Kunagi Ulmekirjanduse Baasi alguspäevadel väitis Andri Riid, et inimestel on haiglane soov oma maitse-eelistusi teistele peale suruda. Nojah... esimesena nakatus Stalker 2000 palavikku rahvakirjanik Belials, tehes läinud aasta 18. detsembri Postimehe nädalalõpulisas Arter otsa lahti ja käies välja oma Stalkeri-eelistuse. Tsiteerin tema Lugemissoovituse-rubriigis ilmunud arvustust «Rohi jumala armust» Sheri S. Tepperi raamatule «Rohtmaa».

««Rohtmaa» on raamat, mis väärib oma kohta kõigi aegade ulmeraamatute absoluutses paremikus. Jääb vaid loota, et kui Eesti Ulmeühing suvel aastaauhindu - Stalkereid - jagama hakkab, täiendab «Rohtmaa» seniste laureaatide (Frank Herberti «Düün» ja Dan Simmonsi «Hyperion») auväärset rida. Ühtegi teist tõsiseltvõetavat pretendenti on «Rohtmaa» kõrvale raske leida.» Tsitaadi lõpp. Ojahh.

Ütlen kohe ausalt ära, et minu meelest on Sheri S. Tepper üsna jälk kirjanik, sest kahjuks ei suuda ma leida paremat sõna, iseloomustamaks tegelast, kes on kirja pannud sellise ogara teose nagu «Värav naiste maale». See üllitis suutis igatahes tekitada minus autori vastu sellise tõrke, et lähima aasta-paari jooksul ma «Rohtmaad» kätte võtma pole ilmselt suuteline. Ise ma usun siiski, et mu järgnev jutt ei tulene soovist Tepperit tümitada, vaid soovist näidata, et ega nii väärt ulmeraamatute lage see 1999. aasta kah nüüd polnud. Tõsiseltvõetavaid pretendente on jalaga segada.

Näiteks on nende ridade autori isiklikus edetabelis esimese positsiooni hõivanud vendade Strugatskite «Asustatud saar». Tekst mille tuumakuses ilmselt keegi ei kahtle. Arvestades vendade populaarsust eesti lugejate hulgas on selle teose tõusmine üsna kõrgele kohale suhteliselt kindel. Aga üsna tõenäoline pretendent esikoha-võitluses on kindlasti ka Harlan Ellisoni jutukogu «Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames». Isegi inimesed, kellele Ellisoni pretensioonikas ja kohati naermaajavalt poosetav looming üldse ei meeldi, on tunnistanud sellise teose (valik ühe olulisima ulmeautori paremaid jutte, autori poolt spetsiaalselt eesti lugejale kirjutatud eessõna ning toimetajapoolse põhjaliku järelsõna ja korralikul trükitehnilisel tasemel teostusega) ilmumise kirjanduspoliitiliselt tähelepanuväärseks sündmuseks. Väga võimalik, et tegu ongi Aasta sündmusega.

Allakirjutanu meelest on oluliseks kirjandussündmuseks ka L. Ron Hubbardi klassikaliste teoste «Lõplik pimestus» ja «Hirm» avaldamine. Nende teoste võidupotensiaal nii suur muidugi pole, arvestades eesti fändomis üsna laialt levinud sotsialistlikke vaateid esimesel puhul ja vähest õuduslembust teisel.

Üsna suur võidupotensiaal on kindlasti ka Roger Zelazny «Amberi üheksal printsil», arvestades kohalike fännide üsna soosivat suhtumist sellesse autorisse. Kindel fännidering tõstab oma punktidega kõrgele kohale kindlasti ka Harrisoni «Surmailm III». Sama tuleb kindlasti öelda ka Terry Pratchetti «Võluva võrdsuse» kohta. Ja J. R. R. Tolkieni «Silmarillioni» kohta.

Mitu lugejat on üsna oluliseks teoseks pidanud Markus Vetemaa «Valgelinnu maailma». Igatahes usun ma selle raamatu võimalikku tabelissepääsu rohkem, kui Belialsi-Simpsoni «Existerioni» edusse.

Seiklusliku fantasy austajate punktide toel võivad kõrgele ronida Robert E. Howardi Conani-raamatud «Draakoni tund» ning «Conan ja Musta Ranniku kuninganna».

Kui teosterohkus hääli killustama ei hakka võivad üsna kõrgele tõusta Arthur C. Clarke’i romaanid «Lapsepõlve lõpp», «2001: kosmoseodüsseia» ja «2010: teine odüsseia». Siin saab olema põnev jälgida, kas jäävad peale «Odüsseia»- või «Lapsepõlve»-fännid.

Ja last but certainly not least õudusfännid. Kommertslikuma poole pealt on välja tuua Stephen Kingi «Tulesüütaja» ja Dean Koontzi «Hääled öös», klassikalisema külje pealt Ray Bradbury «Vist on kuri tulekul».

Võidujooks tuleb põnev. Ning kui isand Belials ei näe «Rohtmaa» kõrval ühtki arvestatavat konkurenti, siis nende ridade tagasihoidliku autori meelest erineb käesolev aasta just selle poolest kahest eelmisest, et on praktiliselt võimatu lõplikku võitjat ennustada. Võrdselt tugevaid favoriite on seekord palju. Mis on tore.

Heledamalt põleva lambikesega lugeja on ilmselt juba mõistnud, et käesoleva toimetajaveeru peamine eesmärk pole Raul Sulbi lemmikute avalikkusele teatavakstegemine ja juba ette võitjaks kuulutamine, millelaadset tegevust kahjuks harrastas Veiko Belials, vaid ärgitada ulmefänne juba praegu möödunud aasta raamatutoodangule tagasi vaatama, kaaluma ja mõtisklema, et kes keda. Edu teile siis selles vastutusrikkas tegevuses!

Ja veel. Veiko Belialsi meelest tähistab just Tepperi «Rohtmaa» kvalitatiivset hüpet Eestis kirjastatavate ulmeraamatute kaanekujunduses. Isiklikult mina paigutaks samale positsioonile Strugatskite «Saare» kaanepildi ja üldse on see raamat oma kaane ja siseillustratsioonidega juba üsna lähedal perfektse pakendi saavutamisele. Need Edgar Valteri mustvalged illustratsioonid mõjuvad mu meelest ikka hullult ehedalt. On sellist 1950ndate Ace Double’itele omast hoogsat stiili ja mõnusat kommertslikku lähenemist. Seda olid need pildid muidugi juba 20 aasta eest. Lihtsalt geniaalne, et neid sinna Pioneeridesse ära ei unustatud, vaid taaselustada otsustati.

Peaasi, et raamatu kaanel mingi sürrealistlik abrakadabra või eestilikult vagurad ja akadeemilised ajas seisma jäänud kunstiteosed oma kombitsaid ei laiutaks.