| 06.09.2000 |
Olaf Stapledon -- 50 aastat surmast |
Jüri Kallas |
Täna, pool sajandit tagasi suri inglise kirjanik ja filosoof Olaf William Stapledon (1886-1950).
Jõukate vanemate lapsena ei tundnud Olaf Stapledon materiaalsetest vahenditest kunagi puudust ning mingisuguse töise tegevusega ta end ei vaevanud... kui mitte arvestada lühikest tööperioodi vanemate laevakompanii kontoris Port Saidis. Esimese maailmasõja tegi Olaf Stapledon läbi meditsiiniteenistuses (Friends' Ambulance Unit) ning uurijad on just siit leidnud autori patsifismi juured. Põhiliselt tegeles Olaf Stapledon siiski õppimise ja enesetäiendamisega. Formaalne haridus päädis filosoofiadoktori kraadiga Liverpooli ülikoolis 1925. aastal.
Kirjanduses debüteeris Olaf Stapledon 1908. aastal, mil ta avaldas oma esimesed esseed. 1914. aastal ilmus esimene raamat -- enda kulul avaldatud luulekogu «Latter-Day Psalms». Esimene ulmeraamat ilmus aga alles 1930. aastal, mil Olaf Stapledon avaldas romaani «Last and First Men». Romaanist sai ilmumishetkel suisa sensatsioon: autori kaasaegsed kirjanikud ja kriitikud kiitsid seda teost suisa ülevoolavalt, vahepeal oli romaan peaaegu unustatud, kuid tänapäeval on teos asjatundjate ringis taas kõrgelt hinnatud. Tegu on kuninglikku haaret omava teaduslik-fantastilise visiooniga, mis hõlmab kaks biljonit aastat inimajalugu ja 18 rassi inimsoo tõusud ja langused.
Järgnesid romaan üliinimesest «Odd John: A Story Between Jest and Earnest» (1935) ja romaan «Star Maker» (1937), mida sageli peetakse autori kõige olulisemaks ulmeromaaniks. Kõigis neis romaanides tegeletakse pigem kosmose, mõistuse, evolutsiooni ja kõige muuga... inimlik moment neis romaanides praktiliselt puudub ning tegelikult võibki neid kõiki kolme pidada pigem romaanivormis traktaatideks. Märksa inimlikumaks võib pidada aga autori viimast romaani «Sirius: A Fantasy of Love and Discord» (1944), mille peategelaseks on hoopis intelligentne koer.
Neli romaani, lühiromaan «The Flames: A Fantasy» (1947) ning mõned lühijutud ongi autori kogu ulmeline pärand. Kuigi Olaf Stapledon pole kunagi ülipopulaarne belletrist olnud, pole tema tähendust ulmekirjanduse arengule võimalik siiski alahinnata. Olaf Stapledoni teostes väljakäidud ideestik on aastakümneid olnud teistele autoritele ammendamatuks idee- ja mõtteallikaks, piisab kui meenutada kasvõi Arthur C. Clarke'i ning tema romaani «Linn ja tähed» (The City and the Stars; 1956, ek. 1981), mis on üheselt Olaf Stapledoni vaimust kantud.
| 03.09.2000 |
Heliane Grimaitre -- 15 aastat surmast |
Jüri Kallas |
Täna möödus 15 aastat Heliane Grimaitre (1929-1985) surmast.
Antud daami eraelust mul andmed peaaegu puuduvad, tean vaid seda, et Heliane Grimaitre avaldas ulmet pseudonüümide Julia Verlanger ja Gilles Thomas all.
Autori ulmedebüüdiks oli 1956. aasta oktoobris ajakirja «Fiction» 35. numbris ilmunud jutt «Les Bulles». Rahvusvaheliselt ongi see jäänud Julia Verlangeri kõige tuntumaks teoseks, olen teadlik selle teksti inglise, vene, ungari ja saksa tõlkest. Jutu laia leviku põhjuseks on pigem teksti hea kättesaadavus, kuigi jutt ise on samuti suurepärane. «Mullid» (nii kõlaks jutu pealkiri eesti keeles) on üsna võigas lugu maailmast, kus tavapärane elu sedapuhku otsa on saanud. Kogu lugu antakse ühe tüdruku päevikuna ning päevikut lugedes taipab lugeja märksa rohkem, kui päeviku autor ise. Lisaks debüütjutule avaldas Heliane Grimaitre nime Julia Verlangeri all veel paarkümmend juttu ning vaikis siis mõneks ajaks.
Kirjaniku teine tulemine oli 1976. aastal mil ta avaldas Gilles Thomase nime all romaani «Les hommes marques». Romaan on ka soome keelde tõlgitud ning huviline võib selle kohta ka BAASis Arvi Nikkarevi arvustust lugeda. Gilles Thomase paarkümmend raamatut on rohkem kommertslikud, kui olid seda Julia Verlangeri jutud. Heliane Grimaitre ise oma pseudonüümidele mingit teravat eraldusjoont vahele ei vea ning Gilles Thomase nime all ilmunud jutukogu «Les oiseaux de cuir» (1996) sisaldas enamjaolt hoopis ju Julia Verlangeri tekste. Kui tahta aga iseäranis mõnda Gilles Thomase raamatut esile tõsta, siis eelpoolmainitud jutukogu kõrval peaks ära märkima fantasydiloogia «Les cages de Beltem» (1982), mis jäigi autori viimaseks eluajal ilmunud raamatuks.
1986. aastast antakse Prantsusmaal välja ka Julia Verlangeri nimelist auhinda (Prix Julia-Verlanger). Auhinna initsiaator oli kirjaniku mees Jean-Pierre Taieb, kes enda surmani 1991. aasta oktoobris ka ainuisikuliselt otsustas laureaadid. Pärast auhinna asutaja surma määrab laureaadid zhürii. Võitjate hulgas on nii prantslasi kui ka inglasi ja ameeriklasi, enamus võitnud teoseid on fantasyraamatud. 1996. aastal määras zhürii auhinna postuumselt Gilles Thomasele, sest 1995. aastal ilmus tema peateoseks peetava fantasydiloogia «Les cages de Beltem» täielik autoriversioon, mis seni eksisteeris vaid käsikirjas. Diloogia ilmus kahes köites ning romaanide pealkirjad olid «Acherra» ja «Offren».
| 01.09.2000 |
Ant Skalandis -- 40 |
Jüri Kallas |
Täna sai neljakümneaastaseks Anton Viktorovitsh Moltshanov.
Anton Moltshanov on hariduselt keemiainsener (kitsamaks erialaks oli elektroonika ja vaakumtehnika materjalid) ja kuigi ta on teadusasutustes tööl olnud, näib Anton Moltshanovi põhiliseks huviks siiski kirjandus olevat.
Oma esimese ulmejutu «Planeta Nr. 386» avaldas ta 1986. aastal ajakirjas «Himija i zhizn». Kolm aastat hiljem ilmus nime Ant Skalandis all autori esimene ja seni ainuke jutukogu «Nenormalnaja planeta». Nimevahetuse tingis juba märksa kuulsama kirjaniku Moltshanovi olemasolu. Aastail 1984-90 osales Ant Skalandis üleliidulisel noorte ulmekirjanike seminaril, kus erilise menu osaliseks sai 1987. aastal tema romaani «Kataliz» käsikiri. Romaan ilmus Dnepropetrovskis väljaantavas ulmajakirjas 1991. aastal ning laiemalt sai tuntuks alles 1996. aastal, mil ilmus raamatuna. Kriitika on väitnud, et selle raamatu ilmumist võib lugeda nõukogude ulme lõpetuseks...
Esikromaanile järgnesid kohemaid romaanid «Zagovor Posvjashtshonnõhh» (1997) ja «Metsh Tristana» (1998). Üsna üllatuslik oli aga autori järgmine projekt: Ant Skalandis kirjutas kolm järge Harry Harrisoni sarjale «Surmailm». Romaanid «Vozvrashtshenije v Mir Smerti» (1998), «Mir Smerti protiv flibustjerov» (1998) ja «Mir Smerti i tvari iz preispodnei» (1999) on üsnagi keskpärane kommertsulme... jah, parem kui keskmine tie in, aga siiski tugevalt alla Ant Skalandise enda taset.
Anton Moltshanov on kodanikunime all koostanud ka paar ulmeantoloogiat ja kuigi need köited on toonud lugejateni nii mõnegi huvitava teksti, ei saa neid antoloogiaid siiski erilisteks õnnestumisteks pidada.
Viimasel ajal aga võib täheldada Ant Skalandise suundumust rohkem tavakirjanduse maadele. Tahaks siiski loota, et autor ulmet lõplikult ei hülga, sest vaieldamatult on tegu huvitava ja omanäolise autoriga, kelle peamine ulmeromaan näib seni veel kirjutamata olevat...
| 01.09.2000 |
Edgar Rice Burroughs -- 125 |
Jüri Kallas |
Täna, 125 aastat tagasi sündis Edgar Rice Burroughs (1875-1950), autor, kelle loomingusse võib suhtuda mitmeti, kuid kelle mõju hilisemale ulmele on ilmvõimatu alahinnata.
35-ks eluaastaks oli Edgar Rice Burroughs proovinud kõiksugu ameteid (maakler, kauboi, müügimees, kullakaevur jne.) ja teeninud isegi Ameerika ratsaväes. Tulevase kirjaniku elu võis iseloomustada kui lõputut pettumuste ja ebaõnnestumiste ahelat... ning selle valguses pole sugugi üllatav, et autori looming on just selline tüdimuse ja unelmate fantastiline segu.
Kirjanduslik debüüt toimus 1912. aastal, mil ajakirjas «All-Story Magazine» ilmus veebruarist juulini kuueosaline järjejutt «Under the Moons of Mars». Autor esines varjunime Normal Bean all, millega ta tahtis justkui näidata, et tema loodu on hoolimata oma fantastilisusest täiesti normaalne lugu. See seletus on küll tagantjärele tarkus, sest trükitöölise näpuvea tõttu sai autori nimeks hoopis Norman Bean. Raamatukaante vahele jõudis romaan aga alles 1917. aastal ning sellest ajast on teose nimi ka «Marsi printsess» (A Princess of Mars).
Selsamal 1912. aastal ilmus ajakirja «All-Story Magazine» oktoobrinumbris algaja autori järgmine romaan -- «Tarzan, ahvide kasvandik» (Tarzan of the Apes), mis raamatukaante vahele jõudis juba ülejärgmisel aastal.
Sarjad Tarzanist (24 raamatut) ja Barsoomist (ehk Marsist; 11 raamatut) ongi Edgar Rice Burroughsi peamine panus ulmesse. Ei suuda ju ükski teine tema raamat või sari nendega võistelda. Asjatundjad hindavad siiski rohkem kahte üksikköidet: «The Land That Time Forgot» (1924) ja «The Moon Maid» (1926). Mõlemad on fix-up romaanid, mis koosnevad kumbki kolmest lühiromaanist... ning et asi segasem oleks, on kirjastajad kogu aeg neid lühiromaane ka eraldi köidetena avaldanud.
Edgar Rice Burroughsi on ka kogu aeg jäljendatud. Juba autori eluajal tegi seda Otis Adelbert Kline, tegi seda niivõrd hoogsalt ja hästi, et tekkis isegi teatavaid õigusalaseid vaidlusi. Sügavamal tasandil on Edgar Rice Burroughsi loomingust aga innustust saanud hulk autoreid. Piisab kui nimetada vaid mõned kõlavamad nimed: Aleksei Tolstoi, Leigh Brackett, Ray Bradbury, Michael Moorcock ja Philip Jose Farmer. Kõigil neil autoreil on teoseid, mille mõistmiseks oleks kasvõi põgus tutvus Edgar Rice Birroughsi loominguga hädavajalik.
Eesti keeles on ilmunud kindlasti kogu Tarzani sari, on ilmunud ka vähemasti neli Barsoomi romaani ning umbes pooltosinat muud ulmelugu... kurvaks teeb vaid see, et enamus neist raamatutest pole saanud hea tõlke ja efektse kaanekujunduse osaliseks. Ilmselt on see ka üks põhjustest, miks Edgar Rice Burroughs kohalike ulmehuviliste hulgas üsna põlu all on... peamine põhjus on siiski pigem selles, et nõukogude võimu süül polnud enam kui pool sajandit Edgar Rice Burroughsit eesti lugeja jaoks olemas... Kultuurmaailmas põhineb ju Edgar Rice Burroughsi populaarsus eelkõige nostalgial, järjepidevusel ning efektsel kommertskujundusel.
|
