Lugupeetud «Algernoni» lugejad!

Seda juhtkirja kirjutades tunnen mitmekordset vastutust. Esiteks sellepärast, et tahtmata mainidagi vaidlust, millal see uus aastatuhat õieti algama peaks, tuleb tõdeda, et kui see, millest me räägime, on meie tavapärane ajaarvamine, on ilmselt ka viimased jõudnud arusaamisele, et uus aastatuhat on käes. Ei, rangelt võttes ei ole mul tunnet, et toimub midagi maailmaajaloolist -- kaugeltki mitte, ei toimu midagi erilistki. On ju kogu meie ajaarvamine tegelikult inimese pandud suvaliste määrangute jada -- ei järgi see õieti looduse rütme (loogiline aasta algus oleks näiteks kasvõi talvisel pööripäeval), arvatavasti on kolm aastat mööda pandud ka selle veidriku sünnipäevaga, millest parema puudumisel omal ajal lähtuda üritati, ning mitte kuskil, mitte üheski kohas Suures Universumis ei juhtunud midagi mainimisväärset sel hetkel, kui inimesed pisut viletsat püssirohtu taeva poole läkitasid, et «uut ajastut» sisse juhatada. No aga ma tegin seda viimast isegi, ning igal juhul kirjutan ma uue millenniumi esimest juhtkirja.

Teine põhjus hetke erilisena tajuda on seotud faktiga, et millalgi sügisepoole tekkis mu nimi ajakirja toimetajate nimekirja ning on puhas õnn, et keegi ei ole huvi tundnud, milline võiks siis olla mu programm «Algernoni» uue toimetajana.

Ja kolmandaks olen äsja valitud Eesti Ulmeühingu kolmandaks presidendiks.

Alustaksingi «Algernoniga» seonduvast. Enne kirjutama asumist lehitsesin ajakirja arhiiv, vaadates veelkord üle, mida Hiir seni teinud on, ent vastupidiselt kõigile headele tavadele jätaksin seekord mineviku rahule ja pööraksin kohe pilgu tulevikku. Olen mõneti entusiastlikult meelestatud (ning järgnevaid arvamusi öelnud rangelt võttes välja ka varem listis ja eravestlustes; ning ei maksa unustada, et ametilt olen IT-spets) -- ma tegelen väga perspektiivse asjaga. Kui me vaatleme võrku ja sellega seonduvat hetkeks üldisemalt, tuleb muidugi alla kriipsutada, et ikka veel valitseb eufooriaseisund. Võrk on ikka veel «avastamata maa», tänuväärne fluidum visionääridele, südametunnistuseta sebijatele ja muude alade autsaideritele. Et täpsustada -- ennast (loomulikult!) loen ma visionääriks, südametunnistuseta tolgused on näiteks ameeriklased, kellele kuulub domain www.estonia.com (täna (02.01.01) ei töötanud, loodetavasti igaveseks; oli selline veider kommerts, sekka pornot) ja autsaiderid on kõik need, kes saamata hakkama päriselus, ummistavad jututube ja elavad end välja Delfi-taolistes peldikutes.

Selle kõige taustal olen siiski veendunud, et kümne aasta pärast on suhtumised kardinaalselt muutunud. Midagi ei juhtu raamatutega -- on ju inimkonna senine kirjavara ikkagi paberkandjal ja tõenäoliselt ka väga kauges tulevikus eelistavad paljud teost käes hoida, tunda, tajuda, keerata lehti. Muutub suhtumine -- «peaeksemplar» kolib võrku, see, mida käes hoitakse, on vaid väljatrükk. Mõelgem hetke -- Eestis on vaid 3 (kolm) kirjandusele pühendatud paberväljaannet -- «Looming», «Vikerkaar» ja «Mardus». «Algernonile» on meeldinud end kogu aeg võrrelda «Mardusega», kuigi -- müts maha Mario Kivistiku töö ees -- oleme sunnitud tunnistama, et meietehtu on täna ikka veel isetegevuslikuma ebaühtlusega. Ehkki enamik inimesi, kes arvavad, et nad on tegijad eesti kirjanduselus, võrguajakirja ei märkagi, on Hiir siiski täiesti olemas ja on kuidagi sümboolne, et esimene arvestatav võrguajakiri on just ulmeajakiri.

Kuidas me üldse defineerime ulmet? Me mõtleme sõnadega ja selletõttu on tihti nördimapanev, et «tavakirjanduse» või peavoolu koha on hõivanud suund, mille väljendusvahendid on piiratud ebaloomulike ja ebatõenäoliste, kuid teoreetiliselt siiski ka tavaelus võimalike sündmuste, olukordade ja karakteritega. Viiekümnendatel julges ulme end defineerida kui kirjandust, mis üritab heita pilku inimkonna tulevikku. Nii et võimendaks veelgi fändomis juba pisut vastukaja leidnud ideed, vastaks sama mõõduga ja juba oma sisemise selguse huvides defineeriks mõisted ringi -- nimetagem ulmet «ideekirjanduseks» ja muud siis vastavalt «piiratud» või «tühikirjanduseks»(?...!) Sest mis annab minu inimeseks olemisele juurde, kui tegelased vaid ninapidi mullas tõnguvad ja teineteisele pisikesi ilgeid sigadusi nakitsevad? Ja nii viis köidet järjest... Seevastu teada-tuntud «Kalevipoeg» muide kvalifitseeruks tänaste kriteeriumite järgi selgelt ulmeks, täpsemalt vist isegi maagilise realismi piiril olevaks õuduslooks. Saagem aru, keegi peab ju ka kirjutama selles, kuidas lame ja tühi hallolevus omale sokki kuseb, niisamuti kui peab keegi sajal lehel lalisema ja kirjeldama kuidas ta oma uue korteri vannis end rahuldab. Sellel kõigel on oma tarbija, lisaksin isegi, et vääriline tarbija.

Meie tsivilisatsioon, pehkinud, tölp ja surmavalt haige, keelab jagada inimesi lollideks ja tarkadeks, või üldse neid mingi midagi tähendava kriteeriumi alusel jagada. Tegelikult see, mis toimub vähemasti 9/10 inimolevuste kolba all, ei kvalifitseeru sisuliselt mõtlemiseks, need on vaid kuni 16-nda astme tingrefleksid. Me ei saa neilt oodata, et nad suudaksid hoomata Seldoni plaani suurust, Diaspari tornide igavikulist ilu, tõusta kõrgustesse lohe seljas või seista vastamisi Veristajaga. (Panin siin punkti, sest tahtmata liiga teha teistele oma lemmikutele, oleks see rida võtnud olulise osa artikli ruumist.) Ainult maht on see, mis teeb tavakirjandusest tavalise kirjanduse, ehk nagu Murphy seadus ütleb, tõrjub täielik saast tavalise saasta välja. Sest ühelt poolt on ju olemas tõesti kirjeldamatult halba ulmet, teiselt poolt aga lokkab raamatupoodides ja ekraanidel midagi sellist, mis isegi väärikad mainstreamikirjanikud punastama paneb.

Lugedes uuesti üle viimaseid ridu, tunnen ometigi, et pean pöörduma vabandusega mitteulmet viljelevate loovinimeste poole, ühtlasi aga täpsustama oma väiteid. Minu kolm viimast raamatut, mida lugesin vana aasta viimastel päevadel (tõelised ulmefännid tarduvad õudusest! ;-} ) olid Andrus Kivirähu «Rehepapp», Mika Waltari «Johannes Angelos» ja Gerald Durelli «Kõnelev karp». Ei, ma ei otsinud neid spetsiaalselt välja, kuigi nad sobivad peaaegu ideaalselt illustreerima seda, mida ma öelda tahan. Mis eristab ulmest Kivirähu maailma, kus taevas lendab kratte nagu pääsukesi? Müstikat ja nõidusi on täis see raamat, ebareaalne selleni välja, et kirjeldatud sotsium lihtsalt ei saaks elus püsida. Pole ajalooline isik ju ka Angelos, kuigi Waltarit tundes ma teadsin, kuidas raamat lõppeb, sest 1453 Konstatinoopol tõesti rüüstati. Ajalugu ta ringi ei tee. Peategelane (andku ta mulle andeks!) ju kergelt ulmeline on, aga olustiku ja tegevuse loogikaga ütleb ta ilma igasuguste «võimatute» lisanditeta ära selle, mida tal öelda on, ja teeb seda muide kuradi hästi, kuigi see, kas mina või keegi teine öeldu filosoofilise plaaniga nõus on või mitte, jääb alati lahtiseks. Või milline reaalne kriteerium eristab Durelli Võlumaad «tavalisest» fantaasiakirjandusest? Minnakse ju lihtviisiliselt alternatiivmaailma, ehkki viijaks on seekord vana prantslanna, kes lisaks ka auruvedur.

Nii et ühest küljest -- laskumata pikemasse sofistikasse -- on tegelikult igasugune hea kirjandus pisut nihutatud reaalsusest. Teiselt poolt aga sobib siia suurepäraseks illustratsiooniks üks arvustus «Algernonis» Siim Veskimehe jutustusele «Naeratus aastate tagant», kus autoril soovitakse jätta ulme ja proovida mainsteami -- no tere talv!!! -- «... kallis autor, palun ära edaspidi enam pane oma tekstidesse ideid ja mõtteid, katsu ilma läbi saada, ja sa saad omale küll ehk mitte nii kõrge keskmise IQ-ga, aga palju arvukama lugejaskonna...»

Kokkuvõtlikult -- ulmel on roll ja vastutus. Isiklikult pean üheks kolmest inimsuse kriteeriumist võimet hoomata ja omaks võtta igapäevasest kaugel seisvaid ideesid -- nii nagu inimese mõtlemist eristab looma konkreetsest mõtlemisest võime abstraktsioonideks, võime tuua mõtlemisprotsessi sisse mitte vahetult silme ees seisvaid, vaid ka ajas ning ruumis kaugeid assotsiatsioone, väidan, et inimene, kes kuulutab ulme mõttetuseks, on omadega kuskile poolele teele pidama jäänud.

(Kes on uudishimulik -- teised kaks kriteeriumi on, -- esiteks, Heinleini sõnadega: «Olevus, kes ei saa hakkama matemaatikaga, ei ole päriselt inimene, ta on parimal juhul midagi talutavalt inimlähedast, mida on õpetatud riideid kandma, pesema ja mitte tuppa häda tegema», -- ja teiseks mida ta arvab horoskoopidest -- kui ta tõsimeeli väidab, et «midagi seal on», on kogu peale kolmandat klassi tema harimisele kulutatud vaev asjatu olnud, tema mõtlemisprotsess ei ole adekvaatne ja labidast või luuast keerukamaid instrumente usaldaksin ma selliste kätte suure ettevaatusega.)

Nii et oma toimetajarolli juurde tagasi tulles ja kasutades loovalt entroopiaseadust, üritan ma luua midagi, mis vastaks minu ettekujutusele korrast selles väikses ruumiosas, mis mu pingutustele allub. «Algenoni» toimetajana tahan sellest teha ühe eesti juhtiva ulmeajakirja (selline sõnastus tähendab puhtalt seda, et eesmärk ei saa olla mitte kellelegi kasu toov konkurents Mardusega, rääkimata soovidest viimane välja suretada). «Algernon» juba on praktiliselt Eesti ainus korralikult töötav võrguajakiri. Paratamatult teevad ka kõik paberajakirjad endale varem või hiljem võrguvariandid, ent loodame olla vormis ja tasemel ning selles osas suunanäitajaks. (See, kas ka «Algernonist» tekib kunagi pabervariant, ei ole tänase päeva küsimus.) Minu eelnevad mõtisklused ei tähendanud, et kavatsen ringi teha kriteeriume, mille alusel täna liigitatakse kirjandust ulmeks ja mitteulmeks. Pigem sõnastan veelkord deklaratsioonina oma veendumuse, et ulme on filosoofilise mõtte ilukirjanduslik manifestatsioon. On head ja halba ulmet, kusjuures seda viimast on, nagu kõigis, absoluutselt kõigis inimloomingu vormides, suurem osa. Minu töö toimetaja on õnnestunud, kui hea, ja veel parem kui Eestis «toodetud» hea ulmekirjandus jõuab nendeni, kes seda loevad ja selle, ulmelise maailmanägemisega kaasa lähevad, seda naudivad.

Tõenäoliselt kõige raskemaks probleemiks sissetulekuteta, honorare mittemaksva ajakirja teel on amatöörlus ja autorite voolavus. Päris hea meelega saadetakse Hiirele «esimesi katsetusi», juhuslikke õnnestumisi või lihtsalt tahetakse end maailmale näidata. Oleme loomulikult rõõmsad, kui «Algernon» võimaldab julgust ja kogemusi koguda autoritel, kel on anda oma panus Eesti ulmesse ja kirjandusse-kunsti üldisemalt, ent meie ambitsiooniks on mitte olla vaid hüppelauaks «päris-kirjandusmaailma». Eesmärgipäraselt käitub ajakiri ka avaldades mujal ilmunud ulme kordusväljaandeid, sest rajoonilehtedes ilmunud teosed jäävad tegelikult laiemale auditooriumile tundmatuks, ent asja põhimõtteliseks lahendamiseks on ainult üks tee -- «Algernoni» maine. Ei ole võimalik lubada, et meil saab tulevikus olema nii-ja-niipalju jutte kuus, sest meil ei ole võimalik sõlmida autoritega lepinguid, kuna maksevahendite puudumise tõttu saaks ainuke meiepoolne mõjutamisvahend olla tüütamismeetod. Jutte tuleb niipalju kui tuleb, need, mis toimetus kõlblikuks tunnistab, avaldatakse (reeglina kahe ja nelja nädala vahel). Üritame mitte kõigest elus hoida, vaid ka sisukaks ja mahukaks muuta tõlkerubriigi ning mittekirjandusliku poole pealt on meil oma koht uudiste, arvamuste ja, miks ka mitte, kirjarubriigis toimuvate kähmluste toimumiskohana.