Iseenesest pole see enneolematu, et üks riik referendumi tulemusena ühineb teise riigiga. Ma ei pea silmas mitte ainult Austriat 1938, vaid ka Vermontit 1791 ja... Rohkem tõesti ei tule meelde, kuid ma ei kahtle, et nende näidetega ajalugu ei piirdu.
Järelikult pole eriti imestada, et ka ulmes pole see idee enneolematu. Ja tõesti: ka Mart Raudsaar on kirjutanud jutu «Ameerika kangelane», kus Eestist on saanud referendumi teel USA 51. osariik. Ning juba 1996. aastal. Et jutt ajakirjanduses ilmunud pole ning võrguski vaid eesti keeles, ei saa see ka olla Lukjanenkot mõjutanud.
Lukjanenko väide, et 97% rahvahääletusel käinutest hääletas Jaapaniga ühinemise poolt, tundub siiski üle mõistuse liialdatuna. See annab plussi Raudsaarele, kes protsente ei maini, ainult Valge Laeva kutset.
Raudsaar märgib ka, et uut tähte USA lipule ei lisandunud. Prohvetlik ettekuulutus! Mõne aja eest toimus rahvahääletus Puerto Rico staatuse määramiseks. Kui Puerto Rico otsustanuks saada USA 51. osariigiks, poleks USA lipule tähte lisatud.
Nii Lukjanenko kui Raudsaar kirjutavad, et ühendatud alal hakkab kehtima kakskeelsus. Sealjuures ütleb Lukjanenko, et isegi Tokios muudetakse kõik sildid kakskeelseteks. Raudsaar kirjutab, et eesti keelest saab teine riigikeel, kuid pole aru saada, kas ainult Eesti osariigis või kogu USA-s.
Lukjanenko järgi saab mandriprefektuuride etteotsa jaapanlane; Raudsaare järgi valivad eestlased kuberneriks Siim Kallase. Jällegi tunduvad mõlemad võimalused usutavad.
Mõlema autori meelest tulvab vastühinenud territooriumile rikkureid emamaalt koos tohutute investeeringutega. Ja, ime küll, nad on usinad õppima kohalikku keelt. Kuna jaapani keeles pole l-häälikut, ütlevad nad selle asemel «r» -- see aitab eristada uus- ja põlisjaapanlasi.
Mille poolest jutud siis erinevad?
Kõigepealt zhanri poolest. Lukjanenko on kirjutanud komöödia, Raudsaar kangelasdraama. Arvestades, et Eesti (seda enam Venemaa) vaevalt et teise riigi koosseisu minna tahab, on Lukjanenko valik loogilisem. Teisest küljest -- mida siis Raudsaar tegema pidigi, kui komöödiat kirjutada ei mõista? Hea komöödia kirjutamine ongi raskem. Seda tõendab ka «Algernon», kust leiab paljusugust kraami, aga head komöödiat (ma ei räägi anekdoodist) mitte.
Mida Venemaa Jaapanilt üle võtab? Nii veider kui see ka ei tundu, eelkõige viisakuse ja vägivallatuse. Isegi mittejaapanlastest mafioosod kõnelevad peategelasega üliviisakalt, kuigi nad talle enne ja pärast vestlust mingi toruga vastu pead annavad.
Veel tuleb mainida luule- ja loodusearmastust. Jaapani klassikuid tsiteeritakse ees ja taga. Teatud kogemuse olemasolul võib ka ise klassikute luuletusi välja mõelda, sest jaapani luules pole riimi.
Kolmandaks -- au. Selle ümber suur osa loost keerleb. NSV Liidus sündinud kirgiisid ja tuvalased, kes jaapanlastena esinevad, ilmselt ei ole ausad. See-eest on autunne hästi arenenud jaapanlasel, kes pärast pettuse ohvriks langemist võtab noa ja ütleb: «Ma ei ole süüdi, kuid ma tahan teile näidata oma südant.»
Loo lõpp võib tunduda ülearune. Au annab sellele siiski tähenduse. See võib olla peategelase enesetapukatse. «Loomade elu» andmetel sisaldab kerakala, kui amatöörid seda toiduks valmistavad, 60% tõenäosusega surmavat mürki.
Mida Eesti USA-lt üle võtab? Pilvelõhkujad, rikkuse, kõrge tootlikkuse ja NATO väed. Ning getod. Piirkonnad, kuhu ei sõida ühissõidukid ja kuhu vabatahtlikult normaalsed inimesed ei lähe. Kopterilt heidetakse sinna narkootikume, et neid kuritegelikul teel hankima ei peaks. See annab aimu ühiskonna varjatud tahust: äärmisest materiaalsest ebavõrdsusest.
Eesti võtab USA-lt üle ka Invar Brassi. Täpsemalt öeldes Robert Ludlumi raamatust «Chancellori käsikiri». Seal nimetati seda küll Inver Brassiks. Iseenesest on see anakronism, sest «Chancellori käsikiri» lõpeb Inver Brassi kõigi liikmete surmaga. Ning Inver Brass on Shotimaal asuv järv, mitte oja. Invar (olgu siis nii) Brass on ärimeeste salaorganisatsioon, mis suunab Eesti (ja teiste riikide) arengut raha pumpamisega vajalikesse kohtadesse ning võitleb Venemaa analoogilise rühmitusega.
Veel erinevad mõlemad jutud tekitatava meeleolu, üldise tonaalsuse poolest. «Täidetud kerakala» tekitab helge tunde, et võib-olla muudakski Jaapaniga ühinemine Venemaa elu paremaks. Hoolimata surmajuhtumitest. Vähemalt hakkaks ta oma naabreid austama.
«Ameerika kangelane» masendab. Hoolimata surmajuhtumite puudumisest. Sest kangelase ellujäämine mõnekümne meetri kaugusel neutronpommi plahvatuse tsentrist on äärmiselt usutamatu. On mulje, et kui USA-ga (igaüks võib USA asemele mõelda NATO või Euroopa Liidu) ühinemine on selline, siis ei ole SRÜ alternatiivina sugugi hullem. Eriti kui Venemaa Jaapani alla läheb.