Karl seisis kitsa mägiraja alguses ja kõhkles. Ta oli plaaninud teha vaid lühikese jalutuskäigu, kuid nüüd tundus talle millegipärast, et peab selle raja tingimata lõpuni käima. Seal kuskil ootas teda miski. Ta pidi seda nägema. Ta teadis juba, et läheb, kuigi kõhkles veel.
Kobamisi tegid jalad esimese sammu. Ta andis tundmatule kutsele järele ja astus rajale.
«Mis minuga on?» imestas ta. «Ma ei taha ju minna! Mul on ammu aeg naasta motelli.»
Hämmeldunult jälgis ta oma jalgu, mis teda mäest üles kandsid. Pikapeale hakkas ta märkama, et tunneb ümbrust. See hirmutas teda. Ta polnud neis mägedes varem olnud, vähe sellest, ka sellel maal viibis ta esmakordselt. Ja ometi tundis ta siin iga kivi, iga käänakut. Ta teadis, mida ta näeb, kui rada lõpeb ja ta suurte kivisammaste vahelt kaljuplatoole astub. Seal seisab loss, vana ja sünge suguvõsamõis, mis range raugana mägede üle valvab.
Pengringerid, meenus talle. Jah, Pengringerite Pesaks kutsuti lossi ümberkaudsetes külades. Hirmuvalitsejad, kelle nimest piisas, et lastel tekiksid krambid.
Kust ta seda kõike teadis? Kust ta teadis, kuidas lõhnavad selgel suvepäeval kuumusest õhkuvate kivide vahel õitsevad moonid? Kust..?
Rada tegi käänaku ja paistma hakkasid kivisambad kahel pool teed. Need polnud enam uhked ja aukartustäratavad nagu kunagi ammu. Vasakpoolne oli ümber kukkunud ja kolmeks tükiks purunenud, parempoolne seisis küll püsti, kuid kivikuul ta tipust oli kadunud.
Ja siis nägi ta lossi. Ta peatus hetkeks, enne kui edasi söandas minna.
Lai marmortrepp oli mõranenud ja paiguti sisse langenud. Pragudes kasvasid rohi ja kibuvitsad; kunagi säravvalge marmor oli tuhmunud. Karl tõusis ettevaatlikult terrassile ja vaatas ringi ning korraga oli tal tunne nagu ühel Pengringeril, kes oma valdusi üle vaatab. Kõledate varemete asemel laius ta ees sünge ja suursugune majapidamine, millel tuntavalt lasus hukatuse märk. Sellelsamal hoovil oli vana William Pengringeri lemmikkoer Monarh, hiiglaslik must dogi, vanamehele äkki kõrri karanud ja ta surnuks purenud. Tegu tehtud, istus koer laiba kõrvale ja ulus, kuni jääger ta maha lasi. Vanamehe matusepäeval kukkus perekonnakabeli laest alla kroonlühter ja lömastas noore Jonathani pea. Ja nagu oleks sellest kõigest veel vähe, hakkas Ursula unes kõndima, kuni ühel hommikul leiti ta tiigist, kopsud kõntsa ja konnakudu täis.
Karl võpatas. Tiik oli tühi, selle põhja katsid mädanevad puulehed, kuid talle näis ikka veel, et ta näeb rohekal veepinnal hõljuvaid juukseid. Ta nägi asju, mida ei saanud näha, teadis asju, mida ei võinud teada. Tal hakkas jube.
Ta ihkas ära, motelli, kuid jõud, mis teda kinni hoidis, oli tugevam. See sundis teda härrastemajja sisenema ja keldrisse laskuma. Iga aste viis teda lahendusele lähemale.
See oli needus, kättemaks, mille esimene Pengringer oli suguvõsale tõmmanud, ehitades härrastemaja iidse usundi kultusekohale. See oli needus, mis elas, kuni elasid Pengringerid. Sir Cedric Pengringer, suguvõsa rajaja, oli õnnetuseks küllalt alp ja ennasttäis, et muistse usundi jumalate und segada. Kultuseplatsil seisnud tohutud kivirahnud kasutati vundamendi ehituseks, massiivne kivist altar heideti kuristikku. Töömeeste suureks hirmuks seisis altar järgmisel hommikul taas oma kohal. Veel paaril korral heideti altar kuristikku ja iga kord ilmus see tagasi. Lõpuks Sir Cedric tüdis ja otsustas altari rahule jätta. See jäi keldrisse, suurde võlvitud ruumi, kesk rõskust ja ämblikuvõrke ning peagi unustati ta olemasolu sootuks.
Peagi tuletas altar end aga taas meelde. Algas kõik sellest, et kuuvalgetel öödel hakkas keldrist kostma hirmsaid oigeid ja ulgumist. Lehmad hakkasid verd lüpsma ja hobused olid hommikuti vahus. Majaproua, Eleanor Pengringer, ärkas öösiti õhku ahmides ja karjudes, kurtes, et keegi teda kägistab. Ühel hommikul ta enam ei ärganudki ja ta laip, nägu must ja paistes, silmad õudusest pärani, sängitati perekonnakabelisse. Sir Cedric, keda kõikide imestuseks oma naise matustel polnud, leiti alles mitme päeva pärast. Ta lamas altaril härrastemaja keldris ja ta süda oli rinnust välja rebitud.
Sellest alates ei leidnud ükski Pengringer enam rahu. Nad vahetasid nime, sõitsid ära teistele mandritele, kuid miski ei aidanud. Lõpuks jõudsid nad ikka siia, et seista silmitsi saatusega.
Trepp lõppes ja Karl astus keldrisse. Ta oli nüüd muistse templi varemetes. Madalal poodiumil ruumi keskel kõrgus kivist altar. Kummalised märgid ta külgedel hiilgasid nõiduslikus kumas, mis täitis kogu keldri ja selles valguses nägi Karl rotte. Suured hallid loomad seisid poolringis altari taga nagu unustatud jumala veidrad preestrid, silmad ahnelt kiiskamas, esikäpad kombekalt kõhul risti.
Aeglaselt astus Karl altari poole, tajudes, kuidas side tema ja selle kivitahuka vahel aina tugevamaks muutub. Teda oodati, kuid miks? Miks oli ta siin, mahajäetud lossi keldris, Pengringerite Pesas, millel lasus needus?
Ta heitis altarile ja sulges silmad ning siis korraga teadis ta vastust. Ka tema oli Pengringer. Viimane Pengringer.