AJA SUUND 

        Aeg on Emakese Looduse viis ära hoida seda, et kõik maailma asjad
        toimuksid ühekorraga
                        LaBourdillon 

        Aeg on vaid üks neetud asi teise järel
                                Anon.

Aja kulgemine näib olevat vaba ja kõige sõltumatum asi maailmas. Möödunud sajandi teadus on kõigutanud seda arusaama ajast. Relatiivsusteooria väidab, et aja kulg sõltub vaatleja( mõõtja) liikumisest. Siiski pole üldjoontes ka see teooria kõigutanud ühte aja kulgemise seadust: ajal on vaid üks suund. Kuigi üldrelatiivsusteooria põhimõtteliselt ei keela ajarändeid.

Aja ühesuunalisus avaldub mitmel viisil, näiteks : 

   Psühholoogiline aja suund: me tajume aja kulgu vaid ühes suunas,
   mäletades minevikku aga mitte tulevikku.

   Bioloogiline aja suund: elusorganism vananeb , mitte ei noorene;
   iga elusolend sureb.

   Termodünaamiline aja suund : korrapära maailmas väheneb, korrapäratus
   ehk entroopia maailmas alati tervikuna suureneb.

   Kosmoloogiline aja suund: Universumi paisumise suund
Meie aja üks suurimaid füüsikuid Stephen Hawking on veendunud, et need aja suunda osundavad nähtused on omavahel seotud ja ei saa muutuda üksteisele vastupidisteks.

Aja psühholoogilist suhtelisust annab hästi edasi Artur Alliksaare luuletus: 

"Aeg" 1964

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu.
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu,
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Mitmed maailma tuntud teadlased on siiski hakanud uurima ajarännete võimalikkust, kuna valitsev aegruumi teooria seda põhimõtteliselt ei keela. Põhijäreldus on see, et minevik ja tulevik peavad olema nii kooskõlas, et ei tekiks põhjuslikku vastuolu. Näiteks ei saa minevikus rändajad mõjutada iseenda saatust tulevikus (tappes näiteks oma esivanemad). Ka tehniliselt on ajaränded põhimõtteliselt lahendatud: selleks sobivad mustad augud või siis üldisemalt iseärased kohad aegruumis, nn ussiaugud. Seni näib küll lahendamatuna makroskoopiliste kehade ülekandmine läbi nende ussiaukude.

Ajarännete toetuseks on viimasel ajal levinud seisukoht, et aeg tegelikult kuskile ei voola, vaid ajahetked eksisteerivad kõik üheaegselt. Selle järgi ajal on küll suund, kuid ta ei voola kuhugi. Kuigi see polegi eriti uus mõte kui Zenoni apooriaid antiikajast meenutada. Sündmuste ajaline kulgemine võiks olla tingitud vaid inimese psühhofüsioloogilisest vajadusest. Viimane võib olla omakorda tingitud vedalike voolamisest inimorganismis (näiteks tasakaaluorganis), mis loob arvamuse, et ka aeg voolab.

Meie ajastu kaks juhtivat füüsikateooriat - relatiivsusteooria(d) ja kvantteooria - on olnud veenvalt edukad oma valdkonda kuuluvate nähtuste seletamisel ja ennustamisel. Selgub aga, et kui neid omavahel sobitama hakata, tuleb ilmsiks seni ületamatu vastuolu, eriti aja ja põhjuslikkuse seletamisel. Kuid mõlemal paradigmal on sarnane käsitlus aja ja üldse igasuguse mõõtmise suhtelisusest aga ka vältimatust tähtsusest.

Põhijäreldus on newtonliku aja suhtes halastamatu : vaatlejast sõltumatut absoluutset aega pole olemas. Relatiivsusteoorias sõltub aja kulg taustsüsteemist ja aega mõõtvatest kelladest. Kvantteoorias on aga vaadeldav nähtus üldse tõenäosuslikus (virtuaalses) seisundis, enne kui mõõtmisprotsessi pole toimunud. Lisaks sellele ei luba Heisenbergi määramatuse printsiip aega kuitahes täpselt mõõta.

Aja tabamatu olemus voolab meie ratsionaalse teaduse sõrmede vahelt läbi nagu paljud teisedki abstraktsed ja keerulised nähtused ja mõisted. Tulebki pöörduda irratsionaalsemate vahendite poole, mis enamasti saavad paremini hakkama. Poeesia, allegooria, vaimukus avavad nii mönelgi juhul keerulise nähtuse olulise külje paremini kui ratsionaalne definitsioon, Sest ratsionaalne tuleneb teisest ratsionaalsest arusaadavalt ja loogiliselt ja nad muutuvad tähenduselt lähedasteks. Nii muutub ratsionaalse seletamine teise sarnase abil tautoloogiaks, asja seletaamiseks iseenda kaudu. Mida annab meile määratlus, et Universum on kõik, mis on (Maailmas) olemas. Paremal juhul vaid eestipärasema sünonüümi Maailmakõiksus. Voi seletus , et aja vool on ühe ajahetke (või kestuse) vahetumine teisega. Nii osutubki mitteratsionaalne ( irratsionaalne ja mitte ebaratsionaalne) tabavamaks või vähemalt huvitavamaks. Vist on banaalne meenutada, et ka tänapäeva teaduse üks loojatest Albert Einstein on pidanud teaduses kujutlusvõimet olulisemaks kui teadmist. Ja temalt on ju pärit aja mõiste radikaalsemaid muutmisi.

Aga absoluutsest, mistahes kellast sõltumatust ajast on inimesel raske loobuda. Sest just selle aja kulg näib viivat meist igaühte vältimatu lõpu poole. Tühisest kella tiksumisest saab üle järgmiste võru murdes värsiridade abil. Või mõtles autor Kronose enese üle ironiseerida, mine sa võta kinni. 


Rihhard Iher (Kassimärss, 1980)

UMALÕ UURILÕ

Mis sa, mis sa sitakõnõ,
lavva pääl tan tiksutat?!
Kõhetu um sino kõnõ,
kõik su püüd um palass vatt!

Aig um uhkõss asass luudu,
sina hunass hoobiski!
Aig lätt, aig lätt ummamuudu,
sinost ei tii vällägi!

Loet tan täüsi, puuli tunnõ,
minotit ja sekondit! -
Mul külh seen um sääne tunnõ:
töid um pallo tähtsämbit!