Mis on hologramm?
Uus Websteri sõnastik:
-- laserivalguse abil tekitatud kolmemõõtmeline kujutis
Eesti Entsüklopeedia 3., lk. 467:
-- holo- (täis-) ja grapho (kirjutan), interferentsmenetlus esemete ruumkujutise salvestamiseks ja nähtavaks
muutmiseks
Mis on kolmemõõtmeline ehk ruumkujutis?
Inimese ruumitaju põhineb kolmel geomeetrilisel nähtusel:
- perspektiiv tähendab seda, et vaatenurk esemele sõltub
sellest, kui kaugelt teda vaadatakse.
Sama suured esemed (inimesed,
puud, majad) paistavad eri kaugustel erineva nurga all -- mida
lähemal ese asub, seda suurem on vaatenurk ja seda suurem ta paistab
olevat. Teades esemete tegelikku kuju ja suurust, hindab inimene
kolmandat mõõdet (dimensiooni) näiva suuruse ning kujumuutuse abil.
- parallaks tähendab vaatesuuna muutumist erinevatest
ruumipunktidest vaatamisel.
Kui inimene liigub (liigutab pead),
muutub vaatesuund esmetele seda rohkem, mida lähemal on ese.
Võrreldes vaateväljas olevate esemete omavahelist nihkumist, hindab
inimene -- jällegi kogemustest lähtuvalt -- nende ruumilist
paiknemist.
- binokulaarne nägemine tähendab eseme(te) vaatlemist
üheaegselt kahest erinevast punktist, näiteks kahe silma abil.
Asudes
teineteisest 6 - 8 cm kaugusel, näevad silmad ümbritsevat maailma
pisut erinevalt (esemed on parallaktilises nihkes). Inimese
nägemismeel, tema aju "pilditöötluskeskus" muudab need kaks
tasapinnalist pilti ühtseks ruumiliseks kujutiseks.
Ajaloo algaegadest peale on inimene püüdnud tema poolt nähtavat
maailma kujutada, et seda teistele edasi anda või tuleviku tarbeks
säilitada. Veel enne sõna- ja kirjakunsti teket püüti esemeid
joonistada, tekitada nende võimalikult täpset kujutist. Ruumilise
kujutise -- skulptuuri -- kõrval tekkis ja arenes tasapinnaline
kujutis -- pilt, maal, gravüür, foto. Ja otsekohe märkas inimene
nende ebatäielikkust: kujutis polnud ruumiline. Et saada
täielikku ruumilist kujutist -- hologrammi -- tuleb täita ülal
toodud kolm geomeetrilist nõuet.
Esimesena allutas inimene perspektiivi. See juhtus umbes 15. sajandil. Perspektiivi on lihtne paberile panna, tuleb
vaid esemed joonistada õige suurusega ja pisut kohendada nende kuju.
Lihtne küll, aga mitte triviaalne.
Ruumitaju kolmas element -- binokulaarne nägemine -- alistati
möödunud sajandil. Selleks valmistatakse stereopaar -- kaks
sama objekti fotot või joonist, mis on pildistatud (graafiliselt
konstrueeritud) kahest lähestikku asuvast punktist. Stereopaari kahel
komponendil on motiiv kujutatud parallaktilise nihkega ja kui vaadata
ühe silmaga üht, teisega teist kujutist, õnnestub ruumitaju "ära
petta".
Probleemiks on see, kuidas sundida kumbagi silma vaatama just
oma pilti.
Tunneme kolme meetodit:
- stereoskoobis vaadatakse stereopaari binokli sarnase aparaadiga,
millesse pannakse kummagi silma ette õige pilt. Teatud pingutusega on
võimalik stereopaari vaadata ka ilma abivahenditeta, juhtides ühe
silma ühele, teise teisele pildile.
- anaglüüfil kujutatakse nihkes pildid samal väljal, aga silmade
ette pannakse prillid, mille kumbki klaas lubab näha vaid üht
nendest. Levinuim anaglüüf on kahevärviline: üks silm vaatab
rohelist, teine punast kujutist. Stereokinos ja -televiisoris
kasutatakse polaroidprille ning kujutist-anaglüüfi vaadatakse kord
ühes, kord teises suunas polariseeritud valguses.
- stereofotol on pildid trükitud ribadena ja neid varjab
"ribakardin", mille vahelt üks silm näeb üht, teine teist fotot. Et
neid pilte (postkaart, kirjamark) vaadatakse tavaliselt kindlalt
kauguselt, on stereograafiline efekt tugev. Lähemalt või kaugemalt
vaadates näeme tasapinnalist, ebateravat kujutist.
Parallaksi allutamine on traditsioonilises kunstis ning fotograafias
võimatu. Võimaldab ju ruumis liikumine heita pilk neile esemeile, mis
enne olid lähemal asuvate asjade varjus, tasapinnalisele pildile on
nad aga kantud nii, nagu nad antud punktist paistavad. Parallaksi
saab edasi anda vaid pildiseeria abil (kinos, televiisoris) -- nii
arvati kuni selle sajandi kuuekümnendate aastateni, mil leiutati
laserholograafia.
Mis on hologramm?
Füüsikalis-keemilise poole pealt on hologramm foto ( fotograph
-- valguskujutis). Ta tekitatakse hõbedasooli sisaldavas emulsioonis
valguse toimel, lagundades soola molekuli ja eraldades sellest
ilmuti abil metallilise hõbeda. Pärast soolajääkide väljapesemist
(kinnitamist) jäävad emulsiooni sisse hõbedaterakesed, mille
optilised omadused erinevad emulsiooni omast. Tavafotol on
läbipaistev emulsioon kantud valgele paberile, mille taustal
metalliline hõbe tundub mustana. Tekib mustvalge pilt, kus mustad
kohad tähistavad pildistamise hetkel heledamalt valgustatud alasid
(negatiiv). Et saada õiget pilti, tuleb negatiiv uuesti pildistada;
tulemust võime vaadata nii peegeldunud (foto) kui läbivas valguses
(slaid).
Tavafoto pildistamisel lähtume geomeetrilise optika põhiseadusest --
valguse sirgjoonelisest levimisest. Objektilt lähtuvad valguskiired
juhitakse fotoaparaadi objektiivi abil filmilindile, kuhu jäädvustub
varjatud kujutis. Film töödeldakse ja saadakse tasapinnalised fotod.
Hologrammi pildistamisel jäädvustatakse fotoemulsioonis mitte eseme
kujutis, vaid sellelt lähtuv valguslaine. See saab võimalikuks tänu
laservalguse eripärale, mida füüsikas nimetatakse koherentsuseks. Kui tavalise valgusallika aatomid kiirgavad valgust
juhuslikult, kõikvõimalikes suundades ja erinevate laineomadustega,
siis laseri valgus on kogu aeg ühesugune. Vee pinnal levivate
lainetega võrreldes on laserikiir nagu merelaine, tavavalgus aga nagu
virvendus porilombis. Esemelt peegeldunud lainete kuju sõltub nii
eseme pealelangevast valgusest (lainest) kui eseme enda kujust ja
värvusest.
Loomulikult ei saa ruumis tohutu kiirusega levivat valguslainet kinni
püüda. Seetõttu kasutatakse muusikas hästi tuntud nippi --
tekitatakse nn. seisevlaine, kus osakeste (näiteks pillikeele või
trumminaha) võnked sõltuvad nede ruumilisest asukohast, jäädes ajas
muutumatuks. Selleks tuleb liikuv laine kokku juhtida samasuguse nn.
tugilainega. Kohtades, kus lained liituvad samas faasis
(lainehari kohtub laineharjaga), tekib intensiivne võnkumine; seal,
kus kokku saavad lainehari ja -org, võnkumine samahästi kui puudub.
Siin peitub hologrammi pildistamise idee: esemelt hajunud
valgus tuleb kokku juhtida laserist otse tuleva valgusega. Lainete
kohtumispiirkonnas tekib seisev valguslaine -- osas
ruumipunktides on valgus intensiivsem, osas punktides nõrgem. Kus
need punktid asuvad, sõltub ainuüksi hajunud lainest (laserivalgus on
kogu aeg ühesugune). Seega kannab seisevlaine täielikku infot esemelt
tuleva valguse kohta. Sellesama valguse, mis meie silma sattudes
tekitab kujutise vaadeldavast esemest.
Edasi on vaid tehnika küsimus. Paneme seisevlaine piirkonda
fotoemulsiooni, see säritub neissamus valguspunktides. Kui saadud
pilt ilmutada, tekib fotoplaadile mitte midagi ütlev muster. Aga
niipea, kui seda mustrit tugikiire suunast valgustada, taastub ruumis
endine, objektilt lähtuv laine.
Miks? Tugivalgus hajub nendes samades punktides, kuhu on koondunud
emulsiooni jäänud hõbeda aatomid, st seal, kus seisevlaine
intensiivsus oli suurem. Tekib tohutu hulk punktikujulisi
valgusallikaid, mis kõik kiirgavad laineid. Nagu ütleb laineoptika
alus -- Huygens-Fresnel'i printsiip, kujuneb nende lainete liitumise
-- interferentsi -- käigus uus valguslaine. Et
hõbedaterad-valgusallikad paiknevad vastavalt pildistatavale lainele,
taastuv endine valguslaine.
See ongi hologramm, täielik kujutis. Sattudes hologrammist
kiirguvasse valgusvälja, näeme täpselt seda sama, mida näeme eset
vaadates. Olemas on ruumnägemise kõik komponendid -- nii perspektiiv,
parallaks kui binokulaarsed efektid.