Veidi hiljem hakkasin pildistama läbi teleskoobi. Ohvriks jällegi Kuu. Tehnika oli naljakas - fotoaparaadi objektiivi ava sättimise rõngas oli paraja suurusega, mahtumaks okulaari va"ljundava rantide vahele. Teravustanud teleskoobi ja fokuseerinud fotoaparaadi lõpmatusele, proovisin ühe käega aparaati paigal hoides teise käega päästikutrossi vajutada. Ja tulemus ei olnudki nii hirmus :-) . Planeetidest ei saanud kahjuks sellise tehnikaga pilti teha, kuna teleskoobil ei olnud kellamehhanismi. Juba mõne sekundilise säriaja jooksul olid kujutised udused ja laialimääritud. Nagu hiljem selgunud, on sellisel viisil täitsa võimalik pildistada - fotoaparaat tuleb panna eraldi statiivile, objektiiviga hästi teleskoobi okulaari lähedale, siis ta enam ei värise. Kui kasutada sealjuures 400 ISO tundlikkusega filmi, võiks kõik heledamad planeedid pildile saada. Ja muidugi Kuu. Selline teleskoobi-fotoaparaadi kombinatsioon oleks justkui fotoobjektiiv fookuskaugusega F = teleskoobi_suurendus * fotoobjektiivi_fookuskaugus(mm). Kuu läbimõõt on 1-meetrise objektiivi korral 9mm, 2-meetrise korral vastavalt 18mm jne. Jupiter on Kuust 30-40 korda pisem...

Hiljem, kui ostsin üsna korraliku aparaadi Zenith-ET, ei olnud jälle igapäevaselt teleskoopi kodus. Uue aparaadiga sai esimesed pildid tehtud juba Tartu Tähetornis läbi uuesti töökorda seatud Zeissi teleskoobi. Põhjalikumalt hakkasin taeva pildistamisega uuesti tegelema 1996 aastal, kui teleskoobile tehti vahetükk, millega saab uuemat tüüpi Zenith-aparaati (keere M42x1) teleskoobi peafookusesse ühendada. Lisaks sellele on võimalik olnud kasutada ka telekonverterit, millega saab teleskoobi efektiivse fookuskauguse kaks korda pikemaks muuta. Praeguseks olen meisterdanud mingisuguse vahendi, mille abil saab pilti teha läbi teleskoobi okulaari - see võimaldab jäädvustada juba üpris väikeseid taevakehi.

Tähetornis tegutsedes on kõige kuulsamaks pildiks saanud 1997.a. kevadel tehtud Hale-Boppi komeedi ülesvõtted. Üks neist on avaldatud koguni "Postimehe" esilehel. Suurest komeedist on pilte tehtud veel palju, kuid nende juures pole minu käsi enam eriti palju olnud. Peale läbi okulaari pildistamise võimaluse olen teinud päris palju pilte Jupiterist. Üks parimaid, mida küll kõvasti suurendatud, on kõrvalolev. Saturni ei ole nii hästi õnnestunud jäädvustada ning seetõttu esialgu sellest planeedist pilte siia ei ilmu.

1997. aasta sügisene kuuvarjutus on samuti üles tähendatud. Kuna ilm oli üpris pilves, õnnestus paar pilti teha vaid sel ajal, kui Kuu hakkas Maa varjust juba välja jõudma.

Sellel, Päikese aktiivsuse maksimumi aastal, on olnud mitmeid tugevaid virmalisi. 6. aprilli öösel vastu 7-ndat (2000.a.) pildistasin ma mitmeid tunde haruldaselt tugevaid virmalisi. Üks pilt on ka siin väljas - ühika ja Karjuse tähtkuju taustal tehtud. Hele täht pildil on Arktuurus. Pilt on tehtud Zenith-ET'ga, 28mm lainurkobjektiiviga (ava 2.8) Fuji Superia 800 filmi peale. Säriaeg 20-30 sekundi vahel.

Suvel, 15/16. juulil 2000.a., olid samuti tugevad virmalised, sai neistki pilti tehtud. Kahjuks ei ole neid veel võimalik välja panna.

Pildikesi tähistaevast on kogunenud üksjagu. Juuresolev Lüüra tähtkuju pilt on tehtud 2000.a. aprillikuus statiivi pealt 12 sekundilise säriajaga. Film 400ne Fuji Superia, aparaat Zenith-ET F=28mm lainurkobjektiiviga (ava 2.8). Kõige nõrgemate tähtede heledused sellel pildil on 6.5 tähesuurust. Tegelikult on negatiivil oluliselt nõrgemaid tähekesi näha.

Viimane täiendus: 23. august 2000.a.