Algernon, aprill 2002: Jutulabor

Märt Saar

Sügisöö kukkumised

Kuu, tähed, sputnikud ja komeedid --
tänud selle eest, et suudate vaadata
probleeme nii üleolevalt ja helgelt.
Inimlikult lootustandvalt.

Mees lebas kõhuli sügisasfaltil ja uuris pingsalt maapinda. Tegelikult oli ta kohustatud seda tegema, kuna ta lihtsalt oli kukkunud -- ilma, et ta seda oleks tahtnud.

Tumedal maanteel, millel ta parasjagu lebaskles, oli ka paar üksikut lompi. Kõik nad sirasid tänavalaternate valguses ja lõid omapärase öise virr-varri.

Mehele pakkus ninaesine lomp enim huvi. Tegemist oli vereloiguga, mis aina kasvas, tänuks mehe ninasõõrmeile, kust lakkamatult tilkus midagi sooja. Olukord pakkus kukkunule huvi -- kahtlemata.

Kuskil eemal, tagahoovis, undas sügistuul. Raagus puuoksad lõid tontlikke kontuure; mõni vapram koer ulgus hundilikult. Mees lebas rahulikult edasi ja vaatas aina suurenevat loiku.

Veri oli paks ja soe, lõi ninna omapärase odoori. Just see sobiski kõdunevate puulehtede kontrastiks: imal veri ja teeperves mädanevad sügislehed.

Loigust peegeldus taevane kuukuma ja eredamate tähtede kauge virvendus. Mehe eluvedelikust peegeldus kõikehõlmav universum. Omapäraselt filosoofiline, veidrikult romantilne ja sügisöiselt õudne, paistis see peegelpilt loigust vaadates.

Viimaks kergitas mees ennast teelt püsti. Nina oli lõpetanud veritsemise, iilid ragistasid ikka veel raagus puuokses, ööliblikad ripsutasid tänavalampide ümber tiibu. Mees võttis mantlihõlmast salvrätiku ja pühkis punase nina väheke roosakamaks. Heitnud veel ühe pilgu lombi poole, jätkas ta öist tänavakõnnakut.

Mõnikümmend meetrit eemale jõudnud, hakkasid tänavalaternad vilkuma. Valgus sisse, valgus välja. Viimaks kustusid hoopis. Mees aeglustas kõnnakut: pimedas oli ohtlik kõndida nagu ta juba ennist oli kogenud. Kellegi tuhmid sammud kostusid selja taga, siis võttis maad jälle see vaikus.

Pettekujutelm, mõtles mees ja jätkas ettevaatliku jalutamist.

Viimaks süttisid lambid uuesti. Mees kiirendas sammu. Külm tuulepuhang sundis teda mantlihõlmu koomale võtma. Sügisilm, teadagi.

Varjud pikenesid ja kadusid, kui mees lampidest möödus. Imelik vaadata, kuidas kellegi keha suudab nii kiirelt varjudes deformeeruda: algul väike paks päkapikk, siis pikk ja kiitsakas korvpallur.

Vahepeal tundus nagu kellegi vari oleks lisandunud asfalttee valgusvihkudele. Mees pani nähtuse jällegi pettekujutelmade arvele. Pikk tööpäev seljataga, teadagi.

Siis äkki, kui mees seda kõige vähem oodanud oli, kukkus ta taas. Ninuli, nagu ennist. Ebameeldiv üllatus, põlv tuikas valusasti ning lõug kipitas nagu oleks liivapaberiga paar korda üle käinud. Kas jälle oli mõni kivi jalge ette jäänud? Või mees vaevles tasakaaluhäirete küüsis?

Hakanud end uuesti jalule ajama, leidis ta, et kellegi tume vari ulatub temani. Keegi oli ta selja taga.

«Kukkusid jälle, või mis?»

Tenor, pisut kriuksuv ja vanaldane.

«Ja-jah,» kobistas kukkunu vastata.

Kusagilt tagantpoolt kerkis äkiline tuulepuhang. Mees tundis kuidas ööõhk ta juukseid sasib ja justkui külma veejoaga üle valab. Kõrvalseisev vari omandas kurjakuulutava välimuse: kiitsakas tegelane, keep seljas, teravatipuline krae üles tõstetud.

«Su veri on maitsev.»

Mees tardus käpuliseisakus. Mida teadis võõras vari tema vere maitsest?

«Vabandage, aga..» püüdis mees midagi vastata.

«Kohe niivõrd maitsev, et maitseks kohe veel.»

Kuivetu klomp kerkis jalutaja kurku, kuklakarvad kerkisid püstloodi, laup tõmbus külma higisse.

«Vabandage, aga...»

«Pole midagi, pole midagi.»

Metalne heli, justkui liigendnuga tõmmataks lahti. Kiitsakas vari hoidis kõrgel, enda kohal, midagi teravat. Ilmselt nuga, jõudis käpuliolev mees mõelda.

«Lahtine haav eritab enim verd. Kas teadsid?»

Mees mõtles paaniliselt mida järgmiseks ette võtta. Hirmust haaratuna, ei suutnud ta end liigahtada, õud tarretas ta külmale asfaltteele. Mees teadis sisimas, et tal pole pääsu. Viimset tahtejõudu kokku võttes, kuiva klompi alla surudes, otsustas ta vähemalt vaadatagi, kes või mis ta selja taga on.

«Lahtine haav eritab enim verd...» korrutas vari.

Vilksamisi nägi mees, kuidas varju käsi langeb, otse ta suunas. Vähemalt ennem... ennem langemist jõudis ta näha võõrast.

Võõras oli pikk kõhetu vanamees, üleni musta riietunud. Keep lehvis saatanlikult ta seljas ja lõi võrdpildi nahkhiirega. Valge kõrge krae ulatus kortsuliste põskedeni. Külm sügistuul sasis ta halle juukseid, loopides juuksesalke sinna-tänna. Võõra silmad olid eebenmustad ja vaatasid hingeläbivalt oma ohvri poole. Nina oli terav ja ulatus suuni...

Ei, ta ei ole vampiir, jõudis ohver mõelda. Vanamehest Batman?

...suu oli praguline ja raamis musta pimedust. Suu oli avatud, sealt hingus surma...

«Kas teadsid, et vanast-peast peame leidma uusi mooduseid elamaks, vastupidamaks? Metalli me üldiselt ei armasta, aga aeg nõuab oma reforme. Siit ka see nuga. Ja kas teadsid, et lahtisest haavast ei ole mingit probleemi vere kätte saamisega? Eriti veel siis, kui sul vanast-peast hambaid enam pole.»

Kortsuline vanamees naeris, suunurgad tõusid kõrgele, kuid mustjas tühimik seal huulte vahel tekitas õõnsa tunde. Hambutu irve.

«Ja ühel vanal vampiiril ei tohiks lutsimisega probleeme tekkida.»

Hõbedane sähvatus, ilmselt kiire noahoop, käis silme eest läbi. Külm asfaltee, jäine tuulepuhang...

...ja soe veri.


© Eesti Ulmeühing 1998-2001

W3-mSQL 2.0.11 by Hughes Technologies