Peegeldused objektiivis
Tegelikult on nii, et igal läätsel on kaks peegeldavat pinda. Iga peegeldav pind on võimeline tekitama heleda objekti täiendava kujutise, nende arv sõltub läätsede arvust ja heledus optiliste pindade nn. valgustarastava katte kvaliteedist. Digifotokate objektiivid, nagu laiatarbe objektiivid üdiselt, ei ole kuigi heade objektiividega, põhjuseks on suhteliselt madal lahutus ja konkurentsis püsimiseks vajalik odav hind.

keskel ülal
vasakul all


Need laigud on alati olemas, nende ilmnemine sõltub ainult optiliste katete kvaliteedist. Tavaliste lihtsate katete puhul on vastu valgust pildistamine peaaegu võimatu, peegeldused on niivõrd heledad, et objektiiv on täidetud hajusa valgusega ja kujutise kontrast on väike. Hariliku multicoatingu (sageli tähis MC) korral on hajumine väiksem, aga peegelduslaigud on väga teravad. Üks selle koha pealt haledamaid objektiive, mida mina olen näinud, on Canoni EOS300 turustatud laiatarbezoomi viimane põlvkond, pildistades heledaid linnatulesid, võis näha nende kontrastseid peegelpilte taevas :( Korralike optiliste katete puhul on peegeldused juba suht mõistlikud ja neid võib kasutada juba mitmete effektide lisamiseks, nagu kahel järgneval pildil.

keskel
keskel


Headeks optilisteks kateteks loetakse Zeiss T, Pentax SMC, Canoni SSC, Sigma EX etc. Tavaliselt loetakse neid sellises järjekorras, kusjuures tähis on ka objektiivile märgitud. Näitepiltide objektiiv on olnud Sigma EX kattega, selle ees on veel mati sametrohelise Pentax SMC kattega UV filter.



cps 2003