli surnud. Surnud...
Laura surus taskuräti suule ja tormas loozhist välja,
jättes lakei endale jahmunult järele vaatama. Ta jooksis
laiast trepist alla nii kiiresti, kui suutis, ja ometi tundus see talle
sama aeglasena nagu unenäos põgenemine -- õhk tundus
raskestiläbitava takistusena, käed ja jalad ahastamapanevalt
jõuetutena, keskaegne kuningannakleit takistas jooksmast...
Surnud! Eneli oli surnud. Kuidas ta sai selle ära unustada?! See
väike musta raamiga kaart ta postkastis... Matus, kuhu ta ei
jõudnud -- ema saatis talle küll mõned pildid, aga ta
pani nad kuhugi ära... kuhu, ei mäleta. Seal ei olnudki
õieti midagi erilist... Tavaline matus... Vastik sügisene
ilm... Raagus pärnad... Elupuud...
Ta lõi teatri kõrge välisukse lahti ja hingas
täie rinnaga värsket õhku. Lämbumisetunne leevenes
pisut, kuid iha pageda oli endiselt tugev: teater oli nagu ahistav
unenägu, millest tuli põgeneda, ennast teadvusele raputada,
ärgata... Ta laskis ukse enda järel kinni langeda ja jooksis
kontsade klõbinal marmortrepist alla: sealsamas, üle tee
seisis vaba takso -- tema proosaline pääsemine.
Tugev tuulehoog lükkas raske teatriukse kõrvulukustava
pauguga kinni just sel hetkel, kui Laura takso poole tormates otse
kihutava auto ette jooksis. Mustas ja niklis läikiv luksuslikult
jõuline loom murdis ta kokku ja pühkis teelt kõrvale
nagu rohukõrre. Ta jäi lumisele teeservale liikumatu punase
laiguna lebama -- punases kleidis, lahtirebitud soontest voolamas
tumepunane veri.
Ümbritsev maailm muutus hämaraks, tänavalaternad, mis
talle näkku särasid, tuhmusid, nagu paistaksid nad läbi
sügava vee. Õieti ta vajuski hämarasse sooja
sügavasse vette. Ka helid tuhmusid -- loomulikult, sügavas
vees neid ju ei kuule... Pidurite krigin kostis õige kaugelt --
kusagilt teisest maailmast ja teisest ajast, täiesti
temassepuutumatult.
Laura püüdis kõigest hingest taas selgelt
mõtelda, ning mingil uskumatul moel see õnnestuski,
kustuvate meelte kiuste. Ta tajus, et lihtsam oleks lasta teadvuski
unenäomaailma libiseda, et minna võimalikult valutult,
peaaegu ükskõikselt üle piiri, kuid ta ei julgenud.
Viimast korda sisse hingates jõudis temani kindel teadmine, et
see, mida ta ootas, oligi käes. Imelühike hetk enne seda, kui
too kummaline isikupära väljendus, mida ta senini oma
igaveseks hingeks pidas, lõplikult pimedusse lahustus, sai ta
jahmatava selgusega aru, et edasi ei tulegi enam mitte midagi…
Absoluutselt midagi. Eesootav halastamatu olematus oli nagu
lõputu pimedus, iseenesestmõistetav ja igavene. Viimast
korda välja hingates tundis Laura ühtaegu ängistavat
hirmu ja samas tõelist, lausa lapsikult
võidurõõmsat kergendust.
Kustuva teadvuse tagasopis keerles mingi kummaline rahutus -- oli
midagi, mis jäi arusaamatuks, mingi lahendamata
vasturääkivus selles tühjuses, millega ta silmitsi
seisis, aga mis see küll oli... ja miks... küsimus kadus
olematusesse enne, kui jõudis sündidagi.
|