|
Lugesin täna eelmise nädala HOTPOST'i ja tulin enda jaoks huvitavale mõttele. Nimelt oli seal artikkel antiaine kohta. Sealt ma sain teada, et antiaine ja aine kokkupõrkel toimub nende ainete annihilatsioon ehk muutumine "eimillekski" ja vabaneb tohutul hulgal energiat. Tuhandeid kordi rohkem kui termotuumareaktsioonil.
Kuigi antiaine olemasolu kohta universumis puuduvad kindlad tõendid, kas ei võinud ka eelmises Vaatleja numbris jutuks olnud gammasähvatused olla tingitud just sellisest sündmusest. Kuskil kaugel universumiavarustes võisid ju põrkuda hoopis suuremas koguses ainet ja antiainet, kasvõi tähtede näol. Kuna seal artiklis oli öeldud, et tegelikult aine algosakesed ei hävi täielikult ja ei muutu seega "eimiskiks", vaid uuteks algosakesteks näiteks gammafootoniteks ehk gammakiirguse osakesteks, mis juhtub elektroni ja positroni annihilatsioonil, siis lähtuvalt sellest informatsioonist ma tulindi taolisele järeldusele.
Kõik kommentaarid oleks teretulnud.
Musta augu tekke põhimõte on siin nüüd kenasti ära toodud, aga mind huvitaks ka sellised asjad nagu noovad. Ok, loogiline on, et kui tähe tuumakütus lõpeb, siis ta hakkab omaenese gravitatsiooni jõul kokku tõmbuma, kuna pole enam vastasjõudu, mis seda takistaks ning kui tema mass on vähemalt kolm päikese massi, siis saab temast tõenäoliselt must auk. Mis jääb järgi aga väiksema massiga tähtedest? Kas nad, läbides kõik arengufaasid, lihtsalt kustuvad ja jääb järgi peale kõiki muutusi mingi raudtäht?
Millist pööret on aga vaja tähe evolutsioonis, et ta noovana laiali lendaks? Kust võtab täht peale miljoneid aastaid eksisteerimist järsku sellise energia, et ta gravitatsioon ei suuda enam sisemisele paisumisele vastu panna ja ta lihtsalt plahvatab? Kas nende tähtede koostis on äkki erinev meie Päikese omast!
Nüüd sai vist liiga palju küsitud. Tore oleks kui ka nendele keegi vastaks.
Vastan rubriigis "Universum" 1. mail ilmunud jutule mustadest aukudest.
Kui musta augu mass on võrdeline selle augu raadiusega, nagu selles kirjas on öeldud, siis musta augu keskmine
tihedus on pöördvõrdeline selle augu raadiuse kuubiga. Mida suurem must auk, seda hõredam. Saturni orbiidi sisse mahub miljard Päikest tegelikult lahedalt ära. Keskmine tihedus oleks koguni Päikese omast väiksem, sest Saturni orbiidi raadius (10 a.ü.) on rohkem kui 1000 korda suurem kui Päikese raadius (0.005 a.ü.). Aga see ilmselt ei näita, et meil selles mustas augus lahe elu oleks, kuna kõik see mateeria koondub ühte punkti kokku, mitte ei täida seda Saturni orbiidi raadiusega kera ühtlaselt.
Muide, raamatupoodidesse on tekkinud mingi uus raamat "Aeg ja Universum", kus on ka mustadest aukudest juttu. Seal väidetakse, et üldrelatiivsusteooria võrrandite järgi võivad mustad augud meie universumit ühendada mingite teiste universumitega, millest meil muul viisil mingit aimu ei ole, või ka meie oma universumi mingi teise kohaga. Neid ühenduskanaleid nimetatavat ussiaukudeks ja nende kaudu olla võimalik ajas reisida (nt tagasi). On see mingi pula või on sel ka tõsi taga? Raamat asus Teaduse raamatupoes laste- ja müstikakirjanduse laual. Mul õnnestus selles avastada ka üks kindel viga --- Gregoriuse kalender oli valesti kirjeldatud.
|
