Ekraanile tekib Päikese kujutis, mille läbimõõt sõltub ekraani kaugusest ning heledus ava läbimõõdust. Et Päikese kujutis ekraanil oleks terava servaga, ei tohiks ava läbimõõt olla suurem kui 1/1000 ekraani kaugust (meetrise kauguse korral 1 mm).

Kui Päike on osaliselt varjutatud (sirbi kujuline), tuleb samasugune ka kujutis ekraanil. Seda sirpi võite pildistada kasvõi "seebikarbiga", korralik foto on garanteeritud.

Otsige kolikambrist vana "Smena" või "Ljubitel", mille kesk-katik võimaldab sama kaadri korduvat säritamist. Laadige see värvifilmiga ning seadke statiivile nii, et ekraan oleks korralikult vaateväljas. "Smena" objektiiv on üsna laia vaatenurgaga, 42 cm laiune A3 formaadis leht mahub vabalt kaadrisse 60 cm kauguselt pildistades. Muidugi võib kasutada ka A0 formaadis joonestuspaberit.

Ühe foto tegemine pole probleem. Kui aga tahate saada filmile seeriat, tuleb vaeva näha. Ruum, kus pildistamine toimub, peab olema maksimaalselt pime; kaamera ei tohi katiku vinnastamisel nihkuda. Säriaeg tuleb leida proovimise teel: "õige" on see kaader, kus ainus tume asi on Päikese kujutis. Korduvsäritusel jätab Päike iga kord uue kujutise, foonid aga liituvad ning ülesärituse korral pole päikeseketas enam foonist eristatav. Ja veel: lisaks päikesele projekteerib "pinhole" ekraanile ka teda ümbritseva taeva ning isegi maastiku -- tulemus võib osutuda sootuks huvitavamaks kui oodata julgete. Muidugi kehtib siin reegel: mida pimedam ruum, seda parem tulemus.