Asi sai alguse eelmise aasta jõulude ajal, kui Vene kanderakett "Proton" pidi toimetama Hughes'i poolt valmistatud side-tehiskaaslase "AsiaSat 3" geostatsionaarsele orbiidile. Sellisel ekvaatori kohal asuval orbiidil liikudes on tehiskaaslase pöörrlemisperiood sama suur kui Maal (st. üks ööpäev) ja ta nagu ripuks taevas ühe kindla koha peal. Sellist orbiiti kasutavad paljud (side)tehiskaaslased, sealhulgas kõik need, mille abil me Sat-TV-d näeme. Seekord aga töötas "Protoni" neljas aste lühemalt kui vaja ja "AsiaSat 3" jäi piklikule suure kaldenurgaga orbiidile. Kuigi tehiskaaslane on ise täiesti töökorras, ei saa teda sellisel orbiidil kasutada ja kindlustus maksis raha täielikult välja. Tehiskaaslase enda mootoritega pole võimalik ettenähtud orbiiti saavutada, Hughes tuli aga huvitavale ideele kasutada orbiidi muutmiseks Kuu külgetõnbejõudu analoogiliselt planeetidevaheliste automaatjaamade puhul kasutatavaga (siis kasutatakse selleks küll planeete, eriti Jupiteri, Maad ja Veenust). Pärast mitmeid ettevalmistavaid manöövreid startiski vahepeal HGS-1-ks ümberristitud tehiskaaslane 7. mail Kuu suunas. 13. mail lendab ta Kuu tagant mööda (nagu "Apollo 13"!) ja jõuab Maa juurde tagasi 16. mail ning viiakse seejärel geostatsionaarsele orbiidile. Kuust möödalennuga on tema orbiit jõudnud Maa ekvaatori tasandisse. On küll karta, et sellele operatsioonile kulub suurema osa tehiskaaslase pardal olevast pooleteisest tonnist kütusest, mis oli mõeldud orbiidi korrigeerimiseks (häirituste mõjul kipuvad tehiskaaslased õigest positsioonist kõrvale kalduma). Siiski loodab Hughes kasutada HGS-1 USA valitsuse teenistuses. Saadud kasum tuleb tal jagada kindlustusfirmaga.
See pole firmale Hughes esimene kord Kuu-lennuga tegelda. Aastatel 1966 kuni 1968 maandusid Kuul viis tema poolt ehitatatud automaatjaama "Surveyor".
Tõnu Tuvikene
10. mai 1998