Astronoomiahuviliste II üle-eesti kokkutulek

Tekst: Helle Jaaniste
Fotod: Taavi Tuvikene

Jänedale kutsus meid helilooja, amatöörastronoom, Eesti Astromuusikaühingu (1993) asutajaliige Urmas Sisask. Seal asub ühes lossitornis tema muusikatähetorn-planetaarium, kus helilooja annab palju kontserte ja küllap on loonud ka suure osa oma heliloomingust.

Urmas Sisask ja Universumi klaviatuur.

Oma loomingu tugisambast, Universumi klaviatuurist, kuhu ta saab mahutada kõik taevased tiirlemised-pöörlemised, rääkis Urmas Sisask ka meie eelmisel kokkutulekul. Nüüd nägime-kuulsime sellest pikemalt kahes, rikkalikult muusikaga illustreeritud ettekandes: "Inspiratsiooniteooriast" ja "Universumi muusikalisest harmooniast".

Lauri Väinmaa musitseerimas. Teda abistab Urmas Sisask.

Urmas Sisaski klaveripalade tsüklid "Põhjataevas" ja "Lõunataevas" esitas meile kahel õhtusel kontserdil pianist Lauri Väinmaa.

Planetaariumis esitas Urmas Sisask loomaringi tutvustavat muusikat (tsükkel "Sodiaak"), andes samas meile ka taevatundmise tunni. Selliseid kontserte, kus kuulajatele ka tähistaevast õpetatakse, korraldab ta oma tähetornis väga palju. Planetaariumi ning selle juurde viiva trepi seinad on täis astronoomilisi plakateid-pilte, mille kohta helilooja ka põhjalikke seletusi annab -- seegi teenib astronoomia populariseerimist. Kui lisada täisautomaatikaga Schmidt-Cassegrain teleskoobi Meade LX200 olemasolu (mille tarvis Urmas Sisask loodab varsti lossitornile kupli peale ehitada), siis tasub astronoomiahuvilistel kindlasti Jänededal ära käia.

Henn Voolaid.

Laurits Leedjärv.

Peep Kalv ja Leo Katugini fotostend.

Kokkutuleku teistest ettekannetest nimetaks esimesena Urmas Sisaski teemaga hästi haakuvat "Vesiniku aatomi akustilist mudelit". Tartu Ülikooli dotsent, füüsik Henn Voolaid arvab, et noodikiri ja helikeel aitab tavainimesel Universumi pisima osakese liikumist natuke paremini ette kujutada.

Laurits Leedjärv Tõraverest rääkis aasta-komeedist Hale-Boppist. Sellest, loodetavasti meile kõigile palju elamusi pakkunud sabatähest oli ka Tartu Tähetorni AstronoomiaRingi fotonäitus ning stend Saaremaa amatöörastronoomi Leo Katugini fotodega. Leo Katugin pildistas 1996. aastal ka Hyakutake komeeti, nii sai ta teha fotomontaaz^i kahest komeedist ühes taevaalas (ajavahe 1 päev alla aasta, positsioonide vahe umbes 5 kraadi). Tartlaste fotoseeria jälgis sabatähte kahe kuu vältel ning pildid olid tähekaardil komeedi teel paika pandud.

Parasjagu väga aktuaalsel teemal "Marsi uurimisest" esines Tõnu Tuvikene. Ta selgitas meile põhjalikult nii Pathfinderi kui Sojurneri ehitust, samuti neile pandud ootusi.

Maakeskne oli Peep Kalvi ettekanne "Päike, ilm ja südamehaigused". Peep Kalv oma meeskonnaga jätkab andmete kogumist, aga esialgu paistab, et vastu meie arvamusi on need seosed hoopis väiksemad.

Teistest hiljutiavastatud planeedisüsteemidest ja elu võimalikkusest-võimatusest neil rääkis Mihkel Jõeveer.

Teoreetilisemat laadi oli Peeter Tenjese jutt mustadest aukudest, aga nende veidi müstiliste objektide vastu on alati huvi suur. Ka muidu astronoomiast kaugel seisjate hulgas.

Tõnu Tuvikene.

Peep Kalv.

Mihkel Jõeveer.

Peeter Tenjes.

Jaan ja Martin Pelt.

Samuti küllalt raskel teemal "Gravitatsiooniläätsedest" esines Jaan Pelt, aga koos oma noore abilisega (Martin Pelt) tegid nad selle meile "puust -- tegelikult küll klaasist -- ette". Arvatavasti said kõik kuulajad asjast ettekujutuse ja süvakosmose pilte vaadates võivad nad rahuldustundega "AHAA..." öelda.

Jaan Einasto.

Teel Tõraverest Jaapanisse IAU kongressile peatus Jänedal ka akadeemik Jaan Einasto, kellele oli astronoomiahuvilistel varutud ohtrasti küsimusi.

Kokkutulekule andis veel rahvusvahelist hõngu Soome amatöörastronoomide ühingu Ursa esindajate kohalkäik. 1996. aastal sai Ursa 75-aastaseks, liikmeid on neil umbes 6300 (liikmemaks 140 marka, noortel 110 marka). Nende tegemiste ulatus (kirjastustegevus, loengud, kokkutulekud, planetaariumid jne) on muidugi kadestamisväärne. "Vega" seltsi seovad "Ursaga" ammused sõprussuhted.

Sel aastal lisandusid loengutele nn vaatlusõpetused. Tõnis Eenmäe seletas, millega ja millal on parim vaadelda Kuud, Päikest ja planeete, ning millele enam tähelepanu pöörata. Iseäralike tähtede vaatlemisest rääkis Peep Kalv, tema ise on kaua aega vaadelnud muutlikke ja kaksiktähti. Kuulajate huvist võis järeldada, et nii mõnigi lööks vaatlustes kaasa, kui leiaks järjekindla juhendaja.

Tõnis Eenmäe (paremal) Päikese, Kuu ja planeetide vaatlemiseks õpetusi jagamas.

Peep Kalv rääkis iseäralike tähtede vaatlemisest.

Meie kokkutuleku lahutamatuks osaks oli, on ja jääb perseiidide meteoorivool, mis määrab ju ka kokkutuleku aja.

Jaak Jaaniste meteoorivaatlustest kokkuvõtet tegemas.

Kokkuvõtte mullustest vaatlustest tegi ja Rahvusvahelise Meteooriorganisatsiooni (IMO) reegleid selgitas meile Jaak Jaaniste. Seekord püüdsimegi lendtähti loendada nii, et saaksime oma andmed saata ka IMO-le. Selleks tuli hinnata vaatlustingimusi, taeva heledust. Nii lugesime vaatluse ajal kord tunnis ära nn tugialas näha olevad tähed, vastavalt nendele numbritele saime siis tabelist piirtähesuuruse. Kogenud taevavaatlejad oskavad muidugi kohe ära öelda, mitmenda suuruse tähti nad antud tingimustes näevad, samuti pole neil raske meteoori heleduse määramine, algajaile on aga see tõsine probleem.

Meteoor.

Ilm lubas meil vaatlusi teha neljal ööl viiest, tuli ainult oodata kuu loojumist. Parim vaatlusöö oli 11/12 august, siis oli piirtähesuurus 5.9 - 5.0. Suurim tunniarv -- 51 -- saadigi sel ööl kella ühe paiku. Kokku oli lendtähtede vaatlejaid-märkijaid-fotograafe 12. Kirja pandi kokku 789 meteoori, ka õnnestus mõnda neist pildistada. Noored plaanisid püüda erinevatest kohtadest (vahe 6 kilomeetrit) pildile sama meteoori, kuid see eksperiment eeldab väga paljude fotoaparaatide kasutamist või lihtsalt õnnelikku juhust. Seekord ei olnud seda ega teist. Meie raport IMO-le võeti vastu ja sooviti jätkuvat koostööd.

Matk Nelijärvele.

Vaatluste-loengute-kontsertide juurde mahtusid veel videofilmide vaatamine (Andres Kuperjanovi filmid mullusest kokkutulekust Kaalis ja Tartu Tähetorni legendaarsest tugisambast Hugo Raudsaarest), Jäneda lossi ajaloo ning tema elanikega tutvumine, matk Nelijärvele ning loomulikult igapäevane ujumine maalilises Kalijärves.

Kui proovida üles lugeda kokkutuleku mured ja rõõmud, siis -- muret nagu polnudki. Selle eest tänu lahkele pererahvale: Jäneda Põhikoolile, kes meid majutas, Jäneda õppe- ja nõuandekeskusele, kelle ruume me kasutasime ning muidugi Urmas Sisaskile, kes meie eest lausa väsimatult hoolitses.

Lõpupilt.

Rõõmu tegi kokkutulnute (registreerus 98 inimest) sulamine ühtseks suureks sõbralikuks pereks, väga elavad ja asjalikud kuluaarivestlused ning väga tublide noorte astronoomiahuviliste arvukus.

Järgmise kokkusaamise (1998. a) paigaks saab Võrumaa, Ilumetsa meteoriidikraatrite ja Tõutsimäe külatähetorni pärast. Aeg jääb ikka augustikuusse, kohta veel täpsustame. Aga neljanda kokkutulekuga on hoopis tõsisemad plaanid, sest toimub ju meie kokkutuleku ajal -- 11. augustil 1999 -- täielik päikesevarjutus. Ja miks mitte minna siis külla meie hõimurahvale Ungarisse, kust läheb läbi täisvari. Muidugi on selleks vaja leida tõsiseid sponsoreid, sest õpilaste osa ei tohiks ka nii kaugele sõitmisel väheneda, pigem vastupidi. Õnneks on sinna veel aega, ehk suudame midagi välja mõelda, ja räägitakse, et rahva elatustase aina tõuseb...

Ülevaade I kokkutulekust 1996. a. Kaalis

3. jaanuar 1998