«Preili!» majaproua hääl oli lõikav nagu sügisene tuul. Eeva ei suutnud võpatusest hoiduda. Üürilise elu ei olnud selles vanu häid saksa traditsioone ja Eeva meelest kohati ka keskaeglikku inkvisitsioonivaimu austavas majas meelakkumine.
«Preili! Kas te ei kuule?»
«Ma kohe tulen!» Eeva kiirustas trepist alla ja lõi mõttes risti ette.
«Teile on kiri!»
«Tänan teid väga!» Siiras tänupuhang selle eest, et seekord nii kergelt pääses. Ta oleks äärepealt kirja võtmata üles tagasi lipanud, aga õnneks tuli see talle enne meelde. Proua vangutas pead, aga ei hakanud seekord tuulepäist noorust noomima, vaid ulatas üürilisele ümbriku.
Kiri näpu vahel, sulges Eeva ettevaatlikult oma toa ukse ja surus siis selja selle vastu. Kindlam tunne oli.
Eeva vähesed kirjad olid mõne kohusetundliku koolikaaslase korrespondents, millele ta tavaliselt ei vastanud, seega ei oodanud ta seegi kord midagi erilist. Saatja nime vaadates tundus, et ta ei eksinud. Liis. Ilus, särav, seltskondlik... tuulepäine ja tühine. Liis oli varemgi kirjutanud, kui reisimas oli. Eevale jäi siiani arusaamatuks, miks ometi, aga ju see oli siis mingis seltskonnas kombeks. Mitte midagi tähendav «Kallike, kuidas Sinul läheb?», mida kirjutatakse oma sada korda ümber ja saadetakse siis peenelt lõhnastatud ümbrikutes erinevatele aadressidele. Et seltsielu üleval hoida. Tema puhul oli see paraku tänamatu töö. Eeva voltis helerohelise paberilehe lahti, ja heitis kirjale ükskõikse pilgu. Siis hakkasid ta vasaku käe sõrmed värisema.
Eeva oli lapsepõlves hundikoera käest hammustada saanud. Arme polnud enam näha, aga käsi valutas külma ilmaga ja suuremast närvipingest võisid sõrmed värisema hakata. See oli uskumatu, aga Liis kirjutas Sootagast.
Sootaga oli juba mitmeid aastaid Eeva ainukeseks kireks. Kõik need kummaliselt lõhnavad ürikud, mis ta oli arhiividest ja kirikutest üles otsinud -- vanadusest kollakaspruunid ja haprad, tint kohati loetamatu... Ühe raamatu oli ta isegi Jakobi antikvariaadist varastanud, nähes seal mitmel lehel nime «Sotagga». (Tegu, mida ta südamepõhjani häbenes, aga tal poleks eladeski olnud ausaks ostuks vajalikku raha, sest vanal Jakobil olid linna kõige kallimad hinnad ja vaeste tudengineiude vastu oli vana juut liiga tõre, et lubada mõnd lehekülge ümber kirjutada.) Siitsealt olid Eeval kokku kogutud üksikud ladina- ja saksakeelsed ülestähendused. Fraasid kirikuraamatutest, Tartu maakohtu otsustest, ühest mõisa majaraamatust, vihjed mõnest uuemast kirjast. Vähesed, loetud laused.
Neis lausetes peitus Eeva suur võimalus.
Eeva elus ei olnud palju võimalusi. Raha ega perekonda tal polnud ja kõige parem, mida nii ta vaimu kui välimuse kohta öelda võis, oli, et tüdruk tõesti püüab ihust ja hingest, aga... Temast vaadati liiga sageli üle ning andekate, jõukate ja imetletute kaastunne või halvemal juhul kärsitus olid segatud hooletultvarjatud põlastusega. Nagu kuuluks ta mingisse alamasse inimklassi, kelle eest ei ole vaja selliseid tundeid varjata.
Eevas oli vaikne ja raevukas veendumus, et ta on rohkem väärt. Ta uskus, et suudaks enamat, aga... veel ei osanud. Nagu istuks pimedas toas koos lambiga, mida ei oska süüdata.
Eeva isa ja ema said tulekahjus surma, kui ta veel väike oli. Juhuse tahtel oli tema koos vanaemaga tulekahju ajal mandril sugulaste juures külas. Nii nad pääsesidki. Ja kolisid Saaremaalt linna, et mälestuste eest põgeneda.
Vanaema hoolitses tüdruku eest hästi, kuid oli sõnakehv ja sünge. Ta ei saanud oma kaotusest üle ja leinas vaikselt, Eeva aga kasvas ja unustas vana naise jaoks võõristamapaneva kergusega. Vanaema ei suutnud sellest aru saada ega ka päriselt andeks anda.
Ühel kevadel jäi vana naine voodisse ja arstid ütlesid, et sealt ta enam ei tõuse. Surma lõhn muutus haigetoas iga päevaga tugevamaks.
Surivoodil rääkis vanaema Eevaga rohkem, kui varem. Eeva emast, kodukülast, oma lapsepõlvest, sugulastest, üksjagu monotoonselt ja ilma selge järjeta, justnagu keriks tehtut uuesti silme eest läbi. Võibolla polnud see, et keegi üldse kuulas, tema jaoks tähtiski. Eeva aga kuulas huviga.
Ühel õhtul jutustas vanaema midagi uskumatut. Ta ise pidas seda lihtsalt seigaks suguvõsa ajaloos. Eeva jaoks oli see aga midagi hoopis olulisemat.
«Mu äiapapa, sinu vanaisa isa, Andreas, oli karm mees. Natuke sinu moodi -- vaikne ja uhke. Tal oli meie juures raske, sest saarte kombed on ikka teised. Tema tahtis omaette olla, nagu metsakandi rahval tavaks. Pealegi oli ta tüdrukulaps ja seda peeti süüks. Nagu oleks temal ema pattudes osa olnud.»
«Tüdrukulaps?» päris Eeva. Vanad lood pakkusid talle huvi. Aeg oli nõidus, mis kunagi nii tavalistest eludest muinasjutud tegi. «Kas seda teati, kes ta isa oli?» Vaarisa päritolust teadis ta vaid niipalju, et too pärines kusagilt mandrilt, vanaema polnud rohkemat rääkinud, sõnakehv nagu ta oli. Nüüd ei paistnud tal pärimise vastu midagi olevat:
«Inetu lugu... üks külamees olla linnas laadapäeval noore tüdruku ära meelitanud. Tüdruk ise vandus jumalakeeli, et tegu oli nõiatrikiga, aga kesse sellist juttu usub. Nime oli ta kuidagiviisi teada saanud, see olla Matteus, aga seda, kes mees oli, ja kust pärit, seda mitte. Pärast olla mees kadunud nagu tina tuhka. Ei muud, kui rumal tegu tüdrukust...» vanaema heietas omaette edasi, aga Eeva ei kuulnud peale Matteuse nime enam mitte midagi.
Ta sirvis sageli rahvajuttude kogusid, mida kursusekaaslased oma retkedelt kaasa tõid. Sootaga kandis ringi rännanud Valter oli leidnud huvipakkuvaid jutte mehest, kelle nimi oli Matteus Steinberg, rahvasuus vana-Matt. Meest peeti vägevaks nõiaks. Matteus elas Sootagas, Vanakülas millalgi 18. sajandi alguspoolel -- täpseid daatumeid Eeva ei mäletanud. Aeg ligikaudu klappis, kant ka.
Üks vanamoor, kelle jutu Valter hoolikalt oli üles kirjutanud, ütles muuseas, et mehe sees olla seda va «emäväge» olnud. Valterile tegi see nalja, aga Eevat erutas, et Sootagas oli veel inimesi, kes teadsid vanast ja vähelevinud paganlikust uskumusest, et nõiaväge annab Maaema, müütiline olend, kes on Esa Päikese valguses viljakuse- ja elujumal, Lell Kuu paistel aga võigas surmajumalus. Ühtaegu elu andja ja võtja, sünnitaja ja tapja, kohati kummaliselt sarnane Indiamaa Kali -- Shiva kaksolendiga.
Maaema ka ugride müütides üks süngemaid jumalusi, kelle algne kuju rahva hulgas peaaegu täiesti ununenud oli. Mõnes kandis teati Maaema kui viljakusejumalat, kes ta ka Päikesevalguses oli, aga tema öine pimedusepool oli unustatud. Kui öine Maaema ei hävitanud, vaid sünnitas, oli ta ihuvili võrdselt hirmuäratav: ta lõi koletisi, elavaid surnuid ja andis elavatele väge võigasteks veritegudeks. Ainult viikingitel oli säilinud üksikuid müüte öisest Maaemast, keda kummardati koletisi sünnitava hiidnaise Angrboodana.
Siinseal leidus vihjeid, et nii päike kui kuu piirasid öiste koletiste tegutsemist, aga kuidas, sellest ei sõnagi.
Uskumuse järgi ei andnud Ema väge ainult ühele inimesele, vaid verele: see oli kingitus, mida anti edasi põlvest põlve. Igast põlvkonnast võis üks, kas siis see, kes kõige ahnem, targem ja tugevam ning jõudis kõige esimesena, või see, kes oli selleks valitud, teha läbi nõiakssaamise rituaali. Seda peeti üheks öise Maaema kingituse salakavalaks küljeks: ahnus ja võimuiha võisid õhutada vaenule oma vere vastu ja vennatapulegi.
Julge üritaja, kes kord selle õiguse omale kätte võitnud, pidi maa seest välja lausuma Ema saadiku, surnu hinge, kes püüab kõigest väest maailma pääseda. Nõiahakatis peab suutma hinge tagasi saata. Kui ta sellega hakkama ei saa, ootab ees kindel surm -- hammas hamba, hing hinge vastu. Sellel, kelles emaväge ei ole, pole lootustki toime tulla ning saadiku kutsumine poleks isegi mitte hulljulge vägitegu vaid selge enesetapp.
Matteus, Matteus Steinberg. Emaväega mees...
Sel hetkel tundis nimetu võimalus Eeva sees ennast ära. «Emavägi. See ma olen.» veri keerdus pööristesse ja tantsis läbi soonte: «Ma teadsin seda, ma teadsin seda!»
Nõidusesse ja nõidadesse Eeva uskus, ihu ja hingega. Verega, võibolla. Emavägi v õ i s olla see lamp, mida ta süüdata ei osanud, aga mille valgust ta igatses rohkem kui midagi enamat maailmas. Kõik oli korraga võimalik, isegi tema jaoks. Hetkeks kujutas ta end juba Blocksbergi mäel tantsu trallitamas, aga saatis siis selle kergemeelse mõtte kus see ja teine.
«Kui see olekski nii...» püüdis ta kaaluda. «Kes võiks sellest praegu teada? Ja kui vaarisa Andrease isa olekski Matteus Steinberg, kui see oleks tõesti tõsi, on võimalik, et tal oli teisigi lapsi. Seega poleks ma sugugi mitte ainus järeltulija.»
Kahe päeva pärast vanaema suri.
Eeva leidis peagi, et Matteus Steinbergil oli siiski olnud tütar. Juliette Steinbergi oli lihtne leida -- ta elas oma isakodus Vanakülas, ja oli umbes saja-aastane. Külarahvalt kuulis Eeva, et peale oma ainukese poja surma oli naine täiesti hulluks läinud. Eeva juubeldas sisimas -- Matteusel, «emäväega» mehel polnud rohkem järeltulijaid! Nüüd oli vaja kinnitust, et Andreas tõesti kõikide Matteuste hulgast just Vanaküla Matteuse poeg oli. See oli ülesande raskem osa.
Kui Eeva vana naist vaatama läks, ei saanud see ühtegi mõistlikku sõna suust. Eit oli muldvana, lumivalgete juuste ja kontrollimatult värisevate kätega. Ta hambutust suust kostus ainult mõttelagedat lalinat. Temalt ei olnud võimalik midagi teada saada.
Hullusest hoolimata oli vanaeides midagi, mis mõjus Eevale kerge elektrilöögina. Kummaline tuttavlikkus -- nagu oleks ta seda vana nägu unes näinud. See süvendas Eeva usku.
Peale usu ja peotäie arhiividest tuhnitud lausete ei olnud tal aga midagi. Ema saadiku kutsumise rituaali ta tundis -- arhiivides oli sellest üksjagu täpne üleskirjutus -- aga, juhul, kui ta kavatses seda kõike täiesti tõsiselt võtta, siis pidi tõe pähe arvestama ka hoiatust: hammas hamba ja hing hinge vastu. Kui sinus pole emaväge, võid üritamise asemel sama hästi oma käega paela kaela panna. Palju olenes sellest, kas Andreas oli Matteuse poeg. Kui ta plaanis tõesti proovida, siis pidi reegleid järgima.
Ometi leidus inimene, kes võis Vanaküla inimeste lugusid teada -- algusest lõpuni, mitte aimata neid siitsealt nopitud pooljuhuslikest lausetest. See oli Sootaga erak, metsatark Kaspar.
Vanaküla üksikud allesjäänud talud asusid hajali Sootaga metsaserval või suisa laanes. Siinseal oli mahajäetud talukohtade varemeid. Aja jooksul olid pered liikunud suurele teele lähemal asuvasse Sookülla. Valter, Eeva kursusekaaslane, oli kuulnud, et kui erak metsast välja tuli, läks ta just Sookülla, et oma varusid täiendada.
Eeva ei kaalunud pikalt, vaid sõitis kohe Sookülla ja nägi seal kõvasti vaeva, et teda Kaspari juurde juhatataks. Mitte ükski külaelanik ei olnud nõus kohale viima, erak ei lubanud inimesi enda juurde. Temaga võis kokku saada, kui ta juhuslikult Sookülla tuli, aga millal see kord jälle juhtub, ei osanud keegi öelda. Võis minna aastaid, enne kui erak metsast jälle väljas käis.
Eeva oli uudishimulikule Valterile ja teistelegi suitsukatteks hakanud kirjutama uurimistööd Vanaküla suguvõsadest. Teemaks käis küll ja õigustas ta abipalveid. Et kui keegi leiab midagi, mis võiks teemaga seotud olla... mitte, et ta eriti lootnud oleks. Ka Liisule oli Eeva maininud, et Vanaküla, ja eelkõige Kaspar on tema jaoks huvitavad, aga see tundus talle ka rohkem ühest kõrvast sisse teisest välja jutt, sest Liisu punapea oli selleks liiga poisse ja pidusid täis, et talle midagi muud pähe mahuks. Nüüd korraga see kiri... Eeva võttis kirja kindlamini kätte ja luges veelkord läbi.
Tere, Eeva,
Kirjutan Sulle, sest sain imehäid uudiseid. Loodan ainult, et ei jää nendega hiljaks. Õnneliku juhuse tahtel -- ei hakka sellest praegu pikemalt rääkima -- kohtusin Su erakuga. Küllap oli aeg soodne, sest sain ta nõusse, et ta võtab Su vastu. Loodan, et see teeb Sulle headmeelt. Aga -- nagu muinasjutuski -- nõusolek kehtib ainult neljapäevani. Peale seda rändavat ta pikemaks ajaks jälle Sooküla kandist kaugemale metsa.
Nii et kiirusta, kui tahad teda näha. Pean tõesti veel rõhutama, et ta on tujukas ja võib üht öelda ning teist teha -- temaga rääkida ei ole lihtne. Ole ettevaatlik, ja peaasi -- ära lase ennast heidutada, vaid ole julge ja aja oma asja.
Uurisin külas natuke maad. Kohalikud usuvad, et Kaspar võib inimesele tema mineviku ainult silma vaatamise järgi ära rääkida -- siis kui tuju tuleb. Ja kohalike inimeste elulugusid teadvat ta peast. Just see, mis Sind huvitab.
Õnne Sulle!
Liis
Ta kägardas kirja kokku. Mis imenipiga tuulepäine sõbranna Kaspari käest kokkusaamise välja meelitas? Võibolla oli tarvis lihtsalt õigele ajale sattuda ning seda Liis juba oskas. Mõnikord tekitas see ikka veel tuska, aga -- eesmärk pühendas abinõu. Kui Eeva ükskord sihile jõuab, siis õiendab ta arved kõigiga, alates ülbest kadakasakslikust majaprouast ja lõpetades ennasttäis tarkade ja andekatega.
Kaspar ei olnud esimene Sootaga metsatark ja tõenäoliselt ei olnud ta ka viimane. Iga senine erak oli endale enne surma õpipoisi muretsenud, kes vanamehe koha üle võttis, kui aeg tuli.
Esimese vihje Sootaga erakute kohta leidis Eeva Kaudja kirikuraamatust, sissekande daatumiks 1830 aasta jõulukuu. Sealt võis lugeda järgmist: Kaudja pastor, kelle kõrvu kostusid jutud eraku jumalavõõrast eluviisist, läinud ausa karjasena eksinud hinge valgustama, kuid teel oli näljase hundikarja küüsi langenud.
Edasi oli kirikuraamatutes paar märget, mida võis üsna kergesti erakutega seostada: 1860. aastal lisandus koguduse hingekirja keegi Madis, elukohaks Sootaga. Juba 1875. aastast pärines järgmine veidi ebakindla käega kirjutatud sissekanne, mis ühe lausega kandis hingekirja Johannese, elukohaks Sootaga ning teise lausega kustutas samast hingekirjast Madise.
Peale Johannest, kes elas oma eellasest veidi kauem, tuli Märten, ja peale Märtenit Kaspar. Et aga Madis ei olnud kaugeltki mitte esimene erak, selles oli Eeva üsna kindel. Ühes Kivimäe vanimas legendis oli -- küll väga ähmaselt -- mainitud metsatarka.
Kui aga erakud oma lugusid põlvest- põlve edasi andsid, võiks Kaspari käest Kivimäe elanike kohta rohkem kuulda kui kirikuraamatutest või hilisematest kirjadest- päevaraamatutest eales leida võinuks.
Eeva poetas Liisa kirja kaminasse, sest majaproua ei sallinud «tühja pahna», ning asus pakkima. Oli kolmapäeva pärastlõuna.
Neljapäeva varahommikul astus soojalt sisse mähitud Eeva Sooküla jaamas rongilt maha. Ta oli ainuke väljuja, ning ka kogu tilluke, lummemattunud jaam näis olevat ammuilma hüljatud. Ilm oli justnagu loodud tema uurimisretke jaoks: selge, karge, aga mitte väga külm. Eeva lootis, et see on hea enne.
Küla redutas jaama külje all, kuid teda polnud lihtne leida: ümberringi laius kuusik ning jaam pesitses keset lund nagu jäänuk ürgajastust. Õnneks mäletas Eeva õiget suunda ning leidis sissetallatud raja, mis hangede vahel loogeldes ning aegajalt padrikusse sukeldudes külani viis.
Peale pikki lunimisi ja veenmist, et erak ise tõepoolest olla loa andnud, õnnestus Eeval lõpuks üks talumees leida, kes ta hirmkõrge tasu eest kohale lubas viia. Eeva tegi südame kõvaks ja ladus kogu kaasavõetud raha mehele peo peale. Järgitulemisest mees keeldus ja neiul ei jätkunud edasiseks keelitamiseks raha. Vanamees andis talle paar tõrvikut niiöelda kauba peale, et kui ta juba nii hull on ja eraku juurde tahab minna, siis saab ta sealt ise mööda saanijälgi tulles tagasi ka. Tavaliselt olid külainimesed palju lahkemad ja nii ka Sookülas, aga sealtkandi rahva jaoks oli üks tabu -- erak. Eeva teadis seda juba oma varasematest käikudest ning ei hakanud pikemalt vaidlema. Tal oli isegi vedanud, et mees nõustus teda kohale viima.
Hobune rassis aegamisi läbi paksu lumevaiba, habemikul aga, kes ohje hoidis ja suksut edasi nõõtas, oli aega küll. Pehmed lumemütakad igihaljastel okstel, seisid metsahiiglased nagu sambad kõrge helevalge katuse all. Siinseal paistis lumiste latvade vahelt erksinine talvetaevas. Sootaga mets oli iidvana, nii vana kui siin maal üldse miski saab olla, ning ta talvevärske lõhn oli segatud aja enese lõhnaga. Eeva suutis vaevu vasaku käe sõrmede värisemist talitseda.
Lõpuks jõudsid nad suuremale lagendikule, mille servas seisis vana kühmuvajunud palkmaja.
Korstnast tõusis suitsusaba -- peremees oli kodus. Mühakas talumees ajas Eeva sealsamas lagendikuserval maha ja keeras sõna lausumata otsa ringi. Eeva oli nii elevil, et ei hakanud õieti vastugi, vaid asus leplikult läbi lume maja poole sumpama. Lume krudin kõlas ümbritsevas vaikuses kõrvulukustavalt valjuna.
Ta koputas madalale, laiadest laudadest uksele (olles enne siiski aknast sisse piilunud). Vaikus. Ta ootas natuke ja koputas siis uuesti, surudes kõrva vastu ust.
«Mes sa sest uksest musutad!» kostus pilges hääl. Otse Eeva selja taga seisis laia habemega vanamees, kes mõõtis teda ülalt alla ja siis jälle alt üles.
«Vabandust, ma ei kuulnud, kui te tulite...» pomises kõnetatu. Oli narr tunne ukse taga kuulatades vahele jääda, veel hullem, kui erak nägi teda aknast sisse piilumas.
Teine vaikis ja vaatles teda edasi. «Oli siis asja kah?» päris ta lõpuks. Ta silmad olid ebasõbralikud ning ühestainsast pilgust oli selge, et külalised ei ole tema jaoks mitte vaheldus üksluises metsaelus, vaid tüütused, kelle järjekindlus oli ta niigi õhukese viisakusekihi maha kulutanud. Tal polnud kavatsustki oma vastumeelsust varjata. Nad seisid hetke üksteisele otsa põrnitsedes ja erak muutus aina süngemaks. Lõpuks kutsuti Eeva siiski pahura viipega tuppa.
Maja oli hämar, sest väikesed aknad ei lasknud sisse piisavalt valgust, et see oleks igasse toanurka jõudnud. Ometi oli sees õdus. Ahjul ajas veekatel kaane vahelt auru ja nikerdatud jalgadega lauale oli tõstetud paar kimpu kuivatatud taimi. Raudrohi, nõgesed... paar peotäit pärnaõisi. Raudvõrega ahjus lõõmav tuli küttis toa soojaks ja tulevalgus hubises jämedatel seinapalkidel.
«Mis siis preilil nii hinge peal, et vastu talve vaja metsa ronida?» Hääletoon lisas, et -- pidi see ikka üks suur valu olema.
«Keegi preili Liis? Ajaloouurija?» Vanamees raputas pead. «Esimest korda kuulen. Luuletama olete te meistrid. Ei mina pole kellelegi sellist asja lubanud ega kavatse ka tulevikus. Nii, et hakka parem astuma.»
Eeva surus huuled kriipsuks kokku. Veidrikega oli ta varemgi kokku puutunud.
«Miks te siis kohe nii kurjasti... Ma ju alles tulin -- pikast reisist väsinud.» ta toetus istepakule ja sirutas jalgu. Siis jätkas ta usalduslikul toonil: «Teate, mu vanaema tundis vana Märtenit, ta on mulle palju kordi rääkinud sellest majast siin ja Märtenist endast. « Õieti oli see poolvale, sest vanaema oli ainult korra Märteni juures käinud ja oli oma käigu suhtes väga sõnakehv. Poetas surivoodil üsna mokaotsast, et sai kord elus ka targa juures käidud... Aga praegu kulus väike liialdamine ära, peaasi oli vana jõhkardiga jutu peale saada.
«Tohoh, kust su vanaema siis nii sagedasti siinmail?» tögas vanamees, aga ta polnud enam nii tõrges. Eevas tekkis esimene lootus, et jutt hakkab ehk sujuma. Vanamehe silmades -- mis olid uskumatult selged -- paistis hetkeks kerge huvi. Eraku silmad olid ümmargused, erakordselt suure ja kirka hallikaskollase iirisega. Puhmaskulmud peitsid veidi vanamehe ilvesesilmi, muutes need küll tõredamaks aga samas ka inimlikumaks.
«No ja mis ta ka vana Märteni kohta rääkis?» uuris vanamees, suutmata uudishimu ohjeldada.
Nüüd oli Eeva hädas, aga ta valetas vapralt. Kaspar vangutas kuulates pead, aga ei öelnud midagi.
«Aga teiegi olete meil koolis lausa legendiks saanud,» lipitses Eeva edasi. «Ja mitte ainult -- te olete nagu sümbol.»
«Ei tea -- mille sümbol siis ka?» küsis Kaspar pealtnäha kohtlaselt, aga kuri muie ta suunurgas peatas Eeva midagi rohkemat ütlemast. Ta vaikis kohmetult ja vaatas, kuidas erak omaette irvitades ahjus hõõguvaid süsi roobitses.
«Aga siin on ju lihtsalt ebatavaline kant!» õiendas Eeva end õigustades.
«Sina tead!» osatas vanamees mühatades.
«Mina ei tea! Sellepärast ma ju teie juurde tulla tahtsingi. Teie ju teate! Sellest kandist ja... Vaadake, ma teen Vanaküla kohta uurimistööd. Vanad suguvõsad. Ma usun, et te saaksite mind väga- väga palju aidata!» Eeva teadis, kuidas ilusad tüdrukud maguslunivat häält teha oskasid ning ta püüdis ka. Olgu, ta pole nii võitmatult ilus, aga igatahes peaks ta vanamehe jaoks ahvatlevalt noor olema. Ta vaatas targale anuvalt silma. Nõrk, noor, abivajav... Tundis, et tuleb välja küll. Vana oli kõva kivi, aga naiselik taju ütles, et karmi koore all midagi liigahtas.
«Räägitakse, et te teate kohalike minevikku kümnete põlvede taha välja. Aga nüüd ei ole ma selles enam nii kindel!» Kui selles oligi kaalutletust, siis ainult õige pisut.
«Või enam ei olegi kindel?» venitas vanamees, nagu oleks ta teise kahtlusest tõesti puudutatud. «Katset võime ikka teha, mis?»
Eeva silmad lõid särama. Õnneks läks!
«Vaadake, mu uurimistöö jaoks on eriti tähtis Steinbergide suguvõsa. See, kelle viimaseks liikmeks on vana Juliette. Või on tal järeltulijaid?»
Tark vaikis viivu ja ütles üksjagu tõredalt: «Juula on viimane. Vanad vägevad vered surevad välja, need, kes asemele tulevad, on lahjad nagu moonamehe supilake. Ei, Juulal pole ei sugulasi ega järeltulijaid.»
«Suurepärane!» oleks Eeva tahtnud hüüda, aga see jäi õnneks hammaste taha kinni.
«Kas te Matteusest teate midagi?» uuris Eeva edasi. «Johannes ja tema võimalik eellane elasid siin just sel ajal... Külas räägitakse, et Matteusel olnud sohipoeg ühe Raivere naisega, kelle nimi oli Kadri Prikk. Kadri läks poeg Andreasega Saaremaale elama... Kas see vastab tõele?»
«Uurimistöö?» urises tark kurjalt. «Mes sa sest Matteusest uurid? Pole sul teda tarvis! Hakka õige astuma, ma olen sinu jutust väsinud.» Ta keeras tüdrukule selja ja kohendas tuld.
«Palun!» hüüatas Eeva õnnetult. Ta ei osanud midagi peale hakata. «Ma tõesti väga palun!»
Mühakas selg ei liigatanudki. «Mine põrgu oma palumisega.» teatas vanamees kõigutamatult. «Ja hakka minemisega pihta, uks on seal!»
Eeva põlvitas targa ette alandlikult maha ja palus veel: «Vaadake, mu pere on kõik surnud. Ainus, mida ma nende heaks teha võin, on neid mäletada. Ma pean juba nende pärast teada saama, kas Matteus oli mu vaarisa isa! Raivere Andreas nimelt on minu vaarisa.» Eeva lootis, et selline imalhale jutt murrab vanamehe vastupanu. Korraga tundus talle aga, et oli olnud liiga ettevaatamatu. Liiga omas kinni. Midagi muud oleks pidanud märkama.
«Andreas?! Raivere Andreas?!» röögatas erak uskumatult suitsu vahtides. Siis möirgas ta naerda nagu hull. « Sa jalutad ise mu majja sisse ja ütled, et Andreas oli su vaarisa? Jumalad naeravad! Siis oled sina, reo, ju ka Steinbergide värd! Ma aimasin, ma aimasin kohe, aga ei uskunud!» kähises Kaspar kokkusurutud huulte vahelt. Ta kirus omaette hämmeldunult ja põhjalikult. «Kurrat!»
Eeva ei pannud teise vandumist tähele, vaid juubeldas sisimas. Ta oli saanud, mis tahtis. Ta oli kunagiste Kivimäe nõidade ainuke järeltulija, tões ja väes ja vaimus. Suvel võib ta rituaali läbi teha ja sealt eluga välja tulla. Auga. Võimuga. Ometi kord tõelise, kaheldamatu võimuga.
«Aitäh abi eest. Ei taha rohkem tüli teha -- peangi hakkama tagasi minema, et enne pimedat külani jõuda.» Miski alateadvuses sosistas, et parem on kiirustada.
Eeva ei näinud, kuidas erak ukse ette jõudis, aga seal ta seisis, silmad kurjakuulutavalt kiirgamas. «Veel üks Steinbergide lehtsaba!» käratas vanamees vihast keedes. «Tulid siia oma mürgihambaid teritama? Tulid ise üle minu ukseläve!»
Eeva hakkas tõsiselt kartma. Veidriku tuju, nagu Liis kirjutas? Vanamees oli ju hoopis hull -- ja ajas jaburat juttu. Kui nüüd ainult kuidagi siit minema saaks...
«Lohuta ennast sellega, et sinust poleks nagunii suuremat asja saanud.» kähvas vanamees. «Õige nõid haistab ohtu saja penikoorma kauguselt.»
Eeva tundis, et vanamees räägib tõtt, sest ta sai alles nüüd aru, kellega tegemist oli. Selle peale ei olnud ta tulnudki. Oleks võinud. Oleks pidanud. Ürtide raske lõhn oli haistmismeelt uinutanud. Aga hammustusarmide valutamist oleks pidanud märkama.
Tuli koldes lahvatas madalaks. Vanamehe silmad muutusid aga üha säravamateks -- nad kiirgasid kuldkollaselt ja raevust laienenud pupillides paistis punast.
Üha kasvav, kollaselt kiirgavate silmadega kogu näis täitvat tervet ruumi ja kirbe koirohulõhn tuimestas Eeva meeli, õlgadele rõhuv raskus surus ta aeglaselt põlvili. Ta püüdis vastu hakata, kogu oma paanikas ärganud jõudu suunata, kuid see ei läinud korda. Justnagu oleks paariaastane laps püüdnud näljase hundiga võidelda. Lõplikult alla andis ta alles siis, kui oli kummuli maas, nägu õlale keeratud, ning suutis kogu teda ümbritsevas pimeduses näha ainult kahte kuratlikult kiirgavat silma. Kui soerd oma kihvad ta tuiksoonde surus, plahvatas Eeva peas meeletu valgusekera ja hetkeks nägi ta kõike sellisena, nagu see tõeliselt oli. Seoseid, tähendusi ja punast tuikavat verd, mis kõike seda sidus...
Kaspar kandis metsalagendikule kokku tuleriita -- see meenutas talle neid aegu, kui inimesi nii maetigi. Nagu maeti ka ta enda isa ja ta vennad, kelle hinged nii läbi hiielatvade Manalasse lendasid ning kellele ta siiani kausikese toitu lauale jättis. Austusest hingede vastu oli see õige inimesetoit, mida ta just selleks otstarbeks hankis. Ühel raskemal aastal -- neid tuli mõnikord, kui ta üksindusest hullununa mööda metsa ringi hulkus nagu üks mardustest -- oli ta trotsist ja mingist kummalisest kättemaksuihast jätnud lauale kausikese verega. Hommikul oli see kummuli laua all, joomata jäänud jook paksu punase laiguna põrandal. Ta oli isadelt kogu südamest andeks palunud, aga tume laik ei kadunud, vaid sööbis põrandalaudadesse kui märk Kaspari kõrgist meelest -- aegade jooksul tuhmudes, kuid alati selgelt olemas. Ta ei tahtnud hinges muistseid solvata, aga hingevaev sundis nende trotsimisest leevendust otsima. Sajandeidkestnud üksindus sööbis meeltesse nagu ussimürk, mis mõnikord põletab ja mõnikord tuimaks muudab.
Tuleriit kerkis kiiresti. Kui noore nõiahakatise luud on lõplikult söeks saanud, on ta ülesanne täidetud. Viimastel kevadetel, kui ta lootused ülesande lõppenuks kuulutamisest olid ikka ja jälle luhtunud, oli ta juba hull-Juulat kahtlustama hakanud. Midagi lihtsalt pidi viltu olema, midagi oli veel tegemata. Nüüd ta siis teadis, milles asi oli. Vana naine oli siiski ainult läbiraiutud väät, viimane Steinberg ainult nime ja vere poolest, suguvõsa eluvägi oli mujal alles olnud.
Leek noolis naise riideid ning Kaspar viskas austuse märgiks Steinbergide matusetulle peotäie pihlakamarju, sest vastane oli olnud visa ning elujõuline. Nagu kolme peaga madu, kes iga maharaiutu asemel kaks uut kasvatab. Õnneks oli Kasparil aega -- terve igavik, kui vaja -- ning Steinbergid olid kõigest surelikud. Surelikkus oli põlastusväärne. Sellepärast saigi Kasparist... Lell Kuu poeg. Aga see juhtus kunagi väga ammu.
Juula pojaga oli asi kerge -- lihtsameelne poiss ei olnud metsast eemale hoidnud ja langes Kaspari saagiks just siis, kui hakkas ohtlikuks muutuma. Kaspar tabas ta siiski enne seda, kui noormees Ema saadikut välja kutsuma hakkas. Väge oli temas küll, aga sellel väel ei olnud veel suunda ja selgust, seega sai Kaspar poisiga kergesti hakkama.
Pikka aega uskus ta, et on suguvõsa eluväädi läbi lõiganud -- vanast naisest ei saanud peale ta poja surma enam täit inimestki, rääkimata muust, tema peale ei olnud mõtet end raisata. Võimalik, et kaasa kõneles ka mingit sorti halastus. Viimane Steinberg... Selles nimes peitus kummaline kahetsus. Mälestused... Aeg läks nii kiiresti ja surelikud olid nii haprad. Ainult tema oli omamoodi igavene.
Alles aastakümneid hiljem sai ta teada, et vanal Matteusel oli tütrele lisaks ka sohipoeg Andreas. Küllap lootis Matteus, kes oli tänu oma kahtlustavale hingele tõele üsna lähedale jõudnud, et niimoodi jääb vähemalt üks lapsi Kaspari eest varjatuks. Pikka aega oli see tõepoolest nii.
Ta sai sohile jälile juhuse tahtel, kui Andrease pojanaine kord tema, tollal Märteni, jutule tuli, kurtes, et ta meest painavad kurjad vaimud. Kaspar oli aimanud, kellega tegemist, aga isegi siis oli ta kõhelnud ja viivitanud, enne kui Andrease poja pere majaga koos maha põletas. Uhke matuseriit oli.
Ta oligi vahepeal liiga hooletuks muutunud, tahe oli muutunud jõuetuks ja sogaseks. Paistab, et tänu sellele hooletusele oligi tal üldse võimalus täna Eevaga kohtuda. Ta arvas, et tüdruk jäi koos vanematega tulle, aga ei kontrollinud. Küllap oleks see kohtumine aset leidnud varem või hiljem, aga hiljem olnuks Eeva võibolla tugevam. Praegu langes ta nagu ohvritall.
Leegid tõusid kõrgele ning tegid oma töö. Kaspar seisis riida kõrval ja vaatas kuu ümmargust ketast. Ta oli väga väsinud. Pikk uni koos unustusega, mida see mitmeteks kuudeks tõi, oli ainus, mida ta igatseda oskas. Aastate möödudes oli talveuni, Lell Kuu vanemate laste viis puhata ja jõudu koguda, muutunud paratamatuseks ning iga kord oli see üha pikem ja sügavam, sest iga aastaga muutus olematus tema jaoks üha ahvatlevamaks. Värske vaim -- uuestisünd, mida Lell lubas väljavalitutele, nagu noor kuu, mis peale vana kuu kadumist taevasse tõuseb, igavene uus algus koos vana elu teadmiste ja kogemustega, aga uue elujõuga, jäi tulemata, kuni ta ülesanne oli täitmata.. Nüüd võis Kaspar kindla lootusega kevadet oodata. Töö oli tehtud ja vaev lõppenud.
Tuli kustus pikkamisi. Erak peitis lõkkekoha lume alla. Siis asus ta teele oma talvekoju, et maa alla kaevatud salatuppa ase teha.
Riivid kukkusid kinni. Pihlakaoks oli üle koopaläve kaardu. Paksud karunahad ootasid asemel. Kõik oli valmis. Siis ta juba magaski.
Oodatud uni oli rahutu. Ta nägi Annat -- sellisena, nagu too oli kunagi meeletult ammu. Valges linases särgis, sinikirjalise vööga... Kuldpunased juuksed, mis põlveõnnaldeni ulatusid, lahti nagu paganatüdrukutel, kui ta kõndis vanade hiietammede vahel. Tüdruk tundus nende hiiglaslike hallide tüvede vahel peenike nagu pajuvits.
Annat ei olnud ta enam kaua aega unes näinud... Kaua.
Tüdruk vaatas tema poole oma sügavate roheliste silmadega, ning see pilk ajas ta hulluks. Veri kiheles, nagu oleks tuhanded sipelgad mööda sooni jooksnud ning kurk kuivas, kui ta vaatas Anna paljaid päevitunud jalgu, mis astusid, nagu polekski ta inimene, vaid üks haldjatütardest, kes kõnnivad kastese muru peal kõrtki kõverdamata. Ta tahtis tunda nende jalgade soojust, tüdruku saledate säärte naha pehmust ja maitsta kerget higikirmet ta päevitunud kaelal -- otse juustepiirilt. Hoida ümber selle painduva piha, tõsta tüdruk sülle ja üllatuda, kui kerge ta tegelikult on. Kas Anna rabeleks vastu, kui ta niiviisi teeks?
«Mida sa vaatad, Aiko?» Anna oli seisma jäänud ja naeris talle valgete hammaste välkudes näkku. «Justnagu näeksid tonti. Ära karda, ma ei hammusta!»
Ei hammusta... Lell Kuu rääkis kurjusest, mis selsamal aastal vanal Linnamäel juuri ajama hakkab. Tema, Aiko, pidi selle kurja leidma ja välja juurima enne, kui see ellu ärkab:
«Kurja on liialt palju saanud. Uus kuri, mis peatselt sünnib, on kibe ja terav ja teda on raske leida. Teda on raske ära tunda, Aiko, aga sina võtad ta jäljed üles.»
«Jah.» ütles Aiko. Siduvamat lubadust ei oleks saanud anda. Ta värises, aga see oli jahikoera värin: «Isand, luba, ma lähen ja püüan sulle kõik metsloomad! Lase mind juba jälgi ajama!»
Anna elas Linnamäe kõrval Vanakülas -- võibolla peaks ta tüdrukut hoiatama. Et see läheks ohu eest sugulaste juurde Taneverre ning püsiks seal. Aga Anna naeraks ta välja.
«Mis sa siin hullad, Anna?» küsis ta kohmakalt, neelatades, kui ta pilk kogemata tüdruku päevitunud näolt särgikaelusesse libises ja sealt kumerusenõlvakuid silmas. Tüdruk naeris muretult ning ei kohmetunud Aiko pilku mõistes.
«Vahid tüdrukut nagu näljane susi!» pilkas ta. «Mida sa seal metsas muud teedki! Jooksed sutega öösi ringi ja murrad lambaid!» Aiko jahmus. Anna aga ütles seda nii pilamisi, et sõnad surid ta suus.
«Susi-Aiko, susi-Aiko...» leelotas Anna ja viskas teda tammetõruga. «Meie karjast hoia end eemale!» Ta itsitas ja peitis ennast tammetüve varju. Hetke pärast oli Aiko seal. Kaua võib üks mees ennast pilgata lasta. Anna huuled olid karged ja õige kergelt soolased ning ta rohelised silmad suured ja usaldavad nagu metskitsevasikal.
«Metsa-Aiko on päikesest segi läinud!» lagistas Anna naerda ja põgenes küla poole. Aiko jäi oimetuna tammede vahele seisma.
Suvel kohtusid nad sageli, aga Aiko teadis, et sellest ei tule midagi ja nii ta ka Annale ütles. Nad ei tohtivat kokku saada -- aga ühelgi pühapäevaõhtul ei suutnud ta vastu panna ja tuli jälle. Iga kord oli see üha parem -- iseenese ja seaduste tagant varastatud hetked, mil ta iga südamelöögi juures soovis, et aeg peatuks. Ometi oli see just tema ise, kes teadis halastamatu kindlusega, et ei saa ega taha end iial ühegi surelikuga siduda. Hoolimine tegi haavatavaks ja tema oli oma osa juba kuhjaga kätte saanud, rohkem ei olnud vaja.
Aiko oli pühitsetu. Iga kord, kui ta lasi end ahvatleda teadmisest, et mõne hetke pärast on Anna tammede juures, kuum ja joovastav nagu lunastus ise, rüvetas ta oma sidet Lelle endaga ja muutis end nõrgemaks. Aiko oli oma pühendumusele uhke olnud. Ta vaim oli olnud vahe ja särav nagu mõõgatera, ning see sogane vesi, mis ta hinges keerles, alandades tahet järele andma, jättis kurku rüveda maitse.
Väljavalitutele ei olnud määratud end surelikega siduda. Ta tuletas seda endale kogu aeg meelde ning see andis sageli ettekäände hiideminekuks -- pahe, millest ta kohe lahti saab. Kohe, aga mitte veel sellel õhtul.
Sügisel said nad siiski viimast korda kokku. Aiko otsus oli küpsenud, ta oli seda oma isekuses karastanud ja sellel õhtul oli see valmis saanud.
Anna kuulas vaikselt, rahuliku ja isegi veidi hajameelse ilmega, ainult pisarad voolasid üle põskede. Anna oli siiski mõistlik ega kurtnud sõnagi ja Aiko oli selle eest tänulik.
Kesa pealt vaatas tüdruk tagasi ja viipas Aikole, kes ühtaegu kartis ja lootis, et Anna pead pööraks ning oli hinges kummaliselt rahul selle nõrkuse märgiga. Ta uhkus oleks riivatud, kui tüdruk oleks lahkunud kordagi tagasi vaatamata.
Aikol oli Lell Kuu ees häbi. Ta oli suvi otsa ainult ühele surelikule mõelnud ja jätnud oma töö tegemata.
Kui ta lõpuks oli suutnud ennast puhastada ning oli pikki päevi nägemusi oodates nälginud ja haldjatega rääkinud, hakkas ta võõrast jõudu tajuma. Jahikoer võttis jälje üles. Ta tundis punast keerist, mis sügaval maa sees jõudu kogus. Mida tugevamaks see muutus, seda selgemini Aiko seda nägi. Jõud tõusis Linnamäkke ning omandas mõne aastaga hirmuäratavad mõõtmed. Aiko ei saanud teha muud, kui oodata ja valvata, sest sellist keerist maa seest kätte ei saa. Mõnikord vajub ta ise alla tagasi, mõnikord lendab ta tuulispasana üles, kui valmis küpseb. Selline tuulispask erineb kõvasti tavalisest tormikeerisest, rahvas peab neid kuradisabadeks ja usub, et nende sees tantsivad nõiad. Aiko peab just seda tõusuhetke valvama ja kuradisaba kinni püüdma. Kui hästi läheb, õnnestub tal see maaks ja tuuleks laiali lahutada. Kui halvasti, siis jääb ta sinna ise koos Ema enese rüpest tõusnud nõiahingedega tantsu keerutama.
Aastad läksid ja Aiko valvas. Ta ei lahkunud Linnamäelt sammugi. Mõnikord oli tal hirm, et keeris kasvab üle tema jõu ning ta palvetas veelgi hardunumalt, kogudes endasse Kuu puhast väge. Vägi oli nii hea, et seda ei tundunud iialgi küllalt saavat. Ometi ei olnud ta päriselt puhas, hinges kripeldas miski. Surelik tüdruk! Põlastusväärne nõrkus -- ta pidi sellest vabaks saama.
Ühel päeval oli keeris läinud -- nagu poleks olnudki. Tuulispaska ei olnud mäest tõusnud, seda teadis Aiko hästi. Ta valvas veel kaua, et olla täiesti kindel, aga mägi oli ja jäi täiesti vaikseks. Tavaline muld, tavalised kivid. Aiko ei salanud, et tundis lahkumisest kergendust. Kui ta lõunapoolsetesse karumetsadesse kadus, oli see peaaegu põgenemine. Mitte löömata jäänud lahingu, vaid valutavate mälestuste eest.
Aastaid hiljem, kui Lell teda sinnakanti tagasi tulema sundis -- arusaamatuks jäi, miks, aga jahikoer kuuletus, nagu alati -, kuulis Aiko Linnamäe nõiast, kes oli nii jultunud, et oli Lelle enda metsatargagi narriks teinud. Ta oli otse Lelle jahikoera nina all mitu aastat emäväge palunud, kuni see talle lõpuks antigi. Tark olla selle kogunemist aga hoopis nõiahingede keeriseks pidanud ja kogu see aeg kümne kiviviske kaugusel konutanud ning hullupööra valvanud. Rahvas naeris pihku.
Pimedas vihas läks Aiko päevavalgel alla külla ja kutsus nõida kurja käsusõnaga. Kes julges teda narrida?
Anna oli vanemaks jäänud. Ta juuksed olid tanu alla peidetud ja ta suunurkadesse olid vajunud kibedad jooned, varem osjana peenike piht laste sünnitamisest lai, käed punased ja karedad. Ometi, kui ta Aikot teretas, oli ta hääl selge nagu tüdrukul.
«Tere, sa tondipüüdja!» naeris Anna teda, vaadates hundile silma. See võinuks vaatajale ohtlik olla, aga Anna teadis, mida tegi ja kuidas seda teha. Aiko kiunatas ja põgenes, saba jalgevahel, metsa. Naine seisis, käed puusas, õuel, ja lagistas naerda. Mustajuukseline plika astus laudast välja ja uuris, mida see ema niiviisi lõkerdab. «Tasusin ühe vana võla, tütreke!» ütles Anna. Naer lõikas Aikole hinge nagu nuga. Just see kõikide surelike hulgast julges tema üle naerda. Kui Anna ainult teaks... Aga ei teadnud ja polnud vajagi. Põlastusväärne nõrkus!
Nüüd oli vähemalt selge, kes ta narriks tegi, sundis teda aastaid mäel istuma nagu kana munadel, ja kättemaksuiha pimestas Aiko silmi. Kurjus sündis ja kogus jõudu, tema oli, käed rüppes, pealt vaadanud. Kuu käskis Linnamäel sündiva kurjuse eos välja juurida, ülesanne oli jäänud täitmata. Aiko teadis, et tema jõud selle nõia peale ei hakka, aga selleks oli ka teisi teid. Vägagi sobivaid.
Tulele mõeldes meenus talle alati üks ammune öö, mil Vanaküla, toonane uhke Läitse, maani maha põletati.
Võõrad ründasid ootamatult. Aiko isa ja vennad langesid esimeste hulgas, sest nende maja seisis otse metsaveeres, ema ja õed tapeti enne kui nad seda ise jõudnuks teha ja hiljem, kui nad seda tahtnud oleksid. Aiko, pere seitsmes poeg, oli ainus, kes ellu jäi. Ema peitis poisikese vanemate vendade laipade alla, riisudes neilt relvad ja ehted, mis võiksid võõraid ligi meelitada. Poiss kössitas seal hinge kinni hoides ja kuulas õdede abitut raevu. Iga hetk oli ta peidust välja kargamas, aga lõpuks ikkagi ei julgenud. Ja keegi ei arvanud heaks tulla linastes töösärkides surnukehi puistama.
Aikol oli õnne, kui seda sai õnneks kutsuda.
Küla põletati maani maha. Kui poiss järgmisel päeval hiietukka matuseriita kokku tassis, ei olnud neid, keda riidale tõsta, kuigi palju, sest paljud olid taludesse põlenud. Nii ka Aiko ema ja õed. Kõik, keda ta armastas, surid tules või said tules maetud.
Tuli hävitas ja leevendas samal ajal. Muutis kurbuse raevuks ja kaotusvalu kättemaksuihaks, ning neid oli kergem taluda ja ajutiselt rahuldada. Hoolimine tegi liiga palju haiget. Aiko vandus matuseriida juures, et enam ta ei hooli. Lapsemeelne otsus, aga poiss, kes on oma isale ja vendadele matuseriida süüdanud, ei ole enam laps.
Korraga Aiko teadis, mida tegema peab. Ta oli siiski seitsmes poeg ja isa oli talle juba sosistanud Lell Kuu surematutest kehamuutjatest -- valik, mida seitsmendad pojad ja seitsmendad tütred teha võisid. Aiko sai teada, et Rajala metsatark oli lubanud oodata, mil poiss kasvab ja otsustab. Mitte surra -- nii lihtsalt ja ootamatult, nagu kõik teised ta ümber... Aiko otsustas sealsamas. Tema ei sure.
Anna naeru kuuldes tundis Aiko, et teda on häbistatud, ta ainukest nõrkust pilgatud. Viha näris hinge aga ennast ta enam ei usaldanud. Kui mitte tuli, abimees, kes oli varemgi valu puhtaks põletada aidanud, nüüdki ta viha ei leevenda. Seekord oli tal võõrastega ühine vaenlane ja ühine abinõu.
Üle kogu valla oli rahvas kogunenud vaatama, kuidas Linnamäel nõida põletati. Nõia maja oli maatasa tehtud ja sütest äkkega üle käidud. Ainult lapsi ei leitud kusagilt -- need olid metsa jooksnud.
Külarahvas teadis Annast ammu, et ta nõid oli, aga tema puhul polnud sellest hullu. Anna oli kõigile pigem head kui halba teinud. Kadedamate suu hoidis hirm nõiaga riiduminemise ees samuti koomal. Nüüd siis oli keegi ikkagi kaevanud ja Anna oli maakohtu ette viidud.
Räägiti, et Anna oli nõiakatsel jõepinnal ulpinud nagu oleks ta pilliroost.
Linnamäele tõusnud tuleriit oli laotud märgadest puudest, need põlevad aeglasemini. Tuli on ainus, mis suudab patuse hinge puhastada, ning seda tähtsat ülesannet ei saanud võtta kergekäeliselt.
Sakstest olid kohal lähikonna hingekarjased, käis kahin, et piiskopki tuleb nuhtlust vaatama. Mõisnikud olid tulnud koos oma emandate ja lastegagi -- sellist sündmust ei olnud sealkandis veel olnud. Saksamaal pidavat seda aga sagedasti tehtama. Nii oligi rüütelkond elevil, valmis suurilma elust osa saama.
Anna juuksed olid maha pügatud ja kiila peaga tundus ta hirmunud külaelanikele võõrana. See polnud õieti enam mingi naine, liiatigi lähiaedne, vaid veider halli takusärki topitud mardus -- kõhn, aukuvajunud silmakoobastega, kust suured ümmargused silmavalged vastu läikisid. Rahvas ahhetas ja lõi risti ette: kas ei sarnanenud Anna rohkem kurjast vaimust vaevatuga -- kui ta heitis metsa poole selliseid hullu inimese pilke?
Aiko seisis metsaserval ja ei tundnudki oma suureks pettumuseks kuigi suurt kergendust. Ta oli teinud, mis oli ta kohus. Kuu ei näidanud küll mingit märki heakskiidust, aga küllap kevadel, kui ta ärkab.
Munk süütas palvet lugedes tule. Riit võttis aeglaselt vedu. Märjad puud vindusid ja madal leek kõrvetas Anna jalgu, nii et ta viskles köidikuis ja needis hingepõhjast. Aiko kuulis vaid üksikuid sõnu. Oma nime.
Siis lausus Anna tuult ja see tõusis hetkepealt, keerutades läbi riida ja puhudes tuleleeke üles nagu lõõts. Nüüd oli munkade kord risti ette lüüa, rahvas noogutas tummas heakskiidus pead: vähemalt mõistus oli naisel ikka alles. Tume kogu tulba küljes viskles mõned korrad, kui esimesed kõrged heledad leegid ta elavat ihu sõid, ja jäi siis kettide külge rippuma.
Keegi ei olnud päris kindel, kes külarahvast tõi esimesed kivid, aga kivihunnik kerkis lausa päevadega. Igaüks, kes mööda läks, tõi kangrusse kivi. Kes toojate sisse nägi, kas sündis see hirmust või armust. Kirik tõlgendas kommet kui pahameeleavaldust, olgugi veidi paganlikku, ja ei käskinud kangrut laiali tassida. Nii ta sinna jäigi ja kasvas ajapikku.
Kevadel ei näidanud kuu Aikole mingit märki. Ta otsustas, et oli jälle olnud liiga nõrk ja kahelnud oma ülesannet täites. Viivitamatult sööstis ta Anna lapsi otsima. Ühe -- tollesama mustajuukselise tüdruku, keda ta varem taluõuel paterdamas nägi, sai ta peagi kätte. Poissi ta aga ei leidnudki ning arvas peale pikka otsimist, et küllap see metsloomade saagiks langes.
«Aiko, mu sõber!» kostis pehme sosin ta kõrva. Erak lõi silmad lahti. Rohkemat ta talveunehalvatuses ei suutnud. Paistis, et see oli lihtsalt üks uneviirastus -- ta oli neid mõnel korral varemgi näinud. Ta karupesa serval istus Anna. «Mind sa vist ei oodanud?» Anna naeris oma surematut naeru ja Aiko tabas selles kerge võõra noodi. See tüdruk ei olnud Anna. Muidugi mitte -- ta riided olid tänapäevased. Silmanurgast märkas Aiko, et ukseriivid olid lahti murtud. Viirastusel poleks selleks ju vajadust.
Tüdrukul olid Anna punakuldsed juuksed ja tema rohelised silmad, tal oli ka sügav vagu lõuas nagu Annal ja esiema kokkukasvanud kulmukaared. Aiko püüdis huuli liigutada, et küsimust vormida, kuid talvekangestus oli täielik.
«Sina peaksid ju seaduseid tundma! Kui sul on midagi, mis kuulub mulle, võin ma selle tagasi võtta -- kui oskan. Ja küllap mina juba oskan!» sosistas ilmutus. «Minu hõimlase veri! Kuidas maitses? Kuu teab, et mul on sellele õigus.»
Aiko oigas. Mida oli see ebaõnnestunud nõiahakatis, keda ta viimaseks Steinbergiks pidas, öelnud? Keegi Liis olevat talle kirjutanud -- ja sellepärast tuli ta siia. Aiko viimasel ärkvelolekupäeval. Nagu ohvritall, oli ta mõelnud. Jumalate saadetud uitmõte, mida oleks pidanud rohkem tähele panema. Kes kõigist elavatest eales oleks tahtnud talle ohverdada Steinbergi tema viimasel ärkvelolekupäeval? Kes sellest kasu saaks? Vastus oli ainult üks: teine Steinberg. Mitte ainult vana ja väsinud polnud ta, vaid ka loll ja pime... Ohvritalleks oli see tüdruk ju mõeldudki.
«Sohilaps sirutas käe millegi järele, mis talle ei kuulu. Väike salalik nugis... Steinbergide pärand kuulub mulle ja mina lähen seda Ema käest sisse nõudma. Mõtlesin, et teen sulle enne veidi headmeelt... Ja endale ka. Ainus järeltulija, nagu ma sul Annaga nüüd olen, võtan pärandid kokku. Sa ainult kujuta seda ette: Lell võtab mind omaks, sest ma teen kõik tema seaduste järgi... ja Ema võtab mind omaks, sest mul on õigus nõuda -- kui ma olen piisavalt tugev. Ja Kuu lapsed on ju tugevad?» nurrus Elisa talle kõrva.
«Vana Juuli palus sind tervitada ja edasi öelda, et sa lõpetaks oma kuu poole vahtimise -- Lell ei kõnele sinuga enam kunagi, sa vana narr, sest sa otsid kurja valest kohast. Juuli kartis, et kui ta seda sulle ise ütleb, siis äkki sa arvad, et ta ei olegi enam nii väga hull. Oma vanuse kohta on ta päris hea tervise juures, selles olen ma kindel. Ja mälu on tal hea.»
Elisa kihistas naerda. Ta tõstis Aiko silmade ette väikese, kaardus teraga noa ja kõigutas seda pilkavalt. «See sortsuke verd, mille sa Steinbergide käest laenasid!»
Ta sähvas teraga üle eraku kõri ja surus huuled laialivajuvate nahaservade vahele otse haavapõhja. Mürgine veri kõrvetas ta huuli, aga ta hammustas tigedalt oma teravate hammastega vastu ning imes end haava külge nagu kaan. Aiko sulges silmad. Tüdrukul oli õigus seda teha -- ta võttis tagasi, mis tema oma oli... Lell järgib seadusi, võtab Elisa oma rahva hulka ning annab talle võime keha muuta ning igavest elujõudu koguda.
Aiko ei olnud seda kunagi teinud... isegi Annaga mitte. Igaühel on oma koht ja surelikud ei tohtinud trügida sinna, kus oli tema pärusmaa. See oli tema jõud ja tema üleolek ja need olid jagamatud. Neetud! Ta ei tahtnud iialgi mitte kedagi endale nii lähedale lasta. Ja olgu neetud ka see, et tüdruk nii äravahetamiseni Anna nägu oli. Ta isegi lõhnas samamoodi. Kas see oli kujutlus, et ta tundis lõhna südames imekerget põlemiselehka?
Hetkeks kartis Aiko, et tüdruk imeb ta tilgatumaks -- aga see teadis täpselt, kus piiri pidada. Ilmselt õpetatakse neile nüüd koolis, palju ühes inimeses verd on, mõtles Aiko tigedalt.
Ülima põlastuse märgiks keeras Elisa sinnasamma karunahkade vahele ja jäi magama. Kui Aiko oleks suutnud end liigutada, oleks ta kogu öö hambaid kiristanud.
Elisa ühtlased hingetõmbed oli suurimaks võimalikuks alanduseks. Mõnitatud uhkusest valusamalt kõrvetas tüdruku lõhn.
Elisa jäi ka järgmiseks ööks. Ja siis järgmiseks. Ärkas igal õhtul ja tuli igal hommikul salatuppa tagasi. Elisa näos ja liigutustes oli liiga palju Annat ja ta teadis oma esivanematest liiga palju. See oli piinav. Anna eluniit näis Aikole korraga katkematu punase lindina, mis voolas läbi sajandite, vahetades ainult nägusid ja nimesid, aga jäädes oma põhiolemuselt üheks ja samaks. Nüüd mähkus see punane lõng ümber tema kaela ja poos, nii et Aiko ainult ägises. Ta ainus, varem nii vaieldamatu üleolek tundus korraga tühisena. See polnud ju Elisa, see oli Anna. Või peaaegu Anna -- tugevam, ilusam, ihaldusväärsem... aga muidu seesama, ning erinevalt temast enesest, täis nooruse elujanu. Jumalad pilkasid valusasti.
Vana viha kääris ja valutas Aiko vanades kontides, lahvatades kord nii tugevalt, et ta uskus end peaaegu suutvat käsi liigutada, et see kutsikas sealsamas kägistada, ning vajudes mõnikord nii vaikseks, et ta oleks tahtnud leinast kuu poole ulguda.
Piinav oli terve talv otsa liikumatult lamada, aga tal ei jäänud muud üle.
Kevadel ärkas erak ühel hommikul, lootes leida Elisa oma kõrvalt. Ta teadis, et too peab päeviti magama nagu kõik kutsikad, ja oli seda hommikut oodanud. Pesa oli tühi. Aiko naeris rõõmutult. Tüdruk kartis teda siiski ning ei usaldanud selleks hommikuks jääda.
Kutsikas ei saanud kaugel olla -- mitte rohkem kui mõne öö tee. Aiko saab ta kätte. Urisedes ronis ta koopast välja, ja võttis põgeniku jäljed üles. Rada oli selge ning ta jooksis, koon vastu lund, kuni taipas, kuhu need jäljed viivad. Siis laenas ta tiivad, ja lendas kõige otsemat teed. Nõiaküngas. Linnamägi. Kivimäe...
Kunagise uhke Linnamäe talu asemel seisis lagunev hurtsik. Vana naine ootas ukse peal ja tervitas väravapostile maandunud kulli. Juliette Steinbergi helehallid silmad sädelesid teraselt ning enne, kui Aiko jõudis otsustada, mida temaga teha, tegi naine sellise märgi, et isegi kahekümne sammu pealt kõrvetas see ta sulgi. Nad seisid ja vaatasid üksteist.
Siis viipas eit ta majja sisse.
Aiko oli segaduses. Kutsikas oli end mängeldes kätte andnud -- nagu hundipoeg, kes tugevamale kõri ette keerab. Pealtnäha abitult. Ometi teades, et vana nõid valvab. Kutsikas oli ülearu muretu -- raevuhoos võis Aiko siiski kaitsja võimust üle olla.
Ta andis laenatud tiivad tagasi ja astus sellesse majja inimesena. Käed rinna peal risti, seisis Juula Elisa voodi ees. Too magas -- silmad lahti, nagu Aikogi. Küllap nägi ka tema läbi une.
Aiko ei olnud eneses enam päris kindel.
«Sul oli tiivanuki peal valge laik, metsatark!» sosistas vanaeit ja Aiko viimased kurjad mõtted kadusid häbenedes.
See polnud valge laik, vaid hõbesõlg, mida ta oma kuuehõlma varjus kandis ning mis tiivanukil valge laiguna välja paistis. Kui ta hundina ringi sörkis, oli hundilgi paremal õlal ümmargune hele laik.
Anna oli selle sõle talle kunagi kinkinud.
Aiko keeras neile kahele selja ja põgenes, peitis end metsa. Kõik, mida ta unustada tahtis, meenus pilkava selgusega, ning ta sai aru, et hoolimata oma pingutustest ei olnud ta tegelikult mitte midagi unustanud. Peidetud ja salatud lein murdis välja ning ta ulgus pikalt, meenutades armastatu lõhna ja lähedust.
«Anna mulle andeks.» See oli ainult mõte, sest hundikoon ei suutnud seda sõnadeks vormida.
Hämardus. Kuusirp tõusis taevasse ning Aiko sirutas kummalises kergendustundes koonu selle poole. Ta teravatipulised kõrvad liikusid rahutult ning ta kuulis üle sadade aastate esimest korda kuuhaldjate vaikseid hääli. Nad sosistasid Aikole, et ta on lõpuks ometi oma töö lõpetanud, Linnamäel sündinud kurjus on temas kustunud, et ta on vaba ja uueks alguseks valmis.