Mõni aeg tagasi andis kirjastus Avita välja kordustrükina Edgar Allan Poe jutukogu «Novelle», mis ilmus esmakordselt 80ndate lõpus Helga Krossi tõlkes. Kogumikus ei ole kõik jutud sugugi ulme, samas on võimalik nende kaante vahelt leida kõik Dupini-jutud ning kuulsa «Kuldmardika». Väärt raamat.

Kui esimese väljaande järelsõna autoriks oli Mart Helme («Edgar Allan Poe - orbiidita planeet»), siis käesoleva kõvakaanelise üllitise 18-leheküljelise järelsõna «Edgar Allan Poe ja tema novellid» on kirjutanud Toomas Liiv.

Millest ma juba veidi vähem aru sain, oli tõik, et ta õnnelik olles -- aga see paistis varjamatult ta näost -- unerahu kaotas ja uinutite vastu huvi ilmutas. Pakkusin talle parema puudusel radedormi ja ta kadus sellega kärmelt, nagu kavatseks kugistama hakata juba järgmise nurga taga.

Edaspidi läks lugu veel imelikumaks. Tomi näis valdavat rahutus, mis võttis aegapidi järjest ilmsemaid õnnetuse piirjooni. Või hirm. Kõige kummalisem oli see, et kui õnn oli omal ajal röövinud talt une, siis õnnetus omakorda sundis magama. Ta paistis alatasa väljamagamata ja kippus tukastama isegi püstijalu. Ja samal ajal näis ta otse kartvat magada. Võinuks arvata, nagu jookseks ta ööd läbi mööda tänavaid, et ainult voodist eemale hoida.

Hakkasin tõsiselt kartma, et mu sõbraga on lood natuke imelikud või nii. Tom ei olnud just kõige robustsem natuur ja just niisuguste sellide puhul ei tea kunagi täpselt, mis neile järgmiseks pähe lööb. Üldiselt olen ma isikuvabaduste raevukas pooldaja juba varasest lapse- ja eriti koolipõlvest: kui minu juuresolekul asutaks inimene end üles pooma, küsiksin ainult, kas võtta ta pärast kohe maha või soovib ta paar päeva rippuda. Kui aga sama situatsioon etenduks purjus inimesega, teeksin kõik, et ta end enne välja magaks. Niisiis pidin Tomi puhul selgusele jõudma, kuivõrd ta -- ühel või teisel põhjusel -- on oma hinnangute peremees.

Ühel vihmasel õhtupoolikul pärast kontorist jalgalaskmist juhtisin meid mõlemaid väikesse pooltühja baari. Olime seda peale tööd nii sagedasti teinud, et äraoleva ilmega Tom lasi end juba puhtast inertsist sisse tüürida. Baarimees teadis meid ammu nägupidi ja asetas ilma küsimata kummagi ette klaasikese ja aurava kohvitassi. Tom puhus tulisele kohvile ja hakkas ettevaatlikult rüüpama. Mina pidasin loomulikumaks tutvuda esmajoones klaasi sisuga ja täheldasin endamisi, et varem oleks seda arvanud ka Tom.

Kui olin esimese napsi koos seda saatvate tühjavõitu lausetega ühele poole saanud, tegin täispöörde ja võtsin asjal sarvist kinni.

«Kuule,» ütlesin üsna tavalise nöökega hääles, «kui sa karsklaseks hakates näost nii ära vajud, siis jäta see asi parem kus see ja teine.»

«Ma ei taha praegu,» kohmas Tom äraolevalt oma klaasi vaadates. «Sa võid selle endale saada.»

«Ja kui ta sul jalga lasi,» jätkasin sõjakalt, «siis seda enam võta nina täis, maga end välja ja viska kogu see lugu peast välja.»

Ta võpatas veel siis, kui ma alles poole peal olin, aga kui ma lõpetasin, küsis raskesti sunnitud rahuga: «Kes?»

«Eks see, kelle peale sa kogu aeg mõtled. Arvad, et ma ei näe või? Tead ise paremini!»

«Küllap ma juba tean,» sõnas Tom, silmad poolsuletud, ja mulle tundus, et ta valitseb näolihaseid vaid suure jõupingutusega. Oma klaasi ei kavatsenud ta ilmselt tõesti puudutada, kuigi neelas juba kolmandat kohvi.

«Mis sinuga lahti on?»

Ta vaalas mulle teeseldud naiivsusega otsa ja kinnitas, et temaga pole mitte kõige vähematki lahti, nähes aga seejuures välja nagu märter tuleriidal.

«Kuidas tahad,» urisesin. «Ainult ära tule mulle puhuma, et midagi pole lahti. Ise näed välja nagu viirastus, ei -- nagu palgamõrvar, kes peab kellegi ära koksama, valvab juba kolmandat päeva ja ei julge üht napsigi teha, et mitte valvsust kaotada.»

Tema laienenud teradega silmadest nägin, et tal on hirm, aga ta ei tahtnud sellest rääkida.

«Kuule,» ütles ta vaikse otsustava häälega. «Kui sa järele ei jäta, lähen jalamaid minema.»

Ma jätsin järele. Mis mul muud üle jäi. Muide, varsti me läksime minema nagunii, kumbki oma elamise suunas. Lahkusime jahedamalt kui iial enne.

Olin veel murelikum kui varem, aga -- mis seal salata -- ka solvunud. Tomil oli abi vaja, ma olin seda pakkunud ja ta oli selle tagasi lükanud. Ometi polnud ma mõni esimene vastutulija. Oleksin võinud tema eest...

Murelikkus oli solvumisest ometi tugevam. Ja uudishimu. Ma ei saanud aru! Midagi toimus ning ma ei suutnud kuidagi mõista, mis see on. Jalutasin vastikus uduvihmas Ja mõtlesin järele. Tüdrukuga ei olnud siin vist tõesti tegemist. Aga millega siis? Lasin peast läbi terve hulga nii reaalseid kui ka totraid oletusi ega jäänud ühegagi rahule. Ainus, mida ma tagantjärele mõistsin, oli see, et hirm Tomi silmades polnud mitte lihtsalt hirm. See oli õud. Muidugi olid need vaid sõnad, ühe ja sama tunde erinevad astmed, kuid ma tundsin isegi mitte midagi teades, kuidas mind valdas nimetu ängistus.

Mida ma pidin tegema? Tomiga rääkida ei saanud ma ei täna ega saa ka edaspidi; tundsin seda. Asi oli ilmselt liiga tõsine, et selle suhtes kord tehtud otsuseid muuta. Rääkida kellegi teisega ei saanud ma ammugi. Mida mul õigupoolest siis öelda oli? Nad ei tundnud Tomi nagu mina. Nad poleks taibanud. Sain ainult oodata ja jälgida, lootes, et mingi seik meist mõlemast sõltumatult asjaoludele valgust heidab.

Kaua ma oodata ei tarvitsenud. Päev hiljem, natuke enne lõunavaheaega hõljus ukse vahelt nähtavale šefi sekretär Viola, kenake nägu nalja täis. Ma vist meeldisin talle natuke, nii et ma ei imestanudki, kui ta mu lauast möödudes toppama jäi, et paar kerget lõõpi vahetada. Naeratasin vastu ja ta kummardus allapoole, et salapäraselt sosistada:

«Noh, kas pummeldasite oma Polluxiga eile kõvasti?»

Et meid Tomiga lahutamatu sõpruse pärast ammugi Castoriks ja Polluxiks kutsuti, taipasin kohe, kellest ta räägib ja küsisin imestunult: «Meie Tomiga? Ja mille põhjal sa niisugust kuritegu kahtlustad?»

Juba Tomi mainimisest üksi tundsin, kuidas Viola ilmumisega tekkinud lahe tuju minus kiiresti haihtus.

«Noh,» itsitas Viola, «kui ma poole tunni eest temalt šefi laoks pabereid tooma läksin -- ta jääb nendega sel nädalal alalõpmata hiljaks --, nägin õige toredal pilti. Su vaene Pollux istus, tühi kohvitass ees, pea käte vahel ja magas.»

«Hm,» tegin ma sügavmõtteliselt, ise üha mornimaks muutudes.

«Ja kui ta mu sissetuleku peale ärkvele ehmus,» jätkas Viola seda märkamata, «siis viskus sirgu nagu elektrilöögist ja karjus hirmsa häälega: «Jäta, Archibald!».»

«Kuidas?» venitasin tähelepanu teritades.

«Archibald,» kordas Viola süütu lõbususega. «Missugune nimi! Ja mind vahtis ta nii, nagu oleksin ma Hamleti isa vaim, enne kui lõplikult ärkas ja rnu ära tundis. Mul hakkas päris kõhe! Kes see Archibald teil õige on?»

«Sa ütlesid Archibald?» kordasin kindluse mõttes veel kord üle.

«Nojah, just Archibald. Kas see tähendab midagi?»

«Ma ei tea,» venitasin ma end püsti ajades ähvardavalt. «Aga ma saan teada.»

Marssisin piki koridori joonelt Tomi tööruumi poole ja viskasin oma printsiibid isikuvabadusest seks korraks üle parda. Seda muidugi juhul, kui pidada isikuvabaduseks isiku õigust lasta end piinata. Mingitest Archibaldidest polnud mul aimugi. Meil kõlas see isegi hüüdnimena kentsakalt. Liiga pikk tundus. Aga seos pidi siin olema ja küllap Tom teadis juba täpselt.

Üldiselt töötas tema ruumis kolm inimest, aga üks neist sebis kusagil komandeeringus, teine põdes, nii et Tom pidi olema üksi. Küllap ta seetõttu tukastaski, nagu viimasel ajal kombeks. Ma pidin talt, kasvõi nui neljaks, tõe kätte saama -- tema enda huvides.

Vajusin uksest sisse ja põrutasin julmalt: «Tervitusi Archibaldilt!»

Tomi pisut avatud suuga nägu tõmbus surnukahvatuks. Ta taganes tooli ümber lükates vastu seina ja kogeles segaselt: «Mis s-sa l-luurad... või ei... see tähendab, sa ju ei saa, aga...»

«Küllalt, vennas,» sõnasin sellisest efektist ise ka kohmetudes märksa pehmemalt. «See olen ainult mina ja mitte šeff ise, kes on tulnud isiklikult kvartaliaruannet nõudma, mida sa pole veel alustanudki. Räägi mõistlikku juttu ja kohe praegu!»

Mõne hetkega hakkas mulle selgeks saama, mida Viola mõtles Hamleti isa vaimu vaatamise all.

«Kes kurat on see Archibald?» põrutasin peale. «Kui meie maal peaks elama mõni sellenimeline, siis tahan mina ka teda näha. Ja paistab, et pean talle sinu eest ise paar sõna ütlema.»

Tom vaikis endiselt, ainult ta muidu nii mehine lõug vabises. See mölkus ajas mind vihale. Haarasin tal tugevasti õlgadest ja raputasin nagu jaksasin, ise samal ajal nii karjudes kui paludes: «Tom, tule mõistusele! Räägi! Sa pead sellest lõpuks välja tulema!»

Seepeale Tom -- olgu öeldud, et minust tunduvalt kogukam ja tugevam, mistõttu ma endale seesugust raputamisvabadust ka lubasin -- kangestus äkitselt, langes siis seljaga uuesti vastu seina ning vajus seda mööda aeglaselt alla. Ta oli minestanud.

Kohkunult ja segaduses, ma peaaegu rebisin ta lipsu ja särgikaeluse valla ning jäin üllatunult vahtima. See, mida ma Tomi paljal rinnal nägin, oleks andnud mõistatamisainet ka märksa nutikamale mehele, kusjuures märksa vähem kummalises situatsioonis. Valgel nahal torkasid silma kriimustused ja vermed, nii värskemad kui juba armistunud, näidates nende tekkimise erinevat aega. Arme ja verevalumeid oli näha ka kaelal.

Kuni ma neid jahmunult uurisin, hakkasid koridoris kõmama sammud ja kostma hääled -- lõunavaheaeg oli alanud. Läksin ukse juurde ja keerasin selle lukku. Siis kiirustasin Tomi juurde tagasi, nööpisin ta särgi päris lahti ja tirisin üle õlgade. Teab kui hästi see õnnestuda ei tahtnud ja ka aluspesu segas tublisti, aga oma tahtmise ma sain. Tagantjärele on raske öeldagi, mida konkreetset ma üldse otsisin -- juba nähtut arvestades võib arvata, et veel mingeid jälgi vägivallast. Ja nad ei jäänud leidmata. Tomi õlal, selja pool küljes ilutses veel neli tumedat laiku, mis vastasid täpselt eespool tumendavale pöidlajäljele. Aga see käsi, mõtlesin hämmelduse ja nõutusega, seda kätt ei saanud ju olemas olla! Nii suuri käsi lihtsalt ei eksisteeri. Pealiskaudnegi uurimine näitas, et Tomi õlga pitsitanud sõrmed pidid olema vähemalt kahe minu käe haardeulatusega. Kui pöial oli jätnud üle kogu parema rinnalihase ulatuva verevalumi, siis seljal ulatusid sõrmejäljed peaaegu abaluu alla.

Lasin Tomi lahti ja tundsin, kuidas ma tasakesi hulluks lähen. Linn, kontorihoone, kogu harilik ja turvaline elukorraldus uhuti ebareaalsuse lainetes kuhugi kaugele. Jäi üksnes see tuba siin, lamav Tom oma võimatute jälgedega kehal ja mina; ning mul oli tunne, et uksest välja minnes satun jalamaid mustavasse olematusse. Katsusin selle vastu võidelda end midagi tegema sundides ja piserdasin Tomile karahvinist vett näkku. Siis märkasin, et ta polegi enam minestanud, vaid ainult magab, aga nii raskesti, nagu poleks ta seda teinud juba ööpäevi. Võib-olla oligi nii. Kordasin veeprotseduuri ja nüüd tuli Tom ägades teadvusele. Mingi ränk, võib-olla õudne läbielamus ei jätnud teda uneski. Mulle turgatas pähe, et see oligi põhjuseks, miks ta alalõpmata kohvi kaanis ja magada ei julgenud. Unes oleme alati kaitsetumad.

Aga nüüd tuli jõuda selgusele. See siin oli vähemalt minu jaoks väljunud reaasja piirest. Kartsin ainult, et Tom mu pealekäimistest uuesti minestab. Kuid vastu mu ootusi oli ta nüüd palju rahulikum kui enne atakki ja käitus inimesena, kes on ületanud kriitilise piiri ning kellele kõik on juba ükspuha.

Alul silmitses la mind ainiti, kuidagi haledalt nagu haigetsaanud laps. Siis märkas ta oma sasitud rõivastust ja nööpis särgi kinni.

«Sa nägid?» küsis ta lakooniliselt.

«Jah,» kinnitasin vaikselt. «Sa minestasid ja... Aga ma ei mõista hoopiski, mis see on.»

Seda võib juba arvata,» nentis Tom äraolevalt, jätkates mehhaaniliselt riiete korraldamist.

«Sa pead mulle ära rääkima,» sõnasin sugereerivalt. «Ja nähtavasti mitte ainult mulle. Saad isegi aru, et vaikimisega ei jõua sa kuigi kaugele. Kes see Archibald on?»

Ta võpatas jälle, aga see oli galeeriorja reflektoorne võpatus, kelle ihu hakkab piitsa suhtes juba tuimaks muutuma.

«Kust sa tead Archibaldist?»

Seletasin. Tom noogutas ja istus mõtlikult laua taha. Lasin tal segamatult mõelda, kuigi olin kärsitusest katkemas. Tundsin, et ta on nüüd südamepuistamiseks küps ja peab end veel ainult natuke koguma. Aga vaikus kostis edasi ning piinatud ilme süvenemine ta näol andis tunnistust pingelisest juurdlemisest. Olin juba kannatust kaotamas ja kavatsesin uuesti peale käima hakata, kui Tom otsusele jõudes virgus.

«Ma räägin sulle kõik ära,» ütles ta aeglaselt, otsekui vastu tahtmist. «Aga hiljem. Ma ei suuda praegu keskenduda ja ilma selleta ei usu sa ühtki mu sõna.»

«Sellest toast me enne välja ei lähe,» sõnasin otsustavalt ja pistsin võtme püksitaskusse.

«Ma arvasin, et me oleme sõbrad,» ütles Tom väsinud etteheitega.

«Just sellepärast,» ei jäänud ma vastust võlgu.

«Sina ei tea ju üldse, milles asi seisab,» sõnas Tom ja oli näha, kuidas ta püüdis mobiliseerida oma kunagise lausa kuratliku veenmisjõu riismeid. «Sa ei tea, aga püüad dikteerida tingimusi. Kuula mind: ma tahan sulle rääkida, aga ma tahan ka, et sa mind usuksid. Ja et sind uskuma panna, pean ma asja paganama hästi läbi mõtlema. Muidu läheb kõik tühja. Teeme nii, et annad mulle homseni aega. Homme saad vastuse kõigile küsimustele ja usu mind -- teisiti pole mul võimalik.»

«Aga kui homme on juba... liiga hilja?» küsisin kõhklevalt, teadmata isegi täpselt, mida ma sellega mõtlesin.

«Teisiti pole see mul võimalik,» kordas ta nukralt. «Usu, mulle oleks suureks kergenduseks, kui sina teaksid -- kui keegi üldse teaks.»

«Seleta siis vähemalt, mida tähendavad need... jäljed.»

«Ma ei saa seda teha eraldi kõigest muust.»

Andsin vastu tahtmist järele. Informatiivses mõttes oli ta minust tõesti endiselt sada protsenti ees. Kahtlen aga suuresti, kas oleksin võtme nii kergesti loovutanud, kui tema lõpurepliik, mis oli öeldud pigem endale kui mulle, oleks lausutud enne ukse avamist. See kõlas: «Nagunii on juba liiga hilja.»

Pärastlõunal oli Tom töölt kadunud ja šeff, kellel teda vaja läks, raevutses säärase distsiplineerimatuse üle, nagu ma Violalt kuulda sain. Ma ei püüdnudki enam Tomi sel päeval kätte saada. Olime kokku leppinud järgmisele ja ma lasin tal segamatult toimida, nagu ta tahtis.

Kuid järgmisel hommikul puudus Tom ikka veel. Tundsin end altveetuna, kuigi päev on ju iseenesest hoopis laiem mõiste kui tööpäev ning vaevalt kontorimiljöö pikaks tõsiseks jutuajamiseks sobida võis. Et aga jutuajamine niisugune pidi tulema, polnud mul kahtlust. Veetsin näruse päeva ja kui Tomiga seoses oli šefil põhjust raevutseda ta puudumise pärast, siis minu puhul piisas selleks täielikult mu kohalolekust.

Ka õhtul polnud Tomist veel mingit elumärki. Tema telefoni ei tõstetud hargilt, uksekellale ei reageeritud ja tuttavad baarmanid polnud teda näinud. Pikapeale hakkas see salapäratsemine mul üle viskama ja ma kaalusin juba tõsiselt, kas mitte jättagi ta saatuse hooleks, kui ta seda nii kangesti tahab, ning võtta nina korralikult täis. Ainult kaks asja ohjeldasid veel kiusatust: oma silmaga nähtud piinajäljed ta kehal ning tööasjus tavaliselt punktuaalse Tomi puudumine kui teine vihje millelegi tõsisele. Nii võtsin ühest baarist veidi joogipoolist kaasa ja läksin koju, et mind võiks vajaduse korral sealt leida.

Oodata tuli kaua. Naps oli igatahes ammu lõppenud ja tuhatoos üle ajamas, kui telefonihelin mind rahutust unest üles ajas. Toru otsas oli Tom ja ma sain kohe aru, et ta on kõvasti purjus. Ta helistas oma korteri lähedalt mingist baarist ja palus mul kohe sinna sõita. Aeg oli õige hiline ja ma nägin takso leidmisega kõvasti vaeva. Kümmekond minutit hiljem jõudsin pärale.

Tom oli veel rohkem purjus kui olin arvatagi osanud. Tal polnud enam üldse nägu peas. Baaripidaja üritas teda parajasti välja visata ja tundus, et see ei olnud tal esimene katse. Mind nähes lasi Tom end taltunult ukse poole tüürida, kusjuures ta võttis väga väärika hoiaku ning lehvitas mõlemat kätt tiibadena külgedel nagu suur purjus lind.

Läksin koos temaga välja ja me jäime baari ukse ette seisma. Tom vankus kergelt jalgadel, aga näis siis ümbrusega kohanevat. Kuna olin teda viimastel päevadel kainenagi rohkem kui imelikus seisukorras näinud, mõjus ta praegune purjusolek peaaegu lohutavalt.

«Noh,» küsisin äraootavalt, «loodan, et sa ei ajanud mind poole öö ajal üksnes selleks üles, et ma sinuga kokku lööksin?»

«Ee-ei,» venitas Tom hästi avameelselt ja komistas kergelt ettepoole. «Aga...» jäi ta pisut mõttesse, «See ei olekski nii paha mõte. Ainult et...»

«Ma viin su parem koju,» panin resigneerunult ette.

«Ee-ee-ei,» ütles Tom tolle joobnud siirusega, milles oli nagu lapselikku imestust, et ma mingitest lihtsatest probleemikestest aru ei saa. «Koju lähed ju hoopis sina. Vaata, siin ootabki üks takso.»

Ma ei osanud isegi kiruda. Sel polnud mõtet. Takso, millega olin saabunud, ootas tõepoolest baari ukse ees uut klienti ning pööramata tähelepanu Tomi purjus sonimisele, üritasin teda sellesse vedada, kuigi ta väitis, et elab siinsamas ja tuleb ise suurepäraselt toime.

«Õigus küll,» meenus talle äkki, nagu oleks ta unest ärganud. «Ma pidin sulle ju midagi andma.» Ta õngitses taskust ümbriku ja surus selle mulle pihku.

«Mis see on?» küsisin igaks juhuks, kuigi hakkasin isegi aimama.

«Vastused,» pomises Tom pead uniselt longu lastes. «Sa ju ise tahtsid vastuseid.»

Ta kippus seina najale magama jääma ning ma pidin ta ikkagi koju viima ning korteriuksest sisse toppima, enne kui süda rahule jäi. Siis kihutasin koju ja rebisin ümbriku kannatamatult lahti. Seal võis peituda üksnes Tomi pihtimus, mida ta ei suutnud või ei söandanud teha suusõnal. Ning see ta oli, kusjuures käekirja vaadates veendusin, et kirjutades pidi Tom olema kaine nagu värske kurk.

«Nagu näed,» kirjutas ta, «otsustasin suhelda paberi abil. Sellel on silmast silma kõnelemisega võrreldes mitu eelist. Võin nii oma sõnu üksipulgi läbi kaaluda, et selgemini väljenduda. Sina aga ei saa mind juba päris alguses kõikvõimalike küsimustega katkestada ja segi paisata, mida Sa muidu tingimata teeksid. Nüüd pead loo esmalt tervikuna ära kuulama (lugema) ja saad asjast mingisugusegi üldpildi -- kui ma seda üldse suudan teha. Katsu mind ikkagi uskuda, see on ainuke asi, mida palun.

Kuu aega tagasi, see oli täpselt 11. oktoobril, sain kummalise sisuga ja ilma saatja aadressita kirja. Ma ei mäleta, kuhu see kiri on jäänud, muidu lisaksin ta võib-olla siia. Aga mida ma ometi räägin! Muidugi ma ei lisaks, kuna selle seos järgnevaga sai pärast ilmsiks ja ma ei tahaks, et Sinuga läheks samuti nagu minuga. Kellelgi meist ei ole tegelikult aimugi, mis meie hinges võib peituda ja seepärast on parem mitte riskida. Tõsi, praegu Sa ei saa veel aru, mida ma silmas pean.

Niisiis, selles kirjas oli äärmiselt kummalisi asju ja ma pidasin seda kellegi tobedaks naljaks või mõne nõdrameelse jampslikuks sonimiseks. Igal juhul ei tulnud mul pähegi seda tõsisemalt võtta. Samal ööl nägin aga erakordset unenägu.

Seisin suure jõe kaldal teisele poole jõge loojuva päikese kiirtes ja tundsin igatsust. Nagu seda ilmsigi ette tuleb, ei suutnud ma endale teadvustada, mille järele ma õieti igatsen, kuid selles oli kõike, mida suudab vaid ebamääraselt väljendada üksainus nii väheütlev ja paljusisaldav sõna nagu «õnn». Tunne oli väga intensiivne ja valusalt kaunis. Midagi niisugust tunneme vahel ainult murdeeas, kui kõik see, millest me veel midagi ei tea ja mida me üksnes ähmaselt oskame, seisab alles ees. Mu ümber oli võõras maa, võõras aeg ning võõras, erakordselt kaunis loodus, pea kohal purpurist kuni tumesiniseni vahelduva värvigammaga taevas; ja ma teadsin, et pean pääsema teisele kaldale. Õhk oli täis helisevat kutset nagu löönuks kauguses kümnete kirikute kellad -- kuigi võin vanduda, et kuulda polnud midagi -- ja mina olin täis igatsust. Minu ja ihaldatava teispoolsuse vahel oli aga lai, kiiresti voolav vesi ning ma seisin seal kurbusest pakatamas nagu vaeslaps jõuluvitriini ees.

Korraga silmasin kallast mööda lähemale astuvat meest. Ta oli juba üsna ligidal, säärsaapad jalas ning õlal paar aere. Minus tärkas meeletu lootus, kuid enne kui jõudsin suudki avada, küsis mees ise: «Kas soovite üle minna?»

Kinnitasin erutusest värisedes, et ma pole veel eales midagi rohkem soovinud ja tuhnisin kiiruga taskutes, et leida mõnd äraeksinud rahapaberit. Mees ainult naeris ja ütles, et tal on nagunii teisele poole asja ning ta võib mind ilma mingisuguse tasutagi kaasa võtta. Seda polnud mulle korrata vaja. Mehel oli meeldiv nägu ja meeldiv naer ning ma läksin temaga kaasa, ainsaks kartuseks, et ta äkki ümber mõtleb. Muidugi ei saanud see nii usaldusväärse välimusega inimese puhul kõnekski tulla, aga ma lihtsalt ihkasin nii väga üle pääseda, et isegi mõte nurjumisest pani mind värisema.

Natuke ülesvoolu paat seisiski. Paadimees pani aerud paika, lasi mul ninasse istuda ja lükkas paadi kaldast lahti. Ta oli ülevoolavalt heas tujus, lobises kogu aeg ja tutvustas ennast Archibaldina. Et unenäos ei imestata millegi üle ja kõige vähem tehakse probleeme veel keeleküsimustesse puutuvast, pärisin tema nimest lähtudes üsna loomuliku tundega, kas see on Inglismaa. Archibald naeris kõmisevalt, selg sõudes minu poole, ja küsis, mis tähtsust sel on. Ja ega sel ei olnud tõesti mingit tähtsust. Teine kallas tuli ju aina lähemale ja kõrvale kuuldamatu helin minus muutus üha tugevamaks.

Kui paadinina mõne aja pärast maad puudutas, sündis see väikese inimgrupi lähedal, keda olin märganud juba varem. Nii see ilmselt mõeldud oligi, sest meie maabudes tõstsid nad üles raske kandami ja tulid sellega paadi poole. Kummaline, et kogu üldise selguse juures ei märganud ma midagi nende välimusest. Neil hallidel, siia kuidagi sobimatutel kogudel polekski nagu nägusid olnud. Küll aga mäletan praegugi lausa detailse selgusega nende kandamit, milleks oli musta riidega ülelöödud kirst.

«See on elu maa,» seletas minu järel liivale astuv Archibald lahedasti. «Surnuid siia ei maeta. Nad viiakse sinna.» (Ta osutas vastaskaldale, mis siit vaadates paistis pimeda ja ähvardavana.) «Aga teie olete nüüd üle, nii et kõike head ja nägemiseni!»

Ka mina soovisin jällenägemist. Oleksin ma vaid teadnud, milline saab see olema! Aga kahtlen kõvasti, kas ka teadmine sellest oleks mind enam peatanud. Ma olin päral ja ma tundsin, et ma olen päral. Kõik muu oli kaotanud mõtte ja mõtte kaotavad siin õigupoolest ka sõnad. Sest kuidas edastada kellelegi, kes pole seda ise kogenud, mis tunne on lennata roosa purjega üle kauni maa igavesti loojuva, kuid mitte iialgi loojamineva päikese poole, kõrvus helisemas vaimustav muusika, lennelda ning hõljuda nii lõpmatult kaua ja teada, et seegi pole veel täitumine, vaid üksnes pikk ning joovastav teekond selle poole...

Üles ärkasin sügava õnnetundega ja unenäo lummus ei jätnud mind kogu päeva. Ainult et kohe hakkas sinna imbuma ka valusat, lootusetut igatsust kaotatu järele, mis muutis nägemuse veelgi mõjusamaks. See oli nagu hingepõhjani tungiv meloodia, mida sa teadsid end mitte iialgi enam kuulvat. Olin sugestiivseid unenägusid varemgi näinud, aga kas võisin loota veel kunagi näha ja tunda midagi niisugust?

Alles nüüd tekkis mul mõningane kahtlus unenäo ja kummalise saadetise võimalikest seostest. Õigem oleks vist öelda, et see oli ähmane lootus. Lugesin kirja uuesti, sedapuhku kaua ja tähelepanelikult; püüdes süveneda mulle siiani täiesti aimamatute mõtete ja seoste valdkonda. Palju targemaks ma sellest ei saanud. Võid aga kujutleda mu rõõmu, kui järgmisel ööl kordus, õigemini jätkus kõik uuesti. Mul polnud enam vaja ületada jõge, ma olin kohe seal ja nii, nagu oleksin olnud seal alati.

Nüüd järgnes mu öine eksistents nagu lõputu seriaal, mille osad olid ja ei olnud ka omavahel seotud, kui aga olid, siis lõdvalt -- mina ise ainsaks siduvaks tegelaseks nende vahel. Elasin nagu läbi pikka ja fantastiliselt õnnelikku elu, kusjuures see elu sisaldanuks nagu mitmeid elusid. Mu unenäod, mis juba alguses paistsid silma ebatavalise detailiteravusega, muutusid järjest selgemaks, ületades tavaelu mitmekordselt. Näis, nagu oleks mõnd kaunist vaadet varjav uduvine ajapikku hõrenenud ja hajunud, lastes silmal üha teravamalt haarata ebamaist, pidevalt muutuvat ilu.

Seesama toimus tunnetega, mis tolles reaalsuses -- nimetan seda juba nii -- omasid veelgi suuremat kaalu kui visuaalsed nägemused. Paraku on küll vahest võimalik manada kuulaja silme ette umbes kilomeetri kõrgusel majesteetlikult hõljuvat, otsekui täispuhutavat õhupall-linna oma rännuteel, kuid pole mingit lootust edastada tundmusi, mis valdavad sind samasugusel lendmaterjalist alusel läbi õhu selle poole tüürimas, teades, et sind oodatakse.

Sellest peale hakkasin tundma enese äralibisemist, kui nii võiks öelda. Kogu oma fantastilisuses olid need uned liiga reaalsed. Nad olid saanud palju reaalsemaks kui see maailm, milles viibisin ärkvel. Kõige muu kõrval võis siin olulist rolli mängida ka ajafaktor, sest ärkveloldud päev tähendas kõigest ühtainust päeva, samal ajal kui öö jooksul võisin läbi elada paljusid aastaid -- aastaid paradiisis, sest kuidagi teisiti ei oskaks ma seda nimetada. Kohtasin seal paljusid, keda olin oma tegelikus (?) elus tundnud ja paljusid, keda oleksin tunda tahtnud või keda olin kunagi oma unistustes välja mõelnud, ning nad eksisteerisid seal just sellistena, nagu ma neid elus näha oleksin tahtnud. Ma armastasin lõputult ja mind armastati lõputult ning kogu see õnn kestis igaviku.

Nii lühiajalised, kui seda olidki teises reaalsuses veedetud aegade kõrval päevad tavareaalsuses, muutusid nad parajasti käes olles oma tühjuse ja hallusega ometi talumatuks. Tundsin end otsekui narkomaan, kes on reeglipärasest annusest ilma jäänud, ja püüdsin päevi lühendada, kuidas aga sain. Muretsesin uinuteid ja rahusteid, kust need vaid näppu puutusid, et vaid pääseda tavareaalsusest nagu õhuta ruumist. Kogu maine tegevus oli minu jaoks kaotanud igasuguse tähtsuse ja mõtte. Ihkasin üksnes magada, magada, magada, et pääseda võimalikult kiiresti koju, oma maailma. Mingit eelnevat ettevalmistust ei olnud selleks enam ammugi vaja -- olin juba vankumatult õigele lainele häälestatud ning võisin üksnes muiata fantasööride üle, kes paigutasid teisi reaalsusi küll võõrastele planeetidele, küll üksteisest õhukeste ajakihtide või -kilede poolt eraldatud paralleelmaailmadesse, taipamata otsida neid iseenesest, oma vaimu tundmatutest sügavustest.

Kõik toimub ju minu sisimas. Aga ma uskusin seda kui objektiivsust ja usun praegugi. Pole võimalik mitte uskuda, kui oled seal kordki olnud. Pigem võib kahelda tolles reaalsuses, mida nimetaksin selguse mõttes tavamaailmaks. Kahjuks pole seegi võimalik. Vankumatuks sillaks kahe näiliselt ühinematu vahel sai mu vaimu kandev keha. Elamata, söömata, eluks vajalikku muretsemata ei oleks ma suutnud vallata toda teist reaalsust, mida ma vajasin. Nii muutusid rõhuvad ekskursid tavamaailma paratamatuks. Tõsi küll, seal ma neist õieti ei teadnudki või tundusid nad kestva igaviku kõrval liiga mikroskoopilised, et neid üldse tähele panna, sest siinne päev jäi ka seal vaid päevaks.

Ometi olid kehal omad seadused ning tema võimalused osutusid vaimu oma kõrval tühisteks. Viimaste loodut armastasin nagu ei iial midagi, kuid see armastus sõi mind, seda endist mind, aeglaselt ja halastamatult. Võib-olla olin ma selle jaoks liiga pehme, nii et pidigi nõnda minema. Kellelt on mul küsida?

Õndsus oli kestnud lõpmata kaua, kuid pikapeale tundsin teatava ärevusega, et hakkan väsima. Ammutasin jõudu ju vaid omaenese sisemistest allikatest ning need ei suutnud end nii kiiresti taastada, kui neist võeti. Maailm mu silmade ees hakkas luituma, tunded tuhmuma. Olin oma energia liiga kiiresti ümber töötanud ega suutnud seda enam endist viisi juurde anda, mis mõjutas paratamatult tulemust. See viis meeleheitele! Pärast ülihead näib isegi väga hea ainult nigelana. Püüdsin end säästa ja taastada vähem magades -- milline raske vaev see küll oli --, kuid ei võinud ometi midagi muuta, kuna sealpoolsus neelas endistviisi kõik ja enamgi. Nägemuste ja tunnete erksus aga ei taandunud, ei sukeldunud ähmastavasse udulinikusse nagu alguses. Ei, see reaalsus oli mulle juba liiga omaseks saanud, et sellest välja pudeneda.

Aegamööda, kuid järjest kiirenevas tempos hakkas muutuma hoopis aistingute tonaalsus. Maastikud ja elustseenid muutusid süngemateks ja omandasid mingi kurjaendelise varjundi. Seesama toimus ka tunnetes. Mu meeli täitsid ärevus ja ängistus ning nii nagu varem olid kestnud terve igaviku joovastus ja nauding, vältasid ka ärevus ja äng määratult, muutudes seejuures järjest sügavamaks, kuni ma lõpuks märkasin, et sellest on saanud hirm. Veel ei olnud tal konkreetset iseloomu. Ma ei teadnud, mida ma kartsin, kuid kõik märgid -- pigem alateadlikult tajutavad kui mõistusega tõlgendatavad -- viitasid lähenevale katastroofile.

Inimesed olid muutunud nagu kogu maailmgi. Näiliselt jäid nad nendekssamadeks. Ma tundsin nad ära. Kuid nad ei paistnud enam ammugi nii üheplaaniliselt meeldivad, nagu ma neid näha tahtsin. Tundus, nagu oleks neis paljastunud veel üks, seni varjatud reaalsus, mis nüüd järjest jõulisemalt pinnale kerkis. Rafineeritud tippmuusiku dändilik pealiskiht ei suutnud enam varjata hingetut edvistajat, muhedasuise jäätisemüüja silmad jälgisid kalgilt ja kasuahnelt ümbrust nagu kaks külma limukat, populaarne poliitik kuhjas täitumatuist lubadusist oma jalge alla püramiidi võimu juurde, imekaunis tütarlaps aga sorteeris mõttes mehi samal printsiibil kui mehed hobuseid: see on tubli loom, ta kannab mind kiiremini ja kaugemale kui teised.

Suutmata seda kauem taluda, pagesin üksindusse. Kuid muutunud polnud ju ainult inimesed, vaid kogu reaalsus ja küllap ma isegi. Täpsemalt, kui võtta asja tavaelu seisukohast, siis ainult mina ise olingi muutunud, sest kõik muu toimus ju üksnes minu sisimas.

Kunagi oli terve see ajatu ja mõõtmatu maailm olnud mulle kauniks, paradiislikuks koduks, kus täitusid kõik soovid. Nüüd hulkusin kodutuna mööda süngeid kõnnumaid ja mustavaid kuristikke, nuttes taga kaotatud paradiisi ja püüdes seda uuesti leida, kuigi teadsin, et ta oli lihtsalt lakanud olemast. Õnn kestis igaviku, aga kui ta kord läbi sai, tundus kõik olevat vaid viiv. Jäävaks osutus ainult see, mis talle järgnes. Sest õnnetund kestab minutina, õnnetuseminut aga vältab kui nädal.

Siis kohtasin ma üht lõputuna näivat kaljulõhet läbides taas Archibaldi. Ka tema oli määratult muutunud, aga ma tundsin ta kohe ära, sest tema muutumine oli täielikus kooskõlas kõigi teiste muutustega mu ümber ja minus eneses. See polnud enam lõbus ka sõbralik juhu-paadimees, kellena ma teda lõputute aegade tagant mäletasin. Nüüd seisis mu ees julm ja teraskindel tahe, keda miski eesmärgist kõrvale ei kalluta ja kelle eesmärgiks olin mina ise.

Kabuhirm sundis mind tõrkuma ja et näida vankumatu kui mitte enda, siis vähemalt temagi silmis, küsisin häält vaevaga vaos hoides, kas ta ei juhataks mulle teed jõe äärde. Olin juba ammu ihanud pääseda sellelt põrguks moondunud maalt. Kogu meie tahtejõud koondus ristatud pilkudesse, millede duell kestis kaua. Aegamööda tajusin meeleheitega, kuidas ma paratamatult alla jäin ja mu tahe lootusetult nõrkes tema oma ees. See oli nagu võiduka surmavaenlase haare kõri ümber. Seisin ta vastas nüüd nagu hiir mao pilgu all ja mõistsin, et kuulun temale.

Hetke pärast naeris Archibald kõmisevalt, nagu oli teinud seda kord igiammu, kui ta mind üle jõe tõi. Ainult nüüd polnud see enam kunagine meeldiv naer vaid irvitav pilge.

«Muidugi juhatan,» seletas ta läbi naeru. «Ma koguni ise viin su sinna. Selleks ma siin olengi. Aga enne on meil veel üks kaunis suur arve õiendada. See tundub olevat üsna kopsakas.»

«Arve?» küsisin ebaledes, kuigi teadsin vaistlikult isegi, mida ta mõtles.

«Muidugi,» kinnitas Archibald. «Ja ära kaeble. Sina said ju kõik, mida sa tahtsid. Nüüd on minu kord. See on ometi õiglane? Aga üle jõe ma sind viin, selles ära kahtle. Ega sa ei ole esimene. Ühe viisin just siis, kuid sinu üle tõin.»

Nagu läbi unustusehämu meenus mulle musta riidega ülelöödud kirst. Mul polnud midagi öelda. Tegelikult olin millekski taoliseks ammu valmis, ainult et nüüd, mil see oma täies koleduses mu ette kerkis, valdas mind ometi tumm õudus. Ahastavalt raske oli omaks võtta, et ees pole enam midagi, mida maksaks oodata, vaid vastupidi -- edasi läheb aina hullemaks, kuni saabuva lõpuni.

«Hakkame minema,» ütles Archibald otsustavalt. «Tee tuleb pikk ja selle jooksul maksad ka oma võlad.»

Nüüd rändasime juba kahekesi mööda jubedat kuumaastikulist miraaži ning vähe oli sel sarnasusi lendamisega roosal purjel, millega olin kord selle maa sisemusse reisinud. Minek oli vaevaline nagu tapalava-teekond ja seekord ei terendanud lõpus enam ühtki ihaldatud eesmärki. Me läksime ja ma tasusin oma arvet. Ning kassiirina oli Archibald niisamuti tasemel nagu paadimehenagi. Iga õnnehetke, iga minuti eest maksin ahastuse ja õudusega. See polnud enam ahastus või õudus millegi konkreetse ees, see oli seisund. Ning Archibald oskas juba hoolt kanda, et piinad hetkekski ei lakkaks. Ta oli kogenud põrgusulane kui mitte vanatühi ise.

Sel ajal kui mind pitsitasid pidev näljatunne ja janu, toitus tema vaim minu vaimust ja tema ihu minu verest, mida ta jõi. Oo, ta oli mõõdukas, mitte mõni laristaja. Korraga piisas talle vähesest. Aga oma osa ei jätnud ta kunagi võtmata ning ma teadsin, millega see lõpeb. Tema vaimu ja keha jõud üha kasvasid proportsionaalselt minu omade kahanemisega. Kui jäänus, mida veel vaid tinglikult võis nimetada minuks, pidi kord otsa saama, tähendas see, et olemegi jõe äärde jõudnud. Aga selleni oli veel terve igavik piinu ja meeleheidet.

Igal hommikul ärkasin pärast aastatepikkusi unerännakuid järjest nõrgema ja piinatumana. Nüüd tundub, et Archibaldi võim küünib ka tavamaailma, sest avastasin jahmudes oma kehal ta piinamismärke. See võttis viimasegi lootuse. Paistab, et ta võib mind iga hetk ka siit oma meelevalda viia, kui tahab. Ainult et ühel siinsel päeval pole sealsete ajameredega võrreldes praktiliselt mingit kaalu ja seega olen tal nagunii peos. Veedan oma niinimetatud puhkepäevi meeletus hirmus selle ees, mis paratamatult järgneb ja kardan paaniliselt uinuda. Aga uni tuleb kord ikka ja Archibaldile piisab ka hetkelisest suigatusest.

Võib-olla imestad Sa neid ridu lugedes, miks ma pole abi otsinud psühhiaatrialt, hüpnotisööridelt, kõigilt, kellel on midagi ühist inimese hinge ja tema kujutelmadega ja kes võiksid minu eest võidelda minus eneses peituvate koletistega. Kuid milline hiir suudab põgeneda, kui madu on ta hüpnotiseerinud? Mina ei suuda, kuigi nii hiir kui madu olen ma ise. Ja kui suudaksingi, siis kui palju aega võtaks, kuni leiaksin vajaliku inimese, suudaksin teda end uskuma panna ja kuni ta proovikski midagi ette võtta? Selle aja jooksul pean ma paratamatult magama jääma ja nii saadud aastatest jätkub Archibaldile alustatu lõpuleviimiseks täiesti. Olen lootusetult üksi -- mina ja Archibald kuukõrbelikul miraažmaastikul.

Ma ei taha sellest enam kirjutada. See on liiga õudne, sõnad liiga väljendusvaesed. Kui Sa mind mõistsid, piisab sellestki; kui mitte, siis ei aitaks ka jätkamine. Me rändame veel, aga ma tunnen, et oleme varsti päral. Nii ongi parem. Olgu sellel lõpp! Olen väsinud, meeletult väsinud.

Sooh, lõpuks on see kirjas. Kas tead, mis ma nüüd teen? Kord soovitasid Sa mul end täis juua. Võid uskuda, et olin seda juba proovinud. See oli esimene asi, mida ma nende ööde vastu käiku püüdsin lasta. Paraku mõjus naps efektiivselt ainult niikaua, kuni olin ärkvel. Hiljem pani see ju magama... Kuid täna, nüüd ja otsekohe, lähen ja joon ennast täis. Tahan end veel üksainus kordki inimesena tunda. Aimus ütleb, et rohkem võimalusi mul ei tule. Kõik.

Tom»

Olin vapustatud. Lasin lugemise ajal kramplikult kättehaaratud kirjal lauale kukkuda ja vajusin mõttesse. Ei võiks öelda, et see kõik mulle mõju ei avaldanud. Kui ma selle imeliku loo alguses olin Tomi normaalsuses kahelnud, siis nüüd ei olnud mul enam mingeid kahtlusi -- vaene poiss oli hulluks läinud. Ma ei saa öelda, nagu tunneksin end arstiteaduses kodus olevat, aga kahtlustasin, et see pidi olema skisofreenia, võib-olla ka autohüpnoos, isiksuse kahestumine, kusjuures üks neist isiksustest hüpnotiseeris teist.

Ainult need jäljed ta kehal ei andnud mulle rahu. Neilgi pidi leiduma mõni mõistlik seletus. Olin kuulnud hüpnoosiseanssidest, kus hüpnotiseeritava nahale tekkis põletusjälg külma raua puudutusest, kuna talle oli sisendatud, et raud on tulikuum. Lõppeks võis Tom end meeltesegaduses ise vigastada või...

Päris rahule ma seletustega ei jäänud, need tundusid liiga otsitud. Kuid see polnudki minu eriala. Praegu oli palju tähtsam otsusele jõuda, mida ette võtta. Tomi juurde polnud mõtet minna, ta oli liiga põhjalikult purjus, et teda enne hommikut maast lahti saada. Ja mis ma oleksin pidanud temaga peale hakkama? Siin läks vaja arstiabi selle parimal tasandil. Kuid nüüd oli mul juba võimalus seda saada. Ma polnud enam tühjade kätega -- laual seisis Tomi enda käega kirjutatud kiri ja hommikul võisin selle käiku lasta.

Hommikul oli Tom sumud. Ta leiti pargipingilt oma maja läheduses, kuhu oli unevoodi eest põgenedes lõpuks magama jäänud. Laiba seisund viis politsei ülimasse hämmingusse ja ma usun, et neil saab sellega olema palju peamurdmist. Minult ei kuule nad ju midagi, sest samal ööl nägin ma unes oma Archibaldi. Eks saanud ka mina eelmisel õhtul kummalise sisuga kirja... Ka kirstu nägin ja arvan teadvat, mida see sisaldas. Kuid ma olen nii õnnelik! Õnn kestab ju igaviku.

Tuul pühkis teraselt lume. Selle poole tunni jooksul, mil lennuk oli angaarist väljas seisnud, oli sadanud peotäis peent tuhkjaid helbeid. Wirrel seisis ning vaatas mõtlikult taeva poole. Siis viipas lendur talle ning ta ronis lennukisse, lahtisest luugist paistis veel hetk enne selle sulgumist lapike hallist pilvest, mis kattis kogu laotuse.

Esimene asi, mis ta elust mäletas, oli nende maja sein, betoonist sein, mis oli kaetud värvilisest killustikust mosaiikpildiga. Pildil olid töötavad inimesed, stiliseeritud hammasratas ning kuullaager ja kõige kohal rakett kosmosesse sööstmas. Ta oli siis kahe ja poole aastane.

Arvatakse, et enne lõppu jookseb eelnenud elu silme eest läbi. Võib-olla on see tõesti nii sekund enne seda, kui põlev lennuk jäiste kaljude rägastiku sööstab -- kuid praegu mõtles ta oma esimesele mälestusele hoopis teisel põhjusel. Kogu ta elu, alates sellest hallist päevast, mil ta oli seisnud jäätunud lombi ääres ja ajanud pea kuklasse, et näha tervenisti tohutut mosaiiki, oli teda juhtinud siia, kus ta praegu seisis. Iga sündmus oli teda tõuganud edasi sellel rajal, millele saatus oli teda kord asetanud, ta elu oli seni kulgenud lineaarselt üheainsa eesmärgi poole. Lennuki mootorid mürisesid ja ta nägi, kuidas lumest välja vaatavad mustade kaljude tipud üha kiiremini mööda libisesid. Siis äkki polnud neid enam, oli ääretu valge tasandik, mis ulatus nii kaugele, kui ta nägi, kauguses sulas kokku jääks külmunud meri ning silmapiir. Ja juba järgmisel hetkel polnud ka enam seda, kõik, mis ta nägi, oli terashall taevas. Nad lendasid.

Ta oli alati mõtelnud selle peale, kui kummaliselt inimesed tajuvad sõna «lendama». Teekond oli alanud Kuu musta kaljusse uuristatud süngest baasist, mis oli üks vanemaid, mis neil üldse oli. See oli näinud esimeste võitlust nende olemasolu eest, selle ühes mustas toas elas ja töötas siiamaani Judge,

kaheksakümmend aastat järjest. See polnud olnud lend, vaid midagi rongisõidu sarnast. Nüüd algas lend, kõigepealt kakssada kilomeetrit Euraasia põhjarannikuni. Kakssada kilomeetrit jäist tühjust, kus keegi ei ürita neid alla tulistada. Loodetavasti ei püüa seda keegi ka rannikul, neile oli seda lubatud. Wirrelil polnud aimugi, kui palju kulda oli tulnud kulutada selleks, et saada see lennuk ning nelja silma alla antud lubadus see läbi lasta. Sel polnud tähtsust, kulda neil oli. Inimesed on mistahes kullast väärtuslikumad.

Mootor pani õhukesest terasest kesta nende ümber värisema, see oli tõeline lennuk, see polnud varivaikselt oma teed sööstev liugur või välgunoolena atmosfääri rebestav süstik, Wirrel vaatas alla ja tundis kerget kõhedust mõeldes, kui aeglaselt nad lendasid. Süstikutreeningul oli neile õpetatud, et turvaline lend algab kolmekordsest helikiirusest. Praegu nad pigem planeerisid, lennuki nõrk süda ei suutnud loodusjõude enda ümber kuuletuma panna, vaid püüdis jõuda nendega koostööle, mootor käis ühtlaselt ning kabiinis oli nõrk bensiinihõng. See kõik oli vajalik -- üksik liugur oleks rannikul igal juhul kohe alla tulistatud, neil polnud kavas lahingut lüüa, lennukile sai aga osta vaba tee. Wirrel keeras veidi pead ja nägi puna-sini-valget viisnurka masina tiival. Legendi järgi olid nad kursilt tormi tõttu kõrvale kaldunud meteoroloogid. Taevas oli nüüd selge, vaid mõni kraad tiiva otsast ülalpool oli näha kitsas tume pilvetriip, millega nad paralleelselt lendasid.

«Vaata alla,» kuulis ta lenduri häält kõrvaklappides. Ta suunas pilgu alla ning nägi midagi musta jäises lagendikus, hetkeks ei suutnud ta mõista, mis see oli, päike peegeldus tohutute helevalgete murrutuste servadel, jää oli terase kokku litsunud ja välja väänanud ja üritanud üles ronida sellest, mis järele oli jäänud, kuid ikka veel vaatasid noolsirged mastid ning raske jäitega kaetud raadioantennid üles taeva poole, veel ei ole teras alla andnud, veel läheb aega, kuni Suur Valge suudab alla kugistada selle rüveda ekskremendi, mille naftanäljane inimkond oli siia aastakümnete eest püstitanud. See oli puurtorni «Severnõi» vrakk.

Wirrel vaatas seda seni, kuni see silmist kadus, üksildane, kuid alistumatu, rinnutsi kogu loodusega, kuid ikka veel uhkelt upitamas oma räsitud päid, saja-aastane Kaug-Põhja tööstuse sünnitatud hüdra, kelle luudeks ja soomuseks oli teras, vereks mustav nafta, kelle räpast, verest ja valedest läbiimbunud hingus oli surm. Pärast tulekahju oli merre valgunud naftast moodustunud laik olnud sama suur, kui Novaja Zemlja. Wirrel masseeris kindas käega lõuga. Ta tundis külmahoogu, kui kinda ammusurnud nahk selle elavat kudet puudutas.

Kauguses hakkas paistma õhuke must triip, mis kiiresti lähenedes haaras endasse kogu silmapiiri, otsekui nende embamiseks välja sirutudes. Selle kohal rippusid madalad pilved, mis näisid sellega kohati kokku sulavat. Kauguses paistsid vaevu aimatavatena Skandinaavia ahelike nürid tipud. Lennuk tõusis veidi kõrgemale ja poolviltu sõidusuunas alla vaadates nägi Wirrel, kuidas pilved neile vastu kihutasid. Neist vasakul oli rannikul väike betoonkarpide kobar, millel polnud mingit nähtavat piiri ümbritseva maastikuga, mis algas, nagu Araabia linnad algavad kõrbest, otse lagedast tundrast ning lõppes mere ääres, kus roostes laevaraud lasi ennast vaevalt töökorras sadamas mereveel süüa. Kõige selle keskel kõrgus raadioantennide rägastik. Kindlasti on seal kuskil ka raketid, valmis taevasse sööstma, paarkümmend aastat vanad ning viletsalt hooldatud, osaliselt stardivõimetud, primitiivse, lasteleludeks sobiliku elektroonika poolt juhitud, kuid siiski surmavalt ohtlikud nende väikesele lennukile. Muidugi selle aja peale oleksid nad juba ammu startinud, enam polnud vaja muretseda, nad olid juba mitu minutit tagasi kaitsevööst läbi lastud. Ühtegi puud ei kasvanud asula ümber, nii kauges põhjas puid ei kasva, kuid Wirrel oleks võinud kihla vedada, et isegi siis, kui see asula oleks olnud lõunapool, seal, kus taiga ikka veel ääretuna tunduva rohelise ookeanina laiub, poleks asulas puid olnud -- oli juba kohalike viis hävitada kogu loodus selle paiga ümbert, mille nad elamiseks on valinud ja eelkõige tähendas see asula jaoks vajaminevast kümme korda suurema ala lagedaks raiumist.

Selle mõtte juures varjasid pilved ta vaate.

Nende all oli Euraasia.

Kusagil nende kohal, mõtles Wirrel, tormavad oma orbiitidel ümber Maa Alduse satelliidid, igal hetkel jälgimas kogu õhuliiklust planeedil. Vähemalt kaks-kolm neist hoiab kirbul ka meid. Kunagi XX sajandi keskel oli suurriikide vastasseisu ajal point zero, koht, mida esimesena tabab ameeriklaste rakett, Moskva keskväljakul. Sajandi lõpul kirjutas üks Lääne ajakirjanik, et ta viibis seal vastasseisu ajal kolm korda ning iga kord tundis teatavat kõhedust.

Seal ülal pole muidugi ainult Alduse relvad, vaid ka side... Lendur teab igal hetkel oma täpset asukohta mõnesentimeetrise täpsusega, igal hetkel võib ta saata signaali nende kohale laotusesse, kuid niisama palju, kui ta on osake juba Päikesesüsteemist palju kaugemale ulatuvast virtuaalruumist, on ta ka üksi kogu laotuses oma raudse linnu ning reisijaga. Mitte keegi ei suudaks neid aidata, kui praegu vilistaks kusagil seal all hävitajate düüsid oma stardieelset julma laulu või kõlaksid õhukaitserakettide stardiplahvatused. Ei Aldus ega miski muu väline jõud suuda aidata madallennul olevaid aparaate, selleks on vahemaad liiga väikesed ning kiirused liiga suured. Mitte keegi omadest ei näeks enam kunagi lennukit ega neid endid, kui masina ootamatu rike nad praegu taevast alla tooks ja nad kusagil hädamaandumise peaks tegema. Lenduri iga mõte võib minutite jooksul läbida kogu Ordu küberruumi, nad võiksid rääkida ükskõik kellega Maal, Kuul või nende läheduses, saata teate Marsile, Triitonile või tähtedevahelises vaakumis kaugenevatele aparaatidele, kuid kogu sellest määratust ruumist ei ulatuks ükski jõud nendeni.

Jah, võib-olla vaatavad praegu Maa öist külge isegi Judge kustuvad silmad, võin-olla istub ta Kuu musta pinnasesse süvistatud poolringikujulises ruumis ja vaatab üle terve sirge seina ulatuvat kuvarit, täpselt nagu ta oli istunud siis, kui nad olid Yanusega sisse astunud. Ta oli näinud selle igivana mehe kõhna sirgelt ratastoolis istuvat kuju musta varjuna hiiglasuure Maa poolkera kujutise taustal. Judge oli üks väheseid senaatoreid, kes veel tundis Maad, suutis ennast kujutleda selle elanike hulka, aimas seoseid seal, kus Yanuse-taolised mehed midagi ei märganud. Kui ta vaatas Kuu Ordu ülemkohtunikku planeedi taustal, mille too oli igaveseks hüljanud, tundis ta äkki teatavat sidet nende vahel. Aga Judge oli vana, väga vana mees. Ja polnud ordukindral König ja teised konsulidki enam noored. Varsti saavad konsuliteks ja kindraliteks teise põlvkonna ordurüütlid, Yanus ja tema kaaslased, ja hoiavad neid poste järgmise poole sajandi vältel. Senatis juba ongi nad ülekaalus...

See kohtumine oli olnud viimane looge teel, mis oli teda toonud oma esimesele ülesandele sellesse väikesesse lennukisse, roostetava, suitseva ja radioaktiivse kontinendi kohale, millel kaks miljardit inimest ennast läbi oma väändunud elude vedas ning püüdis seda veidike veel roostesemaks, suitsevamaks ja radioaktiivsemaks muuta. Talle viirastusid näod, mis teda vaatavad, miljonid ja miljonid, kollased, pruunikad ja valged näod, pilgus põlemas hullumeelne säde või surmale sarnanev alistumine, sarnad alatoitlusest esile tungimas, käed kramplikult hoidmas relvi või tööriistu relvade tootmiseks, seljad kandmas sajandite jooksul kivistunud ning liikumatuks roostetanud hammasratastega valitsuste taaka. Need silmad vaatasid teda ainitise pilguga, talle tundus, et ta võib hetkega sulanduda sellesse massi, langeda selle hulka ja kaduda, alla, alla, alla... Ta ärkas võpatades.

Pilved olid taaskord hõrenenud, alla vaadates nägi Wirrel metsa rohelisi laineid ning järvede peeglit välkumas nende vahel. Nad olid jõudnud metsavööndisse. Ta heitis masinlikult pilgu kellale -- maandumiseni oli jäänud veerand tunni ümber.

Tume udu varjas sadamat, raske ja tihe udu, mida vaid vaevu läbistasid helgiheitjate kiired, mis siit muulilt vaadates tundusid kauge ähmase kumana. Wirrel kuulis õlise vee loksumist vastu betoonist muuli otse oma jalge ees. Ta ootas.

Kunagi oli ta niisamuti oodanud, seisnud öise linna petlikus vaikuses, pea kuklas ja vaadanud, kuidas helgiheitjate kiired madalaid pilvi ja merd valgustavad. Talle lõi ninna täpselt samasugune meresoola, mädaneva adru, linna heitvete, õli ja masuudi lõhn kui siis, ta oli justkui uuesti väike poiss, kes hiilib sadamat piirava aia ümber, leiab selle alt tuttava koha, kust maa on madalamaks kaevatud, roomab sellest läbi ja kummargil, peaaegu neljakäpuli liigub aeglaselt kai poole... Wirrel keeras pead ja puuris silmadega märga pimedust. Kusagil sealpool peaks see kai olema. Ordus veedetud aastad, aastad, mil temast oli saanud mees, pingsa õppimise ja eneseleidmise aastad paistsid tol hetkel nii kaugete ja ebareaalsetena, ta libistas avatud käega üle näo, limpsas ülahuult ja tundis masuudi maiku. Jah, ordu. Kusagil on Marss oma kupellinnadega, mille ümarate valgete katuste all õitsevad õunapuud. Kusagil sondeerivad inimesed tähtedevahelist ruumi. Kusagil seisab praegu Yanus ja vaatab alla Maa poole, või üles, kuidas võtta. Yanus vaatab alla ja teab, et kusagil öötsooni pimeduses seisan mina ja ootan kontaktisikut. Aga ta ei tea, et siin on veel udu ja meri ja mureneva asfaltiga kai ja tinahall soomuslaev kusagil seal eemal seismas. Ta tundis uuesti oma peopesas terase puudutust, ta oli prožektorite valgust vältides otse kaile pargitud auto varjus ainult mõne meetri kauguselt mööda hiilinud suitsetavast tunnimehest, kes mõtles mingeid omi mõtteid, sihituid, nagu öine kajakas. Ja siis oli ta seisnud otse kai äärel, vaid vähem kui meeter vett oli teda lahutanud seinana kõrguvast laevaküljest, ta oli ennast küünitanud üle selle kitsa sügaviku, mille põhjas nähtamatuna loksus õline vesi ja surunud peopesa vastu külma terast. Laevakere oli laineloksest õrnalt värisenud, korra tundis ta mingeid perioodilisi lööke, kuid need lakkasid peagi ja oli vaid meri ja pimedus, mille omavahelise vestluse juhuslikke katkeid ta pealt kuulas. Imelik, kuidas see kõik mulle niimoodi meelde tuleb. Siis oli aga detsember, mitte veebruar. Maa on pragu must, veebruaris tuleb väga harva lund. Jumal tänatud... Ordus olin selle kõik ju tegelikult unustanud, ma muidugi hooplesin vahel sellega, millises slummis ma üles olin kasvanud, kuid need olid paljad sõnad. Öö, sadam, laev -- need kõik on vaid sõnad. Tunne oli meelest läinud. Yanus on Kuul sündinud, tema jaoks need jäävadki vaid sõnadeks.

Talle pandi selja tagant käsi õlale.

Ühe hetkega kadus ammuolnud öö ta ümbert, ta oli jälle Kuu Ordu liige, kes täidab ülesannet. Ükski ta lihas ei liikunud, ta tundis, kuidas kolm väga pikka sõrme ta õlga pigistasid ja ta liikuma sundisid. Ta hakkas astuma, vaatamata kordagi tagasi -- sellised olid juhtnöörid. Ega uduses pimeduses muidugi eriti midagi näha poleks olnudki. Ta püüdis astuda aeglaselt, kobades kinganinaga maad enda ees, sõrmede surve oli kogu aeg tuntav, kuid samas delikaatne, teda ei kiirustatud kuhugi, ta oli oodatud külaline.

Nad läksid sadama poolt tagasi kesklinna poole, kuid täpsema suuna kohta ei osanud Wirrel midagi aimata. Jalge all veeres kiviklibu, asfalt oli pragunenud, ajuti astus ta otse killustikule või paljale maale, vahel madalasse lompi. Instinktiivselt pingutas ta oma silmi, kuid kõikjal oli vaid märg pimedus.

Siis hakkas ta tundma lõhnu. Mere lõhn taandus ning ta tundis madalate vettinud müüride, mahavariseva krohvi ning rooste lõhna, millega mõnikord segunes väljaheidete hais. Ta teadis, kus nad olid -- linna kunagises südames, kuhu olid langenud pommid. Lõhna järgi otsustades polnud siin viieteistkümne aasta jooksul midagi muutunud, pärast seda, kui merevesi oli metrookäigud keskuse all üle ujutanud ning mitmes kohas oli maapind sisse varisenud, otsustati uus city rajada linna maapoolsemasse külge. Tema lapsepõlves oli see olnud rohtukasvanud varemeteväli, nüüd oli see bussiaknast paistnud täpselt samasugusena. Kunagi oli siin vändatud ulmefilmi.

Päevavalges olid siin inimesest kõrgemad oranžidest ja valgetest tellistest müürid, mõnest majast oli säilinud mitu korrust, mõnest vaid hunnik klibu. Siin oli hooneid, mis olid alles endises suuruses kuni katuseni välja, kuid mille aknad ja uksed olid ammu minema tassitud ning hooneid, millest olid saanud kraatrid. Endisi väljakuid ja ristmikke kattis suvel tohututest takjalehtedest vaip. Siin oli kohti, kus roostes metall tõusis otse maa seest ja kus õhk oli täis peenikest pruuni tolmu ning terveid platse, mis olid kaetud klaasikildudega, nii et neid oli päikese käes valus vaadata. Mõne nurga peal seisid põlenud autod. Kahju, et ööprille ega muud tehnikat kaasas pole -- vaataks järele, mis siin muutunud on. Üldse kasutavad nad siin igal pool kohalikku tehnikat, kergem hankida ja pole lugu, kui vastase kätte langeb. Ajuskänn, see jah on vist erand, kahjuks või õnneks, kes seda teab. Lennuki printsiip...

Rada nurgeldas ümber müürijätkete, paaril korral lõi ta jala vastu mõnd kivi või nurka ära, kuid üldiselt oli rada käidav. Ta ei kuulnud selja tagant mingit häält, kuid sõrmede haare ta õla ümber ei lõdvenenud, pikkamisi, kuid kindlalt juhiti teda teel, kus ta kaaslane orienteerus ilmselt pimedaski raskusteta.

Udu oli muutunud jäiseks peenikeseks vihmaks, mis talle näkku lõi, kui ta ümber nurkade pöördus. Tõusnud oli tuul. Tuul on, aga väravaid see ei ava. Vihma sajab, kuid tänavad jäävad veriseks. Ajalugu ujub kui tüürita laev.

Sõrmede haare tugevnes ja sundis ta peatuma. Siis tundis ta, kuidas ta õlga allapoole surutakse. Ta kükitas ning kobas käega pimedust enda ümber.

Ta sõrmed ei kohanud midagi.

Maa oli kadunud, hetkeks tundis ta midagi hirmusarnast, siis liigutas ta kätt oma kinganinade suunas ning tundis külma krobelist metalli oma sõrmede all. Augu serv oli ta varvastest kolme sentimeetri kaugusel. Ta kobas seda ning tundis käte all kaht jääkülma raudvarba, mis allapoole suundusid. Wirrel sirutas käe sügavamale ning sai kätte redeli esimese pulga. Ta laskus ühele põlvele ja kobas seda jalaga, sai sellele pihta ja pööras ennast, et hakata alla ronima. Samal hetkel lasti ta õlg lahti. Ta oli nüüd ümber pöördunud ning seisis teisel pulgal, ta tundis augu serva oma põlvede vastas, ka läbi pükste tundus see külma ja kõvana. Ta saatja oli kadunud, seal, kust ta tulnud oli, oli vaid pimedus ja vihm. Siis hakkas ta alla ronima.

Kui Wirrel oli veel nelja pulga võrra laskunud, kuulis ta ülevalt raske malmi kolinat ja tundis oma juukseotsi liikumas.

Keegi oli šahtile kaane peale pannud.

Ta oli siis kaheksa-aastane.

Ta seisis oma maja, oranžiks värvitud neljakorruselise ühika ees ja vaatas vasakule ja paremale, mõeldes, kuhu minna. Maja ees kasvas kümmekond mändi, keegi oli nende alla prügikasti ümber kallanud. Selle kõrval istus üks väike poiss, keda ta ei tundnud ja täristas kujuteldava vastase pihta plastmassist automaati.

Ta läks mööda hoone külge edasi. Maja seina ääres jooksis kitsas betoonist riba, mida vihmaveetorude juures kattis ilus roheline sammal. Paaris kohas oli keegi hiljuti majaseinale urineerinud.

Ta pööras ümber maja nurga ja kõndis üle sõidutee. Ühtegi autot ei liikunud. Päike oli juba kõrgel ning pleekinud asfaltilt tõstis kuum tuul veidi tolmu. Ühes paigas oli tee äärde veidi õli maha tilkunud. Tuul tõi temani üle-ülejärgmise maja juures seisva tõrvaahju suitsu, seal tõrvati katust. See tuletas talle midagi meelde. Ta võttis pükste taskust tüki läikivat kuivanud tõrva, rebis sellest hammastega väikese killu ja hakkas seda närima.

Tee teist poolt palistas tolmust halliks muutunud silikaattellistest müür, milles oli roostes plekktahvlitest värav. Ta heitis kõhuli ning pigistas end küljetsi selle alt läbi. Püsti tõustes oli ta üleni halli peene liivaga koos, ta kloppis sellest suurema osa maha ning vaatas ringi.

Ta seisis asfalteerimata teejupil, millest mõlemal pool olid madalad länguskatuselised tellistest garaažid. Peaaegu kõikide uksed olid kinni. Paaris kohas oli õli või kütust maha voolanud. Garaažide põletava päikese eest varju pakkuvate otsaseinte ääres kasvasid võililled ning vedelesid õlised kaltsud.

Ühe kaugema garaaži uks oli lahti. Ta tegi kiire pilguga kindlaks, et teised uksed kuni selleni on kõvasti kinni ja hakkas siis mööda seinaäärt selle poole hiilima. Ta peopesad olid selja poole pööratud ning ta tundis nendega vaheldumisi telliste tolmust soojust ning uste roostest kuumust. Vaid üks uks tundus käe all sile -- see oli hiljuti taevassiniseks värvitud. Kuldhordi mälestuseks.

Siis jõudis ta laialt avatud ukse ja seina vahelisse varju ning vaatas selle uksepilust garaaži.

Garaažis kükitas määrdunudhallides pükstes mees, ülakeha katmas alussärk, mis kunagi oli olnud valge. Ta oli kõhn, kuid ta pikkade käte ja õlgade naha all mänglesid lihased. Mehe nahal pärlendas higi ja õli, peas oli üleslükatud näokaitsega keevituskiiver. Ta ees põrandal oli mingi rauast konstruktsioon ning ta taga paistis ümarate tuledega auto esiots. Nurgas seisis kolm õllepudelit. Need olid autoga üht marki.

Mees tõmbas näokaitse ette ja hakkas keevitama.

Poiss kangestus.

Ta justkui vajus ettepoole ja pressis oma näo ukse ja seina vahele nii sügavale kui sai ning vaatas ainiti sädemeid pilduvat erksinist keevitusleeki.

Ta poleks ka siis end liigutada suutnud, kui oleks tahtnud.

Pilkases pimeduses olid ainsaks reaalsuseks raudpulgad, mida mööda ta alla ronis, betoonist sein nende taga ja hais. Hais oli tugev, kuid mitte hingemattev, selles oli maa-alustele keskküttekaevudele omast sooja sumbunud rõskust, uriini ja mädaneva mererohu lehka. Kui ta korraks peatus, kuulis ta kusagil all vee voolamist. Lennuki printsiip.

Juhtnöörid olid olnud lihtsad. Seista vana sadama 3. kai ääres ja oodata. Kontaktisikuga mitte vestelda ning mitte püüda teda identifitseerida. Täite kõiki kontaktisiku mistahes vormis antud korraldusi. Kõik.

Ta seisis redelil ja vaatas alla ning üles. Polnud vahet, kas ta silmad olid kinni või avatud, ta lehvitas otse näo ees kätt, kuid ei näinud midagi.

Wirrel seisis ja kuulatas voolava vee häält kaugel all. Väga kaugel all.

Siis asetas ta väga aeglaselt oma jala järgmisele redelipulgale ja jätkas ronimist.

See on peaaegu nagu vaikne tuba, mõtles ta. Vaikses toas läks mul kaunis hästi. Neid oli palju, kes ei saanudki vaiksest toast või mustast vannist läbi. Noor Randel kaotas terveks päevaks närvid. Judin jooksis üle ta õlgade, kui ta masinlikult pulgalt pulgale laskus. Kui noor Randel oleks kuskil Maa külakeses elanud, oleks ta võinud hobuseraudade sirgeksväänamisega elatist teenida.

See kuradima kaev võib tegelikult isegi hullem olla. Kui kaua ma juba all olen? Kümme minutit? Pool tundi? Ta tõstis kella näo ette ning selle sihverplaat lõi helendama. Kell oli pool kaks. Kell kaksteist oli ta kail olnud, kõige rohkem pool tundi oodanud. Ta ohkas ja asetas käe redelipulgale tagasi. Huvitav, mis šaht see omal ajal oli. Vaevalt ordu seda süvendas. Raketišaht võib-olla. Huvitav mõte muidugi see keset linna kaevata. Aga tollal tehti huvitavamaidki asju. Metroo vaevalt et nii sügavale tehti. Muidugi mingid kommunikatsioonid viidi kindlasti metroo alla ka. Ah, kurat, mis soga ma ajan. Idioot. See on aatomivarjendi varuväljapääs. Varjendisse endasse on meri sisse murdnud, see toru on aga alles.

Omal ajal me küll ei teadnud, et siin selliseid kohti oli. Omast arust tundsime seda värki siin hästi. Tühja me tegelikult tundsime, kolasime niisama äärmistes keldrites ringi. Juba metroosse enam minna ei julenud, mis siis veel sellisest august rääkida. Keldridki olid piisavalt jälgid. Kodutud käisid siin metalli otsimas ja magasid keldrites. Õnnes jätkus meil taipu neil eest ära hoida. Mõnel ei jätkunud ka... Kuidas me seda kõike kokku kutsusimegi? Meelest on läinud juba... Ah jaa, Tšjornavoi. Tšjornavoi katastroofi ajal olin ma kaheksa-aastane. Uskumatu, milliseid räpaseid katlaid ikka veel kasutatakse, peaaegu selliseid lendas juba kahekümnendal sajandil vastu taevast... See on hirmu haare, milles nad siin on. Igaühe hirm igaühe ees tegi lõpu tuumakatsetustele just siis, kui neid kõige rohkem vaja läks. Siiamaani pole tervel Maal ühtegi TN-peeglit, kui nad allakukkunud süstikutest just mõnda pole leidnud. Aga Tšjornavoi ajal nalja ei olnud, Euroopa kontrollis aasta aega kotlette dosimeetriga. Eks sealsed karjakasvatajad tahtsid kah oma penni kätte saada...

Ta lõi korra põlve vastu redelipulka ära. On alles auk... Süda võib pahaks minna, kui mõelda, kui kaua ma juba siin roninud olen. Ega ta muidugi nii kergelt lähe, aga siiski... Selline tunne kipub tekkima, nagu võiks siin lõputult ronida, ikka alla ja alla, sügavamale ja sügavamale maailma kloaaki, kuni ühel hetkel saab selgeks, et tagasi üles ronida pole enam jaksu ja ainsaks võimaluseks jääb vaid edasi minna, sügavamale ja sügavamale, kuid midagi ei muutu, ikka jätkub samasuguse nüri järjekindlusega redel ning kusagil lõpmata kaugel jalgade all loksub vaikselt vesi... Huvitav, kas siin magada saab? Kui näiteks jalad redelile ja selg vastu vastasseina toetada, peaks saama. Šaht on kaunis kitsas. Proovima praegu muidugi ei hakka.

Valgus lõi ta korraga pimedaks ja sundis silmi kinni pigistama. Kui ta need avas, nägi ta, et otse tema ees teisel pool redelit oli seinas luuk ning see oli äkki läbipaistvaks muutunud ja ta valgusega üle ujutanud. Teisel pool redelit oli kuubikujuline betoonist valatud kamber. Selle paljastel seintel olid saalungite jäljed töötlemata jäänud, mis jätsid mulje, nagu oleks need tehtud lubjatud laudadest. Keset tuba seisis senaator Gorki.

Wirrel oli seda meest palju kordi hologrammidel ning kuvaritel näinud. Ta oli keskmist kasvu, tagasihoidliku korraliku näoga mees, kelle silmadest paistis ajuti hingematvat siirust ning kes suutis vajadusel esineda uskumatu naiivsusega, mõnel teisel korral aga välkus ta kulmude all vaid teras ning ta aju töötas igas olukorras kiiresti ja täpselt nagu kompuuter. Gorki oli Euroopa operatsioonide koordinaator, tabamatu mees, kes liikus musta varjuna ühest Ühisturu keskusest teise, keda polnud vahel kuude kaupa võimalik leida, kuid kes alati ilmus välja seal, kus tekkis tõsine kriis. Võib-olla ainult konsulid teadsid, kus ja kuidas ta liigub ning kindlasti ei teadnud nemadki kõike. Kui tema juba kohal on, mõtles Wirrel, kui tema juba kohal on, siis pole nalja. Gorki oli küll teise põlvkonna ordurüütel, Kuul sündinud, kuid polnud aastakümneid Maalt lahkunud.

Kuulikindlast klaasist luuk libises kõrvale, Wirrel puges ümber redeli ja astus ruumi sisse. Ta selja taga sahises luuk tagasi oma kohale. Kui Wirrel üle õla tagasi vaatas, oli see juba läbipaistmatuks muutunud ning näis ühtlase matthalli seinana.

«Noh, jõudsid kenasti kohale.»

Gorki astus sammu tema poole, naeratas ja sirutas käe. Ta hambad olid veidi puseriti ning see väike iluviga muidu veatul näol muutis selle kuidagi eriliselt sümpaatseks. Ta käepigistus oli soe ja tugev.

«Jah...» Hetke kaalus Wirrel, millisel toonil tasub noviitsil senaatoriga rääkida, kuid teise avatud soe sõbralikkus ei jätnud erilist valikut. Ta naeratas vastu ja küsis:

«Miks te luugi kinni panite?»

Gorki lõi käega.

«Turvaabinõud... Ma eriti nagu ei taha, et mõni vend siia sisse astub ja seina küljest kaablit lahti hakkab põletama. Kuni luuk on lahti, on redel alates kümnendast pulgast voolu all.»

Wirrel tundis kerget judinat.

«Kui sügav see shaht on? Laibad sikutate pärast üles tagasi?»

«All on vesi. See viib kõik minema,» vastas Gorki hooletult. Siis ilmus ta pilku külm säde.

«Kuukulgurite juures on elu teisiti, ma tean... Meil siin aga käib sõda. Ja omal moel me võitleme Ordu ellujäämise eest. Pea see meeles -- siin on sõda.»

«Kas teid siis avastatud veel ei ole?»

Gorki turtsatas.

«Muidugi et on. Valitsus teeb, et me siin oleme, täpseid andmeid neil muidugi pole, aga nad teavad. Aga selleks, et meid siit välja suitsetada, peavad nad oma pealinnas hakkama kõike välja pannes lahingut pidama. Seda teavad nad ka ja nii hullud pole isegi nemad. Aga vaikne nagin käib kogu aeg.»

Gorki vakatas korra ning vaatas kella. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli familiaarsus ta häälest kadunud. Nüüd kõneles komandör enne lahingut.

«Nii, asja juurde. Ma pean kuueteist tunni pärast Prahas olema, seal on ka kurat lahti. Mingid limukad... Siin alustame 75 minuti pärast. Kui täpselt on sind olukorraga tutvustatud?»

Wirrel tõmbus tahtmatult kuidagi krampi.

«Mitte eriti. Öeldi, et Euroopas toimub operatsioon, milles on vaja Ühisturu molekulaarbioloogia ning meditsiinitehnika head tundjat. See on minu ala ning ma olen juhuslikult ka siit linnast pärit.»

«Ülesande sisu lähemalt ei tutvustatud?»

«Ei.»

«Selge...» Koordinaator klõpsutas väikest pulti oma vööl, valgus tuhmus ning ta kõrvale seinale projitseeriti pilt.

Pildil oli kaart, milles Wirrel tundis ära endise linnasüdame koos seda ümbritsevate säilinud kvartalite ning sadamaga.

«Meie oleme siin,» sõnas Gorki ning ühes kohas mitte kaugel sadamast tekkis kaardile punane täpp.

«Kes siin on, me aga ei tea.»

Keset kaarti tekkis sinine ring.

«Hiljuti on seal miski ennast sisse seadnud, kõige rohkem paar aastat tagasi. Seni on olulisemat teha olnud, kuid nüüd läheb asi liiale. Mingid tegelased liiguvad juba hämaruseski ringi, rääkimata pimedast. Minagi olen üht-teist näinud. Rääkimata sellest, et ma ei tea, kes nad on, ma ei tea ka seda, mis nad on.»

Gorki pidas kõneka pausi.

«Ning metroos ja üleujutatud käikudes liiguvad mingid kogud, kes on kauem ilma hingamata, kui mitu inimest kokku seda suudaks ning absoluutselt kindlalt ei ole akvalangistid. Mulle pole. Skafandrid jätaksid magnetjälje.»

«Need võivad näiteks delfiinid olla,» pakkus Wirrel.

«Võimalik. Tegime luuretööd valitsuses ning tundub, et nad on siia miski uurimiskeskuse asutanud, kus eksperimenteeritakse suhteliselt hoolimatult inimestega. Kaunis hea asukoht ka -- pealinnas, kuid läbimatul ning asustamata maastikul, mis on samas ebatõenäoline koht sellise firma jaoks. On andmeid vähemalt kahe juhtumi kohta, kus Ühisturu agendid on Mustast Vööst inimesi röövinud, kelle jäljed kaovad siin linnas. Sel alal on nad meist muide alati ees olnud, tuleta meelde Chadise tibi juhtumit. See teeb meile muret. Esiteks teeb mulle kui Euroopa koordinaatorile muret, et meie ühel olulisemal baasil sellised naabrid on ja teiseks teeb konsulitele muret, et nad on ühes osas meist siiski veel teaduses ees. Meie tugevus on hoolikas inimeste valik ning nende kõrge moraal. Kuid see on vahel ka meie nõrkus -- meil pole ei piisavalt ressursse ega piisavalt amoraalsust, et nende kombel katseid teha. Otsene paralleel juhitava termotuumareaktsiooniga -- see, kes katseid teeb, areneb, see, kes katseid teha ei saa, jääb maha. Äärmiselt ebameeldiv mahajääjale. Niisiis otsustati ühendada meeldiv kasulikuga ning see keskus vallutada, lasta spetsialistil nii palju teavet koguda kui võimalik ja siis kogu krempel pulbriks teha. Operatsiooni koodnimetus on «Armulaev». Esimeses faasis ründab kakssada meie võitlejat baasi ja vallutab selle. Vaenlane ei aima, et me nii tugevad oleme ning samuti ei tasu tal keset ööd hakata siia põrgusse abivägesid saatma. Teises faasis tuled sina koos väikese kaitsesalgaga ning sul on aega töötada kuni koidueelse pooltunnini, see tähendab kuni kolm ja pool tundi. Kolmandas faasis paigaldatakse keskuse alla käikudesse vaakumpomm, mille plahvatuse järel kogu koht ilmselt mereveega üle ujutatakse. Praegu on kell viie minuti pärast kaks, operatsiooni esimene faas algab kell kolm, sina koos kaitsesalgaga hakkate liikuma kell kolm kolmkümmend ning sisenete keskusesse loodetavasti umbes kell neli. Kolmas faas algab kell seitse kolmkümmend, äärmise vajaduse korral kell seitse nelikümmend viis. Ise juhatan operatsiooni kohapeal alates esimesest faasist. Praegu annan käsu minna magama ning magada vähemalt seitsekümmend viis minutit kuni kolm kahekümneni. Küsimusi on?»

«Kas ma saan kohapeal filmida? Mul pole midagi kaasas.»

«Jah, ma tean. Meil on siin ainult Maa tehnika, see on reegel. Igaüks teist saab kaamera.»

«Rohkem küsimusi ei ole.»

Gorki klõpsutas uuesti pulti ning ruumi põrand hakkas laskuma.Wirrel mõistis, et nad on eelmisega paralleelses, kuid laiemas shahtis, milles liigub lift. Mõne hetke pärast hakkas põranda ja seina vahelt paistma uut, sinakat valgust ning siis oli seal juba lai pragu, kulus sekund veel ning nad seisid päevavalguslampidest valgustatud koridoride ristumikohas. Ta vaatas üles ning nägi, kuidas lahti rulluvad uksed ta pea kohal lae moodustasid.

Gorki astus ühte koridori ning avas esimese ukse. Selles oli spartalik magamistuba, kus peale ülestehtud voodi ja ilmselt käimla ukse midagi polnud.

«Seitsekümmend viis minutit. Head und.»

Uks Wirreli taga sulgus.

Ta heitis endalt paari liigutusega riided, ronis linade vahele ja vaatas kella. Tal oli veel seitse minutit aega. See oli hea.

Ring on täis. Just siin tehti mulle kolmeaastaselt esimene ajuskänn. Vanemad olid küll hirmsas paanikas, kui mind järgmisel hommikul siit leiti. Veeti kohe persedoktori juurde, et vägistamist tuvastada... Ise ma ei mäleta siiamaani kogu asjast midagi. Aga ega siin polnud nalja, joodikud tõmbasid isegi kassid läbi. Mis pagan selle poisi nimi oli, kellega me pealt vaatasime... Markus? Ei olnud, Markus oli punapea. Mingi muu oli. Mitte ei tule meelde... Pärast sai koolis räägitud jutte väikestest karvastest inimestest. Eks me lähe nüüdki umbes samasugusele jahile -- aga nüüd on asi tõsine, mitte linnalegend. Gorki juba jama ei aja...

Huvitav, et nad siis ei suutnud seda sinise valguse asja ja ajuskänni kokku panna. Sinine valgus, jah... Pärast keevituse lugu jooksid silmad pool päeva vett. Voodisselaskmine oli vist ka skännist... Või tont teab, see võib muidugi millest tahes olla. Ühisturu spetsid ei tundnud tollal ajuskänni meist halvemini, nüüd võivad juba pareminigi tunda. Aga see on neil siin salajane värk, ega iga närvihaiget tatti ei hakata selle vastu testima. Madagaskaril tehti see asi mulle muidugi selgeks...

Kuidas see Gorki ütleski -- nad võitlevad siin Ordu olemasolu eest. Huvitav, kas ta teadis, et ma sellest aru saan. Minu teada seda igal tänavanurgal ei kuulutata... Üldse rääkis ta väga mõistlikku juttu. Meie tugevus on mõnikord meie nõrkus. Ordu tegusamad liikmed võrsuvad mitmenda põlvkonna hulgast. Tulevased tegijad. Aga tugevalt positiivne iive on ainult esimesel ja teisel põlvkonnal, juba kolmandal kipub see nullilähedaseks minema. Inimestest on alati puudus. Ei saa me veel Maata läbi... Judge saab sellest aru, König ka, Yanuse puhul pole enam kindel...

Seitse minutit oli läbi. Wirrel sosistas «seitsekümmend viis» ning jäi magama.

Oli hakanud kerget lörtsi sadama, mis maha jõudes kohe sulas.

Nad seisid varisenud maja ees pimedas. Kusagil valgustas helgiheitja altpoolt pilvi, see andis natuke valgust. Wirrel lülitas ööprillid sisse ning ümberringi ilmusid pooleldi sissevarisenud seinad. Teejuht hakkas mööda rada sörkima. Wirrel oli mehi vaid põgusalt näinud. Ta poleks suutnud neid eristada, lahinguvarustuses sarnanesid nad üksteisele nagu etturid malelaual.

Kuskil eespool kostis automaatide tärinat ning plahvatasid käsigranaadid. Valgus sähvis ja kadus, sähvis ja kadus, siis jäi värelema ähmase punase kumana. Eespool põles midagi.

Nad jooksid nüüd mööda mahajäetud raudteed. Relsid ning liiprid olid üles võetud, kuid tamm oli alles. Mõlemal pool tammi mingi rauakolu, ilmselt liiga raske kollidele minema vedamiseks. Võib-olla olid siia vagunid ümber läinud.

Kivid veeresid jalge all, kui nad raudteelt alla keerasid. Lörts keerutas nende ümber tantsu ja kuskilt kostis ikka veel tulistamist. Nähtavus polnud udu tõttu meetritki, udu tõusis nende ümber laiade valkjate laamadena ning lörtsiräitsakad ei langenus mitte taevast, vaid udust, mis nende kohal kogu aeg muutuvaid kaari moodustas. Laskmine käis nüüd paremal. Wirrel mäletas seda raudteed, see suundus varemeteväljale lõunast, kunagi oli kuskil siin lähedal olnud rongijaam. Raudtee ots oli olnud orientiir ja kokkusaamiskoht. Põhjas ulatus see sadamani välja.

Nad pöördusid mööda üht kunagist tänavat paremale. Punane kuma läks tugevamaks. Mõlemat tänavapoolt palistasid sisselangenud katusega kivimajad. Ühest aknast jõllitas neid korraks kaks läikivat silma. Polnud võimalik aru saada, kas need kuulusid inimesele või loomale. Või millelegi, mis polnud kumbki.

Laskmine lakkas ning mõne hetke jooksul kuulsid nad vaid eneste hingamist ja saabaste matsatusi. Siis vaatas teejuht üle õla tagasi ja ütles:

«Baas on vallutatud. Lähme sisse.»

Tänava sulges teistest kõrgem maja, milles paistis hämar kangialune. Selle põrandal paistsid prügihunnikuid, kuid selle katuseks olev paneel oli vastu pidanud nii ülemiste korruste kokkuvarisemise kui sellele järgnevad aastad. Neljakäpukil sööstsid nad sellesse ahtasse sügavikku, telliseklibu tegi põlvedele haiget, kusagil klirises klaas ja siis olid nad sellest läbi.

Ümberringi lahvatas äkki kõik valgeks, see oli prožektori võimas valgusvoog, mis näis tulevat kõikjalt, nii eest kui tagant, Wirrel nägi üllatusega, et ta ei heitnud selles valguses varju.

Ning nii ees kui taga läikis vesi neile suunatud automaatide raudadel. Edasi toimus kõik väga kiiresti. Keegi tulistas lühikese valangu, kui ilmselt ei tabanud. Ning siis olid tumedates maskeerimisriietes kogud neil kallal. Wirrelil väänati automaat käest, ta nägi hetkeks oma silme ees jalgade segapundart, siis anti talle uinutuslaeng ning teadvus kustus.

Seda, kuidas kaugel ta seljataga ühes sügavas raudredeliga šahtis lõhkes vaakumpomm, ta enam ei kuulnud.

Judge istus oma lemmikkohal ning Maa sinine valgus langes ta selja tagant ruumi.

Lisaks sellele põlesid laes harvad lambid, mis valgustasid ta nägu ning nelja meest, kes istusid ta vastas.

Judge näolt oli kadunud viimanegi liharaas, sügavate varjuliste vagudega nahk kattis kolpa, muutes selle näo surnupealuu sarnaseks. Ikka veel tihedad, kuid lumivalgeks muutunud juuksed olid lühikeseks pöetud.

Ta libistas oma pilgu aeglaselt üle kolme konsuli ning neljanda, kes lootis ühel päeval saada konsuliks.

«Ma kutsusin teid siia isiklikult.»

Ta hääl oli nagu kõrbetuule sahin öiste luidete vahel.

«Ma loodan, et kui te lahkute, te mõistate, miks.»

Neli meest vaikisid. König ja Kent vahetasid pilgu.

«Yanus, kanna ette.»

Neljast noorim tegi liigutuse, nagu tahaks tõusta, kuid hakkas siiski istudes rääkima.

«Kolm päeva tagasi lõppes operatsioon «Puruvana». Operatiivtasandil kulges kõik plaanikohaselt. Meie informaator andis edasi teabe, mille kohaselt Wirrelit transporditi 26. veebruaril kell 0:45 vaid autojuhi ning ühe konvoeerija saatel ühest uurimisasutusest teise, distants oli umbes 1200 meetrit. Koodinaator Gorki korraldas varitsuse ning hõivas auto ühegi ohvrita kummalgi poolel. Ta uimastas kohapeal Wirreli ja saatis Madagaskarile, kus teda praegu uuritakse. Gorki palgasõdurid, kes koos Wirreliga vangistati, olid juba varem välja vahetatud.»

«Ja milliseid tulemusi on andnud Wirreli uuringud?»

Yanus neelatas kergelt.

«Esialgu mitte mingeid.»

Judge ohkas raskelt.

«Teadmiseks teistele. See operatsioon kulges algusest lõpuni Voldemani haldusalas, mõningate eetiliste probleemide tõttu küsis ta algfaasis minu arvamust. Teatud põhjustel andsin ma selleks nõusoleku. Vaatamata sellele, et kuigi operatsioonist oli põhimõtteliselt teadlik ka Kent, see tähendab vastuluure, oli kogu asi tegelikult selle noore mehe initsiatiiv ning talle jäeti vabad käed.

Konsulid Voldeman ning Kent on väga hõivatud inimesed. Ma ei süüdista juhtunus ei neid ega kedagi teist.»

Judge pidas vahet. Voldeman istus teistest veidike tagapool ning silmitses pika pilguga Yanust.

«Juba tükk aega on Gorki raporteerinud Ühisturu salateenistuste katsetest inimmaterjaliga. Yanus nägi neid raporteid ning visandas plaani Chadise intsidendi kontrollitud kordamiseks. Plaan nägi ette Wirreli vangilangemise Ühisturu kätte lootuses, et teda üritatakse koos implantaadiga tagasi meie hulka saata. Ta andis selleks oma nõusoleku, tema mälestus sellest kustutati. Kuigi kõrgeim võim Ordus kuulub kindralile, oli probleem rohkem minu, ülemkohtuniku alas. Seda noort ja andekat meest kasutati hoolimata tema nõusolekust ära. Esiteks ei saa me niimoodi inimesi raisata, teiseks tuleb teinekord inimesi kaitsta ka nende eneste liiguljuse eest.»

Königi näos ei liikunud ükski lihas.

«Yanus esitas plaani Voldemanile, viimane ei hakanud detailidesse tungima, kuid nägi eetilist probleemi ning kandis ette mulle. Mina andsin, nagu juba öeldud, nõusoleku. Kuid ma tegin seda mitte seetõttu, et oleksin seda plaani pidanud perspektiivikaks. Vastupidi, ma olin kindel selle läbikukkumises. Arvasin ja arvan ka nüüd, et see läbikukkumine andis meile piisava kasu, mis mingil määral tasus ära Wirreli ebaotstarbeka kasutamise.»

Judge seiras silmanurgast Yanust. Noormees oli näiliselt rahulik, kuid ta pilk rippus Judge huulte küljes.

«Juba mitu aastat on minus süvenenud mõte, et Ordu võib seista kriisi lävel. Yanuse plaan sobis suurepäraselt selle indikaatoriks. Ma muidugi pidasin enam kui tõenäoliseks, et me saame kõik inimesed välja osta, et ka Wirrel tõesti mängitakse meie kätte tagasi. Ausalt öelda ma ootasin, et nad seda kuidagi peenemalt teevad, see öine autosõit, mis Gorkile ette sokutati, oli kuidagi labane.

Niisiis, Wirrel lamab teadvusele tulemata Madagaskaril ning temast otsitakse implantaati, hüpnoosi jälgi või muud sellist.

Chadise juhtumi tagajärjel hakkasime tegelema uurimistööga, et ennetada tulevasi rünnakuid meie liikmete teadvuste kaudu. See oli viisteist aastat tagasi. Tollased implantaadid avastaksime praegu veerand tunniga. Madagaskaril uuritakse praegu seda noort meest kolmandat päeva, kusjuures uurimisest võtab osa Impeeriumist meie poole tulnud doktor Tahiro. Ja ikka ei leita midagi. Yanus, mida saab sellest järeldada?»

Yanus kehitas õlgu.

«Me jätkame otsimist. Tundub, et vastaspoole tehnoloogia on palju kaugemale arenenud, kui arvasime.»

«On ka teine võimalus. Me ei leia Wirreli ajust midagi, sest seal polegi midagi!»

Yanus hingas kuuldavalt välja.

«Miks ta siis meile tagasi mängiti?»

«Ta mängiti meile tagasi, sest sinu kohmakas plaan nähti läbi! Ta mängiti meile tagasi selleks, et me peaksime mõistatama, kas me ei näe midagi sellepärast, et me vaadata ei oska või sellepärast, et seda, mida näha, polegi olemas! Ta mängiti meile tagasi, et edaspidi oleks meie hulgas inimene, keda me peame pidevalt kahtlustama, kuid kelle kohta ei saa me samas mitte kunagi mitte midagi kindlat öelda!»

Judge hääl polnud valjenenud, kuid nüüd oli igal ta sõnal meteoriidi jõud.

«Enne, kui ma jätkan, annan ma sulle, Yanus, uue ülesande. Ma olen kindel, et te ei leia Wirreli juurest midagi ning te peate ta teadvusele tooma. Edaspidi jääb sinu ülesandeks teha kindlaks, kumb variant vastab tõele, kas see, et töötlus jäi meile nähtamatuks või see, et mingit töötlust polnudki. Wirrel jääb pärast ärkamist Madagaskarile ning ka sina sõidad sinna. Ette hakkad kandma Kentile. Samuti vastutad esmajoones sina mistahes kahju eest, mis edaspidi operatsiooni «Puruvana» tõttu Ordule tekkida võib. Ma usun, et konsulid on ses osas minuga ühel meelel.»

Keegi ei protesteerinud. Yanus oli teda tabanud sõnade laviini all kuidagi kühmu vajunud, olgugi et ta nägu oli endiselt rahulik.

«Ülesanne arusaadav, asun nii ruttu kui võimalik täitmisele,» ütles ta kuival häälel.

Judge avas uuesti suu.

«See torm veeklaasis illustreerib hästi seda, millest ma nüüd räägin. Ordu algusaastatel ei pööratud meile tähelepanu ja me saime rahus tegutseda. Kui me saime piisavalt tugevaks, üritati meid rünnata, kuid see kukkus täielikult läbi. Füüsikas, matemaatikas, informaatikas ja paljus muus oleme me Maa valitsustest mäekõrguselt üle.

Vastane sai sellest aru ning asus rakendama asümmeetrilist strateegiat. Me ei suuda valitseda kogu teadust. Ühisturus elab 800 miljonit inimest, Põhja-Ameerika Liidus 700 miljonit, Impeeriumis üle miljardi, mujal arenenud riikides kokku veel umbes miljard. Te kõik teate, kui palju meid on. Me ei saa tegeleda iga teadusharuga nii, nagu me tegeleme tuumafüüsikaga. Ning vastane asus forsseeritult arendama suunda, milles meil pole lootustki talle järele jõuda, inimmaterjali ümberkujundamist nii geneetiliselt kui sünnijärgselt. Inimmass on ainuke, mis neil on ja mida meil ei ole, kuid see on antud juhul otsustav. Sellele probleemile lisandub meie demograafiline olukord, teatud määral oleme me ikka veel Maast sõltuvad, tahame seda või ei. Iive langeb korrelatsioonis kosmosepõlvkondade arvuga. Me kõik teame, et see nii on.»

König noogutas hääletult.

«Ühisturg on ka seda mõistnud ning on astunud esimesi tõsiseid samme meie organisatsiooni vastu Maal. Gorki kaotab ühe positsiooni teise järel. Kui Wirrel ta baasi jõudis, oli selle hävitamine juba otsustatud. Seda polnud võimalik hoida. Asjaolude kokkulangemine, mis muutis kergendas oluliselt Yanusel oma operatsioonile koha valimist.

Te kõik teate seda kõike. Pool Senatit teab seda kõike. Ometi ilmub mu lauale selle noore inimese plaan, mis seda kõike lihtsalt ignoreerib!»

Judge pidas pausi. Yanus ei teadnud, kas ta peaks tõusma ning paluma luba lahkumiseks, sest ülemkohtunik rääkis ilmselgelt konsulite, mitte temaga. Ta ei tihanud seda teha.

«Siin peitubki kõige suurem oht Ordule. Mitte selles, et Gorki praegu kuskil Praha urkaid mingitest nälkjatest puhtaks roogib. Mitte selles, et ajapikku hakatakse meile ette söötma geneetiliselt muudetud lapsi, lootuses, et mõni neist Ordu liikmeks võetakse. Mitte selles, et Impeeriumis on taas alanud midagi progressilaadset Ühisturu ja PALi vegeteerimise taustal ning et lõpuks on nad ilmselt piisavalt tugevad, et tuumakatsetusi keelavale leppele vilistada. Selle kõigega me saame hakkama.

Ainus Ordut ähvardav oht on see, et Ordut hakkavad juhtima inimesed, kes ei tunne Maad. Maa valitsused on amoraalsed, ahned, ajast maas ning korrumpeerunud, kuid need ei koosne idiootidest. Praegu veel on konsulid ja pool Senatit Maal elanud ja töötanud. Aga kolmekümne aasta pärast see enam nii ei ole. Siis on konsuliteks selle noormehe põlvkonnakaaslased. Ja mitte mingil juhul ei tohi lubada, et nad ei suuda mõelda nii, nagu seda teevad maalased. See on probleem, millega Konsulaat ning Senat peavad tegelema juba täna.»

Vaikuses oleks võinud kuulda nõela langemist.

«See on kõik,» ütles Judge muutunud häälel. Ta silmad olid suletud ning ta pea toetus toele.

«Ma olen väsinud.»

Kui nad olid lahkunud, ei liikunud ruumis mõnda aega nidagi. Siis sirutusid pliiatsisarnased raugasõrmed tooli käetoel ennast aeglaselt ning vajutasid klahvidele. Tool pöördus ning tuled kustusid.

Judge istus nüüd näoga hiiglasliku kuvari ees, kus kauges kosmoses säras kõigis oma värvides Maa.

Ta ekraani taustal must siluett ei liikunud. Ta vaid istus ja vaatas.

Ta tegi seda kaua.

«Kas on täiendusi?» päris linnapea.

Arhitektuuriameti juhataja köhis hääle puhtaks. «Kas me ei võiks kasutada kiriku juures olevat kanjonit?» Ta tõusis, astus suure kaardini seinal ja näpuga jooni vedades seletas: «See tekkis ligikaudu kaks tuhat aastat tagasi ja sügavuseks on sel üle kaheksakümne meetri. Kui nüüd sinna ehitada uus residents, oleks kuumuse probleem pikaks ajaks lahendatud. Härra linnapea, kes on minust vaieldamatult parem strateeg, võib muidugi pakkuda midagi tervet linna hõlmavat. Aga mis veel kanjonisse puutub, siis juba viiekümne meetri juures oleks tagatud...» Ta astus laua juurde, lappas mingeid pabereid. «Viieteistkraadine temperatuur. Hämmastav, eh? Siinne kiltkivi olevat erakordselt hästi töödeldav ja mõningate iseärasuste tõttu pole ka varisemisohuga muret. Ööpäevaringselt ehitades võiksime pooleteise nädala pärast sisse kolida.»

«Vaata, Cotzo,» kortsutas meer kulmu, «meil on rahadega tõsine probleem. Tulud on kuludega nii napilt tasakaalus, et üle ei jää praktiliselt midagi. Väga rõõmustav, et sa oled juba enne küsimuse tõstatamist lahendusega tegelenud, kuid kahjuks peab see ka sinnapaika jääma.» Ta laiutas abitult käsi.

«Pidage nüüd,» sekkus siilipea. «Me võime ju elektrijaama koormust mõne protsendi võrra vähendada ja kokkuhoiust saaks ehituse tehtud küll.»

«Noo... kaalume seda,» nõustus Cotzo. «Plaanis on ka kiriku lammutamine, mis võib esialgu tekitada ülekulusid. Kuid mulle on väidetud...» -- ta toksas paksule kaustale --, «et selle tulemusena paraneks õhuvoolude liikumine ja temperatuur alaneks kogu orus. Rääkimata juba sellest, et uues residentsis ei saaks me nagunii lubada enda pea kohale monstrumit, millest võib iga hetk mõni pooletonnine kivitükk alla sadada.»

Siilipea köhatas. «Majandusameti poolt söandan arvata, et kokkuhoid praegusel hetkel on mõistlik. Ilmad pole ju veel kuigi palavad.» Ta pühkis higi. «Toetan ettepanekut.»

Siit-sealt kostis nõusolevat pominat. Avalike suhete peaspetsialist hõõrus oma kiilast kukalt. «Seda, et... kiriku lammutamine tekitab rahva seas vastuseisu. Kolm-neli tuhat aastat on piisav aeg, et sellekohastele küsimustele tõsist kaalu anda.»

«Kui palju meil turiste käib?» päriti retooriliselt vastu. Jahe residents terendas juba silme ees ning sellest loobumine oleks nõudnud Jeesuse tahtejõudu. «Kümme? Kakskümmend? Ehk isegi kolmkümmend -- ja mitte päevas, vaid aastas! Linnaelanikest ei tüki sinna keegi. See koht pole enam muud, kui öömaja hulguste parvele. Lammutamisega saaksime kahest hädast korraga lahti. Linna juhtivorgani heaolu, arvan ma, on siiski tähtsam kui üks kasutu kivilasu.»

«Ainult otsasein on varemetes,» täpsustati.

«No olgu-olgu, ettekäändeid oskame kõik leida... Tulles tagasi eelnenu juurde, siis saan ma lugupeetud arhitektuuriameti juhatajast aru, et meil on ehitamiseks ressursse küllaga. Miks, pagana päralt, peaksime siis veel ootama?»

«Õige!»

«Mina olen nõus.»

«See asi tuleb tõesti käsile võtta.»

«No nii,» sekkus linnapea. «Ma arvan, et võime hääletada tehtud ettepaneku suhtes.»

Nii nad ka tegid ja poolthäälte küsimisel tõusis seitse kätt.

Aga päike näis nende sebimise üle vaid irvitavat ja lõõskas üha edasi. Ametnike luksuslikud majad küll säästsid neid, aga ülejäänud elanikel oli palavusest märksa vähem pääsu. Ümmarguselt tuhat tühja kilomeetrit järgmise linnani nullisid ka kogu selle jõu, mis sundinuks inimesi siit lahkuma -- kuivõrd oligi üldse mõtet põgeneda, sest kliima oli igal pool muutunud ühteviisi tapvaks. Need, kes võisid endale lubada arktilisse jahedusse lendamist, olid juba ammu läinud. Kes mitte, surusid lõuapärad tigedalt kokku, kissitasid oma kortsudega ääristatud silmi ja kannatasid. Probleeme oli isegi kirikuisal ja linnavalitsuses neist suurima asjus audientsi oodates hakkas ka tema pikk kannatus jõudma katkemise äärele. Sellestki hetkest veel minuteid hiljem juhatati ta meeri juurde. Preester kummardas jaheda viisakusega, jäädes seisma ka pärast viibet kõrge seljatoe ja nahkkattega tooli poole. Ametlikult täitis ta püha Lanzo kiriku peapreestri ülesandeid, kuid kõrget töötasu kõrvale jättes oli see pelk formaalsus. Tegelikult pidas ta tagasihoidlikus kogudusemajas aeg-ajalt jutlusi, võttis sealsamas inimesi pihile ja teenis selle vähesegi juures ära linnaelanike mõõduka austuse. See omakorda toitis tema niigi loomupäraselt julget sõnakust.

«Ma ei suuda siiamaani uskuda, et selline meeletu ettepanek vastu võeti,» sõnas ta nördinult. «Kuidas on võimalik, et aastatuhandeid seisnud pühakoda, mis kannatas ära Tema välgu ja kaheksa tuhande barbari sõjamasinad, hävitatakse nüüd kaheksa mehe sõna läbi? Ma ei mõista seda.»

«Teil on head informaatorid,» möönas linnapea.

Preester vaatas pilkliku hardusega üles. «Jumala vägi on suur. Kindlasti on Tal hea meel, et uudiste leidmise ülesande on püha kirik Tema õlult ära võtnud ja koormanud sellega heidikuid, kes varem või hiljem põrgusse lähevad.» Ta pilk muutus korraga umbusklikuks, peaaegu kurjaks. «Kui sa kõike seda tead, siis miks sa siis ometi sellise pühaduseteotuse läbi lasid?» Isa Stepanides võis ainsana linnapead sinatada, ilma et pidanuks tagajärgede pärast kartma.

«Mul pole võimalik selle otsuse tagamaid seletada, kui ma seda ka tahaksin. Miks te aga nii jäigalt vastu olete?»

«Kirikut ei tohi lammutada, sest nõnda võib puruneda ka püha Lanzo hauakivi.»

«On see veel alles?»

Stepanides mõõtis teda haletseva pilguga. «Kui see siiski juhtub, langeb linnale arvutult hädasid kaela, sest kiriku ehitanud preestrid seadsid ka pühakoda kaitsva needuse. Kordan, võta oma otsus tagasi.»

«Lammutajad on juba teel.»

«Siis peatage nad, ja peatage hävitustöö.»

«Kahjuks pole ka see võimalik.» Ta laiutas käsi. «Ma võiks seda muidugi teha, aga veel järgneva tunni jooksul tagandataks mind ja valitaks keegi, kellelt poleks vastuseisu oodata.»

Preester tammus jalalt jalale, närviliselt oma pikka musta habet sõrmitsedes.»

«Mul on kahju,» ütles linnapea veel kord.

Stepanides nägi edasise pingutamise lootusetust. «Kandke vähemalt selle eest hoolt, et hauakivi terveks jääks!»

«Seda võin ma lubada küll,» kinnitas linnapea. Ta meeles mõlkusid hiiglaslikud roomikutel buldooserid ja raskete lõhkumisvaiadega masinad, mis liikudes kive kergusega pulbriks hõõrusid ja noori puid kui õlekõrsi murdsid. «Jah, seda võin ma lubada tõesti.»

Preester ohkas kui naatsaretlane ristil. «Kui mu sõnad vähegi korda lähevad, siis ärge lõhkuge tema hauakivi, või muidu lõpeb kõik väga kurjasti.»

Ta sulges ukse.

«Põrunud mees,» arvas linnapea, olemata selles siiski täiesti kindel.

Järgmisel hommikul saabus linna don Speio, kes oli eelmises peatuspaigas nädalaid oodanud, enne kui leidis siia suunduva auto. Raskest reisist hoolimata nägi ta välja laitmatu. Tumepruunid lühikesed juuksed olid tal üle pea kammitud, laial näol leebe, pisut igavlev ilme, ja pruunid silmad uurisid teraselt toimuvat. Don Speio kandis halli hästiistuvat ülikonda ja veidi tumedamat põikitriipudega lipsu ning jalas olid tal teravaninalised mokassiini-tüüpi tolmunud kingad, mida ta hoolikalt teravate kivide eest hoidis. Käes kandis ta hainahast kohvrit. Ulatanud juhile mõned rahatähed, lõi ta autoukse kinni, sirutas end ja silmitses ümbruskonda. Majad olid ehitatud küllaltki hõredalt, aga suuremat osa vaheõuedest kattis lugematu arv pleekinud varikatuseid. Paljude akende ees olid ka päikesevarjud, kuivõrd jaheduse pakkumiseks istutatud puud seisid kõrget temperatuuri talumata enamjaolt raagus või õõtsutasid üksikuid pruune lehti. Pruuniks kolletunud olid muruplatsidki, sest vett ei saanud kastmiseks kulutada. Mida edasi kiviklibusele mäenõlvale, seda vähemaks maju jäi. Kõige üle troonis mäe tipus seisev kirik. Don Speio uuris hetkeks selle pahaendelisi müüre, noogutas ja võttis siis maha asetatud kohvri taas kätte. Tund hiljem väljus ta ainsast linna jäänud motellist, kandes seekord lühikesi heledaid pükse, õhulist särki ja sandaale. Ta mõõtis silmi kissitades järsku mäenõlva taamal, kehitas omaette õlgu ja alustas kiirel sammul tõusu.

Kirikuni jõudis don Speio tund aega hiljem. Ta libistas kätega üle murenenud müüride, mõõtis pilguga massiivseid piilareid, mis kummaski küljes neljakaupa seisid, ja heitis korraks isegi pilgu purunenud lääneotsast alla, põlvili maas ja kramplikult rohutuustidest kinni hoides. Ta kartis kõrgust, natukene. Kirik ise meenutas oma gigantsuses iidseid Kesk-Lääni kastelle või siis Rooma kuningapaleesid. Lisaks neljale piilarile kummaski küljes toetasid ehitist veel üüratult jämedad postid igas nurgas, ja põrandatasandini jõudmiseks tuli üles minna kaheteistkümne astmega trepist. Kirik polnud seest kuigi hämar, sest olgugi piilarite vahed täidetud, paistis purunenud otsaseinast küllaldaselt valgust. Don Speiole hakkasid silma paarkümmend räbaldunud madratsit. Heidikud, kellele need ilmselt kuulusid, olid arvatavasti varahommikul linna «jahile» suundunud ja vaevalt et nad enne õhtut naasid. Ta kõndis edasi, jõudes eriskummalise hauakivini mis näis justkui põrandast välja kasvavat. See oli tavatult suur, kaks või enam korda suurem tavalistest hauakividest, ning kujult mitte harilik ristkülik, vaid kurviline -- järgides lamava inimese kehavorme. Skulptuuri ristatud kätega rinnal seisis sügavate tähtedega raiutuna lihtsalt «Lanzo». Don Speio põlvitas maha ja silitas kivist tahutud ilmetut palet, vajudes siis kühmu ja kattes oma näo kätega.

Varikatusega kaetud siseõuedes süttisid väikesed lõkked ja summutatud kära hakkas aegamisi jõudu koguma, kui pitsitavalt lämbe päev viimaks õhtusse veeres. Päevane kuumus eraldas inimesi, sest lihtsam on võrkkiiges lesida -- hästi vaikselt, hästi rahulikult -- kui näha vaeva jutuvestmise või klaasitõstmisega. Aga öösel vajus õhus keerelnud tolm maha ja linna kohal hakkasid tiirlema rahustava meloodilise häälega linnud, keda don Speio poikvel akna all lamaskledes ja vesipiipu suitsetades kuulas. Ta lasi linnuhäälte rütmil kasvada ja kahaneda, kaugeneda ja peaaegu kõrva äärde tulla, siis kiireneda, siis peatuda. Ta näol oli endiselt igavlev ilme, kuid vesipiip pidi aitama lõdvestuda värinast, mida ta oma sisemuses siiamaani tundis. Samal ööl tuli ka vihm. Ühel hetkel märgati lihtsalt, et taevas polnud tavapäraselt pime, vaid pime seda varjavatest rünkpilvedest; vaatepilt, mille terved põlvkonnad olid jõudnud unustada. Vihmahoog tuli prahvatades, hoiatamata vähimagi eelsajuga, kestes vaid üksikud minutid ja lõppedes sama järsult, nii et maa taastas õige ruttu oma varasema kuivuse. Ometi pidid valingud olema piisavalt tugevad, et kangutada üks juba murenenud detail lõplikult kiriku katuseservast lahti. Paarisajakilone kivi veeres üheainsa põrke järel mööda järsku mäenõlva alla, purustades muuhulgas arhitektuuriameti juhataja maja ning tappes Cotzo enda väga ebameeldival moel. Õnnetus oleks paradoksaalsel kombel vist suuremat kära tekitanud, saanuks juhtunu läbi kannatada ainult tavakodanikud. Seekord lahenes olukord aga kiirelt, vaikselt ja tõhusalt. Neliteist inimest, keda oli sel ööl nähtud sihitult ringi hulkumas, kutsuti residentsi all asuvasse suurde keldrisse jutuajamisele. Viis saadeti tagasi, ülejäänud (lisaks neile ka üks salakaebuse alusel vahistatu) hukati ettekavatsetud mõrva eest.

See juhtus teisipäeval. Kolmapäeva pärastlõuna oli tunnistajaks, kuidas linnapea end spetsiaalselt oma mõõtude järgi valmistatud avaras nahktoolis uinakule seadis, juuksed kergelt heljumas kahe ventilaatori tuules. Silmade sulgemiseni ta ei jõudnud, enne helises sisetelefon ja sekretäri ärev hääl teatas vastuvõttu soovivast külalisest. Dominic küll pomises: «Ela nagu kõrtsiuste ees!», aga sisimas uudishimu tundes lasi ta külalise enda juurde saata.

Don Speio kummardas viisakalt ja manas näole siira naeratuse. Temast õhkus heatujulisust. Linnapea ristas sõrmed, keeras pea viltu ja jäi teda küsivalt vaatama. Don Speio ei kiirustanud, uurides silmanurgast kabineti sisemust. Põrandat kattis mustriline punutud vaip, ilmselt kohalik käsitöö. Seintel rippusid kaks keskmist mõõtu portreed ja üks suurem maal, millel oli kujutatud aupaisteta pühakut. Lauda katsid hulk ajalehti, kirjapabereid, lahtirebitud ümbrikke ja kirjutusvahendeid, ning irvakil ustega kapist, millele oli kirjutatud «Dokumendid», paistsid rasvaste näpujälgedega klaasid ja hulk tühje pudeleid. Meer tabas viimase pilgu ja köhatas tähendusrikkalt.

«Tere päevast, härra linnapea,» naeratas don Speio ja sirutas käe.

Linnapea noogutas. Ta küsimus oli esitatud väga jahedal toonil: «Millega saan ma kasulik olla?»

Don Speio ootas hetke, lasi siis käe alla ja tõstis lauale oma paksu hainahast kohvri. Kaelast võttis ta võtme ja keeras sellega kaht lukku, mille peale linnapea huvitatult lähemale nõjatus. Don Speio klõpsas kohvri lahti. Seal, korralikult sametõnarustesse asetatuna, lamasid kolm nefriitidega ääristatud kuldpeekrit, sildita potsakas pudel ja teemantripats. Don Speio tõstis kõik välja, märgates rahuloluga linnapea silmis ahnet helki. Dominicile otsa vaadates ütles ta:

«Härra linnapea, ma tean teie kõrget kompetentsi ajaloo vallas. Kuid et säästa teid rääkimisest, mis sellise palavusega on paras vaev, siis lubage mul kirjeldamine enda peale võtta. Esiteks see pudel, milles on 1570-ndast aastast pärinev Jamaika rumm. Siiamaani vägagi joodav, ma kinnitan. Teiseks » -- ta viipas peekrite poole -- «need iludused, mis kuningas Ra-Thorpi lauahõbeda seas olid aukohal. Vanahärra luud on nüüdseks küll juba pikki aastaid merepõhjas lebanud, nõnda et peekrite kinkimist, mehele kes neid tõesti ka väärib, pole tal põhjust ega võimalust pahaks panna. Ja viimaks see tagasihoidlik teemantripats varalahkunud Põhja Lääni parunessi kogust, mis teie naisele loodetavasti rõõmu teeb.» Ta vajutas kohvri kinni, surus esemetest ja kuulsatest nimedest jahmunud linnapea higist kätt ning seadis end lahkuma.

«Oodake nüüd!»

Don Speio pöördus uksel ringi, olles endiselt heatahtlikkus ise. Linnapea viipas hunnitule varandusele oma laual.

«Aga milleks kõik see?»

«Ah see...» Don Speio tegi, nagu oleks visiidi eesmärk talle alles nüüd meenunud. «Vaadake, ma olen omal tagasihoidlikul moel samuti antiigikollektsionäär. Samas austan ma väga ka püha Lanzo mälestust.» Ta viipas pildile seinal. «Viies need kaks asja kokku, on mul soov, et tema kirik jääks püsima. Möödunud aegade hiilguse ja viletsuse mälestuseks, nimetagem seda nõnda. Ma mõistan, kui ettepanek teile siiski ebasobivaks osutub. Kuid ehk aitavad need tagasihoidlikud kingid teie heldet südant veelgi pehmendada.»

Ta kummardas sügavalt ja väljus. Linnapea puhus õhu põskedest välja ja toksis närviliselt sõrmedega vastu lauda. Peekreid katsus ta ettevaatlikult, justkui oleksid need voolu all, vaadates tihemini aga hoopis pudeli poole. Ta valis kaks numbrit, andis mõned korraldused ja võttis lauasahtlist sigaretipaki.

Degusteerija, kõhukas vanem mees näpitsprillide ja sorgus vuntsidega, jäi saabudes kartlikult ukseavale seisma. Ta vesistes silmades peegeldunud kartus asendus säraga, kui meer talle kingitud pudelit näitas.

«Ma tahan teada, on see ehtne ja joogikõlblik,» nõuti temalt.

Degusteerija noogutas, paludes mõttes, et keegi poleks just selle pudeliga otsustanud linnapea mürgitamist ette võtta. Ta uuris etiketti ja korgi äärt, kompas sõrmeotstega klaasi pinda ja lõpuks isegi loksutas pudelit õrnalt, et kuulata vedeliku häält. Mõmina järgi oli ta sellemaani rahul. Ettevaatlikult eemaldas ta korgi ja nuhutas pudeli sisu, ning vastuseisu kohtamata võttis kartlikult väikese lonksu, seejärel silmi naudingust sulgedes.

«Noh?»

«Aastatelt paigutaksin ta kuueteistkümnenda sajandi lõppu, või isegi varasemale ajale. Pärineda võiks ta ilmselt kunagistelt Ida Lääni maadelt. Muidugi hakkab kohe silma, et tema värv on pisut tume, aga sedaaegu olid koostisosad ka natuke teised.» Ta noogutas omaette. «Temal on täidlane, mahe maitse, aga ta petab, kuidas veel petab! Alla jõuab ju puhas sulatuli, jajaa...»

Dominic vaatas teda tõredal pilgul. «Ütle selge sõnaga, kas seda kõlbab juua või ei, ja säästa mind oma jamast!»

«Kas kõlbab juua? Aga kuidas veel! See on ju nektar ise. Kuidas te küll nii vana rummi leidsite? Ah ei, ma parem ei küsi. Kadestamisväärt, väga kadestamisväärt. Tõeline varandus.»

«Hüva, hüva.» Ta võttis lauasahtlist pruuni ümbriku ja pani sinna teisest, numbrikoodiga avanevast sahtlist võetud jämeda rahapaki.

«Ma tean, et sa ei rutta sellest pudelist teatama. Nõnda kiirustades võib ju igasuguseid halbu asju juhtuda, näiteks komistad ja murrad kaela. Eks ole ju nii? Igatahes, siin on su tasu hinnangu eest.»

Degusteerija sai vihjetest hästi aru. Ta võttis ümbriku, kummardas kangelt mitu korda ja endalegi üllatuseks väljus selg ees.

Sama äraproovitud taktika töötas ka juveliiri puhul, kes saabus veerand tundi hiljem. Olles seadnud üles väikese labori, kulutas ta mitukümmend minutit kalliskivide uurimisele. Kuid ka tema imetlussegusel häälel kuulutatud otsus oli kindel, dateerides kolm jooginõud tõesti samasse ajastusse, mille don Speio oli nimetanud, ja ülistades teemantripatsi kallal nähtud tööd taevani.

Juveliir oli linnapea arvates mõistlik mees, kuid just seetõttu sai ta lisaks suuremale rahapakile kaasa ka palju otsesemad hoiatused. Viimaks, olles üksi jäänud, nõjatus linnapea uuesti toolile ja piidles suletud laugude vahelt taas lauale tõstetud varandust. Ta sirutas käe ja sõrmitses hajameelselt ripatsit, millel päikesekiired sätendasid kui juveliiri pisikesed mandlisilmad, ja tundis vaatepildist peaaegu seksuaalset rahuldust. Kalendrisse vaadates märkis ta mõttes ära reedese päeva, mil ta otsustas korralisel istungil rääkida lammutamise edasilükkamisest, aga sellest tähtsama punktina võtta rummipudel põhjalikult ette. Linnavalitsuse esitatud argumendid polnud küll kehvad, aga hallis ülikonnas härrasmees lähenes olukorrale õigemast suunast. Kinkide väärtust hinnates oli tegu ilmselt mõjuka mehega in cognito, ja Dominicil polnud mingit tahtmist teda harjumuspärase taustauuringu-protseduuriga välja vihastada. Ta mõtles hoopis reedele, kus teade oma otsusest taganemise kohta toob linnavalitsuses kindlasti kaasa hääleka protesti. Aga kergem oleks neil kiviseina veenda, et see pehmeks muutuks, kui sundida teda ümber mõtlema. Ületamatut vastuseisu kui sellist Dominici jaoks ei eksisteerinud, kõik taandus kas liialt vähesele rahale või liialt leebetele mõjutusvahenditele.

Seda maksiimi teadis ka don Speio ja ehk isegi paksust mehest paremini. Mõtiskledes inimhinge ustest, lukkudest ja võtmetest, unustas ta veidiks reaalse elu ja võpatas, kui see võõrastemaja poole jalutades endast märku andis. Don Speio silmad kinnistusid noorele naisele, kes kollasetriibuliseks värvitud aiale nõjatudes kellegagi tänavalt juttu ajas. Ta oli kõige rohkem kahekümneviiene, arvas don Speio. Naine oli paljajalu ja hõõrus varvastega hajameelselt teise jala põlveõnnalt. Ta märkas don Speio huvitatud pilku ja vastas sellele, lükates kerge liigutusega tumeda juuksesalgu laubalt kõrva taha. See oli meeletult armas žest. Don Speio mõistis väga hästi, et sobiks nähtava vanuse järgi neiule isaks, kuid ei suutnud pilku ära keerata. Nii nad mõõtsid üksteist, kuni don Speio möödus. Ta pidi end sundima, et mitte ümber pöörata veendumaks, et talle vaadatakse järgi. Või ei vaadata -- mida olnuks veelgi kurvastavam teada saada. Kangel sammul keeras ta esimesse ettejuhtuvasse põiktänavasse, et lahti saada kihelusest kui tulistest nõeltest oma seljal. Istunud tänavanurgast pisut eemale jäävale pingile, ta ühel ajal lootis ja kartis, et naine talle järgneb, ja püüdis mõista, mis temaga toimub. Oh, muidugi, jälle ta armus. Kuid mehel, kel on selja taga nõnda pikk elu ja määramatu aeg veel ees, ei tohiks ükski naine enam põlvi nõrgaks võtta. Seda võinuks taluda ehk esimese saja, või äärmisel juhul kahesaja aasta jooksul, mitte aga päevagi hiljem.

Don Speio tõstis pilgu, kui kirikuõpetaja pikk vari ta peale langes ja sügav tenorihääl küsis: «Mis sulle muret teeb? Sa näid vaevatuna.»

«Mis... misasi?»

«Sa vangutasid muudkui pead ja hõõrusid silmi. Saan ma sind kuidagi aidata?»

Teatud vanuses on mõned asjad keerulised ja isegi piinlikkust tekitavad rääkida. Ja teatud vanuses ollakse nõus kõigest rääkima, kui paistab, et see võib leevendust tuua.

«Asi on ühes naises,» alustas don Speio.

Kirikuõpetaja kergitas kulmu, olles oodanud midagi mehe eale lähedasemat -- muresid ihuhädade, surmahirmu või rahapuuduse vallast, mis teisi tema vanuses kiusasid. Jumal, teadagi, pidi ju kuidagi tagasi tegema selle, mida inimesed olid teinud ta pojale. Harmageddonit lükkas ta alatasa edasi ja seda enam läks vaja distsiplineerivaid vahendeid, mille seas haigused ja vaesuse-rikkuse ebaõiglane jaotus olid ühed tõhusamad. Oma igaõhtuste palvete kuulajana kujutas ta tigedat väiklast vanameest, mis ei takistanud tal Teda hoolega teenimast -- paraku küll nii, nagu näljase dingoga puuri sattunu peab põlastusest hoolimata tolle räpalooma meele järgi käituma. Ilmselt oli seda juba enne Stepanidese eostamist ette nähtud ja just seetõttu lastud tal sündida jumalasulasena ses kauges urkas sel neetud ajastul.

«Asi on naises,» kordas don Speio, märgates pühamehe eemalolekut. «Ma olen juba vana ja pringid rinnad või siidised reied tõstavad vaid mu suunurki. Nõnda ma ei mõistagi, miks ma juhtusin just nüüd armuma -- ja selles õigupoolest mu mure ongi. Viimati juhtus midagi sellist üheksasad... ee... üheksa aastat tagasi, ja ma olin täiesti kindel, et toona kõik lõpebki. Saage aru, minu eas on armuvalu häirivam kui näiteks haiged neerud või loodritest pärijad.»

«Mõistan,» noogutas isa Stepanides. «Teate, on selline ütlus, et isegi jumalad on vaimult nõrgad asjades, mis puudutavad poliitikat, börsi ja naiste armastust.»

Don Speio luksatas.

«Aga ärge siis ometi muretsege. Te lihtsalt paluge õhtul endale nendes asjades meelekindlust.»

«Mis kasu on palvetest, kui Temalgi nende asjadega probleemid on?» osatas don Speio kibestunult. «Ärge pange pahaks, püha isa, aga ma proovin parem ise jõudu leida oma haavade ravimiseks.»

Ta tõusis, kummardas kergelt isa Stepanidesele ja luukas raskel sammul minema.

Vihm tuli ka sel korral, tegemata küll säärast kahju kui valing nädal tagasi. Neljapäeva öö oli äsja reedeks üle läinud, kui kobrutavad mudaojad uuristasid madalal kalmistul lahti sinna aasta varem maetud peapreestri naise säilmed ja kandsid need nagu teotamiseks mööda surnuaeda laiali. Ka murdsid suured raheterad kõik pühamehe aia viljapuud ja vigastasid tema noort spanjelit.

Sama päeva hommikul seadsid kolm meest veerandtunniste vahedega sammud «Colombo» lokaali. Ettevaatusabinõud olid vaevalt vajalikud, sest lõviosa inimestest sel kellaajal veel magas ja harvad ärkvelolijad valmistusid jooma viimast klaasitäit, mis lahutas neid laua alla vajumisest. Cristoval kandis helepruuni pontšot lühikeste laiade pükste peal, kõndides leigel kivitänaval paljajalu -- üpris ebatabaline ühe tema positsiooniga mehe kohta. Nagu lepitud, juhatas «Colombo» rähmaste silmadega kelner ta teise korruse privaattuppa, mis interjööri poolest ei jäänud vähimalgi määral alla valitsuse residentsile. Ta uuris pöögipuust seinakatteid ja seedrist suurt lauda kirju puusüümustriga; katsus pakse kardinad akende ees ning noogutas rahulolevalt, märgates seina sisse peidetud kalleid konditsioneere, mis hoidsid temperatuuri mõnusalt jaheda. Cristoval kallas endale klaasi punast veini, jäädes ootama Aleki ja Mauricio tulekut.

Kolmveerand tunni pärast tõi kelner lauale järjekordse veinipudeli ja avas selle vaikse plopsatusega. Mauricio ootas tema lahkumist, silmitsedes mõtlikult oma pata negra't -- mahedamaitselist suitsutatud sealiha -- ning turron'i -- martsipanisarnast rohkete mandlite ja vähese jahuga segatud mett --, jätkates siis katkenud jutuga.

«Minu meelest on selge, et lugupeetud linnapea » -- tegelikult kasutas ta sõnas linnapea ühe teise kehaosa nimetust -- «näeb vaid isiklikku lühiajalist kasu, unustades suure pildi täielikult. Kamraadid, kuulge... nii ei saa. Ma arvan, et lahendus sellele peaks traditsioonidele vastavalt olema lõplik, kui te just ei nõustu sellega, et ühe mehe nõrkus hävitab kogu plaani?»

Alek oli skeptiline. «Dominic vaevalt et süüdlane on, ta ei tee ju midagi peale oma kabinetis magamise. Pigem näen ma venitamise taga isa Stepanidese pikka kätt.»

«Asja juurde minnes, mida sa siis välja pakud?»

«Vaat see ongi keeruline küsimus, kust otsast ka vaadata. Peale isa Stepanidese meil teisi hingekarjaseid pole ja midagi päriselt ette võttes oleks raske põhjendada, miks Tema oma täies elujõus teenri enda juurde kutsus.»

«Noo? Aga röövkallaletung, juhuslik mõrv, midagi --»

«Ta tuli omal maal neli korda pankrateoni meistriks,» lõikas Alek vahele. «Röövmõrv, see kõlab üpris sedamoodi, nagu oleks hiir mõrvanud kobra.» Ta mühatas. «Ei ole see nii lihtne. Rahapakkumine, muide, jääb samuti ära -- olen seda kolmandate isikute kaudu korra juba proovinud. Mu läbirääkija tuli kogu raha ja murtud sõrmeluudega tagasi.» Ta põrnitses enda ette, mõteldes pingsalt. «Naine suri tal aasta eest, lapsi pole, sugulased ta oma sõnul hülgas. No kust ka kinni võtta, ikka libiseb käte vahelt minema.»

«Sa unustad teised lähenemisteed,» leevendas Cristoval ta nördimust. «See, et pühamees enda taga sillad põletas, võib ta pealtnäha küll kättesaadamatuks teha, aga tegelikult mängib see meile trumbid kätte. Kõik on pelgalt vaatepunki küsimus. Mis oleks lihtsam, kui komandeerida isa Stepanides kümne tuhande kilomeetri kaugusele, näiteks oma usundi allikaid uurima? Ei möödu aastatki, kui papp juba ammu kaladega magab ja keegi teda siin enam ei mäleta.»

«Sel mõttel on jumet,» tunnistas Mauricio. «Kuid me pole veel kindlad, kumb meil ikkagi jalus on -- kas isa Stepanides või linnapea. Viimasel juhul võiksime mehe maksupettuses, prostitutsiooni soodustamises, linna vara rohkes raiskamises või mõnes muus kaalukas patus süüdistatuna ametikohalt vabastada. Häbistamisega.» Ta vaatas silmi kissitades Cristovali otsa. «Sina oled peaaegu puhta minevikuga, nii et sinust võiks Dominici pattude «väljaselgitaja» teha küll. Laseme avaldada sobivad kirjutised ajalehes kah, ja rahva toetus erakorralistel valimistel oleks kindlustatud. Ei maksa asja keeruliseks ajada, inimestele see ei meeldi. Piisab vaid su aususe ja rahvameelsuse korduvast rõhutamisest, et sa valimised võidaksid. Kui ka mitte -- no leidub ka teistsuguseid meetodeid. Demokraatlikke, muidugi.» Ta naeratas, nii et sinakad voldid silme all peaaegu ta nägemise varjasid. «See masinavärk on hea. Tõhus nagu hispaania saabas. Väänatav nagu hispaania saabas.» Ta võttis suure sõõmu veini.

Alek noogutas. «Pole paha. Nüüd on meil mõlemaks puhuks tegevuskava olemas ja ma uurin ise välja, kumb siis on meie sihtmärgiks. Aga ma tuleks tagasi meie kõige esimese küsimuse juurde.» Ta võttis oma määrdunud prillid eest, hakates neid korrapäraste ringjate liigutustega puhtaks nühkima. Ilma klaasideta paistis ta ilme juhmivõitu.

«Küsimus ehitajatest. Kuidas vältida, et nad käpardlikult tegutsedes teatava kasti sisu puruks ei lööks, või seda lihtsalt ära ei varastaks?»

«Ka siin saame lihtsal viisil hakkama. Neile tuleb pidada lühike ja konkreetne loeng töö ohtlikkusest, öeldes näiteks, et kõnealune kast on mineeritud.»

«See ei aita, nad on kõik sõja üle elanud ja oskavad lõhkeseadmeid kahjutuks teha.»

«Elanike seas ringleb jutt mingist needusest. Kui sellega hoiatada?»

«Sada aastat tagasi võinuks sobida.»

«No mis siis veel üle jääb?»

Alek tegi dramaatilise pausi ja prahvatas siis võidukalt: «Delegeerimine! Praegu tegutsevad nad omapäi. Neid korraga mõjutada on liiga keerukas, seepärast määrame töödejuhataja, kelle ainsaks ülesandeks on kasti eest vastutamine. Kui ta mõistab, et ta enda elu on kaalul, siis küll ta juba korra eest hoolitseb.»

«Suurepärane!» hüüatas Cristoval. «Bebimos, amigos!»

Nad lõid klaasid kokku ja kummutasid hoolsalt.

«Ma ei näe põhjust selle asjaga venitamiseks,» sõnas Alek. «Täna õhtuks ütlen teile nime. Homme hommikuks on olukord taas kontrolli all.» Ta lõi rusikaga pehmelt lauale. «Lõplikult.»

Vaid üks neist kolmest kahtles selles. Kahtles põhjusega.

Sama päeva ennelõunal suundus Dominic koju siestat pidama. Veidi pärast ta lahkumist sisenes residentsi tunkedes montöör, et paigaldada linnapea kabinetti täiendav konditsioneer. Valve ei leidnud läbiotsimisel tema juurest midagi peale nimetatud seadme ja tavalise mutrivõtmete komplekti ning lubas tal tööga pihta hakata. Hoolikamal uurimisel oleks nad aga leidnud, et üks mutrivõtmetest oli pehmem kui soe vaha. Valvur, kes uksepiidale nõjatudes laisalt montööri tegemisi jälgis, aga rohkem veel sekretäri prinke rindu silmitses, mida naise väike särk hästi esile tõi, ei märganud, et montöör kasutas toda võtit ebatavalise ettevaatlikkusega. Lisaks konditsioneeri paigaldamisele pingutas mees ka ventilaatori kinnitust, mis olevat tema sõnul lahti loksunud. See, et mutrivõti pärast neid tegevusi vaid pisikeseks jupiks oli kulunud, jäi valvuril samuti tähele panemata. Kõik paistis pärast töömehe lahkumist olevat samamoodi korras kui ennist.

Dominic naases pärast põhjalikku einet, kibrutades «õlininast» kuuldes kulmu, sest lisajahutust polnud keegi tellinud. Kibrutas vaid natukene, kuna pisikesi teeneid oli soosingu võitmise eesmärgil varemgi tehtud ja jäi vaid meeldiv äraarvamistöö, keda seekord maksusoodustuse saajate nimekirja panna, või kelle laenutingimusi parandada. Pärast mõttepausi helistas Dominic sekretärile, paludes end mitte segada paari lähima tunni jooksul, mis jäid linnavalitsuse istungini. Ta lukustas ukse ja näol koort haistva kassi ilme, astus baarikapi juurde. Ta avas selle jämeda võtmega ja tõstis lauale nii rummipudeli kui ühe peekri, lülitades peale tugitooli vajumist ka konditsioneeri ja ventilaatorid sisse. Nagu Dominic oli lootnud, maitses tume vedelik enam kui oivaliselt -- maitses taevalikult! Kuid jõudmata esimest peekritki tühjaks juua, tundis ta ruumi siginevat häirivat lõhna, kehitades selle peale esialgu küll õlgu ja keerates konditsioneerile tuure peale. Ta võttis pudeli kätte, et jooginõu uuesti täita, tundes samas, et veider lõhn muutub üha tugevamaks. Halba aimates üritas Dominic akna avamiseks tõusta, aga jalad tundusid rasked kui puupakud ja ta ei jõudnud end peaaegu liigutadagi. Aeglaselt, väga aeglaselt, sirutas ta käe, et vajutada hädanupule lauaplaadi all, kuid käsi langes raskelt tagasi. Siis tundis Dominic, kuidas õhk järsku otsa sai, ta käed ja jalad hakkasid kontrollimatult tõmblema ja ninast purskus hele verejuga valge särgi rinnaesisele; veel hetk hiljem jäi ta tardunult vastasseina põrnitsema. Mauricio kingitus oli kohale jõudnud.

Mürgine vine hakkas varsti ka ukse vahelt välja immitsema. Sekretär tegi õige järelduse, et ruumis selle taga peab olukord olema veel hullem, ning vajutas kõheldes hädanuppu. Halba aimates läks ta ukse taha kuulatama, kirtsutades häiriva lõhna peale nina. Seespoolt kostis vaid ventilaatorite suminat, seda ka peale korduvaid koputusi. Teisel pool järgnes aga mütsatus, nagu oleks midagi rasket maha kukkunud; oli kuulda veel kandade põntsumist vastu põrandat ja siis -- enam mitte midagi.

Vahepeal möödus mitu ärevat tundi täis valvurite süüdlaslikku sagimist ning murelikke telefonikõnesid olulisematele ametnikele. Sugugi mitte vähem ärev meeleolu istungisaali kogunenud meeste seas kustus alles õhtu hakul. Dominici ja sekretäri surnukehad ootasid siiski juba krematooriumi jääkambris, nende sugulastele oli sõnum viidud, ning teadaanne pidi jõudma järgmise päeva ajalehte. Cristoval kui aselinnapea asus pärast atentaadiküsimusi olulisemate asjade juurde, andes korraldused täpselt nii, nagu oli samal hommikul «Colombos» otsustatud. Nüüd kui Dominic oli läinud, jäid temal, Mauriciol ja Alekil vabad käed püha Lanzo kirikus oleva kasti kättesaamiseks. Uus residents polnud seejuures enam kuigi tähtis -- selle eest, mis kastis peitus, võis igale perele ühe sellise ehitada ja ikkagi kulunuks vähem kui murdosa koguväärtusest.

Nende sündmuste ajal jalutas don Speio mööda kuivanud puudega ääristatud tänavat, kus ta oli paar päeva varem noort naist märganud. Ta ei lootnud teda enam kohata, kõndides sellegipoolest aeglaste mõõdukate sammudega edasi-tagasi ja istudes viimaks pingile, kus ta sai taamal maja juures toimuvat jälgida. Omal moel oli ta teguviis isegi õige, kuna inimene, kes siesta ajal juba üks kord võrkkiiges lesimise asemel tänaval seistes juttu ajas, võis seda sama hästi ka teist korda teha. Don Speio kandis ka sel päeval halli ülikonda, lisaks sellele aga laiaäärelist kaabut kaitseks päikesepaiste eest, mis siinkandis (ja nüüdsel ajal ka suuremas osas muus maailmas) lõppes kiire, kuid valusa surmaga. Ta oleks peaaegu kiusatusele järgi andnud, millest andis märku kerge vihmasagar, kuid otsustas millegipärast kannatada ja võttis vaid aeg-ajalt kaabut peast, et sellega endale tuult lehvitada. Kella ta ei vaadanud, see oleks ootamise veelgi hullemaks teinud. Päev veeres aegamisi õhtusse, kuid maja värav ei liigahtanudki ja don Speio leidis üha uusi ja uusi sõnu, kirjeldamaks oma tulutut tegevust.

Ja veel kord:

Loll armuvalus vanamees.

Cristoval aga patsutas end mõttes seljale. Tänu tema pealekäimisele hakkasid viis rasket masinat juba pikkamisi mäest üles tõusma, et teha püha Lanzo kirikust suur hulk kiviprügi. Tema arvutuste järgi leitaks kast hiljemalt järgmiseks õhtuks ning siis võiksid nad viimaks kaduda kus kurat. Praegusest residentsist tema luksusliku majani oli vähem kui paar kilomeetrit (sedagi nii palju linna läänesuunas väljavenimise tõttu), mis ei takistanud tal selle distantsi läbimiseks isiklikku sohvrit pidamast. Tegelikult lausa kahte, sest nondesuguseid väheste mugavustega linnaelanikke laastasid kuumus ja haigused eriti tõsiselt. Hajameelselt täheldas ta, et seekord oligi roolis asendaja, sulgedes siis silmad kiireks tukastuseks. Ärkas ta harjunult peatumisel, heites pilgu esmalt välja ning siis küsivalt autojuhile otsa. Ümberringi laius luitunudkollane kõrb ja linn paistis tagaaknast avaneva vaate järgi jäävat õige mitme kilomeetri kaugusele. Pilguheit selja taha oli aga viga. Hämmastava kiirusega heitis autojuht talle kitarrikeelest tehtud lingu kaela, hakates selle otstes oleva pulgaga silmust koomale keerama. Cristoval viskles ja rögises, kuid õige hetk oli juba käest lastud.

«Tervitused isa Stepanideselt,» sosistas sohver talle õrnalt kõrva, veidi enne kui lõtvus Cristovali sulgurlihas ja siis ka ta ise.

Don Speio tõusis pettunud ilmel pingilt, olles seal istunud ennelõunast saati. Tüdrukut ei ilmunud ikka veel ja nõnda ei jäänud muud üle, kui tagasi võõrastemajja kõndida, süüa hilisõhtune kerge eine ja siis magama heita. Ta vaatas korraks ka mäge, mida lammutusmasinate rivi kolme neljandiku tee peal olles endiselt vallutas. Kuid oli selge, et hiljemalt homseks jõuavad nad kohale, et oma tööd alustada. Don Speiot läbis segane kahjutunde- ja kurbusesegune värin, mida ta tundis juba esmaspäeval kirikus seistes...

Üle õla vaadates otsustas don Speio mingi veidra kangekaelsuse ajendil ka homme samale kohale istuda ja neiut oodata. Võib-olla veidi varem, võib-olla teises riietuses, sel polnud eriti tähtsust. Ta oli elu nii palju ja nii eri viisidel avalduvana näinud, et tajus paremini kui keegi teine märke, mis aitasid keerukatele küsimustele vastust leida. Kui nüüd, terve igavik pärast viimast armumist, ta jälle naise pärast langes, siis pidi see olema samuti märk. Seda ignoreerida tähendanuks kogu elukogemuse kõrvale heitmist. Pikema kaalumiseta võttis ta pärast kerget õhtusööki vesipiibu ette, jäädes ootama öösiti laulvaid linde. Ta ei suutnud otsustada, kas seada tähtsamaks naist või küsimust oma lapsele ehitatud pühakojast, ja ainuüksi selliste kõhklevuste eest pidanuks ta end rooskama. Kuid mis parata, kui püha Lanzo, hea laevade kaitsja, oli kaotanud kõik oma varasemast hiilgusest. Piroogide tüürimehed hõikusid kunagi ta nime, galeeride rütmihoidjad karjusid «Lanzost» hääle kähedaks, galeoonidel ruhviti tormi eel just tema poole palvetades purjeid ja kui lained peksid orkaani kätte jäänud ookeaniauriku külgi, loodeti vaid tema armule. Ükski teine don Speio poegadest ei jõudnud eales kaugemale mõne järve või merelahe kaitsepühaku kohast. Lanzo oli kõigist selgelt parem ja nõnda polnud põhjust temaga võisteldagi. Vastupidi -- ta tegi tollal kõik, et vennad sama võimsateks saaksid, neid igati toetades ja aidates. Selle koha peal tundis don Speio valusat torget. Ealeski ei suutnud ta mõista, miks kaks nooremat vennast just sellisteks kasvasid; miks nad kahtlustasid Lanzo puhtsüdamlikus abis silmakirjalikkust ja tema jäägitus armastuses don Speio vastu salakavalat plaani ise vetevalla valitsejaks saada. Varem või hiljem hakkavad isad oma poegade tegusid aduma ja neid ettegi nägema. Don Speio jaoks tuli see mõistmine aga liiga hilja -- siis, kui surma-agoonias Lanzo oma viimased sõnad sosistas; siis, kui ta temast kramplikult kinni hoidis ja vaatas elu poja silmadest kaduvat; siis, kui ta mattis Lanzo ookeanipõhjas kõrguvale mäele ja tema reeturlikud noored vennaksed kõige mustemasse sügavikku. Ajapikku aga vesi taandus ja nii said alguses mäe tipp, lõpuks ka kogu ümbritsev tasandik õhku nuusutada, kuni selleni välja, et mereloomadest ja -taimedest kihanud koht muutus lämmatavalt palavaks kõrbeks. Seda ette nähes oli don Speio matnud Lanzo kivist sargas, mille ümber laius nüüd süngetooniline pühakoda.

Järgmine hommik leidis linnavalitsuse juba märksa rohkem peata olevat; seda enam, et kõigi aastate jooksul oli neil vaid üks kord olnud põhjust laupäeval residentsi tulla. Nõod Bonzo ja Huezo jälgisid masinate roomamist juba üpris mäetipu läheduses, pööramata tähelepanu ülejäänute ärritunud vaidlusele. Vaidlejaid oli õigupoolest vaid kaks, sest Mauricio etendas Juanito ja Speranza sõneluses kõigest õhutaja osa. Mõlemal oli raske suud pidada, eriti kui Mauricio kummalegi lahkelt linnapea kohta pakkus, ise sarkastiliselt muiates.

«Me peame jälle inimesi keldrisse ülekuulamisele tooma,» arvas Juanito. Olles algsest kaheksast kõige noorem, kartis ta elu vägivaldset katkestamist kõige rohkem. See tekitas temas nii skeptitsismi kui närvidelekäivat paranoiat ja ta esitas kahtlevaid küsimusi ka siis, kui väideti ilm kuum või taevas kahvatusinine olevat.

«Ülekuulamised ei aita vähimatki,» vaidles Speranza vastu. «Kes need mõrvad iganes korraldas, ei muutu vähimalgi määral kartlikumaks, kui kasvõi sada suvalist inimest «hoiatuseks» maha lastakse. Olulisem on kähku teada saada, mis põhjusel kahele nii erinevate vaadetega inimesele ots peale tehti, ja kes võiks olla järgmine ohver.»

«Minugipärast. Lase aga käia.» Juanito tegi käega suuremeelse žesti: «Kasvõi kohe -- aga mind jäta sellest välja. Sest mina, ma ei kavatse selle maniaki lõksu langeda; ma jään oma koju, kuni sa asja lahendad.» Ta raputas ägedalt pead. «Ära loodagi, et sa mind kastaneid tulest välja tooma saad.» Ta silme ees seisis veel liiga selgelt Cristovali võikalt pundunud nägu ja tumepunane triip kaelal, kus kägistaja traatsilmus oli lihasse lõikunud.

«Mis sina arvad, Mauricio?» vahetas Speranza jutukaaslast.

Too irvitas jälle. «Tegelikult olen ma härra sotsiaalameti juhatajaga täiesti nõus. Ta sobiks ju igati linnapea kohale, ja oleks kahju, kui nõnda tore mees sureks Cristovali moodi. Ühesõnaga,» võttis Mauricio kõik kokku, «jääb Speranza ülesandeks tolle mõrvari-tõpra tabamine. Võin kihla vedada, et tegu on mõne noore ja enda meelest osava slummikutiga, kes oleks õnnelik, kui me tabamisel talle nii kiire ja kerge lõpu kingiksime kui tema Cristovalile. Mina hoolitsen, et residentsi keegi võõras sisse ei saaks, olgu ta või paavst ise. Ja kaks loodrit seal, --» Bonzo ja Huezo keerasid vabandaval ilmel pilgud nendele -- «noh, võivad oma senist rida jätkata.» Rohkemaks kõneainet ei jagunud ja saal tühjenes, kuni vaid Mauricio jäi sinna pealtnäha oma ülestähendusi korrastama. Mõne minuti pärast uks liikus, lastes sisse halvasti aetud habeme ja kiiruga korralikku, ehkki kulunud ülikonda riietatud mehe. Kassisammul kõndis ta Mauricioni, kes teda käsipõsakil uuris.

«Hull oled,» sisistas mees, ümberringi kahtlevaid pilke heites. «Mis kuradi pärast oli sul vaja siin kokku saada, ah? Ma pidin pool tundi varitsema, et valvuritest märkamatult mööda pääseda.»

«Selle eest sulle makstaksegi, et sa käratult tegutseksid.» Mauricio hääl tasanes samuti sosinaks. «Siin ei kahtlusta meid keegi. Aga räägi nüüd asjast.»

«Olen teda nüüd kaks viimast päeva jälginud. Ma ütlen, see mees on midagi hoopis enamat, kui ta välja paistab, aga see pole praegu oluline. Ma tahan sinult saada teist kolmandikku, enne kui ma töö juurde asun.»

«Me ju leppisime, et saad poole enne tööd ja poole pärast.»

«Olud on muutunud. Ma pean noa asemel oma isiklikku revolvrit kasutama.»

«Mispärast? Siin linnas on kõik sellised tööd ilma paugutajata ära tehtud. See äratab liiga palju tähelepanu.»

«Tähelepanu? Sinu mure on hoida politseid enda käpa all ja neile nina pihta virutada, kui nad liiga uudishimulikuks muutuvad. Ja kui sa oleks kohe öelnud, mis mehega tegu, siis oleks ma võtnud püstoli koos summutajaga. Revolver pole mul töötamiseks, vaid enda kaitseks reisimise ajal.»

«No hüva, saad oma teise kolmandiku. Aga mida me teeme? Nii suur lärm on mõeldamatu.»

Kulunud ülikonnas mees jäi mõttesse, astus siis Mauriciole lähemale, kummardus ja sosistas talle midagi kõrva.

«Ei, ei, see on liiga pöörane,» vehkis Mauricio tõrjuvalt kätega.

«Aga sinu võimuses oleks seda korraldada.»

«Ma ei ole kindel, kas nii kiiresti on üldse võimalik...»

«On küll. Kurat, ega sa esimest korda millegi sellisega ei tegele!»

«Kuss-kuss!»

Nad sosistasid veel natuke, siis saatis Mauricio valvurid mingi pisiasja pärast teise majatiiba ning tema külaline lahkus kiirustades.

Don Speio oli viimaks otsusele jõudnud, ehkki sellele mõtlemine pani teda väsinud auruveduri moodi ohkama. Tõustes pingilt, kus ta juba mitmendat päeva käis salapärast neidist ootamas, jalutas ta tuttava maja poole. Õhk liikus vaid siis, kui ta kaabuga endale tuult lehvitas, ja seda veidram tundus ootamatu, tugev tuulepahvak, mis lükkas ühe punase katusekivi räästa juurest alla, tabades sellega don Speio paremat õlga. Mees karjatas, surus käe pihtasaanud kohale ja tõmbus valust looka.

Kardinad akna ees liikusid ja vaid natuke hiljem avanes õuevärav ning neiu jooksis välja. Ta haaras automaatselt mehe õlgadest, et teda püsti aidata, taipas siis oma viga ja rohkesõnaliselt vabandades toetas teda ainult ühelt poolt.

«Pole vaja, pole vaja...» tõrjus don Speio, aga oiatas kokkupressitud huulte vahelt.

«See on hirmus, et te niimoodi viga saite.»

«Kannatan ära,» vastas don Speio hingeldades ja üritas end sirgu ajada.

«Ei, ei... tulge sisse ja ma panen teie õlale kompressi.»

«Tõesti pole...»

«Ah, ärge ometi vaielge.»

Don Speio lõi alistunult käega, aga pidi siis kogu jõu suunama valugrimassi tõrjumisele.

«Elategi üksi?» küsis ta, kui oli viimaks inimtühja majja juhatatud.

«Jah, see tähendab, ei. Ajutiselt.» Neiu seletas veel midagi, ise samal ajal külmiku ja meditsiinikapi vahel askeldades, aga don Speiole jäi asi lõpuks ikkagi segaseks.

«Heitke pikali, vaat siia. Ja võtke oma särk ära. Oeh!»

Viimane hüüatus järgnes koleda sinaka muhu nägemisele. Kuid ta kogus end kiiresti ja seadis vilunud liigutustega jääkompressi vigastatud kohale. Selle käigus naaldus ta don Speiole lähedale, kes võpatas sisimas, iga kord kui pikad juuksed teda riivasid. Ta köhatas.

«Aga sul pole tarvis mind teietada. Ütle lihtsalt «sina», või kui tahad, kutsu mind don Speioks.»

«Don Speio? Selline ongi nimi?» küsis ta silmade naerukile tõmbudes.

«Just nii. Ilma mingite lisanditeta, nagu vanasti kombeks.»

Neiu pühkis jälle selle võluva liigutusega juuksed oma näolt ja naeratas taas. «Ütle mulle siis Floortje.»

Seekord oli don Speio kord kulmu kergitada.

«Küllalt ebatavaline nimi, kas pole?»

Ta lasi märkuse kõrvust mööda ja tõmbas kompressile sõlme peale.

«Nii. Nüüd puhka, paari tunniga peaks paistetus alanema.»

«Aitäh,» ütles don Speio kogu siirusega.

Neiu noogutas ja uuris teda hetke, pea viltu. Mees polnud muidugi enam esimeses nooruses, aga hea välimuse ja kogu selle varjatud jõu juures, mis temast uhkas, ei saanuks talle üle keskea küll pakkuda. Floortjele jäi arusaamatuks, kuidas don Speio pääses kõigest muhuga olukorras, kus raske kivi oleks igal teisel rangluu ja õla puruks muljunud. Igatahes tõstis see mehe väärtust tema silmis. Olles veel kord soovitanud don Speiol paar tundi tukastada, istus ta tagaõue päikesevarju alla, et oma küllaltki segipaisatud tunnetes korda luua.

Sellal toimus kohalikus vanglas midagi jahmatavat. Keegi oli suutnud märkamatult hulga automaatrelvi sisse smugeldada ning vabakäigu ajal avasid vangid valvurite pihta tule. See tuli täiesti ootamatult, kuna kinnipeetavatest polnud ükski tõeline kriminaal -- enamus neist istus varguste või joomas peaga kaklemise eest. Ilmselt jõudis olukorra tõsidus ka meesteni ja mõistes, et nad on viimase piiri juba ületanud, ei hoidnud nad end enam millegi ees tagasi. Üksikud püüdsid katkendlike valangutega murda rünnaku üle elanud valvurite barrikaadi, samas kui teised põgenesid vabadusse. Selleks ajaks oli info aga politseiüksuseni jõudnud ja vangla hallide väravate taga ootas juba sinisärklaste rünnakrühm. Kõik sündmused langesid täpselt ajale, mil isa Stepanides kogudusemajast tagasi oma koju jalutas. Uudishimulik nagu iga teinegi, jäi ta varitsuses olevaid politseinikke huviga jälgima, teadmata õieti, mis toimub. Just siis, kui teda tuldi ära juhatama, vajusid vangla väravad lahti ning rünnakrühm avas sinnapoole ägeda tule. Vangid nägid olukorra lootusetust, aga vastasid enne taganemist rohmakate automaadivalangutega. See oli märguandeks lähedases puudesalus varjunud mehele, kelle revolvri paugatus mattus teiste laskude sisse. Isa Stepanides, abaluu juures pisike kõrbenud servadega auk, vajus häält tegemata selili maha, olles selleks hetkeks juba surnud. Kulunud ülikonnas härrasmees kõndis aga aeglasel rahuloleval sammul minema -- langedes jalapealt, kui vangla suunast tulnud uitav kuul ta kätte sai. Nii jäi tal nägemata, kuidas mäss õhtuks jõhkralt maha suruti, nagu ka see, kuidas üheni vangidest jõudis salaja plokk sigarette ja kaks pudelit kaktuseviina -- palju, palju vähem, kui tema oli töötasuks nõudnud.

Järjekordsel erakorralisel istungil võttis Mauricio uudised ilmetu näoga vastu, hõõrudes sisimas aga rõõmsalt käsi. Mõni teine oleks osavast käigust valjult pasundanud, aga tema juba teadis, kuidas asju ajada. Polnud kahtlustki, et Alek mõistab, kes oli isa Stepanidese surma taga, kuid tal puudusid igasugused tõendusmaterjalid. Korraldused olid juba antud taksojuhist mässu ninamehe ja tema kaaslaste hukkamiseks, ning koos ühega neist läksid hauda ka viimased valgustkartvad seosed... kui Alek välja jätta. Mauricio ei suutnud otsustada, kas jätta kaaslane ellu või mitte, jäädes esialgu ootele. Istung möödus ilma midagi otsustamata, kõigil oli lihtsalt võimalus natuke paranoilist auru välja lasta. Isiklikke asju vabanduseks tuues lahkus Mauricio enne lõppu, märgates kojusõidul tuttavlikku vanemat meest ühega oma varasematest armukestest juttu ajamas. Kuidas ta nimi oligi... Floortje, jah? Ta oli naise aasta-poolteist tagasi kõrvale heitnud, sest too püsis mehe suhtes alati külma ja eemalolevana. Leidus aga teisi ja paremaidki, kes kuumalt ja häälekalt talle oma armastust pakkusid ja selle vastu kindlustatult hea elu said. Mauricio pühkis nähtu kõrvale, aga jättis samas ajusoppi teadmise, et ilmselt on võimalik toda vanemat meest Floortje kaudu mõjutada. Sarnaseid tähelepanekuid oli tal kogunenud juba määratu hulk ja enamust polnud tõenäoliselt kunagi tarvis kasutada. Kuid ei võinud eales teada...

Aga don Speio, nüüd juba neiuga head suhted sisse seadnud, kirjeldas talle värvikalt oma kalafarmi Barentsi mere ääres. Olukorras, kus päike lõõskas päeva läbi hingematva palavusega ning vihmast ei nähtud isegi und mitte, oli Floortjel ilmselt raske kõike räägitavat ette kujutada. Kuid ta andis endast parima.

«Kuule, sul on ju silmnähtavalt liiga palav,» märkis Floortje ühel hetkel. Don Speio küll ei tundnud, et ilm oleks tavalisest kuumem, aga nõustus sellegipoolest, kui neiu kutsus teda majja klaasikest jahedat veini jooma. Vaikides jälgis ta, kuidas punane vedelik joogianumatesse voolas ning võttis lonksu, kui Floortje seda tegi. Ta tundis end jälle pisut kohmetuna, aga leidis oma varasema kodu mälestustes väljapääsu. Jutustamise ajal nihkus Floortje talle päris lähedale. Ta sõrmed puudutasid kergelt mehe palgeid, tegid ringi ümber väikese õnaruse kaelal, mängisid hetke tema kõhul ja liikusid siis allapoole.

«Ma pole kindel, et mul sobib sinuga nii tuttavaks saada,» sõnas don Speio katkeval häälel.

«Unusta see,» sosistas Floortje, viies oma suu sinna, kus oli ta käsi. «Me oleme just nii lähedased, kui palju me tõelised tunded meid käsivad.»

Esimene masin lõhkus kiriku katust, kuhjates rusud selleks ehitatud kõrge piirde äärde, kust need hiljem alla kanjonisse pidid lükatama. Juhtunuks piire purunema, varisenuks tonnide kaupa suuremaid ja väiksemaid kive hävitava laviinina alla. Kuid võis kindel olla, et seda ei juhtu, nii kindlalt kui töödejuhataja armastas oma kuldsetesse aastatesse jõudnud elu. Peale masinamüra ja kivide robina oli valjuselt kolmas heli tema sõjaväes treenitud hääl, mis peamiselt eri roppuste ja vandesõnade abil toimuvat juhtis ja mida mõned väitsid isegi alla linna kostuvat. Ta oli vaid lühikeste pükste väel, aga leemendas üleni higist, mõteldes füüsilise ebameeldivusega vaevale, mida pidi hakkama nägema lammutuse jõudes kiriku põrandani. Ta kirus vaikselt lolle linnaisasid, kes polnud vaevunud tolle neetud kirstu asukohta täpsemalt kindlaks tegema. Iidvana ehitise hävingust ta eriti ei hoolinud -- naine ja neli last nõudsid kogu ta raha ja tähelepanu ning selles linnas oli palju olulisem loota, et mõni eksisamm enda eksistentsi ei lõpetaks. Ja ega linnaelanikest keegi nagunii kiriku juurde ei tükkinud, mõtiskles ta. See oli vaid öömaja hulguste parvele, mille lammutamisega lüüakse kaks kärbest ühe hoobiga. Kui palavus kasvõi kraadi võrra väheneks, oleks sünge monstrumi maatasa tegemine end juba õigustanud.

Samal ajal seisis Don Speio keskväljakul ja vaatas nukral pilgul üles, kus pilved kogunesid kiirmarsil taevasse -- rasked, tumedad ja tihked vihmapilved. Neli masinat jõudsid kiriku lammutamisel eelviimase piilarini ja sellel hetkel katkes ka don Speio kannatus. Kahjatsus oma poja hülgamise, viha ahnete ametnike pöörase varandusejahi ning mure salapäraselt kadunud Floortje pärast leidsid oma lahenduse. Langes paar piiska ja õhk muutus teravalt puhtaks. Siis langetas ta otsusele jõudnult pea ja samal hetkel prahvatas vastikult külm valing, kattes halli valge kardinaga majad, õued ja inimesed õuedes. Seekord polnud tegu mõneminutise veehoobiga, vihma muudkui kallas ja kallas, minnes kord üle jämedaks raheks, siis peenikese piitsana sähvivateks jugadeks. Don Speio seisis tardunult, surudes küüsi peopesadesse ja vaadates, kuidas siirupiselt vedelaks poriks muutunud maapind vedas masinaid mäeserva poole. Viienda masina alt kostis summutatud röökimist, kui mitmetonnine aeglaselt porisse vajuv raudkolakas kahte selle alla roninud mehhaanikut ühtaegu lömastas ja lämmatas. Neil polnud mingit võimalust püdelast roojakarva pinnasest välja rabeleda. Kaheksakümne meetri sügavusel purskasid kanjoni kitsast põhjast üles veejoad, kui avanesid järjest uued ja uued allikad. Vesi ei tõusnud esialgu kuigi kiiresti, imendudes tagasi janusesse maapinda, aga siis raiusid neli-viis laia maa-alust jõge end valju kõmahtusega läbi kanjoni tugeva kiltkivi, asudes sügavikku kiiresti täitma. Siit-sealt linnast kostis hirmunud karjeid -- terved põlvkonnad olid üles kasvanud, nägemata taevast langevat vett ja praegune vaatepilt oli nende jaoks liig.

Auto peatus vilinaga don Speio kõrval, libisedes märjal teel veel mitu meetrit edasi. Mauricio sööstis välja, avades teise ukse ja rebides sealt seotud kätega, rabeleva Floortje. Ta ei hoolinud vähimatki, et paduvihm ja tänavalt pritsiv pori tegid ta heledast ülikonnast märja kasutu kaltsu.

«Lõpeta!» karjus ta. «Lõpeta see kohe! Kuuled?»

Don Speio ei tõstnud pilku. Tänaval voolas nüüd juba pahkluu jagu vett. Kiriku juures olid esimesed kaks masinat juba nõlvakust alla varisenud, purunedes koos ettejäänud maja ja neid tulutult kontrollida püüdvate juhtidega.

«Lõpeta, või ma luban, et järgmine hetk oled naisest ilma!» kisendas Mauricio. Ta surus relva naisele kurku. «Ära proovigi mind oma trikkidega tappa, ma jõuan enne igal juhul päästikule vajutada!»

Don Speio tõstis pea ja vaatas teda tühjal pilgul. Mauricio urahtas.

«Sa võid saada oma plika, aga kast jäta meile! Sa saad oma ihaldatu, kui sa mulle minu oma ei keela. Aga lõpeta see neetud vee valamine ükskord ära!»

Vihm muutus vähem raevukaks -- võib-olla.

«Cotzo on surnud. Dominic on surnud. Ja Cristoval -- temagi on surnud, nagu sa väga hästi tead. Ja peale nende veel hulk teisi. Kas sellest on veel vähe? Kui palju peab veel tapma, enne kui sa mõistad, et unustatut pole mõtet tagasi tuua?»

Nüüd oli vihm kindlasti pisut nõrgem. Kuid veel kaks masinat veeresid mürinal alla -- nende juhid, tõsi küll, tabasid õigel ajal välja hüpata. Viies masin istus kindlalt mudas ja hääli selle alt enam ei kostnud.

Maurice oli murdumise äärel. Ahastades karjus ta: «Kas sulle on tähtsam kättemaks või Floortje? Kui kättemaks, siis ütle seda! Ütle ja vaata, kuidas see sinu jaoks tähtsusetu naine sureb! Püha Lanzo nimel, ma luban et teen seda!» Ta karjus hüsteeriliselt, hoides relvatoru endiselt naise suus: «Ütle seda! Ütle!»

Üksik pisar veeres don Speio põsele. Esimene pärast seda, kui ta oli matnud kolm oma poegadest. Ja siis --

Vihm lakkas.

Nõnda järsult, kui oli alanudki.

Kõik seisid -- läbimärjad, porised, tilkuvad -- ja vaatasid üksteisele tummalt otsa.

«See oli vastus,» ütles don Speio karedal häälel. Mauricio tõmbas mitu korda järsult hinge. Ta võttis relvatoru Floortje hammaste vahelt ära, lükkas kaitseriivi peale, kõhkles, ja viskas rauatüki plartsatades eemale porisse. Aeglaselt sidus ta naise käed lahti, heites vettinud nööri tagantkätt minema. Keeras siis selja ning astus alanevas vees kuhugi eemale. Don Speio võttis Floortje jaheda käe, külvates selle üle suudlustega. Ta pani käe oma südame vastu ja vaatas naisele silma, kust peegeldus vastu kartust, ärevust -- aga ka valmisolekut.

«Lähme,» ütles don Speio. «Ma tean kohta, kus me mõlemad oleme õnnelikud.»

Don Speio pidas oma rannaäärses bangalos väikest kalakasvandust. Nukker pilk silmis, söötis ta vilkaid heeringaid, neid ennastunustavalt sageli üle toites. Taamal mühas jääkülm meri ja vahused tõusulained, mille piisku ta oma nahal kujutles, tormasid mürina saatel kiviklibusele rannaribale. Vesi kutsus teda ja nuttis ta järgi, ning õrn briis sosistas: «Mine! Mine!». Don Speio neelatas ja pilgutas kiiresti silmi, keerates merele kangekaelselt selja ning vaadates kalade hõbeläikelist sebimist sööda ümber. Ta armastas Floortjet. Ja kui naine kord sureb, armastab ta tema mälestust. Rohkem kui vetevalla müha ja selle silmapiirini ulatuvat avarust. Meri ta selja taga mõistis. Sellest hoolimata -- igal õhtul, kui don Speio tuli oma kalu söötma -- tõusis ta uuesti, hüüdis uuesti, halas uuesti peremehe järgi. Kuid tihkudes pidid soolased laineharjad vajuma, ohates taanduma peegelsiledaks nukruseks. Et järgmine õhtu taas tõusta. Uuesti ja uuesti. Alati asjatult.

Juuli-august 2001

«See oleks äärmiselt jabur, kui laseksin tal alati teha nii nagu tema seda soovib,» rääkis võõras. «Küsimus on võimus! Iga inimesega on nii, et kõigepealt proovitakse teise inimese taluvuse piirid järele, et siis oma käitumisega kuhugi närvesöövale piirile pidama jääda. Tead, ma olen juba sellises seisundis, et annaksin ükskõik mida, kui ta ainult sinu juurde tagasi tuleks.»

«Sa tahad Glorie siia tagasi saata?» pahvatas Beumler ärritunud toonil.

«Ei, mitte seda... Ma ei tea, vist küll. Kas see oleks mõeldav? Ma mõtlen, et sättida kõik kuidagi nii, et Glorie tuleks sinu juurde tagasi ja rahu majas. Dornanil oleks kindlasti hea meel.»

«Hull oled peast või?» nähvas Beumler. «Ma ei taha teda siia ringi nuhkima ja mind kamandama. Tead, ma aimasin, et kui sina juba kord mu ukse taga oled, on õnnetus käes. Ma olen harjunud Dornaniga kahekesi hakkama saama, meil on normaalne isa-poja suhe ja ma ei taha, et Glorie tuleks seda rikkuma.»

«Jumal küll, ta on ju ikkagi poisi ema!»

«Mis see loeb?» katkestas Beumler. «Mida kuradit see loeb? Mõtle nüüd õige järele! Pool aastat tagasi marssisid sa siit uksest pudeliga sisse, kindla nõuga Glorie endale saada. Ma isegi ei mäleta, mis kärbseid sa mulle pähe ajasid, aga nüüd on ta sinu. Kõik! Pealegi, ega me ei sobinudki eriti hästi. Sinuga tekkis tal suhe ainult tänu sellele, et ma kõik ööd ja päevad all laboris kükitasin. Ja nüüd, kui ma hakkan oma projektiga just valmis saama, tahad sa ta mulle tagasi tuua! Mul ei ole sellist õnnetust tarvis. Kas Glorie ikka ise teab ka, mida sa siin üritad?»

«Ei tea. Aga viimasel ajal ta muust ei räägigi, kui tore tal sinuga oli,» vastas võõras. «Tal on nagu mingi kinnisidee minust sind kasvatada. Justkui oleksin ma mõni närune toataim, kelle kasvamissuunda saab keppide ja redeli abil muuta.»

«Oh õudust...» ohkas Beumler.

Nad jäid vait. Kraapsatusega süttis tikk. Keegi tegi suitsu.

Dornan istus praokil uksel ja näppis närviliselt oma trussikuid.

«Tead, kallis mees, kui ma peaksin mingil põhjusel nüüd Glorie uuesti tagasi võtma, arvaksin igal päeval, et ega ma viimati vaimselt haige ei ole. Meditsiin ei leiaks taolisele käitumisele korralikku terminitki. Elu-persse-keeramise-sundus!»

«Aga sa ju ikka veel armastad teda, kas pole? Ja tema armastab sind.»

«Armastab mind? See on õgiv armastus! See on infantiilne omamistung ja ebainimlik väljapressimine. Ta tahab kõike omada! Kui see võimalik oleks, elaks ta kõikide ilusate meestega koos ja kamandaks neid. Vahel mulle tundub, et ta pole üldse inimene...»

«Muuseas, sellest tahtsin sinuga juba ammu rääkida, aga ma ei julgenud taolise jutuga lagedale tulla.»

«Misasja?»

Isa pahur toon sundis pealt kuulavat poissi võpatama. Võõras tasandas häält.

«Glorie isiksusesära ja loomuomane ainuotsustamise voli on tegelikult ainult üks vaimuande osa. Seda võib kohata paljude naiste juures, nagu ka rohekassiniseid silmi ja täiuslikku keha. Sellisena on ta nagu paradiislik indiviid - unistuste naine. Aga mitte naine, kes kohaneb teistega, vaid naine, kelle kompromissitus nõuab kohanemist temaga...»

«Ma ei saa nüüd täpselt aru, kas sa tulid siia minu naist ülistama või? Seda kõike ma tean, mulle ei ole vaja seda üle korrata!»

«Aga kas sa oled tähele pannud, et vahel tekib selline tunne, nagu suudaks ta viibida kõikjal? Muidugi oled! Ütlesid just ennist, et sa ei taha, et ta tuleb siia nuhkima.»

«Ma ei saa aru, mida sa öelda tahad,» turtsus Beumler edasi.

«Ma kahtlustan, et Glorie'l on mingi maagiline võime viibida ükskõik kus ruumi punktis ja ükskõik mis ajal. Mul ei ole kindlaid tõendeid, seda pean möönma, aga mulle tundub... Tundub, et Glorie on justkui võluv igikohalolek kõikjal, kus ma viibin. Mõistad?»

Võõra hääles kõlas ärevust.

«Sa ajad pada! Kui sa temast nii sissevõetud oled, miks tahad mulle teda tagasi saata? Igikohalolek? Täielik jamps!»

«Kas Glorie on sul kunagi all laboris käinud?»

«Ei, mitte kunagi. Mis see siia puutub?» vastas Beumler.

Dornanil hakkas palav. Ta oli tahtnud alati isaga laborisse kaasa minna, aga kunagi ei lubatud. Pideva keelamise tõttu võttis labori mainimine Dornani mõtteis alati hirmuäratava vormi. Justkui toimuksid seal koledad piinamised loomade ja inimestega.

Võõras jätkas:

«Kuid kas sul on olnud kunagi sellist tunnet, et Glorie seisab su seljataga, kuigi tead, et uks on lukus ja sa oled üksi?»

«Jah, on vist küll. Ma ei saa ikkagi aru, kuhu sa rihid. Kui hakata kõiki inimlikke tundeid analüüsima ja nende olemust müstiliselt põhjendama, võib lõpetada hullumajas. Päriselt võib!»

«Ei, sa ei saanud minust aru. Ma ütlesin, et mul ei ole mingeid kindlaid fakte. On vaid palju üksikuid juhtumeid, mida mu mõistus peab juhusteks, kuid need sajad juhused loovad Glorie'st kokkuvõtva pildi, kus aeg-ajalt tundub, et ta ei olegi inimene.»

«Ma sain sinust väga hästi aru, ainult su järeldused on veidi rutakad,» kostis Beumler mürgiselt.

«Poole aasta jooksul tekkinud järeldused ei ole rutakad,» muutus võõra hääl ägedaks. «Tõesti ei ole! Ma ei usu eluilmas, et sinul ei tekiks taolisi järeldusi, kui nädalast nädalasse elades avastad, et Glorie liigub märkamatult nagu vari ja on alati siis kohal, kui sa teda kõige vähem ootad. Kui ma hommikul ärkan ja kööki uimerdan, et tass kohvi keeta, on äkki Glorie platsis ja ulatab mulle ka oma tassi. Alles ta ju magas! Ma lähen oma tassiga elutuppa, ja pagan võtku, juba ta istub diivanil, telekapult pihus ja klõpsib kanaleid. Põhjendan endale igal hommikul, et küllap olin ilma kohvita niivõrd uimane, et ei märganud, millal Glorie minust mööda lipsas ja elutuppa sattus. Rääkimata sellest, et mul ei õnnestu kunagi neid saateid näha, mida mina tahan...»

Korraga kostus elutoa ukselt naisterahva hääl:

«Claudel, ma a r v a s i n, et sa oled siin! Miks sa mulle ei ütelnud, et sa mu mehele külla lähed?»

Pisike Dornan kargas uksevahelt püsti ja jooksis, nutuvõru ümber suu, üle toa Glorie juurde.

«Emme, emme, emme... Ma mõtlesin, et sa ei tulegi!»

Poiss kahmas kahe käega ema piha ümbert kinni ja klammerdus tema märja mantli külge.

«Kuidas sa sisse said? Me ei kuulnud, kui sa tulid!» ütles Beumler ja süütas teeseldud galantsusega uue sigareti.

«Aaa, ei... Välisuks oli lahti, no ja ma tulin sisse. Pealegi, Claudel'i auto oli ukse ees, nii et ma aimasin, et te siin istute.»

Glorie seisis koriori vahekäigus ja naeratas võluvalt. Naise kullakarva lokkide vahel muutus ta leebe naeratus kuidagi ebamaiselt säravaks. See ootamatu ilmumine võttis mehed sõnatuks. Claudel vaatas Beumlerile tähendusrikkalt otsa, millest too võis välja lugeda ühemõttelise mida-ma-sulle-just-rääkisin.

«Dornan, kas sa ei maganudki?» küsis Beumler, et mitte vait olla. Et poiss oli kogu selle aja üleval olnud, see oli niigi selge.

Poiss raputas pead. Glorie kükitas poisi ette, sasis kahe käega ta blondides juustes ja nunnutas:

«Sina siis ei maganudki! Kuulasid meeste jutte pealt, jah? Kuulasid pealt, mida mehed rääkisid! On nii või? Pärast räägid mulle ka, mis kuulsid, eksju! Pärastpoole räägid!»

Mehed kohmetusid. Claudel saatis Beumlerile uue tähendusrikka pilgu, mille peale too pea ära keeras ja naise poole pöördus:

«Kell on küll palju, aga äkki tahad kohvi või midagi?»

«Kohvi ei taha, aga veinist ära ei ütleks...»

«Ma toon keldrist.»

Beumler tõusis ja läks keldrisse. Trepilambi valguses pikalt pudelit valides, tabas ta end mõttelt, et kas Glorie mitte meelega teda veini järele ei saatnud? Nüüd avanes tal võimalus Claudel'iga omavahel paar sõna vahetada, kui teda ennast silmapiiril polnud. Glorie oli just sedasorti naine. Ta võis vabalt ka kogu selle aja vaikselt uksepeal nende juttu pealt kuulata ja seejärel tuppa astudes teatrit tegema hakata.

Dornan kuulis kindlasti, mis nad rääkisid. See oli fakt. Glorie kohta ei osanud ta midagi kindlat arvata. Nad ei olnud ju kumbki kuulnud, millal Glorie sisse tuli.

Kui Beumler pudeliga üles tuppa tagasi jõudis, istusid diivanil ainult Glorie ja poiss.

«Kuhu Claudel siis läks?» ei saanud Beumler küsimata jätta, märgates, et tolle mantel oli ka kadunud.

«Ah Claudel, « ütles Glorie hooletult. «Claudel'i saatsin ma koju. Ma ei lähe enam ta juurde tagasi. Kas sa tõid mu lemmikveini?»

«Jah. Sa jääd nüüd siia, nagu ma aru saan!» nentis mees ilmselget tõsiasja.

«Loomulikult.»

Naise «loomulikult» kõlas nii loomulikult, et Beumler võinuks vanduda, et kui see inimesesarnane olend teda just imbetsilliks ei pidanud, võis tema stoilises meelekindluses märgata maailma täiuslikumat naiselikku naiivsust, mis pidi ära hävitama igasuguse võimaluse vastuvaidlemiseks.

Beumler kehitas õlgu ja tõi köögist korgitseri.

«Tegelikult ära tee seda lahti,» katkestas naine. «Ma olen nii väsinud, et ei jaksa sinuga koos juua ja lobiseda. Targem oleks vist magama minna. Poiss on ka hirmus väsinud, nii et joome parem homme.»

Mees kehitas uuesti õlgu. Tal ei jäänud muud üle kui Glorie'ga nõustuda. Nad viisid Dornani magamistuppa ja riietusid lahti.

Beumlerit näris palavikuline tunne, et elu on talumatult vastik. Et Glorie tagasi tuli, see oli vaid osake vastikustundest. Oli teisigi vastikuid momente, ent vastikuse kulminatsioon oli muidugi heatujulises naises, kes juba hommikul lustakalt ümisedes väljas pesu kuivama riputas ja möödakäijatega juttu vestis. Beumleril kulus sigareti süütamiseks kümmekond tikku, siis hakkas ta närviliselt suitsu pahvima. Aknast paistis elavaloomuline Glorie, kes parasjagu ühe halli kaabuga vanamehe kuuevarrukat kohendas ja millegi üle meloodiliselt naeru lagistas.

Ta on nagu kummitav unelm, mõtles Beumler. Kontrollimatu ettekujutus, kelle armastus kord osavalt eemaldub ja siis uuesti lämmatab. Glorie oli tagasi ja see näis Beumlerile kohutav-koletu paratamatusena. Claudel ainult näitas oma nägu ja õnnetus oli käes. Magusalt jahmatamapanev õnnetus, mis algselt püüdis ilmuda intiimse perekonnaõnne varjus. Ja siis juhtub see jälle: vasikavaimustuse piinav lõppstaadium, lapsikud kapriisitsemised, lõputu rahulolematus ja altkulmu luuramine. Romanss lõppeb ja ta leiab mõneks ajaks jälle kellegi huvitavama.

Beumler tundis, et keegi vaatab teda seljataga. Ta keeras ringi. Dornan oli ärganud. Ta seisis keset elutuba ja haigutas.

«Issi, kus emme on?»

«Õues,» vastas Beumler.

«Kas ta jääb nüüd meie juurde?»

«Vist küll.»

Beumler vaatas aknast uuesti hoovi. Mees ja Glorie olid vaateväljast kadunud.

«Aga kes see oli, kes meil eile külas käis?» uuris poiss edasi.

«See oli üks emme hea sõber,» kostis seljatagant Glorie hääl.

Beumler keeras ennast ringi. Naine seisis poisi seljataga ja mudis ta õlgu. Glorie näos peegeldus tema elev meeleolu. Ilmutis kergitas oma vasakut kulmu ja kinkis mehele kelmika peanoogutuse.

«Ah et hea sõber,» kommenteeris Beumler. «Nii hea sõber, et saadeti õhtul sekundipealt koju.»

«Just,» teatas Glorie rahulolevalt. «Ja ei mingit skandaali! Kas pole ilus? Uitas veidi unistustemaal ja lõpuks ärkas tühisesse reaalsusse. No hard feelings!»

«Tõesti?»

«No võibolla mitte. Vahest säilivad kunagised magusad lõhnad ja kauged mälestused juhuslike emotsioonidega.»

«Kas selline õrritamine on tingimata vajalik?»

Beumleri hääles oli midagi, mis ei lubanud Glorie'l nöökimist jätkata.

Naine kummardus poisi kohale.

«Noh, kuidas meie pisike ka magas? Mis? Kas sul pole jututuju? Või nägid paha und?»

«Jäta mind rahule!»

Dornan rapsis ema käe õlalt maha ja jooksis kööki. Glorie vaatas Beumlerile etteheitvalt otsa.

«Mis poisil viga on? Mis sa talle ütlesid?»

«Mitte midagi,» vastas Beumler ükskõikselt. Tal oli hea meel, et polnud ainus kes taipas, et midagi on väga valesti.

«Midagi vist ikka ütlesid! Niimoodi pole ta minuga veel kordagi käitunud.»

«Jumal küll, mis sa tõesti arvad, et pärast pooleaastast äraolekut tuleme sulle lilledega vastu või? Isegi laps saab aru, et see ei ole normaalne. Ma ei ütlenud Dornanile midagi. Ta lihtsalt küsis, et kas sa jääd nüüd siia.»

«Ja mis sa ütlesid?»

«Et vist küll. Oli mul õigus?»

Glorie noogutas. Ta tegi suu lahti, et veel midagi lisada, aga mõtles viimasel sekundil ümber. Vaatas korraks kaastundlikult mehele otsa, justkui õnnestuks tal vaikides oma pahategu heastada ja kõndis siis aeda tagasi.

Beumler ohkas raskelt ja suundus kööki, et Dornanile seltsi pakkuda, kui telefon helises. Beumler haaras toru.

«Jaa!»

«Beumler sina? Claudel siinpool...»

«Tere Claudel,» kostis Beumler kurnatult.

«Ma tahtsin eilse pärast vabandust paluda. Tagantjärele mõeldes oli mu ettepanek vist ennekuulmatult häbematu...»

«Oli küll.»

«Jah, ma saan isegi aru, et sinu juurde tulek oli viga...

...enam peaksin vabandust paluma, et me õhtul nii inetult ära läksime. See oli muidugi Glorie idee. Tead isegi, et ta ei kuuletu kellelegi oma tujukate soovidega. Ta haaras mul lihtsalt varrukast ja kamandas, et nüüd lähme koju tagasi. Loomulikult punnisin ma vastu. Oleksime võinud viisakusest kas või head õhtut soovida, aga ta oli millegipärast kohutavalt vihane ega lasknud mul jääda. Ta sõna otseses mõttes lohistas mind varrukatpidi koju, kus sain veel paraja peapesu selle eest, et...»

«Mida sa räägid?» katkestas Beumler.

Üle tema selja jooksid tahtmatud külmajudinad. Hüplev pilk peatus aknal, kust paistis Glorie nõtke figuur. Ta seisis pesunööride all, pea kuklas ja vaatas pilvi. Otsekui tajudes, et teda jälgitakse, keeras ta ennast ringi ja naeratas Beumlerile.

«Mis ma räägin, mis ma räägin,» kostis torust Claudel'i porinat. «Peapesu sain, mis muud! Selle eest, et sulle külla tulin ja selle eest, et ei tahtnud ebaviisakalt lahkuda. Kurat võtaks, ta tapab mu oma kapriisidega...»

«Kus ta praegu on?»

Beumlerile tundus enda hääl kauge ja kähe. Küsimus pani ta värisema, sest aimatav tõetera näis absurdse ja pentsikuna.

«Poodi läks. Ma ju ei helistaks, kui ta siin mu kõrval oleks! Oled sa...»

«Claudel, kuula mind! Glorie on siin! Väljas, riputab pesu kuivama ja vahib pilvi. Ta jäi juba eile õhtul siia!»

«Sa teed nalja!»

«Ma ei tea, kumb meist praegu nalja teeb, aga Glorie jäi eile siia ja see on sulatõsi. Ma ju näen teda praegu aknast!»

«Ma kinnitan sulle...

...koos koju. Aga... mäletad, mis ma sulle eile rääkisin? Äkki... Kuule, uks käis. Ta tuli tagasi. Ma pean lõpetama.»

Telefon visati hargile.

Beumler pani toru käest ja vaatas õue. Glorie oli silmapiirilt kadunud.

«Mida kuradit...» pomises ta omaette, kuid vakatas siis.

Dornan seisis köögiuksel ja vaatas oma suurte küsivate silmadega isale otsa. Poisi suunurka oli jäänud sõrmeotsatäis jogurtit, mille ta nüüd käeseljaga üle põse laiali tõmbas.

«Kas emme läks onu Claudel'i juurde tagasi?»

Beumler ei vastanud.

«Ma tean, et läks,» jätkas poiss. «Ta läks eile onu Claudel'iga koos ära. Ma nägin!»

«Mida sa räägid? Emme jäi ju siia! Eile pani ta su ilusti magama ja veel mõni hetk tagasi ajasime temaga juttu. Ta ei läinud onu Claudel'i juurde!»

Beumleri hämmeldus kasvas. Ta enese jutt oli ühteaegu nii usutav ja nii vale, hääl oli pisut ebakindel ning värisev. See kõik pani teda kõhklema ja viis kimbatusse.

«Läks küll, ma nägin!» ei jätnud poiss järgi. «Emme läks onu Claudel'i juurde ja jäi siia ka!»

Poisi jutt oli rabav. Lapse suu ei valeta! Äkki Claudel ei teinudki lolli nalja? Sõbra jutus polnud ta tegelikult kordagi kahelnud. Claudel oli pigem arglik paranoiku, kui muhe naljamees.

«See ei ole võimalik, kullake.»

«On küll!» kiunatas poiss solvunult ja taganes kööki. «On küll võimalik! On! Sa oled loll ja ei tea midagi!»

Beumler vaatas uuesti aknast välja ja püüdis ennast koguda. Glorie't ei olnud näha. Kuradi kurat! mõtles ta vihaselt. Mis värk on? Paistis nagu aidanuks mõttes siunamine tal ennast kokku võtta. Siis haaras ta otsustavalt telefoni järele ja valis Claudel'i numbri.

«Mina siin. Kuule, anna Glorie'le!»

«Hull oled peast või? Mida sa õige mõtled?»

«Ta on ju sinu juures, kas pole? Anna siis talle, ma tahan temaga rääkida!»

«Ta on praegu... eee... dušši all. Kuule, see ei ole hea mõte, ausalt! Kas sa ei karda, et see teeb meie olukorra veelgi keerulisemaks?»

«Claudel, tolvan! Olukord o n juba keeruline, mis moodi saab seda v e e l g i k e e r u l i s e m a k s teha? Anna see kuradima telefon talle või ma tulen sinna!»

«Ma palun, ära seda küll tee! Mõtle ikka järele, enne kui meie mõlema närvisüsteemile halastamatu hoobi annad. Me ei tea ju kumbki, mis sellele järgneb!»

Sel hetkel sisenes Glorie elutuppa. Ta vaatas südamlikult Beumleri poole ja istus nappi kleiti kohendades tugitooli. Glorie silmitses salapärase näoga uuesti meest ja küsis tögavalt:

«Kellega sa rääkisid?»

«Mitte kellegagi. Valeühendus,» vastas mees ja pani toru hargile.

«Või et valeühendus? Nojah, miks mitte, aga sinu nurkasurutud olemus näitab, et see võis olla kõike muud, ainult mitte valeühendus. Või mis, Beumler?»

Glorie väljakutsuvast pilkest ei olnud aru saada, kas ta rääkis tõsiselt või püüdis meest lihtsalt õrritada.

«Ja kuidas meie pilvi vahtiv tibuke ka elab? Kas nuusutasid õues niisama värske pesu ja saabuva kevade hõngu või käisid hoopis poes?» andis Beumler vastu.

«Miks sa arvad, et ma poes käisin?» muutus Glorie tähelepanelikuks.

«Ma ei tea. Tõepoolest miks? Tavaliselt tuled sa sealt tagasi ilmatusuure kotiga. Ühtegi kotti küll kusagil nurgas näha ei ole, nii et...»

«Miks sa arvasid, et ma poes käisin?» kordas Glorie.

«Vabandust! Sa ei käinud poes. Kotti pole, järelikult ei käinud! (kui sa seda kotti muidugi kuhugi mujale ei viinud) Käisid lihtsalt õues roosa-mannavahu-pilvekesi imetlemas.»

Beumler vaatas naisele tähelepanelikult otsa, võttis laualt suitsupaki ja potsatas teise tugitooli istuma. Nad jõllitasid hetke üksteist nagu kass ja koer, et siis peitusemängimist uue hooga jätkata.

«Tead, mis ma tahaks,» sõnas Glorie.

«Noh?»

«Ma tahaks sinu ja selle kuramuse labori õhku lasta!»

«Mis see labor äkki siia puutub?»

Beumler paistis uue jutusuuna peale üsna üllatunud olevat. Varem ei olnud taolisi etteheiteid Glorie poolt tulnud.

«Labor puutub alati kõigesse! A l a t i ! Kas sa ei ole märganud? Esimesed aastad sa lihtsalt ehitasid seda ning majas oli sind näha nagu kuuvarjutust! Järgmised aastad tegelesid sa laborisse kolu tassimisega ja sealt edasi ei olnud sind enam üldse näha. Ma ei saa ainult aru, mis valu on sind praegu laborist välja ajanud? Selleks peab küll paganama mõjuv põhjus olema!»

«Sina, tibuke, ikka sina! Sa tulid ju tagasi. Kas see pole siis mõjuv põhjus, mis?»

«Eluilmas ei usu!»

Glorie tõstis temperamentselt oma sihvaka koiva üle põlve ja pildus sädemeid.

«Peab olema veel mingi põhjus! Minu pärast ei ole sa veel kunagi midagi teinud! Mis nüüd, kas projekt sai valmis?»

«Õige, projekt sai ka valmis, aga...»

«Ahaa!» ei lasknud Glorie mehel jätkata. «Näed sa! Kas see sama... eee...mis-ta-nimi-nüüd-oligi, see Teise...»

«Teise Teadvuse muundur,» aitas Beumler lahkelt. Ta süütas sigareti.

«Just. Kas see tähendab, et nüüd on laboriga mõneks ajaks rahu majas ja sind on edaspidi siin korrusel ka näha?»

«Ega tea midagi, eks seda saab näha. Väga tähelepanelik sinust! Aga mul on samuti väike tähelepanek!»

Suitsujuga hõljus lae poole.

«Anna tulla!»

«Projekti mehhaaniline osa sai valmis ja nagu võluväel, ilmus välja ka armas-kallis naine, justkui võinuks ta teada seda kuupäeva, millal iga kui viimne detail paigas on. Milline hämmastav kokkusattumus!»

Beumler manas ette õela naeratuse.

Glorie pilgutas häbelikult silmi. Beumler leebus, ahmis pilguga naise paljaid sääri ja mõtles, et Glorie on kõikidest maailma naistest kõige kaunim. Selliseid ei tohiks rohkem olla, kui ainult üks eksemplar. Ta oli ilus igast küljest ja igas olukorras; siis kui ta naeris, siis kui vihastas või kui näitas ennast julma, kalgi ja ükskõiksena. Eriti ilus oli ta sõjakana. Siis muutusid tema näojooned teravateks kontuurideks ja rohekalt hõõguvad silmad hakkasid mõttelisi sädemeid pilduma.

Beumler pahvis masinlikult suitsu ja pomises monotoonselt: «Ma arvan, et ma tean miks sa siin oled.»

«Miks siis?»

«Sa oled avastanud endas midagi rabavat -- kui ma vaid teaks, mis see on -- ja tahad nüüd pagan teab mis veidrat mängu mängida, teha kõik tagasi ja korvata need talumatud kannatused, mida sa oled pidanud minu kõrval olles läbi elama. Ent mis moodi? Mitte miski ei oleks ju piisav ja halastamatult oivaline! Ja siis... siis kuulsid sa kusagilt mu valmivast leiutisest, arvatavasti Claudel'ilt, kuigi ma keelasin tal kellelegi hingamast, ja leidsid, et see peaks sobima. On mul õigus?»

Glorie muigas leebelt ja tema pilk muutus veelgi süütumaks.

«On mul õigus?» küsis mees kõrgendatud häälel.

«Jah,» vastas Glorie, «miks ei võiks sul ka see kord õigus olla.»

Beumler vandus vaikselt ja lasi suitsul ninasõõrmete kaudu välja aurata. Ta istus seal nagu pisike, naise käest tappa saanud lohe, kel rusikad sügelesid, kuid iidamast-aadamast pärit moraalikoodeks ei lubanud neid taskust välja tõmmata.

Glorie vaatas õndsalt lakke ja muigas heatujuliselt.

«Tähendab, sa nõuad revanši ja selles ongi kogu asi? Sellepärast tulidki tagasi? Aga millest sa järeldad, et ma sind laborisse üldse sisse lasen? Et ma sellega ülepea nõus olen?»

Glorie ei ütelnud jälle mitte midagi. Kõigutas vaid üle põlve visatud säärt ja heitis mehele küsiva pilgu.

«Olgu, olgu,» kostis mees. «Kui ainult selles ongi asi, siis olen ma nõus. Tunnistan ausalt, su elu on olnud raske ja sul on revanšiks täielik õigus. Aga mis edasi? Kas siis lähed Claudel'i juurde tagasi ja meie intellektuaalsetel julmustel on lõpp?»

Beumlerile meenusid kümned ja kümned seigad murtud lubadustest, haledatest sõnelustest, äkkilistest raevuhoogudest ja enda üleväsimusest tingitud tigedast ilmest, mis põhjustasid Glorie'le igapäevaseid kibedaid pisaraid ja lodevat melanhooliat. Jah, tal on selleks täielik õigus, kinnitas Beumler endale. Ta üritas eemale peletada kuskilt tagaplaanilt esiletükkivaid mälupildikesi, kuna närune vaatepilt muutis meele mõruks.

«Kui see vaid oleks nii lihtne,» sõnas Glorie.

«Jah, kui see vaid oleks nii lihtne,» ohkas Beumler nõusoleku märgiks, kuigi ta ei taibanud, mis saab seal niiväga keerulist olla.

Beumler kustutas koni tuhatoosi ja tõusis. Köögiuksel keeras veel korraks ringi ja ütles sõrmi nipsutades:

«Kõige eest tuleb maksta, kõige eest! Kes maksab oma mõistusega (vaene Claudel, ta on omadega täiesti sassis) ja kes närvidega, aga palun, jäta Dornan oma tobedast mängust välja. On selge? Ma ei tea, mida sa teed ja kuidas sa seda teed, aga Dornan on alles pisikene jõmm ega tee veel vahet tõel ja illusioonil. Dornan jäta välja, selge?»

Glorie naeratas süüdlaslikult. Keeras juuksesalgu kõrva taha ja saatis Beumlerile kelmika õhusuudluse. Beumler vandus veel kord ja kõndis kööki.

Dornan istus köögilaua ääres ja pani omaette nohisedes moororratturi pildiga puzzlet kokku. Ta asetas ühte tükki küll niimoodi ja naamoodi, aga see ei tahtnud kuhugi sobida.

Beumler ei osanud midagi teha. Ta silmitses heldinult puzzletükkidega klõbistavat poega ja üritas meenutada, miks ta oli tahtnud üldse kööki tulla. Beumler avas külmkapi, ent avastas siis, et tal ei ole mingit isu. Toidu nägemine ajas lausa iiveldama. Ta lükkas kapiukse kinni tagasi, istus laua äärde ja hakkas sõrmedega lauaplaadil trummeldama. Õuest kostus lindude siutsumist ja autode tasast mürinat. Kaugemal kilkasid lapsed.

Beumler oli rahutu. Ta ei suutnud üle minuti paigal istuda. Nii ta siis tõusis uuesti püsti, kõndis paar korda edasi-tagasi, silmanurgast kiigates, kas poiss on probleemsele puzzletükile juba sobiva koha leidnud, ja istus siis uuesti maha.

Dornan tõstis pilgu ja vaatas isale mõistvalt otsa.

«Issi, mis siis saab, kui see emme, kes Claudel'i juurde läks, ka siia elama tuleb? Siis on meil ju kaks emmet! Kumb emme mind magama panema hakkab?»

Beumleril kadus värv näolt. Jumal küll, pomises ta endamisi, ent taipas siis, et alles mõni aeg tagasi vilksatas tal endal samuti sarnane mõte peast läbi.

«Kuss! Mis juttu sa ajad? Pole meil mingit kahte emmet! Meil on üks ja ainuke emme, kes istub praegu elutoas. Mine vaata, kui ei usu! Mine, mine!»

«Loomulikult on elutoas praegast üks emme, sest teine emme on onu Claudel'i juures,» jätkas Dornan täiesti korrektse lapseloogikaga. «Aga millal teine emme siia tuleb?»

«Ei tule mingit teist emmet,» sõnas Beumler järsult ja natuke tigedalt.

«Ma tahan, et tuleks, kuuu-le! Las ta tuleb,» lubas poiss lahkelt peaga noogutades, «siis üks emme paneb õhtul minu magama ja teine paneb sinu. Eksju!»

Beumler tundis, et ta peab kohe siit majast välja saama, muidu läheb varsti hulluks. Ta mühatas «ja-jah» ning tormas köögist välja, elutoast läbi, kuni jõudis aeda pesunööride alla, kus ta sügavalt sisse ja välja hingates leidis, et vajab kiirelt ühte rahustavat napsu. Tuppa tagasi minna ta ei tahtnud. Beumler otsustas, et toob selle eluliselt vajaliku napsu seekord nurgapealsest baarist. Peaasi, et saaks kodust eemale. Kaugele, kaugele, ära siit... sinna, kus inimesed on täie mõistuse juures, peaasi et ära siit hullumajast... mul on nii-nii kõrini kõigest, rohkem kui kõrini, mõtles Beumler ja taipas, et baar on tegelikult viimane koht, kust selge mõistusega inimesi leida võiks.

Õhtuks oli Beumler lakku täis. Ta tatsas taaruval sammul mööda konarlikku munakivisillutist kodu poole ja jauras omaette, milline mõnus semu ta tegelikult on ja et keegi ei tohiks tema pähe sedasi kärbseid ajada. Möödakäijad tõmbusid temast põlglikult eemale, nagu võiks joobunu kriiskavalt arulage soigumine neile mädapaiseid tekitada.

«Oi, ma vihkan teid,» mõmises ta piisavalt valjult, et möödujate tähelepanu pälvida, «Te olete kõik ühsugused! Ära tee midagi süütut nägu pähe! Tegelikult tahaksid samuti keerata oma mehele, aga sul ei jätku lihtsalt julgust. Näe, minu naisel jätkus! Jätkus julgust isegi tagasi tulla! Kurrradi värdjas sihuke... Oi, oi, oi, poe jah oma mehe kaissu. Võin kihla vedada, et a m e t l i k u l t armastate teineteist hullupööra! Kui te vaid näeksite üksteise ajukäärude vahele, kui te vaid näeksite...»

Beumler vaatas paarikesele pikalt järele ja keeras siis hoovi. Ta komberdas tagauksest sisse, lüües pimedas koridoris paar korda oma nina millegi vastu ära ja jõudis lõpuks õnnelikult elutuppa.

Glorie istus diivanil ja vaatas televiisorit.

«Tššš, Dornan magab!» manitses Beumler naist. «Tššš, kas Dornan magab? Magab või?»

«Jah, magab,» sõnas Glorie vaikselt.

«Siis on kõik korras. Peab hästi vaikselt olema.»

Beumler sikutas saapad jalast ära, jättes need keset elutuba vedelema ja vaarus siis Glorie kõrvale diivanile.

«Tššš, peab hästi vaikselt olema! Glorie, ütle mulle, et ma hästi vaikselt oleksin!»

Beumler haises suitsu ja alkoholi järele, aga Glorie't see ei häirinud. Ta võttis hellalt mehe õlgade ümbert kinni ja sosistas:

«Tššš, tššš, ole hästi vaikselt, Dornan magab.»

«Jah, Dornan magab, peab hästi vaikselt olema...»

Beumleri pea vajus rinnale ja ta kordas viimast lauset veel oma kümme korda, nagu uinutavat mantrat ja kustus lõpuks päris ära.

Beumler seisis külmutuskapi juures, tomatimahla pakk huultel ja kaanis selle ühe sõõmuga tilgatumaks. Glorie seisis akna all ja jälgis teda kaastundlikult.

«Mul on ilge pohmakas,» kommenteeris mees eilset ja pühkis käeseljaga suult tomatimahla jäänuseid.

«I l g e pohmakas,» kordas ta veel kord, pannes rõhku just esimesele sõnale.

«Seda võib arvata,»nõustus Glorie.

Beumler heitis hajameelselt tühja tomatipaki külmikusse tagasi ja lükkas ukse kinni. Tema enesetunne paranes ja ta näol aimdus viivuks isegi nõrk naeratusevine. Selline tahtmatu, mis tekib tavaliselt pärast ärevusele järgnenud kergendust. Glorie on tagasi! avastas Beumler uuesti hirmuäratava tõsiasja. Tema leebe naeruvirvendus moondus äkitselt umbmääraseks vastuhakuks, mis imes soontest välja viimse kui energiakübeme.

Beumler istus laua taha ja jäi tühja pilguga oma naist jõllitama.

«Täna tutvustad mulle oma leiutist, on ju nii?» sõnas Glorie nagu muuseas. Samasuguse tooniga võiks naine oma mehele öelda, et täna viid sina prügiämbri välja.

Beumler mühatas. Ta oli liiga väsinud, et midagi välja mõelda, miks just tänane päev selleks kuidagi ei sobi. Mees püüdis oma magavaid ajurakukesi liigutada, aga ainuke, kelle järele ta sel hetkel küsida oskas, oli Dornan.

«Kus poiss on?»

«Lasteaias.»

«Mida?» läksid Beumleri silmad punni. Nüüd oli ta täiesti ärkvele raputatud.

«Mis ajast ta meil lasteaias käib?»

«Tänasest.»

Beumler ei suutnud ikka veel oma kõrvu uskuda.

«Miks sa ta lasteaeda panid?»

«Kullakene! Poisu on meil juba viiene, järgmine aasta läheb kooli! Ta peab õppima omasugustega ka suhtlema! Kaua ta istub sul siin toas? Tal tekib niimoodi arengupeetus!»

«Ise oled üks arengupeetus,» turtsus mees vastu.

Lastekasvatuse osas oli neil alati lahkarvamusi. Pärast seda, kui Glorie ära läks, tegeles Beumler lapsega iga päev vähemalt kolm tundi. Poole aastaga õppis Dornan soravalt lugema ja saja piires peast arvutama. Arengupeetusest oli asi igatahes kaugel. Ja ülejäänud aja, kui Beumler laboris töötas, oli poiss majas üksi. See aitab poisi iseseisvumisele hästi kaasa, oli Beumleri seisukoht. Ja tõepoolest ei olnud enam midagi, millega poiss üksi hakkama poleks saanud. Võileibu oskas ta ise teha ja kui vaja, käis ka poes. Igavuse üle ei kurtnud ta kordagi. Ta kas luges, mängis oma autode ja mootorratastega või vaatas televiisorit.

Aga nüüd, kus Glorie tagasi oli, hakkas Beumleri arvates poisi juures jälle titestumise tunnuseid ilmnema. Nüüd tuleb teda õhtul jälle ilusti magama panna ja üleüldse näib ta kuidagi ülemäära tujukas. Beumler kirjutas selle kõik naise arvele. Glorie tuli tagasi ja kõik kiskus jälle kuidagi viltu.

«Sina toppisid ta muidugi sõimerühma!» ühmas mees veel kord.

«Just nimelt. Panin luti ja kaks paari kõristeid ka kaasa,» naeris Glorie.

«Ah, sa oled vastik.»

«Kullakene, mis selles imelikku on? Lõpeta nüüd ära! Kõik temavanused käivad lasteaias!»

Glorie'ga pole mõtet vaielda, taipas mees ja jättis asja sinnapaika. Ta haaras laualt suitsupaki, ent avastas siis, et see on tühi. Tühi pakk lendas kaarega prügikasti.

«Vastik hommik!» pomises ta tusaselt ja lohistas ennast elutuppa.

«Täna tutvustad mulle oma leiutist, onju!» hüüdis naine talle järele.

Beumler ei teinud kuulmagi.

Beumler pani laboris tuled põlema ja sulges Glorie järel ukse. Pikad päevavalgustorud süttisid ükshaaval ja täitsid pisikese ruumi ühtlase surinaga.

Keset laborit laiutas suur hõbedakarva metallist laud ning laua ümber oli asetatud neli mugavate käetugedega tooli. Laua peal aga seisis mitut arvutit meenutav aparaat, millest ulatus välja käevarre jämedune plastmassist toru. Selle teine ots viis labori nurgas seisva balloonini.

«Claudel arvatavasti rääkis, mida see leiutis endast kujutab,» alustas Beumler ja vaatas naise poole. Glorie näos ei liikunud ükski lihas. See ajas mehe segadusse.

«Oled sa ikka kindel, et tahad proovida. See mida sa koged, ei pruugi sulle meeldida,» otsis Beumler naise eest tagasiteed.

«Mitte mulle, vaid meile, kallis!» parandas Glorie. «M e i l e ! Me proovime seda koos!»

«Ja-ja, koos muidugi, aga mina juba tean, mis see on.»

«Mis see siis on?»

«No kuidas ma seletangi, nii et sa aru saaksid... See aparaat käivitab tööle inimese alateadvuse ja kõik, mida sa koged, on põhimõtteliselt sama mis unenägu. Ainult selle vahega, et tehisunenägu on palju ehedam ja vahetum. Tavalised unenäod unustame enamasti hommikuks ära, kuid Teise Teadvuse muunduri poolt afitseeritud tehisunenäod ei unune. Kogetu programmiks on iga inimese enda teadvus, õigemini inimese teine teadvus -- see, kus pesitsevad allasurutud unelmad ja fantaasiad. Ja need tuuakse päevavalgele ja elatakse läbi. Jube, kas pole?»

«Ei, miks jube. Oleneb inimesest. Kui pole proovinud, siis ei tea ju!» vastas Glorie hooletult.

«Täiesti õige.»

«Kellega sa seda ise proovisid?» uuris Glorie uudistavalt ja võttis mugavas nahktoolis istet. Ta ajas pea kuklasse ja hakkas tooliga hoogsalt keerutama.

«Mitte kellegagi. Üksi.»

Naise juuksepahmakas tabas Beumleri käevart. Glorie andis jalaga toolile uue hoo ning keerles eufooriliste kiljete saatel veel pool tosinat ringi. Beumlerit häiris tema valdustes lõbutsemine, ent ta ei öelnud midagi.

Naine peatas tooli. Nüüd käis tal ainult pea ringi, ise oli ta paigal.

«Nii et tegelikult sa ei tea, mis juhtub siis, kui kaks inimest seda koos proovivad?»

«Tean küll, aga proovinud ei ole.»

«No mis siis juhtub?» sosistas Glorie salapäraselt ja hakkas mehe püksinööbi kõrvalt välja rippuvat niiti katki hammustama.

Beumlerit segas taoline familiaarsus, ta tahtis tunda ennast tähtsana, aga Glorie käitumine muutis selle võimatuks. Ta astus naisest kaks sammu eemale, istus laua peale ja hakkas seletama sellise näoga, nagu istuks tema vastas sajapealine auditoorium, mitte tema imearmas naine:

«Vaata, leiutise iva ongi selles, et see masin ühendab mitme inimese alateadvused uueks keskkonnaks, kus vastavalt igaühe olemusele kujunevad välja teatavad karakterid ja positsioonid, mille kaudu need alla surutud fantaasiad reaalseks saavad. Meie tava-teadvus liigub tagaplaanile ja aktiivseks muutub hoopis alateadvus. Selles reaalsuses ei mäletata oma igapäevaelu pisiasjadest mitte midagi, need uinuvad koos tava-teadvusega. Leiutise mõte on muidugi teraapiline, sellepärast peakski muunduriga ühendama tegelikult vähemalt kaks inimest. Siis on tehisunenägudel ka muu mõte sees, kui lihtsalt naljakas kogemus.»

«Ja meie oleme siis see esimene probleemne paarike, kel on au järele proovida, kas sinu uus ultra-modernne psühhoteraapia aitab meie kiiva kiskunud suhte taas jalule või mitte. Onju, musike!»

«Ma ei saa aru, kas sa kohe pead ilkuma kogu aeg mu kallal?»

Beumler paistis olevat hingepõhjani solvunud, et Glorie teda tõsiselt võtta ei taha. Talle tundus, et Glorie suudab oma suhtumisega muuta ta pisikeseks poisijõmpsikaks, kes on kutsunud emme mängunurka, et siis pöörase tähtsusega oma uut liivalossi demonstreerida.

«Minu meelest on sul kõiksugu muud huvid mängus, ainult mitte teraapilised,» jätkas Beumler. «Isegi siis, kui su kätte anda kõige lihtlabasem kruvikeeraja, oskaksid sa sellest kasulikust riistapuust üles leida kõige pimedama poole. Mõnikord mulle tundub, et sa oled puhas Kurjus! Pakend on vaid uhke.»

«Ära meelita. Räägi edasi. Noh, mis moodi see aparaat teraapiline on?»

«Ega ma ei teagi, kas see on teraapiline. Teoreetiliselt peaks olema nii, et kui kaks inimest on muunduriga ühendatud, siis arvuti muudab nende alateadvused üheks ainuvõimalikuks reaalsuseks, kus kõik fantaasiad ja salasoovid teoks saavad. Ütleme, et kui normaalses elus juhtub neil olema suhtlemisega probleeme või ei ole nad julgenud oma soove ja mõtteid valehäbi tõttu teineteisele väljendada, kartes, et äkki see partnerile ei meeldi, siis tehisunenägudes hajuvad kõik barjäärid. Kõik varjatud mõtted elatakse teisega koos jõhkralt läbi. Ja mis kord on juba päevavalgele toodud ja läbi elatud, ei tohiks tulevikus enam nende inimeste omavahelistes suhetes probleemiks olla. Nii õpitakse ühtlasi ka teineteist paremini tundma! See on niiöelda pingete maandamise koht.»

Glorie tõusis toolilt ja keksis mööda laborit ringi. Jõudes kollase balloonini, hakkas ta selle kraane kinni ja lahti kruttima.

«Ära nüüd näpi kõike, kui sa ei tea, mis seal sees on!» keelas mees.

«Kas siit tuleb naerugaasi või narkoosi?»

«Ei, narkoosi pole vaja,» vastas Beumler. «Sealt tuleb erinevatest idamaa ürtidest kokku segatud aroomi. Sellist, mida kasutasid mõningad šamaanid, et ennast transsi viia. See suitsusarnane gaas aitab Teist Teadvust aktiveerida.»

Glorie hüppas käsi kokku lüües kolm-neli korda ühel kohal ja langes siis Beumlerile kaela.

«Oh, sa mu kallikene,» kilkas ta mehele kõrva, «sa oled leiutanud elektroonilise vesipiibu. Nii tore!»

Beumler lükkas naise kaugemale. Ta ei saanud aru, kas Glorie irvitab või on ta tõepoolest pööraselt rõõmus oma tobeda avastuse üle. Glorie puhul ei võinud seda kunagi teada. Päris tihti ta lihtsalt oligi sihuke, aga aeg-ajalt ta mängis, milline ta päris tihti on -- tegi niiöelda eneseparoodiat -- ja siis mõnikord ta sõna otseses mõttes mõnitas. Ja päris karmilt. Paraku ei olnud aga võimalik alati vahet teha, kas ta pilkab või võtab asja tõsiselt. Isegi tema lapsik nägu ei reetnud midagi. Igatahes Beumler kahtlustas, et seekord teda mõnitatakse.

«See ei ole vesipiip. See on muundur, selge?»

«Olgu pealegi. Elektroonilise vesipiibu sarnane muundur,» vastas Glorie tõsisemalt, «mille me nüüd otsekohe tööle paneme.»

Beumler vaatas veel kord naisele otsa, aga kuna tema surmtõsisest ilmest midagi välja lugeda ei õnnestunud, hakkas tegutsema.

Kusagilt kapist ilmusid välja kaks, värvilisi juhtmeid täis pikitud, metallsõrestikuga kiivrit, mille küljes tolknes tillukene hapnikumask. Mees keris juhtmepuntra lahti ja ühendas ühe otsa kiivri ja teise masinaga. Maskist väljaulatuv toru läks klõpsatusega muunduri vastavasse avausse. Kui kõik oli valmis, lülitas Beumler muunduri sisse. Aparaadi sees hakkas väike ventilaator vaikselt surisema.

Beumler jälgis helendavat ekraani ja klõbistas midagi klaviatuuril. Siis kõndis Glorie juurde ja aitas talle sassis juhtmetega parukat meenutava kübara pähe.

«Kas siit tuleb ainult kanepit või tohib hapnikku ka hingata?» osutas naine maskile, mille mees tahtis tema ninale asetada.

«Ära pabista. Näed, siin on veel kuus suurt auku, kust pääseb tavaline õhk ka juurde. Aroomi tuleb õige pisut, palju ei olegi vaja.»

Beumler pani naisele maski pähe.

«Ma seadsin relee poolele tunnile. Siis lülitab muundur ennast automaatselt välja. Muidu me unustaksimegi ennast siia. Kas pool tundi on liiga palju esimeseks korraks?»

Glorie raputas pead.

«Parasjagu,» proovis ta läbi maski ütelda, aga see ei kukkunud eriti hästi välja.

Sellega valmis, istus Beumler ka toolile ning pani juhtmed ja maski pähe.

Mees oli natuke närvis. Ta ei olnud kunagi arvanud, et ta hakkab oma leiutist Glorie'ga proovima. Ent midagi ei olnud teha. Ta tundis, et on Glorie ees võlgu ning tasumise tund on käes. Glorie proovib riistapuu järele ja kõik pöördub varsti õigesse rööpasse. Aasta pärast saab patendi eest kopsaka summa ja elu läheb uuesti joonde. Kes teab, äkki hakkame üksteist isegi armastama!

Beumler vajutas nuppu ja ventilaator hakkas valjemini surisema. Läbi voolikute imbus Beumleri ja Glorie ninasõõrmetesse magusat aroomi. Mõlema silmad hakkasid kiiremini pilkuma, mis oli märk sellest, et üks teadvus tõrjuti välja ja teine muutus aktiivseks.

«Loodetavasti hakkame üksteist isegi armastama,» oli Beumleri viimane mõte, enne kui tema silmad täiesti kinni vajusid.

«Uu-u! On sinuga kõik korras?»

Naine oli kummardunud mehe kohale ja raputas teda kergelt. Beumler pilgutas raskeid silmalauge ja surus oma sõrmed läbi juhtmete meelekohtadele. Tema näos haigutas ebardlik tühimik.

«Kuku, kullake! Kuhu sa jäid? Masin jäi juba ammu seisma!»

Beumler väristas õlgu ja liigutas oma hiiglasuurt valutavat pead. Ta tahtis midagi ütelda, kuid kurgus pitsitav klomp lasi läbi vaid hädise piuksatuse. Mehe silmad valgusid pisaraisse.

«Sa nutad? Kullakene...»

Glorie võttis Beumlerilt kübara peast ja tõmbas mehe märja näo hellalt vastu rinda. Kramplikud nuuksed panid Beumleri üle kere vappuma. Glorie silitas rahustavalt mehe pead ja sosistas «ei ole midagi, ei ole midagi, kõik saab korda...» Ent iga järgneva sosina peale mehe nutupuhang valjenes.

Kui ta lõpuks rahunes ja pead tõstis, oli tema nägu täiesti muutunud. See oli nüüd kahvatu ja silmade all ilutsesid punakad lohud. Ta pilk oli umbusklik nagu näeks ta enda ees viirastust. Labor tundus ebatavaliselt ähmane ja Glorie kohalolek kinnitas, et äsjasest unenäost oli saanud füüsiline mälestus.

Beumler ei suutnud oma hüppelisele mõttetegevusele kindlat suunda anda. Ta lihtsalt vaatas Glorie'le heldinult otsa, andmata endale aru, kas naine on ikka päris või mitte.

«Ma armastan sind!» pudenes ta südame pealt siiras ülestunnistus.

«Oi kui tore,» hüüatas Glorie ja sättis ennast mehe sülle istuma. «Kas sa seda tahtsidki mulle enne ütelda? Enne kui nutma hakkasid.»

Beumler noogutas vaevumärgatavalt.

«Ma armastan sind ka,» kostis naine. «Tule, lähme parem üles ja joome kohvi!»

Nad tõusid ja komberdasid teineteise ümbert kinni hoides trepist üles.

Järgmised paar päeva möödusid suhteliselt rahulikult. Beumler hoidis pelglikult laborist eemale ning üritas vahejuhtumi peale mitte mõelda. Sealt alates oli elu justkui õigesse rööpasse läinud, seega ei vaevunud ta heade asjade tagamaades surkima.

Dornan käis ilusti lasteaias ja oli märgatavalt rõõmsameelsem. Kodus lobises ta rohkem kui kunagi varem, et mida tegi kasvataja mustlasest poisiga, kui too patsidega tüdruku rohelise kammi puruks tegi ja mida arvasid tüdrukud, kui tema õues poistega vastikut mustlast käbidega pilduma hakkasid. Glorie käis aga tähtsa näoga ringi, nagu oleks just tänu temale väikekodanlik idüll uksest sisse marssinud. Seejuures käitus ta ääretult emalikult. Korjas mehe ja lapse järelt riideid, tegi süüa, pesi pesu ja oli veel tuhandel muul moel veetlevalt tähelepanelik ja hoolitsev.

Aga see kõik ei saanud niimoodi igavesti jätkuda, selles oli Beumler rohkem kui veendunud. Kõik tundus liiga ilus, et olla tõsi! Elu tõde on, et igale tõusule järgneb mõõn. Ja mõõn ei lasknud ennast kaua oodata...

Perekondlik harmoonia lagunes pühapäeval. Kes teab, võibolla ei olnudki üldse mingit harmooniat, kuid Beumleri jaoks lagunes see just pühapäeval. Siiani oli ta püüdnud kõike häirivat ja ebatavalist enda teadvusest eemale tõrjuda, ent pühapäev elustas uuesti kõikvõimalikud kahtlused, mis puudutasid Glorie ebatavalist isikut.

See juhtus õhtupoolikul. Beumler ja Glorie istusid kahekesi elutoas ja vaatasid telekat. Dornan mängis rahulikult köögis ja ilmus aeg ajalt elutoa uksele vaatama, kas oodatud lastesaade on juba alanud.

«Sa oled viimasel ajal kuidagi vaikne,» üritas Glorie mehega juttu alustada.

«Igaühel omad mõtted,» vastas Beumler.

«Ära räägi nii.»

Glorie pani põse vastu mehe õlga ning lõi nurru. Ta avas Beumleri särginööbi ja libistas oma sooja käe sealt sisse.

«Sa oled nii kummaline,» sõnas mees.

«Jah? Miks siis?»

Naise käsi liikus edasi. Beumler ei suutnud enam telekale keskenduda. Kuigi ta punnis vastu ega lasknud Glorie trikkidel enda üle võimust saada, ei olnud see sugugi lihtne. Eriti siis, kui tema vastu liibus ilus ja hulluksajav olend, kes üritas iga hinna eest ta mõtteid ühele konkreetsele rajale suunata.

«Mida sa nüüd õige üritad?»

Beumler jäi naisele otsa vaatama. Glorie põrnitses vastu ja tõmbas nipsakalt käe särgi alt ära.

Just sel momendil kostis köögist vali kolin, tuhm mürtsatus ja Dornani nutt. Enne kui Beumler veel taibatagi jõudis, et nähtavasti poiss kukkus ja tõmbas endale midagi kaela, oli Glorie tema kõrvalt kadunud. Viuh ja läinud, otse tema silme alt! Beumler pilgutas hämmeldunult silmi, kuulates kuidas Glorie köögis juba poissi lohutas.

«Oh sa mu tibukene! Mis sa sealt kapi otsast otsisid? Kas said väga haiget? Tule ma puhun peale... pole midagi, kohe läheb üle. Oota nüüd, ole paigal, emme vaatab, kas pea jäi terveks... Väike muhk tuleb, muud midagi. Paneme jääd peale...»

Beumler oli äsja nähtust nii jahmatunud, et taipas alles siis kööki vaatama minna, kui külmkapi uks mürtsuga kinni lükati. Glorie istus põrandal ja hoidis jääkotti poisi kuklal. Dornan ei nutnudki enam.

«Kuidas sa seda tegid?»

Beumleri hääl värises pisut. Nähtu tõi talle meelde Glorie tulekuga kaasnenud salapärase pinge.

«Mida ma tegin?» pööritas naine imestunult silmi.

Dornan kobas käega kukalt, kuid sõrmede alla jäid ainult jääkuubikud.

«Sa tead küll!»

«Ei tea! Mida siis?»

«Kuidas sa nii kiiresti kööki jõudsid?»

«Aaa... emainstinkt vist. Kas sa ei ole kuulnud sellest?»

«Ei, see oli midagi muud,» jäi mees endale kindlaks.

Glorie ei teinud mehe tähelepanekust väljagi, hakkas hoopis poisiga tegelema.

«Kas enam ei ole valus?»

«On küll valus,» protesteeris poiss.

«Las ma vaatan... Ei, muhk väidab, et enam väga valus ei ole. Ma teen musi peale ja lähebki üle.»

«Läkski üle,» naeris poiss õnnelikult ja ajas ennast püsti.

Beumleri näos liikusid ikka veel tumedad pilved, justkui toimuks tema silme all midagi loomuvastast. Ta pigistas hambad tugevasti kokku, nii et suunurgad vajusid inetult alla.

Dornan jooksis temast mööda elutuppa ja pani televiisori valjemaks. Lastesaate tunnusmuusika helid vallutasid terve elamise.

«Kuidas sa seda tegid?» jätkas Beumler pooleli jäänud teemat.

«Mida, jumal küll? Mida ma tegin?» Glorie toon oli pahur. «Kurat võtaks, poiss kukkus ja ma tormasin kööki. Mida ma siis sinu arust tegin?»

«Ära üldse hakka mulle ajama... Ma ju nägin! Sa mitte ei tormanud, vaid haihtusid kööki!»

«See on juba sinu probleem, kui sulle meeldib selliseid sõnu kasutada. Kas ma oleks pidanud siia roomama nagu tigu või? Mida sa nüüd õigupoolest tahad?»

«Tahan teada, kuidas sa seda tegid? Sa eirasid tervet rida füüsikaseadusi. Mis moodi?»

«Palun lõpeta ära! Sa ajad mind naerma...»

Glorie avas külmiku ja viskas jääkoti sinna tagasi.

«Nii kergelt sa ei pääse! Claudel oli seda ka varem märganud, siiani ma lihtsalt ei uskunud ta juttu.»

«Mida sa nüüd tahad?» kordas Glorie uuesti ärritunult ja vehkis kätega nagu tuuleveski. «Rikkusin füüsikaseadusi! Mis ma nüüd siis ütlema pean? Palun vabandust, enam ei tee! Või tahad, et ma tunnistaksin, et minu kohta need seadused ei kehti?»

Beumler oli jõudnud ennast vahepeal koguda ja kergitas nüüd küsivalt kulme. Glorie pildus jälle tabamatuid sädemeid ja see meeldis Beumlerile. Näis, et mees lausa nautis antud vaatemängu.

«No ma tunnistan siis: Minu kohta füüsika seadused ei kehti. Kas said targemaks ja oled nüüd rahul?»

Beumler oli rabatud ja ei osanud enam midagi kosta. Glorie ootamatu rünnak vaakus taas kusagil tõe ja pilke piirimail ning see muutis mehe relvituks. Edasine jutuajamine oleks olnud mõttetu.

Ja asi jäigi selleks korraks sinnapaika. Ometi vindus see paranoiana Beumleri mõtteis igal sammul. Edaspidi jälgis ta Glorie't silmanurgast, et tähele panna igat ebaharilikku pisiasja, ent neid ei olnud. Tundus, nagu oleks Glorie aimanud ja oli nüüd ettevaatlikum. Ent juhuse tahtel leidis ta ühel päeval tee Glorie'ni. Võibolla ei olnudki see juhus.

«Claudel, sina või?»

«Mina jah.»

«Kas Glorie on praegu seal?»

«Ei. Ta on õues... kuskil. Ma ei kuule sind hästi, telefon ragiseb. Räägi kõvemini!»

«Ei saa, ta on vannis ja võib kuulda.»

Beumler ohkas. Korraga ta taipas, kui tobe see kõik on.

«Kuidas sul läheb?» kostis teiseltpoolt läbi ebaühtlaste prõksude.

«Sa ei kujuta ette, mida ma läbi elanud olen. See muundur... Kuule tead, sul oli õigus! Ma nägin oma silmaga, kuidas ta kööki kadus -- sajandiksekundi jooksul!»

«Ah-soo.» Claudel'i hääl tuli nagu maa alt. «Noh, minu juures ta enam seda ei varja. See on talle nagu mäng ja ma olen sellega juba harjunud. Aga palju rohkem huvitab mind see, et mis moodi ta ikkagi sinu juures on, kui ta tegelikult siin elab! Oled sa kindel, et ta ei kuule meid praegu?»

«Ei kuule, ära muretse. Vannitoas vesi soliseb.»

«Ja siis veel see kuradima vanamees! Ta kohtub temaga vähemalt iga kahe päeva tagant!»

«Mis vanamees?»

«On üks halli kaabuga kõbi. Kui Glorie poes käib, siis...

...aknast näen, et alati lobiseb ta ühe ja sama vanamehega, enne kui tuppa tuleb. Nad ei käi koos, aga nende teed alati ristuvad siin samas akna all. Kuuled sa ikka mind?»

«Ja-jaa, ma lihtsalt mõtlesin, et ma olen vist ka seda vanameest korra näinud. Siin samas. Akna all. Halli kaabuga ütlesid?»

Beumler vaatas aknast välja, justkui oodates, et nüüd näeb teda sama koha peal uuesti. Väljas jalutas ainult üks noor paarike, laps käevangus.

«Halli kaabuga jah ja siis oli tal veel see hõbedase munaga jalutuskepp, mis selle kuramuse vanamehega üldse kokku ei sobi.»

Paarike jõudis just siis aknaga kohakuti. Naine keeras pead, märkas Beumlerit ja naeratas. Beumler kahvatus. Ta oleks võinud vanduda, et see oli Glorie! Vahemaa tänavani oli küll pikk, aga need valged juuksed ja see naeratus...

«Oled sa ikka veel seal? Halloo?»

«Olen, olen. Ma lihtsalt...»

Paarike kadus vaateväljast ja Beumler tundis, et tema peopesad olid higiseks tõmbunud.

«Ma lihtsalt nägin... viirastust. Kuule, kas sa saad kindlaks teha, kes see vanamees on? Kõnni talle järele või... ma ei tea. Glorie käest ei maksa igatahes küsida, siis hakkab jälle see loll peitusemäng pihta.»

«See ei ole just lihtne, sest...

...näen, on nad koos. Aga ma vaatan. Kuidas sul selle muunduriga edeneb?»

«Kuule, vesi keerati kinni! Glorie tuleb vist vannist välja! Peame lõpetama.»

«Olgu siis.»

Nad panid torud hargile.

«Kuidas sul selle muunduriga edeneb?» tänitas Beumler mõttes. «Tõbras selline, pasundasid Glorie'le kõik välja ja nüüd küsid, kuidas sul selle muunduriga...»

Glorie ilmus elutuppa, käterätik ümber. Teise rätikuga kuivatas ta juukseid. Ta kõndis õõtsuva kõnnakuga üle põranda, jättes märjad jäljed parketile. Meheni jõudes, põimis käed tolle kaela ümber ja andis põsele musi. Mõlemad rätikud kukkusid põrandale ning tema alasti keha oli nüüd aknast kõigile möödakäijatele näha. Beumler tahtis selle kohta midagi ütelda, kuid tal vajutati suu pealetükkiva suudlusega kinni. Natukese aja pärast väänlesid nende mõlema paljad kehad juba põrandal...

«Lähme laborisse! Mulle meeldis see seanss.»

Glorie istus diivanil, kõigutas jalga ja vaatas, kuidas mees vaikselt laialipillutud riideid kokku korjas.

«Sa just praegu said oma seansi!»

«Seal oli teistmoodi. Lähme!»