Tartu heliomeeter

on üks kolmest heliomeetrist, mille 1873.a. tellis firmalt "Repsold ja Pojad" Pulkovo Observatooriumi direktor Otto Struve. Vaatlusriistad olid mõeldud Veenuse Päikesest ülemineku vaatlemiseks aastatel 1874 ja 1882. Riist on näinud kaht Veenuse üleminekut: 9. detsembril 1874 Nertshinski Zavodis Taga-Baikalimaal ja 6. detsembril 1882 Martinique saarel Kariibi meres.

Heliomeeter (tõlkes "päikesemõõtja") oli algselt mõeldud päikesevarjutuse faasi mõõtmiseks. Riista idee on tekitada samast objektist kaks kujutist, mida on võimalik teineteise suhtes nihutada ja nihke ulatust mõõta.

Kuulsaks tegi mõõteriista Friedrich Bessel, kes Joseph Fraunhoferi valmistatud heliomeetriga tegi kaks oma kuulsaimat vaatlust: kinnistähe 61Cygni parallaksi määramise aastatel 1837 - 38 ning Siiriuse ja Prooküon nähtamatute kaaslaste avastamise peatähtede omaliikumise analüüsi kaudu aastatel 1834 - 41.

Päikese kauguse määramine Veenuse ülemineku jälgimise teel jäigi heliomeetrite viimaseks rakenduseks. Alates 19. saj. lõpust kasutatakse astromeetrilistel mõõtmistel eranditult astrofotograafiat.

Jaak Jaaniste