Riik, kus seda põhimõtet enim on püütud ellu rakendada, on USA. Viimaste aastakümnete jooksul on Ameerikas kõvasti vaeva nähtud, et mitmesuguseid eluvaldkondi seadustada ja reguleerida, et minimiseerida kuritarvitusi ja tagada õiglust. Eesmärgiks on olnud luua iga situatsiooni jaoks oma kindel reegel ja eeskiri, sest ainult nii saavat kõigil olla tõeliselt võrdsed võimalused. Protseduur on kuningas, kõik peab käima nagu nööri mööda. Tagajärjed on huvitavad, aga mitte päris sellised, mida oodati.

Kõik on ilmselt nõus, et näiteks tööohutus on oluline asi ja seda tuleb tagada. Erinevaid töövaldkondi on sadu ja igasühes neist omakorda sadu situatsioone. Eks kirjutatudki siis nende kõigi jaoks omad reeglid ja võeti tööle tuhandeid inspektoreid, kelle igapäevaseks ülesandeks on firmasid üle vaadata ning reeglite järgimist kontrollida. Eesmärk: tagada tööohutus ja vähendada õnnetuste arvu, samas vähendada võimalusi ametnikepoolseteks kuritarvitusteks, sest kõik reeglid on täpselt kirjas. Mis aga juhtub inspektoriga, kes pole oma ülemustele mingitest rikkumistest ette kandnud? Teda kas ei panda tähele ja sellega kustub tema karjäärilootus või siis veel hullem, arvatakse, et ta võtab altkäemaksu. Sellepärast on tal tingimata vaja leida midagi, mis korrast ära oleks. Kuna (äärmiselt detailseid) reegleid on tuhandeid ja tuhandeid, siis see tavaliselt ka õnnestub, olgu siis ohutuspiirded kusagil tolli võrra liiga madalad või vedelegu remonditöökojas õline kalts (tuleoht!), millega töömees mõnd vidinat puhastas. Asjaolu, kas neil põhjustel ka tegelikult keegi kannatada on saanud, pole tähtis, reeglid on reeglid ja neist ei tohi erandeid teha, kuna see oleks ebaaus. Eeskirju on nii palju, et ükski firmajuht ei suuda neid kõiki selgeks õppida ja inspektori külaskäik on nagu loodusõnnetus, mis enamasti mõttetuid kulusid või trahve kaasa toob.

Tagajärg seega: kuna 80% tööstusettevõtetest ei suuda kõiki reegleid järgida, on inspektorite mõjuvõim hoopis suurem, sest nad võivad alati millegi kallal norida ja samas pole ka võimalust protesteerida, kuna kõik käib seaduslikult ja täpselt paberi järgi. Töölised aga, kes olid seni mingi kindla rütmi ja protseduuridega harjunud, peavad aga elama pidevalt muutuvas töökeskkonnas, mida uute nõudmistega kohandatakse, ja kogu aeg ümber harjutama, mistõttu tegelike õnnetuste arv vahel hoopis suureneb.

Kunagi oli aeg, kus seadused olid üldised ja nende täitmine sõltus interpretatsioonist. Ei ole raske ette kujutada inspektorit, kes ütleb, et oh, see ohutuspiire on selle konkreetselt koha jaoks hea küllalt. Kuid taoline lähenemisviis sisaldas endas ebakindlust ja kardeti, et inimesed võivad erapoolikuse ohvriks langeda. Koos valitsuse funktsioonide laienemisega (tööohutus, keskkonnakaitse, sotsiaalkindlustus ja muud sotsiaalse turumajandusega kaasnevad nähud) kasvas ka surve teha need funktsioonid lolli- ja rikkumiskindlaks, mis ongi viinud tänapäeval eksisteeriva hiiglasliku seaduste massini. Ebakindluse vähendamise asemel aga on uued reeglid seda ainult suurendanud, sest ülitäpsed reeglid on loonud tähenärijaliku keskkonna, mis aga soodustab reeglite sellist väänamist, et alati on võimalik leida midagi, mida sa valesti teed. Eeskirjad on idee järgi mõeldud inimeste kaitseks, kuna aga täiesti tähttähelt pole võimalik neid rakendada, on bürokraatidel lõpuks valida seaduse ignoreerimise ja terve mõistusega vastuollu minemisega. Kuna reegleid aga niiviisi pidevalt eiratakse, siis mis kaitset nad enam pakuvad?

1973. aastal leiti, et kohtud karistavad sama kuriteo eest tihti erinevalt ja loodi suur ja uhke tabel, mille põhjal kohtud erinevaid karistusmäärasid said arvutada. Kohtunikele jäeti otsustamisvabadust nii minimaalselt kui võimalik. Eesmärk: õiglus ja erapooletus. Tagajärg: Kuna näiteks narkokuritegude puhul on täpselt öeldud, millise koguse narkootikumide eest kui mitu aastat tuleb anda, pannakse vaene kuli, kes veoautoga mingeid suvalisi kotte veab, millest tal täpselt aimugi pole, mida ja kui palju need sisaldavad, eluks ajaks vangi. See aga, kes lapsele heroiini müüb, saab kaks aastat, kuna ta tunneb seadust ja väldib suuremate koguste kaasaskandmist. Sama annuse LSD eest võib saada kümne aasta jagu varieeruva karistuse olenevalt sellest, millesse ainet immutatud on - suhkrutükk kaalub rohkem kui pabeririba. Kuna kohtunikult on võetud õigus täiendavaid asjaolusid arvesse võtta (erapoolikus ju!), ei ole tal ka võimalik midagi teha.

Bürokraatlike süsteemide üks peamisi omadusi on vastutuse minimiseerimine. Näiteks riigihangete korraldamine on USA-s peaaegu omaette teadus. Kuna ühele ametnikule ei tohi jätta õigust sellise asja üle otsustada (mine tea, ostetakse veel ära), siis moodustatakse komisjon, kes erinevaid pakkumisi erapooletult vaagima peab. Mingil juhul ei tohi see komisjon sisaldada vastava tööstusharu eksperte, sest neil on üldjuhul osalevate firmadega mingid sidemed, ükskõik kui kaudsed. Selle asemel on komisjonil paks patakas eeskirju, kust järele vaadatakse, milline pakkumine kõige parem on. Et keegi ei saaks nuriseda selle üle, et komisjon kellelegi liiga tegi, seatakse ametisse veel teine komisjon, mis esimese tööd kontrollib. See teine komisjon ei uuri enam pakkumisi, vaid ainult kontrollib, kas esimene komisjon tegi kõik ikka protseduuriliselt õigesti ja täpselt seadust järgides. Tundub, et asi on nii õiglane kui veel olla saab. Eesmärk: välistada altkäemaksude andmine ja luua konkureerivatele firmadele võrdsed tingimused. Tagajärg: konkureerival firmal on palju lihtsam maksta mõnele komisjoniliikmele, et too lekitaks välja nood eeskirjad, mille alusel pakkumist hinnatakse, selle põhjal koostatakse siis ideaalne pakkumine ja loomulikult see võidab. Kõik toimub täpselt seaduse järgi, ühtki reeglit pole rikutud. Ka patuse bürokraadi südametunnistus pole nii must, sest reaalset otsust pole ta ju mõjutanud.

Lisaks võtab kogu protsess tohutult aega ja raha, nii et kui maksumaksja võitis selle summa, mis muidu oleks ehk läinud ebaausale konkurendile, siis tihti kaotab ta märksa rohkem ametnike ülalpidamise arvelt. Mis aga veel hullem, paljud head firmad väldivad riigile töötegemist iga hinna eest või siis küsivad erafirmadega võrreldes mitukümmend protsenti rohkem raha, sest nad teavad, et tuhandete paberite määrimine ning bürokraatide armeele selgitamine, et kõik kõige paremas korras on, ei tasu end lihtsalt ära.

On üsna loomulik, et selline suhtumine loob üldise usaldamatuse põhimõtte, iial ei või ju teada, kes üritab tohutus valitsusaparaadis midagi vasakule sokutada või oma tuttavaid teistele eelistada, kõike tuleb jälgida, kõike tuleb kontrollida. Diplomaatidele makstakse tavaliselt kinni enamik nende elamiskulusid välisriigis. Samas on tavaline nähe, et nad käivad näiteks alati väljas söömas, sest kodus süüa tehes peaks neil olema iga viimase kui kartuli ja lihatüki kohta ette näidata paber, mille alusel hüvitust küsida. Restoranis käimise puhul piisab tavaliselt krediitkaardiarvest. Isegi kui diplomaat tahab olla patrioot ja riigile raha kokku hoida, on see tal äärmiselt raskeks tehtud. Eriti hull on lugu USA kaitseministeeriumis, kuna sõjaväelased elavad enamasti riigi kulul. Ministeerium kulutab inimeste sõidu- ja olmekulude kontrollimisele peaaegu sama suure summa kui nende tegelikule hüvitamisele.

Peale seaduste on õigusriigi kodanikel ka õigused, nagu nimigi ütleb. Ameerika kodanike põhiõigused (sõna-, mõtte-, usu- ja muud vabadused) on kirjas konstitutsioonis, nad on seal lühidalt, paari lausega. Loomulikult võib nende tähenduse üle vaielda, aga tavaliselt suudab kohus mingile enamvähem mõistlikule otsusele jõuda. Õigused olid alati olnud vabaduse sünonüümiks. 60. aastate kodanikuõiguste liikumine leidis, et segregatsioon lõunaosariikides on üks äärmiselt halb nähtus ja nõudis spetsiaalseid õigusi, mis tagaksid kõigile võrdsuse. Eesmärk: lõpetada olukord, kus mustad ei saanud valgetega samades koolides käia või samades hotellides ööbida, vähendada ühiskondlikke pingeid ja kasvatada inimestes sõprust ja ühtekuuluvustunnet.

Eks võetigi siis vastu seadus, mis pani täpselt ja konkreetselt paika, et ei tohi inimesi diskrimineerida rassi, soo, ea, usu või rahvuse alusel (Civil Rights Act, 1964). Seadus paistis päris head efekti andvat ja nii täiendati seda veel mitmete teistega, mis keelasid ära igasuguse diskrimineerimise töökohtades, avalikes asutustes ja üldse kõigis kohtades, mis seadusandjatele pähe tulid, et kaotada ebavõrdsus ühiskonnast täielikult ja igaveseks. Seadused katsid kõikvõimalikke gruppe alates vaimuhaigetest kuni üle 40-aastasteni, praegu on USA elanikest 374% kaitstud mitmesuguste diskrimineerimisvastaste seadustega. Sellega muutusid o gused aga vabadusest (ehk siis kaitsevahendist) relvaks, millega end teistele peale suruda. Loomulikult tekkis olukord, kus iga negatiivset märkust võib tõlgendada eelarvamuse ja diskrimineerimisena, mille vaene kannatanu hoolega meelde jätab ning töölt vallandamise või ülikoolis halva hinde saamise korral diskrimineerija kohtusse kaebab, näidates, et vaat sellel inimesel oli juba enne vaen minu vastu, sest mina olin must/paks/naine/noor/vana, ja see vallandamine oli ka ainult selle pärast.
Tagajärg: paljud erafirmad väldivad iga hinna eest näiteks mustade töölevõtmist, sest kui nendega peaks mingi pahandus tekkima, on olemas arvestatav risk, et nendest lahtisaamine on ülimalt raske. Riigiasutustel sellist võimalust pole ja leidub küllaga neid, kes olukorda kurjasti ära kasutavad ja ilma tööd tegemata oma kontoris lihtsalt telefoniga lobisevad ja palka vastu võtavad, sest vallandada neid ei saa. Ülikoolides on üliõpilased mõnel pool koondunud rassi või muude tunnuste alusel eraldi gruppidesse, sest seal võib kindel olla, et keegi ei hakka sinu sõnade kallal norima. Sama tendentsi alusel on isegi tekkinud valgete ühiselamud ja mustade ühiselamud, inimesed on vabatahtlikult segregatsiooni juurde tagasi pöördunud. Sõprusest ja ühtekuuluvustundest on asi muidugi kaugel.