Esmaspäeval viidi Stirlits mahalaskmisele.
Stirlits mõtleb:"See nädal algab küll halvasti".
Kõrtsist väljudes sai Stirlits tugeva löögi kuklasse.
Ümberpöörates nägi ta, et see oli asfalt.
Ükskord tahtsid gestaapolased Stirlitsiga veidi nalja
teha. Berliini raadio andis edasi teate, et on
tabatud nõukogude luureohvitser, kes töötas SS-is.
Nali ei läinud läbi! Juba järgmisel päeval lükkas
nõukogude Informbüroo selle teate ümber. Kinnitades,
et major Issajev, pseudonüümiga Stirlits,
töötab endiselt edukalt vaenlase tagalas.
Müller läks kabinetti, ja näeb, Stirlits seisab seifi
kôrval, küsib, et mis teed? Stirlitz:
"Ootan trammi."
Müller läheb välja ja môtleb et mis trammi ta seal küll
ootab ja läheb tagasi, Stirlitzi aga enam pole.
Znaatshit ujeehal, môtleb Myller.
Müller istub kolleegiga baaris ja seletab:
"Vaata, kohe tuleb sellest uksest sisse Stirlits, läheb
baarileti juurde, tellib ühe ôlle ja kaks viinerit ning
siis me vôtamegi ta kinni."
Stirlits tuleb uksest sisse, läheb baarileti juurde, tellib
ühe ôlle, ütleb:
"Viinereid pole vaja," ning näitab Müllerile keelt.
Stirlitz vaatas puuõõnde ja nägi sealt endale vastu
vaatamas kahte silma.
"Rähn," mõtles Stirlitz.
"Ise sa oled rähn," mõtles Borman.
Kõrtsi ees vedeleva Stirlitzi juurde astus Müller:
"Stirlitz! Te häbistate saksa ohvitseri nime!"
Stirlitz tõstis oma nukrad vasikasilmad. Tal oli küll häbi,
aga vahel ta lihtsalt tahtis end jälle nõukogude ohvitserina
tunda.
Keegi koputas visalt uksele. Stirlitz avas ja nägi lävel
pisikest koeralest.
"Mis sul vaja on, lollike?" küsis Stirlitz.
"Ise oled loll," vastas koer, "Mina olen Keskusest."
Hitlerlikus peastaabis oli kassa
ees pikk palgasaba. Tuleb stirlitz
ja küünarnukke abiks võttes trügib
kassa suunas.
"Ärge laske Stirlitzit siia - ta
pole siin järlekorras olnud!"
pahandavad ohvitserid.
"Nöukogude liidu kangelasi tuleb
igal pool teenindada ilma järjekorrata," vastas Stirlitz uhkelt.
Schtirliz kõndis mööda tänavat ning miskit ei reetnud temas vene luure
agenti, peale järelelohisevat langevarju.