Kuidas leitakse tunniarv seniidis (TAS)

Selle, kui tihe on tähesadu, määrab kindla ajavahemiku vältel nähtud meteooride arv. Paraku sõltub see tervest reast teguritest, nagu radiandi kõrgus, atmosfääri läbipaistvus, taeva heledus ja vaatleja silmade tundlikkus. Et võrrelda erinevates kohtades eri vaatlejate poolt leitud arvusid, tuleb saadud tulemusi teisendada, viies nad kindla metoodika abil ühtsele (kokkulepitud) suurusele. Selleks on tunniarv seniidis (TAS), ingl. ZHR, zenith hour rate.

Tunniarv seniidis näitab, kui palju meteoore jääb ühe vaatleja vaatevälja (ring nurkläbimõõduga 100 -- 120 kraadi), kui nõrgimate registreeritud meteooride heledus on 6.5 tähesuurust (keskmise inimsilma valgustundlikkus täielikus pimeduses) ja taevas täies ulatuses nähtav. Kui tingimused pole täidetud -- ja seda pole nad kunagi -- saadakse kõigepealt nähtud meteooride arv NA (määratakse loendamise teel), seejärel arvutatakse tunniarv TA ja lõpuks tunniarv seniidis. Iga üleminek tehakse kindla metoodika järgi:

1. NA --> TA. Arvesse tulevad vaatlusaeg ja taeva osa varjamine pilvede või maapealsete objektide poolt. IMO vaatlusvormis tuleb esitada vaatluse algus ja lõpp ning vaba taevaosa suurus murdarvuna (kui kolmandik taevast on varjatud, kirjutatakse sinna number T=0.67).
Seejärel leitakse effektiivne vaatlusaeg tundides T_eff; selleks tuleb tegelik vaatlusaeg minutites jagada 60-ga. Kui vaatlus kestis näiteks 15 minutit, on T_eff=0.25, kui 117 min, siis 1.95.

2. TA --> TAS. Arvesse tuleb taeva läbipaistvus, taeva heledus ja vaatleja tundlikkus. Neid kõiki hinnatakse piirtähesuuruse lm, (ingl. limiting magnitude ) abil. Piirtähesuuruse hindamiseks antakse kindlad vaatlusalad, piiratud heledate tähtedega, mille sisse jäävad tähed tuleb igal vaatlejal üle lugeda. See, kui palju tähti alas näha on, peegeldab kõiki ülal loetltud kolme parameetrit. Piirtähesuurus leitaks tähtede arvust tabelite abiga; soovitatav on kasutada vähemalt kolme ala keskmist, kusjuures kõik alad peavad jääma vaatluspiirkonna piiridesse. Teiseks parameetriks valemis on radiandi kõrgus h (mida kõrgemal on radiant, seda rohkem meteoore); konstandina kuulub valemisse veel voolu populatsiooni-indeks r , mis leitakse IMO bülletäänidest (näitab nõrkade meteooride osakaalu).

Et populatsiooniindeks r on valdavalt ühest suurem (leoniididel koguni r = 2.9), tuleb TAS nähtud meteooride arvust palju suurem. Meie kehva nähtavuse ajal (lm = 4 kuni 4.2 tähesuurust) on murru lugeja väärtus 10 - 14, nimetajas olev siinus on samuti ühest väiksem (meil sin 45° = 0.7). Seetõttu tulevadki tunniarvud seniidis umbes 20 korda suuremad kui TA, ulatudes 4000-ni.

NB! Leitud tunniarv ei näita veel meteooride tihedust taevasfääril, kuna inimese nägemisteravus langeb kiiresti vaatepunktist eemaldumisel. Täpseid arve võime saada ikka vaid fotode või radarvaatluste analüüsil. Küll aga võimaldab TAS hinnata meteoorkehade tihedust pilves ja võrrelda omavahel erinevaid voolusid.