Kirjastus Tänapäev avaldas uustrüki August Gailiti romaanist «Purpurne surm» (1924). Kõvas köites raamat ilmus sarjas «Eesti PEN».

siinkohal mu tänusõnad

Ikkagi oli Albertil õnne. Mitte niipalju sellepärast, et keegi võinuks koti sisu nähes ära mõistatada, mis tal ees seisab, kui pigem sellepärast, et aegajalt tundus kott end liigutavat. See oli muidugi meelepete. Teda oli lihtsalt hirmutanud hämar tuba, kus talle kandam kätte anti ning keelati sellesse enne kojujõudmist vaadata, eriti raske ja veider lõhn selles toas. Vaevalt koridori jõudnud, ta muidugi vaatas, kuid see ei teinud asja paremaks. Ka seal oli hämar, ehkki haises tuttavlikult kassikuse järele.

Pärast kõike seda hämarust ja hirmu tundus isegi päike, mis Albertile tänavale jõudes näkku virutas, kuidagi kahtlane. Uks kukkus tema selja taga kinni ja Albert hakkas kodu poole minema.

Kott näis kogu aeg liigutavat ja poolel teel jäi Albert seisma, kogus ennast pisut ning võttis siis koti sülle, ise võpatades. Ei, seal ei liikunud miski, ei saanudki liikuda. Tuttavaid ei paistnud, kuid nad võisid ilmuda, Albert pistis jooksu.

Ta jõudis hingeldades koduukse taha, rabistas võtmetega -- ka siin oli koridor peaaegu pime, sai luku lahti, tormas sisse, komistas millegi taha ja lendas kotti pillates käpuli. Kott veeres edasi ning raamat ja küünal libisesid sealt välja. Muu jäi paigale.

Albert ajas end püsti ja vahtis kotti tükk aega. Aeglaselt vajus see kokku ning näitas täiesti selgelt, mis seal sees oli. Täiesti vaikses toas tundus kilekrudin üsna jubedana.

Peaks midagi ütlema, mõtles Albert, muidu jäängi siia jõllitama. Kuid midagi sobilikku ei tulnud pähe. Ega ei pidanudki sobilik olema, ükskõik mida, peaasi, et sellest vahtimise lummusest kuidagi vabaneda. Aga midagi ei tulnud pähe. Lõpuks Albert ohkas.

Sellestki oli abi. Ta sai jälle liigutada ning ukse kinni panna. Luku klõpsatus kõlas meeldivalt kodusena, ehkki sisimas teadis Albert, et nüüd on ta selle kupatusega omavahel ja keegi ei saa enam aidata.

Ta pani võtme taskusse, võttis saapad jalast ning astus edasi. Asi polnud enam kohutav. Ta korjas raamatu ja küünla üles ning pani lauale, siis võttis kilekoti. See oli korralikult sassis ja läks pisut aega, enne kui ta pealuu kätte sai ja teiste asjade juurde pani.

Ta nuusutas oma käsi, pealuu ei olnud neile mingit haisu külge andnud. Siiski ei oleks ta julgenud praegu küüsi närida. Albert läks ja pesi hoolega käsi. See oli küll lihtsalt üks väga suur luu, ent ometi. Selles oli kunagi midagi olnud, silmad, ajud, mõtted. Pealuu ei olnud mõeldud kättevõtmiseks.

Albert vaatas kella, oli veel kohutavalt vara. Alles seitse. Väljas oli veel täiesti valge. Tuli oodata.

Albert otsustas lugeda. Riiuli ees raamatut valides tundus talle äkki, et keegi teda vaatab. Ta tardus, käsi riiulis. Kedagi ei olnud ja see oligi kõige hullem. Ainuke vaataja võis olla seesama õnnetu kolp seal laual. Kui palju muidugi tema või selle puhul vaatamisest sai rääkida. Ainuke asi, mida pealuud kindlasti teevad, on irvitamine.

Albert haaras raamatu ja pöördus järsult ringi. Pealuu oli tema poole kuklaga.

«Kurat!» ütles Albert ja sülitas.

Samas ta kohkus. Kunagi lapsena oli ta kuulnud ühte sõpra rääkimas, et kurat, pehmete villaste taldadega koletis, tuleb kohe, kui teda nimetada. Tõsi, sellele lisandus tingimus, et pidi olema öö ja kell üle kaheteistkümne.

See oli jama. Aga keegi ei näinud teda praegu ja kui ta enne keskööd omaenese lollist hirmust segaseks läheb, jääb kõik tegemata ja nägemata. Albert haaras toolilt vaiba ja viskas selle kolbale peale.

Ta istus ja püüdis lugeda. See ei tahtnud õnnestuda, ta ei pannud isegi tähele, mis raamat tal peos on. Meeleheitlikult keskendudes taipas ta, et tegu on füüsikaõpikuga. Albert ei saanud aru, kuidas võisid selles lektüüris esineda sõnad üleloomulik, neljas mõõde, vaimude maailm. Ometi sattusid just need talle silma alla.

Nii ei saanud enam. Albert viskas raamatu käest ja tõusis püsti. Kell oli alles kaheksa. Siin olla ei olnud nii kaua võimalik. Ta riietus tõtakalt ja läks välja. Ainult hulkuma.

Kui Albert tagasi jõudis, oli juba päris pime. Ta avas ettevaatlikult ukse ning virutas kohe pimesi lüliti pihta. Tuba lõi valgeks. Albert pani kergendustundega tähele, et midagi polnud vahepeal kõndima läinud. Ta riietus lahti ning vaatas kella. Üle kolme tunni hulgutud, lihtsalt niisama, sisutult ja nüüd päris väsinud.

Oli ka aeg juba. Albert kustutas tule. Veel enne, kui silmad pimedusega harjusid ja ta aknast paistvast kuuvalguses midagi nägema hakkas, mõistis ta, et ei julge. Hirm oli tagasi tulnud, seesama pärastlõunane hirm, millest pikk väsitav lonkimine näis vabastavat. Ta nägi ühe selgemalt lauda ja esemeid sellel, teadis, et aeg jookseb ning varsti peaks alustama, ega julgenud seda teha. Riidega kaetuna näis pealuu veel jubedam kui paljalt. Küünla materjal äratas üha enam kahtlusi. Raamat tundus kätte võtmatagi lige ja salvav. Albert tundis pööritust.

Tegelikult oli ju veel aega, tervelt viis minutit, ja kuskil polnud öeldud, et enne seda midagi tavapärast teha ei tohiks, näiteks raadiot kuulata. Albert vajutas nupule ja keeras hääle vaiksemaks.

«Keegi tuleb trepist alla,» öeldi raadiost erakordselt pahaendelise häälega. Ta virutas raadio kinni ja lõdises. Aega jäi veel vähem. Albert tundis, et ta eriti enam ei tahagi, tegelikult peaks siit minema jooksma, sest kogu seda kupatust minema visata ei julge, pealegi polnud see tema oma. Kuid oli juba hilja ning ta oli ise süüdi, keegi polnud käskinud.

Siis vajus tema üle rahu. Niikuinii ei saanud enam midagi teha. Ja aega enam ei olnudki.

Albert keeras pealuu näoga enda poole, ise tundmata, et ta midagi katsub, süütas küünla ja sulatas selle kolbale lagipähe. Tuba täitus kohe samasuguse lõhnaga, mis teda pärastlõunal hirmutanud oli. Ta võttis raamatu ning, püüdes mitte vaadata pealuu silmakoobastesse, hakkas lugema. Kirjamärgid olid talle tundmatud, kuid niikuinii teadis ta loitse peast.

Kusagil eemal hakkas tornikell keskööd lööma. Iga löögiga tundis Albert, kuidas temast kaob vahepeal tekkinud kummaline saatusega leppinud ja päästmatuse tundega rahu ning kusagilt voolab kohale hirm. Siiski jätkas ta vapralt lugemist kuni üheteistkümnenda löögini, selle kõmades ja teades, et kohe on kaksteist ja algab, ta enam ei suutnud. Hirm voolas mööda põrandat, libe ja ilane, puges talle kingadesse, märgas sokid ning hakkas mööda sääri ülespoole voolama, külmalt ja peatumatult. Ta ei julgenud alla vaadata, ammugi ennast üldse liigutada, teadis, et võiks seda veel iga hetk teha, tõsta käe, visata raamat minema, paisata laud ümber, ent see ei aitaks niikuinii ja ei julge, ei julge enam kartagi, võis veel ainult oodata, mis tuleb.

See tuli. Albert nägi äkki läbi raamatu, mida ta ikka veel käes hoidis, maad mööda roomamas mingit ilget elukat. Ta pillas raamatu ja see kadus läbi põranda, seinale ilmusid kellegi hiigelsuured silmad, mis kubisesid silmateradest, siis oli neid ainult kaks ja need piidlesid Albertit. Silmad kadusid ja sein süttis põlema kirjeldamatut värvi leegiga, kustus, süttis uuesti, paiskas endast helekollaseid olevusi, kes kõik tormasid Alberti poole ja liibusid tema kehale, puredes ja lakkudes seda vaheldumisi. Albert tundis metsikut valu üle kere, kuid see oli poisike, võrreldes teda vallanud õudusega. Ta tahtis karjuda, midagi teha, kuid ei saanud ennast liigutada, pealegi ei teadnud ta, kuidas risti ette lüüakse. Ta tundis oma kuklal kellegi hingust ja seda, kuidas miski, suure ja karvase sõrme taoline tema kõrva käigu uuristab ja sealtkaudu ajusse tungib. Siis jõudis see kohale, täpselt poolkerade vahele, tundis Albert ja liigutas end, tehes põrgulikku valu.

Albert kukkus kokku. Midagi tulise laraka taolist kleepus talle kõhule, põletas riided läbi ja hakkas kõhtu teed uuristama. Tardumus kadus, Albertile tuli elu sisse ja ta hakkas meeletult visklema, püüdes endalt tuld rebida ja teades, et see ei õnnestu. Issand Jumal, röökis ta, suutmata huuli liigutada. Issand Jumal, mis saab, mis ma tegin, kesse rääkis. Põletus kadus ootamatult ning Albert jäi kahekesi helekollaselt hõõguma hakanud irvitava pealuuga.

Vananenud, aga tõhus, ütles pealuu Alberti ajudesse. Nagu ise näed, tarvitseb vaid tahta ja ma olen kohal, hüütagu mind kuidas tahes, ma olen kohe olemas, kui keegi mind näha tahab ja te olete naljakad, saab veel keerukamalt, saab ka palju lihtsamalt. Albert tõmbus põrandal kägarasse ja soovis end surnuks. Ei huvitagi, küsis keegi tema ajudes, vaata ometi, Albert puges sügavalt endasse ja katsus uskuda, et ta näeb und, see ei ole tõsi, ta ainult kujutab seda ette või näeb und, ainult kujutab ette või näeb und.

Kombitsad, karedad ja libedad ühteaegu, haakusid Albertisse, harutasid ta lahti, vaata, kästi ajudes. Albert pigistas silmad kinni, tal hõõruti laud eest ja tahes-tahtmata pidi ta nägema hiiglaslikku välja, milleks tema tuba, veel hommikul nii mõnusake, oli muutunud, laibahunnikuid, väikesi vastikuid elukaid neid järamas ja omavahel silmade pärast kisklemas. Hiigelsuur tõrvik põles keset välja ning tuul, mis kiduraid ja halle puid endaga viis, ei suutnud seda kustutada. Ta kuulis häält, mitte enam oma ajudes, vaid kõrvadega, üle välja kohisemas ja lausumas samu sõnu, mida ta ise kunagi tuhandete aastate eest, noore, naiivse ja õnneliku satanistihakatisena oli lausunud. Ja kell lõi, mitte see kell, üks teine, hiigelsuur või väga pisike, kuid meeletult sünge ja halastamatu. Teine maailm, tundis Albert, pea lõhkeb ja variseb. Nüüd nägi ta ka seda kedagi, pidevalt oma olekut vahetavat ja vahetpidamata pomisevat, saatanat, kuradit, kurat teab keda, kord koletist, siis iludust, puud, verd, roosi, keksimas keset välu ja kääksumas loitsu, mis -- niipalju Albert veel jagas -- hakkas kohe lõppema.

Loits lõppes, kell lõi viimast korda. Maailma, teise maailma, tungis midagi uut, veel jubedamat, ilgemat ja saatanlikumat kui üldse saab olla. Laibakuhjad ampsati ühe hoobiga, tuul pühkis vana tuule minema, õgivate elukate peale laskus midagi, mis nad lömastas. Albert vingerdas hullunult, hüüdis ema appi, katsus välja pääseda ning tormas ootamatult sülle täpselt samamoodi vingerdavale ja ema appi hüüdvale saatanale, kes oli äkki pisike, hatune, kammimata ja kartis oma kuradit väga.

Seepärast oli ta iseäranis rõõmus, kohtudes järgmisel kevadel Ivar Bardssoniga. Tema kojas olid teekäijad alati teretulnud ning Hadding kuulas hoolega, mida nad oma kodumaast ja reisidest rääkisid.

Ivar oli norrakas, pärit nideringide kuningriigist, mis asus meritsi viiesaja miili kaugusel Skagerrakist, kuhu Havnist oli veel oma kakssada miili. Sealsed laevad sattusid Taanisse harva. Tee sinna oli keerukas ja sellele jäi lugematuid fjorde ja rahusid, kus sageli luurasid viikingid. Norral polnud ühtset tugevat kuningat, kes neid ohjeldanuks. Svipdag oli enda võimu alla koondanud paar väikest lõunapoolsemat kuningriiki, kuid läinud ise Svithjodi. Talle järgnesid tema pojad ja pojapojad. Norra valdused maksid neile endiselt andamit, kuid muidu olid Svithjodi võimu all vaid nime poolest. Valitsejad aga pidasid end nüüd rootslasteks ega hoolinud kaugetest vaestest maanurkadest.

Seepärast liikusid kaugest Põhjalast pärit kaubad vaid käest kätte ning olid Taani jõudes väga kõrges hinnas. Siiski söandas mõni vapper meremees selle reisi aeg-ajalt ette võtta. Ivari laadung koosnes morsanahkadest ja -kihvadest, narvalivõhkadest, karusnahkadest ja muust sellisest, mille eest ta lootis saada suurt tasu merevaigu, kulla, orjade, lõunamaise klaasi, veini ja siidi ning muude kaupade näol, mida liikus Baltimaade kaubalinnades palju. Ivari ebaharilikult suurt knorri kaitses hulk hambuni relvastatud mehi, nii et vaid mõni üksik röövel julenuks neid rünnata. Pealegi võiksid vaid vähesed neid märgata. Oskusliku päikese, kuu, taevatähtede ja mereteede tundjana hoidis Ivar oma laeva avamerel. Vaid ilm tegi talle muret.

Seekord rääkis ta aga millestki palju hullemast kui röövlid.

Sundi läbides peatus ta Havnis. Tema reisisihiks oli Gotland, kuid ta soovis pisut puhata ja ehk natuke kaupagi teha. Kuuldes, et kuningas peatub Havni lähedal oma kojas, võttis ta mõned mehed kaasa ja sõitis teda tervitama. Hadding pani ta istuma aukohale ning palus neil ööseks enda külalisteks jääda, või nii kauaks, kuni nad soovivad. Nad olid varemgi kohtunud ja said hästi läbi.

Vaid üks kolle miilas ja suitses, sest uksed ja aknad seisid sooja ilma tõttu valla. Neist voogas sisse pärastlõunane päikesepaiste, valades valgusega üle seinavaibad ja metallesemed, nikerdatud sambad ja puutahveldised. Vaevu kuulsid nad majapidamis- ja külamelu -- hääli, samme, kabjatümpse, rattakriginat, sepavasara lööke alasil. Kõrgestisündinud naised tõid pinkidel istuvatele sõdalastele ja meremeestele mõdukarikaid. Haddingi kõrval istus Gyda, kena noor naine, kes kuninga kodumaal viibides oli tema küljesoojendajaks. Heledad patsid langesid ta punasele sõbale ja volditud valgele rüüle; võrud tema käsivartel ja sõled õlgadel olid raskest hõbedast. Ka kuningas oli uhkelt riides ning kandis brokaadist tuunikat, sinisest linasest pükse, tallenahkseid sukapaelu ja metskitsenahast saapaid. Tema kuldseid juukseid hoidis pea ümber villane pael, millesse olid kootud metsloomade kujutised. Ülejäänud istusid vaikselt ja kuulasid, mis ta kapteniga rääkis.

Mõne aja pärast päris Hadding: «Kuidas siis Niderlandis elatakse?»

Ivar tõmbas kulmu kortsu. Ta oli kõhetu ja terava ninaga mees, pruunide, ent hallinevate juuste ja habemega. Soolajäljed tema vammusel ja nahkrüül tegi tasa kuldkett tema kaela ümber, mille küljes rippus väike hõbedane haamer. «Mitte hästi, isand,» vastas ta. «Vaen painab meid. Häbi, mis see kaasa toob, saab olema hullemgi.»

Hadding lõi selja sirgu. «Räägi edasi!»

Ivar oli ette arvanud, et temalt seda nõutakse, ja sõnad valmis mõelnud. «Sa tead ehk, et jötun nimega Jarnskegg elab juba ammusest ajast Dofra metsasel mägismaal. Tee sinna on raske ning suure fjordi juurest minnes kulub selleks kolm päeva või rohkemgi. Peale tema elavad seal vaid mõned üksikud murust madalamad inimesed, kellelt pole midagi röövida. Sestap polnud temaga siiani peaaegu mingit muret. Teda nähti haruharva, ja ka siis vaid taeva taustal üle mäekuru astumas või mõne sügava oru männimetsades.»

Hadding noogutas. «Jah, olen kuulnud lugusid sellest hiiglasest.» Ta ei lisanud, et kuulis temast oma kasuvanemailt. Vagnhöfdi polnud Jarnskeggiga kunagi kohtunud, vaid temast ainult kuulnud. Midgardis elutsevad vähesed hiiglased hindasid omaette olemist.

«Kuid vaevalt oled sa kuulnud kuningas Haakoni tütrest Ragnhildist,» jätkas Ivar. «Temast on sirgunud noor naine, kes on silmale ilus vaadata, kuid kangesti hulljulge ja jonnakas. Ta armastab väga mägesid ja käib neil sageli kõndimas. Ta isa ei keela seda. Ragnhild on tema ainus ellujäänud tütar ning isal pole kerge talle ära öelda. Muidugi annab isa talle kaasa valvureid ja teenijapiigasid.

Eelmisel aastal juhtus kõnnumaal nii, et Jarnskegg teda nägi. Tüdruk kangestus hirmust. Kuningatütre teenijad kogunesid tema ümber ja tõmbasid relvad. Võimalik, et neid oli jötuni jaoks liiga palju, võib-olla ka mitte. Tal polnud sortsikombeid, nagu olevat kuuldavasti paljudel teistel hiiglastel. Ta vaid urises, et ei taha võitlust, milles kuningatütar viga võiks saada, aga peagi kuuleb tüdruk temast jälle. Siis sammus ta üles mägedesse.

Mõne aja pärast leidis hiiglane lehmakarjuse. Ta käskis sellel kuningale sõna viia. Keeldumise korral ähvardas ta kariloomad maha tappa ja karjuse onni maha põletada. Mees muidugi kuuletus. Märgiks pidi ta Haakonile viima piisonipea, mille silmadesse olid kohmakalt asetatud kvartskivid. Sõnumiks oli, et hiiglane tahtis Ragnhildi. Kui tüdruk talle antakse, võitleb ta kuninga kõrval alati, kui seda vaja peaks minema.»

«See näitab, et tal pole peas kõik korras,» pomises Hadding Vagnhöfdit meenutades.

«Keeldumise korral ähvardas ta kuningriigi maatasa teha,» jätkas Ivar. «Nagu arvata võidki, isand, ei anna ükski isa oma tütart nii elajalikule olendile. Haakon saatis karjuse sellise vastusega tagasi ja andis talle kaasa sõjamehi, kaitsmaks teda saatuse eest, mis sageli tabab halbade uudiste toojat. Jarnskegg kuulas ta ära ning lausus, et Haakon tahab ehk mõne aja pärast ümber mõelda. Siis pöördus ta kõnnumaale tagasi.

Peagi hakkas ta inimesi kimbutama. Esimesena suri lehmakarjus, kelle pea ta pärast valvurite lahkumist ühe löögiga purustas. Seejärel liikus ta rüüstates läbi mägismaa. Väike meestesalk ei suutnud talle üksildases külas kuigi kaua vastu panna. Ta tappis nii mehed kui nende naised-lapsed. Kes minema pääses ja peitu puges, selle otsis ta hiljem üles ja tappis ikkagi.

Nüüdseks on ta mägedest alla tulnud ja jõudnud ka tasandikele. Üha uuesti ja uuesti ilmub ta ööst, lööb maha väravad ja uksed, tapab inimesed ja loomad ning paneb majad põlema. Vahel saadetakse tema vastu ka suuremaid jõude, kui ta purustada jaksab. Siis ta vaid taganeb, kiiremini kui keegi teda jälitada jõuab. Kuid kindlasti ründab ta peagi taas, kusagil mujal. Kõik elavad hirmus tema ees ega või iial teada, kas ta on ehk nende lähedusse ilmunud. Mõnikord hüüab ta inimestele, et kui kuningas Haakon tahab seda lõpetada, peab ta vaid saatma Ragnhildi tema jaoks Trollikaljule.

Muidugi saatis kuningas tema vastu sõjaväe. Ent iga katse on lõppenud asjatu mägedes hulkumisega. On selge, et Jarnskegg teab nende tulekust ning tema tunneb oma maid paremini kui keegi teine. Ta oskab vägede eest varju hoida, kuni nad otsimise lõpetavad. Ta võib hoopis minema lipsata, kuni jaht veel käib, ja otsida mõne uue abitu talu, mida hävitada.»

«Kas kuningas pole jumalaid appi kutsunud?» küsis Hadding.

«On küll, mitmeid kordi, vägevate ohvriandide saatel,» vastas Ivar. «Kuid asjatult. Ükski võlur ega lausujanaine ei oska öelda ning ükski unenägu pole seletanud, miks Thor sellele koletisele lõppu peale ei tee.»

Haddingi pilk pöördus kaugusesse. Ta hääl muutus vaevukuuldavaks: «Ka mina pole lausuja, kuid mu elukogemus ütleb, et vahel peavad jumalad käima kummalisi radu, et jõuda eesmärkideni, mis jäävad inimestele arusaamatuiks.»

Ivar kortsutas seepeale pahaselt kulmu. «Olgu sellega, kuidas on, mu isand, aga rahva seas liigub jutt, et kuningas on jumalaid kuidagi vihastanud. Veelgi valjemini räägitakse, et ühe kangekaelse tüdruku pärast ei tohi kuningas oma rahvast nõnda hädaohtu panna. Olen kõikjalt kuulnud, et kuningas peaks ta ära andma ja loo lõpetama. Muidu ta kukutatakse ja saadetakse tüdruk sellegipoolest hiiglase kätte. Siiani oli see vaid jutt. Aga kui nende õnnetus suuremaks kasvab, on meie riigis oodata ülestõusu.»

Hadding silitas habet. Pärast pikka vaikust, mida katkestas vaid leekide praksumine, küsis ta: «Mida tüdruk ise asjast arvab?»

«Selle kohta olen ma aja jooksul erinevaid lugusid kuulnud,» vastas Ivar. «See on ka arusaadav. Tema hing on kindlasti lõhestatud ja meel kaldub kord ühte, kord teise kanti. Alguses oli ta sama kõrk kui ta isagi. Nemad juba suure haisva kännujuurika ees lömitama ei hakka. Hiljem, kui rüüstamised olid kestnud juba mitu kuud, vandus ta, et pigem tapab end, kui hiiglase kõrvale heidab. Aga hiljuti on mu kõrvu kostnud kuuldusi Ragnhildi kartusest, et kui ta põrgut jötunile eelistab, võib Jarnskeggi raev veelgi suuremaks paisuda. Võib-olla on temas tekkinud lootus, et kui nad koos on, suudab ta hiiglase une pealt tappa.»

«Ei ta suuda,» lausus Hadding süngelt. «Ma tunnen seda tõugu.»

«Ent miks on temas tekkinud iha inimnaise järele?» pahvatas majalisest Svein. «Hiiglane ja tema...» Ta hääl katkes ja ta punastas. Ta oli noor.

«Ta võib naise esimesel korral kaheks lõhestada, kardad sa?» küsis Gunnar. «Ehk pole ta sellele mõelnud, või ei hooli ta sellest, kas siis seepärast, et on pidanud sadu aastaid põdralehmadega leppima, või ehk meeldib see talle.»

Arnulf naeris vaikselt. «Või siis polegi ta oma suure kogu kohta nii hästi varustatud.»

«Või sunnib ta naise mõnel teisel viisil meelehead tegema,» arvas vana Egil ja sülitas. «Surm oleks plikale parem.»

Hadding tõstis käe. «Vait!» käskis ta. «See on tõsine asi. Kaalul on rohkem kui kuninga au, ehk isegi kuningaseisus ise. Peame kätte maksma kurja, mis on tehtud nideringide sugustele headele inimestele. Muidu leviks seadusetus nagu tulikahi ning trollid ja teised mitteinimesed saaksid julgust. Ehk ongi jumalad sellepärast seni oma abi keelanud?»

Ta naaldus ettepoole. «Ivar, kaua Haakon sinu arvates veel vastu peab?»

«Ma ei oska öelda, isand,» vastas norrakas. «Ta on vapper ja uhke. Ning ta armastab oma tütart. Tüdruk on väga ilus ja rõõmsameelne. Kuid kardan, et minu silmad teda enam ei näe.»

«Võib-olla pole see nii,» lausus Hadding vaikselt. «Ehk mitte. Jää paariks päevaks siia, arutame seda asja.»

«Peame laada ajaks Gotlandile jõudma, isand.»

«Kui te minu pärast sinna ei jõua, siis tasun teile ise. Jääge siia. Külalislahkusest mul puudu ei tule.»

Ivari silmis sädeles tuluke. Ta oli Havni tulnud oma salajaste lootustega. Kuid kaupmehena ei näidanud ta seda välja ning lausus vaid: «Kuidas kuningas soovib.»

Hadding tõstis peekri. «Joogem ja olgem rõõmsad!» hüüdis ta. «Sünged mõtted võivad ka homseni oodata.»

«Sa tõmbusid korraga üleni pingule,» sosistas tema armuke Gyda.

Kuningas naeris. «Vähemalt on mul, mida kannatamatult oodata.»

Ja kuigi ta veetis ülejäänud päeva ja õhtu rõõmsalt, kutsus ta tähtsaid ja tarku mehi ükshaaval oma trooni juurde ning kõneles nendega vaikselt ja tõsiselt. Hommikul saatis ta käskjalgu kutsuma neid, kes polnud eelmisel päeval kohal. Sõnumiviijad läksid kahe pika päevateekonna kaugusele. Ta ise aga viibis kaua Ivari ja varem kutsutud nõuandjate seltsis.

Kolmandal õhtul, kui nad oma voodis lamasid, küsis Gyda Haddingilt: «Sa lähed Norrasse, eks?»

«Miks sa nii arvad?» küsis mees vastu.

«Tunnen sind sama hästi kui teised, kuigi see ei tähenda palju,» ohkas naine pimeduses. «Sa lahkud peagi. Kui sul oleks aega, kutsuksid sa ka kaugemaid pealikke, et kodumaal kõik enne korda seada.»

Hadding kõhistas naerda ja sirutas käe ümber naise sooja kogu. «Sa oled kaval, mu kallis.»

Naine kangestus. «Miks sa minema pead? Mis see sinusse puutub?»

Hadding vastas aeglaselt: «Nagu ma ütlesin, pole õige, et kõrgestisündinud neiu langeb räpase elaja küüsi, kes saab ta endale ta isa maid rüüstates. Kui jutt sellest levib, muutuvad paljud lindpriid julgemaks. Parem, kui seda ei juhtu.»

«Sul on veel muudki mõttes.»

«Tõsi. Nideringid on norra võimsaim rahvas. Sidemed nendega tuleksid meile kasuks, kuigi neid nõrgestavad Uffi võimu all olevad lõunapoolsed maakonnad. Sellisel juhul mõtleb too kaks korda järele, enne kui meid ründab.»

«Abielusidemed? Norrakad nimetasid Ragnhildi ilusaks.»

Hadding naeris. «Ma pole teda ise näinud.»

«Kuid ta on kuningatütar. Pärast sinu surma kuulutaksid taanlased meelsamini kuningaks sinu ja tema poja kui mõne su sohilastest.»

«Jah, pean mõtlema oma eluajast kaugemale. Minu poegade vaheline võimuvõitlus võib hävitada kõik, mille nimel olen vaeva näinud.» Hadding naeris uuesti. «Kuid sa räägid sellest, mida me ei tea ega näe. Mina tean vaid seda, et sa oled kenake ja käepärast.» Ta tõmbas naise enda vastu. Õlgmadrats krudises nende raskuse all. Naise lahtised juuksed lõhnasid suve järele. «Saada mind rõõmsalt teele.»

«Seda ma teen.» Gyda neelatas raskelt. «Ja ma tervitan sind rõõmsalt, kui sa tagasi peaksid tulema. Kui sa seda tahad.» Ta huuled leidsid Haddingi omad kitsa voodi pimeduses.

Paar päeva hiljem asus Hadding teele.

Tõepoolest, tal ei jätkunud aega, et kodus kõike korda seada. Pärast kiireid kõnelusi Sjællandi pealikutega jättis ta jarl Eiriku enda eest kuningriiki valitsema. Ta oli Ivar Bardssoni lasti ära ostnud kõrgema hinna eest, kui kaupmehed seda Gotlandil oleks saanud. Nood seilasid koos temaga, olles talle teejuhtideks ja abilisteks. Nüüd olid nende lastiks hobused.

Kaupmeeste laevale lisaks oli Haddingil kaasas vaid üks laev. Ta poleks suutnud nii kiiresti sõjaväge kokku ajada. Ja hiiglane oleks sellest eemale hoidnud ning rüüstanud mujal. Vaid metsaelust ja jötunite kommetest teadval Haddingil endal oli lootust Jarnskeggi ohjeldada.

Ta sõitis oma armsaima laeva «Tulelohega», mida viisid edasi kolmkümmend aeru. Tema lähikondlastest koosnev meeskond riputas oma kilbid selle pardaile. Laev tantsiskles Sundi voogudel, särades punase-, musta- ja kuldsetriibulisena. Mastis plaksus erksatriibuline puri. Hadding kavatses lohepea vööriposti otsa tõsta alles kaugele merele jõudes. Ta ei tahtnud vihastada koduseid maavaime. Kuid laev tormas juba edasi nagu hunt saagijahil. Ta pidi halssima, et mitte kaubaknorri kaugele seljataha jätta. Ta sõdalased möirgasid. Ka nemad olid liiga kaua jõude istunud.

Gyda seisis kail kõigi teiste saatma kogunenud inimeste ees ja saatis laeva pilguga, kuni see silmapiiri taha kadus.

Hadding jõudis läbi merekitsuste suurde fjordi, kuid ei suundunud kõigepealt Nidarosi kuningas Haakoni kotta. Selle asemel sõitis ta terve valge öö Ivari kannul Buviki lahte, kus asus kipri eluase. Küla lahutas merest metsatukk ning «Tulelohe» peideti knorrile mõeldud paadikuuri. Ivar käskis oma perekonnal ja kodakondsetel maja lähedal püsida. Ta ei tahtnud, et jutt külalistest kaugele jõuaks. Ta ise aga saduldas hobuse ning asus teele Nidarosi.

Linn polnud kaugel. Ta tuli tagasi veel samal päeval. «Arvasin, et kuningas jätab su ööseks enda juurde ning uurib, miks sa nii varakult koju naasesid,» ütles Hadding.

«Mul polnud vaja teda väisata ning temalgi polnuks aega minuga tegeleda,» vastas Ivar. «Homme läheb Ragnhild hiiglasele. Nidaros pulbitses uudistest. Peagi teab seda kogu kuningriik.»

Hadding noogutas. «Ka sinu majalised oskasid seda ette aimata,» ütles ta tähendusrikkalt, sest oli nendega rääkinud.

«Jah, juhtus see, mis ma sulle ennustasin, kuigi lõpp polnud nii halb, nagu oleks võinud olla. Mõne aja eest kutsusid pealikud kokku ülemaalise tingi, kuhu kõik talupojad kokku tulid. Nad otsustasid, et kui kuningas tütart ära ei anna, võetakse temalt troon ja viiakse tüdruk ise hiiglasele. Jarnskeggi raevu vaigistamiseks ollakse kõigeks valmis. Ühed küll leidsid, et see poleks mitte üksnes seadusetu, vaid ka õnnetusttoov tegu, sest et naine pigem tapaks end või paluks oma isal end tappa. Teised aga hüüdsid, et siis vähemalt leiavad oma otsa need kaks, kelle isekus on põhjustanud nii palju hukku ja hävingut. Kuningas ja tema tütar olid samuti kohal, ent hoidsid kõrvale ja olid vait.

Eile langetas rahvakogu otsuse. Ragnhild astus otsustajate ette. Keegi ei tohi teda argpüksiks nimetada, kuulutas ta. Ta läheb hiiglase juurde, aga ainult siis, kui pealikud kuningas Haakonile uuesti truudust vannuvad. Seda nad ka tegid. Kuuldavasti olid mõned seejuures nutnud.»

«Tal on vapper hing,» sõnas Hadding. «Kartsin, et jääme hiljaks ning saame vaid tema eest kätte maksta. Nüüd aga näen, et ta on väärt nii kättemaksu kui päästmist.»

«Mis siis, kui asi oleks endiselt lahenduseta?» küsis Ivar.

«Me ju rääkisime sellest. Hakkaksin hiiglast otsima. Kuid see oleks olnud raske. Nüüd tuleb ta ise minu juurde.»

Ivar saatis Haddingile pika pilgu. «Tea, kas see ongi enam juhus?» pomises ta. «Kuuldavasti pole sinu saatus samasugune, nagu teistel inimestel.»

Taanikuningas kehitas õlgu. «Ma ei tea, mis on mu saatus, nagu ka sina ei tea enda oma. Asume asja kallale. Pean aegsasti lahkuma.»

Nad olid teekonna jooksul plaani pidanud, kui mehed kaldal puhkasid. Nad leidsid, et on parem, kui Hadding saabub tundmatuna. Tema ettevõte oli niigi raske ja kui Jarnskegg asjast kuuleks, oleks see veel hullem. Haddingi mehed pidid purjetama väikestele ja üksildastele Tarva saartele ning sinna ootama jääma, välja arvatud mõned, kes pidid temaga kaasa tulema. Nende väljavalimisel oleks peaaegu tüliks läinud. Hadding pidi hoolas olema, et ei jääks muljet, nagu peaks ta ülejäänuid vähem vapraiks. Hiiglaseni pidi neid juhatama üks Ivari meestest, Thorfinn Thorgeirsson. Ta pärines Dofra küngastelt ning teadis Trollikaljut.

Jarnskegg oli ammuilma oma rahutingimused välja kuulutanud. Kõrgel ja lagedal kaljul, kust pilk sai rännata uskumatult kaugele, oli ta kokku kuhjanud suure ja palju suitsu tõotava lõkkevirna. Tulijad pidid selle süütama. Ragnhild pidi üksi või äärmisel juhul koos ühe-kahe teenijapiigaga ootama jääma. Hiiglane pidi suitsulonti kaugelt nägema. Kui ta on kusagil kaugemal sõjakäigul, jõuavad uudised temani mõnd teist teed pidi ja ta kiirustab tagasi tüdruku juurde.

Polnud lootustki sõjaväge läheneva hiiglase vastu saata. Trollikalju lähedal polnud end kuhugi peita. Jarnskegg oli kütt ja ta oli seetõttu ettevaatlik.

Ka Hadding oli kütt.

Ta lahkus koos väikese salgaga, niipea kui oli kokku pakkinud teemoona ja varustuse. Hobused olid pikast meresõidust kangeks jäänud, kuid see möödus peagi. Need olid tema Sundi-äärse talli parimad loomad. Nad ratsutasid nii kiiresti, kui hobused suutsid, sõitsid aeg-ajalt sammu ega peatunud tihemini kui hädapärast tarvis. Lühikeses ja heledas suveöös peatusid nad, võtsid einet, rullisid lahti sadulatekid ning uinusid. Koidikul olid nad jällegi teel.

Alguses oli nende retk kerge ja kiire. Mööda laia rohelist orgu lõunasse liikusid nad, üle küpsevate viljapõldude ja lehmadest kirjute karjamaade, möödusid taludest ja küladest, mille elanikud jätsid tööd pooleli ja saatsid sõjamehi pilguga. Siis aga hakkas maapind tõusma, üha järsemalt ja järsemalt. Puudest olid näha nüüd peamiselt kased ning asustus muutus hõredaks. Ratsanikud nägid ka lagendikke, mille keskel mustasid vaid ahervaremed ning heinas valendasid luud.

Thorfinn juhtis nad kitsale rajale, mis vonkles lääne suunas üha kõrgemale. Metsad hõrenesid, kuni kasvama jäid vaid rohupuhmad, leesikad, samblad ja samblikud. Üle kivirusu voolasid ojakesed. Vihises külm tuul. Taeva poole kerkisid lumemütsidega kaetud sinakashallid mäed. Thorfinni selg oli sama sirge kui kõrged tipud.

Nelja päeva ja öö pärast tõstis ta käe ning tõmbas ratsmetest. «Kaugemale pole teistel enam tark tulla,» lausus ta Haddingile. «Kui nad siia kaljulõhesse jäävad ega tee tuld, ei näe neid keegi. Meie sinuga läheme pool päevakest jala edasi.»

«Mulle see ei meeldi,» urises Gunnar. «Istuda siin peidus nagu koopaorav, sel ajal kui mu isand sõtta sammub!»

«Sa teadsid ette, et pead ootama. See on vahel ülesannetest kõige raskem,» vastas Hadding.

«Kui sa sured, ei puhka ükski su sõjameestest, enne kui su eest on kätte tasutud.»

«Mõned peavad küll koju minema, et aidata Taani järgmist kuningat. Neil seisab seal ees ohtralt taplemist. Aga arutage seda omavahel. Laske mul nüüd puhata.»

Hadding heitis maha ning jäi magama. Mehed püsisid ärkvel ning hoidsid oma odasid tema ümber kui palktara.

Koidikul asus ta koos Thorfinniga teele. Norrakas oli hea teekaaslane. Ta oli suurt kasvu ning punakas habe ulatus talle peaaegu nabani. Lisaks oli ta pikajalgne ja käbe nagu kits.

Nüüd oli edasiminek veelgi raskem, kuid nad jõudsid Trollikaljule natuke enne keskpäeva. Kaljutipp tõusis tumedana, kõrgudes rüngaste ja kivilahmakate, klibuste nõlvade, jääliustike ja lume kohal. Ainsaks elumärgiks olid samblikulaigud kividel, samblatuustid kaljude varjus ning räsitud rohupuhmad siin-seal. Tasast maad polnud kusagil, kuigi kaljutipp oli piisavalt suur, et sinna mahtusid paar suuremat kivimürakat. Lisaks seisis seal inimesest kõrgem puuvirn. Tuul tuhises kahkjas tühjas taevas. Meestel oli võhm väljas.

«Ma saan aru küll, miks thurs valis kohtamiseks just selle paiga,» lausus Hadding. «Siin ei saa ükski vägi teda ootamatult tabada, lisaks pole võitlemiseks kindlat jalgealust ega ruumi.»

«Kuidas siis üks mees temast jagu saab?» imestas Thorfinn.

«Me ju rääkisime sellest. Seame end laagrisse.»

Nad olid plaane tehes kasutanud Thorfinni mälestusi neist paarist-kolmest korrast, mis ta oli Trollikaljul käinud. See juhtus aastaid tagasi, kui ta oli alles poisike ning seadis oma kütist isa püüniseid. Nad küttisid neis mägedes sageli põhjapõtru, kaljukasse, rebaseid ja linde. Tollal oli tema arust suur julgustükk isa juurest plagama panna ning Trollikalju otsa ronida. See näitas, et ta ei kartnud olendeid, keda arvati seal elavat. Midagi sellest oli temas veel alles.

Kallaku serval seisid teineteise vastas kaks hiiglaslikku kaljurüngast. Tipupoolses küljes jäi nende vahele vaid kitsas pragu, kuid nende taga asus nelja jala suurune kolmnurkne tühimik, mis jättis mäekülje poole kolme jala laiuse augu. Inimene võis seal märkamatult peidus olla, kui ta vaenlane just otse üles ei roninud, ja seda takistanuks lahtine kivirusu.

Hadding ja Thorfinn asusid tööle, et peidupaika pisut mugavamaks teha. Kuningal võis ees seista pikk ooteaeg. Nad tõmbasid lõkkevirnast pikki puid ning sättisid need tühimiku kohale, et neid väljast näha polnud. Nende peale sidusid nad katuseks nahkkuue. Teine selline kuub kattis maapinna niisked kivid. Nad tihtisid kaljuprao väikeste kivide ja mullaga, vaadates hoolega, et seda näha ei jääks, nii et juhuslik pilk või raualt peegelduv päikesekiir Haddingit ära ei annaks. Nad tõid sinna veelähkri, kuiva toitu ning kaasavõetud tekke.

Askeldades torkas neile silma põhjapoolse silmapiiri kõnnumaalt paistev liikumine ja helendus. Peagi ütlesid Haddingi teravad silmad, et sealt tulid pool tosinat inimest. «Me ei tulnud hetkegi liiga vara,» lausus ta. Thorfinn oli valinud kaugema tee läbi mägede, et mitte võõrastele nägemiseks jälgi maha jätta. «Kiirusta, ja ära näita end silmapiiri taustal.» Hadding lootis vaid üllatusmomendile.

Nad lõpetasid oma töö õigeaegselt. «Mine,» käskis Hadding. «Tänan. Sind ootavad teenitud auavaldused.»

«Suurem au oleks sinu kõrval võidelda,» lausus norrakas.

Hadding ohkas. «Me ju rääkisime sellest. Siin saab peidus olla vaid üks inimene, ja mina olen ainus, kes teab, mis teha. Mine heaga minema. Võid endale vaateulatusest kaugemal mõne prao otsida, kust kõike kuuled.» Ta muigas. «Võid tükk maad vantsida ja endiselt kuuldeulatusse jääda. Mul ongi pärast sinu abi tarvis. Ja kui ma langema peaksin, siis teata teistele, et võitlesin, nagu lubasin.»

Thorfinn sosistas vaikselt iidseid sõnu:

Kari sureb, hõimlased surevad,

kõik me lahkume kunagi.

Ent iial ei sure lood,

mis räägivad surnute tegudest.

«Tõsi,» nõustus Hadding. «Hoolitse selle eest, mu sõber. Nüüd aga, mõneks ajaks, hüvasti.»

Thorfinn neelatas. «Mingu sul hästi, isand.» Ta pöördus ning laskus kärmelt mäest alla, valides künka, mis ta tulijate eest varjas.

Hadding oli juba selga tõmmanud soomussärgi koos kõige selle juurde kuuluvaga, jätnud aga kiivri pähe panemata. Ta hiilis ümber kaljude oma peiduurkasse, mähkis end külma eest tekkidesse ja kükitas hämaruses. Ta peidupaik meenutas kivikambreid, mis olevat ehitatud hiiglaste poolt maailma koidikul. Inimesed hoidsid neist eemale. Selles kambris aga liigutas vaid tema pekslev süda.

Mõne aja pärast ilmusid tulijad tema silme ette. Paistis, et kõik olid raske koorma all vankuvad mehed. Pilku teritades nägi Hadding nende seas mehena riietatud Ragnhild Haakonsdottirit. Seelikud ei sobinud selliseks mäestikuretkeks, kus ei suutnud liikuda isegi jässakad väikesed põhjamaised hobused. Ta pikad vaskpunased juuksed olid palmikuks põimitud ja keeratud ümber pea, mida ta hoidis jäigalt püsti. Tuul lehvitas ta sõba ning näitas, et hoolimata paksudest rõivastest oli ta sihvakas ja vormikas.

Hadding ei kuulnud nende juttu. Ta nägi, kuidas halli parraga sõjamees lausus midagi, mis olid ilmselt viimased anumissõnad, ja kuidas naine keeldus. Aeglaselt, nagu oleks koorem endiselt nende turjal, püstitasid mehed nahkse telgi. Nad jätsid sinna toitu, jooki, tekke, rõivaid, tooli ja oda. «Relvana pole tal sellest kasu,» pomises Hadding, «aga ehk kosutab see tema hinge.»

Naise käsi tegi järsu liigutuse. Üks meestest tõi pambust lagedale tulepuuri koos halu ja süütisega. Puuvirna taga kummardades läitis ta selle. Naine astus eemale ning vaatas üle mägede põhja poole.

Leegid tõusid ja lõid loitma. Kerkisid suured punased ja kollased tulekeeled. Lendles sädemetevoog. Laotus vappus. Suits tõusis üha kõrgemale. Läände vajuv päike kallas selle üle oma kullaga.

Mehed kogunesid Ragnhildi ette. Vanim neist tõstis mõõga. Teised tegid oma erinevate relvadega sama. Tulemöll summutas nende sõnad, kuid Haddingile näis, et nad ei öelnudki midagi, ainult vaikisid. Raud langes, nad keerasid selja ja jätsid naise üksi seisma.

Hadding ootas.

Tuul keerles üha kõrgemale ja kuumemalt. Ragnhild hakkas ringi ümber selle jalutama. Ta jõudis Haddingile lähemale. Mees nägi, et ta oli jumekas, hallisilmne, püstnina, kokkusurutud huulte ja tugeva lõuaga. Kuigi ta aeg-ajalt käed rusikasse surus, oli tema samm vankumatu.

Päike vajus kõrgustike taha. Vari laskus kõnnumaale ning täitis kõik sügavikud. Tuli vajus madalamaks, kuid säras endiselt punase tähekesena mitmete penikoormate taha. Tuul vaibus. Õhk muutus järsult külmemaks. Ragnhild läks oma telki. Hadding ootas. Ta pingutas ja lõdvestas lihaseid, istus ühelt kannikalt teisele, liigutas end igal võimalikul viisil. Olnuks halb kangeks jääda.

Nähtavale ilmusid esimesed tähed, kuid taevas oli endiselt sinakashall ning hämarus puudutas laotust vaid kergelt. Võis näha peaaegu sama kaugele kui päevalgi, kuigi lõhed ja kuristikud oli tumedaks tõmbunud ning rünkad ja kaljutipud nende kohal hämarusse vajunud. Kustuv tuli müdises, sülitas ja sisises.

Ragnhild tuli taas telgist välja. Ta polnud ümber rõivastunud. Ta seisis jällegi rusikas kätega, pingul ja värisev kui äsja puudutatud kandlekeel, ja vaatas ida suunas.

Oma kivide keskel kuulis Hadding seda heli pisut hiljem. Kaljud värisesid. Kivid libisesid ja veeresid. Väikeste maalihete hääl oli nagu kuiva kose kõma.

Kostis lähenevaid raskeid samme ja tormituulena mühavat hingeldamist.

Trollikaljule ronis Jarnskegg.

Ta oli pikem kui kolm meest kokku, neist veel laiem ja kehakam, just nagu mustav mägi taeva taustal. Tema karuna karvase keha ümber olid mässitud kirbelt lehkavad nahad. Ta punakasmust lakk ja habe turritasid kangelt ümber eenduvate silmakulmude, rõugearmilise ninajuurika ja rohekate kihvade. Paremas käes oli tal nui ja nahkse pussaku vahele pistetud puss, mõlemad tema suurusega vastavuses.

Ta seisatas ja jäi hetkeks jõllitama. Ragnhild seisis paigal, vaadates üles hiiglase koobastesse peitunud silmade poole.

Jarnskeggi hääl kõmises kui kõu. «Hoo! Sa tulid siiski oma armsama juurde.»

Talle vastasid vaid lõkkesöed, mis oma lõõmavatest südamikest praginal sädemeid lendu saatsid.

Jötuni vasak käsi langes. See värises. Ka ta sõnad polnud kindlad. «Me saame koos õnnelikuks, sina ja mina. Me mõlemad kuulume mägedesse. Ma näitan sulle imelisi asju. Ma tallan su vaenlased põrmu. Sa saad minu kuningannaks, Ragnhild.»

Hadding tõmbas pähe nahkse mütsi ning kinnitas selle peale sõjakiivri. See oli eest kaetud ning peitis ta näo hundimaski kujutava raudplaadi taha. Ta teadis, et vajab iga võimalikku kaitset. Kilp käes, puges ta oma peidikust välja ning tormas ümber kaljurüngaste lagedale. Mõõka tõmmates jooksis ta hiiglase poole.

«Reetmine!» kisendas Jarnskegg ja see kostis nagu maapinna enda oigamine.

«See pole tema süü!» hüüdis Hadding vastu. «Eemale, naine!»

Thurs keerutas nuia, enne üles ja siis alla. Hadding lõdvestas kangeksjäänud vasakut jalga. Parem jalg viis teda vaevu piisavalt kiiresti edasi. Nui raksatas vastu kive. Killud lendasid. Hadding raius mõõgaga nuia hoidvat kätt. Raud lõikas. Haavast purskas verd, mis hämaras näis pigem musta kui punasena.

Ta viskus hiiglasele lähemale, surudes end vastu jalga, mille põlv oli vaid pisut allpool tema enda nägu. Ta raius. Jarnskegg tõmbus küüru. Ta vasak käsi haaras. Hadding kargas eemale. Ta mõõk libises üle hiiglase sõrmenukkide.

Ta teadis, et hiiglaste suur kaal tegi nad inimestest aeglasemaks. Enamik inimesi seda ei teadnud. Neil polnud selliste olenditega mingit pistmist. Nad olid kuulnud või ka näinud, kui kiiresti üks hiiglane kõnnib. Harva tuli neil pähe, et see tuli pikkadest sammudest, mitte kärmusest.

Lahingu kaalukauss käis siia-sinna. Ragnhild seisis nii kaugel, kui ta põgenemata olla sai. Ta silmad olid suured ning ta surus rusikad rinnale, mis kiiresti tõusis ja langes.

Hadding kükitas ja põikles, jooksis ja hüppas. Hiiglase kaitses tühja kohta nähes viskus ta lähemale ja raius. Seejärel kargas ta kohe kaugemale. Hiiglase nuiaga pihtasaamine tähendanuks kindlat surma.

Raevust lõõtsutades vehkis Jarnskegg nuiaga. Võitlus käis madalaksvajunud lõkke juures. Hadding seisis selle serval. Süte kuumus uhkas üle tema.

Äkki hüüdis ta lapsepõlves õpitud Vanas Keeles: «Isegi Hel põlgaks su ära, sa vagel Ymiri mädanevast laibast!»

Jötun poleks iial osanud inimese suust jötunheimi keelt oodata. Hämmastunult ja vihaselt koperdas ta ettepoole, langetas relva ja kisendas. Tõusis sädemeid ja kerkisid taastärganud leegid. Ta oli astunud sütele. Ta saabas suitses. Paljas jalg selle kohal kõrbes. Nui langes tal peost. Ta vaarus tagasi, Hadding aga hüppas tema poole ning raius teist pahkluud.

Valust poolhullunult tõmbas Jarnskegg siiski pussi. Kõver tera vihises. See tabas Haddingi kilpi ning tungis sellesse poolenisti sisse. Kuninga tundetuks põrunud sõrmed langesid käepideme ümbert. Kilbijäänused kukkusid maha.

Jarnskegg ründas teda. Pussi eest oli raskem põigelda kui nuia eest. Raud kõlas vastu rauda. Kuigi hiiglane oli kohmakam kui varem, lõi ta Haddingi mõõga kõrvale ja peaaegu kiskus tal selle käest. Üks hoop järgnes teisele. Puss lõhestas Haddingi reie kuni luuni.

Enne kui ta jõudis palju verd kaotada, viskus mees ettepoole. Ta vingerdas mööda Jarnskeggi vankuvast kaitsest ning virutas veel kord vastu ta vasakut villidega kaetud luupekset. Saabas ja liha olid ennegi läbi lõigatud, nüüd andis järele kõõlus. Jarnskegg vaarus ja kukkus. Seda tehes virutas ta aga rusikaga. Ta tabas Haddingit vastu kilbita jäänud vasakut külge. Sõdalane lendas kõrgele ja maandus kividel. Ragnhild halas, rohkem raevust kui hirmust.

Jarnskegg oli pussi käest pillanud. Maa värises, kui ta kogu oma pikkuses pikali lendas. Urisedes keeras ta end kõhuli, toetas käed vastu maad ja ajas end püstakile. Ta suundus põlvili roomates Haddingi poole, et talle lõppu teha.

Tõusis ka mees. Ta haavatud jalast voolas verd. Kukkudes oli ta mitmest kohast naha maha hõõrunud ning haavad veritsesid nüüd, rebenenud riiet tumedaks värvides. Ta lonkas otse thursi poole. Hiigelkäsi sirutus. Mõõgatera helas ja lõhestas hiiglase käe randmest kuni poole käsivarreni. Veri purskas. Jarnskegg jõllitas haava. See andis Haddingile hetke, et lähemale liikuda. Ta astus karvasele reiele. Mõõk raius kõri. Hadding kukkus maha. Vaenlase veri purskas tema peale.

Ta ei olnud veel maha jõudnudki, kui langes ka Jarnskeggi terve käsi. Taas lendas Hadding läbi õhu ning maandus kaugel eemal. Ta jäi sinna liikumatult lamama.

Jarnskegg kiskus end kägarasse. Ta ahmis õhku, kuni elu temast koletu õõnsa vilina saatel lahkus.

Ragnhild kiirustas üle märgade kivide. Jötuni pilk saatis teda, kuni ta silmad pahupidi pöördusid ja tuhmusid. Ta hiiglakeha lõtvus. Kerkis kohutav, lämmatav surmalehk.

Ragnhild ei teinud sellest väljagi. Ta põlvitas oma kangelase kõrvale. Mees hingas. Naine kummardus, et hämaruses paremini ta jalas haigutavat haava näha. See oli sügav, ent mitte surmav, kui verejooks kiiresti peatada. Hetke silmitses ta kiivrit katvat maski. Siis heitis ta keebi ja hame seljast. Ta sõlmis lahti särgipaelad ning tõmbas selle üle pea. Ta lõikas vöönoaga peenest linasest riidest ribasid. Ta tõmbas püksid üle Haddingi põlve ning asus haava kinni siduma.

Kruus krabises. Ragnhild tõstis pea. Saabus võõras mees, suurt kasvu ja hatune, kes teda silmitses. Naine tõmbus eemale ja kattis kätega paljad rinnad. «Kes sa oled?» See kostis kui tuuleohe.

«Tulin koos temaga,» osutas Thorfinn Haddingile. «Ta saatis mind eemale ootama, kuid võitluskära kuuldes ei suutnud ma sinna jääda. Näen, et ta tegi, mis tegema tuli.» Ta kükitas maha. «Ja ta elab. Sa teed talle head, emand. Jätka haava sidumist.»

Ragnhild pöördus tagasi Haddingi poole. Thorfinn vaatas hetke, siis aga läks surnud hiiglase üle imestama. «Jah, isand, sinu nimi saab surematuks,» lausus ta.

«Kes ta on?» küsis Ragnhild. «Kes sina oled?»

Thorfinn muutus süngeks. «Parem, kui ma seda siin ei lausu. Trollikalju on kummaline koht ning tapetu ei olnud inimene. Kes teab, mis kättemaksuhimulisi vaime siinkandis ringi liigub.»

Ragnhild judistas ennast, kuid jätkas oma tegevust. Hadding liigutas end ja oigas. Äkki tõmbas Ragnhild oma parema käe keskmisest sõrmest lihtsa laia kuldsõrmuse ning surus sügavale haava sisse. Seejärel jätkas ta sidumist.

Thorfinn tuli tagasi. Hadding rabeles, nagu tahaks istuli tõusta. Thorfinn istus ja võttis kiivris pea põlvedele. «On sul valus, mu isand? See olen mina, su teejuht. Thurs on surnud.»

«Ma... Jah, vist küll...» pomises Hadding. Ta liigutas käsi ja ahmis õhku. «Murdsin vist mõned roided.»

«Lisaks lõhkine jalg, muljutud kohad ja marrastused ning kõva põnts vastu pead. Aga sa oled visa hingega. Lama rahulikult. Kui toibud, hakkame minema.»

Thorfinn võttis mantli seljast, keeras selle kokku ja asetas väga õrnalt Haddingi pea alla. Tõustes kohtus tema pilk Ragnhildi omaga. Too oli hame selga tõmmanud ja seisis. «Sina oledki siis kuningatütar, eh?» küsis Thorfinn. «Noh, ütle oma isale edasi, et parim kõigist meestest päästis su hirmsaimast saatusest.»

«Seda ma teen,» vastas naine. «Aga kes ta on?»

«Ma ju ütlesin, seda võib öelda alles siis, kui me siit kaugel oleme. Ta sõjasalk on laagris siit poole päevatee kaugusel. Tema seisukorra tõttu läheme sinna kauem, aga küll me kohale jõuame ja sinugi koju viime.»

Ragnhild raputas pead. «Aitäh, aga ma otsin parem oma kaaskondlased üles. Nad pidid veidi ootama, natuke lähemal kui teie omad. Tean, kuhu nad läksid. Võime kangelase nende juurde viia.»

«Aga tema sõjamehed? Kui mina ega tema tagasi ei jõua, lähevad nad murest segaseks. Nad asuvad hulljulgelt otsima. Nad pole mägilased. Tõenäoliselt nad eksivad ning hulguvad ringi, kuni surevad. Isand ei andestaks mulle seda kunagi.»

Ragnhild naeratas kitsaks tõmbunud huultega. «Siis peame lahku minema.»

Thorfinn noogutas. «Mõistan. Sa ei tea, kes me sellised oleme või mida teeme -- eriti kui meie isand peaks surema. Võime olla su isa vaenlased, viikingid, või hoopis lindpriid, peaaegu sama halvad kui tapetu.»

«Ma ei öelnud seda põlgusest või hirmust.»

Thorfinn turtsatas. «Vaevalt sinus mingit hirmu ongi. Kuid sa pead ohutusse kohta jõudma. Meil mõlemal on ootajaid. Mulle vaid ei meeldi, et sa pead üksinda keset rooja, haisu ja musta maagiat hommikuni ootama.»

«Ma ei pea seda tegema. Mägede tundja jaoks on siin valgust küllalt. Kui minust rohkem abi ei ole, siis asun ma teele.» Ragnhild võttis mehe suured käed oma pihku. «Lahkun teist siiraimate tänusõnadega.» Ta põlvitas, kummardas kiivris pea kohale ning lausus: «Need on ka sinu päralt, sõdalane, nagu ka kõik muu, mis ma sulle eales pakkuda saan.»

Ta kargas jalule, enne kui Thorfinn jõudis ta püsti aidata. Mees vilistas vaikselt. «Sinust saaks hea kaasa,» sõnas ta vaikselt. «Loodetavasti tema jaoks. Vähesed on teda väärt või suudaksid sinuga võistelda.» Ta muigas.

Ragnhild naeratas rõõmsalt, enne kui suundus telki, et tõmmata selga puhtad rõivad ja juua pikk sõõm vett. «Kuidas tal nüüd on?» küsis ta välja tulles.

«Parem kui enne,» vastas Thorfinn. «Aga kui sa lahkuda kavatsed, emand, siis tee seda kohe.»

«Et me taas kord kohtuksime!» hüüdis Ragnhild.

Thorfinn vaatas, kuidas Ragnhild mäest alla ja üle küngaste läks, kuni kadus tema pilgu eest valgesse öhe.

Poul Anderson
War of the Gods
Copyright © by Trigonier Trust
© 2001, tõlge eesti keelde, Tiina Randus ja kirjastus Fantaasia
Avaldatud kokkuleppel kirjastusega Fantaasia