Algernon
Toimetaja veerg (november 2001)
16.11.2001 Poolel teel hobuseid ei vahetata Jüri Kallas

Pealkirjaks olev mõttetera on ilmselt kõigile teada. Elu on aga edasi läinud ning wõrk on tekitanud sellise olukorra, et poolel teel võib küll hobuse ehk vahetamata jätta, kuid sageli tuleb sõidu jooksul korduvalt sadulat vahetada.

Wõrk on sedavõrd dünaamiliselt arenev keskkond, et siin pole kahjuks võimalik kõike üksipulgi ette läbi mõelda ja tegemise käigus tuleb tihtilugu üsnagi kardinaalseid pöördeid teha. Tahtmata olla üldsõnaline tooksin näiteks siinsamas, «Algernoni» Jutulabori ümber toimuva. Algselt ilmus Jutulaboris praktiliselt kõik, mis saadeti... mõne aja pärast kehtestus nn. filter... mõne aja pärast lisandus Jutulaborile ka Jutuvaramu, mis samas võimaldas Jutulaboril taas praktiliselt iga saadetud ulmeteksti avaldada. Kõik see toimus lugeja huvides ja kui kannatajaid oli, siis olid nendeks just kõige algajamad autorid, kelle tekstid mingil ajal kuhugi löögile ei pääsenud. Tahame loota, et see pole nüüd olnud kellegi lõpliku loobumise põhjuseks... aga elu on juba selline karm koht olemiseks, kirjandus(m)elu seda enam.

Autorite poolt on üldiselt kõik korras, sest Muusa on juba selline tujukas daam, kes kedagi külastab sageli, kedagi harvemini, mõnda ei külasta kunagi. Küll on endiselt aga probleemiks juttude arvustused. Tahtmata tekitada lootusetut vaidlust teemal, et mis on arvustus, ütleks, et «Algernoni» raames nimetaks arvustuseks lugeja arvamust ilmunud reksti kohta. Kolme aasta jooksul on nähtud igasuguseid arvustusi, ka on autoritega vesteldes selgunud, et neile on need arvustused olulised. Sageli on just kohene tagasiside see magnet, mis ahvatleb autorit enda teksti «Algernoni» pakkuma. Honorari me ju ei maksa! Isiklikult arvan ma muidugi, et «Algernoni» suhtelise õitsengu peamiseks põhjuseks on pigem siiski honoreeritud avaldamiskohtade vähesus Eestis. Loomulikult on alati mõni tippautor, kelle jaoks on põhimõtteline küsimus avaldada omi tekste mõnes honoreerimata väljaandes, ilmugu see siis wõrgus või paberil. Sellisele tõdemusele olen jõudnud kümnekonna aasta pikkuse tutvuse järel muu maailma amatöörväljaannetega. Sõnaga «amatöör» tähistan ma siinkohal just seda, et väljaanne ei maksa honorari ja on kätte saadav sümboolse tasu eest, või siis päris muidu.

Jah, aga kriitika «Algernonis»? Seda on, ja ei ole ka. Eks igaüks laula nõnda, kuidas nokk loodud, aga on üks suundumus, mis pisut murelikuks teeb. Varasemalt, kui «Algernoni» juttudel olid şanritähised, siis tegeles üsnagi märgatav osa arvustusi sellega, et tõestas teksti kuuluvust/mittekuuluvust toimetuse poolt määratud şanri... nüüd kipub aga trendiks muutuma arutluskäik teemal, et kas tekst oleks pidanud olema Jutulaboris või Jutuvaramus. Tahtmata toimetust (aga selline arutluskäik on ju toimetuse aadressil) kuidagi kriitikaväliseks kuulutada, arvame siiski, et arvustustes võiks siiski keskenduda eelkõige konkreetse teksti puudustele või väärtustele. Ka siis, kui tekst väga meeldib -- alati on midagi, mida kritiseerida. Ja kui tundub, et autorile niimoodi liiga tehakse, siis võib ju ka öelda: «Jutt meeldis mulle väga, kuid kui tahta viriseda, siis ütleks...» Autor võib nõnda saada vägagi huvitavaid mõtteid loodu kohta, sest autor näeb enda teksti märksa teistmoodi, kui näeb seda lugeja. Ka oleks see ehk mõningaseks lahenduseks sellele ideepanga küsimusele. Loomulikult tuleks arvustada siiski seda juttu, mida loeti, aga mitte nõuda õudusteksti ümberkirjutamist kosmiliseks ulmelooks. Ei saa ju pidada konstruktiivseks kriitikaks arutluskäiku: «Mulle ajarännulood ei meeldi ning minuarust võiks autor nende tegelastega hoopis mingi planetaarse madina kirjutada!» Tore, aga kui autor kirjutas ajarännuloo, siis oli see tema jaoks miskitpidi ehk oluline? Kui tulemus veenev polnud, siis tuleks autorile ka arusaadavas vormis selgeks, et miks asi veenev polnud... teisisõnu, alguses tuleks püüda siiski mõista ja alles seejärel hukka mõista!

Tagasi autorite juurde tulles võiks ära märkida veel kaks momenti.
Esiteks! Katkendid pikematest tekstidest! Mõni algaja võtab kohe romaani ette, kuid ka profil ei valmi romaan kõige kiiremini, algajal seda enam. Tagasisidet aga tahaks? «Algernon» ei avalda katkendeid pikematest tekstidest, kui need on vormistatud stiilis, et katkend valmivast romaanist... mis ühtlasi tähendab, et lugu hakkab eikusagilt peale ja lõppeb eikusagil ära, ning mingisugustki tervikut ei sünni. Samas avaldab toimetus küll katkendi (kasvõi veel valmimata) pikemast tekstist, kui see on vormistatud lõpetatud loona.
Teiseks! Toimetus pole ka kõige parema tahtmise korral võimeline jälgima kõike paberil ja wõrgus ilmuvat ning seetõttu eeldame autoritelt ausust, et kui tekst varem mingilgi kujul on ilmunud, siis autor seda ka kaaskirjas märgib. Siis arutame koos, et mis edasi saab! Mingisugunegi lahendus on alati võimalik, aga aus tuleb olla. Valel on lühikesed jalad ning varem või hiljem (tavaliselt siiski varem) annab mõni valvas lugeja märku, et on seda teksti juba kusagil lugenud. Toimetus otsustas, et alates selle juhtkirja ilmumise hetkest hakkab kehtima nn. Punase Kaardi süsteem, mis äraseletatuna tähendab seda, et kui autor pole pidanud vajalikuks toimetust informeerida teksti varasemast ilmumisest, siis sellise fakti ilmnemisel saab autor toimetuselt mõttelise Punase Kaardi... teistkordsel vassimisel saab teise Punase Kaardi. Kaks Punast Kaarti sulgevad aga «Algernoni» uksed autori ees igaveseks. Olgem ausad!

Lõpetuseks mainiks veel, et seda Punase Kaardi süsteemi kehtestamist ei põhjustanud ükski konkreetne juhtum, kuid ikka ja jälle sellised probleemid kerkivad ning parem oleks mängureeglid võimaluse korral siiski paika panna. Osundaks ka sellele, et Punase Kaardi süsteemi loomisel oli eeskujuks analoogiline üritus «Eesti Ekspressis», seal võideldakse küll sel moel varjatud reklaamiga ja ghost writingu meetodil toodetud artiklitega.

Head ulmet kõigile!

[ Toimetaja veerg: oktoober 2001 ]

Avaleht | Arhiiv | Autorid
© Eesti Ulmeühing 1998-2003

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies