Väike meenutus. Peapeegli valmistamiseks vajalikud materjalid sain 1995. aasta suve lõpus. Oma teleskoobist hakkasin mõtlema ilmselt palju varem...
Siin ta on. Koosneb kolmest tükist: vanaema voodi otsast välja saetud
alusplaadist, vanadest veetorudest valmistatud statiivist ja mingist õhutus-
või puhuri torust tehtud optikahoidjast.
Riista värvimisel
ei arvestanud ma sellega, et fotot saaks mõistlikult arvutisse skanneerida...
Usun, et järgnevad kaadrid aitavad asjast paremat ülevaadet saada.
Tegemist on Dobsoni monteeringus Newtoni reflektoriga.
Lisan ka mõned arvandmed.
Alusplaadi läbimõõt on 700 mm.
Statiiv libiseb alusplaadil 6 teflonseibile toetudes.
Terasplekist toru pikkus on 1792 mm, läbimõõt on 220 mm ja seina paksus on 1 mm. Toruosa kaalub 37 kg.
Peapeegli diameeter on 165 mm ja sellest on kasutuses 163 mm.
Peapeegli fookuskaugus on 1507 mm (mõõtmisveaks võib lugeda 5 mm) ning suhteline ava on seega 1/9,25. Peapeegli poolt tekitatav lainefrondi viga on 1/4,2 kollase valguse lainepikkusest.
Diagonaalpeegli lühema telje pikkus on 26 mm.
Kuna ma planeerisin selle teleskoobi vaid visuaalseteks vaatlusteks, siis on fookus toru küljelt vaid 10 mm välja toodud.
Okulaarihoidja võimaldab kasutada standardseid 1,25'' okulaare.
Tänan kõiki, kes seda üritust toetasid ja asjale kaasa elasid. Eriti suured tänud hr. Enno Ruusalepale, Uno Veismannile, Artur Jakimenkole ja Jaak Kikasele!
Tänud Taavi Tuvikesele, kes tegi foto teleskoobist esimese ,,ametliku'' vaatluse ajal. (vt. lehekülje algus)
Nüüd vaatame ajas veidi tagasi...
24. augustil 2000 sain asja nii kaugele, et võisin aknast üle põllu paistvaid puuvõrseid ja piimohaka õisi vaadata (~1 km kaugusel). (Tol korral juhtus olema peamiselt pilves ilm, mis tegi maalähedase õhukihi üsna rahulikuks.) Samas ei olnud piisavalt valgust, et kauguses paistva metsa kujutist mattklaasile saada ja peapeegel lõplikult ära kinnitada. Õnneks ei lasknud vajalik päikeseline ilm ennast kaua oodata... (Muidugi päikesepaistes polnud kilomeetri kauguselt võimalik nii peeni detaile näha.)
27. augusti õhtul keerasin toru taeva poole. Peab tunnistama, et ilma abipikksilmata oli selle suunamine küllalt harjumatu. Paraja pusimise peale sain kätte Veega!! Tundus, et binokli okulaar servadest veidi venitas. (Praegu tarvitan paremaid okulaare.) Miitsari lahutamisega polnud mitte mingeid probleeme. M31 koos ühe oma kaaslasega nägi ka täitsa hea välja.
Kasutatud 100-kordse suurenduse juures ei õnnestunud heledamaid tähti päris punktiks teravustada. Peapeegel pole kaugeltki ideaalne- tsonaalsed vead ja kriimud optikal on ilmselt tähekujutisi ümbritseva õrna valgusudu taga (aga seda võis ka kaste põhjustada-ilm oli siis väga udune).
7. aprillil 2002 lõpetasin peeglihoidjate ümberehitamise, kujutis paranes oluliselt. Nüüd piirab kujutise kvaliteeti meie kliima rahutu atmosfäär.
Järgneb väike detailide ja töövahendite tutvustus.
Enamus neist kaadritest on tehtud kaameraga FED-2 (objektiiv Industar 55mm) 64 gost filmile, mis kahjuks oli juba enne kasutamist
lootusetult vanaks läinud, pealegi on pildistaja, s.t. mina palju ,,põhku'' teinud. Kuid midagi on ehk piltidelt siiski näha.
Peegli lihvimise laud ehk kividega täidetud tünn.
Sama peegli lihvimise laud, aga selle peal on poleerimisriist.
Nojah, poleeritud ja alumiiniumiga kaetud peapeeglist paistab teadagi kes...
Prisma, mida ma kavatsesin kasutada diagonaalpeegli asemel. Näha on veel kaks peapeeglihoidja detaili.
Valmis peapeegel ,,turvapakendis''.
Peale lambi on laual näha hoidjasse kinnitatud peapeegel ja prismaga
diagonaalihoidja. (Prisma osutus optiliselt vigaseks.)
Kassetikarbile toetub õige diagonaalpeegel oma hoidjaga.
Teleskoobi statiiv just enne värvimist. Teflonpatju pole veel paigaldatud.
Ja nüüd töölaud, millel muu kraami hulgas võib märgata horisontaaltelje pukse.