Alates septembrist läbivad kõik «Algernoni» Jutulaborile saabuvad jutud nn. filtri. Seega on alates septembrist Jutulaboris ilmunud lood siiski mingist mõttelisest latist üle saanud.

Antud filter (või sõel, või latt) esindab mingit kuldset keskteed, sest head ulmelist lugemisvara otsivale inimesele on see filter (või sõel) liialt hõre ja latt madalal. Algajale autorile tundub antud filter (või sõel) siiski liigtihe ja latt liialt kõrge. Toimetus püüab jääda reaalsesse maailma ning on saabuva toodangu suhtes märksa leplikum, kui sisemiselt seda olla sooviks. Filtri kehtestamine oli igal juhul hädavajalik samm ja ehk oleks siinkohal vajalik mõned tõsiasjad üle rääkida.

«Algernoni» ilmumahakkamisel tabas toimetust autorite sahtlitesse kogunenud juttude pisilaviin, mis õige pea üsna olematuks vaibus. Suhteliselt loetavate tekstide asemel hakkas toimetusse laekuma arutul hulgal üsna mõttetut ja piisavalt vormistamata produktsiooni. Mis seal salata, selline asjade käik kahandas ka toimetuse tegutsemisindu... tulemuseks oli lõputu vigin, mille radikaalsemaks väljenduseks oli mõttetera, et saatsin teile paar päeva tagasi paar juttu, et miks neid juba üleval pole? Kõige hullem oli veel see, et jutu mannetus kippus olema võrdelises sõltuvuses teksti vormistamise lohakusega. Ei tea, kas autorid arvasid, et kui nad jutu vähegi hoolikamalt vormistavad, et siis peetakse neid grafomaanideks? Igatahes polnud harvad juhused, mil jutul puudus autori nimi ja pealkiri... toimetusepoolsele küsimusele vastati, et ah, pange midagi...

Kartused, et filtri kehtestamine autorid ära hirmutab... need kartused osutusid üsna reaalseteks. Niipea, kui selgus, et jutud hakkavad läbima filtrit, hakkas ka kaastöid hulga vähem laekuma.

Kuna tagasilükatud tekstide autorid on mõnikord tõstatanud küsimuse, et mida toimetus neilt siiski ootab, siis siinkohal mõningad mõtted. Ulmekirjandus koosneb kahest võrdväärsest osast: ulmest ja kirjandusest.

Ulme tähendab kas mingit uut ideed, või värsket vaadet tuntud asjadele...ning seda mitte ainult teaduslikus fantastikas (science fiction), vaid ka õudus- (horror) ja fantaasiakirjanduses (fantasy). Loomulikult ei suuda noor autor enamjaolt siiski midagi ülioriginaalset luua (mis seal salata, isegi meistrid patustavad tihti), aga proovima peaks igal juhul. Kindlasti ei ole ulme see, kui kirjutatakse oma sõnadega ümber hiljuti mängitud mäng, vaadatud film või loetud raamat.

Kirjandus tähendab kirjutusoskust. Erinevatel autoritel on see erinev ning siinkohal tuleks soovitada eelkõige enda võimete realistlikku hindamist. Kõige alus on siiski klassikaline sirgjooneline jutustamislaad ning eksperimenteerima tasub alles siis hakata, kui oskused juba materjalist üle käivad. Ning lugege! Lugege ulmet ja lugege tavakirjandust... ning lugege eesti keeles! Võõrkeelne kirjandus, filmid ja mängud ei anna kirjutamisoskusele enamjaolt midagi juurde. Kui vähegi võimalik, lugege oma jutt endale valjusti ette, laske mõnel sõbral (võõrale te ju ei näita) jutt ette lugeda... ja kuulake, et kas kõlab? Ja püüdke (vähemasti alguses) kirjutada vaid asjadest, mida teate, milles teil on siiski mõningaid isiklikke kogemusi. Suhtuge kriitikasse mõistvalt... tühja materdamist ja laussõimu püüdke mitte tähele panna. Paks nahk tuleb loovisikul alati kasuks, sest mida kuulsamaks saate, seda enam kuulete arulagedat sõimu ja seda vähem asjalikku kriitikat. Valmistuge kuulsuse karmi koorma kandmiseks.

Kirjandus sünnib autori ja lugeja koostöös... ulmekirjandus samuti! Kui autor põlgab ära lugeja (või vastupidi), siis mingit üksteisemõistmist ei teki. Seega ka mõned märkused ka lugejatele, sest Jutulabori puhul on lugeja osa ehk pisut suuremgi kui tavaliselt. Seega, ehk lõpetaks napid kommentaarid teemal, et meeldis-ei-meeldinud. Autoril pole selliste seisukohavõttudega midagi peale hakata, ka pole kasu mingist lugejapoolsest eneseimetlejalikust ilukõnest. Autor ootab (kui ootab) siiski praktilisi nõuandeid. Ja nõuanded olgu praktilised! Pole põhjust ajarännu-teemalise jutu kallal viriseda, et näe üks mõttetu ajarännu-jutt... kui autor selle kirjutas, siis ju see talle milleski oluline oli. Kui autoripoolne olulisus kohale ei jõua, siis tuleks ka nõnda öelda, aga mitte viriseda, et ajarännust pole võimalik enam midagi mõistlikku kirjutada. Ka pole mõtet viriseda õudusjutu kallal, et jälle õudusjutt. Lühidalt püüdke aru saada, et mida autor on öelda tahtnud ja kas see on tal õnnestunud... suures osas on ju Jutulabori toodang siiskipooltoodete tasemel. Lõplike hinnete ja hinnangute jaoks võiks siiski Ulmekirjanduse BAAS jääda.

Lõpetuseks tahaks öelda, et ühtegi etteheidet tehes ei pidanud ma kedagi konkreetselt silmas... kõik on vaid loetu, eravestluste ja mõttetöö tulemus. Eraldi veel autoritele, et «Algernon» on ulmeajakiri... seega on see koht kus on võimalik ulmet avaldada. Igasugust ulmet! Seega ei pea end tagasi hoidma ja mingit hämarat libaulmelist tavaproosat saatma... fantaseerige julgemalt, kirjutage julgemalt ning olge samas ka enesekriitilisemad. Usun, et eesti ulme tulevik pole sugugi nii lootusetu, kui seda ajuti näha tahetakse!