Ameerika investeerimispankur oli Mehhikos ühe väikese mereäärse küla sadamasillal,kui väike paat ühe kalamehega randus. Paadis oli mitu suurt kollastuimast tuunikala. Ameeriklane kiitis mehhiklase kalade kvaliteeti ja päris, kui kaua nende püüdmine aega võttis.
Mehhiklane vastas: "Kõigest natuke aega."
Ameeriklane küsis siis, et miks ta ei jäänud merele kauemaks ega püüdnud rohkem kala?
Mehhiklane vastas, et ta sai juba piisavalt kala, et rahuldada oma pere esmaseid vajadusi.
Ameeriklane päris edasi: "Aga mida sa teed ülejäänud päeva jooksul?"
Mehhiklasest kalamees vastas: "Ma tõusen hommikul hilja, kalastan natuke, mängin oma lastega, jutustan oma naise Mariaga, jalutan õhtuti külasse, kus ma rüüpan veini ja mängin oma sõpradega kitarri. Mul on tihe ja kiire elu."
Ameeriklane irvitas: "Ma olen lõpetanud Harvardis ärijuhtimise eriala, ma saaksin sind aidata. Sa peaksid kulutama rohkem aega kalastamisele ja sissetuleku eest ostma suurema paadi. Suuremast paadist saadud sissetuleku eest saaksid sa osta mitu paati. Lõpukson sul terve kalapaatide laevastik. Selle asemel, et müüa omasaak vahendajale, müüksid sa selle otse töötlejale, lõpuks avad juba oma konservitehase. Sinu kontrolli all oleks nii hankimine, töötlemine kui ka müük. Sa peaksid lahkumasellest väikesest mereäärsest külakesest ja kolima Mexico City-sse, siis Los Angeles-i ja lõpuks New Yorki, kust sasiis juhid oma suurt ettevõtet."
Mehhiko kalamees küsis: "Agakui kaua see kõik aega võtab?"
Sellele vastas ameeriklane "15 -20 aastat."
"Ja mis siis edasi saab?" küsismehhiklane.
Ameeriklane naeris ja ütles: "See on selle loo parim osa. Kui aeg on küps, müüksid saoma ettevõtte aktsiad ära ning saaksid väga rikkaks, sa teeniksid miljoneid!"
"Millioneid ... ja mis edasi saab?"
Ameeriklane ütles: "Siis jääksidsa pensionile. Koliksid väikesesse mereäärsesse külakesse,kus sa ärkaksid hommikuti hilja, kalastaksid natuke, mängiksidoma lastega, jutustaksid oma naisega, jalutaksid õhtuti külasse, kus sa võiksid rüübata veini ja mängida sõpradega kitarri."