Ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat.

Teada saan, et ta on Erika.
Justkui oleks nüüd
avastanud ma Ameerika,
ime siis, et nüüd.

Ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat.

Lühem olla võiks ta veidike
veelgi mõni toll.
Minu mõtteid saadab veidike
laisalt rock’n’roll.

Ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat.

Äkki küsib minult Erika,
kauguses on pilk:
Armastad mind või Ameerikat?
Vastan silmapilk:

Ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat.

Kihutame kummisahinal
lukshotelli. Daam
väljub autost kleidikahinal,
vilgub neoonreklaam.

Ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat.

Enne, kui viin preili sängi ma,
katsun veelkord ust.
Panen raadio vaikselt mängima,
läbib pimedust:

Ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat,
ma armastan Ameerikat.

Väljas troopiliselt must on öö,
hõõgub sigaret.
Kaminas on juba kustund söed,
siiski tunnen, et: