Game Over

Pika valge habeme ja uhkete tiibadega vanamees istus laua taga ja lasi sõrmedel nobedalt mööda klaviatuuri joosta. See oli kõigist mängudest, mida ta seni hankida oli suutnud, kõige võimsam. Ruumi võttis ta ka palju - tervelt 34 megablörtsi. Selline tore strateegiamängukene nimelt. Ei tea, palju sellise hiigelmängu lõpuni mängimine aega võtab, mõtles ta pead kratsides. Arvatavasti mitu taevapäeva. Vähemalt kolm. Vahest isegi neli...

Keegi tagus vastu ust. Käte ja jalgadega. Tagumise intensiivsuse järgi otsustades ka peaga. Colin McGregor ajas end vaevaliselt voodis püsti ning tatsus ukse poole.

Kell pool kolm öösel, soigus ta.

Ma löön ta maha, otsustas ta hetk hiljem.

Kuid enne kuulan ta ära, lisas ta kiiresti, kui oli uksesilma uuriva pilgu heitnud.

Tuppa veeres hingeldav mr. Bread. Sõna otseses mõttes veeres. Kõigi oma saja viiekümne kilo ja kiilaka pealaega.

"Ma nägin hirmsat und," kaebas ta silmi maakera suurusteks punnitades ning küsis siis teeseldud viisakusega: "Ega sa veel maganud, vanapoiss?"

"Noh, ma olin just voodisse heitmas," vastas Colin tasase häälega.

Loomulikult ma magasin, sa ülekaaluline orikas! Mida muud inimesed ikka öösel teevad! Kuratvõtaksraisk! lisas ta mõttes.

"Ma nägin hirmsat und," kordas mr. Bread endiselt hingeldades ning istutas end tugitooli. Luba ta selleks ei küsinud. Loomulikult mitte.

"Jaaah," venitas Colin ning luges mõttes kümneni. See oli sel nädalal juba kolmas säärane unenägu. Ja iga kord oli naaber just tema juurde tulnud. Ja iga kord kell pool kolm öösel. Ta ohkas piinatult.

"Räägi mulle oma unenäost," ütles ta mõne aja pärast, kui oli umbes viiendat korda mõttes kümneni jõudnud.

"Noh, see on ikka seesama," seletas rahurikkuja erutatult. "Ma näen unes mingit neetud mängu ja see mäng on nagu meie maailm ja nagu ei ole ka ja seal olen mina ja sina ja kõik maailma puud ja põõsad ja autod ja majad ja..."

"Rahune maha," soovitas Colin isalikult. "Asi pole ju sugugi nii hull. Kas sa oled neid rahusteid võtnud, mis ma sulle kirjutasin."

Paksuke noogutas. Raputas pead. Noogutas uuesti.

"Eks ma alguses võtsin jah," tunnistas ta siis nutuse häälega. "Aga need rohud tegid asja veel hullemaks."

"Hullemaks?"

"Nojah! Tavaliselt ärkan ma sellise unenäo peale üles, aga kui ma tablettide mõju all olen, pean terve öö seda tobedat mängu vaatama." Kõneleja hääl muutus salapäraseks sosinaks. "Tead, mis on kõige jubedam? Seda mängu mängib... noh... Tema?"

"Ma ei ole kindel, et ma sind mõistan."

"Tema, noh... Kõigekõrgem... Jumal."

"Vaata aga vaata," arvas Colin unise häälega. Oma mõtetes arvas ta hoopis midagi muud. Aga see ei kannataks trükimusta. Mitte mingil juhul.

Paksuke hakkas toolil nihelema. Nagu inimene, kellel on midagi hinge peal. Kes tahaks midagi öelda, kuid ei oska. Või ei julge. Või mõlemat korraga.

"Sa võid julgesti rääkida," õhutas Colin. "Kõik, mis sa ütled, jääb nende seinte vahele."

"Ma tean," järgnes mannetu katse naeratada. "Sa oled alati mu vastu nii hea olnud. Vaata, asi on selles, et täna öösel nägin ma maailmalõppu."

Mr. Bread väristas ehmatusest õlgu.

"Ja see maailmalõpp oli kuidagi selle mänguga seotud," lisas paksuke endiselt lollakalt võbisedes ning tõstis ootamatult häält. "Aga ma ei mäleta, kuidas."

"Kuidas see maailmalõpp siis välja nägi?" tundis Colin huvi ja haigutas. Ta ei püüdnudki oma väsimust (ja tüdimust ja ükskõiksust) varjata.

"Noh, selline harilik maailmalõpp oli. Mingit pauku küll ei käinud, kui sa seda silmas pead. Lihtsalt ühel hetkel kõik lõppes. Nagu oleks kogu maailm välja lülitatud."

Colin noogutas mõistvalt.

Peaks talle midagi kangemat välja kirjutama, mõtles ta. Midagi mitusada korda kangemat.

"Ma arvan, et sa ei peaks selle kõigega eriti pead vaevama," üles ta natuke hiljem. "Ma arvan, et saan sind aidata. Hüppa homme normaalsel (seda sõna toonitas ta meelega) ajal läbi ja ma annan sulle uue retsepti. See rohi aitab sind sada protsenti."

"Oled sa kindel?" tundis mr. Bread siirast huvi. "Oled sa kindel, et see aitab?"

"Loomulikult olen ma kindel."

Paksuke naeratas. Nüüd tuli see tal märksa paremini välja.

"Nojah," märkis ta oma piisonikeha toolilt kergitades. "Eks ma hakka siis minema."

Hakka liikuma jah, paks tõhk, mõtles Colin sõbralikult ja ütles: "Kui mingeid probleeme tekib, siis helista. Olen alati valmis aitama"

Mr. Breadi näole valgus tänulik ilme.

"Sa oled tõesti hea sõber," tunnustas ta. "Kuidas ma küll saaksin sulle tasuda?"

Murra trepist alla minnes mõlemad jalad, pakkus Colin mõttes välja.

"Sa ei ole mullemidagi võlgu," vastas ta ja sulges ukse.

"Maailmamäng," torises ta vihaselt. "Maailmalõpp. Midagi tobedamat ei saa välja mõelda."

Ja heitis voodisse ja tõmbas teki üle pea ja kohendas patja ja otsis sobivat magamisasendit ja soovis endale mõttes head ööd ja üritas magama jääda. Kuid...

Kõigekõrgem ägises piinatult. Tema juuksed olid sassis, põsed auku vajunud, silmad magamatusest veripunased. Juba viies taevapäev järjest, puhkamata ja magamata, istus ta selle tobeda mängu taga. Alguses oli kõik hästi läinud. Ta oli tehnika viimast sõna kasutades kohalikest loomadest mingi algelise mõistusega vormi aretanud ning selle üle terve mänguplaneedi laiali paisanud. Ta oli mänguplaneedi elanikud inimesteks nimetanud ning nad rassideks jaganud. Selle eest tuli umbes sada tuhat boonust. Vapustav!

Aga siis hakkas unepuudus end tunda andma. Ta oli teinud paar põhimõttelist viga. Üle mängumaailma, mis kandis nime Maa, hakkasid veerema igasugused loodusõnnetused ja mõttetud sõjad. Kuna ta oli juba mõni aeg tagasi seisude salvestamisest loobunud, ei olnud vähimatki võimalust seda kõike parandada. "Miinus sada kaheksakümmend miljonit," veeris Kõigekõrgem ekraanile ilmunud seisu. "Paisab, et asi hakkab ühele poole jõudma."

Ta haigutas uniselt ning sulges mängu. Mõtles natuke. Ja kustutas selle ka arvutikettalt maha. Sõber Lutsifer oli lubanud talle midagi uut ja paremat tuua. Midagi kaheksamõõtmelist ja neljakümne viie megablörtsist. Aga enne tuli muidugi pisut puhata. Nii umbes seitse taevapäeva. Või isegi kaheksa.

---

Sündinud Marek Simpsoni sulest.