Taeva, taevakehade ja -nähtuste taju palja silmaga ja selle kirjeldamist nimetatakse astrognoosiaks. See taju erineb sellest, mida voiks arvata taeva objektiivsel kirjeldamisel. Astrognostilised nahtused on :

1. Taevavõlvi märgatav naiv lamendumine , selle kuju pole aga mitte ellipsoid nagu voiks arvata , vaid keraloik nurgaga ca 66 kraadi
2. Tahtkujude moondumine taeva kerapinna kujutamisel tasapinnalisel kaardil Kuju sailib loomulikuna kui projektsioon on sterograafiline, kuid seejuures ei saili kaarepikkused eri kaugustel projektsiooni keskkohast (tavaliselt seniidist), kaardi aarealade t;htkujud kujutuvad suurematena kui keskel olevad. Stereograafilisel kujutamisel sailivad vaid nurgad ja seega vaiksemate taevaaldde kujundid,
3. See on samasuunaline moonutusega mida silm tajub horisondil ja seniidis asuva taevakehade n'ivas suuruses. Kuu ja Paike tunduvad horisondil olevat suurematena kui suurtel korgustel olles
4. Horisondil olevad t;hed on norgemad kui lagipunktis, mida tuleb kaartide kujutamisel arvestada.
5. sama koguheledusega suurem pindobjekt on kergemini n'htav kui liiga vaikese nurklabimooduga sama hele objekt
6. Linnutee kui ulatusliku norga pidevalt muutuva pindheledusega ja keeruka kujuga taevan'htuse loomutruu kujutamise raskus. Tulemus on liiga teravate piirjoontega ja liiga hele.
7. taevakeha v'rvi eristamise raskus seda suurem, mida norgem on objekt