Algernon, aprill 1999: Jutulabor

Indrek Hargla

Uskmatuse hind

Olen alati imestanud, miks see tee iial rohtu ei kasva, kunagi metsa pealetungile ei allu ega kitsaks läbipääsmatuks rajaks ei tõmbu. Autosid sõidab seda mööda harva, sest Eedul on vähe autodega tuttavaid. Ja ega Eedu juures tühja-tähja pärast käidagi, kui keegi siia teele keerab, siis rohkem ikka asja pärast.

Tee nagu mäletaks oma kohust ja tunneks oma tähendust. Ta ei hooli sellest, kas keegi siia kruusa kallab või mitte, tema kulgeb ikka omasoodu, viib aleviteelt eemale metsa vahele, kõrgub üle madalate küngaste, muutub kitsamaks, unustab tolmu ja kivipuru, kattub metsamulla ja oksterüsaga. Aga jääb ikka selleks samaks teeks, mis juba aastakümneid on Hargla alevikeskusest viinud Parksepa taluni. Ja alati, kui ma seda mööda sõidan või käin, soovin sisimas, et selliseks ta ka jääks, et jääksid alles nii alevikeskus, Parksepa talu kui inimesed, kel ikka on vahest asja ja aega minna Karula metsasügavustesse Eedu juurde, küsida üht-teist tühja-tähja, vaadata koeri, keda sealt alati leida võib. Soovin, et oleks inimesi, kes lasevad teel tunda tema otstarvet.

Nüüd võis olla juba hea kaks aastat sellest, kui ma viimati pöörasin oma autologu auguliselt Valga maanteelt aleviteele -- umbes sealt, kus ühelpool männisalus kirik vanu aegu meenutab ja teisel pool kauplus ikka külainimesi lõuna ajal juttu puhuma toob (sest nüüd on kohalikel rohkem asja poe kui kiriku manu). Ma ei pidanud hoolega Parksepa tee otsa otsima, sest teerist paistab kaugelt silma. Seda märgib suur tamm ning kinnitab sammaldunud piimapukk. Kõik nii nagu aastaid tagasi.

Tee on kitsas nagu kõik metsateed siinkandis. Ma lasin juhipoolse akna täiesti alla ja sõitsin esimese käiguga, väga aeglaselt ja rahulikult. Avatud aknast riivasid mu põske puuoksad ja see oli hea. Sõitsin nii umbes kaks kilomeetrit. Siis tuli üks lagedam paljak -- Parksepa talu tee ristus endise Sõõru talu juurde viiva vana teega, mida enam aastakümneid ei kasutatud. Ometi oli kahe tee vahel pisike lagedik, kuhu oli paras jätta oma auto. Millegipärast ei tahtnud ma Eedu õule oma vankriga sisse vurada. Ei tea isegi miks, aga nii tundus õigem. See maa hingas omas rütmis ja tundsin, et autorattad on seda juba küllalt häirinud.

Seiskasin mootori, haarasin tagaistmelt oma kohvri ja kobisin autost välja.

Sõõru tee viis nüüdseks juba varemeks lagunenud maja juurde, mille elanike saatusest kunagi keegi rääkida ei tahtnud. Ei siis, vanal ajal, ega ka nüüd. Ja nüüd veel eriti, sest toonane tõde oli uue riigi jaoks liiga valus. Ei tahetud rääkida, küll aga teati ja mäletati. See oli olnud väga vaikne öö. Vanaisa rääkis, et paugud olid meiegi hoovi kostnud. Vanaisa oli sõjas käinud mees ja tundis kohe ära, kas tegu on laskmise või lahinguga. Tookord aga oli olnud puhas mahalaskmine, hukkamine, mõrv. Mäletan, et vanaisa ütles üks kord jommis peaga välja, et näe, polõss mõtsavinnä Sõeru Annu ja Liinat maha lasnu, olõss Liinast sinu esäle kobõda pruudi saanu. Metsavennad olevat hiljem kätte saadud, üks jäi ellu, saadeti kaugele maale ja tuli tagasigi. Siia aga enam mitte, olevat Järvakanti elama asunud, kus teda keegi ei tundnud ja tema mineviku vastu huvi ei tuntud. Sõõru metsatalu polnud aga keegi endale tahtnud. Kes ikka sooviks hommikul sellest kaevust vett ammutada, mille najale varises kuulidest läbistatud naine ning tema ja tütre veri valgus läbi mulla. Ja kes teab, mis seal enne mahalaskmist tehti... Ei, Sõõru talu oli aastakümneid hääbunud, kuri vaim oli tema peal ja keegi seal uut elu alustada ei soovinud.

Teerist oli aga ikka kenasti alles, nagu valvanuks ta, et teeline õige suuna üles leiaks ega jääks pikaks metsa hulkuma. Siit -- ristumiskohalt -- jäi Sõõru peale umbes kilomeeter ja Eedu majani mõnisada meetrit. Ja kuigi siinkandis polnud kunagi maad niimoodi kellegi omanduseks peetud nagu maja või aita, oli see paarisajameetrine ring Eedu talu ümber ikkagi selle maja mets, ükskõik, kas siis seadusetäht seda kinnitas või mitte. Siin ei oldud kunagi usutud, et mets või maa saaks kellelegi päriselt kuuluda. Hoopis vastupidi peab olema -- mets peab inimese omaks võtma, tunnistama teda osana endas, avanema talle ja olema kaitsjaks, toitjaks, hoolitsejaks. Kuidas saaks mets olla ühe inimese oma, kuis saab maa kuuluda inimesele? Inimene saab ikka omada seda, mida inimkäed loovad.

Siit edasi algas Parksepa Eedmundi mets, mis on sellele talule kuulunud juba niikaua, kui üldse siinkandis elu tagasi mäletatakse. Siin on ikka olnud piir -- käänaku taga on koiramihe maja ja maa. Aga kõndida ja jalutada võib siin metsas igaüks. Kartma ei pea kedagi ega midagi, sest Eedu on hea inimene, temal pole kurja silma, nagu tema isal ennemalt olevat olnud ja ükski Eedu koer ei kipu kunagi ühtegi võõrast hammustama, kui too just kurjade plaanidega ei tule. Aga selle tunnevad koerad kohe ära. Vähemalt Eedu õpetatud koerad -- nii arvatakse.

Eedu isa... Ma silmitsesin vana suurt mändi. Pettäi oli aina suuremaks sirgunud, aga märk oli ikka alles. Ma olin siis umbes nelja- aastane, vahest pisut vanemgi. Kõik oli toimunud täpselt sel samal kohal, kus ma praegu seisin. Vaevalt, et teegi siis laiem oleks olnud, sest autosid oli siis ju veel väga vähe. Eedu isa suri umbes kuuekümnendate keskel ja auto oli siinkandis haruldus. Surnut veeti vankriga. Imelik, ma mäletan isegi, et hobune oli tumepruun ja hirnatas teeristis valjusti. Naised sosistasid, et see olla halb märk, ma ei teadnud, miks. Ilm oli olnud palav ja ilmselt kiirustati kalmistule. Mehed olid pintsakud maha ajanud, õhus segunes higi, viinaauru ja odava tubaka lehk aga nii vist oligi parem, sest ilm oli tõesti väga kuum. Kõige ees läks hobune surnuvankriga, siis tulid Eedu ja minu isa, surnumatja ja seejärel kõik ülejäänud. Ristteel peeti pruun kinni, just kohe, kui ta hirnatas. Tahtsin emalt küsida, et miks me seisma jäime, ent ema pilk sundis mu vaikima -- ei pea minusugune poisijunn kõiki täiskasvanute asju teadma. Isal oli seljas valge särk, mis juba higist laiguliseks oli muutunud, jalas mustad kottpüksid ja kirsasaapad. Tegelikult olid vist kõik mehed samamoodi riides. Matusevoor peatus ning vaikides vaadati, kuidas isa hiivas vankrist peitli ja haamri ja astus vana pettäi manu. Silmade kõrgusele, sinna, kust kellegi käed eelmisel päeval üleliigsed oksad kõrvaldanud, asus isa peitliga toksima ja mulle meenutas ta sel hetkel rähni. See pidi naljakas olema, kuid seda ma teadsin, et naerda ei tohtinud. Üldse oli imelik, et mind naabertalu matustele kaasa võeti -- tavaliselt sellekandi inimesed lapsi matustel näha ei taha. Alles aastaid hiljem sain ma teada, et minu ema oli põrutanud, et enne, kui ristimärki puu sees ei ole, tema lapsi üksi koju ei jäta.

Pettäi, nagu siin mändi kutsutakse, asetseb täpselt teeristil, paistab mõlemalt poolt tulles kaugele kätte. See on sedasorti mänd, mis ei kasva üles kõrgesse ja pikaks, vaid kidurdub jässakaks ning sitkeks metsahiiglaseks. Mäletan, et matuselised vaatasid isa tegutsemist vaikse huviga, keegi ei lausunud sõnagi, vaid viinapudel käis käest kätte ringi. Isa töötas kiiresti ja vilunult, ristikuju uurdus puusse üsna kiiresti. Minu isa oli põhjalik inimene, usun, et ta oli puuse risti voolimist varem kuuri all harjutanud. Kui puurist valmis sai, joodi veel lonks viina, midagi poetati ka puu alla. Kõik toimus iseeneslikult, vaikselt ja loomulikult. Vaevalt keegi eriti hingedesse uskus, aga vanu kombeid tuli täita. Ma ei teagi tegelikult, mida siin üldse usuti -- kristlust segunenult rahvakommetega või vastupidi. Kuid millesegi tuli uskuda, miskisse õnnetoovasse ja kurja eemalepeletajasse. Elu on siin Läti piiri ääres alati raske olnud -- et elus läbi lüüa, oli vaja õnne. Oma ja lähedaste õnnesse pidi uskuma. Uskmatuse hind oli ränk -- halb õnn.

Ka nüüd oli rist alles. Mänd säilitab kaua ja ilusti oma pealispinda. Kuulasin metsakoha ja silmitsesin vana pettäid. Ma ei teagi, mispärast ristilõikamisrituaal mulle Eedu isa matustest kõige rohkem meelde jäi. Kindlasti polnud see sellepärast, et pärast olin emalt aru pärinud, millega isa siis puu najal õigupoolest tegeles. Ema sõnu mäletan selgesti, kuid rituaal kinnistus mu mällu ilmselt mingil muul põhjusel. Mäletan ka seda, et isa oli ema peale üpris kuri olnud -- milleks poisile vaja ajada seda soigu vaimudest?!

«Risti lõikas isa puusse sellepärast, et onu Teodor ei saaks tagasi tulla.»

«Aga ta on ju surnud. Surrakse ju päriseks. Nagu Hallu eelmisel sügisel?» ei olnud ma ema juttu mõistnud. Hallu oli meie vana õuekoer, kelle isaga küüni taha matsime. Ilmselt siis, kui ma polnud veel nelja aastatki täis, mulle ka esimest korda surmast räägiti.

«Surnu hing tahab ikka kodu tulla. Ja ta tuleb seda sama teed, mida mööda ta surnuaeda viidi. Kui onu Teodori hing nüüd tahab kodu tulla, näeb ta risti puu peal ja edasi enam ei saa.»

«Aga miks ta siis ei või kodu tulla, kui ikka tahab?»

«Oh, kes neid surnu asju ikka täpselt teab. Aga surnu vaim võib mõnikord kuri olla ja on parem, kui teda koju tagasi ei lasta.»

«Kas onu Teodori hing on sellepärast kuri, et onu Teodor ise ka kuri oli?»

«Surnu hing võib kuri olla,» kordas ema. «Surnu koht pole kodus.»

Mäletasin neid sõnu hästi, sest kasvades tuli tihedamini matustel käia ning järgmisel korral, siis olin juba kümnene, seletasin ise õhinal sõpradele, miks matusevoor seiskus ja mehed puu sisse risti kukkusid õõristama. Surnu ei tohi kodu tagasi pääseda, olin üleolevalt asjatanud. Mind olid kuulatud suu ammuli ja ilmselt tundsin end tol hetkel väga tähtsana.

Lapsepõlvest olin talletanud teadmise puuristist ja selle tähendusest. Millegipärast tundsin, et see kehtis ainult maal. Ei kujutanud kuidagi ette linnasurnut mööda tänavaid uitamas ja kodu otsimas. Ometi olin ma ise, omaenese kätega samasuguse puuristi lõiganud ka siis, kui isa suri. Ma ei teinud seda kartusest isa vaimu ees, ei teinud rituaalisunnist. Ma ei pidanud matusevoori kinni. Läksin öösel, ihuüksinda ja purukainena (ma ei joonud matusest saadik mitu kuud mitte tilkagi) Pärnu kalmistule tagasi ja lõikasin risti noorde mändi, mis jäi maantee ja surnuaia vahele ja paistis kaugelt oma jändrikkusega silma. Ma ei tea, miks ma seda tegin, tundsin vaid, et tahan seda teha ja nii on õige. Ma ei uskunud ega kartnud tol hetkel midagi ega lootnud ka. Kummati tundsin seal puutüve najal, et minu mitteuskumine ei tähendanud siis uskmatust.

Heitsin männile viimase pilgu ja hakkasin astuma. Märkasin, et teepervele, kruusavalli oli pistetud otsapidi kolm suurt musta sulge. Ilmselt olid need kunagi rongale kuulunud, suled olid sünkjasmustad, istusid tugevalt kruusas, üksteisest mõne sõrme kaugusel. Ma ei teadnudki, mida arvata, ja läksin edasi.

Maja polnud kübetki muutunud. Kui, siis ainult ehk veelgi vanemaks saanud. Rohekasmustad seinad, kunagi valged olnud aknaraamid, tumepruun uks õllekappa meenutava lingiga. Eedu maja uppus metsarohesse -- männid pressisid end igast küljest peale, aidakökats, puukuur ja koeraaedik olid end surunud maja ligi, peremehe eluasemelt metsa kõheda pealetungi eest otsekui kaitset otsides. Vaid saun seisis iseteadlikult puude all. Ja see oli hea saun -- üks parimaid, kus kunagi olen olnud. Eedu saun, soolased kasevihad, aur...

Seisatasin väraval -- koerad olid mind juba märganud. Aga nad ei haukunud kunagi võõraste peale. Eedu oli nad niimoodi välja õpetanud. See oli omamoodi imelik, sest lähemalt ja kaugelt toodi koerakutsikaid Eedu juurde ikka sellepärast, et see neist korralikud jahi- või õuekoerad teeks. Haukuma hakkasid koerad aga alles kodus. Siin, metsa vahel ei sallinud Eedu tühja klähvimist.

Metsa-Eedu, nagu teda siin kutsuti, oli maast-madalast saati aina penidega tegelnud. Ta aretas, kasvatas ja õpetas koeri, nagu oleksid need tema omad lapsed. Lapsi Eedul ju üks oli -- Laida -- aga mina leidsin kohati, et vanamees ei tee tihtipeale koerte ja oma tütre vahel vahet. Koiramiis oli tuntud siin ja kaugemalgi, tema haruldane anne penidega läbi saada oli Harglasse kunagi ka paar ajakirjanikku meelitanud. Televiisorist võis kogu maa näha, kuidas Eedu penide eest hoolt kandes endale elatist teenib ja maanurka kuulsaks teeb. Eedul oli koerte jaoks mingi kuues või seitsmes meel ja koerad teadsid seda.

Praegu seletasin aediku juures viit koera, kõik jälgisid mind kõrvad kikkis, saba liputamas ja ninasõõrmed uuele lõhnale õieli. Mind ei tervitatud veel, mind uuriti ja katsuti selgusele jõuda, mis liiki tegelane üle õuevärava astumas. Viis silmapaari uuristasid mind. Aedik oli piisavalt suur, et kõik koerad saaksid vabalt ringi joosta -- traatvõrguga eraldatud «koplid» ning nende sees asuvad majakesed lõid kõigile hoolealustele oma kodu tunde. Vaid üks koer -- hästi suur ja must -- polnud aedikus, vaid jooksis vabalt ringi. Kuid ka tema ei haukunud, küll aga silmitses mind tähelepanelikult ning lõrises vaikselt.

Seisin endiselt aiaväraval. Uskusin, et koerte ärevus kandub peagi ka peremeheni, kes ilmselt majas askeldas. Minna ja Eedu uksele koputada tundus kuidagi pentsikult linnalik.

Hingasin sügavalt metsaõhku, tundsin varajaste mustikate hõngu, mis segunes mändide tärkava suverõõmu ja rohetava sambla rõske lõhnaga. Aeg jääb siin Parksepa talu õuel seisma, mõtlesin. Kõik on nii nagu ikka olnud, vaid inimesed vananevad, mets kasvab suuremaks ja majale talletub rohkem sammalt. Koha vaim jääb aga ikka samaks ja tegelikult ei muutu midagi.

Ja Eedu tuligi. Uks avanes kolksatades ning vana tuttav habemetüükas puhmaskulmne nägu vaatas ukse vahelt välja. Vaatas otse värava poole, sest teadis, et külaline on saabunud. Eedu kuulis iga kujuteldavat kahinat, mis maja ümber toimus, teadis igast õhkõrnast muutusest, kõik ümbritsev rääkis temaga. Sellisena olin ma Metsa-Eedut endale alati ette kujutanud.

Kurat, kui rõõmus ma tegelikult olin. Ma olin kodus ja ma kohtusin vana Metsa-Eeduga!

Ta tundis mu kohe ära, hoolimata, et olin habeme kasvatanud ja kandsin võõrastavat roheliskirjut kaitsekostüümi. Võisin päris pentsik välja näha.

«Valdek-poiss, kuramus!» Uks lajatas kolksudes kinni ja Eedu astus pikal sammul värava poole. Enne kui ta mulle oma kohmaka kämbla sirutas, jõudis ta koerte poole rehmata -- sõber tuli peremehele külla! Ja siis nad haukusid, lühidalt ja kõvasti. See oli tervitus.

Eedu oli minust pea kolmkümmend aastat vanem. Minu isa ja tema kasvasid koos siin metsade vahel üles, nägid sõjajärgset viletsust ja õudust, käisid koos Koikküla lossis simmanitel kaklemas, langetasid metsa, pidasid jahti, olid sõbrad ja seltsimehed. Me kolisime Harglast ära, kui mina olin keskkooli lõpetamas ja isa jäi nii haigeks, et targem oli linna tohtritele lähemale kolida. Eedut mäletan igast lapsepõlvepildist -- tema tõi meile kutsikaid, temaga koos tegime heina ja puid, tema õpetas mind puust kujusid voolima. Eedu oli alati olemas olnud, ta ei olnud ainult isa sõber, ta oli minu enda Eedu, kes teadis metsast kõike ja pani mindki metsa armastama. Ta oli lahke ja karm ühteaegu, ei hellitanud kunagi, aga ei proovinud ka enneaegselt ja õpetlikult poisile elust, tööst ja a s j a d e s t rääkida. Eedu polnud võlts, mets ei kannatanudki valskust, Eedu ei mänginud ega etendanud kedagi, ta jäi ikka iseendaks -- minu lapseea kõige lähedasemaks kaaslaseks. Ärge saage minust valesti aru -- Eedu ei olnud teine isa, ei saanudki olla, sest isa oli mulle kõike seda, mida ta olema pidi, ja sealt ei jäänud midagi puudu. Metsa-Eedu aimas mind ette, oli mulle kõike seda, mida saab olla kolmkümmend aastat vanem sõber. Tema rääkis mulle metsast, õpetas seda kuulama ja aru saama, tema v i i s mind metsa. Ja ei ükski õppejõud ega teadur ei suutnud mulle hiljem Lõuna-Eesti metsade salapära ning iseloomu paremini edasi anda kui Eedu. Tema jaoks polnud mets akadeemiline uurimisobjekt, vaid elukeskkond. Eedu ei uurinud metsa, ta elas selles. Metsas on alati kaks poolust, nii rääkis ta mulle, on mehelik ja naiselik pool. Neid tuleb osata ära tunda, mõista ja nendega rääkida. Võibolla täitis Eedu minuga seda tühikut, mis jäi tema elutunnetuse jõujoontesse kui ainult tütrele isaks olemisest. Eedu naine oli surnud noorelt, Eedu oli Laida üksinda üles kasvatanud. Ema rolli oli tüdrukule täitnud mets, sellepärast tüdruk oligi selline... imelik.

Mina ka ei teadnud Eedu saladust. Seda saladust, miks ta jättis maha jahimehe ameti ja asus ainult koertekasvatusega tegelema. Kunagi oli tal jahil midagi juhtunud. Mis täpselt, ei tea vist keegi. Kuid sellest ajast saadik Eedu muutus ja kapseldus üha enam oma koertesse ja tütresse. Ma pole temalt kunagi pärinud, mis selle muutuse temas tingis. Olen kindel, et ta oleks mulle kõik ära rääkinud, aga ma lihtsalt ei taha küsida.

Kuid ikkagi oli mulle jäänud tunne, et Eedu maailmapildis oli minu suhe metsa olulisem, kui Eedu enda suhe minusse. Kunagi olime leidnud puu, millesse sõja ajal oli tunginud peaaegu pidemetäis kuule. Eedu oli seda nähes väga nukraks muutunud. Inimese sõjahaavu saab ravida, metsa omasid mitte. Puudesse jääb kõik meelde, (just nii oli ta öelnud -- puudõsse, mitte puudõle), puud ei taha enda ümber surma näha.

Alles hiljem, aastaid hiljem -- kohalike pärimusi uurides -- olin hakanud hoomama siinsetesse inimestesse imbunud uskumust puude esoteerilisest imamisjõust. Tihti arvati siin, et puuristi uuristamine on tegelikult surnud tagasipöörduja hingele varjupaiga pakkumine. Surnu vaim kinnistub puu sisse ja ei kipu enam kojujäänute meelerahu rikkuma... Ja selline süsteemitus loodushõimude uskumustes on mind alati köitnud. Metsade keskel kasvanud inimpõlved kipuvad alati inimelu puude maagilise koosluseksisteerimisega seostama. Nii nagu puud elavad metsas oma elu, elavad ka inimsed oma tajutavas maailmas. Puud talletavad endasse kõike ümbritsevat, aastaringid räägivad ajaloost, kasvusuund ilmastikust, koorde uuristatud surmaristid jäädvustavad inimese ja metsa ühtsuse...

Siin usuti metsa, sest metsa polnud võimalik mitte uskuda. Ta oli alati olemas ja pidi ka igaveseks jääma. Ehk ka seepärast oli siin igal kirikuõpetajal raske olnud -- puude ja metsasaladuste külgetõmme on võimsam ja lihtsam kui kantslist pakutu. Ja kui kiriku issameie ei passi kohaliku maailmapildiga, tuleb teda lihtsalt veidi kohendada. Minu vanaema luges mulle alati sõnu peale, kui linna sõitsin. Ühe käega pigistas mu paremat kätt ja teisega tegi ristimärgi. Kurja silma ja halva õnne pidid minust eemal hoidma nii neitsi Maarja, tema poig ja kes kõik veel. Ta pomises kiiresti päheõpitud salmi, mis ilusti kohalikus murdes riimus. Vaevalt ta seda kantslist oli kuulnud. Ma ei usu, et vanaema oleks kunagi tõeliselt mõistnud, mida mustas kuues mees pühapäeviti pajatas. Aga ta uskus oma õnne. Ilmselt uskus omal kombel jumalatki, nagu uskus ka puuristi vajalikkusse ja võimesse. Uskmatuse hinda ei tahtnud ta kanda, hind võinuks teiste peale langeda, nende peale, kes usuvad.

Me ei läinud kohe tuppa, jäime õuele, Eedu näitas mind koertele ja hoobilt tundsin, kuidas mind omaks tunnistati. Viis peni hingasid minu poole oma lugupidamist ja nüüdsest olin oma. Suur must koer töllerdas kogu aeg Eedu ümber. Me istusime õuepoolsetele pakkudele, õngitsesin kotist viinapudeli, pakkusin Eedule suitsu ja kõik sai korraga nii mõnusaks ja koduseks. Koer asetas koonu Eedu põlvedele ja uuris mind oma külmade ja uudishimulike silmadega.

«Etskae, või linnasaksad saavad kah aega kodukanti tullõ,» ütles Eedu, kui esimese punnsuutäie alla kulistas. Ta võis rääkida suurepärast eesti kirjakeelt ja minuga suheldes kasutaski seda, sest ta ei tahtnud minu suust kuulda unustatud poolmurrakulist keelt. Linnaaastad hakkasid minu murrakuse võõrsõnu sisse tooma. Kummati rääkis ta ise minuga sellist imelikku segakeelt.

«Asja pärast tulen, Eedu, asja pärast. Mõtlesin, et saaks sinu juures mõne öö olla.»

«Kas siis kodutulek ei olegi asi, mille pärast iks tulla? See ju see kõikse tähtsam asi üldse ilma peal.»

Kaks aastat polnud ma Harglas käinud. Kaks pikka aastat. Ma elasin linnas, aga Eedu pidas Harglat minu koduks. Olin talle selle eest tänulik, sest tal oli õigus.

«Kuhu sa auto jätsid, teeristile või?» päris Eedu edasi.

«Sinna neh. Ei tahtnud koeri häirida.»

«Mis see neist ikka häirib. Ka mõtsavaht käve siin iks oma villisega. Talvel kah tule õkva läbi lumõ. Hea auto on tal. Õli kah ei võta, sõida nagu vanapagana saaniga. Kuis sul om? Õli ikka võts, kulu on suur?»

Eedu polnud eluski ühtki autot juhtinud. Masinaist ei teadnud ta suurt midagi. Aga alati päris ta minult ja ilmselt teisteltki, kel auto oli, kas õlikulu on suur või mitte. Ma ei tea, kust pärines tal see usk õli imelisse toimesse ja miks ta õli nii tähtsaks pidas.

«Sõidab, sunnik, tee peale ikka ei jäta,» vastasin ja tegin ise kah suu seks.

«Ä'a sa ta kohta sunnik ütlõ, tuu es tuu iad. Kuidas sääl insituudis, või kus tööl kah on?» küsis Eedu edasi.

Mis ma ikka oskasin öelda. Töö on töö ja tuleb ära teha. Aga töö on ju hea, kui saab kodukanti komandeeringu.

«Hundi pärast tulõd vai?»

«Hundi pärast?» ei saanud ma aru.

«Nojah, meie mehed linna kirjutasid selle hundi pärast. On siia üks siginenud. Kentsaka olemisega teine.» Eedu hakkas murrakust vaikselt linnakeelele üle minema.

«Murrab?»

«No nii arvatass. Ega ma's esigi ka täpselt tiia.»

«Ei, ma ei tulnud hundi pärast. Mind huvitavad muumiad. Von Bassermani sugulased on Saksamaalt üles leitud. Nad on nõus suure raha maksma, et kabeli korda saaks.»

«Säält ju puha kõikse ä' rüüvitu! Paar laibakontsu vast ollõ allen.»

«Iks mõ kae perrä, vaist mitskist saas aissa kah,» proovisin oma murrakujäänuseid.

«No kae enne. Külanõukokust vast pead lua saama, ega nad muitu sind muumia ligi es lase. Hoiavad teisi kui silmaterasi.»

Külanõukogust oli ammu vallavolikogu saanud. Endine sovhoosi osakonnajuhataja oli aastaid aktsiaseltsi esimees. Rahvas kutsus teda aga ikka esimeheks edasi. Umbes sedalaadi muresid kurtsid ka 17. sajandi kirikuõpetajad. Jehoovat kutsuti pikka aega maaesäks.

«Räägi parem, mis muidu uudist on?»

«Aga muidu on kõik vanaviisi, hunt nagu olekski uudis vai nii.»

Eedu küünitles jälle pudeli poole. Ta ei joonud palju, mitte nii, nagu siinkandis tihti kombeks on. Mets ja koerad ei kannata purjus pead. Ega ta polnudki selle ala mees. Aga praegu oli viinajoomine osa rituaalist. Viin pidi tegema minul kergemaks kohmetustunne üle elada. Eedu mõistis suurepäraselt, et mul on raske oma pika eemalviibimise tõttu loomulikult käituda.

«Räägi siis, mis teil vanaviisi on, ma pole ju nii ammu käinud!»

Ja Eedu rääkis. Rääkida oli tal palju ja ta tegi seda põhjalikult ja mõnuga, pikalt ja värvikalt. Olen alati imestanud, kust võtab Eedu selle jutustamisoskuse, pole ta ju eriti koolitarkustki saanud. Aga ta pajatas oma nauditavas keeles, kõigest, mis viimaste aastate jooksul külas ja maanurgas aset leidnud. Kes surnud, kes sündinud, kes linna läinud, kes töö kaotanud, kes pätiks läinud, kes õnne otsa komistanud. Kohalik elu keerles ikka inimsaatuste ümber, poliitikast ega majandusest siin ei räägitud -- liiga elukaugeks ja mõistmatuks jäid need asjad. Linnad olid kaugel ja niisama rahulikult, kui kohas ümberringi mets, arenesid ka inimeste elud.

«Kuidas Laidal läheb?» küsisin, kui Eedu hakkas oma pajatustega lõpule jõudma. «On ta üldse kodus?»

«Kodus ikka. Praegu on metsas, küll ta varsti tuleb.»

«Hunti ei karda?»

«Laida ei karda ju ühtegi looma, tead küll.»

Muidugi ma teadisin. Laida proovis omal ajal õppida EPA-s, kuid ei pidanud linnas kaua vastu. Ta tahtis oma metsa tagasi -- linn ahistas teda ja kooliteadused metsast ei asendanud talle seda sisekaemust ja isetunnetatud metsa, mida ta endasse imes. Mäletan, et kohtasin Laidat õpingute ajal tihti. Iga korraga muutus tüdruk üha nukramaks ja kinnisemaks. Aga õpingutes jõudis ta tegelikult hästi edasi, vähemalt saksa keele sai selgeks. EPA-s kutsuti teda Metsanõiaks.

«Oled ise ka seda hunti näinud?»

«Üks kord ja väga kaugelt. Ta haistis mind ja jooksis minema. Aga oli siin päris maja lähedal. See on üks väga suur ja ilus hunt.»

«Kus ta elab, tead?»

«Ma arvan, et ta tuli eelmisel talvel kuskilt lõuna poolt ja pesitses ilmselt Kaika kandis. Tead, seal on üks hundile hea soine kuusepalu. Aga siis tuli allapoole. Ja see ongi imelik, miks ta siis pidama on jäänud. Mets on siin liiga tihe, rebaseid palju. Siin ei ole hundimets, saad aru...?»

«Sellepärast ta siis murrabki? Ei suuda sisse elada?»

«Miks hunt murrab? Süvva tahab, mis seal's muud ikka?»

Kallaletunge loomadele oli olnud neli. Kaks korda oli inimesi rünnatud. Jõeäärsest külast, sellest, mis jääb kalmistu ja kaupluse vahele, oli ära viidud kaks lammast. Suurem hunt võib lamba küll hambu võtta ja minema tassida. Üks kord oli rünnatud päise päeva ajal vasikat, ilmselt oli lehm kallalekippuja minema peletanud. See toimus siit mitte kaugel, samuti ühes metsatalus. Neljas rünnakuohver oli olnud kalmistuvahi suur hundikoer. Loom oli murtud ja pool temast ära söödud, kui ta leiti, siis ta veel hingas. Aprillis oli keegi suur ja hunditaoline loom vanale kirikuõpetajale kallale tunginud. Mees oli küll pääsenud paari hammustusega, kuid küünisejäljed jäävad tema näole igaveseks, pärast seda juhtumit läkski ta Harglast minema. Teine rünnak oli olnud üsna hiljuti, kui puretud oli üht öö peale jäänud joomast külameest. Tema haavad olid päris tõsised, kuid kuna mees oli olnud üsnagi purjus, ei olnud ta kallaletungist suurt midagi mäletanud. Keegi oli metsa vahel kalmistu juures talle kallale hüpanud ning päris põhjalikult rapsinud.

Kohalikud kahtlustasid neis hirmutegudes suurt hunti, keda usuti talvehakul Hargla metsadesse elama asunud, pajatas Eedu. Paar korda olid mehed ka hundijahti läinud, kuid kätte saadi ainult mõned varased jänesed ja üks unine mäger. Hunti oli küll nähtud ja kaks hagijanässi olid jäljedki üles võtnud, kuid kriimsilm osutus äärmiselt kavalaks ja osavaks. Just selliste huntide järgi tuligi ütelus, et susil on ühe mehe jõud, aga üheksa mehe aru, seletas Eedu.

Ja linna, jahiametkonna poole oli vallavanem pöördunud just abi saamiseks, kardeti, kas võsavillem pole mitte marutaudis või muud moodi haige. Hunte pole Hargla kandis ammu olnud. Vallavanem osutus mõistlikuks meheks ja arvas, et äkki pakub juhtum ka teaduse seisukohalt huvi. Pakkus küll.

«Mis sa siis arvad sellest hundist?»

«See on vana loom. Üks väga tark ja kaval emahunt. Ta võis siia tulla isaseotsingul, võis ka tulla söögijahil Läti poolt.»

Marutaudis hunt... Harglas ja sealt põhja poole jäävais Karula metsades pole tegelikult hundi jaoks sobivat maastikku. Metsad on liiga tihedad ja kuivad. Kuid tugev hunt võib sooritada sadadesse kilomeetritesse ulatuvaid rännakuid.

Marutaudis hunt on haruldane nähtus. Ma ei teagi, millal siia kanti viimati oli põiganud marutaudis hunt. Kuid ühte juhtumit teadsin ma surmkindlalt, see oli juhtunud kunagi 18. sajandi esimesel poolel. 15. sajandil ehitati Karulasse, Harglast vast kümmekond kilomeetrit põhja poole kirik. Võõras võim tungis üha enam Oandi metsasügavustesse, et sealseid metsikuid ja võitlusihalisi hõime allutada. Võitlus ise pidi olema verine ja valus. Metsast ammutati võitlusvaimu, vanad sõjatavad ei lubanud end allutada võõrale võimule. Mõtsaesä oli lähedal ja õnnistas. Õnnistas rohkem, kui ükski siinkandis hiljem juuri ajanud võõrvõim kohalikku rahvast suutis relvile innustada. Kui «mõtsävenna» välja arvata, aga see juba teine lugu... Kui ühele vanale lahingupaigale metsavendadele mälestuskivi pandi -- see võis olla üks viis aastat tagasi -- polnud tseremoonial ühtki vana kohalikku elanikku. Osalejad olid ainult noored, kes toonaseid sündmusi ei mäletanud.

Karula kirik ise tehti Vene vägede poolt Põhjasõjas maatasa ja kuna uut selle asemele ei ehitatud, jäid varemed pikaks ajaks kohalikele omalaadi kultuspaigaks, kus sakste võimu peale põlastamas käidi. Mis sest, et parunid edasi valitsesid, põletatud kirik oli ikkagi sümbol -- see, mida ei suutnud maarahva vägi -- tegi teoks võõrvõim. Kuid kirikuvaremete kõrvale jäi alles vana reheahi. Suur kivist hoone, mil pajatuste järgi olid tugevast tammepuust uksed, koledate rauast tabadega.

Palju neid seal suri...? Kirikuraamatud on sõnaahtrad. Veel suurema kurja ärahoidmiseks lukustati marutaudis hundi poolt hammustada saanud inimesed reheahju hoonesse. Rahvapärimus hoiab siiamaani alles mälestust mitmekümnest inimesest, kes elusalt müüriti. Mäletan, et vanaema rääkis, et kunagi olla siin olnud komme õitsiajal minna reheahju varemeile ja laulda seal lahkunud hingedele. Ka siis ei olevat keegi teadnud, kust hunt tuli. Võsavillem olnud kurjast vaimust vaevatu, kes tormanud läbi Hargla ja Karula, purenud tee peal kõiki, kes ette jäid, jätnud endast maha vaid veriseid jälgi ja kadunud metsasügavustesse. Puretud ja abi otsima tulnud inimesed, kes kõik kummalisel kombel osutunud neiks, keda pühapäeviti kirikus kõige harvemini näha saab, aeti loomakarjana reheahju kokku. Ja tammest uksed pandi lukku. Seniks, kuni kiviseinte tagant enam ühkti häält ei kostnud... Laibajäänused põletati. Keegi ei tundnud huvi, miks ja kuidas. Räägiti, et on öid, kus rehe all surnud hinged kokku kogunevad ja võikalt häälitsevad. Nad pidavat jahti kirikumõisa pastorile, kes neid reheahju kokku ajanud...

Eedu silitas suure musta koera pead. Too pani nüüd ka käpa peremehe põlvedele, ent jälgis mind siiski valvsal pilgul. Viinapudel hakkas poole peale jõudma ja sääsed tüütasid mind üha enam. Eedut ei paistnud sääsed häirivat. Nägin ta kämmaldel mitut vereimejat, kuid kummati ei tekkinud nende hammustusist ta nahale mingeid kuppe. Immuniteet.

«Mida te hundiga pihta hakkate? Lasete tal rahus minna?»

«Igal hundil omad rajad,» lausus Eedu paljutähenduslikult. «Kuni tema meid ei puutu, es puuttu meie ka teda.»

«Meie» pidi nüüd tähendama Eedut ja Laidat. Küla võis elada oma elu, Parksepa talu ei sekku looduse ja inimeste vahelisse arveteklaarimisse. See pole iseisoleerumine, see on eluviis, mida kõik austavad.

«Noh, aga kui susi on ikka inõmesi purenu... Ega teilgi siin asu saa olema,» õhutasin siiski Eedut. «Ja kui ta veel marutaudis on...»

Eedu tõusis ja läks oma suitsukoniga ukse manu, kus asus liivaämber. Muiates suges ta suitsuotsa liiva ja sügas oma habet. Must koer jäi peremehe istet valvama.

«Laida es lase hundul meile kurja tettä.»

Ta naases kasepakkude juude, võttis rohust pudeli ja ulatas minu poole. Rehmasin põselt sääse ja küünitlesin halja järele.

«Marutõbiseid loomi ei või teada. Terve loom hoiaks inimestest eemele, aga haige on nagu sõge kurat, ei või iial teda.»

«Mul koirad valvava, näed, kuidas Varro on ärkvel?» ühmas Eedu ja sügas oma sõbral pead. Koer vastas talle andunud urinaga ja ühtlasi ajas tagumise käpaga eemale ligitikkunud sääse.

«Varro? Ilus koer, miks tema aedikus ei ole?»

Oma nime kuuldes tõstis koer pead.

«Jah, see on Varro. Üks väga tark koer on Varro. Ise tuli, tead, aga ma ei tea kust. Ja läheb ka ise. Huvitav koer, vahest on päevade kaupa ära, kolab ringi, nagu otsiks midagi.»

«Nii, et tema polegi sul kasvatada võetud?»

«Ei ole. Ma ju räägin -- ise tuli. On siin minu juures, valvab maja, saab süüa. Ja kuidas ma ta ketti pane, kui ta ise, omal vabal tahtel on minu juurde tulnud. Sõbraks minule.»

Varro oli üks kõige suuremaid ja mustemaid koeri, keda mina näinud olen.

«Kuidas siis Laida saab hullu looma tõrjuda?» pärisin. «Kui hunt ikka haige on, ei aita siin mingid loitsuid.»

«Tead ju küll, tal omad meeled ja omad teed. Ei mina tea, kellega ta seal mõtsas räägib ja on. Meesterahvast ta ei taha, mõts annab tüdrikule kõik, mis vaja.»

Ükskõik kui palju Eedu ei pingutanud, jäi mets talle ikkagi «mõtsaks» ja tegelikult nii oligi õige. Aga Laida ja mees... Ei, Laida küll iial mehele saa. Kuigi enam pole küll vanad ajad, mil Harglast pärit tüdrukutel nõiakuulsus ees ja taga käis ja mehelesaamine nii raske oli. Lihtsalt ei ole Laidale meest tarvis.

«Kas Varro ongi sul nagu kaitseks hundi vastu või?» küsisin.

«Mis toda hunti ikka kardan. Varro tuli ise ja läheb ka ise.»

Hakkas hämarduma ning täiskuu kuma valgustas taluõue. Lõuna-Eesti lummuslik metsavari laskus meie peale ja haaras meid endasse. Öölinnud hakkasid viuguvaid kutsungeid hõikama, metsaöö laotas oma mantlit. Puude rõskus ja metsa hingus sundisid mind peremehe käest küsima, kas mitte pole äkki aeg tuppa minna.

Eedu oli nõus, Varro jäi ukse taha valvama, kui meie astusime üle alati omamoodi lehkava Parksepa talu ukseläve. Kõik oli nii nagu ennegi -- rõskav uksematt, lehkav toaesine, kus peremehelikult hõikas silma säravvalge piimanõu. Toaukselt avanes alati soe Parksepa talu igiomane hubane hõng. Hoobilt unustasin sääskede kipeldavad kupud, nende tõbraste imetud verekoguse. Maja sisemus tervitas mind lõunaeesti omase südamlikkusega, ükskõik, kas olin oma või võõras -- maja sisemine hingus tundis, et tarvis on soojust ja kaitset pakkuda. Eedu hakkas toimetama -- andis koertele õhtusööki ja kui ta köögi ja aediku vahet askeldas, jooksis Varro tal kogu aeg sabas. Jätsin Eedu toimetama ja läksin ise tahatuppa, süütasin tule. Lasin pilgul üle toa käia, õigemini üle raamaturiiuli, sest muu mööbel oli harilik ja vana. Jah, viimased kaks aastat polnud Eedu raamatuid ostnudki, uuemast ajast oli vaid Laida para-ajakirjad kenasti kokku köidetud ja riiuli pandud. Võtsin kausta, lehitsesin, lugesin diagonaalis mõnda juhuslikku artiklit -- täielik jama, kuidas võib midagi sellist uskuda...

«Nuu omma Laida oma,» Eedu silmitses mind ukselävelt. «Ta esi ka iks kirutä sinna, saab vahest kopiku.»

«Laida? Kirjutab ajakirjale?» ei uskunud ma omi kõrvu.

«Paneb plika ühttõist mõtsan tähele, arvab, et vaja ka teistele rääki.»

Siis pole isa jutustamisand kaotsi läinud. Pean neid lugusid kunagi lugema, mõtlesin.

«Millest ta siis kirjutab?»

«Ähh, kaarnakivist kirutä. Aga eks ta esi räägi. Save miskse auguga kivi.»

Kaarnakivi? Huvitav, mis Laidale jälle pähe on läinud? Peaks ta käest küsima, mõtlesin. Magama pidin minema üles lakka. Ka Eedu ise magas tihti maja peal lakas. Suviti tellis ta ikka koormatäie heinu, ja toppis pisukese pööningkorruse nendega täis. Laida luges sõnad peale, et hiired sisse ei läheks. Sügisel visati heinad jälle välja.

Ma ei tahtnud enne magama minna, kui olin Laidat ka näinud. Jäin hoovile paku peale mõtteid mõlgutama ja suitsetama.

Mul oli omamoodi hea lapsepõlv olnud. Poisse sündis Harglas alati rohkem kui tüdrukuid. Oli, kellega metsa vahel sõda mängida, rebaseurgu otsida, Põrgukoopasse kive pilduda. Ühesõnaga huvitav oli. Aga tüdrukuid oli vähe ja lapsena ma sellest veel aru ei saanud. Laidat aga nägin ma iga päev, päris tihti, ta oli osa minu lapseargipäevast. Kunagi olin pähe võtnud, et pean Laidat kindlasti suudlema, ja mitte lihtsalt sellise mopsti musu tegema, vaid niimoodi kallistades nagu filmides. Täie suuga. Ma vist üritasin selle sama tee peal, kus harilikult ikka kokku saime. Oli olnud parasjagu pime ja sumer õhtupoolik, kõik paistis justkui sobivat... Kodus ütlesin, et kukkusin peapidi noore kuuse otsa, oksad, näe, kuramused kraapisid. Ja sain veel selle «kuramuse» ja valetamise eest rihma ka. Küünejäljed olid selgesti näha ja pakitsesid mitu päeva.

Mulle meeldis Laida juures kõige rohkem see, et hoolimata sellest, et sa pole teda mitu aastat näinud, võtab ta sind vastu nii, nagu oleks sa vaid pool tundi tagasi korraks ära käinud. Ei mingeid suurejoonelisi tervitusi, ei naeratusi ega pärimisi. Ta lihtsalt tuleb su juurde ja hakkab rääkima sellest, mis talle oluline, millega hiljuti tegeles, või küsib naerusui, kas mul on taskus jupp nööri, tal vaja aidauks kinni sõlmata. Olgu viimasest kohtumisest möödas või kümme aastat, ei tee Laida sellest kunagi välja. Kui me oleme sõbrad, siis mis tähtsust on sellel, kui kaua me näinud ei ole, umbes nii näikse ta arvavat.

***

Ta tuli metsast, eraldus sellest nagu haldjas hauast, õhkus puude vahelt välja, ilmus mu ette ja küsis:

«Kuule, kas isa sulle süvva ikka pakse? Meil on head sardellid, isa koerte jaoks tõi, aga ma ei luba tal nii head asja loomadele anda, söögu konte, kõik ju toovad oma konte siia.» Ka naine läks kohe tavakõnele üle, ilmselt isa mõjude pärast.

«Tere, Laida,» ütlesin.

«Tere, Valdek, kas sa mind ootad siin üksi pimedas või?» Ma teadsin küll, miks teda Metsanõiaks kutsuti. Kuigi siis -- EPA-päevil veel -- kandis Laida oma juuste eest hoolt ja vähemalt üritas noore naisena välja näha. Enam ta ei proovinud. Mets võib sobida inimese hingega, ent naisterahvas muutub metsas liiga rohmakaks. Laidal oli seljas tumepruun kampsun, mille varrukad juba narmendasid ja kohati olid teravad puuoksad riidesse auke puurinud. Kammimata juuksed, millesse olid pudenenud paar kaselehte, langesid lohakalt õlgadele. Käes hoidis ta pihlakaoksi.

«Hingasin värsket õhku ja ootasin sind kah.»

«Ma teadsin, et sa tuled.» Laida istus mu kõrvale pakule.

«Kuulsid automürinat?»

«Ei, ma aimasin miskit muud moodi. Ma mõtlesin sinust, olen juba mitu päeva mõelnud. Eks sa sellepärast tulidki.» Ta istus ja koogutas ennast kergelt ette ning ümises mingit vaikset lauluviisi.

«Ma tulin muumiate pärast, Laida. Sugulased on välja ilmunud, tahavad kabeli korda teha. Aga kabel on ju muinsuskaitse all, meie seadustega on nii, et välismaalane sellele ligi ei pääse. Ja see on õige ja hea. Aga nende käest annaks palju raha välja pigistada. Ma tahan kabeli üle vaadata, siis saame summad kokku rehkendada.»

Laida noogutas. «Viige nad siit parem üldse minema või matke maha. Ei sellest midagi head tule, kui surnu matmata on.»

Siis hüppas ta äkitselt püsti, keeras end minu ette, pani käed mulle õlgadele ja sositas.

«Tead, mul ongi tegelikult sinu abi vaja. Aeg om täüs saanu. Ma kaitsen aga ma ei jõua esi. Kas sa aitad mind?»

Siis tulid mulle need ronga suled meelde.

«Mida sa kaitsed, Laida?»

«Midagi on sündimas, midagi koledat. Terve mets on märke täis, iga päevaga tuleb ainult juurde. Vaata linde, Valdek. Kohe maja man on rähnid, sääl, kus metsas on see väike küngas, tead, üle oja, seal on vähemasti kuus metsist. Aga metsistest mina ei saa aru. Ja metsa on kaaren siginenud.»

«Kas sina torkasid need rongasuled seal teepervel mulda? Arvad, et hoiab kurja eemal?» küsisin muiates. «Laida, sa oled täiskasvanud inimene, mis sa tühja mooride loba usud.»

«Kuri on juba platsis. Kaaren ei tähenda kunagi head.»

«Hunt on siin liikvel, võimalik, et marutõbine. See ongi see kuri.»

«Sa pole kunagi uskunud, Valdek. Sa pole kunagi uskunud, et inimesed, kes elasid meist sadu aastaid varem, on kõik märke maha jätnud. Keegi pole lahkunud jälge jätmata. Ja nendes metsades on elatud üle tuhande aasta. Nii kaua on inimesed õppinud metsa ja tema märke. Ära usu, kui ei taha. Aga on asju, mis lihtsalt on olemas. Sinu mitteuskumine ei muuda neid.»

«Rahune, Laida. Kui minu uskmatus neid ei muuda, siis mis tähtsust sel enam on?» Laida ei ärritu tegelikult kunagi. Lihtsalt ta tahab kõike öelda suure rõhuga. Ta pole ju harjunud inimestega rääkima.

«Igal uskmatusel on oma hind. Sinu mitteuskumise peab keegi kinni maksma.»

Vaikisin. Eedu tuli ukselävele ja Laida hakkas isaga pahandama, miks mind söödetud ei oldud. Täiskuu siras taevas, hakkas külmemaks minema, öö võttis võimust. Aga mets hingas üha tugevamalt, tegi hääli, peibutas.

Eedu läks tuppa tagasi, Laida istus jälle minu kõrvale.

«Kas sa siis aitad mind?»

«Milles, Laida?» küsisin, kuigi juba teadsin.

«Rohud on vaja välja panna. Kaitset on vaja, siin jääb loitsudest väheks. Sa kaarnasulgi nägid? Nad on seal teepeal, ristipuu lähedal. Nüüd on see väga hea koht, sealt ei saa ükski kuri läbi. Puude peale tuleb üht-teist riputada, sõnu lugeda, noh seda ma teen ise. Aga mul on abi vaja,» seletas Laida õhinal. «Ma lõikasin tee pealt paar pihlapuu oksa. Need aitavad kah, siis kui täiskuuöö on.»

Ma teadsin seda vana rituaali. Täiskuu ajal tuli lõigata pihlaoksi ja siis need värskelt ammutatud vette panna. Kui täiskuu täies hiilguses taevas särab, tõusevad oksad vees püstiasendisse. Ja jäävad sinna nõnda, kuni kuu taandub. Pihlaoksad pidid kurja vaimu vastu aitama.

«Kas sa siis usud puuristi?» pärisin naiselt.

«Miks mitte? Ma ei tea, et ükski surnu oleks siinkandis tagasi tulnud.»

«See ei tõesta midagi. See on absurd, surnud ei tule tagasi. Enamikele surnutele ei uuristata puu sisse riste.»

«Aga kust sa õieti tead, et nad tagasi ei tule? Milles see avalduks? Ähmases valguskogus, mis mööda tuba libiseb või teistpoolsuse häältes? Kuidas me võime teada, et nad pole k ä i n u d? Ehk on nad kogu aeg siin, meie juures? Kust me seda teame? Sa ju ise ütlesid praegu, et surnud ei tule tagasi. Järelikult sa usud, et see on võimalik, aga nad ei tule.»

No mida ma pidin talle vastama?

«Kas sinu isa tuli tagasi?» küsis Laida tasa. «Sa ju tegid ka risti.»

«Ei teinud,» valetasin.

«Tegid küll, pidid tegema, ma ju tunnen sind. Sa ei taha maksta uskmatuse hinda. Sa ei taha endale oma usku tunnistada. Aga sa oled siit pärit, sul on tarvis olla osake oma lapsepõlvest. Alati. Minul on ka ja ma ei häbene seda.»

«Minul on vaja muumiad üle vaadata. Lõpetame selle jutu ja parem kui sa metsas ei kolaks, isegi kui see hunt pole marutõbine, on ta ohtlik. Siia tuleb mõned paremad jahimehed kutsuda. Teie mehed ei saanud ju jahiga hakkama. Su isal on ju kah püss, ma räägin temaga, äkki vaatab ise jälgi.»

Kuid Laida nagu polekski mind kuulanud. Teadsin, et tegelikult ei lähe tal ükski sõna kaduma. Naine vahetab kiiresti oma näoilmeid, oleks nagu kaugel ja eemal, tegelikult aga kuulab väga tähelepanelikult kõike.

«Isa ei lase teda,» ütles ta siis vaikselt. «Tead, miks? Tule!»

Ja ta võttis mul käest kinni ja talutas hoovilt eemale, metsa poole. Läksime aida taha. Kuigi oli juba väga hämar, suutsin pimeduses ometi seletada üht väikest küngast. Minu üllatuseks võttis Laida põuest väikse taskulambi ja valgustas seda mühklikku moodustist. Paistis, et tegemist on kalmega.

«Läinud suvel tuli üks suur koer isale aedikus kallale. Ründas. Mitte kaitseks, tige oli. See koer ei meeldinud mulle algusest peale... Ta oli marutõves. Mürki veel ei olnud, aga ta oli haige, kuri oli tal sees. Tuli maha lasta... aga isa ei saanud. Ta ei saa ühtegi koera tappa. Ma siis ise...»

«Sina lasid? Eedu vanast jahipüssist?»

«Ei... Ma kardan pauku. Tead, meil on üks suur seatapunuga olemas. Vahe väits, suure teraga,» Laida andis taskulambi minu kätte ja kääris oma parema käise üles. Valgusvihk langes sinetavale piklikule haavale, mis ulatus mööda rannet küünarnukist peaaegu käelabani.

«Ta rabeles, isa sai ta küll köiega kinni ja ikka ta rabeles nagu oleks teadnud, mis teda ees ootab. Ta uskus, et sureb, teadis, et oli kurjaks läinud. Kuri oli tema sees. Ka see koer oli juba märk, kuid siis ma veel ei saanud aru.»

«Aga miks siis Eedu ei lasknud?»

«Sa ei tea vist... See oli ammu, jahil. Mina olin väga väike siis veel. Isa lasi meie koera maha. Oli arvanud, et mäger. Kaks korda tulistas. Oleks ühe paugu lasknud, ainult esimese, oleks koer ellu jäänud. Aga ta lasi kaks korda, sest midagi põõsas veel liikus. Ta näeb seda tihti unes. Karjub... Jahimees ei tohi kunagi lasta põõsasse, umbropsu. Ei tohi ja isa teadis seda... aga ikka lasi. Sellest ajast ei saa ta enam ühtegi koera tappa. Ja ma arvan, et hunti ka. Isa ju sellepärast neid koeri kasvatabki -- et tapetu eest andeks paluda. Maksab võlga.»

«Hunt ei ole koer,» pomisesin segaduses. «Hunt on kiskja.»

«Hunt on ka elusolend, kellel on õigus toitu hankida.»

«Aga kui see hunt inimestele kallale läheb, pole see enam toiduhankimine. See on mõrv, inimene peab ennast kaitsma.»

Läksime hoovile tagasi. Öölinnud tegid metsas kriiskavaid ja võikaid hääli. Laida võttis mult taskulambi ja kustutas selle. Jäime taas pimedusse, ainult täiskuu valgustas kollaka õõvsa valgusega metsa ja taluõue. Ja siis ütles Laida väga vaikselt, peaaegu sosinal:

«Roika Mart, tead see, keda ükskord öösi pureti seal kalmistu lähedal, kutsus mind enda juurde. Haavu vaatama, ravitsema või nii. Ma siis läksin. Võtsin rohte kaasa ja paar leotist... Need on väga halvad haavad. Imelikud, ei kasva kinni. Ja Mart pidi öösiti sonima. Mina teda ravida ei mõistnud. Huvitav, et kõik rünnakud on olnud kalmistu lähedal...»

Ta vaikis hetkeks ja jätkas siis taas.

«Tead, mis ma metsast leidsin? Üks kuu aega tagasi?»

Loomulikult ma ei teadnud ja Laida jutustas mulle. Ta oli otsinud ronga pesa, jalutanud juba tunde ja lõpuks jõudnud ühte sallu, kus «midagi hakkas kohe minuga rääkima». Koht jäi siit umbes kilomeetri jagu põhja, Karula poole. Salus oli Laida kogemata komistanud ja kukkunud. Ta oli käe ära löönud ja hakkas siis lähemalt vaatama, mis seal maas on. Ja ta oli keset metsa avastanud kivirea. Täiesti täissammaldunud kivid moodustasid enamvähem nelinurkse raami. Seal oli kunagi maja olnud. Kunagi väga, väga ammu. Karula metsad on tugevad, võimsad ja vanad. Viimase kahesaja aasta jooksul on aga maastik siinkandis palju muutunud. Inimesed on hakanud rohkem põlde harima, metsalt maad ära võtma. Kui aga juhtub inimene laisaks jääma, ei lase mets ennast kaks korda paluda ja hõivab hooldamata maa tagasi. Laida oli hakanud uurima vanu kirikuraamatuid, käinud isegi Valgas raamatukogus, tutvunud loodusalase kirjandusega, olnud arhiivideski. Ja nii paljugi huvitavat välja tuhninud.

Kunagi oli olnud seal üleval metsapiir. Ja metsa serval oli olnud maja. Väga halva kuulsusega maja, sest seal elanud keegi Liisu. Nõid. See olnud 17. sajandi lõpul. Liisu hauda, teist, seda päris hauda, seletas Laida, pole säilinud. Aga Liisu surnud kaks korda. Esimest korda suri ta noore tüdrukuna, siis elas ta veel rohkem põhja pool, päris Karula kandis. Tema vanemad olnud üpris rikkad. Sestap pandi talle hauda kaasa palju asju, et teises ilmas oleks kohe käepärast võtta. Pandi prosse, helmeid, paar sõrmustki. Kuid esimesel ööl peale matust tulnud hauaröövlid. Ajanud pehme mulla lahti, kangutanud kirstukaane valla -- teadus rohkest kaasapanekust oli juba levinud. Röövlid saanud kerge vaevaga prossid kätte, kuid ühte sõrmust näpust ära ei jõudnud tõmmata. Otsustanud siis sõrmuse koos sõrmega võtta -- mees roninud ise sügavamale kirstu, pannud põlve Liisu rinnale, hakanud väitsaga sõrme maha lõikama. Seepeale ärganud Liisu surnust üles, mehed pannud jooksu, Liisu neile järele. Üks mees saanud pakku, teine surnud sinnasamma hirmu kätte ära. Liisu läinud koju. Koputas uksele -- oli ööaeg. Ema teinud ukse laiali. Ja temagi kukkus hirmust kokku ning suri...

Liisu olla elusast peast maha maetud, varjusurmas oli ta olnud. Noalõige aga ajanud varjusurma ära ning tüdruk ärkas taas elule. Hiljem võttis ta põgenenud hauaröövli endale meheks -- too ju ikkagi päästis Liisu matmissurmast. Aga õnnelik see abielu ei olnud. Liisu asus siis sinna metsaveerele elama. Varjusurmas oldud aeg oli tema mõistusele hakanud -- midagi oli ta seal kirstus lebades näinud, midagi tundnud, millestki aru saanud. Liisust sai nõid, üks kuulsamaid tolleaegsel Liivimaal. Üks kurikuulsamaid, lisas Laida. Aga tema ei uskuvat, et Liisu varjusurmas oleks olnud. Eestlased pole kunagi varjusurmas olijaid matnud, vähemalt siin -- lõuna pool -- kunagi ja kindlasti mitte. Siin on alati olnud inimesi, kes ikka ära tunnevad, kas vaim on kehast lahkunud või mitte. Aga Liisust sai alguse üks nõiasuguvõsa. Hauasolemise mõjud kandunud veel Liisu tütretütardele edasi. Mis sellest suguvõsast sai, pole täpselt teada, ilmselt suguvõsa suri välja, ent mingi nõiavõim on nendesse paikadesse edasi jäänud. Aga mis Liisust sai, seda ei teata. Ükskord öösel oli Liisu maja hirmsa leegiga põlema lahvatanud -- saatana karistus, nii on arvatud ja rohkem pole Liisut enam keegi näinud.

«Sa loed liiga palju neid paraajakirju,» sõnasin Laidale muheldes. «Ja usud igasugu joga.»

«Kas sina ei usu, et ma Liisu maja leidsin?» päris Laida vastu. «See Liisu jutt on kõik kirikuraamatus sees. Elas siin üks pastor von Ungerholz, kogus igasugu vanu jutte. Tahad, lähme homme õpetaja manu, ta näitab sulle ka.»

Huvitav oli see, et Laida oli alati kohalike kirikuõpetajatega kiiresti ühise keele leidnud. Hoolimata sellest, et ta ei käinud kunagi kirikus. Ta lihtsalt uskus ennast teadvat asju, mis välistasid ametliku usu uskumise. Ja mulle meeldis see, et Laida ei kasutanud kunagi sõnu «issand» või «jumal».

«Ei, maja võib ju tõeline olla,» kostsin vastuseks. «Ja see on väga huvitav. Aga seda varjusurma asja ma küll ei taha uskuda. Ja vanad jutud ongi ainult vanad jutud. Muistendid. Igas paigas on omad nõiad olnud. Rahvapärimust tuleb koguda, aga uskuma seda ei pea. Ei tohigi. Mina ei saa seda endale lubada.»

«Von Ungerholz kirjutab veel igasugu huvitavaid asju. Liisu oli tõesti olemas, maja ka oli. Veidi enne oma surma on ta kirja pannud ka ühe kuuldud loo, mida on nii raske uskuda, et...»

«Ja ära usu siis! Polegi tarvis.»

«Sina, Valdek, ei usu paljutki. Aga kui asjad, mida sa ei usu, osutuvad tõeks, siis oled sa oma uskmatusega juba liiga palju kahju teinud. Ma ei räägi sulle enam midagi! Tule aita parem vett võtta.»

Ja ma vinnasin kaevust ühe ämbritäie vett, Laida pani sinna oma pihlaoksad. Need helplesid algul siia-sinna, kuid lõpuks tõusid püsti ja kuu kumas üle meie. Laida ei soovinud mulle head ööd ja läks aeglasel sammul toa poole. Enne võttis ta veeämbri ja asetas selle teeotsale, mis metsa poole viis. Mina süütasin veel viimase sigareti, tõmbasin suitsu sügavalt kopsudesse, nägin, kuidas sääsed ja muud ööputukad segadusse sattunult kuuvalgusega segunevas suitsuvihus keerlevad, ja mõtlesin oma muumiatest. Ja siis ronisin lakka ja jäin peaaegu kohe magama.

***

Ulg!!!

Terav, luust läbilõikav, kõrvetav ulgumine tungis mu meeltesse, pani kõrvad lukku, lõikas kriiskavalt läbi unemaailma, äratas mu üles, tõi kananaha ihule.

Ulg!!!

Siinsamas lähedal. Ulg tõusis taevasse, anuvalt ja võimsalt rebestas ta öövaikuse, tappis selle ja jättis kõlama ainult pideva ja pika loomaliku noodi, mis jäise noana lõikus mu veresoontesse.

Virgusin kiiresti, lükkasin endalt paksu vatiteki, ronisin heintesahinas lakaluugi poole. Kuulsin, kuidas koerad lõrisesid. Lükkasin luugi valla.

Kuuvalgus täitis õue, valas oma õõvast helki üle lagendiku, segunes ulgumise ja lõrinaga. Ma värisesin, ilmselt külmast, kinnitasin endale.

Ja siis nägin ma hunti.

Ta oli tõepoolest lähedal, seisis seal, kus rada viis metsa ja puud sulasid hämarusega ühte. Sealsamas rajal oli ka Laida pang, hunt seisis päris selle kõrval.

See oli suur loom. Tema karva ma ei seletanud, kuid kehakujult langev kuuvari võimendas looma piirjooni veelgi. Nägin hunti üpris selgelt. Ta seisis keset rada, tagumised käpad kõverdatult ja tugevalt maha surutud, keha oli vibutunud ettepoole ja üles, tugevate õlgade alt sirutusid esijäsemed võimsalt ette. Pea oli kuu poole püsti, lõuad avatud. Hunt ulus.

Kui ütlen, et tema karva ma ei seletanud, siis ometi pean tunnistama, et see paistis mustana. Ja mitte ainult sellepärast, et ümbrus valas kõik üle musta värviga. Olen kord elus musta hunti näinud ja see on mulle igaveseks mällu sööbinud. See oli Kasahstanis, kui olin kord väljakaevamistel... Kohalikud ütlesid, et must hunt on siinkandis haruldus ja selle ilmumine head ei tähenda. Meil soovitati isegi väljakaevamised poolele jätta, pole mõtet vaime häirida...

Ulg kuuldus kõige võikama helina, mida kunagi kogenud olen. Igatsus, valu, kättesaamatus, lootusetus. Samas ka ähvardav hoiatus, oma võimu kuulutamine. Kellele? Kas kuule? Või iseendale?

Vaatasin lummatult kuuvalgel uluvat ilusat hunti ja ilus ta oli, seda pidin tunnistama. Eesti rahvajuttudes on hunti alati kujutatud pisut juhmakana, kes kavaluses alati inimesele ja rebasele alla jääb. See on pigem enesekompensatsioon hirmust võimsama ees. Hunti on suhtutud hirmuga, ärevusega, kurjaootusega. Hunti on kardetud, tema jõudu ülistatud, susile on omistatud üleloomulikke võimeid, Läänest on meile jõudnud inimhundi ehk libahundi müüt, mis sündinud kunagi hallil ajal lükantrofoobia tõlgendamisest. Kuid põlatud pole hunti kunagi. Rohkem on hunt siiski pälvinud austust ja lugupidamistki. Aga hunti ei põlata... Susi, hallivatimees, kriimsilm -- kui palju kentsakaid nimesid on rahvasuu hundile andnud. Kõike ikka selle nimel, et hunti mitte asjata välja manada. Hundi nimetamist kardeti, selle nime maagilisse toimesse usuti. Sest uskmatuse hind võis olla ränk.

Eedu koerad aedikus lõrisesid, kuid ei vastnud ulgumisele. Nüüd hakkas mu silm seletama ka ülejäänud hoovi. Nägin Laidat ja veel kedagi, kes tumeda varjuna tema taga seisis. Laida oli keset õue, ta seisis kivistununa käed ette, hundi poole sirutatud. Midagi oli temas äkki väga eemaletõukavat ja õudset. Laida taga -- nüüd nägin selgemini -- oli Varro, seisis samuti pingule tõmbunult, lõrises ja vaatas hunti.

Kui Laida nüüd lootis oma pihlaokstele, oli see kõige rumalam asi, mida ta eales teinud. Ta hakkas aeglaselt, käed endiselt ette sirutatud, hundi poole liikuma. Varro urises, ent jäi paigale. Hunt oli vaikinud, kuid seiras ikka hoovi. Paistis, et ta on enda jaoks mingi piiri loonud ja ei kavatse seda ületada. Ent Laida astus edasi.

Ma tean, et oleksin pidanud teda hüüdma, katsuma teda peatada, kuid mingi sisetunne käskis mul vait olla.

Siis kolksatas alumine toauks. Ma ei näinud sinna, kuid teadsin, et see on Eedu.

«Laida! Varro!» see oli Eedu. Ta oli ka toas tuled süütanud, õu sai korraga palju valgemaks.

Laida seisatas. Varro jooksis tema juurde. Hetkeks ei toimunud midagi. Siis ulus hunt taas. Ta tõi kuuldavale ainult ühe noodi ja tundus, et see ei lõppegi ära. Ulg haaras kõik endasse, minu meeltesse hakkas tungima selles ulus sisalduv valu.

Laida oli hundist paari sammu kaugusel. Lõpuks hunt vaikis, ent jäi paigale. Ta ei teinud katsetki Laidale läheneda, veel vähem kallale söösta. Varro paistis tigedamaks muutuvat, koera lõrin kõvenes ähvardavalt, sekka hakkas kostuma ka haukumisesarnaseid urahtusi.

Klõks-klõks! Tuttav heli altpoolt. Eedu vinnastas püssi.

«Laida! Tule tuppa!» Eedu astus nüüd minu nägemisulatusse, püss oli tal käes, see oli seesama tema vana jahipüss, mis tal kogu aeg on olnud. Ilmselt seesama, millest ta kunagi siis oma koera oli tapnud... Mul tuli meelde üks vana uskumus, et kui täiskuu ajal mõnd looma lüüa, siis põeb see hoopi senikaua, kuni ära sureb.

Laida langetas käed. Ta seisis kahe suure elaja vahel, nii kaitsetu ja abituna. Vinnasin end lakaluugist redelile, püksisäär jäi mingi ora taha kinni, kostus riide rebinat ja tundsin jalas valu. Eedu vaatas üles minu poole ja tegi püssipäraga tõrjuva liigutuse -- ära tule, mine tagasi. Ajasin end redeli peal püsti, valmis iga hetk alla ronima kui tarvis.

«Miks, Eedu?» sositasin. «Tulista ometi.»

Laida oli hundist piisavalt kaugel, möödalaskimist ei pruukinud karta. Eedu oli täpne kütt, õu oli valge. Hunt oli paigal ja vaatas õue. Varro lõrises üha tugevamalt. Kas tõesti see vana haav segab Eedul päästikule vajutamast? Abrurd! Eedu hoidis relva rinnakõrgusel risti käes, pigem rääkis ta asend valmidusest rünnak püssikabaga tagasi tõrjuda. Kuid Laida oli ju ometi hädaohus! Või kartis Eedu viinauima? Nägin, et Laida pomises midagi, see tundus olevat kui mingi loits või salm, igaljuhul midagi seosetut.

Siis sööstis äkki Varro paigalt. Ta hüppas õhku ja haugatas võimsalt. Keeras ennast õhus ümber ja sööstis vastassuunas, tagasi maja poole, möödus minu redeli alt ja kadus metsa.

Hunt pööras ennast aeglaselt ümber, tõmbas ninaga õhku ja astus vaiksel ja mulle tundus, et isegi väärikal sammul metsa tagasi.

Laida aga jäi rajale endiselt seisma. Eedu jooksis tütre juurde. Minagi ronisin mööda redelit alla. Ma ei saanud aru, mis oli toimunud, kuid keegi ei seletanud mulle ka midagi. Eedu võttis Laidalt ümber õlgade kinni ja talutas tuppa. Koerad rahunesid. Kõik jäi jälle vaikseks. Jäin hoovile üksinda. Ja mul oli tunne, et kõik oleks toimunud otsekui unenäos.

***

«Võtmed on minu käes, kui julgust on, lähme kohe kaema,» pakkus Väino Koidu -- Hargla vallavanem -- ning pühkis suure lihava kämblaga higist laupa. Kogu öine külmus oli kadunud, kuumakraade tuli iga tunniga juurde, kuigi oli alles keskhommik. Vallamaja paksud puuseinad ainult võimendasid palavust. Väino oli endine füüsik, kel linnaelust kõrini saanud ja kodukohta tagasi tulnud.

«Palju siis hinda ka pakutakse?» päris Väino, kui alevikeskusest mööda rohtukasvanud teerada kalmistu poole suundusime. Jätsin oma auto vallamaja juurde, tahtsin lihtsalt kõndida.

«Saab näha -- tuleks nii küsida, et jätkuks vallale ja kalmistule kah. Egas parunisaksad pea täpselt kõike teadma.»

«Nojah, muinsuskaitse. Eks te ise tea. Aga kabel on kole räämas küll. Kalmistu aed vajaks korrastamist. Vald on vaesem, kui kunagi vallavaene!» hakkas ta naerma.

«Kas muumiate vastu ka tihti huvi tuntakse?»

Ei pidavat tuntama. On see nüüd õnn või õnnetus, ei osanud Väino täpselt öelda. Ühest küljest on nagu hea, et iga möödasõitja ei taha kabelisse ronida, teisest küljest aga ei teeks maanurgale sugugi paha, kui hauakabel ja selle muumiad mõnda turistiteatmikku satuks. Selleks oleks aga vaja kabel korda teha ja vallal on seda raha just täpselt niipalju...

Taheva mõisnikusoo von Bassermanide perekonna hauakabel ehitati Hargla kalmistule 1781. aastal. Õieti ehitati ta just kurikuulsa Gerhardt Erich Helmuth von Bassermani soovil ja nõudmisel. Sellest ajast saadik pandi veel neli von Bassermani mumifitseeritult kabelisse. Gerhardt ise suri 1791. aastal, olles Vene armees teeninud kindralmajori aukraadini, edukalt mõned lahingudki pidanud, haavata saanud ja lõpuks kodumõisa vanaduspäevi veetma saabunud. Milles seisnes tema kurikuulsus, seda ma päriselt lõpuni ei teadnudki. Räägiti, et ta oli elu lõpupoole peast pisut segi pööranud, hakanud mingeid katseid tegema... Ei tea. Aga juba nooruses olla noor mõisnik olnud suur pujäänitseja, lakkekrants ja kaabakas. Armee oli temast siiski parunisoo väärilise järglase kasvatanud. Teadsin veel sedagi, et von Bassermani viimaseks teenistuskohaks oli Pskovi Keiserlik Püha Andrei Ratsaväediviis.

Kust oli von Basserman võtnud pealtnäha haiglase mumifitseerimisesoovi? Ka selle kohta polnud mul õnnestunud täpset teavet saada. Ilmselt oli tegu olnud siiski omaaegse moega, mis ka siiakanti jõudnud. Mumifitseerija palgatud Saksamaalt ja see oli olnud üks parimaid. Siiski polnud muumiaist kuigi palju säilinud. Aeg, sõjad ja hauaröövlid on teinud oma töö. Sakste haudu poldud siinkandis kunagi eriti pühaks peetud. Ja kui Laida juttu uskuda, siis mõnikord ka hõimuvendade omi.

«Kas sina kirjutasid linna hundi kohta?» küsisin Väinolt.

«Palusin nagu abimehi saata või nii,» muutus vallavanem süngeks. «Meil mõistetakse ainult sigu ja jäneseid lasta.»

«Räägitakse, et ta olla inimesi purenud?» uurisin edasi.

«Roika Mart vaagub hinge. Viidi hommikul linna haiglasse, meie velsker ei osanud ka midagi peale hakata, ütles, siin on vaja mingeid rohte, mida temal ei ole. Kole lugu. Kas on marutõbine hunt või...? Mitte ei tea.»

Mingi veider sisemine süütunne ei lubanud mul Väinole öisest juhtumist rääkida. Ju ma ei tahtnud külameeste viha Eedu peale tõmmata -- hunt oli sihikul, aga mees ei tulistanud! Samas pidin möönma, et nii Eedul kui Laidal oli õigus olnud -- hunt hoiti Parksepa talust eemal. Öist üleelamist meenutades tundus hundi käitumine üha kummalisem. Võsavillemil ei paistnud sugugi agressiivseid kavatsusi olevat. Tuli, ulus ja läks ära... Kas tõesti Laida pominad ja pihlaoksad...?

Ajasin lollid mõtted peast ära. Kui hunt on tõesti vana ja tark, siis ei ründa ta mingil juhul seal, kus on kolm inimest, püss, viis koera aedikus ja üks hundisuurune elajas mööda hoovi jooksmas! Pealegi, kust pidi võsavillem aru saama, et viis koera aedikus kinni olid? Ei! Pole siin midagi üleloomulikku -- metsasusi oli piisavalt arukas, et saba jalge vahel ise metsa tagasi lonkida. Sedapuhku jäi tal saak saamata.

«Kuule, aga sa oled ju kah seal Eedu juures öösel. Parksepa Laida käis ju samuti Roika Mardi juures, posimas või nii. Kas Laida sulle sellest ei kõnelnud?» oleks nagu Väino äkki ärganud.

«Midagi ta mainis. Ütles, et haavad on imelikud.»

«Haavad olid väga imelikud. Kiirabiarst ütles, et keegi nagu oleks Marti kohe põletanud.»

«Jama! Hundi jäljed on hammastest. Hunt ründab hammastega, tal pole küüniseid nagu kaslastel või sellist jõudu nagu karul.»

«Sa oled vist palju hunte näinud?»

Olen. Sealsamas, Kasahstanis. Kohalikud rääkisid meile huntidest nii mõndagi. Rääkisid, kuidas nende esivanemad olla huntide käest õppinud, kuidas rumalate sõraliste karjadele ajujahti pidada, kuidas loomi peibutada. Hunt andis oma iidsed tarkused inimesele edasi -- hammaste asemel võeti tarvitusele püss. Ja hundidki said tunda ajujahi valu, sedasama, mille nad ise kunagi leiutanud olid...

Kui kalmistuväravast sisse läksime, märkasin väravaposti juurde mullahunnikusse torgatud rongasulge. Sellest ei osanud ma enam midagi arvata.

«Muide, kas sa tead, et Laida on kah nagu väikselt koduloo uurimisega tegelema hakanud?»

Nojah, seda ma teadsin.

«Otsib mööda arhiive Bassermane taga. Ajab jälgi nagu verekoer. Kirjutas midagi Venemaale, käis minu juures mingeid kirju näitamas.»

Aga seda ma juba ei teadnud.

«Imelik naine on ta, see Parksepa Laida,» jätkas Väino. «Vahest paistab, et täiesti normaalne inimene. Südamlik selline ja heasoovlik. Aga siis tuleb mingi hullu jutuga. Ei mina tast aru saa.»

Kabel asub surnuaia maanteepoolses osas, üsna värava lähedal. Ma polnud seda mitu aastat näinud ja tõesti ei kujutanud ette, kui halvas seisus see tegelikult oli. Vanad rauduksed olid üdini läbi roostetanud, nende ette olid paigaldatud inetud tammepuust laudväravad, millel rippus taba. Nelinurkne ehitis lagunes igast nurgast. Katus oli sisselangemise äärel. Trööstitu vana kivilahmakas, millel polnud pealtnäha midagi ühist ei matusepaiga ega pühakojaga.

«Vanadelt piltidelt on näha, kui illus see kunagi oli,» meenutas Väino, kui tabaluku kallal maadles. «Egas Bassermanid end kuhugi urkasse lasknud matta. Kogu kihelkonna kauneim kabel oli see.»

Noh, selle koha pealt Väino küll liialdas veidi. Puu-uks andis järele ja avanes. Edasi soris vallavanem oma kilisevas võtmekimbus ja hakkas roostetanud raudukse kallal jändama. «Jah,» olin nõus. «Selle kallal tuleb palju vaeva näha. Aga pisut rahvusvahelist turismi tuleks vist vallale kasuks.»

Väino peatus hetkeks. «Üldiselt on see ikkagi hauakabel. Matmispaik, noh. Ja kui ta sellisena ehitati, siis eks taheti lahkunuile igavest rahu pakkuda. Ma pole seda asja küll nii mõelnud, et müüme aga viie krooni eest pileteid ja las kõik kaevad. Ega see mingi muuseum ole!»

«Muidugi, muidugi. Meile jõudis isegi üks vihje, et sugulased tahavad muumiad maha matta. See praegune seis tundub neile kuidagi võigas,» rahustasin vallavanemat, kes taas roostes taba kallale asus. Sealjuures surus ta tugevalt võtmele ja see libises tal valusti pihku. «Kirevase lukk, raisk,» vandus Väino. «Kuradi...» ja jäi siis kohmetunult vait. Füüsik, nagu ta oli, ei lubanud temagi kohalik veri surnuaial vandumist. Aga ukse sai ta siiski lahti.

Ja siis hakkas kõik korraga juhtuma.

Kõigepealt kuulsin üht naisehäält karjumas. Sõnu ma ei eristanud, aga karje oli üheselt hädakisa ja sisaldas selgelt mingit meeleheitlikku sõnumit. See kostus päris lähedalt, karjujat polnud näha. Väino püüdis midagi öelda, ent ei jõudnud.

Kabeliukse kõrval kasvab suur sirelipõõsas. Kas ma kuulsin mingit veidrat sahinat või oli see lihtsalt juhus, aga hetk enne rünnakut pöörasin ma instinktiivselt pea sireli poole. Tundsin veel sireli lõhna, kui...

Sirelist s e e välja sööstiski. Hiigelsuur must hundikujuline moodustis. Ma ei näinud seda täpselt, polnud aega. Käivitus automaatne enesealalhoiureaktsioon. Ma viskusin pikali ja samal hetkel kuulsin sähvatusesarnast visinat, midagi kõrvetavat lahvatas pea juurest mööda. Nüüd karjus ka Väino, õigemini möirgas. Möirgas valust. Nägin, kuidas mehe keha lahmatas leekidest, rinnale tekkisid piklikud veritsevad haavad, mis sedamaid söestusid. Tundsin kuuma valu, kõrbeva liha kirbet hõngu ja väävlihaisu.

Väino ülakeha süttis ainult hetkeks. Seejärel varises mees minu kõrvale pikali. See, mis meid rünnanud oli, kadus viivuks vaateväljast. Läbi aurupilve seletasin mingit ähmast kogu, mis oleks nagu õhus rippunud. Naisehääl karjus edasi, nüüd oli ta lähemal. Kuid sõnadest ma endiselt aru ei saanud.

Kõik värvid segunesid silme ees. Roheline, hall, must, punane. Ma ei suutnud mõista, kust tuli punane värv, sest Väino veritsevad haavad olid silmapilgu jooksul mustunud. Kuid midagi punast siin oli. Väino silmad olid lahti, nägin neis kõige kohutavamat piina. Ta käsi rehmas õhku ja kukkus siis jõuetult surnuaia mullale. Must?! Must oli keha, mis meid ründas. Mustad olid Väino haavad. Must oli kõrbenud laik lamava minu ja sireli vahel. Puud olid rohelised, rohi oli roheline. Hall oli kabelisein. Punane... Verevärvi raev, mida ei saanudki näha, ainult tunda, hoomata ja karta. Olid need silmad?

Kuulsin mingeid hääli -- tervaid, kriiskavaid. Kriipis vastu ust... Ohe. Ja siis jälle karje. Pruun? Kust sai siia pruun värv? Hoomasin valu, kuid sain ka aru, et mind pole rünnatud. Valu oli kukkumisest ja kõrvetusest, mis lahvatas Väinost.

Laida?! Laida pruun kampsun? Midagi pruuni eraldus silme ees kokkusegunenud värveist. Kuulsin ulgu, sedasama luust ja lihast läbilõikavat ulgu. Ja korraga hakkas mul häbi, et olen pikali maas ja Laida tuleb ja näeb mind sellisena -- nii hädisena.

Jah, see oli Laida hääl. Nüüd ta ei karjunud vaid l u g e s. Luges mingit loitsu. Aga see oli väga vanas murdes ja ma tõesti ei saanud sellest aru. Tahtsin end püsti ajada, aga selga rabas mind kiire löök. Kukkusin jälle... Pilk fikseeris liikumist -- must, punane, pruun -- kõik oli liikumises. Must? Varro?! Aga siis sain ma aru, et olen kukkudes pea vastu oksa ära löönud ja tundsin, et tahan minestada. Minestasingi.

***

Väino oli üleni sisse mähitud, keha, nägu -- kõik -- ainult suu ja ninaots paistsid sidemete vahelt välja. Ta oli üsna naljakas. Tema kogukas sissemähitud kere meenutas mulle ühte tegelast mingi kummifirma reklaamist. Aga millist, seda ma ei mäletanud. Kiirabi pidi tulema varsti -- nii nad lubasid. Aga varsti võis tähendada ka õhtut või isegi ööd. Seisund pole kriitiline, ütles velsker ja soovitas ka minul siiski päevakese haiglas lebada, kuigi minul tegelikult haavu ei olnud. Oli paar verevalumit ja muhku, mis enam ei valutanud. Ruumis olin mina, Laida, konstaabel ja velsker. Laida oli kogu aeg vait ja ega tema käest ei küsitud ka midagi. Konstaabel püüdis mind rääkima panna ja ma soovisn teda kõigest hingest aidata, aga midagi seostatut ja loogilist «kurjategija» välimuse kohta mul öelda ei olnud. Lõpuks pani konstaabel ohates märkmiku käest ja seiras mureliku näoga Väinot. Teadsin juba, et lõuna ajal oli Valga haiglas tundmatu päritolu haavade kätte surnud Mart Saarepakk alias Roika Mart. Aga Väino oli teadvusel ja jälgis meid oma kurbade silmadega.

«Oli see siis hunt?» küsis konstaabel väsinud ilmel, «Kas te siis tõesti aru ei saanud?»

Laida tahtis midagi öelda, kuid mõtles siis ümber.

«Keegi ulgus,» vastasin. «Aga ma ei näinud hunti, saage aru! Hetkeks välgatas midagi, mis nägi välja nagu hunt... Ma tean küll, milline hunt välja näeb. See võis olla hunt. Aga hunt, kurat võtaks, ei kõrveta ega põleta. Kui see oli hunt, pidi ta olema leegiheitjaga.»

«Meil ei ole külas ühtegi leegiheitjat,» kostis konstaabel. «Piirivalvel kah ei ole. Ja isegi kui oleks, siis nad ei annaks. Ma tahtsin kunagi nende käest tsiipi laenata -- oli vaja Koobassaarde minna, aga kevadine aeg ja minu auto ei lähe sealt mülkast läbi. Aga kus nemad midagi annavad...»

Kusjuures, ta rääkis seda täiesti tõsiselt.

«Need olid põletushaavad,» ütles velsker. «See pidi siis tulihunt olema. Aga väga sarnased on need haavad Mardi omadega küll,» ja vaikis siis, Väino poole vaadates.

Väino aga ei saanud midagi öelda. Ta oli kõnevõime kaotanud, keegi ei saanud aru, kas ehmatusest või millest.

«Peab jahti minema,» sõnas konstaabel mornilt. «Kui te ikka ulgumist kuulsite, siis küllap see hunt oli, kes muu. Põletushaavad..., noh, ma'i tea. Keravälk äkki?»

«Keravälk ei ulu,» teatas väike velsker enesekindlalt. «Ja keravälk tekib äikese ajal. Aga teatavate anomaalsete psüühikahäirete korral võib inimene ise oma haavu ümber kujundada. Lugesin sellest ühest teaduslikust ajakirjast...»

Täiesti juhuslikult olin ka mina seda «teaduslikku artiklit» lugenud. Artikkel oli ilmunud ühes ajakirjas, mis asus kokkuköidetult Parksepa talu tagatoas -- Laida para-ajakirjade seas.

Väino hakkas liigutama. Ta tõstis teki alt oma lihava kämbla ja joonistas õhku mingeid zheste.

«Sonib. Allutsinatsoonid.» konstanteeris konstaabel. «Täpselt nagu Roika Mart.»

«Andke talle paberit ja pliiatsit!» taipas Laida. «Ta tahab meile midagi kirjutada.»

Olgugi, et Väino oli shokist üle saanud, ei suutnud ta ometi rääkida. Kirjutada aga küll. Vaevaliselt kritseldas ta konstaabli märkmeplokki mingid sõnad ja rebis siis lehe ning ulatas meile.

Küünitlesime huviga vaatama. Konstaablist õhkas küüslaugu ja higi järele.

«Minge persse!» seisis sedelil.

Aga Väino kirjutas juba teisele lehele edasi ja tegi seda päris pikalt. Võtsin siis Väino käest täiskirjutatud lehe ja lugesin selle ette.

«Maa all ka äike võimalik. Piezoelektri efekt. Maakoore nihete tõttu mõnedes kristalliühendites tekib elektriline potentsiaal. Tugevasti kokkupressitud maakihtides ülivõimsad elektrilaengud, võivad maast välja lüüa. AGA SEE OLI HUNT!»

«Kui hunt, siis hunt,» sedastas konstaabel. «Vaja jääger üles otsida.»

Laida sikutas mind käisest -- lähme ära, meil pole siin enam midagi teha.

Me läksimegi ära, istusime minu autosse, millega olime Väino haiglasse toonud ja sõitsime alevi poole tagasi. Mul oli Laidale palju küsimusi esitada, kuid praegu ei tundunud olevat õige aeg. Sõitsime vaikides, haigla asub kalmistust kahe kilomeetri kaugusel ja vaistlikult sõitsin ma kalmistu poole tagasi.

«Ära sinna mine, pole vaja,» ütles Laida lõpuks. «Keera siit üles!»

«Tahad koju minna?»

«Ei, me ei saa koju minna. Sõida, küll ma ütlen.»

«Laida...»

«Sõida! Meil on labidat vaja.»

***

Kui me eelmisel ööl Parksepa õuel puupakkudel istusime, oli Laida minult abi palunud. Kujunenud oli aga nii, et hoopis mina vajasin tema abi. Nüüd oli aeg tasuda. Kaevama pidin mina. Ikka veel ei tahtnud Laida mu küsimustele vastata. «Sa ei usuks ju niikuinii. Äärepealt oleks sa oma uskmatuse eest eluga maksnud -- aga ikka veel sa ei usu.» Ilmselt oleksin uskunud, oleks vaid teadnud mida.

Metsasalu. Tihedam ja vanem, pisut kõrgema koha peal kui ülejäänud salud selles metsatukas. Siin peaks meeldima öökullidele, mõtlesin. Ma ei tea kust, aga äkki tuli meelde, et vanad roomlased kutsusid nõidu ja öökulle sama nimega -- strix.

«Ja sa leidsid selle salu juhuslikult üles?» Käed valutasid. Raske oli labidaga puujuuri läbi raiuda. Sääsed tiirlesid ümber pea. Hommikulõõsk oli kasvanud talumatuks õhtuleitsakuks. Higi tilkus labidavarrele, pani peod libisema.

«Ma ei tea enam. Mis üldse on juhuslik?» Laida istus sammaldunud kännul ja näris metsmaasika vart. Ta oli põlved tugevalt kokku surunud ja keha ette kallutanud. Kusagil kukkus kägu.

«Ära hakka jälle peale, palun! See kivimüür on poolenisti maa all ja sammal on tast nii läbi kasvanud, et juhuslikult selle peale kukkuda on võimatu. Sa teadsid, kust otsida!»

Kivimüür jäi kaevamiskohast kümmekond sammu paremale, väikese lapliku künka peale. Õigemini ei meenutanud see sugugi kivimüüri, pigem harilikku samblakolooniat, mis seestpoolt oli pisut rohkem võsastunud. Ümberringi kasvasid männid.

«Mind tõmbas siia. See koht räägib minuga.»

«Ja ütleb, et just siia...»

«On Liisu maetud? Jah, on küll. Kui seda matmiseks saab nimetada. Kaeva!»

Miks ma seda tegin? Miks ma kaevasin higist leemendades ja labidaga männijuurikaid raiudes keset põlismetsa mingit kohta, kuhu «nagu Laida sisetunne» ütles, oli maetud nõid? Oli sel midagi ühist meid täna rünnanud hunditaolise keravälguga? Loomulikult ei olnud. Ometi oli Laida ilmunud kalmistule, karjunud hoiatussõnu, m i d a g i  t e i n u d, ja salapärane ründaja kadus. Uskusin ma seda? Või oli Laida seal juhuslikult? Ta oli teadnud, mis juhtub, ta oli jooksnud, oli üritanud jõuda. Ja jõudiski, ehk pisut hilja, aga jõudis. Ja ma olin talle selle eest tänulik ning nõus juba kõike uskuma.

«Oled sa kunagi tahtnud kohtunik olla?» küsis Laida.

«Mis?»

«Kohtunik, küsin, oled tahtnud olla? Otsustada teiste elude ja saatuste üle. Määrata kõigile õiglaselt seda, mis keegi ära teeninud. Kasutada sulle antud võimu, et maailm oleks pisutki õiglasem ja ausam. Parandada vana ebaõiglust... niipalju kui see on võimalik. Oled sellele mõelnud?»

«Loomulikult. Mingil määral oleme ju kõik kohtunikud. Kõik me otsime õiglust.»

«Sa siis usud õiglusesse?» Jälle kukkus kägu. Ma teadsin, et Laida loeb need kukkumised kokku, need «tähendavad» midagi ja siis ta ütleb, palju mul elada on või midagi seesugust.

«Õiglus on meie ettekujutustes alati olemas. Ta võib olla erinev, aga on alati olemas.»

«Sa usud. Kui sa ei usuks, sa ei kaevaks.»

«Ma ei saa aru.»

«Õiglusesse mitteuskumisega me reedaksime need, kes ootavad meilt õigluse taastamist. Kaeva laiemalt, ega sa puud ei istuta.»

Andsin alla. Surusin labida veel tugevamini pihku, püüdes unustada valu ja palavust. Auk oli saanud meetrisügavune, nüüd püüdsin seda pikuti kaevata.

«Kägu kukub õhtul,» nentis Laida. «Tead, see on hea enne, toob õnne.»

Millegipärast tulid mul meelde kaks sõna, mis kõnevõimetu Väino mõned tunnid tagasi palatis paberile oli sirgeldanud. Kännu otsas istus Laida ja kamandas mind sellise iseenesest tuleneva loomulikkusega, nagu oleksin ma mõni poisike. Tema oli siin oma stiihias, teda sääsed ei söönud, nagu Eedutki, tema oli palavusega harjunud. Metsas oli ta kodus.

«Aitab! Pea kinni!» hüüatas Laida äkki. «Näed! Mis see on?»

Tuhmvalge könt õõnistas ennast männijuurika alt välja, vaatas mulle otsa, ootas, et ma talt mulla pealt lükkaksin. Kummardusin lähemale.

«Vist mingi sõjahaud,» pomisesin. «Siin olid ju suured lahingud.»

«Need männid on üle 150 aasta vanad,» ütles Laida kuivalt. «Ära peta ennast -- sõjaaegne haud ei oleks olnud selle puu juurte a l l.»

Laida jalge ette lennanud mullakamakast eraldus söestunud puutükke ja üks roostes metallese. Ta võttis selle aeglaselt üles, puhus mulla ja silmitses lähemalt. Puhkisin, lükkasin laubalt higi ja ronisin august välja.

«Mis see on?»

«Käevõru. Naise käevõru, kui tahad teada.»

«Paistab, et siia on keegi sisse põlenud.»

Kuid Laida raputas süngel ilmel pead.

Luukere kaevasime välja selleks ajaks, kui õhtupäike oli oma kuumust kaotamas, kui päevased laululinnud puhkama heitnud, kui mets hakkas oma malbet rõskust hingama. Ma ei olnud kindel, kas see on õige, mida me teeme. Kuid sellel polnud tähtsust -- nii ütles Laida. Me ei kaeva lahti hauda, sest seda inimest pole tegelikult kunagi maetud. Ta on auku aetud nagu koer.

Olen mitmel pool palju haudu lahti kaevanud. Enamasti on need olnud nimetud matmispaigad, kus puhanute järeltulijailt polnud võimalik enam luba küsida. Sest nemadki olid surnud sadu, vahest tuhandeidki aastaid tagasi. Olin kaevanud eestlaseid ja kalmõkke, liivlasi ja sküüte, neidki, kelle keel ammu välja surnud ja kelle rahvust ei anna meile edasi ükski säilinud ajalookild. Olin pühkinud tolmu sõdalaste ja nende poolt tapetute säilmetelt. Ja sellepärast ma ka teadsin, kas inimest, kelle skelett maa alt välja ilmub, on enne matmist pühitsetud või on ta hauda lihtsalt ja brutaalselt aetud. Laidal oli õigus -- seda naist pole kunagi maetud. Vähemalt sel kombel, nagu on üldine arusaam matmisest. Kord olin ma samasuguse haua juba avanud, kuid siis me teadsime, mis meid ees ootab.

Laida nuttis. Vaikselt, omaette tihkudes nagu väike tüdruk, kellele on haiget tehtud ja kellel pole kuhugi kaebama minna. Ta pigistas tugevalt peos väljakaevatud võru ja toetus minu najale. Enam ei saanud ta ainult metsalt tuge, nüüd oli tal vaja inimest, kes aitaks metsa saladustest üle olla.

«Mis me sellega teeme?» küsisin ma lõpuks. «Me ei saa seda niimoodi ööseks lahti jätta.» Ise mõtlesin, et kirikuraamatu järgi vahest õnnestuks korraldada legaalne ümbermatmine. Kui sellelgi mingit tähtsust on. Aga hauda ei tohi lahti jätta...

«Ära karda, teda valvatakse,» pomises Laida nuuksudes.

Ulatasin talle taskuräti. Laidal pole iialgi nohu, ta ei kanna kaasas kõiksugu naiste hooldusvahendeid, ta ei värvi ennast kunagi. Ma ei tea isegi, kuidas ta...

Laida lükkas mu räti kõrvale ja pühkis nägu oma pruuni kampsunisse. «Kas sa nüüd usud?» päris ta.

Ma ei teadnud ikka veel, mida täpselt pidin uskuma. Laida oli puhastanud käevõru ja proovinud seda kätte. See passis ja sinna ta jäigi.

«Kas sa tahad olla kohtunik, usud sa õiglusesse?» küsis ta.

«Me ei saa enam midagi teha.»

«Sa pead uskuma, et saab. Muidu reedad sa selle, tema,» ja Laida viitas peaga lahtikaevatud hauale. «See pole juhuslik, et sa eile siia tulid. Pole juhuslik, et püüdsid von Bassermani kabelisse pääseda. Sa ju nägid hunti! Ja, Valdek, see on ju... eestlase haud. Eestlase, kelle tapsid sakslased.»

«Jumal, ma ei tea, kes ta tapsid! Kas sa seletad mulle ükskord ära, miks me selle haua lahti kaevasime?»

«Me peame minema, hilja on juba. Sa pead veel midagi nägema.»

Mida ma pean veel nägema, ma ei taha enam midagi näha! Tahan teada, miks ma kaevan lahti ammu tapetud inimeste haudu, miks mind ründavad ulguvad keravälgud! Ma tahan Eedu juurde, tahan sauna. Olen läbihigistanud, minu ihu ei saa enam hingata, paakunud ja kleepuv higi lämmatab mind. Ma tahan...

Ulg!!!

Mitte nii lähedal kui eelmisel ööl. Ja erinev -- vaiksem. Meeleheitlik, valus, lühikeste vahedega, uu-uuu-uuu. Ei olnud veel hämarduma hakanud, mets ootas ööd, seadis end selleks valmis, avanes pimedusele. Ja puude vaikus võimendas ulgumist, nii et see ulatus meieni kaugusest. Ja kauguses peituski selle ulu õudus! Puud ümbritsesid meid tiheda summana, varjates üha rohkem sünkjate varjude taha oma saladusi.

Haarasin labida tugevamini pihku, otsustasin seda kasutada löögivahendina. Ja hakkasin juba soovima, et oleks täiskuu, sest täiskuu ajal saadud löögist loom sureb.

Ma kartsin! Kas ma kartsin välku, hambaid või tuld -- ma ei teadnud. Olin just näinud surma -- siinsamas, lahtikaevatud hauas ja ma ei tahtnud olla järgmine. Pealegi oli siin Laida. Mitte Laida loitsud ei hoidnud meist mõrtsukhunti eelmisel ööl eemal! Mitte pihlaoksad. See oli olnud jõud, mida susi tundis õhkavat Parksepa talust, koertest ja püssist. Aga surnuaial olime vaid meie kaks ja ei mingit püssi. Kes on kiskjaks sündinud...

Ulg!!!

Veel mitte lähemal, kuid ikkagi seal puudevilus. Tuulest allpool, seal kus ohvrite lõhn ninasõõrmeisse ulatub.

Laida sikutas mind käisest.

«Tule, lähme!» Ta oli nüüd täiesti rahulik, kuid tema rahu ei kandunud minusse edasi. Aga me läksime siiski, läksime tee poole tagasi, sinna, kus seisis mu auto. Ja me ei kiirustanud, sest Laida ütles, et karta pole midagi. Aga sel ööl jõudsin ma veel metsa tagasi.

***

Olin täiesti apaatne, ei küsinud, kes siin elab või mis meil tema juurde asja oli. Aga selgus, et majas elas Hargla uus kirikuõpetaja Joonas, Riho Joonas.

«Nüüd kuula!» ütles Laida, kui olime end tagatoas sisse seadnud ja Riho viinapudeli lauale pannud. See pidi ilmselt minu jaoks olema, sest Laida ei joonud üldse ja kirikuõpetaja teatas vabandades, et sellise kuuma ilmaga tema ei võtvat, mis sest, et juba õhtu, aga siiski. Aga minule pidavat ära kuluma. Kulus küll.

Tuba oli viisakas. Mõeldudki külaliste vastuvõtuks, ei mingit liigset luksust. Palju raamatuid, mille välimus rääkis mulle sellest, et enamuses on nad kõik läbi lugemata. Koridoris olin märganud seinal jahipüssi. Olime alevikeskuses tagasi, elus ja terved.

«See siin,» Laida osutas laual lebavale paksule vanaaegse moega kõvaköitelisele raamatule, «on pastor von Ungerholzi ülestähendused pärimustest ja rahvajuttudest, mis ta Harglast ja selle ümbrusest kogus.»

Riho ütles: «See on üks väga huvitav raamat. Ja mitte ainult kirikuloo seisukohast. Omal ajal jõudis see isegi Õpetatud Eesti Seltsi. Aga mingil põhjusel pole mitte kõik siin käsitletavad pärimused registreeritud ja talletatud. Raamatut trükiti ilmselt väga vähe ja oli puhas juhus, et ma selle üldse avastasin. Õigemini -- Laida avastas.»

«Kas sellest sa leidsiki selle Liisu-nõia loo?» pärisin Laidalt.

«Noh, see Liisu lugu on üldtuntud,» vastas Riho. «Jutt sellest on säilinud, tegemist oli ikkagi kohaliku elu jaoks täiesti vapustava sündmusega. Vanemad inimesed jutustavad seda meelsasti siiamaani. Aga Ungerholzi ülestähendustes peaks olema säilinud selle loo kõige vanem kirjapanek. Juhtus see kole lugu 1707. aastal.»

«Ungerholz räägib paljust muustki,» kostis Laida. «Sina seda kõike ju ei usu. Aga ehk panevad sind tänased sündmused mõningaid asju teise pilguga vaatama.»

Katsusin mitte mõelda monstrile, kes meid päeval rünnanud oli. Katsusin mitte mõelda ulgumisele, millest mul hakkas juba kõrini saama ja mis mind igal pool jälitas.

Riho naeratas, «Laida hakkab nüüd sulle seda hundilugu ümber jutustama. Tema ise usub seda, aga ma ei pane seda talle pahaks.»

Me kõik uskusime midagi erinevat. Laida uskus metsa ja vaime ja üldse kõigesse, mida koges ja tunnetas. Seda vist nimetatakse ebausuks. Aga Laida ebausk oli täna võibolla päästnud minu elu ja ehk Väino omagi. Riho uskus oma jumalat, keda mina kunagi mõistnud pole. Liialt maa- ja looduslähedane on minu ilmavaade. Ka kohalik ebausu ja kristluse segu pole minuni teed leidnud. Me kõik uskusime millesegi ja millesegi mitte. Ma ei teadnud, mis oli meid täna rünnanud, kuid sain aru, et oma uskmatuse hinda oleks võinud täna väga kallilt maksta. Oma eluga. Laida oleks otsekui minu mõtteid lugenud.

«Minu jaoks pole asju, mida ei saa uskuda,» ütles ta. «Usk ei ole veendumus ega teadmine. Usk on hirm, et kui sa ei usu, siis võid selle eest kallilt tasuda.»

Riho raputas pead ja tahtis vist vastu vaielda, kuid Laida avas raamatu ja hakkas tasasel häälel pajatama lugu, mis toimus Harglas 1741. aastal. Loo peategelaseks oli jälle üks naisterahvas, üpriski õudsa elusaatusega (nagu lõpuks selgus) Savimäe Madli. Tüdruku sünd on kirikuraamatus kenasti fikseeritud -- see toimus 1726. aastal. Loo pani von Ungerholz kirja oma surma eel, kui oli saavutanud kohalike elanike seas mõnese lugupidamise. Oli ta ju ikkagi võõras -- kuid eesti keele, õigemini kohaliku murraku oskus lähendas vana pastorit inimestele. Niisiis kirjutas von Ungerholz ühest pärimusest, mille ta mõneti ootamatultki täpselt dateeris. Kummati kumasid ridade vahelt läbi pastori enese vihjed, et lugu pole pelgalt pärimus, vaid pigem pealtnägija tunnistus. Ja kui ma selle lõpuni kuulasin, sain aru, miks rahvasuu seda kellelegi eriti usaldada ei tahtnud ja pastorgi vaka all hoidis.

Madli olnud väga ilus tüdruk. Kosilased hakkasid tema peale silma heitma, vanemad rõõmustasid, veimevakk paisus. Kuid oli ka kuri mõisnik, noorsaks, toosama hiljem kurikuulsaks (ja veel hiljem muumiaks) saanud Gerhardt von Basserman. Noor ja jõhker saks, kellele orjapiiga au samapalju korda läks kui jahil lastud jänes. Ja ühel parajalt pimedal õhtul, kui mõisasaksad jälle prassimas olid ning õlleuimast julgust saanud, lõi Gerhardtile pähe noore mehe ihuvimm ning talle meelestus taas kaunis neidiseõis, kes lähedal talus kasvamas. Edasi läks kõik nagu ühes korralikus legendis ikka. Vägisi võetud rõõm pidi olema kõige magusam ja üheskoos on sellist rõõmu ka põnevalt võigas jagada. Gerhardt koos oma julmuritest sõpradega kapanud mõisast välja, hagijad sööstnud hobustele järele, sest aimasid penidki midagi erutavat toimumas. Seltskond ratsutanud Savimäe talu poole, sest mis orjadel ikka vastu hakata, kui mõisahärra tahab. Ometigi jäädud ühes teeäärses kõrtsis pidama, et viinatoobist veel julgust juurde ammutada ja üks vapper külapoiss juhtunud sakste juttu pealt kuulma. Tormanud see siis ummisjalu Savimäe poole, et Madli vanemaid ja tüdrukut ennast läheneva hädaohu eest hoiatada. Arvatakse, et poisski ei olnud Madli suhtes ükskõikne, kuid mis tähtsust sel ikka, peaasi, et inimene ikka hoiatama läks.

Ja ega polnudki noormehel palju öelda, kui ta vaeseke, endal hing paelaga kaelas, lõpuks Savimäele jõudis. Jookse metsa, sest innalised saksad on siiapoole teel, hobused puhanud ja meeled kuumad eelseisva kuritöö ootusest. Ja samal hetkel hakanudki tee poolt kostma hirmsat kabjaplaginat -- autute röövlite armee lähenes. Ei olnud siis Madlil enam aega mõelda, ummisjalu pani ta metsa -- sest kuhu mujale tal ikka minna oli. Oli ju mets saanud aastasadade vältel taluinimesele kohaks, kuhu läheneva õnnetuse eest põgeneda. Ja edasi juhtus nii, nagu ikka sellistel puhkudel tavaks. Jõudsid saksad majja ja tüdrukut, kelle pärast tormatud, ei kuskil. Siiski oli mõisameestel niipalju tervet mõistust veel peas, et Madli vanematele suuremat kurja ei tehtud ja pandi edasi öisesse metsa. Sest külapoiss nähti ära, ehk sai temagi kui hoiataja koerapiitsaga paar verist nähvakat. Kuid aega polnud raisata ning nii sööstiski kiimaline seltskond öisesse laande, et põgenik üles leida ja sealsamas ka tema au põrmu tallata ja omi vägivaldseid ihasid õnnetu kallal rahuldada.

See mets oli seesama, mille ühes ääres on nüüd Parksepa talu ja mis nüüdseks on hõlvanud ka endise Nõia-Liisu eluaseme. Tollal elas aga Liisu veel teisel pool metsa, saluveerel, kuhu ka Madli ummisjalu tormanud oli. Külapoiss aga ei jäänud joomasest seltskonnast maha, ehk teadis tema ka laaneradu paremini ning aimas Madli suunda ette ja teadis kuhupoole pimedas laanes joosta. Sest see pärimus ongi edasi antud selle vapra noormehe suu läbi, temalt tema sõpradele ja nii edasi. Von Ungerholzile oli lugu igatahes jutustanud üks külamees, kes ise seda poisi käest kuulnud.

Kuid ju siis oli Savimäelt mõni Madlile kuulunud riideese kaasa haaratud ja see hagijaile antud, igaljuhul ei eksinud jahiseltskond kauaks teelt. Nii talupoiss kui tagaajajad jõudnud enamvähem ühel ja samal ajal Nõia-Liisu taluni. Selleks ajaks olnud Liisu juba lesepõlve pidamas, elas laaneserval ihuüksi ja tegeles oma nõiaasjadega. Tütreid oli tal mitu olnud ja kõik needki mööda kihelkonda ja maad laiali. Võis arvata, et Madli ka varem Liisu juures oli käinud, kes teab, ehk salatarkusigi õppinud, et Liisu majake oli see, kust ta lootis enesele varju ja abi leida.

Kui vapper noormees puudehämust talu hakkas aimama, olid jahikoerad juba üpris lähedale jõudnud. Siiski jõudis poiss taluni veidi enne, et näha, mis õuel sündis. Ja kas oli see pahaendeline nõiakuulsus või jahiseltskonna kurjakuulutavad hüüded ning verekoerte haukumine, kuid maja ümbritsevatest põõsastest poiss kaugemale ei söendanud minna. Sellel koledal ööl paistis täiskuu, mille õhedas valguses seisid taluõuel Liisu ja Madli. Ja silmapilk enne, kui hagijate verejanulised koonud puude vahelt välja kargasid, sähvatas välk. Liisu ümber kargles ja hüppas hoopis suur ja tugev hunt! Talupoiss olevat kuni oma surmatunnini vandunud, et just tema silme all moondas Liisu Madli libahundiks. Sest muud kaitset ei osanud vana nõid noorele neidisele pakkuda. Kuid ometi polnud vastsel libal veel niipalju julgust, et hagijatele vastu astuda ja tagaajajate hobused hirmu sunnil märatsema sundida. Hunti nähes läksid verekoerad veel rohkem indu täis ja sööstsid hoovile. Nende järel tormasid hirmsa ragina saatel metsast välja joomauimas jahimehed. Ja ka nemad nägid emahunti, kes saba jalge vahel võpsikusse kadus, sest tagaaetava õud oli libal veel selgelt meeles ning päris hunt polnud temas veel ärganud. Ja kui senini oli lugu olnud omaagsete hinnangute järgi veel üsna süütu ja harilik, sest ikka juhtus, et noorel mõisahärral tuli kole kange tahtmine noore ja puutumata talutüdruku ihu järele, siis edasine oli ka selle rikutud ja «valgustatud» sajandi jaoks igati kuritöö mõõtu välja andev. Noorte vägivallaihalejate joomas pea ei peljanud libahunti sugugi. Sest põgenes too ju ära, jättes talu ja selle perenaise jahtijate küüsi! Küll oli aga nõiatöö ära nähtud ja nõid pidi saama nõia palga! Kellegi piitsahoop paiskas Liisu hoovile pikali, kõlasid vihased hõiked, koerte lõrin, kes Liisule kallale sööstsid ning ratsemehed pidasid aru, kuidas oma lõbujanule rahuldust saada. Ega olnudki siin pikka mõtlemist. Liisu oli ümbruskonnas teada-tuntud. Naine oli hauas ümbersündinud nõiamoor ja temale väärilise surma väljamõtlemine polnud kuigi keeruline. Kohutav kuritöö sündis taluõues -- kuritöö, mille ilmsikstuleku kartuses oli ka vapper pealtnägija oma suumulgu kõvasti kinni hoidnud ja pealtnähtut ainult kõrtsi juures vahest sõpradele usaldanud.

Liisu nõiavõimed olid kõik libahunti moondamiseks läinud -- on ju ka nõid ainult inimene, kes puhkama ja taastuma peab. Ei olnud vanal naisterahval enam jaksu võidelda võõra ja kurja kire vastu, mis neitsiau röövimise asemel vanamoori elu võtmisega pidi rahulduma. Kiiresti haarati labidad ja muu tööriistad, mis kätte puutusid. Kiiresti kaevati pehmesse mulda hauaauk. Ei soovinud keegi nõialt enne aukuajamist elu võtta... Liisu maeti teist korda elusalt. Seejärel süütasid mõrtsukad ka nõia maja põlema ja ei lahkunud lõõmava vareme juurest enne, kui see kurteo varjajana haua peale ragises. Alles seejärel ratsutas mõrtsukakamp minema, hakates alles ülemineva jooma tõttu taipama, millega hakkama saadud. Õudusest poolsurnud külapoiss ei saanud enam kuidagi leegitsevat hauda lahti kaevata. Ja siis, kui ta segasena kodu poole tagasi hakkas minema, kostunud läbi tulekuma kaeblik ulgumine.

Poiss ei rääkinud aastaid juhtunust kellelegi. Liisu arvati juhusliku (või nõiajõul väljamanatud) tulesurma ohvriks olevat langenud ning paiga kurikuulsus hoidis ka kohalikke varemeid lahti kaevamast. Madlit pole keegi enam kunagi näinud. Peagi pärast mõrva lahkunud noor Gerhardt aastakümneiks sõjateenistusse. Kuid kübemed ja kuuldused hirmsast mõrtsukatööst elasid taludes koldevalgel siiski oma habrast elu edasi. Madli määrati igaveseks libahundiks jääma. Nii ekslebki ta mööda maid ja ilmu ringi ning otsib oma mõrtsukaid ja nende järeltulijaid, et enda ja Liisu eest kätte maksta. Kui metsast kostub hundiulg, siis on see Madli, kes kurjategijatele hirmsast karistusest kuulutab.

Toas oli muutunud pimedaks. Laida lõpetas oma ümberjutustuse, pani raamatu käest, jäi mulle otsa vaatama. Õpetaja Riho muigas kergelt ja valas uue pitsitäie.

Kõrgele üles sirutatud kronksus sõrmedega luud, mis veel poolkõdununa rääkisid sellest hirmsast surmaviisist... Ma olen elusalt maetute haudu varem näinud. Võigas pilt metsast viirastus mul endiselt silme ees.

«See kirjutis oli pistetud raamatu lehtede vahele. See minu eelkäija ei tahtnud ilmselt seda pärimust väga laialt levitada. Bassermanidel oli omal ajal kõva võim. Ja rahvasuu oli samuti ettevaatlik, võõrastele seda lugu eriti ei räägitud...»

Kui me õpetaja juurde olime tulnud -- mullased ja ehmunud -- oli Laida ühe hingetõmbega kõik Rihole ära jutustanud. Õpetaja oli kogu aeg mõistvalt pead noogutanud, otsekui oleks ta midagi sellist juba ammu aimanud.

«Need luud... need luud ju tõendavad, et kõik oli tõsi. Kõik! Et Madlist sai liba ja Liisu maeti elusalt. Kui te ainult näeksite neid luid seal salus -- kohe on aru saada, et vaeseke on elusalt maetud.»

Vahetasime Rihoga mõistva pilgu. Linnaharidus, praktiline elumeel... Riho lasi selle minul välja öelda.

«Laida!» sõnasin rõhutatult. «Libahundi mõtles ju see külapoiss ise välja. Et oleks õudsam. Leitud luustik kinnitab ainult elusalt matmise osa ja sedagi kaude.»

«See hunt, keda me eile nägime on ju Madli, kuidas sa ometi aru ei saa?» ütles aga Laida üpris rahulikult. «Kogu see aeg on ta oodanud ja lootnud, kätte maksnud ja vihanud. Nüüd on ta tagasi. Ma ju rääkisin sulle, et mets on märke täis. Midagi kurja on sündimas.»

«Ja mind ja Väinot ründas samuti Madli -- ligi kahesajaaastane libahunt, kes meid leegiheitjaga kõrvetas?!»

«Teid ju rünnati sellesama Gerhardt von Bassermani jäänuste juures,» pomises Riho mõtlikult. «Mingi seos võib siin olla.»

«Palun,» rehmasin kannatamatult õpetaja suunas. «Ärge teie nüüd kah hakake mulle seda jama ajama. See pidi olema keravälk ja meil kõigil on pea sellest hundijutust veidi sassis. Inimesed kipuvad ikka nägema seda, mida kõige rohkem kardavad.»

«Sa unustad, et mina ju n ä g i n, kes teid ründas!» ütles Laida vaikselt. «Mina sain kurjaga toime, aga mind aidati. Järgmine kord ei pruugi enam õnneks minna. Te ei tea ju veel midagi! Ja mina sain ka alles eile öösel aru. Ja see, mis kabeli juures juhtus... Ma jõudsin viimasel hetkel. Tulin postkontorist, ma sain hommikul ühe kirja. Näete, selle siin,» ta tõmbas oma rohmakate pükste tagataskust määrdunud kirja ja viskas selle lauale. Nägin, et kiri oli tulnud Pskovi oblastist, kellelki Zinaida Skvorcovalt. «Tema hoiatas ka mind, ütles, et pean kiirustama. Aga tädi Zinaida ei tea eestikeelseid loitse... Kuigi ka kuulist võib aidata, ma ei tea täpselt. Võibolla aitabki, kui ma sedasama loitsu loen.»

Äkki kostus mootorimürinat, kellegi rasked sammud jooksid hoovist eeskotta, ukselt kostus tugevat prõmmimist. Riho läks avama ja meieni jõudis konstaabli kõmisev bassihääl.

«Hundijahti tuled? Me saime piirivalvuritelt tsiibi, jääger ja mehed ootavad!»

«Nüüd vastu ööd? Kuhu me nüüd ikka oskame minna?»

«Mehed on ammu metsas, Räpasalust, tead, ülesse Parksepa pealt, kostab ammu ulgumist. Ei ta nüüd pääse.»

«Oodake, mul läheb veidi aega.» Rihol ei läinud mõtlemisaega tarvis. Jahimehe veri ei lase ennast kaua paluda. Uks kõmatas kinni ja automootor keerati välja. Õuest kostusid ainult rämedad mehehääled. Riho naases tuppa ja jäi meile pisut kohmetunud ilmega otsa vaatama. Laida näppis kivinenud ilmel kirja ega vaadanud üldse õpetaja poole.

«Noh, olgu või libahunt, aga ega ta õige mehe kuuli eest ikka pääse,» hõikas Riho pisut pingutatult lõbusalt. «Me läheme siis kaeme üle, mis puust too hunt siis ikka on.» Kirikuõpetaja silmis põles jahikirg. Olen seda pilku liiga palju näinud, et seda mitte ära tunda. Kilavad silmad, närvilised näpud...

«Ammu olete jahimees või?» pärisin huvita.

«Lapsest saati, isa kõrvalt õppinud. Ma olen Avinurme kandist pärit, teate. Kolm hunti lasknud,» teatas ta mitte ilma uhkuseta ning hakkas toas kohmitsema. Oli aeg lahkuda ja ma ei teadnud, kuhu minna. Laida vaikis endiselt. Eneselegi ootamatult taipasin, et ootasin naiselt juhiseid! Viimased tunnid oli tema mind talutanud, oma tahtele allutanud, öelnud, mida teha, kuhu minna.

«Jaht on tapmine,» sõnasin Rihole. «Kas usk ei sega?»

«Need inimesed vajavad abi,» kuulutas Riho kapis tuhlates. «Minu ülesanne hingekarjasena on seda maanurka hingerahuga toita. Viimasel ajal on aga just see mõrtsukhunt rahu häirinud. Tuleb kohaliku eluga ühte jalga astuda.»

«Tema usk on liiga tugev,» sositas Laida äkki.

«Mis?» pöörasin pead.

«Temaga pole mõtet rääkida, ta usub liiga palju.»

Riho sulges kapiukse. «Kuulge, selle hauaga tegeleme homme, praegu aga vist pean teid paluma...,» ta hoidis käes jahiülikonda. «Sõit läheb Parksepa teed mööda, ma vaatan, vast on autos ruumi.» Pakkumine oli täiesti asjakohane, minu sõiduriist oli kilomeeter enne alevikeskust lahkumisavalduse kirjutanud ja meid Laidaga jalameesteks teinud.

***

Autos o l i ruumi. Pidin ainult Laida sülle võtma ja ise ennast poole väiksemaks tõmbama. Dzhiibis lõhnas tubakasuitsu ja bensiinivinguga segunenud higi järele. Naise habras keha istus mu põlvedel vagase ja tasasena. Kui auto raputas, lõid Laida kondid mulle tugevalt kõhtu. Oli valus. Keegi ei rääkinud, kuigi kõik teadsid, et ka mina olin see, keda hunt täna rünnanud oli. Dzhiibi katusetuled valasid metsatee üle ebaloomuliku valgusega. Kaks korda hüppas tuledevihku jänes ja tormas paaniliselt mööda teed. Kuid keegi ei küünitanud püssi järele, sest paugud võinuksid hundi enneaegselt ära ehmatada. Meie järel sõitis teine auto, mis samuti oli jahimehi puupüsti täis. Kõik parimad jõud olid aetud jahile, mis pidi tegema lõpu hundile, kes oli muutunud kohalikuks nuhtluseks. Laida oli sirutanud ühe käe mu kaela ümber ja hooti tundsin, kuidas naise küüned kraapsid valusalt lihased. Kolm hagijat istusid vaikselt auto pagasiruumis, tundsin nende hingeõhku ja haisu. Koerad kiunatlesid kogu aeg ootusrõõmust, ka nemad teadsid, kuhu ja milleks sõidetakse. Mõtlesin, kas ei võinud mõni neist olla ka Eedu treenitud, kuid ei uskunud seda eriti. Eedu ei kasvatanud jahikoeri. Enam.

Autod peatusid sealsamas Sõõru teeristis. Edasi mindi jala, jahimeestel olid mütside küljes jaapani küklooplambid. Seltskond suundus endiselt vaikides ja pühendunud ilmel metsa, meile jäeti üks taskulamp. Jäime Laidaga teeristile kahekesi.

Hoobilt oli naisest apaatia ja ükskõiksus kadunud. Ta rebis mind käest ja ütles tungivalt:

«Nüüd, Valdek, nüüd pead sa otsustama, kas sa usud.»

Tulin talle järele. «Mida ma siis pean uskuma?»

«Nad lasevad Madli surnuks, kui me midagi ette ei võta, egas libahuntki päris surematu ole. Haud on lahti, ta valvab seda, ei jookse sealt ära. See on ju ainus koht, kust see vaene hing ikka veel loodab lohutust leida.»

«Laida, nad jahivad hunti, kes tapab inimesi!»

«Aga nad peavad jahtima deemonit, kes tapab inimesi. Madli pole kedagi tapnud,» sositas Laida kõvasti, hääles nutumaik. «Me peame jõudma, meil on kiire!»

«Kes meid siis ründas? Sa ju räägid, et nägid, kes see oli!» Mul hakkas kõigest kõrini saama. Nii Laida jonnakusest, kui enda lontusest. Ma ei ole jahimees ja Laida teadis seda. Mida ma siis pidin tegema!

«Ka sa saad ükskord aru, et sa pead otsustama. Sinu uskmatuse hinda peab praegu maksma Madli. Aga milles tema süüdi on? Kas selles, et keegi ei usu? Sinu uskmatuse hind on liiga kõrge. Süütu peab surema! Rebi ennast lahti oma vastikust egoismist. Sa ise ütlesid, et igaüks soovib olla kohtunik -- taastada õiglust, surmata ebaõiglust. Otsusta nüüd!»

«Kes siis ründab, kes tapab inimesi, kui mitte... hunt?» sain sõnasabast kinni, et mitte öelda «Madli». Reaalsus ja legendid hakkasid segunema.

«See kiri, Valdek, see kiri andis mulle vastused. Nägid, see tuli Pihkvast, tädi Zinaidalt. Ta on tark... umbes nagu kohalik nõid või nii. Ta teab, ta on uurinud. Mäletad, Basserman teenis ju ka Pihkvas? Kas sa Nõiavälust oled kunagi kuulnud? See on Pihkva lähedel, üks mets, kus on Must Värav.»

Me jooksime mööda teed, kust läbi kuukuma hakkas jälle paistma Parksepa talu üksildane siluett. Laida hoidis mu käest ja hüüdis oma sõnu hingeldades ja konarlikult.

«Kes meid siis ründas, kes see deemon on?»

«Koer, must koer. Varro! Kas sa siis ometi ükskord aru ei saa?»

Varro?! Must välgatus kalmistul, punased kurjad silmad, leegisähvatus, valu, väävlihais... Seal oli Varro, nüüd ma mäletasin. Kuid ikkagi olin kuulnud ulgu... Kas mitte Varro polnud see, kes meid oli päästnud? Keegi oli hüpanud mulle selga, kellegi tugevad käpad oli paisanud mind pikali, kui kuum tulejuga lahvatas kabeliseinale.

«Madli ju päästis teid,» jätkas hingeldades Laida, «Madli hüppas sulle selga, päästis sind, Madli ehmatas deemoni minema. Ainult minu sõnad ei pruukinud aidata, ta teadis seda, ta teadis kogu aeg, kus deemon ründab, ta on kogu aeg aidanud. Madli päästis vasika, ta ju armastab lehmi endiselt, ta pole üldse muutunud.»

«Varro?» küsisin ma lõõtsutades. «Varro on ju sinu isa koer, Varro hirmutas hundi eile öösel minema.»

«Madli rääkis minuga. Varro kartis teda. Või mitte Varro, see on ju Basserman, seesama, kes Liisu elusalt mattis. Tema ka piinleb, pole leidnud rahu, on pettunud ja raevus. Kurjus on metsas tagasi, kas sa siis ei näe märke?»

Ei, ma ei näinud mingeid märke, nägin, et olime hoopis jõudnud Parksepa talu õuele. Maja akendes põles tuli, kuid Eedut ei ilmunud. Koerad ähkisid aedikus. Midagi oli korrast ära. Kus oli Eedu? Laida ütles, et ma läheks majja ja võtaks püssi, ise sööstis ta metsa poole. Seal ma nüüd siis olin -- pidin minema loata võtma võõrast püssi, pealegi veel üsnagi kahtlase eesmärgiga. Uks oli loomulikult lahti -- miks ta ei pidanudki olema? Püssi aga ei olnud.

Laida karjatus kostus üsna lähedalt. Aida tagant metsast, sealtpoolt, kuhu ta äsja tormanud oli. Lihtsalt instinkti ajel haarasin köögist kirve ja jooksin aida poole. Laida karjed kasvasid üle nutuks, leidsin nad kohe üles, Laida taskulambi valgus näitas mulle teed. Eedut oli puretud, ta oli üleni verine, kuid lisaks oli õhus taas kärsahaisu ja väävlihõngu. Eedu haavad oli põletatud, täpselt samuti naguVäino ja ilmselt ka Roika Mardi omad. Vanamees oli poolteadvusel, silmad suletud, kuid pomises midagi seosetut. Nägin, et tal puudusid kaks sõrme, köndid isegi kärssasid veel. Laida oli peaaegu hüsteerias, nägin teda esmakordselt sellisena. Ilmselt oli viimaste tundide pinge ka tema jaoks olnud liiga suur. Kuid kaheraudne oli alles, see lebas Eedu käeulatuses. Tegin ruttu kindlaks, et mõlemad padrunid olid veel rauas, püssist polnud kordagi tulistatud. Laida hüsteeria ja Eedu seisund andsid mulle kummalisel kombel rahu, julgust ja enesekindlust. Enam polnud kuhugi taganeda, nüüd tuli olla olukorra peremees, enam ei võtnud Laida mult käest kinni ega vedanud mind enda järel. Katsusin olla rahulik ja keskendunud. Siis avas aga Eedu silmad.

«Eedu, mis juhtus?» küsisin. Laida nutt vaibus, ta hoidis isa kätt ja silus ta juukseid.

«Varro!» Eedu sosin oli vaikne, tundsin tema valu. «Varro läks põlema, hõõgus... Punased silmad... tulid kallale. Põletas...»

«See on tema,» Laida pühkis oma pisarais nägu. «Deemon Nõiavälult. Põrgukoer.»

Ma ei pööranud Laidale hetkel tähelepanu. Oli tarvis otsustada, mida teha Eeduga. Mulle meenus, et jahiseltskond oli oma autod jätnud Sõõru teeristile. Kui nad ainult lahti oleksid... oleks neil ainult võtmed ees. Väheusutav, aga võimalik. Eedu rabas mul käest.

«Valdek, mine lase see maha. See pole koer... Mina ei jõudnud.»

Tasapisi tõstis minus pead raev. Ma vihkasin seda elajat, kes ta poleks olnud, vihkasin kõigest hingest lõpuni ja otsatult. Ma ei kavatsenud midagi uskuda ega midagi uskumata jätta. Tahtsin kõigele lõpu teha. Laida pidi jääma isa juurde. Tõusin ja haarasin püssi. Kastemärg kaba mõjus rahustavalt ja julgustavalt. Ma tundsin ammu seda kaheraudset, vana 20- kaliibrine MC, Tuula meistrite kindel töö, mis polnud küll aastaid kedagi tapnud, kuid Eedu oli oma püssi alati korras hoidnud, õlitanud, puhastanud. Tundsin vaid üht -- mina vastutan, et Eedu jääks ellu ja elajas tapetud. Eedu lasi mu käe lahti ja sulges vaikse ohke saatel silmad, ta hingas aga väga nõrgalt.

«Isa on meie kõigi uskmatuse ohver,» soigus Laida, «Ka mina oleksin pidanud varem uskuma, varem nägema.»

«Mida, Laida, mida?»

«Ta ju tuli isa juurde, sest on nii kaua koer olnud. Mis sest, et põrgukoer, isal on kõigi koerte jaoks hea süda. Aga kuri oli tal nii sügaval sees, hinge enam ei olnud. Otsusta nüüd, Valdek, otsusta! Ära lase teistel maksta oma uskmatuse hinda...»

Olin minekul. Aega ei saanud olla enam palju, sest kõigi tunnuste järgi oli Eedu seisund palju raskem, kui Väinol. Valushokk oli vanamehelt teadvuse võtnud, keha oli nõrk, verekaotus suur. Jahihääled või õieti kogu see häältesumm jõudis meieni korraga. Nii nagu varem kalmistul olid mul silme ees hetkeks segunenud värvid, segunesid nüüd hundiulg, koerte haukumine, jahimeeste hõiked ja mingi vastik sisin. Instinktiivselt astusin metsa ja maaslamajate vahele, tõstsin püssi.

Ta hõõgus nagu põrgukoer -- see oli esimene mõte, mis pähe tuli, kui pimedusest väljus see olend. Pole siiani kindel, kas olin tol hetkel üldse võimeline midagi mõtlema, tõenäoliselt sellel momendil kõik minu ratsionaalsed mõtteprotsessid peatusid ja ma lihtsalt kivistusin õudusest lummatult. Punased sähvivad vihkavad silmad tormasid metsapimedusest välja, rippusid meie ees, lähenesid meile kui vältimatult otsaajava auto laternad. Silmad kasvasid ja heitsid ümbrusele võigast punast valgust. Aga keha hõõgas kahkjat punakasmusta valgust, mille kumas paistsid hiiglaslikud verejanulised pärani lõuad. Ma ei eristanud hambaid ega kihvu, ilmselt olid nad seal kõik olemas, kuid kõik mu meeled vallasid lõugade vahelt lahvatavad leegid -- surmamõistvad, valikuta tapaleegid. Kihvad ja leegid segunesid, moodustades ühe terviku, millele ainsaks mõistetavaks keeleks oli surm -- tulesurm.

Tulistasin. Tulistasin tegutsemata, sihtimata. Mu käed panid otsekui iseenesest püssi palge ja vajutasid päästikule. Kui pauk kõlas, jõudis mu teadvusesse mõte, et seal taga võivad olla inimesed, kes samuti seda põrgusigitist jahivad. Kuid tol hetkel oli mul ükskõik.

Hukutavate lõugade vahelt lahvatas leek, valgustas veel tugevamalt salu, süütas paar puuoksa, mis samas söestusid ja kahinal maha pudenesid. Kuid peletis peatus, tema kuma kahanes ning hetkeks vajus taas kõik pimedusse, ainult Laida peost pudenenud taskulamp valgustas lamavat Eedut. Mu käed värisesid, surusin neid kramplikult püssikaba ja raua ümber, otsekui otsides relvast sidet tõelisusega. Kuulsin taas koerte haukumist, nüüd oleks see nagu kostnud pisut rohkem läänekaarest, umbes sealt, kus taas ulus hunt oma võigast ja valusat ulgu. Kas tõesti olime selle pimedusesigitisega üksi jäänud?

Punane tuli lahvatas taas -- loomulikult polnud ma midagi tabanud. Või kui olingi, siis järelikult ei olnud tabamusel mingit mõju. Jälle need kurjad, hukku tõotavad silmad. Ta hõõgus meie ees, valmistudes hüppeks, lõrises, lubas surma. Eristasin vist nüüd tõesti hunti või koera, kelle kohal lõõmasid purpurpunased leegid. Leegitsevad, vastikud lõuad. Kogu koletise olek rääkis ainult ühest -- ta kogus jõudu, ahmis oma vulkaankopsudesse tuld, et seda meieni paisata. Siis kuulsin ma häält, tasast, kuid visa naisehäält. See oli Laida, kes üritas lausuda oma loitsu, ilmselt sedasama, mida päeval kalmistulgi. Tõstsin püssi -- läbi võika kuma nägin täpselt, kuidas toru keskendus põlevate silmade vahele. Nüüd! Nüüd ma vajutan päästikule ja kui see lask ei tapa seda elajat, olen valmis uskuma kõike, ükskõik mida -- põrgut, deemoneid, libahunte, kaarnakivi. Sõrm kõverdus päästiku ümber. Nüüd!

Tõrge! Püssilukk klõpsatas nõrgalt, kuulsin metalli kaapimist vastu metalli. Ei!!!

Võibolla olid need Laida poolt nii vanas murdes soiutud laused, millest suutsin eristada vaid üksikuid fragmente sõnadest; võibolla peletise ettevaatus, nähes endale suunatud püssitoru. Ma ei tea. Kuid ta ei rünnanud, ei, veel mitte! Võibolla oli see ka hundiulg, mis kostus nüüd palju lähemalt kui varem. Jälle hoomasin inimeste hõikeid, kuulsin oksteraginat ja lõõtsutamist -- see oli juba päris lähedal. Veelkord klõpsatas püssilukk, mu sõrmed oli uuesti ja tulemusetult päästikule vajutanud. Proovisin uuesti...

Siis kõlas lask ja samaaegselt tuhises raginal ja lõrinal minust mööda üks raske keha. Ma ei tajunud relva tagasilööki, (aga sel vanal MC mudelil oli see üpris tugev, vähemalt siis, kui Eedu ja isa seltsis laskmist harjutasin) mu sõrmed pressisid lootusetult päästikule, kuigi sel enam mingit tähendust ei olnud. Laida kargas püsti ja tormas maja poole. Metsast välja tormanud keha -- ja see oli hunt, niipalju jõudsin ma punaka valguse taustal eristada, lendas otse selle valguse sisse. Siis vajus taas kõik pimedusse, kostus ainult võitlushääli ja haukumist, mis nüüd oli juba kahel pool minust. Rabasin püssi samamoodi kätte, kui Eedu eelmisel ööl, olles valmis igasugust rünnakut sellega tagasi tõrjuma. Lõrin, ragin, viha... Need polnud kahe pureleva koera hääled, selleks oli liharebenemise saatel toimuvate urinate pühendumus liiga suur. Kostis raksatus, kellegi kondid murdusid, viimast korda lahmatas tuleleek, sedapuhku juba nõrgem kui eelmised. Maja poolt tormasid viis koera, kes olid oma peremehe ja õpetaja verd juba kaugelt haistnud. Ja neile piisas sellest, et taibata, keda rünnata, kellele kätte maksta. Laida oli Eedu koerad valla päästnud! Siuglevad kered sööstsid võitlusesse, ja siis veel -- need olid juba mulle samuti tuttavad kolm jahimeeste hagijat. Viimast korda kõlas üle lahinguvälja võimas ulg ning selles eristasin ma võidurõõmu. Kõik ümberringi ragises, lõrises, hammustas ja pureles. Kuuma vere pritsmed lendasid mu näole, nad kõrvetasid, tõstsin vaistlikult käe ja põletasin ka näpud. Püss kukkus maha, taas tajusin, kuidas midagi suurt sööstis põõsastikku. Siis lahvatasid puude vahelt valgusvihud ja need olid juba head ja kodused jahimeeste küklooplambid. Kõik karjusid läbisegi, ka mina karjusin -- Eedu on siin haavatud, tooge oma auto siia, viige ta haiglasse! Kõik sai üha valgemaks. Eristasin nüüd endast vaid kümmekonna meetri kaugusel rabelevat ja tõmblevat verist tompu -- need olid koerad, kes kõik kisklesid ühe surmmusta keha ümber. Ühtegi hunti polnud kusagil -- poolenisti lõhkirebitud keha oli kunagi kuulunud Varrole! Nüüd segunesid veri, karvad ja soolikad visklevates valgusvihkudes. Laida jõudis tagasi.

«Hunt! Kas see on hunt?» Konstaabli hääl.

«Kurat, kas keegi sai pihta? Kes siin maas on?»

«Eedu!»

«Kes need koerad on?»

«See ei ole hunt, see... see on koer.»

«Tema ründas isa ja ulgus metsas, kuid meie koerad murdsid ta maha. See ongi teie mõrtsukhunt,» ütles Laida hääl. «Ja viige nüüd isa ruttu haiglasse! Väga ruttu!» Ta oskas käskida.

***

Hommik.

Hommik ja Laida -- ööd nagu polekski kunagi olnud. Päikesevalgus ketras end üle puulatvade ja tervitas mind värskes vees, mille Laida mulle pähe kallas. Ma ei tea, kus ja kas ma üldse olin maganud. Lihtsalt sellest hetkest oli reaalsus tagasi, ma olin üleni märg, lõdisesin külmast. Ja Laida naeratas.

«Isa jääb ellu, ta viidi öösel kohe Valka, aga jääb ellu. Väino kah. Kõik on nüüd möödas. Vähemalt meie jaoks.»

Tundsin, kuidas käsivartel ja näos pakitsesid haavad. Olid need nüüd hammaste või tulejäljed?

«Mis juhtus, Laida? Said sa millestki aru?»

«Köögis on kohvi.»

«Laida...»

«Mine joo kohvi, sa uskmatu hing! Ma ise keetsin. Ja laual on võileivad, sulle ju maitsevad suitsulihaga võileivad?»

Maitsevad küll. Olin näljane kui hunt...

***

«Tead mis? Ma mõtlesin, et asuks õige sinna Sõõru tallu. Teeks sellest endale suvekodu või nii. Vähemalt esialgu, eks siis pärast vaata. Mis see maja ikka tühjana seisab.»

Ma istusin saunalävel, jõin külma kaevuvett ja tundsin ennast kõigest hoolimata hästi. Öised ilmutised olid kadunud, päev polnud enam talumatult kuum nagu eelmine. Laida kükitas mu kõrval, ka temal oli ümber niiske saunarätt, naine peletas maasikavarrega sääski, kes ei proovinudki teda hammustada, vaid sumisesid niisama ümber auravate juuste.

«Aga muumiad? Ja sinu töö?» Õhtupäike säras läbi naise juuste, mis nüüd langesid kammitult ta plekilistele õlgadele ja raamitsesid ta väikseid, linasse mähitud rindu.

«Tehku oma muumiatega, mis tahavad! Pole meile seda sakste raha tarvis.»

«Kellele meile? Vallale, sulle või mulle?»

«Üldse mitte kellelegi. See kabel on siin võõras. Parem kui seda üldse ei oleks.»

«Aga ta on siin. Ja Bassermani säilmed ka.»

«Need vist tuleks maha matta?»

«Sa siis usud nüüd?»

Midagi ma ei uskunud! Lihtsalt ei teadnud, mida uskuda. Kuid vähemalt ei pidanud keegi maksma minu uskmatuse hinda. Mitte keegi! Sest Eedu oli mulle haiglas naeratanud oma südamlikku naeratust ja soovitanud kõik unustada. Ja hunt, kes meid saladusliku koletise (kelle eksistentsis ma üha rohkem kahtlema hakkasin) leekide eest päästis, oli ise samuti pakku pääsenud. Eedu vana jahipüssi oli keegi öösel tuppa toimetanud. Ainult üks haavelpadrun oli tulistatud, teine istus endiselt kinnikiilununa rauas. Järelikult polnud mina kedagi tapnud.

«Mis tähtsust sel enam on, mida ma usun?»

«Ega olegi. Varro viisid nad hommikul ära, sa magasid veel. See oli vastik pilt -- pool keha oli ära rebitud. Ma ei teagi, kas isa koertest enam asja saab, nad nägid ja tundsid liiga palju vägivalda.»

«See oli siis ikkagi hunt, kes Varro tappis?»

«Madli! See oli Madli, Valdek. Teda aeti taga, ta oleks võinud põgeneda, kuid tuli meid päästma, sest tema oma kättemaks oli talle kõige tähtsam. Vana kurjus ei sure nii lihtsalt. Meie koerad poleks Bassermani iialgi tapnud, ainult libahundi jõud oli see, mis põrgukoera murdis. Mäletad -- Püha Jüri kutsikad? Hundid, kes kurjust hävitasid.»

«Kust see Varro siis tuli? Mis seos tal Bassermaniga on?» Mitte, et ma oleks seda uskunud... aga seosed ju olid. Rüüpasin külma kaevuvett, hammastes jäine mõnusähvatus.

Laida viskas näritud maasikaoksa põõsasse ja seiras mind mõtlikul pilgul. Siis suges ta omi pruune juukseid ja ohkas.

«See on valus lugu, Valdek. Ära mind palun katkesta... Mäletad seda kirja, mida ma sulle näitasin? Selle kirjutas tädi Zinaida Pihkva oblastist. Ta elab umbes seal, kus asub kuulus Nõiavälu. Koht, kuhu ikka läbi aegade koguneb kurje jõude, mis tõmbavad ligi inimesi, kes otsivad teistpoolsusest pagu ja väljundit oma ebaloomulikele ihadele. Seal on värav põrgusse, Must Värav. Ma ütlen «põrgu», sest ei oska seda teistmoodi nimetada, kuigi tegu pole selle põrguga, mida isand Riho näiteks kuulutab. See on lihtsalt üks väga halb koht, kus mõned inimesed saavad sõlmida lepingu Kurjuse endaga. Räägitakse, et neetud inimesed, kes teavad reegleid, saavad seal omandada surematuse. Nad peavad Nõiavälu toimesse aga väga uskuma ja nad peavad enne tooma ohvri. Ma arvan, et elusalt maetud Liisu oligi see ohver, kelle Basserman oli tahtmatult Kurjusele toonud. Sest vaata, Liisu polnud ka enam päris tavaline inimene, temagi oli osa saanud teistpoolsuse jõududest, kuid ta kasutas neid inimeste heaks. Liisu polnud kuri nõid, nii ma saan aru. Gerhardt teenis ju Pihkvas, eks ta seal siis pühendaski oma hinge Kurjusele, otsis igavest elu. Siin on pärimus, et kui Gerhardt teenistusest tagasi tuli, tõi ta kaasa ühe suure ja musta koera. Vanast peast oli mees üldse õige hull ja õudne.»

Laida tõusis ja valas mulle uue kapatäie külma kaevuvett. Kuulasin teda vaikides.

«Igavest elu otsis ta,» jätkas Laida, kui oli taas mu ette kükitanud ja puhmast uue maasikavarre rebinud. «Seepärast ta ei lubanud ka end matta -- tahtis jääda igaveseks maa peale. Aga see koer oli põrgukoer, Kerberos, nagu ka tihti öeldakse. Mõned inimesed, väga kurjad ja võimetega inimesed saavad Nõiavälul Musta Värava avada -- nii kirjutas tädi Zinaida. Ma ei tea täpselt, millise Tehingu Basserman sõlmis, kuid ta avas Värava, kutsus enda juurde põrgukoera, kelle sisse läks tema hing, kui mees ise suri -- nii ma saan kõigest aru. Koer suudab elada igavesti -- kui teda just ei tapeta -- kuid ainult oma koeraelu. Kuid ilmselt ei otsinud Basserman s e l l i s t elu.»

Avastasin, et Laida jutt pakkus mulle suurt huvi. Naine võis ju olla müstik, kuid selles muinasjutus klappisid kõik detailid tegelikkusega. Aga põrgukoer...?

«Inimesed on ikka näinud leegitsevat koerasarnast põrgusigitist,» sõnas Laida. «Ammu ja igal pool -- Havail, Mesopotaamias. Vanad inglise legendid lausa kubisevad sellisest monstrist.»

«Paljugi mis,» kostsin ettevaatlikult. «Sõna sünnib sõnast, keegi on midagi näinud... Sa ju ise ütlesid, et legendid.»

«Kas sa nägid öösel legendi?»

«Hallutsinatsioon? Marutõbine Varro koos keravälguga?» pakkusin mitte eriti veenvalt.

«Valdek!»

«Hästi, olgu peale. Ma kuulan.»

«Ma usun, et libahundiks nõiutud Madli on pool maailma läbi rännanud. Ta otsib mõnda nõida, kes suudaks needuse maha võtta, et ta taas inimeseks muuta. Kas sa kujutad ette, mida ta kõike võib näinud olla, ta on ju nii vana! Kuid ikka ja jälle tõmbab teda siia nõiapaika, kunagise Liisu talu juurde tagasi. Selle koha suhtes tunneb ta külgetõmmet, siin ta ulub oma ahastust. Mäletad üleeilset ööd, kui ta siia talu juurde tuli? Ma tundsin ta siis ära, olin kindel, et Madli rääkis minuga. Tal polnud kavatsustki kedagi rünnata. Ilmselt olen minagi midagi sellelt kohalt pärinud, ehk voolab minuski Liisu tütarde verd, kes teab? Kuid ta tuli minu juurde. Aga siin oli ka ju Varro...»

«Jah, just, mida see põrgusigitis siis siin tegi?»

«Tema ju ründaski neid loomi ja inimesi. Kõik kallaletungid toimusid kabeli ja kalmistu lähistel. Basserman kaitseb oma hauda, ta on tagasi ja tahab kõiki oma maiste jäänuste puhkepaigast eemal hoida. Usun, et temagi on palju ringi rännanud ja pettunud oma igaveses elus. Teda pole, nagu libahuntigi, kerge tappa. Ainult Madli sai Bassermanist lõpuks jagu, jõudis oma kättemaksuni. Mingil hetkel löövad koerast välja põrguleegid, ilm muutub siis kuumaks, kui ta oma energiat imeb.»

«Aga ikkagi, miks ta tuli sinu isa juurde?»

«Isa armastab koeri. Varro või Basserman tundis seda. Ka tema vajas mingit inimlikku lähedust, arvan ma. Ehk ihkas temagi andestust. Ja võimalik, et nõiapaik tõmbas tedagi sinna. Ta pole oma koeraelus ju kunagi rahu saanud. Tol ööl siin hoovis... nad kohtusid. Ja Varro lõi kartma, mäletad? Pihlaoksad peletasid teda eemale ja ta põgenes. Aga kurjus on tal sees ja nii ta lõpuks isa ründaski. Kuskilt olen ma lugenud, et niikaua, kuni teispoolsusega Tehingu teinud kurja inimese säilmed on matmata, on tal veel võimalik hing uuest kandjast eemaldada ja rahu leida. Ma ei tea, äkki ongi nii? Mis sa arvad?»

Lõin käega ja mõtlesin, et peaksime saunalavale tagasi kobima. Hakkas jahedaks tõmbuma, aga Laidale ütlesin, et muumiad tuleks vist tõesti maha matta. Eriti veel nüüd, kus see koer on surnud.

«Tead, mis ma mõtlesin?» küsis Laida, kui end üles hiivas ja saunarätikut kohendas. «Basserman uskus ainult sellisesse mittesurmalisse surematusesse. Ta ei uskunud, et muud moodi, kui kurja tehes, on võimalik surematuks saada. Selles suhtes oli ta uskmatu.»

«Ja maksis lõpuks oma uskmatuse hinda?»

«Täpselt! Oma uskmatuse hinna maksis ta oma pärissurmaga kinni.»

«Nii, et tema uskmatuse hinnaks oli surm?»

«Sest ta uskus ainult kurjusesse...»

Laida ulatas mulle käe ja me läksime pimedasse ja kuuma sauna, kus kõik nõidused, libahundid, põrgukoerad ja muud ebamaised peletised olid väga kaugel. Mõneks ajaks sai saunast meie oma väike maailm, kuhu kellelgi teisel polnud asja.

***

Sõõru teerist.

Võibolla juba üsna varsti hakkan ma tihti siit ära pöörama ja sihvakate männitüvede vahelt nägema oma talu, oma maa ja metsaga, mis ei kuulu kunagi päriselt mulle, jääb ikka osakeseks endast ja loodusest ning mina lihtsalt naudin seda ürgset kooslust, kust meie esiisad on õppinud elamise jõudu. Aga seda ma veel ei tea, sest lähen praegu linna ja linn ei lase mind lihtsalt lahti, tal on alati veel üks tähtis asi, veel üks ülesanne, veel üks vajadus.

Teerist oli aga kuidagi erinev. Midagi oli siin teistmoodi kui kaks päeva tagasi. Tee oli sama, uuristatud ristiga mänd oli sama, lõhnad olid samad, ent midagi oli erinev.

Muidugi! Kaks päeva tagasi ei istunud ristipuu all helepruun suur ja tugev hunt, ei sulanud metsaga ühte ega uuristanud mind oma sügavate kurbade silmadega. Hundi keha oli räsitud, hüübinud veri oli ta karva katnud tumedate laikudega, kohati paistsid kõrvetusjäljed ja haavad. Aga hundi silmist kumas elujõudu, usaldust ja... tänutunnet. Looma silmad olid märjad.

Ta istus seal puu all ja vaatas mind. Lihtsalt vaatas. Võibolla sain ma isegi aru, mida ta tahtis öelda. Aga see oli ikkagi ainult hunt.

Ja kaarnakivi kohta läks mul meelest Laidalt küsida. Sedapuhku.


© Eesti Ulmeühing 1998-2001

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies