Koht oli seekord veidi eksootilisem: Egeri talus Valgamaal, eemal suurematest asustatud punktidest ja elumugavustest. Talu kuulub akadeemik Jaan Einastole, kellel on kavatsus sellest ehitada konverentsikeskus, mida saaksid kasutada ka meist oluliselt nõudlikumad külastajad.

Viie-aastane kokkutulekute traditsioon on suure osa päevakavast juba eelnevalt paika pannud. Perseiidide vaatlus nõuab loengut meteooridest ja nende loendamisest. Tähe- ja planeedivaatluste iseloomu määrab Kuu faas ning planeetide tõusu-loojanguajad – seegi tuleb selgeks rääkida. Kuna senised kokkutulekud on toimunud igaüks ise kohas, on alati kavas ka kodulugu. Lisaks astronoomilised uudised.

Aga me oleme püüdnud igal kokkutulekul valida ka mingi astronoomilise alateema. Kaalis sai räägitud meteoriitikast, Vilustes neutriinost, Ungari reisil loomulikult varjutustest. Mullu Tõraveres oli peatähelepanuks tähefüüsika, seekord otsustasime ette võtta kosmoloogia ja gravitatsiooni.

Gravitatsioonist oli kaks ettekannet: Jaak Jaaniste ajalooline ülevaade "Gravitasest gravitatsioonini" ja Margus Saali pikem jutt üldrelatiivsusteooriast. Jaak Jaaniste loengu sisuks oli näidata, kui raske oli mineviku helgetel peadel jõuda kogemusliku raskuse mõiste juurest matemaatilise universaalse külgetõmbe seaduseni. Jaaniste ettekanne oli juba ootuspäraselt arusaadav ja mõnus kuulata, aga noore füüsiku Margus Saali kokkutulekute-debüüt oli tõeliseks meeldivaks üllatuseks. Rohkem kui tunniajane ettekanne Einsteini gravitatsiooniteooria saamisloost ja rakendustest venis tänu küsimustele pea kahetunniseks, räägitud sai nii ilmaruumi ussiaukudest kui ajas rändamisest.

Kosmoloogia-teema avas Enn Saar, kes oma ettekandes "Insenerikosmoloogia" näitas, kuidas matemaatika abiga maailma ehitust uuritakse. Tõde ise oli lihtne: tuleb arvutile meile nähtav maailmapilt ette anda ja küll see siis rehkendab, kas ja kuidas selline asi võimalik on. Või ümberpöördult: anname ette selle, mismoodi asi (maailma loomine) peaks meie arvates käima ja laseme masinal rehkendada, mis välja tuleb. Teise, lühema ettekande tegi Enn ühe pressisensatsiooni -- nn. hulkuvate planeetide kohta.

Jaan Einasto ümarlauas Universumi kujunemise kohta jäid kahjuks enamus töörühma liikmetele reserveeritud toolidest tühjaks. Kaugus Tõraverest ei saanud olla tõsiseltvõetav põhjus eemalejäämiseks, seda kinnitas tallinlasest rühmaliikme Mirt Gramanni osalemine. Jaan Einasto ettekanne oli huvitav ning illustreeritud rikkaliku pildimaterjaliga, kuulajad pidid veenduma, et vähemalt Tõravere meeste ees vanajumalal enam saladusi olla ei tohiks.

Viimaste aastate ühe edukama kosmosemissiooni - päikeseobservatooriumi SOHO videod ja pildid kandsid suurt osa Jaan Peldi etteastes. Nägime meie "rahulikuks täheks" peetavat Päikest seekord üsna metsikust küljest, Metsik Päike oli ettekande nimigi.

Tõnu Tuvikene jäi oma ettekandega "200 aastat asteroide" Päikesesüsteemi piiridesse. Kuulsime nii sajanditagustest kui ka üsna värsketest avastustest.

Läti raadioastronoomiast rääkis Taavi Tuvikene. Lätlaste Nõukogude Armeelt päranduseks saadud raadioteleskoobi käimapaneku lugu on ilmselt üsna sarnane meie teadusemeeste võitlustega tärkava kapitalismi tingimustes.

Veel kaugemalt lõunast, lausa Lõunaristi all asuvast Austraaliast tõid reisimuljeid ja -pilte Mare Kõiva ja Andres Kuperjanov. Kahjuks nad seal tähistaevast palju nautida ei saanud - parajasti oli küll talv ja ööd pikad, aga ilm oli pilves.

Kokkutuleku viimane päev oli traditsiooniline - nii Jaak Jaaniste meteoorivaatluste kokkuvõtte kui avatud mikrofonis esinenud Aadu Olderi ööpäeva-temaatika mõttes.

Ilm meid sel kokkutulekul eriti ei soosinud - oli ainult üks selge õhtu ja üks peaaegu hommikuni selge öö. Aga ikkagi nägime ära neli planeeti, rahvusvahelise kosmosejaama ISS, tema poole teel oleva kosmosesüstiku ja ka mõne side-tehiskaaslase Iridiumi sähvatuse.

Ning muidugi oli palju langevaid tähti, heledamaid neist saatmas siit-sealt pimedusest kostvad vaimustushüüded. Tähelugejaid oli seekord päris palju, aga kahjuks "kalvinistid" (Peep Kalvi õpilased Tallinnast) ei pidanud esialgu oma tulemusi IMO-le saatmise väärilisteks. Nii sai meie raportisse kirja kolmelt vaatlejalt 8.5 vaatlustundi, 196 perseiidi ja 15 muud meteoori.

Kultuuriprogrammi sisustas seekord Viljandi Linnakapell, muidugi Urmas Sisaski muusikaga - kõlasid "Universumi hääled". Enamikule kokkutulekulistest oli muusika tuttav, aga selles esituses üllatas see meid jälle meeldivalt.

Et astronoomiahuvilised on ka suured loodus- ja matkahuvilised, seda oleme me näinud esimestest kokkutulekutes peale. Tükikesega Valga- ja Viljandimaast tegime seekord tutvust bussiekskursioonil: käisime Holdre ja Taagepera mõisades ning Karksi Lossimäel. Tõdesime, et Eestimaal on ilusaid kohti lõpmata palju, aga raha nende korralikuks eksponeerimiseks napib. Eriti trööstitult mõjus Karksi mägedes vohav mürgine Sosnovski karuputk.

Pärast kokkutuleku viimaseid loenguid 14. augusti keskpäeval leidus grupp huvilisi, kel jagus aega ning sai teoks jalgsiretk Läti piirile. Egeri talu on piirist umbes viis kilomeetrit, meie retke pikkuseks kujunes umbes 15 kilomeetrit ehk neli tundi. Orienteerusime Eesti põhikaardi järgi ja leidsime piiri üles küll. Piirivalvureid me ei näinud, aga piir paistis olevat kenasti hooldatud. Küllap siis ka kaitstud, võib-olla oli keegi kusagil jälgimas meiegi pisikest piiririkkumist.

Kokkutulekul panime raamatusse kirja 119 nime. Nende hulgas on ka ühel-üritusel-osalejaid (näiteks pillimehed), aga enamus külalistest viibis kohal vähemalt paar päeva ja enam kui kolmandik kogu aja.

Meeldiv oli kooliõpilaste osakaalu suurenemine (nooremaid kui 20 aastast osales 34, 20-30-aastaseid 25, üle-60-seid 10).

Üks lektor -- Jaan Einasto

Üks lektor -- Margus Saal

Üks lektor -- Enn Saar

Kuulajaskond

Kuluaarides

Söök suure tamme all

Need saiad...