| 16.09.2001 |
Ulmehuvilised jälle koos |
Raul Sulbi |
Reedel, 14. septembril toimus taas Tartu ulmehuviliste kokkutulek, millest seekord võttis osa 22 huvilist (Valentin Abramov, Ester Faiman, Meelis Friedenthal, Antti Helemets, Kaarel Jõgi, Taavi Kalju, Jüri Kallas, Maris Kuperjanov, Märt Laur, Eva Luts, Markko Meriniit, Andres Mesikäpp, Kristjan Rätsep, Kristjan Sander, Raul Sulbi, Eero Tonka, Jaanus Trolla jt).
«Draakonis» kella kuue ajal alanud üritus jätkus ja jõudis lõpule kella nelja paiku öösel «Poole Kuues». Räägiti palju ulmest, öeldi mitu kõva sõna, aga pikalt olid käsitlusel ka igavikulisemad teemad - juttu oli religioonist, jumalast (ka sellest kurjast luteriaanide omast). Aga veel räägiti ka happelisest satanismist, hispaania keelest ja paljust muust. Oli tore.
Uuesti kohtume kuu aja pärast - so. 12. oktoobril. Koht täpsustamisel.
| 14.09.2001 |
Tartu ulmehuvilised taas Draakonis? |
Raul Sulbi |
Tartu ulmehuvilised saavad kokku kuu teisel reedel, st. täna Draakoni
keldrikorrusel – algusega kell 18.00. (varem ei maksa tulla, kuna koht on enne kinni).
| 12.09.2001 |
Ulmeala inimesed ja 11. septembri katastroof |
Raul Sulbi |
Ajakirja «Locus» andmetel pole teadaolevalt ükski ulmealal tegutsev persoon New Yorkis ja Washington DC's toimunud sündmustes kannatada saanud. Päris kindlalt pole veel muidugi võimalik midagi väita, igatahes on terve müriaad NYC's resideeruvaid kirjastuste toimetajaid, kirjanikke, agente ja teisi ulmetegelasi (Ellen Datlow, Eleanor Lang, Ginjer Buchanan, Susan Allison, Laura Anne Gilman, Shelly Shapiro, Patrick Nielsen Hayden, Russell Galen, Christopher Lotts, Betsy Mitchell, Richard Curtis jt) juba teada andnud, et nendega on kõik korras.
Hävitatud Maailma kaubanduskeskuse lähedal asuvad kirjastuse DAW/Roc/Berkley ruumid ning sealtöötanud inimeste kohta pole esialgu veel mingit infot.
| 12.09.2001 |
Filmivõtted ühe ropsuga |
Raul Sulbi |
Valmiva filmitriloogia «Sõrmuste Isand» lavastaja Peter Jackson ütles, et tema jaoks on nende kolme filmi näol tegu ühe teosega ning nad ilmuvad ekraanidele aastaste pausidega stuudiopoolsetel kommertskaalutlustel.
Kolme seeria süzhee võeti üles ühes tükis 14 kuulise võtteperioodi käigus. Nagu see filmivõtete puhul ikka on, filmides kord episoodi kolmandast raamatust ja siis jälle midagi esimesest.
Samuti filmitakse praegu üheaegselt kultusfilmi «Maatriks» järgesid «The Matrix Reloaded» ja «Matrix 3». Hiljuti hukkus lennuõnnetuses mõlemas filmis osalema pidanud lauljatar Aaliyah. Üht peaosalist kehastav Keanu Reaves ei osanud kommenteerida, mis saab noorukese näitlejatariga juba ülesvõetud materjalist ning kas käsikirjas läheb midagi muutmisele.
| 07.09.2001 |
Harry Potter ja Elizabeth II |
Avo Nappo |
Kui ameerikas võitis J. K. Rowlingu viimane Harry Potteri raamat Hugo auhinna, siis autori kodumaal sünnivad sugugi mitte vähem veidrad lood. Inglismaal, Mani saarel lastakse välja uus viiepennine münt, mille ühel küljel on Elizabeth II profiil, teisel küljel Harry Potteri oma.
Järgmisel Estconil tuleks alustada allkirjade kogumist Eesti Pangale adresseeritud petitsioonile, milles ulmefändom nõuab Slawik Grpowski pildiga 13-kroonise ja hambuni relvastatud Willardi pildiga 7-krooniste trükkimist, tasakaalustamaks senist mainstream autorite nagu Tammsaare ja Koidula piltide põhjendamatut monopoli kodumaistel kupüüridel.
| 07.09.2001 |
Veel Amazonist... |
Avo Nappo |
Lisaks üleeelmises numbris ilmunud halale ameerika võrgupoodide teemal. Amzon.com on nüüdseks ära lõpetanud pakkide saatmise maapostiga (surface mail). Euroopasse jõuavad saadetised väidetavasti kohale rekordilise 11-18 äripäeva jooksul. Väga tore. Ainult et maksma läheb see lõbu nüüd $3.99 PER RAAMAT!
Mis sisuliselt tähendab, et ilukirjanduse tellimise ameerika Amazonist võib nüüdseks pidulikult lõppenuks kuulutada.
Ennistatud on küll erinevat sorti allahindlused, kuid ka need on sedavõrd ebapraktilised, et reaalset kasu nende ilukirjanduse tellimisel ei ole:
Sõltuvalt raamatu (mitte paki!) hinnast:
* $20 (360 EEK), allahindlus ca $6 (108 EEK)
* $30 (540 EEK), allahindlus ca $9 (162 EEK)
* $40 (720 EEK), allahindlus ca $12 (216 EEK)
Teatan alandlikult, mina olen oma elus ostnud täpselt 1 (ühe) pealt $20 raamatu.
Barnes & Noble hinnakirjas on transport käesoleva artikli kirjutamise hetkel sama mis ennegi -- International Surface Mail, $4 (72 EEK) per pakk pluss $1.95 (35 EEK) per raamat. Huvitav kui kauaks see niimoodi jääb?
Loomulikult ei pea raamatuid ilmtingimata tellima Ameerikast. Arvestatav osa head ingliskeelset kraami on saadaval ka Inglismaal -- amazon.co.uk-st. Sealsed transpordihinnad on meeldivalt madalad -- £2.95 (74 EEK) per pakk pluss £1.00 (25) per raamat. Kusjuures seda lennupostiga (tarnetähtaeg 3-5 äripäeva). Raamatud ise on seal jälle pisut kallimad.
| 05.09.2001 |
Jälle «Hellas Hundis» |
Mario Kivistik |
31. augustil, kuu viimasel reedel toimus «Hellas Hundis» pärast ühte vahelejäänud kuud taas ulmekirjutajate ja -huviliste korraline kokkusaamine. Õhtu jooksul käis laua tagant läbi 12 osalist (Veiko Belials, Lew R. Berg, Mario Kivistik, Mari Laane, Ants Miller, Avo Nappo, Liisi Ojamaa, Karen Orlau, Taivo Rist, André Trinity, Velbu ja Craig Wolf). Jututeemadest olgu mainitud Jaak Urmeti ulmevaenulikud väljaastumised viimases «Loomingus» ja mujal, muudatused «Algernonis» ning värsked ärplused sealses kirjaderubriigis.
Järgmine kord saame kokku 28. septembril -- ikka samas kohas ja ikka algusega kell 17.
| 04.09.2001 |
Kõige pikema merereisi lõpp |
Jüri Kallas |
31. juulil suri kaasaegse ulmekirjanduse suurkuju Poul Anderson (1926-2001). Võimalik, et Anderson polegi selline ulmeikoon, nagu olid seda Robert A. Heinlein ja Isaac Asimov, kuid kindlasti on Poul Anderson üks ääretult oluline autor... eriti kui rääkida ajaloolise taustaga ulmest.
Taani päritolu Poul Anderson sündis 25. novembril 1926. aastal. Kuigi tulevane kirjanik kasvas üles ja elas enamuse elust Ameerikas, rõhutavad kõikvõimalikud ulmeteatmikud kindlasti tema Taani päritolu, ka erineb autori loodu pisut siiski USA tavaulmest. 1947. aastal, kui Anderson õppis Minnesota ülikoolis, avaldas ta ka oma esimese ulmejutu. Ülikoolis õppides hakkas Anderson suhtlema kohalike ulmefännidega, kelle ilmne juhtfiguur oli Clifford D. Simak. Samal ajal tutvus tulevane kirjanik ka teise noorautori, Gordon R. Dicksoniga, kellest sai Andersoni kauaaegne sõber ja kaasautor, isegi Dicksoni debüütjutt oli Andersoniga kahasse kirjutatud. Minnesota autoritegrupp esindaski tolleaegses Ameerika ulmes seda antiurbanistlikku suunda, millele loominguliselt üsna teravalt vastandusid sellised linnaelu ülistajad nagu Isaac Asimov ja Frederik Pohl.
Oma esimese romaani avaldas Poul Anderson 1952. aastal ning tuleb märkida, et mõni mees alustab ikka kohe tipust. Ilmusid ju üsna kohe sellised meistritööd nagu «Murtud mõõk» (The Broken Sword; 1954, ek. 2000) ja «Brain Wave» (1954). Kui veel lisada, et romaani «Kolm südant ja kolm lõvi» (Three Hearts and Three Lions; 1961, ek. 2000) aluseks olnud lühiromaan ilmus kah neil aastatel, siis tuleb vaid hämmastuda, et miks Poul Anderson kuulsus suurem polnud. Ei piirdunud ta ju nende romaanidega, pidevalt ilmus tippraamatuid. Väike loetelu: «The Man Who Counts» (1958), «Kõrge ristiretk» (The High Crusade; 1960, ek. 2000), «The Star Fox» (1965), «Tau Zero» (1970), «Südasuvine torm» (A Midsummer Tempest; 1974, ek. 2000), «The Boat of a Million Years» (1989) ja «Jumalate sõda» (War of the Gods; 1997, ek. 2001). Tegelikult peaks Poul Andersoni tippromaanide nimekiri poole pikem olema, aga ega nekroloogi saa ka loomingu ülevaateks muuta. Kuid on ju veel ka lühiproosa, millest peaks eriti ära märkima kaks sarja: Ajapatrulli ning tuumasõjajärgse maailma elu-olu kirjeldav Maurai Föderatsiooni sari.
Endisaegses Nõukogude Liidus oli Poul Anderson selline mittesoovitav autor, et polnud otseselt keelatud; kuid kümme juttu 25 aasta jooksul vene keeles oli ilmne tippautori alahindamine. Üks põhjustest on ka teada -- Maurai-sarja kuuluv jutustus «Progress» (1962), mis ajas ideoloogiliselt valvsad nõukogude ametnikud ikka üsna segadusse. Hullem veel, Anderson võttis kätte ja vastas nõukogude funktsionääride kriitikale... ja seda juba ei andestatud! Lisame siia veel kõikvõimalikud alternatiivajaloolised eksperimendid ja Läänemereäärsete Balti riikide sagedase mainimise autori loomingus.
Nõukogude Liidu koosseisu kuuluvas Eesti NSV-s oli Poul Anderson samuti selline üsna olematu autor, mis oli eriti piinlik, sest kaks nõukogude ajal tõlgitud teksti olid tõelised tipplood. Kes on lugenud, see vaevalt unustab kultusantoloogias «Lilled Algernonile» (1976) ilmunud jutustust «Kõige pikem merereis» (The Longest Voyage; 1960) ja ajakirjas «Horisont» (1978; nr. 2 - nr. 5) ilmunud jutustust «Minu nimi on Joe» (Call Me Joe; 1957). Õnneks on nüüd olukord teine ja kirjastuse Fantaasia jõupingutustel on kahe aastaga eesti keeles ilmunud viis Poul Andersoni romaani... ning lisa on tulemas.
Lõpetada võikski Arthur C. Clarke’i sõnadega, kes ütles, et Poul Anderson on kirjutanud praktiliselt igal teemal, mis moodasas ulmes kasutamist on leidnud. Täpsemini on raske öelda, ehk lisaks veel niipalju, et on kirjutanud hästi ja omapäraselt.
| 04.09.2001 |
Aleksandr Mirer on surnud |
Jüri Kallas |
18. juulil suri Aleksandr Isaakovitš Mirer (1927-2001) -- üks originaalsemaid vene ulmekirjanikke, suurepärane kriitik, kirjandusteadlane ja tõlkija.
Aleksandr Mirer debüteeris ulmes 1965. aastal ning avaldas järgneva viie aasta jooksul circa poole oma loomingust. Autori loodust rääkides on kõige lihtsam kirjutatu loetlemine, ei võta ju see nimekiri -- mis sisaldab viis juttu, ühe lühiromaani, neli romaani ning peatüki ühisromaanis -- kuigi palju ruumi. Olulisem on ikkagi loodu tase, sest ka kõige väetim Aleksandr Mireri tekst ületas tugevalt oma aja keskmist taset.
Õnneks on Aleksandr Mirer selline autor, kelle peateos -- romaan «Kus on rändurite kodu?» (Dom skitaltsev; 1976, ek. 1984) -- on kenasti eesti keelde tõlgitud ja siinmail toreda vastuvõtu saanud, seetõttu ei pea pikalt seletama, et miks Aleksandr Mirer hea kirjanik oli... tegelikult vist siiski pisut peaks, või suunama ulmehuvilise autori teise maakeelse teksti -- jutu «Võrdusmärk» (Znak ravenstva; 1967, ek. «Noorus» 1974; nr. 6) juurde. Siis oleks pilt mitmekesisem ja täpsem! Romaani «Kus on rändurite kodu?» trükkitoimetamine oli tõeline kirjastuslik-tsensorlik kadalipp ning sai põhjuseks miks Aleksandr Mirer loobus ulme kirjutamisest -- autor leidis, et tal on enda eluga parematki teha, kui juhmide ametnikuhingedega võidelda.
Nii tekkiski uus loovisik -- kriitik A. Zerkalov, kelle uurimuste põhiobjektideks said vennad Strugatskid ja Mihhail Bulgakov. Viimatinimetatu kohta avaldas A. Zerkalov ka Ameerikas raamatu «Evangelije Mihhaila Bulgakova» (1988). 1980. aastate lõpus, olude lahedamaks muutudes asus Aleksandr Mirer toimetajana tööle vastasustatud kirjastusse «Tekst», tõlkis aegajalt ning avaldas esinduskogu «Obsidanovõi nož» (1995). Kontrollimata andmetel on üks Aleksandr Mireri romaan ka hetkel ühel kirjastusel töös ... kuid need andmed on tõesti kuulujutu tasemel.
| 03.09.2001 |
Lõputa ajakiri, mis lõppes enne algust... |
Jüri Kallas |
2000. aasta lõpus pidi ilmuma hakkama wõrguajakiri «The Infinite Matrix». Toimetaja Eileen Gunn sõnastas väljaande sihtgrupiks «inimesed, kes armastavad teaduslikku fantastikat kui ideede kirjandust». Kahjuks loobus finantseerija ning ajakiri ei hakanudki ilmuma. Käesoleva aasta augustis pandi ajakirja «The Infinite Matrix» esimene (ja ka ainuke) number siiski wõrku ülesse. Autorkond on seal vägagi esinduslik: Pat Cadigan, Bruce Sterling, Simon Ings, Michael Swanwick, jt.
Eileen Gunn ei heida toimetajana siiski lootust ning kuulutab, et kui leidub mõni finantseerija, siis tema ja autorite taha küll asi ei jää!
[ Uudised: august 2001 ]
|
