Tšehhimaa, Slovakkia, Ungari 2006

Ei mäleta täpselt, millal Taavi sellest reisist esimest korda rääkis, aga mõte midagi ilusat kogeda läks idanema, vaatamata raskele pinnasele minu peas. Nüüd, 22. mail 2007 otsustasin muljed koos piltidega vaatamiseks välja riputada. Pildid (va mõned erandid) on Taavi tehtud.

Taavi ja Anu muljeid samast reisist võib lugeda nende blogist: Tšehhimaa, Slovakkia, Ungari.

23. augustil 2006 kell 15.30 alustasin Kamarist sõitu. Need, keda Eestist kaasa kutsusin, tulla ei tahtnud - seega oli sihiks kärutada üksi Prahasse. Prahas ootasid mind Anu ja Taavi, kes olid seal ülemaailmse astronoomide kongressiga seoses juba ammu kohal. Mul ajas siis astronoomiast ja eriti vaatluslikust astronoomiast mõtlemine pehmelt öeldes südame pahaks (natuke ajab veel praegugi). Plaanisin Prahasse jõuda just tolle kongressi lõpuks.
Läti raadiost tuli päris meeldivat muusikat, vihma sadas. Harjusin sõidu ajal laptopist ja GPS-seadmest koostatud orienteerumisabi jälgima - hiljem oli sellest eriti linnades üksi sõites palju abi. Leedus vihm lakkas.

Poola piirile jõudsin kell 5.00 24. augusti hommikul. Piiri nägemine ajas kohutavalt närima hakanud une korraks eemale. Ka poola muusika kõlbab raadiost kuulata! Kella 7-9 tegin peatuse hommikuöögiks ja magamiseks ühe talu lähedal metsateel. Sõidetud oli ainult 740 km.
Nii, Varssavi läbimiseks kulus ainult tund aega! Samas Wroclav oli küll üks paras teetõkend oma teeremontide ja ümbersõitudega. Poolas oli ilm liigagi ilus - täitsa ära kuivatada tahtis. Tee Tšehhi piirile oli mõni km enne piiripunkti kinni pandud ja viletsalt tähistatud ümbersõitu andis pimedas ikka otsida, sest kepsu levi oli hetkel vilets. :(
Tšehhis hakkas öösel sadama.

Tegin taas kahetunnise unepeatuse ja ärkasin kell 6.00 25. augusti hommikul paarikümne km kaugusel Prahast. Ikka ladistas vihma. Prahasse, kokku lepitud punkti (Sunny Camp) jõudsin kell 7.36 ja kasutasin varast hommikuaega loomulikult magamiseks. Esimene, keda hommikul nägin, oli Tõnis. Prahas oli teisigi tuttavaid astronoome... Ja taevas hakkas selginema. :D
Koos peatustega kulus Prahasse sõiduks 40 tundi. Samas eluohtliku une momente oli enam kui üks - oleks pidanud rohkem aega varuma. Neile, kes ei tea. Eluohtlik uni on selline uni, kus inimene magab lahtiste silmadega autoroolis. Ta ei suuda enam laulda, ega endaga rääkida, ta ei tunne isegi oma häält enam ära, aga ei oska sellest midagi järeldada. Ta ei mäleta, kuidas just möödunud kurv läbitud sai, aga ei oska ka sellest midagi järeldada... Sirle aitas vähemalt ühel korral mul õigel ajal ärgata. :)

Praha on tõesti kena linn! Taavi salvestas mulle kepsu sisse punktid vaatamisväärsustega, kus ta just ise käinud oli. Mine ja otsi üles! Põnevust lisas asjaolu, et punktidest olid minu kepsu sees loetavad ainult koordinaadid. Kena oli paika jõuda, ette teadmata, mis seal on. Prahast mul pilte pole, aga kirjutan paar rida. Sõitsin seal esmakordselt metrooga - peab tunnistama, et Praha metroo on inimese jaoks tehtud. Praha peakirik on võimas - mingil kaugusel sissekäigust tundus, nagu kaarduks kogu kupatus minu kohale. Lae kõrgusest sai ettekujutuse kirikus lennanud tuvi nurkmõõdu järgi... Tänavamuusikud olid seal head. Tšello, akordion, flööt mängisid rahvalikku ja ka ühe sümfooniakatkendi. Teisal mängisid lihtsalt kenasti trummid, saksofon, flööt, kitarr, kontrabass.
Sai vaatetornist linna panoraami vaadatud - ilus, silm puhkas kohe. Ja ennäe - taas tuli vastu tuttavaid astronoomide nägusid (sedapuhku küll mitte eestlased).

26. augusti hommikul ärkasin korralikult maganuna telgis Praha Päikese kämpingus kell 6 - külm hakkas. Lahkusime Prahast. Siit edasi saan jutu juurde ka pilte panna.

	(26.08.) Vrchlabi kämping. Teel sinna nautisime vaadet udu ja metsaga kaetud mäenõlvadele. Päev oli vihmata, aga just telgi püstitamise ajaks kukkus sadama. Viitsisin taas autos magada, telgi panin üles järgmisel õhtul (sealt ka pilt). Kämpingu külje all mängisid-improviseerisid sel õhtul trummid, elektrikontrabass, trompet, saksofon, süntesaator ja vinüülimängija. Nauditav kontsert oli, kuulasin kaks tundi nende tegemisi. Ilm oli külm.
	(27.08.) Ärkasime Vrchlabi külma udusesse hommikusse. Tšehhi kõrgeima tipu, Snežka (1602m), vallutamiseks tundus ilm liiga vihmane. Võtsime hoopis ühe 1000-meetrise ette. Ilm otsustas lisaks vihmale ka äikest pakkuda. Aga vaated ja üksikud päikesehetked olid seda ilusamad. Palusin Taavil teha pildi tundmatutest sinistest õitest Sirlele kinkimiseks. Teisel pildil oleme samal mäel vaateplatvormil. Mäetipp ise osutus metsaseks - mägimännid. Anu leidis taas ühe geopeituse aarde... Sel õhtul mängis Vrchlabis mingi raskema muusika bänd - keevitajad - kuulasin natuke neid ka.
	(28.08.) Taas ärkasin külmatundega Vrchlabi udus. Sel päeval seadsime eesmärgiks Snežka tippu ronimise. Selgus, et see on turistile väga lihtsaks tehtud - päris kõrgele sai jalutada asfalteeritud rada pidi, siis tuli sillutatud kivitee - minu jaoks ähvardas selline asjaolu mäe täitsa ära rikkuda... Üles minnes vihma ei sadanud, aga pilv, mille sees jalutasime oli vastikult niiske, sooja 7 kraadi. Koos tugeva tuulega sundis see taga nutma koju unustatud mütsi, salli ja kindaid (sai ju ometi suvisel ajal lõunasse sõidetud!). Vihmakeep aitas sooja hoida... Kõrguse kasvades muutus lopsakas mets aina kiduramaks, asendus tasapisi mägimändidega, rohuga ja lõpuks paljaste kividega. 1500m peal oli soo ja laudtee üle selle. Vaateplatvormil toetun ma vastu tuult, mitte vastu käsipuud. Pilveräbalad tuiskasid mäenurga tagant üles ja keerisena taas orgu, pilt muutus iga sekundiga. Tipus oli kahjuks pilves, ei mingit vaadet, küpsised ,,Selga'' maitsesid pilve sees eriti hästi. Alla minnes hakkas sadama ja sadas ka kämpingus. Sel õhtul seal kontserti polnud.
	(29.08.) Hommikul sadas, sooja 10 kraadi, aga lasi laagri ikka kokku pakkida. Täiendasime supermarketis toiduvarusid, sõitsime uude kämpingusse ja sel päeval rohkem ei teinudki.
	(30.08.) Hommikul näitab isegi päikest, sooja ikka 10 kraadi! Üks hiir oli minu telgi alla pugenud ja seal õnnetult otsa saanud - rahu tema põrmule. Käisime Olomoucis - kena umbes Tartu suurune linn. Ilusad kirikud, astronoomiline kell ja indiaani päritolu tänavamuusikud... Sel päeval jõudsime Slovakkiasse. Zilina linnas ühe foori taga seistes tuli tagumisest autost välja ja koputas aknale vanahärra, kes sügaval nõukogude ajal oli Tallinnas ja Saaremaal käinud - taat säras sellest veel praegugi, ütles, et Eestis elavad ta sõbrad ja soovis head reisi. Laagrisse jäime Zilina lähistel. Ilm vahelduva pilvisusega ja vist esimest korda ka soe (17 kraadi)! Kämpingus küll sooja vett pole, aga see-eest ilus vaade hambulistele kaljudele - nagu Norras. Õhtul hakkas tibutama ja sadu jätkus ka hommikul...
	(31.08.) Otsustasime mitte minna kohalikele matkaradadele, sest sadas ja pilve sees olles polnud mingit vaadet loota. Vaatasime hoopis Cicmani küla mustriliseks värvitud maju ja maastikke autoaknast. Õhtul peatusime Tatranska Lomnica kämpingus Tatrates. Plaanis Rysy-nimelise mäetipu otsa ronimine. Õnneks lubati paar päeva talutavat ilma!
	(01.09.) Ja ongi ilus hommik, lumised mäetipud säravad päikesepaistes! Ronimist alustasime 1350m pealt kell 9.10, sihiks 2499,6m Rysy. Vaated olid eriti kontrastsed läbi pruunikate päikeseprillide vaadates. Kuigi alustasime selge ilusa ilmaga, tekkisid keskpäeval tipu kohale esimesed meduusi-laadsed pilved, mis ei kadunud enam ära, vaid tihenesid ja kahe tuhande pealt paistis tipp vaevu pilve seest välja. Enne lumepiiri (2000m) olid ketid ja nöörid, mis tippu kiirustavat inimhulka edasi aitasid. Kuna olin vist ainuke sandaalidega varustatud ,,alpinist'' tol mäel, teenisin sulalumes üles rühkides vastutulijatelt erinevaid pilke. No kuulge! Ega miniseelikus ja heade saabastega ,,alpinistid'' seal lume ja pilve sees asjalikumad polnud! Üles sai sandaalidega mööda lumiseid kive astudes igati kiiresti. Alla tulla enam nii lihtne polnud... Huvitav, et 2200m peal hakkasid augud lumes sinakalt kumama, sellist asja polnud madalamal näha. See oli ilus sinine, ei oska millegi muuga võrrelda. Pilv muutus üha tihedamaks, rada libedamaks. Jõudsin 2470m peale kell 13.40. Edasi minek tundus võimatu, kas polnud varustus piisav, või ei näinud pilve sees õiget rada. Igal juhul oleks iga järgmine libastumine pikka kukkumist tähendanud. Osa rahvast kappas edasi, kuhu, ei saanudki aru... Mõtlesin inimesele, kellele sai sinistest lilledest pilte tehtud, kahju, et ta selle mäe ilu ei näinud, sundisin ennast tagasi pöörama. Lumepiirist allpool sai astuda juba pika sammuga - alla tulek võttis kokku 3 tundi.
	(02.09.) Magasime öösel hästi ja toimetasime hommikul mitte kiirustades, sest ilm oli ikka ilus (sooja 20 kraadi, päike paistab). Vaatasime kaljusid Cerveny Klastoris mägijõe ääres. Püüdsime mägiteed mööda sõita lähemale ühele geopeituse aardele, aga tee läks nii viletsaks, et alla saamisega tuli kurja vaeva näha, aarde otsimisega ei jõudnudki tegeleda. Kämpingut Slovenska Kajna külje alt andis alles otsida, aga leidsime selle enne pimedat ikka üles. Sooja vett polnud, aga maksma ka ei pidanud, sest omanikku polnud kuskil.
	(03.09.) Taas ilus ilm, vaatasime tankilahingu mälestusmärki ja puukirikuid; Ida-Slovakkia maakohti ja külapilti. Ukraina piir jäi vaid 1.7km kaugusele. Slovakkias oli turismihooaeg juba lõppenud - me ei leidnud uut töötavat kämpingut, pidime vanasse tagasi pöörduma.
	(04.09.) Kuigi varahommikul kerge sadu, polnud sel ööl esimest korda telgis külm magada. Päev tuli päikseline. Täna jõudsime Ungarisse, kus sooja 30 kraadi, nagu suvel olema peab! Kohe pärast piiri ületamist käisime pöögisalus matkal. Rada lõppes kena vaatega mäe tipust - pilvevarjud põldudel ja horisondil Slovakkia mäed. Maandusime Tokaj linnas kämpingus Tisza kaldal, pildil on vaade telgist Tiszale.
	(05.09.) Ungaris kohe on ilus ilm - vaikne ja päikeseline! Sõitsime mööda kõrvalisemat teed Egerisse. Tee oli huvitav, aga tegi autojuhi natuke närviliseks - teeauke oli varju ja valguse kontrasti tõttu võimatu märgata. Nägime, kuidas ungarlased tööd teevad - me ei jõudnud veel arutama hakatagi, kui kaua nad teed puudest koristavad, kui tee oligi juba puhas. Egeris ronisime minareti rõdule (mis Türgis oleks ilmselt võimatu olnud). Alguses oli tahtmine ainult seinast kinni hoida, aga kui natuke selle vana ehitisega harjutud sai, jalutasime rõdul juba mõnuga ringi. Käisime astronoomia muuseumis, kus millegi pärast ei lastud eriti iseseisvalt ringi vaadata, vaid sunniti meid lindile salvestatud jutte kuulama... Üks kaval asi oli pööratav periskoop, millega valgele lauale pimedas ruumis linna panoraami näidati - midagi sellist võiks Tartus ka olla... Vaatasime Egeri basiilikat. Ööbime Hortobagy linnas - soe vesi tuleb maa seest - põnev, aga on natuke petrooli lõhna ja maitsega... Rääkisime belglastega, kes olid samuti Egeri minaretist vaimustuses. Järgmisel päeval läheme Hortobagy rahvusparki ja sealseid asukaid vaatama.
	(06.09.) Hortobagy rahvuspargis nähtud vesipühvlid on kõik isased! Veel on seal palju kalatiike õnnetute kaladega, kes püüavad lennata! Nojah, see tehiskooslus küll muljet ei avalda. Otsustasime minna õigele märgalale ja sealsete lindudega tutvust teha. Minna tuli mitu kilomeetrit üle põllu, aga tasus minna. Just enne roostikku jõudmist ei saanud ma kuidagi mööda helesinistest õitest - see pilt on ka Sirlele tehtud. Roostikus oli laudrada ja linnuvaatlustorn, mis ennast igati õigustas - vaata pilti lindudest! Ilus suvine päev oli. Õhtul panime telgid üles Szolnoki linnas ühes väga korralikus kämpingus. Olime ainukesed kämpijad seal! Kell 8 õhtul on juba pime - harjumatu.
	(07.09.) Taas kuum suvepäev. See päev oli varutud veinide ostmiseks. Sõitsime selleks Pecsi lähedale Villany külla Polgari veinikeldrisse. Me, eestlased, oleme vist liiga vaiksed - andis ikka jamada, enne kui perenaine välja ilmus. Aga edasi läks kõik kenasti. Õhtul peatume Orfü külas privaatkämpingus - taas väga korralik - vaata kasvõi muru. Taas oleme ainsad kämpijad ja seda rohkem jätkub pererahval meie jaoks tähelepanu. Õhtul tuli üks sõbralikus joobes kohalik meiega juttu tegema, seletab midagi Kuust. Lõpuks taipasid ka astronoomid, et tegemist on osalise kuuvarjutusega! Põletasime tol õhtul Taavi gaasipriimuse peal ära ühe õudse asja, mis teiste jaoks oli lihtsalt tühjaks saanud tikutops. Hea, et selle tuhk Ungarisse jäi!
	(08.09.) Nüüd hakkab reisi lõpp kiiremini lähenema, kui meile meeldiks. Ka soe ilm lõpeb otsa - tõuseb tuul ja pilvitab. Tagasiteel Praha poole jõuame külastada Ungari rahvuslikku restorani Györi linnas ja kaeda vastikult külma tuule käes loksuvat Balatoni... Teeme enne Prahat kiirtee parklas pisikese aja parajaks tukkumise peatuse.
	(09.09.) Taavi ja Anu said kenasti lennuki peale, mina alustan kell 11.00 tagasiteed Eestisse. Vaatasin veel üle jõe sõites ilusale Prahale tagasi ka ilm oli taas ilus. Mööda E65 üksi sõites näen veelkord Tšehhimaa ilu - maa, külad, tekkivad sügisvärvid... Suur tänu Taavile selle reisi eest ja Anule selle eest, et ta meid ikka välja kannatas! :) Suur tänu, Sirle, et võisin Sind oma mõtteis kanda! Ilma Sinuta oleks reis mulle tühi olnud.
	(10.09) Sõidan läbi Varssavi ja teen kell kolm 3-tunnise unepeatuse. Prahast Eestisse jõudmiseks kulus kokku 30.5 tundi. Selge, Poolat tuleb läbida öösel!