Et Ott, kes paljude teiste keeltele lisaks valdab ka ungari keelt, on hobi korras giidiks Perereisides, siis valisime selle firma meie reisi korraldajaks.

Reisijate registreerimist alustasime Tartu Tähetorni kaudu, et meie "vanad kokkutulejad" ikka kindlasti otsa peale saaksid. Meie suureks heameeleks, aga mitte üllatuseks, tuli juurde organiseerida teine buss ja nii osales neljandal astronoomiahuviliste kokkutulekul 95 inimest (koos giidide ja bussijuhtidega). Reisiseltskonna statistikast: alla 10-aastasi kaks, 60-68-aastaseid 10, kõige rohkem esindatud vanus 20-29 aastat -- 32; õrnem sugu oli kerges vähemuses (42); varem kokkutulekul osalenuid oli 41.

Reis algas 8. augustil, läbida tuli Läti, Leedu, Poola ja Slovakkia. Kokkutuleku tavapäraseid saali-loenguid asendasid loengud bussides. Lektoreid vahetati ja nii sai võrdse annuse astronoomiat kogu seltskond. Peep Kalv rääkis päikesevarjutuste ajaloost, ka luges ta ette tulevaste varjutuste aegu-kohti, kutsudes meid üles mitte kartma kaugusi. Jaak Jaaniste loeng Kuu liikumise uurimise osast teaduse arengusse pani meid peaaegu uskuma, et Kuu ongi pandud ümber Maa liikuma selleks, et tekkiksid matemaatika, füüsika ja astronoomia. Kuust kui astronoomilisest objektist rääkis Erik Tago, folklooris leiduvatest kuu-uskumustest ja varjutuste-motiivist Mare Kõiva. Et reis oli pikk, siis tekkinud astronoomia-küsimustele said vastused küll kõik soovijad.

10. augustil jõudsime sihtkohata, milleks oli Kötcse, küla Ungaris Balatoni järvest mõni kilomeeter lõuna pool. Seal asub Ungari ühe amatöörastronoomide klubi "Macsit" vaatlusbaas. Selle klubi ja tema juhi Berend Zsolti leidsime me üsna juhuslikult paar aastat tagasi, kui otsisime endile sobivat vaatluskohta. Baas kujutas endast parajalt suurt maatükki mäenõlval külast kõrgemal, olid mõned valatud alused teleskoopidele, sinna oli toodud ka elekter. Juurde kuulus maja, mida jõudumööda remonditi. Meie ööbimiskoht asus baasist paari kilomeetri kaugusel motellis.

11. august oli siis meie unistuste päev. Kui hommikul ärgates kuulsime ühtlaselt vastu telgikatust rabistavat vihma, siis olid hirm ja masendus suured küll. Sadakond toredat inimest siia veetud ja .... Aga hinges püsis ikka mingi pisike lootus, et see lihtsalt ei saa nii minna. Zsoltilt õhtul kuuldud ilmaennustuses järgi pidigi öösel vihm ja äike olema, aga päevaks lubati ilma ilusaks minemist. Jäi küsimus: kas ikka läheb ilusaks ja mis kellaks? Aga läks hästi, varjutuse alguses rändasid taevas veel mõned pilvekesed, aga õigeks ajaks oli taevas täiesti selge.

Täielikust päikesevarjutusest on kirjutatud, on palju pilte nähtud, aga tegelikkus on midagi hoopis muud. Seda värvidemängu, viimast kiirt, krooni ilu, esimest kiirt ja kõigest sellest põhjustatud emotsioone pole võimalik kirjeldada. Küllap on neis tunnetes peidus ka tükike meie kaugete esivanemate poolt kogetud segadusest ja hirmust, mida kasutasid ära preestrid ja valitsejad. Loodame, et Urmas Sisaskil õnnestub midagi nendest minutitest muusikasse panna ja me saame nii seda varjutust veel kord läbi elada.

Kui pimedaks varjutuse ajal läheb, see sõltub päikese kõrgusest, silma tundlikkus ja täisvarjutuse kestus määravad selle, mida näeb inimene sel ajal taevas. Meie vaatluskohas oli päikese kõrgus 58 kraadi, Kuu kattis Päikese kaheks minutiks. Veenust nägid küll kõik, Merkuuri juba vähesed, nähti ka Siiriust; Reeguluse nägemiseni kellegi silmad kohaneda ei jõudnud. Kahjuks ei juhtunud sel ajal lendama ka ühtki piisavalt heledat meteoori, kuigi oli ju perseiidide maksimumi.

Meie reisiseltskonnast oli varem täielikku päikesevarjutust üritanud vaadata nii mõnigi, õnnestunud oli see siiani vaid Jaak Jaanistel 1981. aastal Kesk-Aasias. Aga tol korral oli taevas olnud üsna tugev vine, nii jäi värvidemäng kaugele maha tänavusest ja täisvari kattis päikese vaid 50 sekundiks. Juhuslikult kuulus ka tookordne varjutus samasse tsüklisse, 145. saarosesse. Kui veel minevikku minna, siis sama saarose varjutusel käis Tartu Tähetornist 1927. aasta 29. juunil ekspeditsioon Ernst Öpiku juhtimisel. Tookord läks täisvari üle põhja poolt, tartlased olid Rootsis, Gällivares. Ka neil oli ilm üldiselt ilus, aga just täisvarju ajaks (kestis 43.7 sekundit) tuli päikese ette pilv. Muidugi ei oma kuulumine ühte või teise saarosesse varjutuse vaatlemise seisukohalt üldse tähtsust, see on pigem ilus mõttemäng, mis paneb ehk mõne noore inimese juurdlema taevaste liikumiste geomeetria üle.

Kui meie reisi põhimure, ilm päikesevarjutuse ajal, lahenes ülisoodsalt, siis meteooridega ei läinud sel aastal eriti hästi, ööd olid üsna pilvised. Kolme õhtuga kogunes vaatlusaega umbes kaheksa tundi, perseiide lugesime kõigi reeglite kohaselt 119. Aga nii palju meile ilma anti, et saime siiski ära näha sellised tähtkujud nagu Skorpion, Ambur. Veendusime, et Linnutee on Amburis tõesti täheparvi ja udukogusid täis ning Marss ja Antares on väga sarnased. Ungarlaste vaatlusplatsile me kahjuks väga kõrget hinnet anda ei saanud. Tõnis Eenmäe tahtis kohalike teleskoopi kasutades lõunapoolsemat taevast pildistada, aga allpool asuva küla tuled segasid. Meteoorivaatlust segas väga Balatonilt lähtuv valguskiirte mäng, see kant elab suures osas turismile ja lõbustusasutused töötasid ilmselt nii kaldal kui laevadel.

Päikesevarjutusele järgnevatel päevadel olime ka meie üsna tavalised turistid. Käisime Tichany poolsaarel, ujusime Balatonis; sõitsime kitsarööpmelise rongiga Lillafüredisse ja ronisime pöögimetsas; külastasime veinikeldreid ja Egeri kindlust. Tagasiteel tegime pikema peatuse Slovakkias, ronisime ühe päeva Kõrg-Tatrates. See päev sai varjutuse-päeva järel reisiseltskonna hinnangutes teise koha.

Koju jõudsime 17. augustil, rahulolematuid ei olnud. Ehk tuleb nii mõnigi sel korral peaaegu kogemata reisile tulnu meie järgmise aasta kokkutulekule Tõraveres.

Päike hakkab tagasi tulema

See keskpäevane hämarik

Oleme õnnelikud, ilmaga vedas!

Veel palju juttu ja pilte sellest varjutusest