14.11.2001 |
H. P. Lovecraft
Ulthari kassid |
(The Cats of Ulthar)
Kõneldakse, et Ultharis, mis asub teisel pool Skai
jõge, ei tohi keegi kassi tappa ja ma usun seda
täiesti, kui ma vaatan toda, kes nurrudes tule ees istub.
Sest et kass on salapärane ja lähedane veidratele
asjadele, mida inimene ei suuda näha. Ta on antiikse
Aegyptuse hing ning Meroe ja Ofiiri unustatud linnade lugude
kandja. Ta on džunglite valitsejate hõimlane ja
iidse ning pahaendelise Aafrika saladuste pärija. Sfinks on
tema nõbu, ja nad räägivad ühte keelt.
Kuid tema on veelgi muistsem kui sfinks ning mäletab asju,
mis sfinksil on ununud.
Ultharis, enne seda kui linnakodanikud keelasid kasside
tapmise, elasid vana talupoeg ja tema naine, kellele valmistas
rõõmu oma naabrite kasse lõksu
püüda ja surmata. Miks nad seda tegid, ma ei tea, kui
välja arvata, et paljud vihkavad kassi häält
öös ja arvavad pahatahtlikult, et kassid peaksid
jooksma vaikselt õhtuhämarais aedades. Aga mis
iganes see põhjus ka polnud, see vanamees ja tema naine
tundsid mõnu iga kassi, kes nende onni lähedusse
tuli, kinni püüdmisest ja tapmisest ning mõnede
ööpimedusest kostuvate häälte järgi
kujutlesid külaelanikud, et tapmisviis oli erakordselt
omapärane. Kuid külaelanikud ei arutlenud neid asju
vanamehega ega ta naisega -- harjumuspärase ilme
tõttu nende kortsus nägudel ja sellepärast, et
nende väike hütt oli peidetud unarusse jäetud aia
nurgas laiutavate tammede alusesse pimedusse. Tõtt
öelda, kui palju seda imelikku paari kassiomanikud ka ei
vihanud, oli hirm ometi suurem, ning selle asemel, et kohelda
neid karmilt kui tooreid tapjaid, kandsid nad hoolt, et
ükski kallitest lemmikutest ja hiireküttidest ei
eksiks üksildase hüti juurde hämarate puude all.
Kui hooletuse tagajärjel oli mõni kass puudu ja
peale pimeduse saabumist oli kosta hääli, kurtis
kaotaja võimetult oma häda või lohutas ennast
Saatuse tänamisega, et see polnud mõni tema lastest,
kes nõnda kadunuks jäi. Sest et Ulthari elanikud
olid lihtsad inimesed ning ei teadnud kust kassid algselt
pärinevad.
Ühel päeval sisenes Ulthari kitsastele
munakivisillutisega tänavaile karavan kummaliste
ränduritega Lõunast. Tõmmud olid nad ja
erinesid teistest ringirändavaist rahvaist, kes küla
kaks korda aastas läbisid. Turuplatsil ennustasid nad
hõbeda eest saatust ja ostsid kaupmeestelt kirevaid
helmeid. Mis maalt need rändurid pärit olid, ei osanud
keegi öelda, kuid neid nähti andumas kummalistele
palvetele ja nad olid oma vankrid kaunistanud veidrate
figuuridega, milledel olid kassi-, kulli-, oina- ja
lõvipead ning inimese keha. Ning karavani juht kandis
peaehet kahe sarve ning kummalise kettaga nende vahel.
Selle ebahariliku karavani seas oli väikene poiss,
kellel polnud ei isa ega ema, vaid ainult tilluke kassipoeg,
keda hellitada. Katk polnud tema vastu lahke olnud, kuid siiski
oli jätnud talle selle väikese karvase olevuse
leevendamaks tema muret ning kui keegi on veel väga noor,
leiab ta musta kassipoja mängudest suurt kergendust. Nii
see poiss, keda tõmmud rändurid kutsusid Meneseks,
naeratas hoopis rohkem kui nuttis, kui ta istus ja oma
nõtke kassipojaga veidralt maalitud vankri trepil
mängis.
Rändurite Ultharis peatumise kolmandal päeval ei
suutnud Menes oma kassipoega enam leida ja kui ta turuplatsil
valjult nuuksus, rääkis keegi külaelanikest talle
vanast mehest ja tema naisest ning häältest, mis
öösel kostusid. Ja kui ta kuulis neist asjust, andis
tema nuuksumine ruumi meelisklusele ja lõpuks
palvetusele. Ta sirutas oma käed päikese suunas ja
palvetas keeles, mida ükski külaelanik ei suutnud
mõista; ehkki külaelanikud ei üritanudki eriti
mõista, sest nende tähelepanu oli enamuses
hõivanud taevas ja kummalised kujundid, mida pilved
moodustasid. See oli väga kummaline, sest kui
väikemees esitas oma palvet, tundus seal vormuvat
ähmaseid ja ebaselgeid kujutisi eksootilisist asjust;
hübriidsed olendid kroonitud sarvedega palistatud
ketastega. Loodusel on rikkalikult selliseid illusioone
avaldamaks muljet elavale fantaasiale.
Sel ööl lahkusid rändurid Ultharist ja neid
pole seal rohkem nähtud. Ja majaomanikud muutusid rahutuks,
kui nad märkasid et tervest külast polnud
võimalik leida ühtegi kassi. Iga kolde juurde kuuluv
kass oli kadunud; suured kassid ja väikesed, mustad,
hallid, triibulised, kollased ja valged. Vana Kranon,
bürgermeister, vandus, et tõmmu rahvas oli nende
kassid ära viinud kättemaksuks Menese kassipoja
tapmise eest ning needis karavani ja väikest poissi. Aga
Nith, kõhetu notar, kuulutas, et vana talupoeg ja tema
naine olid tõenäolisemad isikud kahtlustamiseks,
sest et nende viha kasside vastu oli halvas kuulsuses ja muutus
üha jultunumaks. Siiski, keegi ei söandanud
süüdistada kummalist paari, isegi kui väike Atal,
kõrtsipidaja poeg, vandus, et oli
õhtuhämaruses näinud kõiki Ulthari kasse
selles vihatud puudealuses aias, kõndimas väga
aeglaselt ja tõsiselt ringis ümber hüti, kaks
tükki kõrvuti, nagu sooritades mõnd
ennekuulmatut loomade riitust. Külaelanikud ei teadnud, kui
palju nõnda väikese poisi sõnadest uskuda ja
kuigi nad kartsid, et õel paar oli nõidunud kassid
surma, eelistasid nad vana talupoega enne mitte sõidelda,
kui nad teda kohtavad teda väljaspool tema hämarat ja
eemaletõukavat aeda.
Nii läks Ulthar magama jõuetus vihas ja kui
inimesed koidikul ärkasid -- vaata! Iga kass oli tagasi oma
harjumuspärase kolde ees! Suured ja väikesed, mustad,
hallid, triibulised, kollased ja valged, ükski ei puudunud.
Väga siledad ja paksud nägid nad välja ning
kõlavalt nurrumas rahulolust. Elanikud rääkisid
üksteisega sellest loost ja imestasid mitte vähe. Vana
Kranon väitis jälle, et see oli tõmmu rahvas,
kes nad võttis, sest et kassid ei pöörduks
elavana tagasi vana mehe ja tema naise hütist. Aga
kõik nõustusid ühes asjas: kõikide
kasside keeldumine söömast oma lihaportsjoneid
või joomast alustassikest piima oli ülimalt veider.
Ja tervelt kaks päeva ei puudutanud siledad ja laisad
Ulthari kassid sööki, vaid ainult tukkusid tule
ääres või päikese käes.
Terve nädal läks mööda, enne kui
külaelanikud märkasid, et videvikus ei paistnud
hütist puude all ühtegi tuld. Siis märkis
kõhetu Nith, et keegi pole näinud vana meest ega
tema naist alates sellest õhtust, kui kassid olid
ära. Teisel nädalal otsustas bürgermeister oma
hirmust üle saada ja kummaliselt vaikivast eluasemest oma
kohuse pärast läbi astuda, ehkki seda tehes oli ta
ettevaatlik, võttes tunnistajateks kaasa sepp Shangi ja
kiviraidur Thuli. Ja kui nad olid hapra ukse maha murdnud,
leidsid nad eest vaid kaks puhtaks järatud inimskeletti
muldpõrandal ning hulk ebatavalisi sitikaid varjulistes
nurkades roomamas.
Sellele järgnevalt oli Ulthari linnakodanike seas palju
arupidamist. Zath, koroner, vaidles pikalt Nithi, kõhetu
notariga ning Kranon ja Shang ja Thul külvati
küsimustega üle. Isegi väike Atal,
kõrtsimehe poeg, kuulati hoolikalt üle ja talle anti
kompvek vaevatasuks. Nad rääkisid vanast talupojast ja
tema naisest, tõmmude rändurite karavanist,
väikesest Menesest ja tema mustast kassipojast, Menese
palvetamisest ja taevast selle ajal, kasside tegemistest sel
õhtul, kui karavan lahkus ja sellest, mis hiljem leiti
hütist hämarate puude alt eemaletõukavast
aiast.
Ning lõpetuseks võtsid linnakodanikud vastu
selle märkimisväärse seaduse, millest
räägivad Harthegi kaubitsejad ja mida arutavad Niri
reisijad; nimelt, et keegi Ultharis ei tohi kassi tappa.
|