Ehk ei ole hea stiil alustada sõnavõttu vabandusega, mis nii kulunud, et ähvardab enamikul sisikonna teistpidi tööle panna -- aega vähe, tööd palju ja kõik see muu sarnane maotu virisemine. Paraku aga ei pääse ma tunnistusest, et tegelikult oleks järgnev jutt pidanud olema «Toimetaja veerus» aprilli alguses ja mitte mai keskel, teisalt aga tuleb Jürka kirjaveerus ilmunud seisukohtade valguses artikli rõhuasetusi pisut muuta -- nii et lõppkokkuvõttes ei ole halba ilma heata.

Kõigepealt pressiteate vormis: Ulmeühing pidas märtsis oma koosolekut ja Algernoni toimetus (mis muide oli sellal täpselt sama koosseisuga, kui Ulmeühingu juhatus) diskuteeris ajakirja tuleviku üle ja otsustas toimetuse koosseisu laiendada.

(Muigelsui pean märkima, et selline kokkuvõte on äravahetamiseni sarnane suvalise poliitilise kohtumise resümeega, mis -- olles käinud läbi valetajate käest -- on ehk tehniliselt õige, kuid kasutu, mittemidagiütlev ja päriselt toimunuga mingeid erilisi kokkupuutepunkte ei oma. Nagu te aru saate, on siin «valetaja» Terry Pratchetit järgides sisuliselt õige, kuigi pisut ažiotaaži tekitav nimi kõigi PR-tegelaste ja suhtekorraldajate kohta. Antud juhul aga olen ma ise ühtlasi ka see PR-tegelane, nii et teil sellest teadmisest kergemaks ei lähe...)

Mis siis ikkagi tingis toimetuse laienemise? Kuna Jürka selle ise avalikustas, oli probleem selles, et Algernoni juttude lugemise ja otsustamise baas kippus kitsaks jääma, koosnedes viimases lõpus praktiliselt allakirjutanust ja Raulist. Taavi on juba tükk aega tagasi deklareerinud, et tema hindeid ei maksa oodata, kuna tal praktiliselt ei ole selleks aega ning selle aasta algusest on laekuva materjali lugemisest distantsieerunud ka Jürka. Nimetatud toimetajatel on selleks omad põhjused, mida ma mingil juhul ei saa hukka mõista, niisamuti kui ei ole mingit võimalust neilt nõuda vabatahtliku töö tegemist. Tõtt-öelda oli ka laienemise mõte juba ammu idanema pandud, kuid lükatud sellele riiulile, kus tolmavad kõik need head mõtted, mille järele kohe karjuvat vajadust ei ole. (Ja päris ammu näiteks kasutasime häälte selgusetuse puhul Musta Kassi nö. eksperdi või kaalukeelena.) Järelejäänud -- Ats ja Raul niisiis -- leidsid, et on talumatult suur vastutus olla kogu eesti areneva ulme kohtunikuks, sellega kaasnevalt muidugi ka peksupoisiks -- ja peamiselt kanda ajaloolist vastutust oma kiiksuga maitse paratamatust pealesurumisest. Rõhutan veelkord, et kuigi arutelu käis toimetuse ringis ja suletud uste taga, oli toimetuse laienemine üldine seisukoht, niisamuti kui ka toimetusega liitunud inimesed leidsid «haputaigna» üksmeelse heakskiidu. Mida uued liikmed ulmest arvavad ja kuidas nad seda tööd teha kavatsevad, jätan nende endi rääkida, niisamuti kui selleks sobiva momendi leidmise -- ja miks siis ka mitte «Toimetaja veerus»...

Minu silmis näeb asi praegu igatahes hulga päikeselisem välja -- reeglipäraselt ja varasemaga võrreldes uskumatult ruttu laekuvad viie inimese arvamused (harva sekka ka mõni «ootamatu» hääl), kogutulemus on mõistlik ja tasakaalus. Ka jutte on huvitaval kombel taas rohkem tulema hakanud, nii et selle poolega tunduvad asjad korras olevat.

Nüüd hämaramast poolest -- ja alustaks siinkohal ajakirja missioonist ning laekuvate juttude kvaliteedist. Algernon on soovinud olla eesti algupärase ulme avaldamiskoht. Nagu korduvalt deklareeritud, avaldame me piirangute ja muutusteta suurema osa meile laekuvaid tekste (...mis omavad seost ulmega, on vähegi talutavad etc. etc.) Kas need tekstid on lootusetult halvad? Jah, keskmine kvaliteet on kehva küll, kuid lootusetu asi ei ole (sest siis me muide ilmselt ei teeks seda tööd). Kõige suuremat probleemi näen mina isiklikult hoopis esiteks selles, et «Jutulabor» on selline «koolipoisi kolm», mis venib üle mõistlikkuse piiride ja teiseks ei ole arvustused eriti korrelatsioonis juttude kvaliteediga. Selgitan mõlemat väidet pikemalt -- «Jutuvaramusse» satub vähe tekste ning need on saanud üsna üksmeelse heakskiidu, teisalt aga ei ilmu vaid säherdused tekstid, mis pea sama üksmeelselt panevad toimetuse telliseid sülitama. Tulemusena on «Jutulaboris» tekstid, mis kõõlusid «Jutuvaramu» piiril, lõbusasti kõrvuti sellistega, mis napilt avaldatavaks tunnistati; ehk teisiti öeldes -- tekstid, mis oleksid sobivate asjaolude kokkulangemisel avaldamist leidnud näiteks Vikerkaares või mõnes rajoonilehes, koos sellistega, mille puhul juba põhikooli kirjandusõpetaja soovitaks valida elukutse, kus kirjutamisvajadus piirdub allkirja andmisega. Näiteid tooma ei hakka, neid võib igaüks ise juurde mõelda, tõeliselt oigama paneb aga see, kui sihukesele kaheleheküljelisele ajuvabale kohmakate lausete puntrale tulevad arvustused a la «mjah, midagi siin nagu on...», samas kui pikem tekst, millega autor juba vaeva näinud ja mõtetki sisse pannud, taotakse kõrvuni maa sisse. Antud algtingimust juures ma väljapääsu ei näegi -- loodetud autorite enesetsensuuri ei ole ja ka kriitika ei ole sellele kaasa aidanud. «Jutuvaramu» latti alla lasta ei tahaks, karmimat filtrit ei tahaks, sest siis hälbime me missioonist... ja hoopis kõlbmatud on ideed «Jutulabor» veelkord kaheks lüüa -- «Jutulabor» ja «Sõnakompost» näiteks...

Ent lõpuks ei erine Algernoni toimetajatöö oluliselt mistahes muu kirjandusajakirja toimetaja omast, kui välja arvata see, et avaldame oluliselt suurema protsendi kaastöödest. Tõsi, meil esineb kadusid -- kellel tuleb kopp ette, kel elu lihtsalt ei võimalda -- ent kuni tekste tuleb ja neid loetakse, on olukord aktsepteeritav.

Järgmine probleem, mis kindlasti kohe esilehte vaadates silma hakkab, on rubriikide üldine täituvus. «Jutuvaramust» oli juba juttu, ka «Kordustrükid» sõltub otseselt meile saadetavast materjalist, ent nii mõnegi muu asja puhul peame silmad laua alla peitma ja tunnistama oma tegematajätmisi. Viimased aga on seotud muide nii inimeste kui kasutatavate tehniliste lahendustega. Siinkohal ongi sobilik välja kuulutada, et lähiajal on taas muutumas Algernoni nägu. Andkem endale aru, et väga jämedalt hinnates on teie ees umbes sajatuhandekroonine arendustöö. Tehtud vabatahtlikult, tasuta. Algernon on neli aastat vana ning ees seisab platvormivahetus. Hind umbes samas suurusjärgus, sest kogu kood tuleb ümber kirjutada. Mitu kuud pidas allakirjutanu läbirääkimisi ühe tarkvarafirmaga, kes oli huvitatud ajakirja sisu kajastamisest oma portaalis. Jõudsime eeltööde ja põhimõttelise lepinguni, kuid kuna firma töötab täie koormusega ja rahaliste kohustustega seotud projektidel oli loomulikult selge prioriteet, olin sunnitud tõdema, et tulemus võib olla ehk tehniliselt korrektsem ja paremini dokumenteeritud, kui seni peamiselt Taavi poolt tehtu puhul, töö tempo on aga sama sünkmasendavalt merevaiku tardunud putukatega assotsieeruv...

Oleme leidnud teise lahenduse, ent paraku kaotanud väga palju aega. Loodame, et parem tehnika võimaldab alustada mitmeid huvitavaid projekte ja puhuda elu sisse mõnedele varjusurmas virelevatele. Et mitte inimesi ehmatada, nimetan siin mõned tahud -- lisaks arvustustele ja lugejakirjadele loodame käivitada mõned jutuprojektid, mida huvilised saavad oma parema äranägemise järgi pikemaks kirjutada, kõik need aga hakkavad nõudma registreeritud kasutajaks olemist; tekib võimalus piltide, sisemiste linkide jmt. lisamiseks ning huvilised võivad laiemalt oma loomingu vormistamisel kaasa rääkida; loodame käivitada igakuiste kohtumiste operatiivse kajastamise ka lisatud fotomaterjali kasutades (päeva-kahe jooksul, mitte kaheaastase viitega, nagu see Estconide puhul kipub olema); ja peamine -- loodame leida huvilisi, kelle hoolde võiks usaldada ühe või teise rubriigi täitmise.

Nii et kokkuvõtteks -- ulmeajakirja Algernon ei tee need seitse inimest, kelle nimed vähekese otsimisega esilehelt leida võib. Ajakiri täidab teatud ühiskondlikku tellimust ning ilma kirjutajate ja lugejateta seda olemas ei oleks. Nojah, toimetus hoiab asja koos ja ka selles suhtes on seitse juba piisavalt palju, et midagi hullu ei juhtu, kui üht maniakaalne depressioon tabab...