|
"Publikatsioonide" veerus kirjutas Raul Sulbi nii: "Loomingu» novembrinumbris ilmus Matt Barkeri lühijutt «Dokument», mida juba suvest saadik pidevalt lubati «järgmises numbris» avaldada."
Uudisnupu iva oleks siis nagu selles, et tekst (mil nimeks "Dokument" muide) ikkagi ilmus. Jutu panusest Eesti ulmesse või selle kuulumisest selle alla üldse pole sõnagi...
Lugesin teksti läbi ja olen üsna nõutu. Selles mõttes, et ulmeks nagu küll ei pea. Kahtlen, kas "Algernongi" seda avaldama hakanuks. Kvalifitseerub "Dokument" pigem hirmukirjanduseks...ja seda ka taotluslikult, see tähendab valulävist sõltuvalt.
Et kas ongi nii, et Barker paraku mainstreami alla kanda tuleb? Viimasest annab kinnitust ka see, et vastavalt Eesti uuema aja (noorsoo)kirjandustraditsioonidele tekst ohtralt ebatsensuurseid sõnu ekspluateerib.
Küsimus seega, et kas toimetus teeb uudiseid tekste läbi lugemata? Või on ulme mõiste tõesti väga kummist?
| 23.11.2000 |
natuke torisemist |
p6lts |
Kuhu jäi see juhtkiri mida 7. novembril "juba sellel nädalal" lubati?
Lauri Lõhmus võiks vaadata ette, keda ta joodikuks sõimab. Huvitav, kas see põlastus on tingitud sellest, et Lõhmuse näol on tegu karsklasega?
Sel juhul tuletaksin meelde, et "...on midagi halvaendelist neis, kes..."
Milleks mulle joodikuist sõbrad? Ja üleüldse, marti joostakse 9. novembril, kas pole?
| 21.11.2000 |
Torm veeklaasis |
Mart |
Nii, et Eesti ulmekirjanduse "suurkujud" kisuvad rõõmsalt omavahel ja loobivad üksteist nimede, sõnade ja kavalate tsitaatidega. Mis te hüplete kukekesed?
Rahunege maha, jooge koos silmini täis ning vennastuge. Kas tõelistel kirjanikel pole mitte nii kombeks?
Ptüi. Kutsikad.
Ühinen ühe eelkõnelejaga ja au ning kiitus toimetusele kes on suutnud juba 2 kuud täita jutulaborit 5 jutuga. Hea kui midagi ikka lugeda saab. Jätkake samas vaimus.
Tere! Kirjalugemine osutus palju vaevanõudvamaks tegevuseks, kui labori sisu seedimine. Seekord siis nii. Jõudu, Autorid! Näis, mis saab edasi.
H.
BTW: LRB (ja ka ülejäänud vaidlustes asjaosalised autorid)saab käesoleval juhul oma õigusi kaitsta peamiselt "Autoriõiguse seaduse" § 12 ja 82 alusel. Samuti võib märatsevaid osapooli lepitada kultuuriministeeriumi juures tegutsev Autoriõiguse komisjon. Soovin edu!
| 09.11.2000 |
Vastuseks mõningatele avalikustamistele |
Lew R. Berg |
Mulle ei lähe suuremat korda, keda või mida kujutab endast hr. Lauri Lõhmus, küll aga tekitab huvi, kust ta võtab endale õiguse minu isikuandmete avaldamiseks. Kui ta peab ennast arvustajaks ( mina seda nimetust ei kasutaks, kuna ei taha räigelt solvata teisi arvamusteavaldajaid), siis peaks ta teadma, et esmajoones on kriitiku huviorbiidis teos, mitte selle autori isik. Hr. Lõhmuse meeleavaldusest jääb mulje, nagu oleks tegemist väikese isehakanud nuhkalbertiga, kes sorgib teiste eraelus, lootes sealt leida midagi põnevat ja avalikkusele teadmatut. Sellisel juhul soovitan tungivalt tutvuda kriminaalkoodeksi ja jälitustegevuse seadusega. Näiteks Krk § 277 käsitleb autori isiklike õiguste muud rikkumist, § 133.1 ebaseaduslikku jälituse eritoimingut (vt jälitustegevuse seaduse § 12 lg 1), millega kaasneb eraelu puutumatuse õiguse rikkumine. Mul on pseudonüümi kasutamiseks isiklik põhjus, mille üle ma avalikku diskussiooni pidama ei hakka.
Mis puutub minu tagasihoidlikku persooni, siis pole ma kunagi varjanud oma teenistust Nõukogude Armee eriüksuse ridades vahetult Hiina piiril. Võin vaid lisada, et meie väeosa oli ette nähtud tegevuseks vaenlase tagalas, mis sõja korral tähendanuks üheotsapiletit Hiinamaale. Meestele, kes oma sõjaväeteenistuse jooksul on kasvõi korra roomanud kuulipildujatule all või vaadanud teist inimest üle automaadisihiku, ei ole vaja nende sõnade mõtet lahti seletada.
Järeldusteni jõudmist soovides
Lew R.Berg
Tekkis seda rähklemist üle lugedes mõte, et mis asi on professionaalne kriitika?
Eestis ju kriitikute kutseorganisatsiooni pole. Mingi nipiga võetakse kriitikud ju Kirjanike Liitu...
Mõte tegelikult juba habemega ning tekkis eelkõige kõikvõimalikke Matt Barkeri jutukogu arvustusi lugedes. Jätame kõrvale selle, et kas kiideti või laideti... aga minumeelest ei suutnud ükski arvustaja vähegi kriitikat kannataval moel sedastada Matt Barkeri kohta maailma ja eesti (õudus)kirjanduses. Enamus seda kriitikat kvalifitseerus siiski lihtsalt selliseks soojaks auruks, mis tuleb inimese suust, kui ta siin jahedas kliimas suu avab.
NB! Veiko Belialsi arvustust ma nende hulka ei loe... pean siiski silmas seda laviini, mis päevalehti tabas.
Kole vaadata kohe, kuidas Mõis ja Savisaar raffal juhtme kokku on ajanud... :o(
| 08.11.2000 |
Andrile |
Veiko Belials |
Hei, Andri!
Hetkel on tõepoolest mingi "kala" sees, aga ma loodan, et selle nädalaga saab asi jutti.
Veiko
Veiko, kas see e-mail töötab ka või mõtlesid sa ta ise välja? Sel aadressil saadetud meil tuli igatahes tagasi, koos kommentaariga, et "User veiko@luua.edu.ee unknown at destination site". Tahaks sulle teatud andmeid saata, millest juulikuus juttu oli.
>Mida teevad Riid ja Veskimees neile postkasti visatud parteipiletiga?:)
Ega ei saa ju ometi solvuda, kui sind kuhugi auliikmeks võetakse ;-)
SV
Ei saa mitte vaiki olla... (kuigi olen kogu aeg olnud).
Tõepoolest, näib, et miski on mäda, ja sedapuhku mitte Taani riigis (ega ka mitte ulmevõrgus, nagu Raul viitas), vaid kodumaises fändomis üldse. See pidev vastastikune purelemine ja sopaloopimine hakkab juba tõeliselt tülgastavaks muutuma.
Hullem veel, see võib ka Algernonile ja kogu eesti ulmele mädaplekid külge jätta, sest see pole esimene (ja karta on, et ka mitte viimane) kord. Neile, kes esmakordselt Algernoni kirjade rubriiki lugema juhtuvad, võib ikka kena mulje jääda küll. Ja neile on kama, kas tegu on ühe või teise "telje" või "püsiautoritega", nemad panevad kõik "teljed" kokku eesti ulmeks.
P.S.
See, millega keegi lõhmus hakkama sai, on tõeline seatemp, mille eest läänes oleks autor ta ilmselt kohtusse kaevanud. Tegi see Berg, mis tegi, ei anna see kellelegi õigust pseudonüümi kasutava autori tegeliku isiku avaldamiseks võrgus.
Veiko Belials, kes küll ise pseudonüümi ei kasuta
/iroonia off/
1) peamisest. Olen siiralt rõõmus, et Marek Simpson on hakanud kogu sedalaadi kisklemisi läbi huumoriprisma vaatama, mille tulemusel on meil nüüd olemas stiilne ja hoogne ulmepoliitiline pamflett, mille lugemise jooksul mina küll mitu korda mahlakate ütlemiste tõttu naeru sain lagistada.
2) lootustest. Tahaks kangesti loota, et nüüd järgmise loogilise sammuna õnnestub ehk vastasparteide juhtkondi millalgi mitte väga kauges tulevikus ühise õllelaua taga näha. Ise olen külastanud mõlema erakonna juhatuse koosolekuid ning võin öelda, et seni on silmnägu terved. Kahjuks polnud üle-eelmisel Kivistiku-Simpsoni partei koosolekul üht juhtfiguuri kohal. Olin kaunis õnnetu. Kardan, et polnud minu pärast. Ei evi küll lootusi, et üks «Linlane» kunagi kaardilt Tartu üles leiaks (Avo, Sa oled erand!:), aga ehk see ühine mahaistumine kunagi siiski teostub. Olen nimelt täheldanud, et siiamaani on eranditult kõik inimesed, kes võrgus karvupidi koos, reaalelus suhteliselt asjalikku juttu omavahel rääkinud. Sestap tahaks ära näha, mis saab, kui kohtuvad Kivistik/Simpson/Berg ja Lõhmus/Sander ning rahulikult ja viisakalt oma arvamused teisele osapoolele ära seletavad. A ma räägin vist kurtidele kõrvadele?
3), aga selle võib ka lugemata jätta, kuna midagi tõeliselt olulist siit ei tule. Olete hoiatatud! Et pärast ei oleks ütlemist või nii... ühesõnaga Bergi fenomenist. Kõnealune isik sai nimelt hakkama tavapärase parteimaastiku pretsedenditu segipaiskamisega. Üsna mitmel korral on ju mulgi olnud au kuuluda Kallase-Riidi-Lõhmuse erakonda (deviis: «Haisev sitt!»), mille vastas on olnud Kivistiku-Simpsoni-Bergi partei (deviis: «Miskit on mäda Eesti ulmevõrgus!»), nüüd aga on pilt sootuks teine. Või kas ikka on? Äkki see ainult näib nii? Äkki keegi vaid soovib näidata, et see on nii? /järgnev spekulatsioon ei pretendeeri õieti millelegi ja võib täiesti ekslikuks osutuda!/ Äkki on tegu vaid mingi sellise juhtumiga, et kirjutab keegi raivo palmaru artikli, milles väidab, et Isamaaliit ja Keskerakond on leivad ühte kappi pannud, millise artikli peale isamaalased kole tigedad on ning savisaar vaid nurga taga rahulolevalt käsi hõõrub? Mida teevad Riid ja Veskimees neile postkasti visatud parteipiletiga?:)
taastekkinud austusega
Raul,
maailmavaatelt anarhist
PS. Kes tahab seda kirja võtta pugemisena, palun! Kes sõbraliku irvitusena, kaa võib...
Et teised kodanikud end väga kõrvalejäetuna ei tunneks, siis vastan ka neile... lihtsalt sedavõrd säravale loojanatuurile -- nagu on seda Marek Simpson -- tuli tribuut kohe ära teha!
Wõrokas! Keegi ei sunni ei Sind, ei Kalevipoega, ei kedagi teist juba avaldanud inimest oma pseudonüümi muutma. See eelmise kuu kiri oli mõeldud selgitusena praegusele käitumisele... ning see, et Sa oma lugusid palud mitte tõsiselt võtta, see on kiiduväärt... et siis sisu ja vormi ühtsus. Samas on hulk autoreid, kes soovivad, et nende jutte tõsiselt võetakse?
Wõrokas 2! Keegi ei materda Lew R. Bergi kui kirjanikku... Lew R. Bergi kritiseeritakse kui arvustaja materdajat. Kindlasti ei lähe «Draakonis» verevalamiseks... kõige kindlam garantii oleks muidugi see, kui Wõrokas tuleks kohale rahuvalvajaks. Tuled!? Inimesed ju ootavad... või peab Heinleinjugendi ekipaazhi järele saatma?
Hans Ulmiste! Võrdlus Raymond Chandleriga oli priima... et kui elu igavaks läheb, siis laske ruumi siseneda kahe püstoliga Lew R. Bergil. Juhtkiri tuleb... juba sel nädalal! Ning juhtkiri ei tule vastasseisude jne. teemadel.
Endine ulmekirjanik Marek Simpson pürib vägisi kohaliku ulmeringse demagoogia klassikuks. Mul on selle üle isegi hea meel, sest kui inimene mingitel sunnitud põhjustel ala vahetab, siis võib juhtuda, et inimese elu kuidagi tühjaks jääb... mu rõõm on ehe ja piiritu, sest näha on, et Marek Simpson ikka leiab seda, millega oma elu täita. Austatud ulmelugejatel paluks aga Marek Simpsoni publitsistlikke sõnavõtte hoolikalt lugeda ja enda jaoks läbi töödata, sest pole suuremat rõõmu kui kasvava talendi arengut reaalajas jälgida.
Et Marek Simpsonit mitte solvata, siis lahkan tema viimast sõnumit traditsiooniliselt nummerdatud tekstiga, sest meie muutuvas maailmas peab ju midagi ka jäävat olema...
Esimene. Kaif on lugeda, kuidas inimene iseend müüdiloojaks kuulutab... vaat kohe tunned tõelist demiurgset haaret! Pean silmas lõiku, et pikemat aega liikvel olnud müüt «Marduse» ja wõrgurahva vastuseisust. Teadupoolest oli just Marek Simpson see, kes tema jutu «Maailma parim splätter» kriitikast solvununa kuulutas «Algernoni» kirjanurgas sellesamuse vastasseisu avatuks... ning toimus see kõik vähem kui kaks aastat tagasi. Tore on vaadata, et lisaks minule on ka mõni teine inimene ideetruuduse pooldaja... ja nii võimegi näha, et Marek Simpson ei säästa jõudu ja aega, et mõõta välja mõjusfääre ja märgistada «vaenlaste» horde. Sitkust ja jõudu ses tänamatus töös!
Teine. Marek Simpsonist sai räägitud... räägin siis nüüd minust. Mina mind!.. teate ju küll. Ei ole kunagi end ühegi erakonnaga sidunud, ei tavapoliitikas, ei kavatse seda teha ka ulmes... see, et mõni kodanik minuga mingil jabural pseudopoliitilisel põhjusel suhelda ei soovi, see on juba nende kodanike isiklik probleem... selline väiklus teeb mind muidugi pisut kurvaks, kuid meil on ju vaba maa! Mis puutub lootusesse, et ma ulmega tegelemise lõpetan, siis seda ei maksa loota... Marek Simpsonil soovitaksin ma aga listi arhiivi põhjalikumalt lugeda, sest siis saab ta teada, et ma pole ulmega tegelemisest loobumisest ka kunagi teatanud... ma saan aru küll, et demagoogias pole tõde eriti oluline väärtus, aga siiski?
Kolmas. Kurb kui maailma nähakse vaid omaloodud väikese sõjakese valguses ning tore, et minu ettenägemisvõime ka veel üsna korras on. Olen nimelt mitu nädalat tahtnud BAASis paari «Marduse» numbrit ning üsna mitut Marek Simpsoni juttu arvustada... elu näitab, et mõte sellega viivitada oli üsna õige, sest oleks ma pannud viiest madalama hinde, siis oleks öeldud, et elab taas oma frustratsiooni välja... oleks pannud viie, siis oleks arvatud, et püüab pugeda.
Neljas. Marek Simpsoni ennustused. Noh, ma arvan, et «Draakonis» on ka muud teha, kui «Mardust» kiruda... kuigi seda on ikka tehtud, sest ajakiri annab selleks põhjust ning kindlasti räägitakse ka sel reedel «Mardusest», Bergist jne., kuid kindlasti mitte ainult... eesti (ja maailma) ulmes on suur hulk märksa olulisemaid nähtusi... Mis puutub vaadete lähenemisse, siis ei näe selleks mingit vajadust... inimesed, kellega ma suhtlen, ei pea minuga ühtemoodi mõtlema... jah, ma võin nende mõttekäikude kohta halvasti öelda, aga ega ma seetõttu veel inimesest endast halvasti arva. Hoolimata sellest, et ma püüan tülitsemata elada, ei saa mind ka mingi mõistlik vägi sundida arvama, et teadlikult sita teksti avaldamine lahe nali on!
| 07.11.2000 |
Viimastest vangerdustest Eesti ulmepoliitilisel maastikul |
Marek Simpson |
Pikemat aega liikvel olnud müüt Marduse Rahva ja Võrgu Rahva selgepiirilisest vastuolust on suuresti hägustunud, samas on maha tõmmatud uued kaevikurajad. Bergi avalikule kirjale vastukaaluks tekkis suhteliselt üksmeelne poliitiline blokk Sander-Lõhmus (edaspidi SL), millele omakorda vastukaaluks moodustus nelikliit Riid-Veskimees-Kivistik-Simpson (kui ma oleks õel, siis nimetaksin seda erakonda nimega Tegijad ja tuletaksin sellest lähtuvalt nime ka SL-ile, ent ma pole kindlasti mitte õel). Seega oli tekkinud kaks ulmepoliitilist erakonda (kui keegi eelistab sõnavarianti "partei", siis lasku aga käia), mis end küll ei vasak- ega parempoolseks liigitada ei oska, olles samaaegselt üsna veendunud, et teine pool täiesti metsapoolne on.
Olukorras, kus mõlemad erakonnad mõjuvõimu tõstmiseks lisaliikmeid vajasid, oli mõningaseks pettumuseks Raul Sulbi (ja hiljem Wõroka) arvamusavaldus, mis otseselt kumbagi erakonda toetamata temast (neist) mõlemale osapoolele potentsiaalsed koalitsioonipartnerid tegi ja kelle sõnavõttu (sõnavõtte) mõlemad pooled salamisi ennast toetavaks pidasid. Õnneks sai SL siiski kauaoodatud täienduse Jüri Kallase näol, kes tavaomase nummerdatud sõnavõtuga erakonda astumise avalduse esitas. Sebimise loogilise jätkuna osutas SL ühe oma asutajaliikme suu (tegelikult siis näpu) läbi "maffiategelase" Bergi (tihedalt seotud nelikliiduga) ähvardusele ta tervise kallale kippuda.
Mis nüüd edasi saab? Suure tõenäosusega jätkub mõnda aega mõttetu ja viljatu positsioonisõda, kus oma pühas õigsuses absoluutselt veendunud osapooled teineteise poole sappi pilluvad. SL vaeb tõenäoliselt tõsiseid koalitsiooniplaane, pidades nende sõlmimiseks läbirääkimisi eelseisval Algernoni kokkutulekul, millest kõnelevas pressiteates hiljem lugeda saab, et Bergi ja nelikliidu küsimus seal elavat arutelu tekitas. Jüri Kallas vastab sellele ülevaatele vastukirjaga, kus ta kujundlikult kirjeldab, kuidas Simpson ja see muu Marduse seltskond solvunud nuttu ja hala kuuldavale toob ja mis ta neist kõigist arvab. Samuti võib ta järjekordselt teatada, et lõpetab igasuguse ulmega tegelemise (viimasest korrast on piisavalt aega möödas ning Jyrka mitmed viimase aja väljaütlemised eeskätt BAASis näitavad teatud frustratsiooni kogunemist), milline avaliku kaastunde kogumise meetod (ulme)poliitikas üldiselt laialtkasutatav on. Sisuliselt on võimalikud kõik variandid, välja arvatud see, et kahe osapoole vaated märgatavalt läheneksid. Kahjuks.
Raul Sulbi ja Siim Veskimäe nördimusavaldustest nähtub, et nende jaoks on kirjanik Lew R. Bergi näol tegemist ennekõike väga hea südamega ja lepliku inimesega, st. nad ei ole veel LRB auto ega rusika ette jäänud. Tere tulemast klubisse!
Mis aga LRB tegeliku nime avalikustamisse puutub, siis, nagu kogemused näitavad, algajal kirjanikul on vanade, tulihingeliste sulerüütlite abi nagu varnast võtta, aga algajal arvustajal tuleb ise enda eest seista. Taoliste labiilsete ja vägivaldsete tüüpide puhul (“muidu maru rahulik, ainult rusikad ei püsi paigal” seda ju tähendab) peaks asjade läbipaistvamaks muutmine mõningast distsiplineerivat mõju avaldama. Teisisõnu, kui inimene teab, et ta nimi juba mõni hetk pärast vägivallaakti sooritamist politseisse jõuab, siis ta ikka esmalt mõtleb natuke ja, mine tea, ehk jätab löömata.
PS Pseudonüümide kasutamisesse suhtun iseenesest mõistvalt, kuigi mitte soosivalt.
Kuulge, inimesed...
Paistab, et koos hingedeaja alguse ja päikeseloitega käis mingi ...sogane hoog meist üle. Ühed kukkusid nagu käsu korras üle terve Eesti surnuaedades haudu rüüstama, teised panevad "Algernonis" üksteisele mõnuga pasunasse (loodan siiski, et asi sellega piirdub ja "Draakoni" koristajal ei tule tööpäeva lõpus värskeid laipu jalgupidi surnukuuri lohistada)...
Äkki, lugupeetud kirjanikud, luuletajad, kriitikud ja muidu fännajad, kes Te siin kõik oletegi, keskandaks tähelepanu siiski kirjandusele?
Tehke mis tahate: kritiseerige üksteise loomingut, kui muidu ei saa, siis trükkige see kasvõi kolmanda sordi paberil välja ja põletage kasutatud määrdeõliga ülevalatult üldse ära, kuid piirduge loominguga. Materdage juttu, kuid mitte jutu kirjutajat.
Palun!
Lugesin seda eelnevat siin. Ei noh mõnuga annate ikka üksteisele. Minu poolt 10 punkti L.R. Bergi lausele: “Tegelikult olen ma väga hea südamega ja leplik inimene, seda võivad paljud kinnitada, välja arvatud muidugi need, kes on jäänud mu auto või rusika ette.” See oli küll kõige stiilsem. Lausa Raymond Chandleri mõjutusi on tunda sellest lausest. :)
Aga kui nüüd asjast räägida, siis mind kui ametilt ka toimetjat häirib, et Algernoni toimetaja veerg on juba kuid tühi. Kui Algernon on ikka ajakiri, siis peab toimetaja veerg ehk juhtkiri igal kuul ka ilmuma. Muidu on häbilugu.
Ega juhtkirju ei kirjuta kusagil väljaandes üks inimene. Ühjel ei jätku alati värskeid ideid. Aga kasvõi selle kuu vihaseid lugejakirju vaadates tundub mulle, et kolumnistide puudust ei tohiks siin küll olla.
Ja taas on üles kerkinud hulk teemasid, millest ma pole juba tükk aega enam rääkida tahtnud... aga kui mingid inimesed kogu aeg ühe ja sama reha otsas tallavad, siis tuleb vist ikka midagi öelda?
Esimene teema on juba aastaid vana... ning selleks on «Marduse» põhiautorite ja tegijate kriitikatalumatus, mida siis demagoogiliselt varjatakse küll hoolitsuseks noorte autorite eest, küll mingite üldhumanistlike printsiipide taha. Miskipärast tõuseb kisa alati aga just mõne «Marduse» püsiautori arvustamise järel... ning et asi liialt isiklik ei tunduks, siis haaratakse punti kas Maniakkide Tänav või anonüümne algaja autor. Võlts on see kõik!
Teine teema on Kristjan Sanderi isik ja tema tegevus arvustajana. Jah, olen ka ise nii mõnigi kord mõelnud, et «nüüd ütles ta küll ikka liiga karmilt!»... kuid kunagi EI OLE ma lugenud Kristjan Sanderi arvamusavaldustest välja mingeid rünnakuid kirjutaja isiku pihta. Selles osas on ta kohaliku fändomi hulgas üks parimaid. Ja tuletaks veel meelde Kristjan Sanderi enda poolt välja öeldud mõtet, et mingile tekstile ei saa teha hinnaalandust seetõttu, et see on eesti autori tekst. Mina ise päris nõnda ei arva (mul on iga autori jaoks eraldi skaala), kuid Kristjan Sanderi seisukoht on ju selgelt välja öeldud ning mingit kahetimõistetavust siin pole.
Kolmas teema on pisut värskem. Lew R. Bergi avalik kiri, mida üldiselt võib käsitleda laiamise ja miks mitte ka Kristjan Sanderi (ning teiste võimalike Lew R. Bergi kritiseerijate) ähvardamisena... pean silmas lõiku Lew R. Bergi tasakaalukast isikust, rusikatest, autost ja ohvritest. Ilu on vaataja silmades ning mina näen selles vaid ääretult primitiivset laiamist ja ähvardmist... pealegi on isiklikud vaatlused jätnud mulje Lew R. Bergist, kui küllaltki tasakaalutust isikust. Võimalik, et ma eksin, kuid minu kogemused eluga üldiselt ja Lew R. Bergiga konkreetselt lubavad asju just nõnda näha.
Neljas teema on Andri Riid ja tema kiri Kristjan Sanderile, mis jätab sellise arveteklaarimise ja ärapanemise mulje. Noh, inimesel on õigus oma arvamusele... kuid kummaline on see, et Andri Riid avaldab arvamust teemal, mis temasse justkui puutuma ei peaks! Ei ole täheldanud nimelt Andril erilist kohaliku ulme lugemise kirge, ka on Andri harv kohaliku ulme arvustaja «Algernonis» ning pole ta ka ühtegi juttu kirjutanud(?)/avaldanud. Okay, ta lihtsalt muretseb asjade üle, mis temasse ei puutu... noh, lihtsalt abstraktsest humanismist. Oletame, et see on nõnda... kuigi isiklikud vaatlused lubavad selles kahelda.
Loomulikult olen ka mina hakanud enda pihta käiva kriitika suhtes sõimlema. Kes meist patuta? Kuid mina pole kunagi tahtnud jätta muljet, et ma kaitseks mingit abstraktset kannatajat. Rahvatarkus ütleb, et see koer kiunub, keda kaigas tabab... ning mina olen alati püüdnud ausalt endale tunnistada oma solvumiste põhjusi ning vajadusel ka vabandada.
Kulunud teemad, kuid paistavad ikka aktuaalsed olema. Ei tahtnud ka oma kirjaga kedagi solvata ja paika panna... lihtsalt avaldasin oma mõtteid ja nägemusi asjast.
Käesoleva teema all on pea igas laekunud kirjas olnud üks asjalik mõte ja mõned mitte nii asjalikud. Sätiks siis ka oma positsiooni paika.
Esiteks nõustun ma suuresti Andriga, mis puudutab Kristjanit kriitikuna.
Teiseks ühinen ma Kristjani-Lauri doktriiniga, mis räägib tõelistest sõpradest ja kohustusest tõtt öelda.
Kolmandaks tuleb nõustuda Lauriga, et Lew R. Bergi jutt autoga kellegi allaajamisest ja sellest kui vinge rusikamees ta on, noh see on lihtsalt matslik ja labane...
Neljandaks oli Lauri poolt ülimalt häbematu Lew R. Bergi kodanikunime avaldamine. Kui Lauri täpselt teadis, mis tööd Berg varem teinud on, oleks seda saanud ju ka ilma autori passis oleva nimeta öelda.
Järgneva lõigu võiks Berg aga tõesti oma järgmise raamatu tagakaanele potentsiaalsetele kriitikutele hoiatuseks panna:
«Tegelikult olen ma väga hea südamega ja leplik inimene, seda võivad paljud kinnitada, välja arvatud muidugi need, kes on jäänud mu auto või rusika ette.»
(Lew R. Berg avalikus kirjas Kristjan Sanderile)
| 06.11.2000 |
Re: Andri Riid ja Mario Kivistik ja Siim Veskimees |
Marek Simpson |
Ühinen.
Meeldiv on lugeda asjalikke mõtteid, mille väljaütlemisega enam ise vaeva nägema ei pea.
Lp. Lugejad!
Sepitsesin seda kirja üleskutsena jätta härra Kristjan Sander arvustuste stiil rahule, paraku aga on seda veider teha peale Lauri Lõhmuse kirja, nii et alustan sellest -
Seni on nii Lew R. Berg, kui KS minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt käitunud tsiviliseeritud inimestena, kelle seisukohad erinevad tunduvalt ja kes seda ka välja ütlevad. On omaette küsimus, kas LRB nahk ei ole piisavalt paks ja süütenöör jälle on lühike, ja nagu öeldud, kavatsen allpool öelda ka mõne sõna KS kohta, ent vahepeal on Algernoni tekkinud kiri, kus vastandina eelmistele on tegelane oma pärakulihase täiesti lõdvaks lasknud ja tulemus meenutab tuntud Ameerika kõnekäändu "when the shit hits the fan" (kui sitt tabab ventilaatorit).
Kõigepealt - ka ise pseudonüümi kasutava kirjanikuna olen äärmiselt nördinud, et fändomi kuulub inimene, kes, tunnistades, et ta LRB-id isiklikult ei tunne, kasutab oma üldise kirjaoskuse varjukülgi demonstreerivas sõnavõtus andmeid kirjaniku tegeliku isiku kohta. Tunnen end sügavalt isiklikult puudutatuna, kuna olen samuti olnud Vene sõjaväes, olen teinud igasugust tööd, kuni (EÜE ajal) sõnnikuloopimiseni, ja teatud ringkondades ei soovi oma erinevate isikute seostamist. Kas me võiksime küsida, mida kasulikku on kodanik Lauri Lõhmus oma elu jooksul teinud? On olukordi, mis ei ole meie kultuuris kuigi hästi reguleeritud ja siinne on illustratsiooniks kultuuritegijate kaitsetusele muus olukorras lihtsalt põlgust esilekutsuva tasemega rünnakute eest.
Nüüd KS-ist ja tema arvustustest: ühelt poolt ei ole ta minu kohta eriti hullusti öelnud kah :), aga teiselt poolt ei arva, et vaatamata teatud lahmivale stiilile nad kuidagi eriti negatiivselt mõjuksid. Isand Must Kass on mitmeid kordi juhtinud tähelepanu arvestamistväärivatele asjaoludele kirjanikuks saamise raskel teel, ja üks neist on kriitika. Kriitika tuleb! Alati on keegi, kellele sa ei meeldi, ükskõik, kuidas sa püüaksid. Alati on keegi, kel on parajasti halb tuju. Selles mõttes on KS isegi teatud "arhiivikriitiku" stabiilsete omadustega - talle ei meeldi kunagi miski ja ta on kogu aeg halvast tujus; ent (IMHO) ta ei ületa (mõne jaoks) tajumatut piiri hea ja halva maitse vahel ja 3/4 juhtudest pean temaga nõustuma, kuigi (jällegi) mina isiklikult nii ei väljenduks. Ühelt poolt ma pigem ütleksin, et pole midagi hullemat, kui leebe ja roosa kriitika, mis ainult paitab, ka seal, kus tuleks naha peale anda, ja teiselt poolt on kindlasti nii Homerosele, da Vincile kui näiteks Clarkile elu jooksul kümneid kordi öeldud, et nad võiksid millegi kasulikumaga tegelda… Kriitik on alati eelistatumas positsioonis! (Kui me säilitame eetiliselt vastuvõetava taseme) on ju kirjanik oma loominguga avalikkuse ees, kriitikust teame aga vaid ta eelmisi arvustusi. Me võime õelutseda, et nagu eunuhh haaremis - näeb ja teab suurepäraselt, kuidas käib, aga ise ei saa - ent, vastuseks: selleks, et mädamuna ära tunda, ei pea muneda oskama. Ühest küljest kiidan ma heaks KS tegevuse, teiselt poolt aga tuletaksin lohutuseks LRB-le meelde seda lugu, kuidas kunagi Inglismaal esimest vedurit katsetati - raudtee kõrval olevat seisnud üks daam, kes käratses väga kõvasti: "Ei lähe käima, ei lähe käima…" Kui vedur siiski liikuma hakkas, käratses ta veel kõvemini: "Ei jää seisma, ei jää seisma…"
Lugupidamisega nende vastu, kes seda väärivad -
Siim Veskimees
“Tegelikult olen ma väga hea südamega ja leplik inimene, seda võivad paljud kinnitada, välja arvatud muidugi need, kes on jäänud mu auto või rusika ette.”
(Lew R. Bergi avalikust kirjast Kristjan Sanderile)
LRB-d isiklikult tundmata ei söenda ma eelnevalt tsiteeritud lause esimest osa kuidagi kinnitada või ümber lükata, küll tahaks aga lausuda mõne sõna sellele järgnenud tõdemuse kohta, milles sisalduv ülbe ja varjatud kujul ka ähvardav hoiak mind tublisti ärritas.
Tõepoolest, mida macho’t? Kui Hiina piiri ääres vene sõjarditele kulpi visanud ja täna turvameheleiba nosival Leho Raiel, alias Lew R. Bergil on tõsine tahtmine lisaks põhitööle saata korda midagi, mis teda eesti (ulme)kirjanduse ajalukku viiks, siis lasku aga käia. Midagi korda saata – selle all mõtlen ma siiski üksnes lugemist väärivate lugude kirjutamist, mitte publiku kallal ülbitsemist, mis käsaväänajast kirjanikuhakatise tulevikule arvestatava autorina kärmelt kriipsu peale tõmbab. Kas sama, nn. Marduse-telje ülejäänud aktivistide läbikukkunud katsed üleoleva demagoogitsemise ja lugejate võrgumeedias hekseldamise teel ennast maksma panna ei ole selle kohta piisavalt heaks näiteks. Pealegi demagoogitsesid ka Simpson ja djadjastjopalikult lugejaid “korrale kutsunud” Mario Kivistik täpselt samal teemal, et ärge hirmutage algajaid kirjanikke, jne. Miks kõnelevad algajate kirjanike nimel end pretensioonikalt kohaliku ulme tõsisteks tegijateks pidavad isikud. Ja miks teevad nad seda alati just siis, kui mõni lugeja nende loomingule hävitava hinnangu on andnud? Miks väidetakse alati, et küsimus ei ole isiklikult solvumises, kui käitutakse samas nagu murdeeas plikatirts, kellele on öeldud, et ta kole on?
L. L.
PS. Seda, et kirjanik Berg üks kitsa silmaringi ja piiratud maailmavaatega inimene on, usun ma küll.
Rääkides sellest, kellele võivad abiks olla minu tagasihoidlikud arvamusavaldused või üldse negatiivne kriitika, tuleb ilmselt eristada kaht juhtu: (1)Kritiseritav on algaja ja (2)kritiseeritav enam päris algaja ei ole.
Juhul, kui kritiseeritav on algaja, on minu arvates oluline, et tal oleks võimalikult palju tagasisidet oma loomingu kohta, selle hulgas ka negatiivset kriitikat. Pole midagi hullemat isikust, kes naabri-Maiele ja oma vanaemale oma loomingut on näidanud ja nende kiitvate arvamusavalduste põhjal ennast tegijaks peab -- seda valusamalt ja kõrgemalt tuleb hiljem kukkuda. Muide, minu isiklik vähene kogemus kirjutajana seda väidet kinnitab. Arvesse tuleb muide ka koos kellegi ropparvustajaks kutsutuga "Draakonis" sõnastatud doktriin, et tõelised sõbrad on kohustatud üksteisele tõtt ütlema ning miks ei võiks "Algernon" ennast ulmekirjanduse austajate sõbralikku ringi kujutada, kus ollakse üle saadud lapsikuvõitu isiklikust solvumisest kriitika peale. Võrdluseks sobiks näiteks omaaegne "Siuru". Samuti ei kritiseeri ma midagi kritiseerimise enda pärast, vaid ikkagi ainult põhjusel, et näen nimetatud tükis midagi, mis minu arusaamisega heast kirjandusest eriti ei haaku.
Juhul, kui kirjanik enam päris algaja ei ole, on minu arvates tema suunas tehtav kriitika mõeldud ka nendele lugemiseks, kes veel on algajad. Mul oleks väga kahju, kui mõni algaja kirjamees loeks eesti ulmekirjanduse suurkuju Lew R. Bergi teost "Jahimees ja uluk" ning leiaks, et see ongi soovitav tase, millest peaks eeskuju võtma.
Muuhulgas tuli LRB reaktsioon mulle täieliku üllatusena, kuna olin teda pidanud teadlikult sopakazhanri viljelevaks isikuks, mille vastu mul tegelikult suurt midagi ei ole. Peamiselt seda mõtlesin oma lausega selle kohta, et seni, kuni tarbijaid jätkub, on selliste asjade tegemine õigustatud. Burroughsi Tarzani lood on kirjanduslikult saast, aga nende olemasolu on ometigi õigustatud, sest on leidunud suur hulk inimesi, kes neid mõnuga loevad. Umbes sama mõtlesin ka LRB loomingu kohta.
Kahtlemata pole minu näol tegemist professionaalsusele pretendeeriva kriitikuga. Ma ei ole seda ja mul pole ei aega ega ka erilist tahtmist selleks saada. Minu arvustused kujutavad endast lihtlugeja arvamusi, mille kogumiseks kod. Riid (au ja kiitus talle selle eest!) omal ajal BAASi asutas ja mis on tagasisideks ka "Algernoni" puhul. Seni pole ma kuskil näinud ühtegi profesionaali poolt professionaalselt kirjutatud arvustust mõne "Algernonis" ilmunud teksti kohta. Nagu teistegi puhul, on ka minu arvustused kohati tugevasti mõjutatud nii subjektiivsest maitsest kui ka hetketujust. Vähemalt BAASi puhul olen aeg-ajalt viimatimainitud tegurit püüdnud minimeerida arvustuste hilisema parandamisega.
Jätkuvalt sügava lugupidamisega
Kristjan Sander
Võiks ju tõstatada küsimuse, kui paljudele inimestele - autoritele ja lugejatele - Kristjan Sanderi poolt viljeldav zhanr, mida ta kirjanduskriitikaks nimetab, korda läheb ja abiks on. Mulle millegipärast tundub, et tegu on ennekõike ühe omapärase kinnisidee avaldusvormiga. Kinnisideeks on, et KS peab täitma põhjatuule, -10*C ja lahtiriietaja rolli üheaegselt, et kohalikud noorautorid oma kohta maailma ulmekaardil teaksid ja õiges suunas areneksid. See on omamoodi missioon, mille täitmise Kristjan enda peale võtnud on.
See kinnisidee võiks mingitel tingimustel olla isegi õigustatud, aga ainult juhul, kui tegu oleks inimesega, kes on oma ala tõeline professionaal. Minu meelest KS seda pole. Kirjanduskriitikuna - imho - kujutab KS endast naljanumbrit, ainult et antud juhul tehakse seda nalja kirjutajate arvel. Aja jooksul tehtud vaatlused kinnitavad muljet, et KS on üldse väga lõdva püksikummiga oma (valdavalt negatiivse) arvamuse avaldamise osas, olgu subjektiks siis kas Postimehe disain, helkivad ööpilved või mis iganes. Isiklik arvamus on muidugi tore asi, kuid inimest kaunistab hoopis rohkem võime oma arvamust kriitiliselt hinnata ja oskus segastes situatsioonides see arvamus enda teada jätta.
Ühesõnaga, arvan, et Lew R. Bergi avalik kiri on suuremas osas põhjendatud, kuid näpunäitena: igasugune iroonia ja peidetud sõnumiga ilukõne KSi aadressil on raisatud aeg, KS on justkui ideaalne partner iseendale, kes iialgi ei solvu.
| 02.11.2000 |
Veelkord nimedest |
Wõrokas |
""/.../seltsimees. Või meeldib teile rohkem "mister"?" küsis Shcellenberg naljatades.
"Mulle meeldib rohkem lihtsalt "Müller" lausus Müller. "Lihtne, selge, konkreetne ega jäta mingit võimalust kaksipidiseks arusaamiseks..."/.../"
(Julian Semjonov, "17 kevadist hetke" Tsiteeritud mälu järgi)
Mis puutub nimesse "Mati Tee", siis on mu ristinimi.
| 02.11.2000 |
Tänud toimetusele |
yofo |
Vahelduseks eriti viisakatele sõimlemistele tahaks siinkohas tänada toimetust, kes on hakanud jõudsalt uusi jutte avadama. Ei tea kas põhjuseks on juba pikad ja pimedad sügisõhtud, mis sunnivad rohkem arvuti taga istuma või on asi milleski muus, see ei oma tähtsust. Tundub, et Algernonil on teine hingamine lahti läinud kõigi lugejate rõõmuks. Loodan, et nii see ka jätkub.
Aitäh toimetusele ja ärge sellest spurdist nüüd ära väsige ja jätkake ikka samas vaimus.
Tänulik lugeja
Esiteks, minu meelest pole vähimatki põhjust ei kod. Bergil ega kellelgi teisel oma loomingu pärast vabandada. Meist igaühel on omad nõrkused -- mõni laulab duschi all, mõni maalib, mõni voolib, mõni kirjutab, vabandada pole siin midagi. Igal juhul meeldivam hobi kui seinade sodimine, akende sissepildumine või tänaval vastutulijatele üle tati andmine. Nii et kirjutage, armas rahvas, kirjutage rohkem ja suuremalt ja pikemalt! Vast siis need teised nähtused vähenevad...
Mis puutub minu ja "Algernoni" vahekorda, siis loen nimetatud ajakirja siirast huvist areneva eesti ulme vastu, kuna olen seisukohal, et eesti ulme ikkagi areneb, hoolimata mõne isiku püüdlustest vastupidist näidata.
Konkreetsemalt. Arvatavasti on kod. Bergi kiri minule inspireeritud minu arvustusest tema "Jahimehele ja ulukile". Kõigepealt pean tunnistama, et ei mõistnud päriselt näiteid Kerouaci, Villoni ja Kaplinski kohta, kuna pole neilt isikutelt lugenud midagi, mille kohta tahaks sama moodi väljenduda, nagu "Jahimehe ja uluki" puhul. Jossifi ja Balti jaama parmude kohta ei oska midagi arvata, sest minu teadmised nende kirja- ja kõnekunsti osas on enam kui kesised. Jah, ilmselt on kriitiku ülesandeks "juhtida autori tähelepanu kirjutise ilmselgetele puudustele või siis näidata, kuidas on võimalik asja paremini teha" ja olen seda ka jõudu mööda teinud. Paraku aga kehtib minu arvustuste kirjutamise puhul reegel, et autori poolt teose loomisele kulutatud energia- ja vaimuvägi peab olema enam-vähem võrreldav arvutuse loomiseks kulutatava energiaga -- antud teksti puhul on minu meelest arvustus ja jutt ses osas kenasti tasakaalus. Põhimõtteliselt olen 100 nõus sellega, mida nii kenasti ja poliitiliselt korrektselt kirjutab Must Kass sama jutu kohta järgmises arvustuses, nii et soovitan kod. Bergil Musta Kassi arvustuse uuesti läbi lugeda.
Mis puutub algajate autorite ehmumisse, punastamisse ja varjumisse kriitika peale, siis seda küsimust on korduvalt arutatud, aga ma pole veel kuulnud midagi, mis seda väidet kinnitaks. Senised "Algernoni" autorid paistavad suht rahuliku närviga olema ses osas. Muide, keegi kuskil kunagi ütles, et kirjanikuks olemine on kui striptiisi tegemine -10*C juures ja põhjatuulega -- kes sellise tee valinud, peaks ka arvestama, et aeg-ajalt võib pisut külm hakata või siis et publiku hulgast nurinat kostma hakkab, kui tegelane poolkasukat selga üritab jätta. Ka pole ma oma teada kedagi küündimatuks nimetanud -- olen küündimatuks nimetatud mitmete isikute konkreetseid jutte, aga see on iseasi. Iga kirjanik on teatud perioodil küündimatut loomingut produtseerinud.
Sügava lugupidamisega
Kristjan Sander
Vabanda, Wõrokas, aga paratamatult tekkis küsimus, et kas Mati Tee on sel juhul pseudonüüm?
| 02.11.2000 |
Re: Pseudonüümidest |
Wõrokas |
Tähendab, pean vabandama... Osalt ka minu süü pärast on tekkinud eksitav olukord... Vaadake probleem on selles, et "Wõrokas" ei ole pseudonüüm, "Wõrokas" on pärisnimi. See nimi võttis kätte ja otsis mind minu soovist ja tahtest sõltumata üles ja kinnistus minu külge minu esialgsest vastupunnimisest hoolimata. See on muidugi keeruline olukord, kuid isegi mu tütar kutsub mind nii ja ma ei tea, mis selle olukorraga pihta hakata. :-((
Ühesõnaga, pseudonüümi mul veel ei ole, kasutasin oma avalikel ja poolavalikel esinemistel nime, mille all mind juba enne seda enamik inimesi tundis ja tunneb. Aga kuivõrd küsimus on üles võetud... Võib-olla tõesti ära põranda alla minna ja võtta valenimeks kasvõi Isaac Nataanovitsh Le Guin vai siis tõsisemate asjade jaoks Jossif Winston Rooseveldt vms... Idee on igatahes huvitaff ja tuleb kaalumisele.
Nüüd espetsaalne märkus Jürkale. Pole vaja, Jumala nimel, pole vaja mu jutte tõsiselt võtta! Mulle isiklikult ei meenu mitte ainsamatki endakirjutet juttu, mis oleks nii traagiline, et seda peaks sünkmorni näoga lugema. Kindlasti, kohe päris kindlasti püüan ma sinna väikest vimkat sisse peita. ;-)) Ma pole mitte kunagi seadnud enda eesmärgiks kellegile musta masendust või suitsiidseid mõtteid peale ajada. Ausalt! Kui midagi taolist ongi kellegagi juhtunud, siis on tegemist suure eksitusega, mis tuleneb kehvast mõtteväljendusoskusest ja pole mitte ühelgi juhtumisel taotlusliku iseloomuga. Mõistagi ei tasu sellest aru saada nii, nagu ma ei mõtleks tõsiselt seda, millest kirjutan. Mõtlen küll. Sellele vaatamata:
Naeratage, homme on veel hullem!
| 02.11.2000 |
Avalik kiri hr. Kristjan Sanderile |
Lew R. Berg |
Ilmselt pean ma oma kirja alustama vabandusega hr. K. Sanderi ees sel lihtsal põhjusel, et mul kunagi tuli üldse pähe mõte midagi kirjutada ning seda edaspidi ka kuskil avaldada. Kahjuks ei saa ma hr. Sanderile lubada, et enam taolisi tempe ei tee. Järjekorras teise asjana tahan ma hr. Sanderile sügavat kaastunnet avaldada, sest mingi kummaline, lihtsale inimesele arusaamatu jõud sunnib teda lugema igasugu rämpsu ja väärtusetuid jutukesi ainult sel põhjusel, et need on Algernoni üles riputatud. Millegipärast tekib kujutluses pilt arvuti ette aheldatud Kristjan Sanderist, keda keegi karm tädi või onu sunnib piitsa või rusikatega pekstes Algeroni lugema. Aga kes teab, võib-olla on minu fantaasia lihtsalt liiga rikutud.
Nali naljaks, aga millegipärast jääb mulje, et tegelikult ei vaevu hr. Sander neid kirjutisi üldse lugema, vaid lahmib oma nn. “arvustusi” pimesi, lihtsalt sellepärast, et need on avaldatud. Erinevalt paljudest teistest on tema kriitika mittemidagiütlev, sobides suvalistele lugudele, minu pärast Jack Kerouaci, Jaan Kaplinski, Jacques Villoni või Jossif Vissarionovitši tekstidele. Nojah, viimase eest oleks vastaval ajal tehtud kontroll-lask kõrva taha. Mina kui kitsa silmaringi ja piiratud maailmavaatega inimene pean kriitiku ülesandeks juhtida autori tähelepanu kirjutise ilmselgetele puudustele või siis näidata, kuidas on võimalik asja paremini teha. Sellist mittemidagiütlevat juttu suudab kuuldavale tuua aga iga piisavas joobestaadiumis Balti jaama parm, vabandage minu väljendust. Tahaksin muide öelda, et tegemist pole kritiseeritud autori solvumise ega pahameelepurskega, kuna elukutsest tingituna olen ma solvangute suhtes immuunne. Tegelikult olen ma väga hea südamega ja leplik inimene, seda võivad paljud kinnitada, välja arvatud muidugi need, kes on jäänud mu auto või rusika ette. Mind ei häiri hr. Sanderi süüdimatud märkused rohkem kui kärbeste lend, küll aga võib selline “kriitika” peletada alles tekkiva eesti ulmekirjaduse juurest eemale mõnegi noore lootustandva autori, kes valis Algernoni oma esmaavaldamise kohaks. Kujutagu hr. Sander ette tolle nooruki meeleolu, kui ulmeringkondades tuntud sulemehe hr. Sanderi arvustusest selgub, et autor on küündimatu ja kirjutamiseks kulutatud paberit saanuks tualettruumis märksa otstarbekamalt kasutada. Ma ei usu hästi, et noor autor tahaks kohemaid uuesti midagi avaldada, ja ma ei usu ka, et eesti ulmekirjandus taolisi “teeneid” vajab. Kriitika peab olema siiski asjalik.
Ma ei tea, võin-olla on hr. Sanderil probleeme eraelus ja ülekeeva sapi rahustamiseks on ta valinud sellise tee, eks ta ju omal ajal avaldas kah midagi ja rubriik oleks nagu tuttav. Ma ei tea tõepoolest, kas ma olen pädev inimene kedagi õpetama, aga usun, et sellise probleemi lahendamiseks on ka teisi teid.
Tahan veelkord rõhutada, et minu kiri pole ajendatud solvumisest, vaid pigem sügavast inimlikust kaastundest teise algaja kirjamehe vastu, kes näib olevat leidnud rahulduse kõigi ülejäänute mahategemises.
Siira lugupidamisega Lew R. Berg.
P.S. Kuigi siin on väljendatud ainult minu isiklikke mõtteid, on ligikaudu samal arvamisel kuuldavasti veel ka paljud teised inimesed.
Kahetsusega L.R.B.
[ Lugejakirjad: oktoober 2000 ]
|
