Stalker '98 laureaadid kuulutati välja 25. juulil Eesti ulmehuviliste kokkutulekul Estcon '98.

Parima ulmeraamatu kategooria

1.	Frank Herbert	Düün	Dune	83 punkti
2.	Roger Zelazny	Valguse Isand	Lord of Light	51
3.	Stephen Baxter	Ajalaevad	The Time Ships	24
4.	Terry Pratchett	Võlukunsti värv	The Colour of Magic	22
5.	Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski	Inetud luiged	Gadkie lebedi	20
6.	Harry Harrison	Surmailm I	Deathworld I	19
7.	J. R. R. Tolkien	Sõrmuse vennaskond	The Fellowship of the Ring	17
8.	J. R. R. Tolkien	Kaks kantsi	The Two Towers	15
9.	Clifford D. Simak	Libahundi printsiip	The Werewolf Principle	14
10.	William Gibson	Neuromant	Neuromancer	13
11.	Veiko Belials	Ashinari kroonikad		8
12.	Harry Harrison	Ajamasina saaga	The Technicolor Time Machine	3
13.	Urmas Alas	Plahvatus		2
14.-15.	Nikolai Baturin	Apokalüpsis anno Domini...		1
14.-15.	Stephen King	Carrie	Carrie	1

Tulemusi kommenteerides võiks märkida suur vahet esimese ja teise ning teise ja kolmanda koha vahel. Kuigi kolmanda koha saavutanud Baxteri romaan «Ajalaevad» sai vaid 2 punkti enam neljandaks jäänud Pratchettist, kinnitab ta kindlat kolmandat kohta tõik, et Baxteri raamat sai fännidelt ainult maksimumhindeid.

Parima algupärase ulmejutu kategooria

Zhürii otsus:

1.	Tiit Tarlap	Vihkamise suund	Pärnu Postimees, nr. 133-157, 1997	34 punkti
2.	Tiit Tarlap	Kaduviku paladiinid	Pärnu Postimees, nr. 20-58, 1997	24
3.-4.	Veiko Belials	Igavene mets	Mardus 4/97	21
3.-4.	Marek Simpson	Koletis	Mardus 1/97	21
5.	Matt Barker	Lõbustuspark	Mardus 5/97	18
6.	Urmas Alas	Elumõõtja	Horisont 7/97	14
7.	Lew R. Berg	Kõrvalepõige	Mardus 3/97	8

Kommentaariks niipalju, et zhüriiliikmeteks valiti teadlikult suhteliselt suure (võõrkeelse) lugemusega fännid, mistõttu nad tekstidesse üsna kriitliselt suhtusid. Samas oli zhürii üksmeelne selles, et Tiit Tarlapi tekstid on teistest paremad. «Vihkamise suuna» panid esikohale 4 zhüriiliiget, viiendal oli ta «Kaduviku paladiinide» järel teisel kohal.

Zhürii liikmete eelistused:

	Jüri Kallas	Veiko Kastanje	Avo Nappo	Andri Riid	Mati Tee (Wõrokas)
1.	Vihkamise suund	Vihkamise suund	Vihkamise suund	Kaduviku paladiinid	Vihkamise suund
2.	Koletis	Kaduviku paladiinid	Igavene mets	Vihkamise suund	Lõbustuspark
3.	Lõbustuspark	Koletis	Elumõõtja	Elumõõtja	Kaduviku paladiinid
4.	Igavene mets	Igavene mets	Koletis	Koletis	Igavene mets
5.	Kaduviku paladiinid	Lõbustuspark	Kaduviku paladiinid	Igavene mets	Kõrvalepõige
6.	Elumõõtja	Kõrvalepõige	Lõbustuspark	Lõbustuspark	Koletis
7.	Kõrvalepõige	Elumõõtja	Kõrvalepõige	Kõrvalepõige	Elumõõtja

Pikemaid kommentaare saatsid Andri, Jürka ja Wõrokas.

Vihkamise suund:
Selle jutu liidripositsioonis ei kaheldud. Jürka kiidab hästi väljatöötatud maailma, detaile, tegelasi, ootamatuid süzheepöördeid. Wõrokale meeldis elav dialoog, pisut pingul tundus talle olevat autori keelekasutus, küll tundus talle aga, et autorit kängitseb ja pressib kokku lühijutuvorm, ta soovitab romaani suunas vaadata. Andrile meeldis rohkem loo esimene pool, lõpp tundus liiga kiirustatuna tehtud.

Kaduviku paladiinid:
Andri meelest hästi väljapeetud kriminaalsüzheega kolme musketäri lugu. Ta pakub välja, et autor võiks seda teksti vaadata kui proloogi pikemale romaanile. Wõroka meelest on tekst liiga sirgjooneline, dialoogki pole päris «Vihkamise suuna» tasemel. Jürka meelest on tegu hea materjaliga, mida autor pole aga adekvaatselt kasutada osanud.

Igavene mets:
Andri arvab, et tegu on halvaks läinud klisheekonserviga. Tema meelest on autor püüdnud järgi aimata karmide meeste rinderomantikat, lugu on vahest «Surmailma» vaimustuse mõju all kirja pandud. Oma ideed puuduvad. Andri meelest oskab autor kirjapulgaga nii enam-vähem ümber käia. Jürka meelest on tegu suht professionaalselt kirjapandud ulmelooga, mis midagi uut ei paku ja kuhugi välja ei jõua, jutu päästvat aga hea kirjanduslik tase. Wõrokas leiab, et tekst on hall. Samuti märgib ta, et on analooglisi tekste inglise ja vene keeles neelanud tosinaid. Ta arvab ka, et Belials suudab paremini.

Koletis:
Jürka meelest üllatuslik tekst sellelt autorilt, Wõrokas arvab, et jutt tavaline ja kisub stambiks. Andri meelest on tegu loogilise ja korralikult kirja pandud plagiaadiga (Bradbury «Zero Hour»). Ta küsib retooriliselt, kas peab igaühel ikka selline lugu ette näidata olema?

Lõbustuspark:
Andri meelest autor tahab väga kirjutada, aga ei oska veel. Loosse on proovitud mahutada kõike, mis autor horrorist teab, tulemuseks on aga ülepakutud maitsetu rosolje. Samas meeldib talle puänt ja õõvane lõbustuspargi kirjeldus. Ta avaldab lootust, et autori parimad tekstid on ehk veel ees. Jürka meelest on tegu stiilse ja moodsa linnaõudukaga, mis Eesti mastaabis olla suisa originaalne. Tundes aga autori teisi tekste, ütleb ta, et see jutt jääb pisut väetiks. Wõrokale meeldis selle suht lihtsa jutu foon. Tema punktid näivadki olevat tulnud teatud nostalgiast. Ta küsib ainult, et miks on tegevus viidud Vanale Heale Inglismaale. Nõukogude Eesti provintsilinnake sobiks ju ideaalselt.

Elumõõtja:
Andri kiidab seda, et autor ei karda eestlasest peategelast, samuti ebaharilikku tegevuskohta. Jutt olla kirjutatud osavalt ja realistlikult. Samuti kiidab ta mõistujutu vormi. Lõpp on ta meelest aga lame ning kogu tekst meenutab kahtlaselt Heinleini «Life-Line'i». Teda häirib veel jutu eemalseisev-vabandav toon. Jürka meelest pole tekstile midagi ette heita, aga ka kiitmiseks ei näe ta põhjust. Wõroka meelest ei valda Alas absoluutselt dialoogi. Jutt meenutab talle külateatrit, kus tehakse surematut draamat, on kirgede möllu, sisemist põlemist, pinget, mille sõnu aga külateatri amatöörid tuima näo ja kuiva häälega paberilt maha loevad.

Kõrvalepõiget
iseloomustab Andri sõnadega haisev sitt. Jürka ei suutnud loost mingit mõtet leida, kuigi luges teksti kolm korda! Wõroka meelest on taas tegu kõva keskmisega, millele midagi ette heita ei saa. Tekst olla jälle kole tuttav. Kõik see on juba kuskilt nii mitu-mitu korda loetud...

Vaata ka ülevaadet auhindade üleandmisest.